Hiina

See artikkel räägib Hiina Rahvavabariigist, mis hõlmab tänapäeval valdava osa Hiinast kui maast ja muistsest tsivilisatsioonipiirkonnast; Hiina Vabariigi kohta vaata artiklist Hiina Vabariik

---

Hiina Rahvavabariik hiina 中华人民共和国 Zhōnghuá Rénmín Gònghéguó
Hiina Rahvavabariigi lipp Hiina Rahvavabariigi vapp
Riigihümn	Yìyǒngjūn Jìnxíngqǔ
Pealinn	Peking
Pindala	9 596 961 km²
Riigikeel	hiina keel
Rahvaarv	1 409 517 397 (1.07.2017)
Rahvastikutihedus	146,9 in/km²
President	Xi Jinping
Peaminister	Li Keqiang
Iseseisvus	1. oktoober 1949
SKT	12 237,7 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	8826 $ (2017)
Rahaühik	jüaan (CNY)
Ajavöönd	maailmaaeg +8
Tippdomeen	.cn
ROK-i kood	CHN
Telefonikood	86

Hiina Rahvavabariik (lühendatult Hiina RV või Hiina; hiina keeles 中华人民共和国 (Zhōnghuá Rénmín Gònghéguó)) hõlmab suurema osa kultuurilisest, ajaloolisest ja geograafilisest Hiinast (vaata käesolevas artiklis ülalpool). Alates riigi asutamisest 1949 on seda juhtinud Hiina Kommunistlik Partei. See on maailma rahvarikkaim riik, mille rahvaarv ületab 1 250 000 000, kellest enamik on hiinlased. Pindalalt on Hiina Kaug-Idas suurim ja maailmas neljas. Hiina piirneb 14 riigiga. Need on Afganistan, Bhutan, India, Kasahstan, Kõrgõzstan, Laos, Mongoolia, Myanmar, Nepal, Pakistan, Põhja-Korea, Tadžikistan, Venemaa ja Vietnam.

Territoorium

Hiina Rahvavabariigi konstitutsioon vihjab preambulis, et riik ei kontrolli kogu Hiinat; jutt on peamiselt Taiwani poliitilisest staatusest. Ka Hiina Vabariik (Taiwani ametlik nimetus) väidab, et ta on seaduslik kogu Hiina valitsus, ja praegu tunnustavad teda 23 maailma riiki. Väljendiga "Mandri-Hiina" tähistatakse mõnikord Hiina Rahvavabariigi kontrolli all olevat Hiina osa, jättes tavaliselt välja erihalduspiirkonnad Hongkongi ja Macau.

Rahvastik

2000. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Hiina rahvastikust hiinlased 91,59%, tšuangid 1,28%, mandžud 0,84%, hueid 0,78%, miaod 0,71%, uiguurid 0,66%, tuijad 0,63% ja teistest rahvustest inimesed 3,51%.

Riik

Poliitika

 Pikemalt artiklis Hiina poliitika

Hiina on Hiina Kommunistliku Partei võimu all ning kuulub seega sotsialistlike riikide hulka. Hiina Rahvavabariigi režiimi on nimetatud ka autoritaarseks. Mõned vasakpoolsed kommunistid nimetavad Hiina süsteemi riigikapitalismiks, sest alates 1970. aastate lõpust on kommunistliku partei juhtimisel kasutusele võetud üha enam kapitalismi elemente, kuid partei ülemvõimu lõdvendamisest ei ole juttugi.

Hiina poliitilises süsteemis on mõningaid liberaliseerimise märke, näiteks mitme kandidaadiga valimised. Ometi on kommunistlikul parteil tõhus kontroll kaadrite üle.

Partei kohtleb karmilt neid, kes tema võimu ohustavad. Rahulolematuse vähendamiseks püütakse parandada majanduse olukorda, lubatakse esitada kaebusi ning koheldakse leebelt vähemohtlikke võimuvastaseid.

Sõnavabadus on piiratud. Kõik ohtlikud meeleavaldused surutakse halastamatult maha, ohtlikud organisatsioonid hävitatakse. Siiski lubatakse ajakirjandusel käsitleda sotsiaalseid probleeme ning paljastada kohalike ametnike korruptsiooni ja saamatust. Parteil ei ole eriti õnnestunud informatsiooni levikut tõkestada. Samuti on ta mõnikord pidanud rahva meelepaha tõttu oma poliitikat muutma. Meeleavaldused, mis puudutavad kohalikke probleeme, on sagedased ning neid sallitakse üha rohkem.

On raske öelda, kui populaarne Hiina Kommunistlik Partei rahva seas on, sest üleriigilisi valimisi ei ole ning vestlustes avaldatakse erinevaid arvamusi. Arvatakse, et paljud hindavad võimude poolt tagatud sotsiaalset stabiilsust, mis võimaldab majanduse segamatut arengut. Üha ohtlikumaks võimudele on muutumas äri ergutamise tõttu tekkinud kasvavad käärid rikaste ja vaeste elustandardi vahel ning kasvav rahulolematus ametnike korrumpeeritusega. Vaesed talupojad protestivad korruptsiooni, keskkonna saastamise ning maade äravõtmise vastu suurprojektide elluviimiseks. Sotsiaalset stabiilsust võib ohustada ka kasvav töötus.

