Mäestik

Mäestik on enamasti piklik ja enamasti laamade põrkepiirkonnas asuv positiivne pinnavorm.

Mäestikud tekivad kas kahe mandrilise laama kokkupõrkel, näiteks Himaalaja või ookeanilise laama sukeldumisel mandrilise alla, näiteks Andid. Mäestikud on enamasti pikliku kujuga, selle põhjuseks ongi, kas praeguse või kunagise laama serval asumine. Kõik mäestikud ei asu laamade servadel. Näiteks Uuralid märgivad kunagist laamade põrkepiirkonda.

Mäestikud koosnevad enamasti moondekivimeist, kuid subduktsioonivööndite kohale kerkinud mäestikes esineb ka vulkanismi, mistõttu võivad ka tardkivimid olla laialt levinud.

Mõnikord jagatakse mäestikke vanadeks ja noorteks. Selle klassifikatsiooni aluseks on kurrutustsükkel, mis vastava mäestiku tekitas. Alpi (65...0 Ma) ja Kimmeri (250...65 Ma) orogeneesi ehk kurrutuse ajal tekkinud mäestikke loetakse noorteks, neist vanemate Hertsüünia (400...250 Ma) ja Kaledoonia (540...400 Ma) orogeneesi ajal tekkinud mäestikke aga vanadeks. Seega kehtib ligikaudselt seaduspärasus, et kui mäestik on tekkinud Meso- või Kainosoikumis, siis on ta noor. Varem tekkinud on aga vanad. Eelkambriumi orogeneeside käigus tekkinud mäestikud on tänapäevakse enamasti maha erodeeritud ja/või mattunud.

Vaata ka