Ungari ülestõus (1956)

Allikas: Vikipeedia
UNGARI REVOLUTSIOON 1956
Osa Külmast sõjast
Szétlőtt harckocsi a Móricz Zsigmond körtéren.jpg
Purustatud tank Móricz Zsigmondi väljakul 1956. aasta sügisel
Toimumisaeg 23. oktoober – 10. november 1956
Toimumiskoht Ungari Rahvademokraatlik Vabariik, Budapest
Tulemus Nõukogude Liit kukutas Ungari valitsuse, ülestõus kukkus läbi
Osalised
Nõukogude Liit
Ungari riiklik julgeolekupolitsei (ÁVH)
Ungari ülestõusnud
Väejuhid või liidrid
Nikita Hruštšov
Ivan Konev
Imre Nagy
Pál Maléter
Jõudude suurus
31 550 sõjaväelast,
1130 tanki[N 1]
Täpne ülevaade puudub
Kaotused
Ainult NSV Liidu kaotused
722 hukkunut
1251 haavatut
Hinnanguliselt 2500 hukkunut,
13 000 haavatut [3]

Ungari 1956. aasta revolutsioon[N 2] või Ungari 1956. aasta ülestõus (ungari keeles: 1956-os forradalom või felkelés) oli rahvuslik spontaanne vastuhakk nõukogudemeelsele, kommunistide juhitud Ungari Rahvademokraatliku Vabariigi poliitikale. Ülestõus kestis 1956. aasta 23. oktoobrist 10. novembrini.

Ülestõus algas tudengite meeleavaldusega, milles osalejad marssisid läbi Budapesti südame parlamendihoone juurde. See köitis tuhandete inimeste tähelepanu. Tudengite delegatsioon, mis sisenes raadiomajja, et levitada oma nõudmisi, peeti kinni. Kui väljas viibinud demonstrandid nõudsid delegatsiooni vabastamist, avas riiklik julgeolekupolitsei (ÁVH) nende pihta tule. Uudis intsidendist levis kiiresti ning põhjustas pealinnas rahutusi ja vägivalda.

Ülestõus levis kiiresti üle riigi ja viis valitsuse langemiseni. Tuhanded inimesed organiseerusid relvarühmitustesse ja asusid võitlusse ÁVH ja Nõukogude vägede vastu. Paljud nõukogudemeelsed kommunistid ja ÁVH liikmed hukati või vangistati, samas kui endised vangid vabastati. Ajutised nõukogud võtsid Ungari Töörahva Parteilt üle kontrolli munitsipaalasutuste üle ning nõudsid poliitilisi muutusi. Uus valitsus saatis formaalselt laiali ÁVH, väljendas kavatsust lahkuda Varssavi Paktist ja lubas taastada vabad valimised. 1956. aasta oktoobri lõpuks vaibus ägedam võitlus ja olukord riigis hakkas normaliseeruma.

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Presiidium oli valmis alustama läbirääkimisi Nõukogude vägede väljaviimise osas. Ühel hetkel muutis see aga meelt ja asus revolutsiooni lämmatama. 4. novembril 1956 tungisid Nõukogude Liidu relvajõud Budapesti ja teistesse riigi piirkondadesse. Ungarlaste vastupanu kestis 10. novembrini. Konfliktis hukkus üle 2500 ungarlase ja 700 Nõukogude sõjaväelase. Riigist põgenes 200 000 ungarlast. Ülestõusule järgnesid massilised arreteerimised ja tagakiusamine. 1957. aasta jaanuariks oli Nõukogude Liidu abiga ametisse seatud Ungari uus valitsus keelustanud kõik opositsiooniliikumised. Taoline käitumine suurendas NSV Liidu mõjuvõimu Kesk- ja Ida-Euroopas, kuid tekitas võõristust paljude Lääne marksistide hulgas,

Debatid 1956. aasta Ungari ülestõusu üle olid Ungaris keelatud üle 30 aasta, kuid pärast 1980. aastate 'sula' on ungarlaste vastuhakk olnud olulisel kohal nii akadeemilises uurimistöös kui ka avalikus arutelus. Pärast kommunistliku Ungari kokkuvarisemist 1989. aastal kuulutati 23. oktoober rahvuspühaks.

Eelmäng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal oli Ungari osaks teljeriikidest, kuhu kuulusid veel Saksamaa, Itaalia, Rumeenia ja Bulgaaria. Teljeriigina osales Ungari 1941. aastal Jugoslaavia okupeerimisel ja rünnakus Nõukogude Liidu vastu. NSV Liidul õnnestus invasioon tagasi tõrjuda ja 1944. aastaks olid Nõukogude väed asunud vastupealetungile. Kartes Nõukogude okupatsiooni, alustas Ungari valitsus vaherahukõnelusi liitlasvägedega. Läbirääkimised katkesid pärast seda, kui Natsi-Saksamaa okupeeris riigi ja kehtestas seal teljeriike toetava režiimi. Ungari ja riigis paiknenud Saksa väed alistusid pärast Nõukogude suurpealetungi 1945. aastal.

Sõjajärgne okupatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja järel sattus riik Nõukogude Liidu mõjusfääri. Selleks ajaks toimis Ungaris mitmeparteiline demokraatia. 1945. aasta valimised tõid võimule koalitsioonivalitsuse eesotsas peaminister Zoltán Tildyga. Marksistlik-leninlik rühmitus – Ungari Kommunistlik Partei, kes jagas Nõukogude valitsuse ideoloogilisi veendumusi, kogus valimistel 17% häältest. Opositsiooni tõrjutuna õnnestus kommunistlikul parteil killustada koalitsiooni mõju.[5][6]

Pärast 1945. aasta valimisi oli Sõltumatu Väiketalunike Partei sunnitud loovutama kommunistlikule parteile siseministri portfelli.[7] Siseministri alluvuses tegutses ka Ungari riiklik julgeolekupolitsei (Államvédelmi Hatóság, hiljem tuntud kui ÁVH). ÁVH kasutas poliitiliste oponentide vaigistamiseks hirmutamist, fabritseeritud süüdistusi, vangistusi ja piinamist[8].

Lühike mitmeparteilise demokraatia ajajärk lõppes pärast kommunistliku partei ja sotsiaaldemokraatliku partei ühinemist. Uus partei tuli vastaskandidaate kõrvale tõrjudes 1949. aastal võimule. Võimule saanud kuulutati välja Ungari Rahvademokraatlik Vabariik[6].

Ungari Kommunistlik Partei asendas kapitalistliku majandusmudeli plaanimajandusega. Ühe osana sellest viidi Nõukogude Liidu eeskujul läbi radikaalne natsionaliseerimine. Majandusreformid tõid endaga kaasa stagnatsiooni ja elatustaseme languse. Esimestena asusid valitsust ja selle poliitikat kritiseerima kirjanikud ja ajakirjanikud, avaldades 1955. aastal valitsuse aadressil kriitilisi artikleid.[9] 22. oktoobriks 1956 taaselustasid Budapesti tehnikaülikooli tudengid keelustatud tudengiühenduse MEFESZ [10] ja korraldasid 23. oktoobril meeleavalduse, mis kulmineerus riigipöördega.

Poliitilised repressioonid ja majanduslangus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungari lipp 1949–1956. Revolutsiooni ajal lõigati protesti märgiks lipu südamest välja vapp

Ungarist sai kommunistlik riik Mátyás Rákosi autoritaarse juhtimise all.[11] Julgeolekupolitsei (ÁVH) alustas enam kui 7000 dissidendi tagakiusamist, keda nimetati "titoistideks" või "lääne agentideks". Tagakiusatud sunniti end süüdi tunnistama näidisprotsessidel ja paigutati Ida-Ungari vangilaagrisse.[12][13]

Asudes likvideerima intellektuaalide ja 'kodanlaste' klassi, küüditas julgeolekupolitsei 1950–1952 tuhandeid inimesi. Nende kodud ja vara jagati laiali tööpartei liikmete vahel. Uus võim püüdis end kehtestada arreteerimiste, piinamiste ja hukkamistega. Ajastu paradoksi peegeldab näiteks see, et hukatute hulgas oli ka ÁVH rajaja László Rajk.[12][14] [N 3] Aastaga küüditati Budapestist 26 000 inimest. Küüditatud kogesid üldjuhul kohutavaid elamistingimusi. Neid kasutati orjatöölistena kolhoosides. Paljud surid nälga ja haigustesse.[13]

Rákosi valitsus politiseeris Ungari haridussüsteemi.[15] Vene keel nagu ka kommunistliku ideoloogia alused muudeti kohustuslikuks nii üldharidus- kui kõrgkoolides. Usukoolid riigistati ja kirikupead asendati valitsusele lojaalsete inimestega.[16] 1949. aastal arreteeriti Ungari katoliku kiriku pea kardinal József Mindszenty ja mõisteti riigireetmise eest eluks ajaks vangi.[17] Rákosi käe all oli Ungari valitsus üks vägivaldsemaid II ilmasõja järgses Euroopas.[6][14]

Ungari majandus seisis 1940ndate teisel poolel vastamisi mitmete väljakutsetega. Riik nõustus maksma NSV Liidule, Tšehhoslovakkiale ja Jugoslaaviale sõjareparatsiooni suurusjärgus 300 miljonit USA dollarit.[18] Ungari keskpank hindas 1946. aastal reparatsioonide suuruseks 19–22% aastasest sisemajanduse kogutoodangust.[19]. Samal aastal sattus Ungari rahvusliku valuuta surve alla, mis lõppes suurima teadaoleva hüperinflatsiooniga.[20] [N 4] Ungari osalus Vastastikuse Majandusabi Nõukogus tõmbas kriipsu peale kaubavahetusele Läänega ja takistas Ungaril saada Marshalli plaaniga võimaldatud abi.[21]

1950. aastate alguses langes rahva elatustase vaatamata sellele, et Ungari SKP elaniku kohta kasvas. Elanike sissetulekute kärpimisega rahastati investeeringuid tööstusesse. Makromajanduslikud juhtimisvead põhjustasid esmatarbekaupade ja toiduainete kroonilist puudust. Leib, suhkur, jahu ja liha olid normeeritud.[22] Riigi võlakirjade kohustuslik ostmine vähendas veelgi üksikisikute sissetulekuid. Kokkuvõttes tähendas see, et teenistujate ja töötajate reaalpalk oli 1952. aastal vaid 2/3 sellest, mis see oli 1938. aastal. Kusjuures 1949. aastal oli vahe "veel" 90%.[23] Riigivõla kasv ja esmatarbekaupade puudus põhjustas rahulolematust.[24]

Rahvusvahelised sündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stalini surm 1953. aasta 5. märtsil juhatas sisse mõõduka liberaliseerumise ajajärgu, mille jooksul arenes enamikes Euroopa kommunistlikes parteides välja reformimeelne tiib. Ungaris sai Mátyás Rákosi asemel peaministriks Imre Nagy.[25] Rákosi jäi partei peasekretäriks, mistõttu tal oli võimalik õõnestada enamikke Nagy reforme. 1955. aasta aprilliks õnnestus tal diskrediteerida Nagyt sel määral, et too oli sunnitud võimult lahkuma.[26] Pärast Hruštšovi "salajast kõnet" 1956. aasta veebruaris asuti paljastama Stalini ja tema protežeede kuritegusid,[27] Rákosi tagandati peasekretäri kohalt ning tema asemele nimetati 18. juulil 1956 Ernő Gerő.[28]

1955. aasta 14. mail moodustas NSV Liit Varssavi Pakti, sidudes Ungari tihedamalt Nõukogude Liidu ja selle satelliitriikidega Kesk- ja Ida-Euroopas. Alliansi põhimõteteks oli muuhulgas "riikide sõltumatuse ja iseseisvuse austamine" ja "mittevahelesegamine nende siseasjadesse".[29]

Riigilepingu (Österreichischer Staatsvertrag) ja sellele järgnenud deklaratsiooniga tunnistas Austria end demilitariseeritud ja neutraalseks riigiks.[30] See pani ungarlasi samuti otsima võimalusi "... kuulutamaks end Austria eeskujul neutraalseks", nagu märkis Nagy 1955. aastal.[31]

Meeleavaldus Poznanis 1956. aasta suvel

1956. aastal lämmatas Poola valitsus Poznańis ülestõusu, mille käigus tapeti ja vigastati mitmeid protestijaid. Avalikkuse survel nimetas valitsus Poola ühinenud tööliste partei esimeseks sekretäriks rehabiliteeritud reformikommunisti Władysław Gomułka. Gomułka sai ka mandaadi pidada NSV Liiduga läbirääkimisi kaubanduse kontsessioonilepingu ja Nõukogude vägede kärpimise üle. Päevi kestnud pingeliste kõneluste tulemusena andis NSVL 19. oktoobril 1956 lõpuks järele Gomułka nõudmistele.[32] Poola Oktoobri all tuntust pälvinud läbirääkimised sütitasid paljudes ungarlastest lootust, et ka neil õnnestub sõlmida Nõukogude Liiduga sarnane kokkulepe.[33]

Kõik need sündmused mõjutasid märkimisväärselt Ungari sisepoliitilist kliimat 1956. aasta oktoobris.

