Ratas
|
See artikkel on seadmest; ratas on ka kalakajaka rahvapärane nimi |
Ratas on kettakujuline, ideaalse ringkontuuriga osa (ese), mis serviti püstasendis pöörleb ümber oma telje. Ratas on paljude töö- ja transpordimasinate, liiklusvahendite osa, ülekannete ja liikumise muundamise seadmete üks põhilisi detaile, koosneb rummust, kodaratest ja pöiast.[1]
Töömasinates kasutatakse rattaid pöörlemissageduse muutmiseks rihm-, hammas- või tiguülekandes või pöörlemise suuna muutmiseks või liikumise ülekandmiseks erisihiliste telgedega masinaosade vahel.[1]
Ratas on inimkonna üks tähtsamaid leiutisi.
Rattad on maapinnal liikuvate masinate kõige tähtsamad käiturid.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Teadaolevalt võeti ratas esimesena kasutusele Sumeris 4. aastatuhandel eKr.
Vanad kreeklased, etruskid ja roomlased kasutasid samasuguseid rattavorme nagu neist vanemad kultuuridki. Algselt kasutasid nad üksnes ketasratast, hiljem veeti ketasrattalise vankriga peamiselt väga raskeid koormaid. Hiljem hakkasid nad kasutama kõõlkodaratega rattaid ning 4, 6 või 8 radiaalse kodaraga rattaid. Keltide alal oli kodaraid 10–14.[2]
Kreeklased ja roomlased täiustasid rattaid keltide eeskujul. Nad võtsid kasutusele rauast rehvi. Leidus ka pronksist rehve, millel oli neetidega kinnitatud puust pöid. Roomlased õppisid arvatavasti samuti keltide eeskujul valama pronksist rummu. Hilise vabariigi ajal leiutasid nad rull-laagril liikuva ratta, mis oli kuullaagritega ratta eelkäija.[2]
Vankriratta läbimõõt oli harilikult umbes 80 cm.[2]
Idamaade eeskujul kasutati antiikajal ratast tõsteseadmetes ploki osana. Hellenismi ajal leiutati ajamiratas, varase keisririigi ajal veetõste- ja veskiratas.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Tehnikaleksikon, lk. 419
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 129
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ratas |
