Mine sisu juurde

Hanerahu

See on eeskujulik artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia

 See artikkel on laiust Hiiumaa laidude maastikukaitsealal; liivasaarekese kohta Jausa lahes vaata Hanerahu (Jausa laht).
Hanerahu idarannik suvel

Hanerahu ehk Anerahu on asustamata laid Väinameres Hiiumaast kagus. Saar asub Hiiumaa valla territooriumil ja kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.

Saare pindala on Eesti Looduse Infosüsteemi andmebaasi andmetel 1 hektar ja rannajoone kogupikkus 589 meetrit. Saare kõrgeim punkt on 2,1 meetrit üle merepinna.[1]

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]
Hanerahu asukoha kaart

Uuematel Nõukogude-aegsetel kaartidel ja ka mitmetel 1990. aastate kaartidel kasutatakse nimekuju "Anerahu", maastikukaitseala materjalides aga "Hanerahu" ning vanematel venekeelsetel kaartidel "Ханнераху" või "Ханне-раху".

Nähtavasti on saar nime saanud seal peatuvate ja pesitsevate hallhanede järgi.[2] Saar sai nime ajal, kui ta oli veel kõrgveega mõneti üleujutatav.[3]

Vanematel kaartidel on Anerahuks ("Ане-раху", "Анераху") nimetatud ka teist Hiiumaa laidu, Langekare.[4]

Asukoht

[muuda | muuda lähteteksti]

Hanerahu geograafilised koordinaadid on 58° 45′ N, 23° 6′ E.

Laid on piklik, põhja-lõunasuunaline. Pikkus 280 m, laius 50 m.[1]

Muhule on Hanerahu ligemal kui Hiiumaale: Tammiski nukist jääb see 7,7 km põhja poole, Salinõmme poolsaarest aga 12,3 km kagusse. Teistest Hiiumaa laidudest on lähemad Kõrgelaid, mille rannik jääb poole kilomeetri[1] kaugusele põhja, ja Hanerahustki väiksem Ankrurahu, mis asub 1 km kaugusel idas.[viide?]

Loodus

[muuda | muuda lähteteksti]
Talvine vaade Hanerahule loode poolt

Meri

[muuda | muuda lähteteksti]

Saarele pääseb vaid selle idarannast, sest mujal on madal ja kivine. 5 meetri sügavuspiir kulgeb veel paarsada meetrit kaugemalt läänes, edelas ja lõunas.[4]

Väinamerele talvel tekkiv jää on laiu juurest praguline, seda põhjustavad merepõhja sügavuse järsud üleminekud ja mõned teised faktorid. Mõnel aastal on saarele kuhjunud kuni 5 meetri kõrgused rüsijäävallid.[5]

Geoloogiline ehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Hanerahu nagu Hiiumaa ja ülejäänudki Eesti püsib kõval ja kindlal kristalsel aluskorral ning asub Ida-Euroopa platvormi äärealal. Aluskorra pealispind jääb Hanerahu kohal 350–370 meetrit allapool merepinda[6]. Kristalse aluskorra ülemine osa koosneb 1,9 miljardi aasta eest Svekofennia mäetekke käigus tekkinud ja süvamoonde läbi teinud aluselistest vulkaniitidest ja mitmesugustest settekivimitest.[7]

Aluskorra kivimite tekkele järgnes Hanerahul (nagu ka mujal Lääne-Eestis) üle miljardi aasta kestnud periood, mil toimus ürgsete kurdmäestike kulutamine. Alles Kambriumi ajastul, see on umbes 500 miljonit aastat tagasi, kattus piirkond uuesti merega.[8]

Aluskorral lasuv pealiskord koosneb Hanerahu kohal Kambriumi, Ordoviitsiumi ja Siluri valdavalt karbonaatsetest settekivimitest.[8] Vastavalt Siluri lademete avamusjoontele Eesti aluspõhja kaardil avanevad Hanerahul Siluri ladestu Adavere lademe kivimid[9]. Adavere lademe avaus algab Hiiumaa lõunatipus ja ulatub üle Väinamere laidude Matsalu lahe põhjarannikule[9].