Külma sõja kontekstis ilmnesid USA "Ida-Euroopa ja Ungari poliitikas" põhimõttelised pinged. Ühelt poolt üritas USA julgustada Ida-Euroopa riike murdma end lahti 'Nõukogude blokist'. Teisalt aga sooviti vältida USA ja NSV Liidu vahelist vastasseisu, mis ähvardas eskaleeruda tuumasõjaks. Seepärast otsisid ühendriikide poliitikud muid meetmeid kärpimaks Nõukogude mõju Ida-Euroopas. Ühe võimalusena nähti nn ohjeldamispoliitikat, kus oleks oma koht majanduslikul ja psühholoogilisel sõjal ja varjatud operatsioonidel. Nn ohjeldamispoliitika viimases astmes nähti ette läbirääkimisi Nõukogude Liiduga Ida-bloki staatuse üle.

1956. aasta suvel hakkasid paranema suhted USA ja Ungari vahel. Ühendriigid vastasid positiivselt Ungari lepituskatsele luua kahepoolsed kaubandussidemed. Ungari soov parandada suhteid oli seotud riigi katastroofilise majandussituatsiooniga. Läbirääkimisi hakkas aga takistama Ungari siseministeerium, kes kartis, et paranenud suhted Läänega võivad nõrgendada Ungaris kommunistide võimu.[34]

Sotsiaalsete pingete kuhjumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

József Bemi mälestussammas, mille jalamil toimus 1956. aasta 23. oktoobri pärastlõunal 20 000 osalejaga meeleavaldus

Rákosi' tagasiastumine 1956. aasta juulis julgustas üliõpilasi, kirjanikke ja ajakirjanikke võtma senisest aktiivsema ja kriitilisema hoiaku ühiskonnas toimuva suhtes. Tudengid ja ajakirjanikud algatasid sarja intellektuaalseid arutelusid, mis lahkasid Ungarit pitsitavaid probleeme. Foorumid, mida on kutsutud ka Petőfi ringideks, muutusid väga populaarseks ja köitsid tuhandeid huvilisi.[35] Opositsioonilist liikumist tugevdas veelgi Rákosi valitsuse poolt hukatud László Rajki ümbermatmistseremoonia 6. oktoobril 1956.[36]

16. oktoobril 1956 ärritasid Szegedi üliõpilased kommunistlikku üliõpilasliitu DISZ sellega, et taastasid Rákosi diktatuuri ajal keelustatud demokraatliku tudengiorganisatsiooni MEFESZ.[10] Mõne päeva jooksul taaselustati veel üliõpilasühingud Pécs, Miskolc ja Sopron. 22. oktoobril koostasid Budapesti tehnikaülikooli üliõpilased nimekirja kuueteistkümnest nõudmisest, millest mõned puudutasid ka ühiskonna valupunkte.[37] Kuulnud, et Ungari Kirjanike Liit kavatseb järgnevatel päevadel väljendada toetust reformiliikumistele Poolas, otsustasid ka üliõpilased liituda toetusaktsiooniga.[33][38]

Ülestõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed lasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

1956. aasta 23. oktoobri pärastlõunal kogunes umbes 20 000 meeleavaldajat kindral József Bemi mälestussamba juurde.[39] Poolas sündinud Bem oli 1848. aasta Ungari ülestõusu kangelane. Kirjanike liidu president Péter Veres luges ette manifesti,[40] tudengid esitasid oma sõnumi ja seejärel võttis rahvamurd üles tsensuuri poolt keelustatud poeemi "Rahvuslaul", mille refrään kõlas järgmiselt: "Sellega me vannume, me vannume, et me ei ole enam orjad." Keegi meeleavaldusel osalenutest lõikas Ungari lipust välja Nõukogude vapi. Teguviis leidis järgijaid – auklikust lipust kujunes protestisümbol.[41]. Seejärel ületas suurem osa rahvahulgast Doonau jõe ja liitus parlamendihoone juurde kogunenud demonstrantidega. Kella kuueks õhtul oli meeleavaldajate arv kasvanud 200 000ni.[42] Demonstratsioon oli emotsioonidest kirgas, kuid rahumeelne.[43]

Kell 20.00 esines esimene sekretär Ernő Gerő raadiopöördumisega, milles mõistis hukka kirjanike ja üliõpilaste nõudmised.[43] Ärritatud Gerő sõnavõtust, otsustas osa meeleavaldajaist viia ellu ühe oma nõudmistest – kõrvaldada 9,1-meetri kõrgune Stalini kuju, mis oli rajatud 1951. aastal selleks spetsiaalselt lammutatud kiriku asemele.[44] Kella 21.30ks oli kuju kukutatud. Monumendist jäid alles vaid Stalini saapad, mille juubeldav rahvas ehtis Ungari lippudega. [43]

Umbes samal ajal kogunes suur hulk inimesi Radio Budapesti hoone juurde, mida valvas suurte jõududega ÁVH. Murdepunkt saabus siis, kui julgeolekujõud pidasid kinni meeleavaldajate delegatsiooni, kes püüdis raadio kaudu tutvustada avalikkusele oma nõudmisi. Kuna levisid kuuldused nagu oleks delegatsioon maha lastud, muutus meelavaldus juhitamatuks. Ülemistest akendest külvati protestijad üle pisargaasiga. ÁVH avas tule, tappes hulgaliselt meeleavaldajaid.[45]

ÁVH püüdis oma varusid täiendada kiirabiautodesse peidetud relvadega, kuid rahvas nägi plaani läbi. Mitmed sõjaväelased, kes olid saadetud ÁVHd abistama, vahetasid poolt, rebisid peakattelt punatähe ja liitusid ülestõusnutega.[41][45] ÁVH rünnak tõi kaasa vägivallalaine. Protestijad süütasid politseiautosid, jagasid massidele relvaladudest hõivatud relvi ja lõhkusid kommunistliku režiimi sümboleid.[45]

Võitluse laienemine ja valitsuse kukkumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Budapesti tänavapilt ülestõusu ajal, lehvimas auguga lipp vastupanu sümbolina

23. oktoobri öösel nõudis Ungari Kommunistliku Partei sekretär Ernő Gerő Nõukogude sõjaväe interventsiooni, et "lämmatada demonstratsioon, mis oli saavutamas pretsedenditut ulatust".[32] Tegelikult oli NSV Liidu juhtkond igaks juhuks juba mõned kuud varem sõnastanud Ungari sõjalise interventsiooni plaani. [14][N 5] Nüüd asuti seda plaani ellu viima. 24. oktoobri öösel kella kaheks sisenesid NSVLi kaitseministri korraldusel Budapesti Nõukogude tankid.[45]

24. oktoobri keskpäevaks olid tankid paigutatud parlamendihoone juurde. Nõukogude sõjaväelased valvasid olulise tähtsusega sildu ja ristmikke. Nõukogude sõjaväelased jälgisid esialgu toimuvat pigem kõrvalt. Mitmete aruannete kohaselt olevat NSV Liidu väed näidanud ka üles sümpaatiat demonstrantide vastu.[46] Samal ajal püstitasid relvastatud ülestõusnud Budapesti kaitseks barrikaade. Keskhommikuks raporteerisid nad ka mõningate Nõukogude tankide hõivamisest. [41]

25. oktoobril kogunesid meeleavaldajad parlamendihoone ette. ÁVH üksused hakkasid naaberhoonete katustelt tulistama rahvast.[47][48] Mõned Nõukogude sõjaväelased vastasid ÁVH pihta tulega, kuna uskusid ekslikult, et olid tulistamise sihtmärgiks.[41][49] Julgeolekupolitseid ründasid ka relvastatud protestijad.[41][47]

Rünnakud parlamendi juures viisid valitsuse kokkuvarisemiseni.[49] Kommunistliku partei esimene sekretär Ernő Gerő ja endine peaminister András Hegedüs põgenesid Nõukogude Liitu. Peaministriks sai Imre Nagy ja partei esimeseks sekretäriks nimetati János Kádár.[50] Raadiopöördumises kutsus Nagy üles vägivalla lõpetamisele. Ta lubas uuesti käivitada kolm aastat varem katkenud poliitilised reformid.

Hoolimata Nagy üleskutsest jätkasid ülestõusnud rünnakuid Nõukogude vägede vastu. Budapesti kitsastel tänavatel pildusid nad Nõukogude tanke Molotovi kokteilidega. Üle riigi tekkis revolutsiooninõukogusid, kes tunnistasid end koha peal kõrgeima võimu kandjaks ja kutsusid rahvast laiaulatuslikule vastupanule. Vastupanu käigus teisaldati või hävitati avalikud kommunistlikud sümbolid nagu punatähed ja Nõukogude vägedele püstitatud mälestusmärgid. Põletati ka kommunistlikke raamatuid. Esile kerkisid spontaansed maakaitseväed. Vahest tuntuim neist oli József Dudási juhitud 400-meheline üksus, mis ründas ja tappis Nõukogude võimu pooldajaid ja ÁVH liikmeid.[51]

Kokkupõrked ülestõusnute ja Nõukogude vägede vahel kestsid 28. oktoobrini, mil sõlmiti relvarahu. Relvarahu tulemusena taandus enamik Nõukogude vägedest Budapestist 30. oktoobriks Ungari maapiirkondades paiknenud garnisonidesse.[52]

Vahemäng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Relvarahu kestis 28. oktoobrist 4. novembrini. Sellal hakkasid paljud ungarlased juba uskuma, et Nõukogude väed on Ungarist välja viidud.[53] Samas oli vaherahu suhteliselt vägivaldne – selle aja jooksul lintšiti või hukati 213 Ungari kommunistliku partei liiget või poolehoidjat.[54]

