Soome keel
| soome keel (suomen kieli, suomi) | |
|---|---|
| Kõneldakse |  SoomeOsaliselt ka Eestis, Rootsis, Norras, Loode-Venemaal (Karjalas) |
| Piirkonnad | Põhja-Euroopa |
| Kokku kõnelejaid | umbes 5 miljonit[1] |
| Keelesugulus | uurali keeled soomeugri keeled |
| Ametlik staatus | |
| Ametlik keel | Soome, Euroopa Liit |
| Keelekoodid | |
| ISO 639-1 | fi |
| ISO 639-2 | fin |
Soome keel on läänemeresoome keelte põhjarühma kuuluv keel, mida kõneleb umbes 5 miljonit inimest Soomes, Rootsis ja teistes riikides.
Soome keel on arenenud Häme ja Karjala hõimumurdest ning hilisemast eesti keelele lähedasest Edela-Soome murdest. Kirjakeelele pani aluse Mikael Agricola. Tema koostatud on ka vanim säilinud soomekeelne trükiteos, aabits "Abckiria" (1543).
Soome keelt räägitakse peamiselt Soomes. Soome keelt rääkivad vähemused on Rootsis, Norras, Venemaal ning Eestis. Mõnisada tuhat hiljuti emigreerunud soomlast elab Rootsis. Ka Ameerika Ühendriikides ning Austraalias on soome immigrantidest vähemusi. Väikesed kogukonnad on ka Argentinas ja Brasiilias.
Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]
Arvatakse, et läänemeresoome keeled arenesid soomeugri algkeelest, millest saami keel eraldus ligikaudu 1500-100 eKr. On väidetud, et soomeugri algkeelel oli kolm murret: põhja-, lõuna- ja idamurre. Läänemeresoome keeled eraldusid algkeelest 1. sajandi jooksul, kuid hakkasid hiljem üksteist mõjutama. Nõnda on soome keele idamurded geneetiliselt lähedased soomeugri algkeele idavariandiga ning edelamurded on lähedased eesti keelega.
Esimene soomekeelne kirjutis pärineb 16. sajandist Mikael Agricola poolt. Ta lõi soome keele ortograafia toetutudes rootsi, saksa ja ladina keelele. Hilisemat kirjakeelt mõjutasid mitmed isikud, nende hulgas Paavali Juusten, Erik Sorolainen ja Jaakko Finno.
17. sajandil kirjutati Soomes raamatuid soome, taani, norra, eesti, saksa ja rootsi keeles. Tähtsaimaid raamatuid kirjutati ladina keeles. Soome ja rootsi keel olid sel ajal vähema tähtsusega keeled.
Agricola töö[muuda | redigeeri lähteteksti]
Soome kirjakeelele lõi alused Mikael Agricola. Agricola keel põhines lääne-soome keelel, nõnda jõudis selle fonoloogia ka soome kirjakeelde.
Agricola lõi Uut testamenti tõlkides mitmeid uusi sõnu. Mõningaid neist kasutatakse ka tänapäeval, nt. armo (arm), vanhurskas (õiglane). Agricola kasutas umbes 8500 sõna, neist 60% on siiani kasutuses.
Ametlik seisund[muuda | redigeeri lähteteksti]
Soome keel on üks kahest Soome ametlikust keelest (teiseks on rootsi keel, mida räägib 6% suurune vähemus) ning Euroopa Liidu ametlik keel. See on ametlikuks vähemuskeeleks Rootsis.
Murded[muuda | redigeeri lähteteksti]
Soome keele murded jagunevad kahte rühma: läänemurded ja idamurded. Nad erinevad häälikute, diftongide ja rütmi poolest, seetõttu on neid parem pidada aksentideks. Enamjaolt põhinevad murded samal fonoloogial, grammatikal ja sõnavaral.
Soome keele murded jaotatakse järgmisteks murderühmadeks:
- A. Läänemurded
- 1) edelamurded
- 2) häme murded
- 3) lõunapohjanmaa murded
- 4) kesk-pohjanmaa murded
- 5) põhja-pohjanmaa murded
- 6) torniojõe murded
- 7) kemijõe murded
- 8) pärapõhjamurded
- B. Idamurded
- 9) savo murded
- 10) kagumurded[2]
Edela-Soome murdeid (lounaismurteet) räägitakse Soome edelaosas ning Satakuntas. Need murded meenutavad mitmeti eesti keelt.
Karjalas räägitav karjala keel on soome keelest piisavalt erinev, et omada oma ortograafiat. Põhjamurret meänkieli räägitakse ning õpetatakse Rootsis eraldiseisva keelena.
Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]
Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]
- ↑ Kotimaisten kielten tutkimuskeskus
- ↑ Paul Alvre. Soome keeleõpetuse reeglid. Tallinn, 1969, lk. 10
Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]
|
|||||||||||||||||||||||
