Briti impeerium

Allikas: Vikipeedia
Briti impeerium
16. sajandi lõpp–20. sajandi II pool
Flag of the United Kingdom.svg
Briti impeeriumi lipp
BritishEmpire1919.png
Valitsusvorm absoluutne monarhia
Pealinn London
Pindala 33,7 miljonit ruutkilomeetrit
Rahvaarv 458 miljonit (1922)
Riigikeeled inglise keel

Briti impeerium oli Suurbritannia poolt hallatav suurriik, mille koosseisu kuulusid dominioonid, kolooniad, protektoraadid, Rahvasteliidu mandaadid ja muud sõltuvad territooriumid.

Impeeriumi tekkeperioodiks kujunes 16. sajandi lõpp ja 17. sajandi algus, mil Inglismaa rajas ülemere kolooniad ja kaubasadamad. Briti impeerium oli oma kõrgajal suurim impeerium maailmas. 1922. aastal elas suurriigi territooriumil 458 miljonit inimest (neljandik maailma elanikkonnast) [1] ja selle kogupindala oli suurem kui 33,7 miljonit ruutkilomeetrit (peaaegu 25% Maa maismaa pindalast)[2].

Suurte maadeavastuste perioodil, 15. ja 16. sajandil, avastasid Portugal ja Hispaania laialdasi territooriume väljaspool Euroopat ning lõid suured ülemere impeeriumid. Nende riikide edu kannustas ka Inglismaad, Prantsusmaad ja Hollandit oma kolooniate rajamisele Ameerikas ja Aasias.[3] 17. ja 18. sajandil toimunud mitmed Hollandi ja Prantsusmaa vahelised sõjad nõrgestasid neid niivõrd, et Inglismaa (alates 1707. a Suurbritannia) sai domineerivaks koloniaaljõuks Põhja-Ameerikas ja Indias. Pärast kolmeteistkümne koloonia kaotamist Ameerika iseseisvussõja järel 1783. aastal pööras Suurbritannia oma tähelepanu Aafrikale, Aasiale ja Vaiksele ookeanile. Järgnenud Napoleoni Prantsusmaa lüüasaamise järel sai Suurbritanniast peaaegu konkurentsitu suurjõud ning ta asutas uusi kolooniad üle kogu maailma. Osad eurooplastega asustatud kolooniad said laialdasemaid autonoomseid õigusi ning mõnest moodustati dominioonid.

Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide esiletõusuga kaotas Briti impeerium 19. sajandi lõpuks oma juhtiva koha maailma majanduses. Järgnevad sõjalised ja majanduslikud pinged Suurbritannia ja Saksamaa vahel olid peamisteks põhjusteks I maailmasõja puhkemisel. Sõda kurnas tugevalt Briti impeeriumi ning kuigi selle mõõtmed saavutasid oma suurima ulatuse vahetult pärast sõda, polnud impeerium enam kõikvõimas industriaalne ja sõjaline jõud. II maailmasõja ajal okupeeris Jaapan Suurbritannia Kagu-Aasia kolooniad, mis kahjustas impeeriumi prestiiži ja kiirendas selle langust, vaatamata liitlaste võidule sõja lõpus. India – kõige väärtuslikum ja rahvarohkem impeeriumi koloonia – saavutas iseseisvuse kaks aastat pärast sõja lõppu.

II maailmasõja lõpu järel sai alguse ulatuslik Euroopa riikide dekoloniseerumine ning enamik Briti impeeriumi kolooniaid iseseisvus. Protsess lõppes Hongkongi üleandmisega Hiina Rahvavabariigile 1997. aastal. Impeeriumi jäänukina on 14 ülemere territooriumi on jäänud Suurbritannia poolt hallatavaks. Paljud iseseisvunud kolooniad kuuluvad tänapäeval Rahvaste Ühendusse. Nendest 16 riiki tunnistavad Inglismaa kuningannat oma riigipeana.

