Mine sisu juurde

Ratas

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on seadmest; ratas on ka kalakajaka rahvapärane nimetus

Kaariku puidust ratas 2. aastatuhandest eKr

Ratas on kettakujuline, ideaalse ringkontuuriga osa (ese), mis serviti püstasendis pöörleb ümber oma telje. Ratas on paljude töö- ja transpordimasinate, liiklusvahendite osa, ülekannete ja liikumise muundamise seadmete üks põhilisi detaile, koosneb rummust, kodaratest ja pöiast.[1]

Ratas vähendab veeremisel maapinnal hõõrdetakistust ja lihtsustab edasiliikumist. Sõltuvalt veose kaalust ja pinnasest on veeremisel hõõrdetakistus kordades väiksem, võrreldes veose lohistamisega maapinnal. Ratas saab olla aga efektiivne ainult korralikul, kõval teekattel. Pehmel pinnasel vajub ratas maapinda, veerehõõrdumise takistus muutub võrreldavaks liughõõrdumise takistusega ning võib seda isegi ületada. Seega oli vanasti ratta kasutamine õigustatud ainult kõva pinnasega piirkondades, kivisel või kruusasel maapinnal. Senikaua, kuni ei ehitatud teid, oli koormate liigutamine veeteedel oluliselt lihtsam ja tõhusam. [2]

Töömasinates kasutatakse rattaid pöörlemissageduse muutmiseks rihm-, hammas- või tiguülekandes või pöörlemise suuna muutmiseks või liikumise ülekandmiseks erisihiliste telgedega masinaosade vahel.[1]

Ratas on inimkonna üks tähtsamaid leiutisi.

Rattad on maapinnal liikuvate masinate kõige tähtsamad käiturid.[1]

Ratas leiutati Mesopotaamias, iidses Sumeris ligi 5000 aastat eKr. Sumerite leiutatud esimesed rattad valmistati plankudest ja need polnud täiesti ümmargused. Rattad lisati lohisti otstesse vähendamaks raami otste ja teepinna vahelist takistusjõudu, muutes liughõõrdumise veerehõõrdumiseks. Kuna ratta kasutuselevõtmine muutis teede kasutamise tõhusaks, võib öelda, et ratta leiutamine tõi kaasa omamoodi revolutsiooni transpordis. Alustati lihtsate, ühe telje ja puidust ratastega kärudega. [2]

Ratast täiustati ja muudeti see varasemast oluliselt kergemaks umbes 2000 aastat eKr. Ratas tehti kolmeosaliseks: ratta rumm, kodarad ja pöid. Kodarate ülesanne oli vähendada ratta kaalu, vähendamata seejuures ratta kandevõimet ja tugevust. Kodaratega rataste kasutuselevõtmine võimaldas ehitada varasemast kergemaid ja kiiremaid vankreid ning kaarikuid. [2]

Vanad kreeklased, etruskid ja roomlased kasutasid samasuguseid rattavorme nagu neist vanemad kultuuridki. Algselt kasutasid nad üksnes ketasratast, hiljem veeti ketasrattalise vankriga peamiselt väga raskeid koormaid. Hiljem hakkasid nad kasutama kõõlkodaratega rattaid ning 4, 6 või 8 radiaalse kodaraga rattaid. Keltide alal oli kodaraid 10–14.[3]

Kreeklased ja roomlased täiustasid rattaid keltide eeskujul. Nad võtsid kasutusele rauast rehvi. Leidus ka pronksist rehve, millel oli neetidega kinnitatud puust pöid. Roomlased õppisid arvatavasti samuti keltide eeskujul valama pronksist rummu. Hilise vabariigi ajal leiutasid nad rull-laagril liikuva ratta, mis oli kuullaagritega ratta eelkäija.[3]

Vankriratta läbimõõt oli harilikult umbes 80 cm.[3]

Idamaade eeskujul kasutati antiikajal ratast tõsteseadmetes ploki osana. Hellenismi ajal leiutati ajamiratas, varase keisririigi ajal veetõste- ja veskiratas.[3]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tehnikaleksikon, lk. 419
  2. 2,0 2,1 2,2 Transpordi ja logistika ajalugu. Seilecs. 2024. Lk 21. ISBN 9789916985212.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 129