Pinnamood

[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase jääaja lõppedes oli Hiiumaa koos oma väikesaartega üle ujutatud veega, millest vabanemise tingis maakerge ning Läänemere areng. Umbes 500 aastat[10] tagasi mere alt väljunud maalapike (Hanerahu) taimestus ja algas muldade areng.[11]

Maastikugeograaf Urve Sepa 1974. aastal koostatud Hiiumaa maastikuliste mikrorajoonide kaardi järgi kuulub Hanerahu koos teiste Hiiumaa kagurannikule jäävate väikesaartega omaette mikrorajooni. Siia kuuluvate saarte areng on seotud Palivere servamoodustise kaarega, mis mere poolt ümber kujundatuna läbib suuremaid saari selgroona. Mikrorajooni iseloomustab suur nüüdisrandade osatähtsus (25–30%).[11]

Maastikugeograaf Ivar Aroldi 2005. aastal koostatud Hiiumaa paikkonna maastikulise liigestatuse kaardi järgi on Hanerahu tänapäeval vähekarbonaatse kattega meretasandik.[11]

Kivid

[muuda | muuda lähteteksti]

Saart katavad kruus, veeris ja klibu ning väiksemad ja suuremad rändrahnud.[12][13]

Taimed

[muuda | muuda lähteteksti]

Kivide vahel kasvavad madalad taimed, näiteks vanad ja jämedad türnpuud, mis on sellele laiule eriti iseloomulikud. Neid on tihedamalt saare keskosas, kus nad moodustavad 2–3 m kõrguse metsalaadse koosluse.[1] Teistest põõsastest on kohatud magedat sõstart, heledat sõstart, harilikku lodjapuud, harilikku kibuvitsa, koer-kibuvitsa, nõeljaogalist kibuvitsa, harilikku kuslapuud, harilikku viirpuud, harilikku kadakat, ja verevat kontpuud.[viide?]

Läänerannikul, mis on merele rohkem avatud, algab põõsastik veepiirist kaugemal kui idarannikul.[13]

Taimi on kokku leitud vähemalt 101 liiki, sealhulgas kõrget raikaerikut, pikalehist mailast, harilikku kukeharja, valget mesikat, harilikku käokannust, merikapsast, põldmurakat, kõrvenõgest, soolikarohtu, aaskannikest, koirohtu, rannikat, hanijalga, harilikku võilille, kassisaba, metsmaasikat, harilikku palderjani, tuliohakat, põdrakanepit ja isegi balti lõosilma.[12][13] Veel on kohatud harilikku orasheina, rohulauku, aas-rebasesaba, karerohtu, noollehist maltsa, odalehist maltsa, randmaltsa, liiv-merisinepit, punast hanemaltsa, karvast pajulille, mägi-harakalatva, rand-emajuurt, aaskaerandit, karvast naistepuna, randkressi, hambulist mesikat, emaputke, harilikku kuutõverohtu, rand-linnurohtu, harilikku põisrohtu, harilikku soolarohtu, jaapani harjasputke, randastrit ja põldkännakut.[14]

Sammaldest kasvavad saarel Leiti Kannukese andmetel (2001) harilik keerik, harilik lõhistanukas, siginiit-pungsammal, kahkjas tutik, tüvetutik, harilik lumilehik, rood-lesiksammal, harilik tömpkaanik, kivi-lühikupar, sale lühikupar, läik-ulmik ja harilik korbik.[15]

Samblikud

[muuda | muuda lähteteksti]