Uus Ungari rahvuslik valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiiresti leviv ülestõus Budapesti tänavatel ja Gerő-Hegedüsi valitsuse äkiline langus oli uue rahvusliku juhtkonna jaoks ühelt poolt üllatav, teisalt aga segadust põhjustav. Nagy, kelle poliitilisi võimeid hinnati "tagasihoidlikeks",[55] võitis rahva poolehoiu oma rahuliku loomuse ja sooviga taastada riigis kord. Nagy oli ainus endistest Ungari liidritest, keda usaldas nii rahvas kui NSV Liit – see lubas meeleavaldust ja sellele järgnenud sündmusi näidata pigem rahvusliku ülestõusu kui kontrrevolutsioonina.[56] Nimetanud vastupanu 27. oktoobril raadioesinemises "laialdaseks demokraatlikuks massiliikumiseks", moodustas Nagy valitsuse, kuhu kuulusid ka mõned parteitud ministrid. Uus rahvuslik valitsus keelustas ÁVH ja loobus üheparteilisest süsteemist.[49][57] Kuna Nagy valitsus oli võimul vaid kümme päeva, ei olnud sel võimalik selgitada oma poliitika üksikasju. Küll aga rõhutasid ajalehtede juhtkirjad tol perioodil seda, et Ungaris peab toimima neutraalne mitmeparteiline sotsiaaldemokraatia.[58] Paljud poliitvangid vabastati, silmapaistvaim neist oli kardinal József Mindszenty.[53] Taastati varem keelustatud poliitilised parteid nagu näiteks Sõltumatu Väiketalunike, Põllutööliste ja Kodanike Partei (Független Kisgazda, Földmunkás és Polgári Párt) ja Ungari Rahvuslik Talurahvapartei ning need kutsuti ühinema koalitsiooniga.[59]

Üle riigi moodustatud lokaalsed revolutsiooninõukogud võtsid kommunistidelt üle kohaliku võimu.[60][61][62][63] 30. oktoobriks tunnustas Ungari Kommunistlik Partei nende õiguspädevust ja Nagy valitsus palus toetust neilt kui "revolutsiooni ajal moodustatud autonoomsetelt ja demokraatlikelt kohalikelt organitelt".[64] Tööstusettevõtetes ja kaevandustes loodi sarnastel alustel töölisnõukogud ning kõrvaldati mitmed ebapopulaarsed korraldused nagu näiteks tootmisnormid. Töölisnõukogud püüdsid ühelt poolt juhtida ettevõtteid, teisalt aga kaitsta tööliste huve, rajades nõnda sotsialistliku majanduse, mis oli vaba karmist partei kontrollist.[49]

Kohalikud nõukogud seisid aeg-ajalt vastamisi ÁVH rünnakutega. Näiteks Debrecenis, Győris, Sopronis, Mosonmagyaróváris ja teistes linnades avas ÁVH meeleavaldajate pihta tule, tappes mitmeid protestijaid. Lõpuks siiski ÁVH desarmeeriti. Selleks kasutati tihtipeale jõudu ja kohalike politseinike abi.[64]

Nõukogude Liidu positsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

24. oktoobril arutas NLKP KK Presiidium poliitilisi suundumusi Poolas ja Ungaris. Molotov ja tema mõttekaaslased nõudsid karmikäelist lähenemist ja interventsiooni, Nikita Hruštšov ja kaitseminister Georgi Žukov olid selle vastu. Budapestis viibinud Nõukogude delegatsioon raporteeris, et kohapealne olukord ei ole sugugi nii kohutav, kui seda püüti näidata. Hruštšov nägi ülestõusus mitte niivõrd ideoloogilist võitlust, kui rahulolematust riigis valitseva majandusliku ja sotsiaalse olukorraga.[32]

Pärast mõningaid arutlusi [65][66] otsustas presiidium 30. oktoobril mitte kõrvaldada Ungari uut valitsust. Kaitseminister Žukov ütles isegi: "Me peaksime väed Budapestist välja viima. Kui see on vajalik, peame need välja viima kogu Ungarist. Olgu see meile õppetunniks sõjalis-poliitilises sfääris". Presiidium kiitis järgmisel päeval heaks deklaratsiooni Nõukogude Liidu ja teiste sotsialistlike riikide vahelisest koostööst, arengupõhimõtetest ja edasisest sõpruse tugevdamisest. Dokument deklareeris: "Nõukogude valitsus on valmis alustama asjakohaseid läbirääkimisi Ungari valitsusega ja teiste Varssavi Pakti riikidega küsimuses, mis puudutas Nõukogude vägede paiknemist Ungari territooriumil."[67] Seega, mõnda aega näis, justkui oleks võimalik jõuda rahumeelsele lahendusele.

30. oktoobril ründasid ülestõusnud ÁVH komandot, mis kaitses Ungari Kommunistliku Partei peakorterit. Rünnaku ajendiks olid kuuldused, et peakorteris hoitakse vange. Lisaks ärritas ülestõusnuid varem Mosonmagyaróváris aset leidnud vahejuhtum, kus ÁVH avas tule demonstrantide pihta.[64][68][69]

Rünnaku käigus tapeti või lintšiti rahvahulga poolt üle 20 julgeolekupolitsei ohvitseri. Haavata sai ka Budapesti parteikomitee juht Imre Mező, kes hiljem suri.[70][71] Ungari tankid, mis olid saadetud peakorterit kaitsma, hakkasid ekslikult seda hoopis tulistama.[69]

Partei peakorteri ümber toimunu jõudis mõni tund hiljem Nõukogude teleuudistesse.[72] Ungari revolutsiooni liidrid mõistsid intsidendi hukka ja kutsusid üles rahule. Rahvahulkade vägivald taltus.[69]Kommunistid aga asusid pilte ohvritest kasutama propagandavahenditena.[71]

31. oktoobril tühistasid Nõukogude liidrid päev varem heaks kiidetud otsuse, mitte sekkuda Ungari sündmustesse. Ajaloolaste hulgas tekitab jätkuvalt vaidlusi küsimus, mil määral mõjutas teist Nõukogude interventsiooni ungarlaste otsus taganeda Varssavi Paktist.

Presiidiumi 31. oktoobri protokoll osutab sellele, et otsus sõjaliseks sekkumiseks sündis päev enne seda, kui Ungari tunnistas end neutraalseks ja teatas soovist lahkuda sõjalisest liidust.[73] Mõned Vene ajaloolased aga väidavad, et Kremli sekkumise ajendiks oli just deklaratsioon Ungari neutraliteedist.[74]

Kaks päeva varem, 30. oktoobril, kui Nõukogude poliitbüroo esindajad Anastass Mikojan ja Mihhail Suslov olid Budapestis, oli Imre Nagy andnud mõista, et neutraliteet on Ungari kaugem eesmärk. Nagy lootis teemat arutada NSV Liidu liidritega. Mikojani ja Suslovi kaudu jõudsid Ungari revolutsioonivalitsuse mõtted ka Moskvasse.[75][76] Sel ajal oli Hruštšov Stalini suvilas, kaaludes Ungariga seotud võimalusi. Üks tema kõnede kirjutajaid oli hiljem öelnud, et deklaratsioon neutraliteedist mängis olulist rolli Hruštšovi otsuses toetada interventsiooni.[76] Lisaks olid mõned Ungari revolutsiooni eestvedajad ja üliõpilased varem kutsunud üles loobuma Varssavi paktist ja see võis mõjutada Nõukogude Liidu otsuseid.[77]

Presidiiumi ärritasid mitmed teisedki võtmesündmused Ungari sisepoliitikas:[78][79]

  • Samaaegselt ülestõusuga alustas Ungari liikumist mitmeparteilise parlamentaarse demokraatia suunas. Lisaks kardeti, et demokraatlike töölisnõukogude moodustamine võib "kallutada Ungarit kapitalistliku maailmavaate suunas". Kõik see õõnestas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei positsiooni Ida-Euroopas. Presiidiumi enamus leidis, et taolised töölisnõukogud on vastuolus sotsialismi ideega. Samal ajal olid need nõukogud, nagu ütleb Hannah Arendt "ainsad vabad ja toimivad nõukogude (nõukogud) terves maailmas."[80][81]
  • Presiidium kartis, et Lääs võib tajuda NSV Liidu nõrkust, kui too ei suuda kindlakäeliselt lahendada Ungari-probleemi. 29. oktoobril 1956 vallutasid Iisraeli, Briti ja Prantsuse väed Egiptuse. Hruštšov tähendas seepeale: "Peame ümber hindama oma olukorra. Vägesid ei tohi tuua välja ei Ungarist ega Budapestist. Peame näitama üles initsiatiivi korra taastamisel Ungaris. Kui lahkume Ungarist, innustab see ameerika, inglise ja prantsuse imperialiste. Nad tajuvad meie nõrkust ja asuvad rünnakule. Egiptusele järgneb Ungari. Meil ei ole teist valikut."[73]
  • Hruštšov väitis, et paljud kommunistliku partei liikmed ei mõistaks NSV Liidu läbikukkumist Ungaris. Destaliniseerimine oli koondanud partei konservatiivse tiiva, kes oli häiritud Nõukogude mõju kahanemisest Ida-Euroopas. 1953. aasta 17. juunil korraldasid Ida-Berliini töötajad vastuhaku, nõudes Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsuse lahkumist. Ülestõus murti Nõukogude vägede toel kiiresti ja vägivaldselt maha. Hukkus ja haavata sai 84 inimest, 700 arreteeriti.[82] 1956. aasta juunis surusid Poola julgeolekujõud Poznańis maha valitsusvastase tööliste ülestõusu. Vahejuhtumis hukkus 57[83]–78[84] inimest. Vastuhakk tõi Poolas võimule valitsuse, mis oli eelmisega võrreldes vähem NSV Liidu mõju all. Lisaks võis oktoobri lõpuks täheldada rahulolematust ka mõningates Nõukogude Liidu piirkondades.
  • Ungari neutraliteet ja lahkumine Varssavi Paktist lõhestanuks Nõukogude satelliitriikide poolt rajatud kaitsepuhvrit[85]. Nõukogude hirm Lääne invasiooni ees omistas sellele puhvrile keskse koha Kremli julgeolekupoliitikas.

Presiidium otsustas de facto murda vaherahu ja lämmatada Ungari revolutsioon.[86] Kavas oli kuulutada välja "ajutine revolutsioonivalitsus" János Kádári juhtimisel, kes oleks pöördunud palvega NSV Liidu poole aidata taastada kord riigis. Tunnistajate sõnul viibis Kádár novembri alguses Moskvas.[87] Ta oli kontaktis Nõukogude saatkonnaga ka siis, kui kuulus Nagy valitsusse.[88]

Kui Nõukogude interventsioon oli alanud, saatis NSV Liit oma delegatsioonid teistesse Ida-Euroopa kommunistlikesse riikidesse ja Hiinasse, et hoida ära võimalikud konfliktid seal. Samuti olid ette valmistatud propagandasõnumid, mida levitati satelliitriikide meedias. Varjamaks oma tegelikke kavatsusi, alustasid Nõukogude diplomaadid Nagy valitsusega kõnelusi NSV Liidu vägede väljaviimise osas [73].

