Hiina

See artikkel räägib Hiina Rahvavabariigist, mis hõlmab tänapäeval valdava osa Hiinast kui maast ja muistsest tsivilisatsioonipiirkonnast; Hiina Vabariigi kohta vaata artiklist Hiina Vabariik

---

Hiina Rahvavabariik hiina 中华人民共和国 Zhōnghuá Rénmín Gònghéguó
Hiina Rahvavabariigi lipp Hiina Rahvavabariigi vapp
Riigihümn	Yìyǒngjūn Jìnxíngqǔ
Pealinn	Peking
Pindala	9 596 961 km²
Riigikeel	hiina keel
Rahvaarv	1 442 965 000 (2021)
Rahvastikutihedus	150,4 in/km²
President	Xi Jinping
Peaminister	Li Keqiang
Iseseisvus	1. oktoober 1949
SKT	14 722,7 mld $ (2020)
SKT elaniku kohta	10 434,8 $ (2020)
Rahaühik	jüaan (CNY)
Ajavöönd	maailmaaeg +8
Tippdomeen	.cn
ROK-i kood	CHN
Telefonikood	86

Ülaltvaade Yangshou maakonnale Guilini linna lähistel Guangxi provintsis

Hiina Rahvavabariik (lühendatult Hiina RV või Hiina; hiina keeles 中华人民共和国 (Zhōnghuá Rénmín Gònghéguó)) on riik Ida-Aasias. See hõlmab suurema osa kultuurilisest, ajaloolisest ja geograafilisest Hiinast. Alates riigi asutamisest 1949 on seda juhtinud Hiina Kommunistlik Partei.

Hiina on maailma rahvarikkaim riik ja selle rahvaarv ületab 1,4 miljardit inimest, kellest enamik on hiinlased. Pindalalt on Hiina maailmas neljas.

Alates 2010. aastast on riigi majandus SKP järgi maailmas suuruselt teine ning alates 2014. aastast ollakse ostujõu pariteedi alusel maailma suurim majandus.

Hiinal on pikim maismaa piir, Yalu jõe suudmest Tongkingi laheni on selle pikkus 22 147 km. Hiina piirneb 14 riigiga, millega ta jagab maailma riikide seas koos Venemaaga esikohta. Hiina naaberriigid on Afganistan, Bhutan, India, Kasahstan, Kõrgõzstan, Laos, Mongoolia, Myanmar, Nepal, Pakistan, Põhja-Korea, Tadžikistan, Venemaa ja Vietnam.

Territoorium

Hiina Rahvavabariigi konstitutsioon vihjab preambulis, et riik ei kontrolli kogu Hiinat; jutt on peamiselt Taiwani poliitilisest staatusest. Ka Hiina Vabariik (Taiwani ametlik nimetus) väidab, et ta on seaduslik kogu Hiina valitsus, ja praegu tunnustavad teda 23 maailma riiki. Väljendiga "Mandri-Hiina" tähistatakse mõnikord Hiina Rahvavabariigi kontrolli all olevat Hiina osa, jättes tavaliselt välja erihalduspiirkonnad Hongkongi ja Macau.

Riik

Poliitika

 Pikemalt artiklis Hiina poliitika

Hiina on Hiina Kommunistliku Partei võimu all ning kuulub seega sotsialistlike riikide hulka. Hiina Rahvavabariigi režiimi on nimetatud ka autoritaarseks. Mõned vasakpoolsed kommunistid nimetavad Hiina süsteemi riigikapitalismiks, sest alates 1970. aastate lõpust on kommunistliku partei juhtimisel kasutusele võetud üha enam kapitalismi elemente, kuid partei ülemvõimu lõdvendamisest ei ole juttugi.

Hiina poliitilises süsteemis on mõningaid liberaliseerimise märke, näiteks mitme kandidaadiga valimised. Ometi on kommunistlikul parteil tõhus kontroll kaadrite üle.

Partei kohtleb karmilt neid, kes tema võimu ohustavad. Rahulolematuse vähendamiseks püütakse parandada majanduse olukorda, lubatakse esitada kaebusi ning koheldakse leebelt vähemohtlikke võimuvastaseid.

Sõnavabadus on piiratud. Kõik ohtlikud meeleavaldused surutakse halastamatult maha, ohtlikud organisatsioonid hävitatakse. Siiski lubatakse ajakirjandusel käsitleda sotsiaalseid probleeme ning paljastada kohalike ametnike korruptsiooni ja saamatust. Parteil ei ole eriti õnnestunud informatsiooni levikut tõkestada. Samuti on ta mõnikord pidanud rahva meelepaha tõttu oma poliitikat muutma. Meeleavaldused, mis puudutavad kohalikke probleeme, on sagedased ning neid sallitakse üha rohkem.

