Napoli kollane

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Matthias Stomi "Kristuse kinnivõtmine" on vanim maal, milles on kasutatud Napoli kollast
Edouard Manet' "Kontsert Tuileries's". 1862 (National Gallery, London). Toolid paremal on maalitud Napoli kollast kasutades, daamide heledad keebid on Napoli kollase toonis, kuid maalitud teiste värvidega
Napoli kollasega tehtud värviproov
Napoli kollase tänapäeval kasutatav asenduspigment (PBr24)

Napoli kollane ehk antimonkollane on anorgaaniline kollane värvipigment, koostiselt plii(II)antimonaat Pb(SbO3)2 või Pb(SbO4)2. Kuulub vanimate sünteesitud pigmentide hulka[1], maalikunstis on kasutusel alates 16.–17. sajandist.

Värvainete indeksis on Napoli kollase tähised Pigment Yellow 41 (PY 41) ja 77588.

Koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Napoli kollane on plii(II)antimonaat Pb(SbO3)2 või Pb(SbO4)2, selle täpne koostis võib erineda sõltuvalt valmistamisviisist[2]. Võib sisaldada erineval määral väikestes kogustes ka valmistamisprotsessi reagente kaadmiumoksiidi CdO, raudoksiidi Fe2O3, magneesiumoksiidi MgO, tinaoksiidi SnO2, titaandioksiidi TiO2 või tsinkoksiidi ZnO[3].

Saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pigmenti saadakse mõne pliiühendi, näiteks pliioksiidi, pliinitraadi või pliivalge kaltsineerimisel koos antimoniühendiga, näiteks antimonoksiidi, -sulfiidi või kaaliumantimonaadiga. 19. sajandi retsept soovitab võtta 12 untsi pliivalget, kaks untsi antimonsulfiidi, pool untsi kaltsineeritud maarjast, üks unts ammooniumisoola; ühendid hästi peenestada ja hoolikalt läbi segada, kuumutada neid kaetud savinõus kuni nõu muutub punaseks ja hoida seda kuumust 5 tunni jooksul. Tekkinud pigmenti soovitab retsept peenestada porfüürlaual luuspaatliga, sest raud muudab ühendi värvust, ja kuivatada.[4]

Mineraal[muuda | muuda lähteteksti]

Koostiselt vastab Napoli kollasele looduslik mineraal bindheimiit[5][6], mida aga pole kunagi pigmendina kasutatud[7].

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Napoli kollane on raske ja tihe värvipigment, selle värvus võib ulatuda kahvatust tuhmkollasest kuni särava tumekollaseni[8], sellel võib olla kergelt rohekas kuni punakaskollane varjund. Värvus sõltub pigmendi valmistamisprotsessist, näiteks metallilistest reagentidest, mida kasutatakse valmistamisprotsessi jooksul, sünteesi temperatuurist ja pigmendiosakeste suurusest. Pigmendi värvus on unikaalne ja seda on raske taasluua muude pigmentide segamisega[9].

On keemiliselt stabiilne. Võib tumeneda raua või väävliaurude toimel[10], pigmentidest ei sobi segamiseks ultramariiniga[11]. Ühend on vees ja lahjades hapetes praktiliselt lahustumatu[12].

Pigmendil on hea kattevõime ja valguskindlus, see kuivab kiiresti, soodustades ka teiste temaga segatud värvide kuivamist (värv toimib sikatiivina sarnaselt pliivalgega)[13]. Värviandvus segamisel on keskmine kuni nõrk[14]. Kasutatakse kõigis maalimistehnikates.

Ühend on sissehingamisel ja allaneelamisel mürgine, võimalik kartsinogeen ja teratogeen[15].

Asendajad[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval kasutatakse pliiantimonaadi asemel Napoli kollase nime all asendajaid, näiteks mürgitut kroomi, antimoni ja titaani kompleksühendit (Pigment Brown 24)[16] või kroomtitanaadi segu titaanvalgega[17].