1497–1585[muuda | muuda lähteteksti]

Briti impeerium kujunes välja perioodil, mil Inglismaa ja Šotimaa olid eraldi riigid. Hispaania ja Portugali maadeavastamise edust kannustatuna rahastas Inglismaa kuningas Henry VII ekspeditsiooni, et avastada tee Aasiasse Atlandi ookeani põhjaosa kaudu.[4] Giovanni Caboto purjetas välja aastal 1497 ja maabus Newfoundlandi rannikul, arvates ekslikult (nagu Christoph Kolumbus), et ta on jõudnud Aasiasse.[5] Kolooniat ei rajatud ja Caboto läks uuele avastusretkele järgneval aastal, kuid tema ekspeditsioon jäi kadunuks.[6]

Järgnevad katsed kolooniaid luua tehti kuninganna Elizabeth I valitsemisajal – 16. sajandi viimastel aastakümnetel.[7] Vahepealsel ajal olid protestantliku reformatsiooni tõttu Inglismaast ja Hispaaniast saanud lepitamatud vaenlased.[4] Aastal 1592 andsid Inglise võimud John Hawkinsile and Francis Drake'ile loa kaaperdada Hispaania ja Portugali orjalaevu Lääne-Aafrika ranniku lähedal.[8] Inglismaa-Hispaania sõjategevuse hoogustumisel lisandusid inglaste reidid Hispaania sadamatele Ameerikas ja laevadele, mis kandsid Uue Maailma aardeid üle Atlandi ookeani.[9] Samal ajal hakati Inglismaal üha enam rääkima Briti impeeriumi loomisest (Richard Hakluyt ja John Dee), kuna selleks ajaks domineeris Hispaania Ameerikas, Portugal omas kaubasadamaid ja forte Aafrika rannikust kuni Brasiilia ja Hiinani ning Prantsusmaa alustas Uus-Prantsusmaa koloniseerimist Saint Lawrence'i jõe piirkonnas.[10]

Kuigi Inglismaa oli ülemere kolooniate asustamistega ülejäänud Euroopa suurjõududest maha jäänud, omasid inglased kogemusi protestantlike asunduste loomisega 16. sajandil Iirimaale ja Šotimaale.[11][12] Paljud Iirimaa asunikud osalesid hiljem Põhja-Ameerika kolooniate asustamisel.[13]

1585–1783[muuda | muuda lähteteksti]

1585 asutasid inglased koloonia Põhja-Ameerika idarannikul Roanoke'i saarel (tänapäeva Põhja-Carolina), kuid see jäeti maha puuduliku varustamise tõttu.[14] 1604 lõppes Inglismaa ja Hispaania vaheline sõjategevus, misjärel keskendusid inglased reidide asemel ülemere kolooniate rajamisele.[15] Briti impeerium hakkas kasvama 16. sajandi alguses asunduste rajamisega Põhja-Ameerikasse ja Kariibi mere väikesaartele. Kolooniate admministreerimise ja kaubandusega hakkasid tegelema aktsiaseltsid, kelle hulka kuulus nt Briti Ida-India Kompanii.[16]

Kariibi mere saared[muuda | muuda lähteteksti]

Kariibi mere regioon osutus Inglismaa kolooniatest kõige tulusamaks.[17] Samas ebaõnnestusid mitmed asumaade rajamise katsed selles regioonis. Nende hulka kuulusid Briti Guajaana (1604),[18] Saint Lucia (1605) ja Grenada (1609). Asumaad õnnestus rajada Saint Kitts'ile (1624), Barbadosele (1627) ja Nevisele (1628).[19] Briti kolooniad kasutasid edukalt eeskujuna Portugali ideid rajada suhkruroo istandusi Brasiilia koloonias. Need kolooniad sõltusid orjatööst ja Hollandi laevadest, mida kasutati orjade müügiks ja suhkru ostmiseks.[20] Et kindlustada tulus kauplemine ainult inglastele, võttis Inglimaa parlament 1651. aastal vastu akti, millega anti Briti kolooniatega kauplemise ainuõigus Inglimaa laevadele. See otsus viis sõjalise vastasseisuni Hollandi Vabariigiga ja tugevdas lõpuks Inglismaa positsiooni Ameerikas Hollandi arvelt.[21] Aastal 1655 vallutas Inglismaa Hispaanialt Jamaica saare ja viis aastaks 1666 lõpule Bahama saarte koloniseerimise.[22]