On raske öelda, kui populaarne Hiina Kommunistlik Partei rahva seas on, sest üleriigilisi valimisi ei ole ning vestlustes avaldatakse erinevaid arvamusi. Arvatakse, et paljud hindavad võimude poolt tagatud sotsiaalset stabiilsust, mis võimaldab majanduse segamatut arengut. Üha ohtlikumaks võimudele on muutumas äri ergutamise tõttu tekkinud kasvavad käärid rikaste ja vaeste elustandardi vahel ning kasvav rahulolematus ametnike korrumpeeritusega. Vaesed talupojad protestivad korruptsiooni, keskkonna saastamise ning maade äravõtmise vastu suurprojektide elluviimiseks. Sotsiaalset stabiilsust võib ohustada ka kasvav töötus.

Peale Kommunistliku Partei on Hiina Rahvavabariigis ka rida muid legaalseid parteisid, mis kõik on Kommunistliku Partei käepikendused. Need parteid ei osale poliitikas valimiste kaudu, vaid Kommunistliku Partei koostööks nendega on mõeldud Hiina Rahva Poliitiline Konsultatiivkonverents ja neile on eraldatud teatavd arv mandaate seadusandlikes organites. Teistel parteidel on siiski väga väike mõju.

Valimised toimuvad Hiinas hierarhiliselt - kohalikud Rahvakongressid valitakse rahva poolt otsevalimistel, iga järgneva astme kongressid kuni riikliku 2980-kohalise Riikliku Rahvakongressini valitakse madalama astme kongressi liikmete poolt.

Haldusjaotus

 Pikemalt artiklis Hiina haldusjaotus

Hiina Rahvavabariigil on halduslik kontroll 22 provintsi (省 shěng) üle. Hiina RV valitsus peab oma 23. provintsiks Taiwani provintsi (台湾 Táiwān), mida ta nimetab Hiina Taiwani provintsiks (sellest on lähemalt juttu artiklis Taiwani staatus). Peale selle pretendeerib Hiina RV valitsus Lõuna-Hiina mere saartele. Peale provintside on Hiina 1. järgu haldusüksusteks veel 5 autonoomset piirkonda (自治区 zìzhìqū), millesse on koondunud suuremad rahvusvähemused, 4 keskvalitsuse otsealluvuses olevat linna (直辖市 zhíxiáshì) ja 2 erihalduspiirkonda (特别行政区 tèbié xíngzhèngqū).

Hiina 1. järgu haldusüksused

Provintsid Anhui (安徽省) Fujian (福建省) Gansu (甘肃省) Guangdong (广东省) Guizhou (贵州省) Hainan (海南省) Hebei (河北省) Heilongjiang (黑龙江省) Henan (河南省) Hubei (湖北省) Hunan (湖南省) Jiangsu (江苏省) Jiangxi (江西省) Jilin (吉林省) Liaoning (辽宁省) Qinghai (青海省) Shaanxi (陕西省) Shandong (山东省) Shanxi (山西省) Sichuan (四川省) Yunnan (云南省) Zhejiang (浙江省)

Autonoomsed piirkonnad Guangxi Tšuangi autonoomne piirkond (广西壮族自治区) Sise-Mongoolia autonoomne piirkond (内蒙古自治区) Ningxia Huei autonoomne piirkond (宁夏回族自治区) Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkond (新疆维吾尔自治区) Tiibeti autonoomne piirkond (西藏自治区) Omavalitsusüksused Peking (北京市) Shanghai (上海市) Tianjin (天津市) Chongqing (重庆市) Erihalduspiirkonnad Macau (澳门) Hongkong (香港)

Hiina Rahvavabariigis (Mandri-Hiinas) on 2. järgu haldusüksused ringkonnad (地区 dìqū), autonoomsed ringkonnad (自治州 zìzhìzhōu), ringkonna õigustega linnad (市 shì), aimakid (Sise-Mongoolias, 盟 méng, (mongoli k. ayimay)).

Hiina Rahvavabariigis (Mandri-Hiinas) on 3. järgu haldusüksused maakonna tasemel (县级, xiànjí). Need on:

• • maakond (县, xiàn)
  • autonoomne maakond (自治县, zìzhìxiàn)
  • hošuun (旗, qí)
  • autonoomne hošuun (自治旗, zìzhìqí)
• maakonna õigustega linn (县级市, xiànjíshì)
  • ala (市辖区, shìxiáqū; 区, qū)
  • metsa-ala (林区, línqū)
  • eri-ala (特区, tèqū)

Seisuga 31. detsember 2004 oli Mandri-Hiinas 2862 3. järgu haldusüksust: 852 ala, 374 maakonnaõigustega linna, 1464 maakonda, 117 autonoomset maakonda, 49 hošuuni, 3 autonoomset hošuuni, 2 eri-ala ja üks metsa-ala.