Inga Jüriado ja Ave Suija leidsid 2001. aastal saarelt 28 liiki samblikke. Need kasvasid peamiselt graniit- ja lubjakividel ning türnpuul. Graniitkivil kasvav liudsamblik Lecanora andrewii leiti sellel ekspeditsioonil Eestis esmakordselt. Eestis haruldased samblikud on ka graniitkivil kasvav piprasamblik Rinodina gennarii, lubjakivil kasvav meri-kirmesamblik ja türnpuul kasvav kuldsamblik Caloplaca chlorina.[16]

Loomad

[muuda | muuda lähteteksti]

Hanerahul on kohatud kokku 23 pesitsevat linnuliiki, ühel aastal ülimalt 11. Haudepaare on loendatud 14 (aastal 2007) kuni 498 (aastal 1992).[17]

Saarel pesitsevatest linnuliikidest on kõige arvukam hõbekajakas, mida on loendatud kuni 182 paari (1994. aastal). Tavapärane on küll pigem 30–60 paari. 1990. aastatel pesitses saarel arvukamalt ka hahkasid.[1]

1994–1997 oli saarel kormoranide koloonia. 1997. aastal hävitasid kormoranides konkurente nägevad kohalikud kalurid pesadel nende munad. See peletas kormoranid ära.[18][19]

Hanerahul pesitsesid 2007. aastal kühmnokk-luik, rohukoskel, merisk, kalakajakas, merikajakas, randtiir, linavästrik, hallvares ja metsvint.[17] Samas, näiteks 2004. aastal olid haudelinnustikus hõbekajakas, jõgitiir ja/või randtiir, hahk, merikajakas, kühmnokk-luik, merisk, linavästrik, jääkoskel ja hallvares. Varem on pesitsemas nähtud peale kormorani veel näiteks hallhane ja sinikael-parti.[18] Samuti on sealses linnustikus esindatud ristpart, liivatüll ja kivirullija.[12]

Suuremad imetajad külastavad Hanerahu suhteliselt harva. Talvel liiguvad laiult laiule toitu otsivad rebased ja kährikud. Suveks ei saa loomad Hanerahule jääda, sest nad jääksid seal üsna pea nälga, kuigi 2000. aasta suvel võis saarel haudelinnustiku vähesuse põhjal järeldades olla rebane, kährik või mink[18].

Laiu tulevik

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna maa kerkib praegugi umbes 2 mm aastas[20], siis sellise pideva maatõusu tagajärjel tuleb kahtlemata kunagi ka aeg, kus Väinamere laiud saartena alles ei jää, sest nad liituvad kas Hiiumaa või Saaremaaga, need omakorda mandriga[21]. Tõenäoliselt kasvab Hanerahu Muhu külge.[viide?]

Inimtegevus

[muuda | muuda lähteteksti]
Kivi Hanerahul

Hanerahu on üks vähem külastatavaid saari Hiiumaa laidude seas. Kaitse-eeskirja järgi võib ilma Hiiumaa laidude maastikukaitseala valitseja nõusolekuta seal viibida vaid 1. jaanuarist 10. veebruarini, nagu mujalgi Laidelahe sihtkaitsevööndis.[22] Kõrgelaiul asuval infotahvlil on kirjutatud, et külastajatele on ala suletud aasta läbi, kuid tõenäoliselt on sealsed andmed vananenud.[23]

Saare külastamine toimub valdavalt looduskaitse ja teadustöö eesmärkidel. Näiteks alates 1974. aastast on seal piirkonnas regulaarselt uuritud kaitseala linnustikku.[18]