Peale Kommunistliku Partei on Hiina Rahvavabariigis ka muid parteisid, mis enamasti on Kommunistliku Partei käepikendused. Need parteid ei osale poliitikas valimiste kaudu, vaid Kommunistliku Partei koostööks nendega on mõeldud Hiina Rahva Poliitiline Konsultatiivkonverents. Teistel parteidel on siiski väga väike mõju.

Haldusjaotus

 Pikemalt artiklis Hiina haldusjaotus

Hiina Rahvavabariigil on halduslik kontroll 22 provintsi (省 shěng) üle. Hiina RV valitsus peab oma 23. provintsiks Taiwani provintsi (台湾 Táiwān), mida ta nimetab Hiina Taiwani provintsiks (sellest on lähemalt juttu artiklis Taiwani staatus). Peale selle pretendeerib Hiina RV valitsus Lõuna-Hiina mere saartele. Peale provintside on Hiina 1. järgu haldusüksusteks veel 5 autonoomset piirkonda (自治区 zìzhìqū), millesse on koondunud suuremad rahvusvähemused, 4 keskvalitsuse otsealluvuses olevat linna (直辖市 zhíxiáshì) ja 2 erihalduspiirkonda (特别行政区 tèbié xíngzhèngqū).

Järgneb Hiina RV kontrolli all olevate 1. järgu haldusüksuste loend.

Hiina 1. järgu haldusüksused

Provintsid Anhui (安徽省) Fujian (福建省) Gansu (甘肃省) Guangdong (广东省) Guizhou (贵州省) Hainan (海南省) Hebei (河北省) Heilongjiang (黑龙江省) Henan (河南省) Hubei (湖北省) Hunan (湖南省) Jiangsu (江苏省) Jiangxi (江西省) Jilin (吉林省) Liaoning (辽宁省) Qinghai (青海省) Shaanxi (陕西省) Shandong (山东省) Shanxi (山西省) Sichuan (四川省) Taiwan (台湾省) Yunnan (云南省) Zhejiang (浙江省)

Autonoomsed piirkonnad Guangxi Tšuangi autonoomne piirkond (广西壮族自治区) Sise-Mongoolia autonoomne piirkond (内蒙古自治区) Ningxia Huei autonoomne piirkond (宁夏回族自治区) Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkond (新疆维吾尔自治区) Tiibeti autonoomne piirkond (西藏自治区) Omavalitsusüksused Peking (北京市) Shanghai (上海市) Tianjin (天津市) Chongqing (重庆市) Erihalduspiirkonnad Macau (澳门) Hongkong (香港)

Hiina Rahvavabariigis (Mandri-Hiinas) on 2. järgu haldusüksused ringkonnad (地区 dìqū), autonoomsed ringkonnad (自治州 zìzhìzhōu), ringkonna õigustega linnad (市 shì), aimakid (Sise-Mongoolias, 盟 méng, (mongoli k. ayimay)).

Hiina Rahvavabariigis (Mandri-Hiinas) on 3. järgu haldusüksused maakonna tasemel (县级, xiànjí). Need on:

• • maakond (县, xiàn)
  • autonoomne maakond (自治县, zìzhìxiàn)
  • hošuun (旗, qí)
  • autonoomne hošuun (自治旗, zìzhìqí)
• maakonna õigustega linn (县级市, xiànjíshì)
  • ala (市辖区, shìxiáqū; 区, qū)
  • metsa-ala (林区, línqū)
  • eri-ala (特区, tèqū)

Seisuga 31. detsember 2004 oli Mandri-Hiinas 2862 3. järgu haldusüksust: 852 ala, 374 maakonnaõigustega linna, 1464 maakonda, 117 autonoomset maakonda, 49 hošuuni, 3 autonoomset hošuuni, 2 eri-ala ja üks metsa-ala.

Teadus ja tehnoloogia

Hiinast tulnud tehnilisi leiutisi:

Aasia abakus Trükitehnika Metallisulatusahi Pronks Nihik Kell Kompass Vibu Kuivdokk Lehvik Ilutulestik ja tahkekütuse rakett Kalastusõng (konks) Püssirohi Purilennuk

Granaat Kuumaõhupall Tuulelohe Lakk Tikud Paber Paberraha ja selleks vajalikud rahandusinstitutsioonid Langevari Naftapuurkaev Kolbpump Portselan Propeller Reljeefkaart

Tüür Reaskülvik Seismograaf Siid Sadulajalus Rippsild Tualettpaber Hambahari Vihmavari Tapeet Kotikäru Viski (meditsiinilises/kirurgilises kasutuses)

Vaata ka

• Hiina ajalugu
• Hiina filosoofia
• Hiina kirjandus
• Hiina kultuur
• Hiina kunst
• Huangdi Neijing
• Hiina budism
• Hiina jalgpallikoondis
• Guangzhouwan
• Ühe lapse poliitika
• Hiina Sotsiaalteaduste Akadeemia
• Hiina 2014. taliolümpiamängudel
• Eestlased Hiinas
• Eesti-Hiina suhted

Vaata ka

• Hiina pajud
• Hiina harjaskoer

Kirjandus

• Hiina tõus ja kaasaja maailm. Kas Hiina tõus viitab ammu ennustatud Õhtumaa allakäigule?, Diplomaatia nr 10 (110) oktoober 2012, lk 9.
• Olev Remsu, Kevad Hiinas, Eesti Keele Sihtasutus 2002

Välislingid

• James Reynolds' China
• Mihkel Mutt. Hiina mõistatused ja imed – Postimees.ee, 6. juuni 2009
• Kristo Nikkolo Aasia blogi