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Pliiantimonaati on kasutatud keraamikas glasuuridele värviandjana juba Babülonis ja Assüürias, selle jälgi on leitud glasuurtellistelt, mis on vähemalt 2500 aastat vanad[18]. Ühendit on leitud ka Vana-Egiptuse klaasesemetest 19. dünastia ajast (1292.–1189. eKr). Napoli kollane esineb glasuurivärvina ka 13. sajani Pärsia keraamikas. Alates 1500. aastatest esineb see ka Euroopa keraamikas, eelkõige majoolikaesemetel.

Cennino Cennini kasutab oma traktaadis maalikunstist pigmendi kohta sõnu giallolino 'kollaseke' ja giallolino de fornace 'ahjukollane'[19], saksa keelde ilmub sõna Neapelgelb 'Napoli kollane' alles 18. sajandi lõpus[20]. Värvi kasutati maalikunstis 1600. aastatest[21] kuni 1850. aastateni ja sellest perioodist on säilinud palju pigmendi valmistamise retsepte[22]. 18.–19. sajandi akvarelltehnikas maastikumaalides oli pigment sageli asendamatu tausta maalimisel, sest sel oli omadus anda taustal samasugune päikeseline efekt nagu teiste kollaste pigmentidega on võimalik saavutada maastiku esiplaanil[23]. 19. sajandil hakkasid Napoli kollast asendama tasapisi teised kollased tehispigmendid[24].

F. G. von Kügelgeni 1800. aastate algul maalitud portreede pigmentide uurimisel leitud antimonisisaldusega proovide pigment on oletatud olevat Napoli kollane[25].

Enamasti müüakse kaubanduses tänapäeval ehtsa pliiantimonaadi asemel sama värvitooniga asendajaid (märkega värvituubil 'Naples Yellow hue'), kuid ajaloolise originaalkoostisega pigmenti toodetakse väikeses koguses edasi kasutamiseks restaureerimistöödel ja märkega 'ainult professionaalseks kasutamiseks'[26][27].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.webexhibits.org/pigments/indiv/overview/naplesyellow.html
  2. http://cameo.mfa.org/wiki/Naples_yellow
  3. http://www.artiscreation.com/yellow.html#PY41
  4. http://www.webexhibits.org/pigments/indiv/recipe/naplesyellow.html
  5. http://webmineral.com/data/Bindheimite.shtml#.XoXHmuozaUk
  6. https://kivid.info/896
  7. http://www.webexhibits.org/pigments/indiv/recipe/naplesyellow.html
  8. Joonistamise ja maalimise õpik. Tallinn, Eesti NSV Kunst, 1963
  9. http://www.artiscreation.com/yellow.html#PY41
  10. http://cameo.mfa.org/wiki/Naples_yellow
  11. Joonistamise ja maalimise õpik. Tallinn, Eesti NSV Kunst, 1963
  12. http://cameo.mfa.org/wiki/Naples_yellow
  13. Joonistamise ja maalimise õpik. Tallinn, Eesti NSV Kunst, 1963
  14. http://www.artiscreation.com/yellow.html#PY41
  15. http://cameo.mfa.org/wiki/Naples_yellow
  16. http://www.artiscreation.com/brown.html#PBr24
  17. https://www.winsornewton.com/na/discover/articles-and-inspiration/spotlight-on-naples-yellow
  18. http://www.webexhibits.org/pigments/indiv/history/naplesyellow.html
  19. https://www.ktcolor.ch/de/farben.aspx?pid=24&paintid=80
  20. W. J. Jones. Historisches Lexikon deutscher Farbbezeichnungen. Walter de Gruyter, 2013
  21. http://cameo.mfa.org/wiki/Naples_yellow
  22. J. Dik, E. Hermens. Early Production Recipes for Lead Antimonate Yellow in Italian Art
  23. http://www.webexhibits.org/pigments/indiv/overview/naplesyellow.html
  24. http://cameo.mfa.org/wiki/Naples_yellow
  25. H. Hiiop, A. Uueni, S. Vahur. F.G.von Kügelgeni "Kuulsate kaasaegsete galerii" teaduslik-tehnilised võrdlusuuringud
  26. https://shop.kremerpigments.com/en/pigments/kremer-made-and-historic-pigments/8146/naples-yellow-dark
  27. https://www.supremepaint.co.uk/products/naples-yellow-genuine

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]