Välissuhted

Hiina RV ajab tänapäeval enamasti pragmaatilist, majanduslikku kasu toovat ja samas Hiina mõju laiendavat poliitikat üle maailma. Naaberriik Pakistan oli esimesi riike, mis 1949 välja kuulutatud Hiina Rahvavabariiki tunnustas, strateegiline partnerlus nende kahe riigi vahel on väga tugev ja stabiilne ning on alati põhinenud kahe riigi poliitiliste süsteemide erinevuse aktsepteerimisel. Mõlemaid riike on sidunud vastasseis ühise piirkondliku vastase: Indiaga. Pakistan aitas kaasa Hiina RV ja USA suhete parandamisele ja tee sillutamisele Nixoni 1972. aasta Pekingi visiidi korraldamiseks.

Hiina toetab Pakistani Kashmiri küsimuses, samas kui Pakistan toetab Hiina RV seisukohta Tiibeti, Xinjiangi ja Taiwani küsimustes.

Pärast Hiina-NSV Liidu suhete halvenemist hakkas Hiina tegema koostööd lääneriikidega, toetades näiteks aeg-ajalt ühiselt nendega antikommunistlikke liikumisi Aafrikas või Aasias, et peatada nõukogude mõju laienemist (nt Angolas, samuti relvatarned Sairi režiimile vasakpoolsete sisside sissetungide peatamiseks).

Hiina oli üks kahest kommunistlikust riigist (Rumeenia kõrval), mis ei katkestanud oma diplomaatilisi suhteid Pinocheti Tšiiliga: suhted olid stabiilsed ning põhinesid majanduslikul koostööl ja üksteise sisemistesse poliitilistesse küsimustesse mittesekkumise printsiibil.

Hiina on andnud mõista, et võib teatud juhul Talibani juhitavat Afganistani diplomaatiliselt tunnustada.

Riigikaitse

 Pikemalt artiklis Hiina Rahva Vabastusarmee

Rahvastik

Hiina rahvaarv oli 2021. aasta juuli seisuga hinnanguliselt 1 397 897 720. Arvatavasti 2025. aastal möödub elanike arvult Hiinast India. Hiina elanike arvu kasv peatub 2020. aastate lõpus.

2010. aasta andmetel moodustasid Hiina rahvastikust hiinlased ehk hanid 91,6%. Lisaks elab Hiinas veel palju erinevaid vähemusrahvuseid. Hiina valitsus on ametlikult tunnustanud 56 etnilist rühma. Suurimad vähemusrahvused olid 2000. aastal tšuangid (1,28%), mandžud (0,84%), hueid (0,78%), miaod (0,71%), uiguurid (0,66%) ja tuijad (0,63%).

Hiinas on traditsioonilised olnud suured pered ja eelistatud poisi sündi. Hiina tegi esimesed katsed elanike arvu kasvamist piirata 1950. aastatel. 1970. aastate alguseks sündimus vähenenud kuuelt lapselt kolmeni ühe naise kohta. 1979. aastal viidi riigis ellu ühe lapse poliitika. Esialgsete plaanide kohaselt pidi see kestma umbes 25 aastat, kuid lõplikult mindi ühe kahe lapse poliitikale 2016. aastal. Ühe lapse poliitika tulemusena oli laste arv naise kohta oluliselt vähenenud: 2009. aastal oli see näitaja umbes 1,8. 2021. aastaks oli see langenud 1,6-le (185. koht maailmas). 2021. aastal hakati perekondadele lubama ka kuni kolme last.

2020. aasta hinnangul moodustasid 0–14-aastased Hiina rahvastikust 17,29%, 15–64-aastased 70,37% ja üle 65-aastased 12,34%. Mediaanvanus oli 2020. aastal 38,4 aastat. Rahvastiku kasvutempo oli 0,26% (174. koht maailmas), sündimuskordaja 9,93 sündi 1000 elaniku kohta (189. koht maailmas), suremuskordaja 7,9 surma 1000 elaniku kohta (97. koht maailmas). Hiina elanikkond vananeb ning prognooside järgi moodustavad 2050. aastal üle 65-aastased rahvastikust ligi 30%.

Elueaootus sünnihetkel oli 2021. aastal hinnanguliselt 76,31 aastat (107. koht maailmas), meeste elueaootus oli 74,23 ja naiste oma 78,62 aastat.