Mõningate allikate kohaselt olevat Hiina liider Mao Zedong mänginud olulist rolli Hruštšovi mõjutamisel. Kuigi suhted Hiina ja Nõukogude Liidu vahel olid eelnenud aastatel märgatavalt halvenenud, omasid Mao sõnad jätkuvalt kaalu Kremli silmis. Hiina Kommunistliku Partei aseesimees Liu Shaoqi survestas Hruštšovi saatma vägesid Budapesti, et suruda jõuga maha ungarlaste vastuhakk.[89][90]

Kriisi ajal olid mõlemad valitsused sageli ühenduses. Esialgu oli Mao teise interventsiooni vastu ja see teave edastati Hruštšovile 30. oktoobril enne, kui presiidium kogunes arutama sõjalise sekkumisega seonduvat.[91] Seejärel Mao muutis oma meelt interventsiooni kasuks, kuid ajaloolase William Taubmani hinnanguil jääb arusaamatuks, millal ja kuidas sai Hruštšov sellest teada. Ja kui sai, siis mil määral see mõjutas 31. oktoobri presiidiumi otsust.[92]

1. novembril lahkus Hruštšov Moskvast ja külastas kolme päeva jooksul oma Ida-Euroopa liitlasi, et informeerida neid otsusest viia väed Budapesti. Esimesena kohtus ta Brestis Poola liidri Władysław Gomułkaga. Seejärel sai ta Bukarestis kokku Rumeenia, Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria juhtidega. Lõpuks lendas Hruštšov koos Malenkoviga Jugoslaaviasse, kus nad kohtusid Josip Broz Titoga, kes oli parasjagu puhkamas Aadria mere Brioni saarel. Tito olevat Hruštšovile soovitanud uueks Ungari riigipeaks Ferenc Münnichi asemel János Kádárit.[93][94]

Rahvusvaheline reaktsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi USA riigisekretär John Foster Dulles tegi 24. oktoobril ettepaneku kutsuda kokku ÜRO Julgeolekunõukogu, et arutada olukorda Ungaris, jäi see ettepanek suurema tähelepanuta.[95] Osalt oli põhjuseks keeruline globaalpoliitiline olukord – Ungari ülestõusuga samal ajal algas Suessi kriis. Probleem ei olnud niivõrd see, et Suessi kriis hajutas USA ja teiste lääneriikide tähelepanu Ungari sündmustelt, vaid see, et Lähis-Idas toimuv muutis Nõukogude Liidu hukkamõistmise väga keeruliseks. Nagu asepresident Richard Nixon hiljem selgitas: "Meil ei olnud võimalik ühelt poolt taunida NSV Liidu interventsiooni ja teisalt tunnustada Suurbritanniat ja Prantsusmaad, kes Ungari revolutsiooni ära kasutades asusid kukutama Gamel Abdel Nasserit".[34]

Teise interventsiooni ajal, 4. novembril esitas Nagy ÜRO Julgeolekunõukogule palve peatada NSV Liidu sekkumine Ungari siseasjadesse. Julgeolekunõukogu koostas Nõukogude Liidu tegevust kritiseeriva resolutsiooni, kuid NSVL kui nõukogu alaline liige vetostas selle. Vastu võeti hoopis resolutsioon 120, mis suunas probleemi lahendamise ÜRO peaassambleesse. 50 poolt- ja 8 vastuhäälega nõudis peaassamblee NSV Liidult sõjalise sekkumise lõpetamist. Selleks ajaks oli aga ametisse nimetatud juba Kádári valitsus, kes keeldus ÜRO vaatlejate vastuvõtmisest.[40]

Ühes 1998. aastal antud intervjuus kritiseeris Ungari suursaadik Géza Jeszenszky Lääne tegevusetust 1956. aasta sündmuste ajal. Jeszenszky viitas tolleaegsele ÜRO mõjule ja tõi näiteks maailmaorganisatsiooni sekkumise Korea sõjas aastatel 1950–1953.[96]

Ülestõusu ajal vahendas Raadio Vaba Euroopa ungarikeelne toimetus uudiseid poliitilisest ja sõjalisest olukorrast riigis, toetades niiviisi ungarlaste võitlust Nõukogude vägede vastu. Muuhulgas vahendas jaam taktikalisi nõuandeid vastupanu meetoditest. Pärast ülestõusu lämmatamist kritiseeriti Raadio Vaba Euroopat ungarlaste eksitamises. Raadio olevat kütnud asjatuid lootusi NATO ja ÜRO sekkumisest, kui ülestõusnud jätkavad vastupanu.[97]

Nõukogude interventsioon 4. novembril[muuda | redigeeri lähteteksti]

Revolutsioonilise Ungari minister Bibó István, kes esines deklaratsiooniga "Vabadus ja tõde"

1. novembril jõudis Imre Nagyni teade, et Nõukogude väed on sisenenud idast Ungarisse ja liiguvad Budapesti suunas.[98] NSV Liidu suursaadik Juri Andropov kinnitas, et Nõukogude Liit ei kavatse sekkuda Ungari siseasjadesse. Ungari valitsuskabinet, teiste hulgas János Kádár, deklareeris Ungari neutraliteeti ja lahkumist Varssavi Paktist. Samuti palus valitsus tuge Budapestis paiknenud diplomaatiliselt korpuselt ja ÜRO peasekretärilt, et kaitsta Ungari neutraliteeti.[99] Suursaadik Andropovil paluti informeerida oma valitsust, et Ungari soovib alustada läbirääkimisi Nõukogude vägede kohesest väljaviimisest.[100][101]

3. novembril kutsuti Ungari delegatsioon, mida juhtis kaitseminister Pál Maléter Budapesti lähedal Tökölis paiknenud Nõukogude sõjaväebaasi, et pidada läbirääkimisi Nõukogude vägede väljaviimise üle. Kesköö paiku andis Nõukogude julgeolekupolitsei (KGB) ülem kindral Ivan Serov käsu arreteerida Ungari delegatsioon.[102] Järgmisel päeval jätkas Nõukogude armee Budapesti ründamist.[103]

Nõukogude teise interventsiooni, koodnimetusega "Operatsioon tuulispask", algatas marssal Ivan Konev.[79][104] Enne 23. oktoobrit Ungaris paiknenud viiele Nõukogude diviisile toodi lisaks 12, suurendades nii diviiside arvu 17ni. [105] Lisaks toodi operatsiooniks Ungarisse 8. mehaniseeritud armee kindralleitnant Hamazasp Babadzhaniani juhtimisel ja 38. armee kindralleitnant Hadzhi-Umar Mamsurovi juhtimisel.[106] Mõned Nõukogude sõjaväelased uskusid, et neid saadeti Berliini võitlema Saksa fašistide vastu.[107]

4. novembri öösel kell 3.00 sisenesid Nõukogude tankid kahel suunal piki Doonau Pesti-poolset külge Budapesti: üks liikus lõuna poolt Soroksári teed pidi üles, teine põhja poolt Váci teed alla. Kontrollides kõiki sillapäid ja olles tagant kaitstud laia Doonauga, õnnestus Nõukogude vägedel ühegi lasuta jagada edukalt linn pooleks. Relvastatud üksused ületasid Buda ja tulistasid kell 4:25 esimesed lasud Budaõrsi teel paiknenud barakkide suunas. Varsti pärast seda kostus Nõukogude tankide ja kahurite tuli kõikides Budapesti piirkondades.[108] "Operatsioon tuulispask" koosnes õhurünnakutest ning koordineeritud suurtüki- ja tankirünnakust, milles osales 17 diviisi.[105] Ungari armee vastas juhusliku ja koordineerimatu vastupanuga.

Kell 5:20 tegi Imre Nagy viimase raadiopöördumise rahvale ja kogu maailmale, teatades, et Nõukogude väed ründavad Budapesti ja et valitsus jääb paigale.[109] Raadiojaam Vaba Kossuthi Rádió peatas saated kell 8:07.[109] Erakorraline kabinetinõupidamine toimus parlamendihoones, kuid sellel osales ainult kolm ministrit. Kui Nõukogude väed saabusid hoonet okupeerima, toimusid läbirääkimised evakueerimise üle. Rahvusliku valitsuse esindajana jäi viimasena kohale riigiminister István Bibó.[110] Ta pani kirja pöördumise, mis kandis pealkirja "Vabaduse ja tõe eest".[111][N 6]

4. novembri hommikul kell 6:00[112] kuulutas János Kádár Szolnokis välja Ungari "Revolutsioonilise Tööliste ja Talurahva Partei". Ta deklareeris: "Me peame lõpetama kontrrevolutsiooniliste elementide liialdused. On saabunud hetk tegudeks. Asume kaitsma rahvademokraatia saavutusi ning tööliste ja talurahva huve."[113] Sama päeva õhtul kutsus Kádár üles "ustavaid sotsialismi eest võitlejaid" tulema välja peidikuist ning haarama relvad.[114]

Kella 08:00ks, kui Nõukogude väed hõivasid raadiojaama, lakkas Budapesti organiseeritud kaitse.[115] Võitluste raskuskese jäi Ungari tsiviilelanike kanda. Nõukogude väed ei näinud märkimisväärset vaeva eristamaks sõjalisi sihtmärke tsiviilobjektidest. Tankid tulistasid valimatult liikumisteede äärde jäänud hooneid.[115]

Ungarlaste vastupanu oli tugevaim Budapesti tööstuspiirkondades, mis olid ka massiivsete Nõukogude suurtüki- ja õhurünnakute sihtmärgiks. Viimane vastupanurakuke kutsus üles vaherahule 10. novembril. Sõjalises operatsioonis hukkus 722 Nõukogude sõjaväelast ja üle 2500 ungarlase. Tuhanded said haavata.[116][117]

Nõukogude versioon sündmustest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa Demokraatliku Vabariigi poliitik Willi Stoph ja János Kádár (paremal) 1958. aastal

Nõukogude Liidu hinnangud Ungari sündmustele olid tähelepanuväärselt vaoshoitud. Neid esitati rohkem pärast teist interventsiooni ning olid mõeldud tsementeerima rahvusvaheliste kommunistlike parteide toetust NSV Liidule. Pravda avaldas ülevaate 36 tundi pärast vägivalla puhkemist ja see lõi fooni järgnevateks aruanneteks ning hilisemaks Nõukogude-poolseks ajalookäsitluseks[118]. Selle käsitluse järgi toimusid Ungaris ajalises järjestuses järgmised sündmused:

  • 23. oktoobril avaldasid "ausad" Ungari sotsialistid meelt Rákosi ja Gerő valitsuste vigade vastu.
  • Fašistid, hitleristid, reaktsioonilised kontrrevolutsioonilised huligaanid, keda rahastasid Lääne imperialistid, kasutasid ära rahulolematust ja korraldasid kontrrevolutsiooni.
  • Ausad ungarlased eesotsas Imre Nagyga pöördusid Ungaris paiknenud Nõukogude (Varssavi Pakti) vägede poole palvega aidata neil taastada riigis kord.
  • Nagy valitsus oli jõuetu, lasi end mõjutada kontrrevolutsioonilistest vaadetest, nõrgenes ja lagunes.
  • Ungari patrioodid Kádári juhtimisel kukutasid Nagy valitsuse ja moodustasid ausatest Ungari revolutsioonilistest töölistest ja talupoegadest valitsuse. See rahvavalitsus saatis palvekirja NSV Liidule, et too aitaks vaigistada kontrrevolutsiooni.
  • Ungari patrioodid purustasid Nõukogude Liidu toel kontrrevolutsiooni.