Jälgi inimtegevusest näitab peale kohaleujunud prahi ja kaitseala sildi ka üks kivi. Sellesse on tahutud aastaarv 1887 ning mõned nimetähed ja märgid, millest osa pole arusaadavad. Mälestuse on kivisse raiunud kolm meest, kes paadiga Haapsalust Muhusse tulles jäid tugeva tormi kätte ning olid sunnitud maabuma Hanerahul. Nad veetsid seal kaheksa päeva ilma söögita. Pärast tuule vaibumist õnnestus neil minna Saarnaki laiule, kus tol ajal oli püsiasustus. Hanerahul kasvasid siis veel väga väikesed põõsad, mistõttu puudus korralik looduslik varjualune. Ilmad olid aga 1887. aasta hilissuvel soojapoolsed.[24]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Tiit Leito. "Maakillud meres. Eesti väikesaared". Kirjastus Varrak. Tallinn, 2015. Lk 166
  2. ↑ Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat, Tallinn 1972, lk 19
  3. ↑ Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat, Tallinn 1972, lk 14
  4. ↑ 4,0 4,1 Maa-amet. Ajaloolised kaardid. NL topokaart 1945–1952, 1:50 000
  5. ↑ Videolõik ETV saates Osoon, 06.10.2008
  6. ↑ Arvo Rõõmusoks. "Eesti aluspõhja geoloogia". Tallinn: Valgus, 1983. Lk 26. Joonis 12. Aluskorra pealispinna reljeef
  7. ↑ Kalle Suuroja. "Hiiumaa maapõu" – "Hiiumaa: loodus, aeg, inimene". Kärdla: Hiiumaa Teabekapital, 2015. Lk 13–18.
  8. ↑ 8,0 8,1 Helle Perens. "Pealiskord" – "Saaremaa: loodus, aeg, inimene". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002. Lk 23–25.
  9. ↑ 9,0 9,1 Siluri lademete avamusjooned Eesti aluspõhja kaardil. Heldur Nestor, Aivar Soesoo. "Silur Eestis". Lk 16.
  10. ↑ Osoon: Sookured; Hanerahu; Erametsandus. ERR arhiiv 6.10.2008. Viidatud lõigu algus 8:55
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Urve Ratas. "Maastikud" – "Hiiumaa: loodus, aeg, inimene". Kärdla: Hiiumaa Teabekapital, 2015. Lk 61–69.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat, Tallinn 1972, lk 24–25
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Haide-Ene Rebassoo. Botaanilisi kilde 17 Hiiumaa suvest, Tallinn 1975, lk 71–72
  14. ↑ Haide-Ene Rebassoo. Hiiumaa floora ja selle genees, Tallinn 1967, lk 34, 144 (pilt)
  15. ↑ Leiti Kannukene (2001). "Hanerahu sammalde nimestik" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. september 2007. Vaadatud 23.03.2008.
  16. ↑ Inga Jüriado, Ave Suija (2002). "Hiiumaa laidude maastikukaitseala lihhenofloora seisund ja kaitsekorraldus" (PDF). Tartu. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2007. Vaadatud 13.01.2010.
  17. ↑ 17,0 17,1 Aivar Leito (2007). "Hiiumaa laidude kontrollsaarte (seiresaarte) haudelinnustik 2007" (Doc). Tartu. Lk 12–13. Vaadatud 13.01.2010.[kõdulink]
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 Tiit Leito (2004). "Hiiumaa laidude maastikukaitseala kontrollsaarte ja Hanikatsi salumetsa haudelinnustik 1994-2004". Kärdla. Originaali (Doc) arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2007. Vaadatud 15.01.2010.
  19. ↑ Madis Jürgen. "Kormoran püüab kala rohkem kui kalamees". Eesti Ekspress, 04. mai 2000
  20. ↑ Heino Mardiste. "Üldandmed" – "Saaremaa: loodus, aeg, inimene". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002. Lk 13.
  21. ↑ Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat. Tallinn: Valgus, 1972. Lk 22.
  22. ↑ "Hiiumaa laidude maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kinnitamine". Riigi Teataja. Vaadatud 23.03.2008.
  23. ↑ Pildid Kõrgelaiult
  24. ↑ "Rafael Pallase mälestused" (PDF). Lk 10. Vaadatud 13.12.2023.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hanerahu&oldid=6745563"