Keeled

Hiinas kõneldakse umbes 292 keelt.

Suurimad linnad

Linnades elas 2022. aastal 63,6% rahvastikust.

Nr	Linn	Elanikke (2020)	Provints
1.	Shanghai	24 281 400	–
2.	Peking	19 164 000	–
3.	Guangzhou	13 858 700	Guangdong
4.	Shenzhen	13 438 800	Guangdong
5.	Tianjin	11 744 400	–
6.	Chongqing	11 488 000	–
7.	Dongguan	9 752 500	Guangdong
8.	Chengdu	8 875 600	Sichuan
9.	Wuhan	8 652 900	Hubei
10.	Hangzhou	8 109 000	Zhejiang

Põllumajandus

Hiina on iidne põllumajandusmaa. Sealt pärinevad paljud kultuurtaimed. Põllumajandustoodangu poolest on Hiina maailmas esikohal. Hiina on muuhulgas maailma suurim kartulikasvataja (üle 22% maailma kogutoodangust). Samuti kasvatatakse riisi, nisu, maisi, tubakat, maapähkleid, teepõõsast ning köögi- ja puuvilja. Peamised koduloomad on sead, veised ja kodulinnud.

Teadus ja tehnoloogia

Hiinast tulnud tehnilisi leiutisi:

Aasia abakus Trükitehnika Metallisulatusahi Pronks Nihik Kell Kompass Vibu Kuivdokk Lehvik Ilutulestik ja tahkekütuse rakett Kalastusõng (konks) Püssirohi Purilennuk

Granaat Kuumaõhupall Tuulelohe Lakk Tikud Paber Paberraha ja selleks vajalikud rahandusinstitutsioonid Langevari Naftapuurkaev Kolbpump Portselan Propeller Reljeefkaart

Tüür Reaskülvik Seismograaf Siid Sadulajalus Rippsild Tualettpaber Hambahari Vihmavari Tapeet Kotikäru Viski (meditsiinilises/kirurgilises kasutuses)

Sport

Hiina on üks maailma vanimaid spordikultuure. On tõendeid, et vibulaskmisega tegeldi juba Lääne-Zhou dünastia ajal (1046–771 eKr). Hiina esimeste dünastiate ajal tegeldi ka vehklemise (Jiànshù) ja jalgpalli algse kujuga (Cùjū). Tänapäeva populaarsemad spordialad on võitluskunstid, korvpall, jalgpall, lauatennis, sulgpall, ujumine ja snuuker. Lauamänge, nagu go (weiqi), xiangqi ja male, mängitakse elukutselisel tasemel.

Füüsiline vormisolek on Hiina kultuuris laialt tähtsustatud, hommikuti tehakse harjutusi, nt qigong ja taijiquan. Noored tegelevad jalgpalli ja korvpalliga, eriti linnakeskuste piiratud murualadel. Hiinas tegeldakse laialdaselt ka jalgrattasõiduga, 2012. aastal oli seal 470 miljonit jalgratast. Populaarsed on ka mitu traditsioonilist spordiala, näiteks draakonilaevaga sõitmine, mongoolia maadlus ja traavivõistlus. Hiina tuntumate sportlaste hulka kuuluvad korvpallurid Yao Ming ja Jeremy Lin, tõkkejooksja Liu Xiang, sulgpallur Lin Dan, male maailmameister Hou Yifan, iluuisupaar Shen Xue ja Zhao Hongbo ning tennisist Li Na.

Hiina Rahvavabariigi sportlased on suveolümpiamängudel püsivalt osalenud alates 1984. aastast ja taliolümpiamängudel alates 1980. aastast. Pekingis toimusid 2008. aastal XXIX suveolümpiamängud ja 2022. aastal XXIV taliolümpiamängud.

Vaata ka

• Hiina ajalugu
• Hiina filosoofia
• Hiina kirjandus
• Hiina kultuur
• Hiina kunst
• Hiina meditsiin
• Hiina budism
• Hiina jalgpallikoondis
• Hiina Sotsiaalteaduste Akadeemia
• Eestlased Hiinas
• Eesti-Hiina suhted
• Hiina harjaskoer

Kirjandus

• Hiina tõus ja kaasaja maailm. Kas Hiina tõus viitab ammu ennustatud Õhtumaa allakäigule?, Diplomaatia nr 10 (110) oktoober 2012, lk 9.
• Olev Remsu, Kevad Hiinas, Eesti Keele Sihtasutus 2002

Välislingid

• James Reynolds' China
• Mihkel Mutt. Hiina mõistatused ja imed – Postimees.ee, 6. juuni 2009
• Kristo Nikkolo Aasia blogi