Võrreldes Läänega ilmus esimene Nõukogude-poolne ülevaade sündmustest 24 tundi hiljem. Seal ei kajastatud näiteks Nagy pöördumist ÜRO poole. Hiljem, kui Nagy arreteeriti Jugoslaavia saatkonnas, tema arreteerimist ei kinnitatud. Ka ei selgitatud seda, kuidas Nagy muutus patrioodist reeturiks. Samal ajal, kui Lääne ajakirjandus jagas teavet revolutsioonilise kriisi puhkemisest Ungaris, püüdis Nõukogude press jätta muljet, et Budapestis on kõik suhteliselt rahumeelne. Nõukogude selgituste järgi ei ole ungarlased kunagi soovinud ülestõusu.[118]

1957. aasta jaanuaris kohtusid Budapestis NSV Liidu, Bulgaaria, Ungari ja Rumeenia esindajad, et analüüsida siseriiklikke arenguid Ungaris pärast Nõukogude Liidu poolt paika pandud valitsust. Kohtumise communiqué "järeldas üksmeelselt", et Ungari töölised purustasid Kádári juhtimisel ja Nõukogude armee toetusel jõud, kes püüdsid "muuta tühiseks Ungari rahva sotsialistlikud saavutused".[119]

Nõukogude Liit, Hiina ja teised Varssavi Pakti riigid kiirustasid Kádárit tagant, et too korraldaks Nagy valitsuse ministrite ülekuulamise ja kohtuprotsessi. Samuti palusid nad "kontrrevolutsionääride" karistamist.[119] Kádári valitsus avaldas mahuka seeria valgetest raamatutest ("Kontrrevolutsioonilised jõud oktoobrisündmuste ajal Ungaris"), mis dokumenteerisid vägivalda kommunistliku partei ja ÁVH liikmete vastu. Valgeid raamatuid avaldati ja levitati enamikes sotsialistlikes riikides.[120][N 7]

Tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungaris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vahetu tagajärjena arreteeriti kümneid tuhandeid ungarlasi, kellest 26 000 üle peeti ka kohut. Karistus määrati 22 000 inimesele, neist 13 000 jäeti lühemaks või pikemaks ajaks vangi. Kaalukate tõenditeta küüditati sajad inimesed Nõukogude Liitu. Endise Ungari välisministri Géza Jeszenszky hinnanguil hukati karistuseks 350 inimest.[96] Põgenikena lahkus Ungarist umbes 200 000 inimest.[121][122][123]

Sporaadiline relvastatud vastupanu ja töölisnõukogude streigid jätkusid 1957. aasta keskpaigani, põhjustades märkimisväärset majanduslikku kahju.[124] [N 8] 1963. aastaks oli enamik Ungari revolutsiooni ajal vangistatud poliitvange vabastatud.

8. novembril, mil suurem osa Budapestist oli Nõukogude kontrolli all, nimetati Kádár "revolutsioonilise tööliste-talupoegade valitsuse" peaministriks ja Ungari Kommunistliku Partei peasekretäriks. Reorganiseeritud parteiga liitusid vähesed ungarlased. Partei juhtkond seati NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Presiidiumi järelvalve alla. Järelvalvet korraldasid Georgi Malenkov ja Mihhail Suslov.[125]

Kuigi Ungari Kommunistliku Partei liikmeskond vähenes revolutsioonieelselt 800 000lt 100 000ni 1956. aasta detsembris, neutraliseeris Kádár dissidendid ja kasvatas oma mõjuvõimu Ungaris.[126] 1957. aasta mais suurendas NSV Liit vägede arvu Ungaris. Uute lepingutega nõustus Ungari valitsus paigutama oma riiki alaliselt Nõukogude väed.[127]

Rahvusvaheline Punane Rist ja Austria sõjavägi rajas Traiskirchenisse and Grazi põgenike laagrid.[128] Kui Nõukogude väed vallutasid Budapesti, palusid Imre Nagy, Georg Lukács, Géza Losonczy ja László Rajki lesk Júlia varjupaika Jugoslaavia saatkonnas. Nõukogude Liit ja Kádári valitsus lubasid põgenikel lahkuda turvaliselt riigist. Hoolimata lubadusest arreteeriti Nagy ja tema kaaskond 22. novembril 1956, kui nad püüdsid saatkonnast lahkuda, ning toimetati Rumeeniasse. Losonczy suri vanglas.[129] Ülejäänud toodi 1958. aastal Budapesti tagasi. Nagy nagu ka Pál Maléter ja Miklós Gimes hukati pärast salajast kohtupidamist 1958. aasta juunis. Nad maeti anonüümsesse hauda Budapestist välja ühele kohalikule surnuaiale.[130]

Kardinal Mindszenty palus 1956. aasta novembris poliitilist varjupaika USA saatkonnas, kus ta elas järgmised 15 aastat. Mindszenty keeldus varjupaigast lahkumast ka siis, kui Ungari valitsus tühistas talle 1949. aastal riigireetmise eest omistatud karistuse. Halva tervise tõttu ja Vatikani palvel lahkus ta lõpuks 1971. aasta septembris saatkonnast ja asus elama Austriasse.[131]

Rahvusvahelises elus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hoolimata Läänemaailmas kasutatavast Külma sõja retoorikast ja NSVL lubatud peatsest sotsialismi triumfist nägid selle ajastu riigijuhid (nagu ka ajaloolased hiljem), et Ungari ülestõusu läbikukkumine oli viinud Külma sõja Euroopas patiseisu.[N 9] Selles valguses soovitas Lääne-Saksamaa välisminister Ida-Euroopa inimestel hoiduda "dramaatilistest ettevõtmistest, mis võivad põhjustada neile katastroofilisi tagajärgi." NATO peasekretär nimetas Ungari ülestõusu "kogu rahva kollektiivseks suitsiidiks".[132] Ühes ajaleheintervjuus 1957. aastal ütles Hruštšov, et "USA toetus... on olemuselt sarnane toetusega, kus poodud mehele ulatatakse köis."[133]

1957. aasta jaanuaris nõudis ÜRO peasekretär Dag Hammarskjöld vastavalt ÜRO peaassamblees vastu võetud resolutsioonidele uuringute ja vaatluste korraldamist Ungaris. Moodustati "Ungari probleemi erikomitee".[134] Komitee, kuhu kuulus esindajaid Austraaliast, Tseilonilt (Sri Lankalt), Taanist, Tuneesiast ja Uruguaist, korraldas ülekuulamisi New Yorgis, Genfis, Roomas, Viinis ja Londonis. Rohkem kui viie kuu vältel intervjueeriti 111 põgenikku. Nende hulgas oli Nagy valitsuse ministreid, sõjaväejuhte ja teisi ametnikke. Intervjueeriti ka töölisi, revolutsioonilise nõukogu liikmeid, tehasejuhte ja insenere, kommuniste ja mitte-kommuniste, üliõpilasi, kirjanikke, õpetajaid, meedikuid ja Ungari sõdureid. Analüüsiti ka Ungarist pärit dokumente, ajalehti, raadiosaadete lahtikirjutusi, fotosid, filmiülesvõtteid ja muid allikaid. Üheks allikaks olid sadade ungarlaste kirjalikud tunnistused.[135]

Ungari ja Rumeenia valitsused keeldusid ÜRO komitee liikmeid riiki lubamast ja Nõukogude Liidu valitsus ei vastanud infopäringutele.[136] 268-leheküljelist komitee raportit esitleti peaassambleel 1957. aasta juunis. See andis ülevaate ülestõusust ja Nõukogude interventsioonist ning järeldas, et "Kádári valitsus ja Nõukogude okupatsioon rikkusid Ungari inimeste inimõigusi."[137] Peaassamblee kiitis heaks resolutsiooni, "taunides Ungari rahva represseerimist ja Nõukogude okupatsiooni". Muid samme sellega seoses aga ette ei võetud.[138]

Ajakiri Time omistas 1956. aastal "Aasta inimese" nimetuse Ungari vabadusvõitlejale. Tiitlit kommenteerides möönis Time, et enne revolutsioonilisi sündmusi 1956. aasta lõpus poleks keegi osanud aimata ajakirja säärast valikut. Kaanelugu rääkis loo kolme ungarlase üleelamistest Ungari revolutsiooni päevil. Allikad olid anonüümsed ja kandsid pseudonüümi "Ungari vabadusvõitleja". [139]

Pinged Nõukogude Liidu ja Ungari vahel lõid lõkkele ka 1956. aasta Melbourne'i olümpiamängude ajal. Olümpiakülas kiskus Ungari delegatsioon mastist kommunistliku Ungari lipu ja heiskas selle asemele revolutsioonilise Ungari lipu. Tõsisem Nõukogude Liidu ja Ungari vastasseis leidis aset veepalliturniiri poolfinaalis. Matš oli erakordselt vägivaldne ja peatati viimasel minutil, et rahustada vaatajaskonnas puhkenud kaklust. Matš ise, mis on tuntud ka "veri vees matšina", on inspireerinud looma mitmeid filme.[140] Ungari võitis mängu 4-0 ja tuli hiljem olümpiavõitjaks.

Ungari sündmused tekitasid ideoloogilisi mõrasid Lääne-Euroopa kommunistlikes parteides. Itaalia Kommunistlikus Parteis (PCI) toimus lõhenemine.[141] Partei ametliku häälekandja l'Unità teatel käsitles enamik tavaliikmetest ja osa partei juhtkonnast (näiteks Palmiro Togliatti ja Giorgio Napolitano) ungarlaste vastuhakku kontrrevolutsioonina. Kuid kommunistide ametiühingu liider Giuseppe Di Vittorio, silmapaistvad partei liikmed Antonio Giolitti ja Loris Fortuna ja paljud mõjukad kommunistlikud intellektuaalid ei tunnistanud seda seisukohta. Kriitilise hoiaku tõttu heideti mitmed neist parteist välja, mõned lahkusid ise.

Suurbritannia Kommunistlik Partei (CPGB) kaotas Ungari sündmuste ajal tuhandeid liikmeid. Kommunistide ajalehe The Daily Worker korrespondent Peter Fryer raporteeris küll tõetruult ülestõusu vägivaldset mahasurumist, kuid tema sõnumid tsenseeriti.[107] Naasnud kodumaale lahkus Fryer ajalehest. Hiljem heideti ta parteist välja. Prantsusmaal ütlesid mitmed mõõdukad kommunistid (näiteks ajaloolane Emmanuel Le Roy Ladurie) lahti poolehoiust kommunismile ning seadsid kahtluse alla Prantsusmaa Kommunistliku Partei toetuse Nõukogude Liidu tegevusele Ungaris. Prantsuse filosoof ja kirjanik Albert Camus kirjutas avaliku kirja The Blood of the Hungarians (ungarlaste veri), kus ta kritiseeris Läänt tegevusetuse pärast. Isegi Jean-Paul Sartre, kes määratles end kommunistina, kritiseeris NSV Liitu artiklis Le Fantôme de Staline, mis ilmus raamatus "Situations VII"[142]

Mälestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1956. aasta revolutsiooni lipp Ungari parlamendihoone ees

1991. aasta detsembris vabandasid Mihhail Gorbatšov ja Boriss Jeltsin lagunenud NSV Liidu ja Venemaa vaheliste lepingute preambulas ametlikult Nõukogude Liidu tegevuse pärast 1956. aasta Ungari revolutsiooni ajal. 1992. aastal kordas Jeltsin vabandust kõnes, mille ta pidas Ungari parlamendis.[96]

13. veebruaril 2006 mälestas USA Riigidepartemang 50 aasta möödumist Ungari revolutsioonist. Tollane USA välisminister Condoleezza Rice meenutas mälestusüritusel 1956. aasta Ungari revolutsiooni põgenike panust USA ja teiste põgenikke vastu võtnud maade arengusse. Samuti tänas Rice Ungarit, kes pakkus varjupaika 1989. aastal Ida-Saksamaal meelt avaldanud kommunismivastastele.[143] USA president George W. Bush külastas Ungarit 22. juunil 2006, et mälestada revolutsiooni 50. aastapäeva.[144]

1989. aasta 16. juunil, hukkamise 30. aastapäeval, maeti austusavalduste saatel ümber Imre Nagy. Ungari Vabariik kuulutati välja 1989. aastal revolutsiooni 33. aastapäeval. Samast aastast tähistatakse 23. oktoobrit Ungari rahvuspühana.[145]

Historiograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustatud ajaloolane György Litván on määratlenud ja kirjeldanud 1956. aasta revolutsiooniga seotud seitse müüti, mis küll peegeldavad, kuid ei suuda üldistada revolutsiooni olemust. Litván tervitab uue teadlaste põlvkonna esiletõusu pärast 1989. aastat, kuid märgib kriitiliselt, et paljud akadeemilised uurimused klammerduvad rahva hulgas või teadlaskonnas levinud müütide külge, ega luba sõltumatult hinnata ükskuid revolutsiooni elemente. Müütide tekkimise ühe põhjusena toob Litván välja asjaolu, et 1956. aasta revolutsioon mängis olulist rolli Lääne Külma sõja poliitika ja retoorika kujunemisel. Selle retoorika võtsid omaks ka Lääne eliit, töölised ja intellektuaalid, keda tänased teadlased kasutavad olulise allikmaterjalina.