Põhja-Ameerika koloniseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Inglismaa esimene püsivalt asustatud koloonia Põhja-Ameerikas oli 1607. aastal rajatud Jamestown. Bermuda koloniseeriti 1609.[23] Usulise tagakiusamise eest põgenenud inglased asutasid mitmeid kolooniad: puritaanlased rajasid Plymouthi koloonia (1620),[24] Marylandi katoliiklased (1634) ja Connecticuti i kongregatsionalistid (1639). Rhode Island asutati 1636, Carolina 1663 ja Pennsylvania 1681. Uus-Amsterdam (tänapäeva New York) hõivati hollandlastelt aastal 1664.[25] Põhja-Ameerika kolooniad olid Kariibi mere asumaadest vähem tulutoovad, kuid neil oli suuri põllumajanduseks sobivaid alasid, mis meelitasid kohale hulgaliselt inglise emigrante.[26] Aastast 1670 kuulus Briti impeeriumisse Hudsoni lahe vesikonnas asuv Ruperti maakarusnahkadega kauplev koloonia. Ruperti maa forte ja kaubakontoreid ründasid sageli prantslased, kes olid asutanud oma karusnahakaubandusega tegeleva asumaa (vt Uus-Prantsusmaa).[27]

Orjakaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

1660. aastal asutatud Kuninglik Aafrika Kompanii sai kuningas Charles II-lt monopoolsed õigused orjade kauplemiseks Kariibi mere saartel asuvate Briti kolooniatega.[28] Kuni orjakaubanduse tühistamiseni 1807. aastal oli Briti impeerium vastutav 3,5 miljoni Aafrikast pärit orja transportimisel üle Atlandi (kolmandik kogu orjakaubanduse mahust).[29] Orjakaubanduse hõlbustamiseks rajati forte Lääne-Aafrika rannikule. Aafrika päritolu inimeste osakaal kasvas aastaks 1780 Kariibi mere kolooniates kuni 80%-ni ja kolmeteistkümnes koloonias 40%-ni.[30] Orjakaupmeestele oli selline äri väga kasumlik, kuid väga viletsate transporditingimuste tõttu oli suremus orjade seas 14%.[31]

Šotimaa nurjunud koloonia ja Suurbritannia kuningriigi loomine[muuda | muuda lähteteksti]

1698. otsustas Šoti Darieni Kompanii rajada Caledonia nimelise asunduse Panama maakitsusel. Esimese ekspeditsiooniga lahkus Šotimaalt 1200 kolonisti, kes püstitasid maakitsusele fordi, asudes seejärel ehitama New Edinburghi nimelist asundust. Soodest ümbritsetud asunduses puhkes malaaria ja nälg, mille tõttu suri kümme inimest päevas. Aasta pärast (1699) otsustati koloonia maha jätta, ellu jäi vaid 250 inimest. Teine ekspeditsioon, leidis eest juba hüljatud asunduse ning langes ise peagi hispaanlaste rünnaku alla. Malaariast kurnatud šotlased alistusid ning vaid vähesed ellujäänud jõudsid 1700. aasta aprillis koju tagasi. Šotimaale läks nurjunud koloonia väga kalliks maksma. Olles monopoolse Šoti Darieni Kompanii garanteerijaks, jäi riik ilma veerandist oma kapitalist. Samuti oli sellel ebaõnnestumisel poliitiline tagajärg – hädasti välisabi vajav Šotimaa loobus iseseisvusest ja sõlmis 1707. aastal Inglismaaga lepingu, mille järgi loodi ühinenud Suurbritannia kuningriik.[32][33][34]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]