Müüdid, millele Litván juhib tähelepanu:[146]

  • müüt töölisnõukogude kesksest rollist;
  • müüt kirjanike tähtsusest;
  • müüt noorte tööliste olulisusest vastuhakus;
  • müüt Budapestist kui ainsast sündmuskohast;
  • müüt moraalselt "puhtast" revolutsioonist;
  • müüt erakordsest rahvuslikust ühtsusest
  • müüt 1956. aastast kui kontrrevolutsioonist.

Teine ajaloolane, Gabor Gyáni väidab, et 1956. aasta sündmuste historiograafiat on olulisel määral mõjutanud müüdid, mida loodi Kádari riigikorra ajal 'ametlike' dokumentidega ja mis pidid varjutama inimeste vahetu mälu ja kogemuse. Pärast 1989. aastat toetas müüte uus õiguslik raamistik, mis seadis üksikisiku õigused kõrgemale õigusest korrastada kollektiivset mälu. Uurijatel muutus raskemaks ligipääs revolutsiooni võtmeisikute isikutoimikutele.[147]

Gyáni and Litván märgivad, et 1956. aasta historiograafia on ka tänases Ungaris poliitiliseks päevateemaks, mistõttu on see väljaspool akadeemilisi arutelusid. Avalikus diskursuses eksisteerib palju üksteisega vastuolus olevaid mälestusi 1956. aasta sündmustest.

Uurimusi, kirjeldusi ja analüüse Ungari revolutsiooni kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võõrkeelne kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taastatud osa Stalini monumendist, millisena see paistis 1956. aasta revolutsiooni ajal. (Asetseb Szoborparkis Budapesti lähedal)
  • Bekes, Csaba (Editor); Byrne, Malcolm (Editor), Rainer, Janos (Editor) (2003). The 1956 Hungarian Revolution: A History in Documents (National Security Archive Cold War Readers). Central European University Press, 600 lehekülge. ISBN 963-9241-66-0. 
  • Gadney, Reg (October 1986). Cry Hungary: Uprising 1956. Macmillan Pub Co, 169 lehekülge. ISBN 0-689-11838-4. 
  • Gati, Charles (2006). Failed Illusions: Moscow, Washington, Budapest, and the 1956 Hungarian Revolt (Cold War International History Project Series). Stanford University Press, 264 lehekülge. ISBN 0-8047-5606-6. 
  • Granville, Johanna (2004). The First Domino: International Decision Making during the Hungarian Crisis of 1956. Texas A&M University Press, 323 lehekülge. ISBN 1-58544-298-4. 
  • Györkei, Jenõ; Kirov, Alexandr; Horvath, Miklos (1999). Soviet Military Intervention in Hungary, 1956. New York: Central European University Press, 350 lehekülge. ISBN 963-9116-36-X. 
  • Kertesz, Stephen D. (1953). Diplomacy in a Whirlpool: Hungary between Nazi Germany and Soviet Russia. University of Notre Dame Press, Notre Dame, Indiana, 273 lehekülge. ISBN 0-8371-7540-2. 
  • Korda, Michael. Journey to a Revolution: A Personal Memoir and History of the Hungarian Revolution of 1956. Harper Perrenial (2006). 240 lehekülge. ISBN 978-0-06-077262-8
  • Péter, László (2008). Resistance, Rebellion and Revolution in Hungary and Central Europe: Commemorating 1956. London: UCL SSEES, 361 lehekülge. ISBN 978-0-903425-79-7. 
  • Sebestyen, Victor (2006). Twelve Days: The Story of the 1956 Hungarian Revolution. New York: Pantheon, 340 lehekülge. ISBN 0-375-42458-X. 
  • United Nations: Report of the Special Committee on the Problem of Hungary, General Assembly, Official Records, Eleventh Session, Supplement No. 18 (A/3592), New York, 1957
  • Zinner, Paul E. (1962). Revolution in Hungary. Books for Libraries Press, 380 lehekülge. ISBN 0-8369-6817-4. 

Eestikeelne kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Bereczki, Urmas (koostaja) (2006). Ungari 1956 : müüdid, legendid, illusioonid, Horisondi lisaväljaanne, Loodusajakiri: Tallinn, ISBN 9789985915127.
  • Dalos, György (2007). 1956 Ungari ülestõus, Olion, 222 lehekülge, ISBN 9789985665091.
  • Lendvai, Paul (2008). Ungari ülestõus 1956, Sinisukk, 271 lehekülge, ISBN 9789949145768.
  • Materjale Ungari sündmustest. (1956). Eesti Riiklik Kirjastus. 104 lehekülge.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märkused ja viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Erinevad allikad osutavad erinevatele andmetele. ÜRO peaassamblee poolt moodustatud Ungari probleemi erikomitee (1957) hindas sõjaväelaste arvuks 75 000 – 200 000 ja tankide arvuks 1600–4000 [1], kuid hiljuti avanenud Nõukogude arhiivitoimikud märgivad Nõukogude vägede suuruseks 31 550 meest ja 1130 tanki. [2]
  2. Alternatiividena kasutatakse nimetusi "Ungari revolutsioon" ja "Ungari vastuhakk". Ungari keeles kasutati algselt mõistet "ülestõus" (felkelés). Aastatel 1957–1988 suruti avalikus kõnepruugis peale mõistet "kontrrevolutsioon" (ellenforradalom). 1990. aastate algusest domineerib taas positiivne diskursus. 1956. aasta sündmustest räägitakse kui revolutsioonist ja vabadusvõitlusest (forradalom és szabadságharc), mis omal moel jäljendavad 1848–1849. aasta revolutsioonilisi sündmusi. Mõiste "revolutsioon" on leidnud laialdasemat kasutust ka inglise keeles (vt USA Riigidepartemangu ülevaadet Ungarist [4] 1956. aasta Ungari sündmused olid vaatamata oma lühiajalisusele klassikaline "revolutsioon". Erinevalt riigipöördest (coup d'état) ja putšist, kus võimu haarab üldjuhul väike huvirühm, kaasasid Ungari 1956. aasta sündmused masse.
  3. Gati (2006, 49) kirjeldab "kõige õudsamaid psühholoogilise ja füüsilise piinamise vorme"... Rákosi terrorivalitsus oli julmim Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike riikide hulgas. Ta viitab aruandele, mis valmis pärast kommunismi kokkuvarisemist. Aruandes seisab, et 1950. aastast 1953. aasta alguseni menetlesid kohtud 650 000 (poliitilise kuriteo) juhtumit. Süüdi mõisteti 387 000 ehk 4% Ungari elanikkonnast.[14]
  4. Tuginedes ingliskeelse Wikipedia hüperinflatsiooni teemalisele artiklile, oli inflatsioon Ungaris 4,19 × 1016 protsenti kuus (hinnad kahekordistusid iga 15 tunni tagant).
  5. "NSV Liidu kaitseministeerium oli asunud valmistuma suuremateks rahutusteks Ungaris juba 1956. aasta juulis. Plaan kandis koodnimetust "Laine" ja selle eesmärk oli taastada kord vähem kui kuue tunniga... Nõukogude armee oli valmis. Nõukogude poolel oli valmisolek saata Budapesti peale 30 000 sõjaväelast, kellest 6000 pidid jõudma sinna vähem kui ööpäevaga."[14]
  6. Katkend deklaratsioonist (tõlge eesti keelde): "Head kaasmaalased! Kui Nõukogude armee ründas täna koidikul, läks peaminister Imre Nagy Nõukogude saatkonda pidama läbirääkimisi ega naasnud. Tildy Zoltán, kes viibis parlamendihoones, ning ministrid Szabó István ja Bibó István kogunesid hommikusele ministrite nõukogu koosolekule. Nõukogude väed olid parlamendihoone ümber piiranud. Hoidmaks ära verevalamist, õnnestus minister Tildy Zoltánil saavutada kokkulepe, mille kohaselt võivad NSV Liidu väed hõivata hoone ja lubavad kõigil tsiviilisikutel evakueeruda. Tuginedes kokkuleppele, ta lahkus. Vaid lepingule alla kirjutanud, Bibó István, ainsa seadusliku Ungari valitsuse ainus esindaja jäi parlamendihoonesse. Tuginedes nendele asjaoludele, esitan ma järgmise deklaratsiooni: Ungari ei toeta Nõukogude-vastast poliitikat. Vastupidi, Ungari selge soov on elada vabade Ida-Euroopa rahvaste kogukonnas, kes soovivad joonduda vabaduse, õigluse ja rõhumisvastaste põhimõtete järgi. Kogu maailma ees soovin ma tõrjuda tagasi laimavad süüdistused, et kangelaslik Ungari revolutsioon on kaaperdatud fašistide ja antisemiitlike rühmituste poolt. Kogu ungari rahvas, sõltumata klassilisest kuuluvusest osales võitluses. Oli liigutav ja imeline näha ülestõusnute inimlikku ja tarka käitumist ning olla tunnistajaks sellele, kuidas nad suutsid oma ülekohtust sündinud viha suunata vaid julma välisarmee ja kohalike timukakomandode vastu..."[111]
  7. "... (Kádári) režiim pidi leidma selgituse revolutsioonile ja vana režiimi kokkuvarisemisele 1956. aasta oktoobris... nad valisid tõlgenduse ülestõusust kui antikommunistide ja reaktsiooniliste jõudude vandenõust. See on põhjus, miks nad märgistasid paljude tavaliste kodanke käitumist kuriteona. Kriitise opositsiooni hoiakuid kirjeldati kui "pinnast kukutamaks rahvademokraatlikku režiimi" ning revolutsioonis osalenud töölisi ja talupoegi kutsuti "võllaroogadeks, kaltsakateks ja kulakuteks". Relvastatud vastupanu okupeerivatele vägedele nimetati "riigi vara rööviks ja hävitamiseks". Taoline terminoloogia muutus osaks ametlikust ideoloogiast, millega kirjeldati Ungari oktoobrisündmusi.[120]
  8. "Kutsun üles mitte hoolima okupatsioonivägedest ega nukuvalitsusest, keda too püüab õigusliku võimuna paika sättida. Pigem kasutagem kõiki vahendeid, et sellele avaldada passiivset vastupanu..." (Revolutsioonilise Ungari minister István Bibó). Vaatamata Nõukogude rünnakute laostavale mõjule näib enamik Ungari ühiskonnast järgivat Bibó üleskutset ning jätkab vastupanu uuele režiimile, sundides Nõukogude ja Ungari julgeolekujõude mitmeid kuid tegelema streikide, demonstratsioonide, sabotaaži ja muude vastupanu vormidega. [124]
  9. Gati (2006, 208): "Teadvustades maailmajao jagunemist kahte leeri mõistis Washington, et Moskva ei lase eralduda riigil, mis piirneb läänemeelse Austriaga ja sõltumatu Jugoslaaviaga. Nii ei jäänudki muud üle ... kui valada pisaraid Nõukogude brutaalsuse pärast ja kasutada ära propagandat...

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. UN General Assembly (1957)Special Committee on the Problem of Hungary . PDF, lk 56. Vaadatud 06.04.2012.
  2. Research in Former Soviet Archives (Uurimused endistes NSV Liidu arhiivides). Vaadatud 06.04.2012
  3. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary. PDF, lk 68. Vaadatud 06.04.2012
  4. U.S. Department of State Background Note: Hungary. Vaadatud 06.04.2012.
  5. Kertesz, Stephen D. (1953) Diplomacy in a Whirlpool: Hungary between Nazi Germany and Soviet Russia, Peatükk VIII (Hungary, a Republic)], University of Notre Dame Press, Notre Dame, Indiana ISBN 0-8371-7540-2, lk 139–152
  6. 6,0 6,1 6,2 UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary. PDF, lk 18. Vaadatud 06.04.2012
  7. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary. PDF, lk. 133. Vaadatud 06.02.2012
  8. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary. PDF, lk 31
  9. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary. PDF, lk 18, 122, 123. Vaadatud 06.04.2012.
  10. 10,0 10,1 Crampton, R. J. (1997). Eastern Europe in the Twentieth Century – and After. Routledge: London. ISBN 0-415-16422-2, lk 295.
  11. Video: Magyarország lángokban-Egy nemzet harca a szabadságért ('Leekides Ungari'). Tootja CBS (1958). Inglise keeles. Vaadatud 07.04.2012
  12. 12,0 12,1 Tőkés, Rudolf L. (1998). Hungary's Negotiated Revolution: Economic Reform, Social Change and Political Succession. Cambridge University Press: Cambridge. ISBN 0-521-57850-7, lk 317.
  13. 13,0 13,1 Lukacs, John. (1994) Budapest 1900: A Historical Portrait of a City and Its Culture. Grove Press, ISBN 978-0-8021-3250-5, lk 222.
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 Gati, Charles (2006). Failed Illusions: Moscow, Washington, Budapest and the 1956 Hungarian Revolt. Stanford University Press. ISBN 0-8047-5606-6. 
  15. Kardos, József (2003). Fordulat a magyar iskolák életében: a Rákosi-időszak oktatáspolitikája. Ajakirjas Iskolakultúra, number 6-7, lk 73–80 ungari keeles. Kontrollitud 07.04.2012.
  16. Burant, Stephen R. (toimetaja)(1990)Hungary: a country study (2. trükk). Federal Research Division, Library of Congress, lk 320 (Religion and Religious Organizations).
  17. Douglas, J. D. ja Philip Comfort (toimetajad) (1992). Who's Who in Christian History Tyndale House: Carol Stream, Illinois. ISBN 0-8423-1014-2, lk 478.
  18. The Avalon Project at Yale Law School: Armistice Agreement with Hungary, 20 January 1945. Vaadatud 07.04.2012.
  19. Kertesz, Stephen D. (1953) Diplomacy in a Whirlpool: Hungary between Nazi Germany and Soviet Russia. University of Notre Dame Press, ISBN 0-8371-7540-2, dokument nr 16 lisas
  20. Magyar Nemzeti Bank (Ungari Keskpank – ingliskeelne leht: History. Vaadatud 07.04.2012
  21. Kertesz, Stephen D. (1953) Diplomacy in a Whirlpool: Hungary between Nazi Germany and Soviet Russia. University of Notre Dame Press, ISBN 0-8371-7540-2, lk. 158
  22. Bognár,S.,Pető,I ja Szakács, S. (1985)A hazai gazdaság négy évtizedének története 1945–1985 (Riikliku majanduse areng neljal aastakümnel, 1945–1985). Ungari keeles. Budapest: Közdazdasági és Jogi Könyvkiadó. ISBN=963-221-554-0. Lk 214, 217.
  23. The Institute for the History of the 1956 Hungarian Revolution (2003)Transformation of the Hungarian economy. Vaadatud 07.04.2012.
  24. Library of Congress, Country Studies, Hungary. Chapter 3. Economic Policy and Performance, 1945–85. Vaadatud 07.04.2012.
  25. Rainer, János M. (1957) Stalin and Rákosi, Stalin and Hungary, 1949–1953. Vaadatud 07.04.2012.
  26. Gati (2006), lk 64.
  27. Hruštšov, Nikita. (1956) On the Personality Cult and its Consequences. Special report at the 20th Congress of the Communist Party of the Soviet Union, 24.-25. veebruar 1956. Ingliskeelne tõlge. Vaadatud 07.04.2012.
  28. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary. PDF, lk 18
  29. Halsall, Paul (toimetaja)(1998). The Warsaw Pact, 1955; Treaty of Friendship, Cooperation and Mutual Assistance. Vaadatud 07.04.2012
  30. Video: Berichte aus Budapest: Der Ungarn Aufstand 1956 saksa keeles. OSA Archivum, Budapest. Vaadatud 07.04.2012
  31. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary. PDF, lk 105. Vaadatud 07.04.2012.
  32. 32,0 32,1 32,2 Jan Svoboda’s Notes on the CPSU CC Presidium Meeting with Satellite Leaders. 24. oktoober 1956. PDF. Vaadatud 07.04.2012.
  33. 33,0 33,1 Machcewicz, Paweł (2006) "1956 – europejska data" – "Annus Mirabilis 1956" (1956 – Euroopa aasta) www.culture.pl poola keeles. Kontrollitud 07.04.2012
  34. 34,0 34,1 Borhi, László (1999) Rollback, Liberation, Containment, or Inaction? U.S. Policy and Eastern Europe in the 1950s. Ajakiri Journal of Cold War Studies. Vol. 1, No. 3, lk 67–110.
  35. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary, PDF, lk 123. Vaadatud 07.04.2012.
  36. Gémes, Andreas (2006) International Relations and the 1956 Hungarian Revolution. Ilmunud kogumikus "Public Power in Europe. Studies in Historical Transformations" (toimetajad Amelang, James, S. ja Beer, Siegfried), PDF, lk 231. Vaadatud 07.04.2012.
  37. Internet Modern History Sourcebook: Resolution by students of the Building Industry Technological University: Sixteen Political, Economic, and Ideological Points, Budapest, 22 October 1956. Vaadatud 07.04.2012
  38. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary, PDF, lk 145. Vaadatud 07.04.2012.
  39. Video: Esimesed revolutsiooni tunnidungari keeles OSA Archivum, Budapest. Vaadatud 07.04.2012
  40. 40,0 40,1 Lettis, Richard ja Morris, William I. (toimetajad) (2001) Hungarian Revolt, 23 October–4 November 1956. Lisa. Vaadatud 08.04.2012
  41. 41,0 41,1 41,2 41,3 41,4 Heller, Andor. (1957) No More Comrades. Henry Regnery Company, lk 9–84
  42. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 19. Vaadatud 08.04.2012.
  43. 43,0 43,1 43,2 UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 20 ja 149. Vaadatud 08.04.2012
  44. A Hollow Tolerance, ajakiri Time, 23.07.1965. Vaadatud 08.04.2012.
  45. 45,0 45,1 45,2 45,3 UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 20. Vaadatud 08.04.2012.
  46. UN General Assembly (1957) [Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 52 ja 152. Vaadatud 08.04.2012
  47. 47,0 47,1 UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 153. Vaadatud 08.04.2012.
  48. Gati (2006), lk 159.
  49. 49,0 49,1 49,2 49,3 UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 22. Vaadatud 08.04.2012
  50. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 174. Vaadatud 08.04.2012
  51. Cold War International History Project (CWIHP), KGB Chief Serov's report, 29 October 1956. Vaadatud 08.04.2012
  52. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 23. Vaadatud 08.04.2012.
  53. 53,0 53,1 Video:Revolt in Hungary (Ungari revolutsioon). Tootja CBS (1956).OSA Archivum, Budapest. Inglise keeles. Vaadatud 07.04.2012
  54. Ellenforradalmi erők a magyar októberi eseményekben 1–5, Budapest: a Magyar Népköztársaság Minisztertanácsa Tájekoztatási Hivatala, 1956-8 ungari keeles (tõlkes: Kontrrevolutsioonilised jõud Ungari 1956. aasta sündmuste ajal. Budapest: Ministrite Nõukogu infobüroo väljaanne)
  55. Gati (2006), lk 52.
  56. Gati (2006), lk 173.
  57. Zinner, Paul E. (1962). Revolution in Hungary. Books for Libraries Press. ISBN 0-8369-6817-4. 
  58. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 179 ja 183. Vaadatud 08.04.2012
  59. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 22 ja 183. Vaadatud 08.04.2012
  60. Video: Report on the 1956 Hungarian Revolution (BBC). OSA Archivum, Budapest. Vaadatud 08.04.2012
  61. Haynes, Mike (2006). Hungary: workers’ councils against Russian tanks. Ajakirjas International Socialism, nr 112. Vaadatud 08.04.2012
  62. Hungary '56: "the proletariat storming heaven" – Mouvement Communiste. Vaadatud 08.04.2012
  63. Andy Anderson 15. The Workers' Councils. Vaadatud 08.04.2012
  64. 64,0 64,1 64,2 UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 154 ja 170. Vaadatud 08.04.2012
  65. Cold War International History Project Working Notes from the Session of the CPSU CC Presidium on 30 October 1956. Vaadatud 08.04.2012.
  66. Reynolds, Paul (2006) When the Soviet Union nearly blinked. BBC News. Vaadatud 08.04.2012
  67. Declaration of the Government of the USSR on the Principles of Development and Further Strengthening of Friendship and Cooperation between the Soviet Union and other Socialist States, 30 October 1956. Avaldatud bülletäänis The Department of State Bulletin, XXXV, No. 907 (12.11.1956), lk 745–747. Vaadatud 08.04.2012.
  68. Kramer, Mark (1996) New Evidence on Soviet Decision-making and the 1956 Polish and Hungarian Crises. Ilmunud kogumikus Cold War International History Project Bulletin. PDF, lk 368. Vaadatud 08.04.2012
  69. 69,0 69,1 69,2 The Institute for the History of the 1956 Hungarian Revolution Days of Freedom. Vaadatud 08.04.2012
  70. Gati (2006), lk 177.
  71. 71,0 71,1 Parsons, Nicholas T. "Narratives of 1956". The Hungarian Quarterly XLVIII (Summer 2007). 
  72. Taubman, William (2004)Khrushchev. The Man and His Era. Norton, ISBN 978-0-7432-7564-4, lk 296.
  73. 73,0 73,1 73,2 The 1956 Hungarian Revolution, A History in Documents (2002) Working Notes and Attached Extract from the Minutes of the CPSU CC Presidium Meeting, October 31, 1956. George Washington University: The National Security Archive. PDF. Vaadatud 08.04.2012
  74. Sebestyen, Victor (2006) Ungernrevolten 1956: Tolv dagar som skakade världen (Ungari revolutsioon 1956: Kaksteist päeva, mis raputasid maailma ). Prisma. ISBN 91-518-4612-8. Rootsi keeles. Lk 243–249
  75. Kramer, Mark (1996) New Evidence on Soviet Decision-making and the 1956 Polish and Hungarian Crises. Ilmunud kogumikus Cold War International History Project Bulletin. PDF, lk 369. Vaadatud 08.04.2012
  76. 76,0 76,1 Sebestyen, Victor (2006) Ungernrevolten 1956: Tolv dagar som skakade världen (Ungari revolutsioon 1956: Kaksteist päeva, mis raputasid maailma ). Prisma. ISBN 91-518-4612-8. Rootsi keeles. Lk 286
  77. Granville, Johanna (2000) New Insights on the 1956 Crisis. Raamatu Soviet Military Intervention in Hungary, 1956 (toimetajad Gyorkei, Jeno ja Horvath, Miklos). Budapest: Central European University Press 1999 arvustus. Vaadatud 08.04.2012
  78. Rainer, János M. (1996). Döntés a Kremlben, 1956 (Otsused Kremlis, 1956).Ungari keeles Vaadatud 08.04.2012
  79. 79,0 79,1 Cold War International History Project. Working Notes from the Session of the CPSU CC Presidium on 1 November 1956. Vaadatud 08.04.2012
  80. Arendt, Hannah (1951) Origins of Totalitarianism. Harcourt: New York. ISBN 0-15-670153-7. Lk 480–510
  81. Auer, Stefan (2006) The lost treasure of the revolution. Hannah Arendt, Totalitarianism and the Revolutions in Central Europe: 1956, 1968, 1989. Ajakirjas Eurozine. Vaadatud 08.04.2012
  82. Cold War International History Project. Report from A. Grechko and Tarasov in Berlin to N.A. Bulganin. Vaadatud 08.04.2012
  83. Paczkowski, Andrzej (1995) Pół wieku dziejów Polski, Wydawnictwo Naukowe PWN: Warszawa 2005, ISBN 83-01-14487-4, lk 203.Poola keeles
  84. Jastrząb, Łukasz (2006) Rozstrzelano moje serce w Poznaniu. Poznański Czerwiec 1956 r. – straty osobowe i ich analiza. Wydawnictwo Comandor: Warszawa. Poola keeles
  85. Okváth, Imre (1999) Hungary in the Warsaw Pact: The Initial Phase of Integration, 1957–1971. The Parallel History Project on Cooperative Security. Vaadatud 08.04.2012
  86. The 1956 Hungarian Revolution, A History in Documents. George Washington University: The National Security Archive. Vaadatud 08.04.2012
  87. Cold War International History Project Working Notes from the Session of the CPSU CC Presidium on 3 November, 1956, with Participation by J. Kádár, F. Münnich, and I. Horváth. Vaadatud 09.04.2012
  88. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary. PDF, lk 26–27. Vaadatud 09.04.2012
  89. Short, Philip (2000) Mao: a life. Lk 451
  90. Gaddis, John Lewis (2007) The Cold War: a new history. Penguin Books. Lk 109.
  91. Sebestyen, Victor (2006) Ungernrevolten 1956: Tolv dagar som skakade världen (Ungari revolutsioon 1956: Kaksteist päeva, mis raputasid maailma ). Prisma. ISBN 91-518-4612-8. Rootsi keeles. Lk 247
  92. Taubman, William (2004)Khrushchev. The Man and His Era. Norton, ISBN 978-0-7432-7564-4, lk 297.
  93. Kramer, Mark (1996) New Evidence on Soviet Decision-making and the 1956 Polish and Hungarian Crises. Ilmunud kogumikus Cold War International History Project Bulletin. PDF, lk 373–374. Vaadatud 08.04.2012
  94. Stankovic, Slobodan (1982) Yugoslav Diplomat who Defied Soviet Leaders Dies. Radio Free Europe Research. Vaadatud 09.04.2012
  95. Békés, Csaba (2000) The Hungarian Question on the UN Agenda: Secret Negotiations by the Western Great Powers 26 October–4 November 1956. (British Foreign Office Documents). Ajakiri Hungarian Quarterly. Vaadatud 09.04.2012.
  96. 96,0 96,1 96,2 CNN: Géza Jeszenszky, Ungari suursaadik, Cold War Chat (transcript). Esmaalikana kasutatud 08.11.1998. 09.04.2012 on dokument lehelt maha võetud.
  97. The 1956 Hungarian Revolution, A History in Documents Policy Review of Voice For Free Hungary Programming from 23 October to 23 November 1956 (15 December 1956). George Washington University: The National Security Archive. PDF. Vaadatud 09.04.2012
  98. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 103. Vaadatud 09.04.2012.
  99. Imre Nagy’s Telegram to Diplomatic Missions in Budapest Declaring Hungary’s Neutrality (1 November 1956). Parallel History Project on Cooperative Security. Vaadatud 08.04.2012.
  100. Cold War International History Project Andropov Report, 1 November 1956. Vaadatud 09.04.2012
  101. The 1956 Hungarian Revolution, A History in Documents Minutes of the Nagy Government's Fourth Cabinet Meeting, 1 November 1956. George Washington University: The National Security Archive. PDF. Vaadatud 09.04.2012
  102. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 25. Vaadatud 09.04.2012.
  103. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 26. Vaadatud 09.04.2012.
  104. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 56. Vaadatud 09.04.2012.
  105. 105,0 105,1 Györkei, Jenõ, Kirov, Alexandr ja Horvath, Miklos (1999) Soviet Military Intervention in Hungary, 1956. Central European University Press: New York, ISBN 963-9116-36-X. Lk 350
  106. Schmidl, Erwin, Ritter, László ja Dennis, Peter (2006) The Hungarian Revolution 1956. Osprey Publishing. ISBN 1-84603-079-X. Lk 54
  107. 107,0 107,1 Fryer, Peter (1956). Chapter 9 (The Second Soviet Intervention). Peatükk raamatust Hungarian Tragedy. D. Dobson: London. Vaadatud 09.04.2012
  108. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 60–61. Vaadatud 09.04.2012.
  109. 109,0 109,1 UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 89. Vaadatud 09.04.2012.
  110. Bibó, István (1991). Democracy, Revolution, Self-Determination. Columbia University Press: New York. ISBN 0-88033-214-X. Lk 325–327
  111. 111,0 111,1 Bibó, István (1956) NYILATKOZAT, 1956. NOVEMBER 4. (ungari keeles – Deklaratsioon, 4. november 1956).Ungari keeles. Vaadatud 09.04.2012
  112. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 90. Vaadatud 09.04.2012.
  113. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 185. Vaadatud 09.04.2012.
  114. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 186. Vaadatud 09.04.2012.
  115. 115,0 115,1 UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 61. Vaadatud 09.04.2012.
  116. Kramer, Mark (1998) The Soviet Union and the 1956 Crises in Hungary and Poland: Reassessments and New Findings. Ajakirkjas Journal of Contemporary History, Vol.33, No.2. LK 210.
  117. Péter Gosztonyi, "Az 1956-os forradalom számokban", Népszabadság (Budapest), 1990-11-3
  118. 118,0 118,1 Barghoorn, Frederick (1964) Soviet Foreign Propaganda. Princeton University Press.
  119. 119,0 119,1 The 1956 Hungarian Revolution, A History in Document Communiqué on the Meeting of Representatives of the Governments and the Communist and Workers’ Parties of Bulgaria, Czechoslovakia, Hungary, Romania and the Soviet Union(Budapest, January 6, 1957).George Washington University: The National Security Archive. PDF. Vaadatud 09.04.2012
  120. 120,0 120,1 Békés, Csaba ja Byrne, Malcolm (2002) The 1956 Hungarian Revolution: A History in Documents. Central European University Press, ISBN 963-9241-66-0. Lk 375
  121. The 1956 Hungarian Revolution, A History in Documents (2002) Report by Soviet Deputy Interior Minister M. N. Holodkov to Interior Minister N. P. Dudorov (15 November 1956).George Washington University: The National Security Archive. PDF. Vaadatud 09.04.2012
  122. Carole Fink, Frank Hadler, Tomasz Schramm, Association Internationale d'Histoire Contemporaine de l'Europe (2006) 1956: European and global perspectives, Volume 1 of Global history and international studies. Leipziger Universitätsverlag: Leipzig. ISBN 3-937209-56-5. Lk 16
  123. Molnár, Adrienne ja Kõrösi, Zsuzsanna (1996) The handing down of experiences in families of the politically condemned in Communist Hungary. Vaadatud 09.04.2012
  124. 124,0 124,1 Békés, Csaba; Byrne, Malcolm ja Rainer, János (2002), lk 364.
  125. The 1956 Hungarian Revolution, A History in Documents (2002) Situation Report to the Central Committee of the Communist Party by Malenkov-Suslov-Aristov (22 November 1956). George Washington University: The National Security Archive. PDF. Vaadatud 09.04.2012
  126. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary. PDF, lk 198. Vaadatud 09.04.2012
  127. UN General Assembly (1957] Special Committee on the Problem of Hungary. PDF, lk 112–113. Vaadatud 09.04.2012
  128. International Committee of the Red Cross: CRC operations in Hungary and the Middle East in 1956. Vaadatud 09.04.2012
  129. Fryer, Peter (1997) Hungarian Tragedy and Other Writings on the 1956 Hungarian Revolution. Index Books: London. ISBN 1-871518-14-8. Lk 10
  130. On This Day 16 June 1989: Hungary reburies fallen hero Imre Nagy. BBC ON THIS DAY. Vaadatud 09.04.2012
  131. End of a Private Cold War. Time Magazine, 11.10.1971. Vaadatud 09.04.2012
  132. ALLIANCES: How to Help Hungary. Time Magazine, 24.12.1956. Vaadatud 09.04.2012
  133. Simpson, James (1988) Simpson’s Contemporary Quotations. Vaadatud 09.04.2012.
  134. United Nations Secretary-General (1957) Report of the Secretary-General Document A/3485. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). PDF. Vaadatud 09.04.2012
  135. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 10–13. Vaadatud 09.04.2012
  136. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 14. Vaadatud 09.04.2012
  137. UN General Assembly (1957) Special Committee on the Problem of Hungary PDF, lk 30–32. Vaadatud 09.04.2012
  138. United Nations General Assembly, 13th session (12.12.1958)Resolution 1312 (XIII) The Situation in Hungary (Item 59, p. 69
  139. Freedom Fighter. Ajakiri Time. 07.01.1957
  140. Radio Free Europe: Hungary: New Film Revisits 1956 Water-Polo Showdown. Vaadatud 09.04.2012.
  141. Ingliskeelsed viited vastandlikele positsioonidele l'Unità, Antonio Giolitti ja partei liider Palmiro Togliatti ja Giuseppe Di Vittorio
  142. Sartre, Jean-Paul (1965) Situations VII. Gallimard.
  143. American Hungarian Federation (2006) US State Department Commemorates the 1956 Hungarian Revolution. Vaadatud 09.04.2012.
  144. The Bureau of International Information Programs, U.S. Department of State (2006) Hungary a Model for Iraq, Bush Says in Budapest. Vaadatud 10.04.2012
  145. Fact Sheets on Hungary. National Symbols. Ungari Välisministeerium. PDF. Vaadatud 10.04.2012
  146. György Litván (2006) Mítoszok és legendák 1956-ról (Müüdid ja legendid 1956). Ungari keeles. Vaadatud 10.04.2012
  147. Gyáni, Gábor (2006) Memory and Discourse on the 1956 Hungarian Revolution. Ilmus ajakirjas Europe-Asia Studies Vol. 58, No. 8. PDF. Lk 1199 – 1208

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]