Hiina

Hiina Rahvavabariik	hiina 中华人民共和国 Zhōnghuá Rénmín Gònghéguó
	hiina 中华人民共和国 Zhōnghuá Rénmín Gònghéguó
	Hiina Rahvavabariigi lipp Hiina Rahvavabariigi vapp
Riigihümn	Yìyǒngjūn Jìnxíngqǔ
Pealinn	Peking
Pindala	9 596 961 km²
Riigikeel	hiina keel
Rahvaarv	1 442 965 000 (2021)
Rahvastikutihedus	150,4 in/km²
President	Xi Jinping (习近平 ; 習近平)
Peaminister	Li Keqiang (李克强 ; 李克強)
Iseseisvus	1. oktoober 1949
SKT	12 237,7 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	8826 $ (2017)
Rahaühik	jüaan (CNY)
Ajavöönd	maailmaaeg +8
Tippdomeen	.cn
ROK-i kood	CHN
Telefonikood	86

See artikkel räägib Hiina Rahvavabariigist, mis hõlmab tänapäeval valdava osa Hiinast kui maast ja muistsest tsivilisatsioonipiirkonnast; Hiina Vabariigi kohta vaata artiklist Hiina Vabariik

Ülaltvaade Yangshou maakonnale Guilini linna lähistel Guangxi provintsis

Hiina Rahvavabariik (lühendatult Hiina RV või Hiina; hiina keeles 中华人民共和国 (Zhōnghuá Rénmín Gònghéguó)) on riik Aasias. See hõlmab suurema osa kultuurilisest, ajaloolisest ja geograafilisest Hiinast. Alates riigi asutamisest 1949 on seda juhtinud Hiina Kommunistlik Partei.

Hiina on maailma rahvarikkaim riik ja selle rahvaarv ületab 1,4 miljardit inimest, kellest enamik on hiinlased. Pindalalt on Hiina maailmas neljas.

Alates 2010. aastast on riigi majandus SKP järgi maailmas suuruselt teine ning alates 2014. aastast ollakse ostujõu pariteedi alusel maailma suurim majandus.

Hiina piirneb 14 riigiga. Need on Afganistan, Bhutan, India, Kasahstan, Kõrgõzstan, Laos, Mongoolia, Myanmar, Nepal, Pakistan, Põhja-Korea, Tadžikistan, Venemaa ja Vietnam.

Territoorium[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina Rahvavabariigi konstitutsioon vihjab preambulis, et riik ei kontrolli kogu Hiinat; jutt on peamiselt Taiwani poliitilisest staatusest. Ka Hiina Vabariik (Taiwani ametlik nimetus) väidab, et ta on seaduslik kogu Hiina valitsus, ja praegu tunnustavad teda 23 maailma riiki. Väljendiga "Mandri-Hiina" tähistatakse mõnikord Hiina Rahvavabariigi kontrolli all olevat Hiina osa, jättes tavaliselt välja erihalduspiirkonnad Hongkongi ja Macau.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Hiina rahvastikust hiinlased 91,59%, tšuangid 1,28%, mandžud 0,84%, hueid 0,78%, miaod 0,71%, uiguurid 0,66%, tuijad 0,63% ja teistest rahvustest inimesed 3,51%.

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Hiina poliitika

Hiina on Hiina Kommunistliku Partei võimu all ning kuulub seega sotsialistlike riikide hulka. Hiina Rahvavabariigi režiimi on nimetatud ka autoritaarseks. Mõned vasakpoolsed kommunistid nimetavad Hiina süsteemi riigikapitalismiks, sest alates 1970. aastate lõpust on kommunistliku partei juhtimisel kasutusele võetud üha enam kapitalismi elemente, kuid partei ülemvõimu lõdvendamisest ei ole juttugi.

Hiina poliitilises süsteemis on mõningaid liberaliseerimise märke, näiteks mitme kandidaadiga valimised. Ometi on kommunistlikul parteil tõhus kontroll kaadrite üle.

Partei kohtleb karmilt neid, kes tema võimu ohustavad. Rahulolematuse vähendamiseks püütakse parandada majanduse olukorda, lubatakse esitada kaebusi ning koheldakse leebelt vähemohtlikke võimuvastaseid.

Sõnavabadus on piiratud. Kõik ohtlikud meeleavaldused surutakse halastamatult maha, ohtlikud organisatsioonid hävitatakse. Siiski lubatakse ajakirjandusel käsitleda sotsiaalseid probleeme ning paljastada kohalike ametnike korruptsiooni ja saamatust. Parteil ei ole eriti õnnestunud informatsiooni levikut tõkestada. Samuti on ta mõnikord pidanud rahva meelepaha tõttu oma poliitikat muutma. Meeleavaldused, mis puudutavad kohalikke probleeme, on sagedased ning neid sallitakse üha rohkem.

On raske öelda, kui populaarne Hiina Kommunistlik Partei rahva seas on, sest üleriigilisi valimisi ei ole ning vestlustes avaldatakse erinevaid arvamusi. Arvatakse, et paljud hindavad võimude poolt tagatud sotsiaalset stabiilsust, mis võimaldab majanduse segamatut arengut. Üha ohtlikumaks võimudele on muutumas äri ergutamise tõttu tekkinud kasvavad käärid rikaste ja vaeste elustandardi vahel ning kasvav rahulolematus ametnike korrumpeeritusega. Vaesed talupojad protestivad korruptsiooni, keskkonna saastamise ning maade äravõtmise vastu suurprojektide elluviimiseks. Sotsiaalset stabiilsust võib ohustada ka kasvav töötus.

Peale Kommunistliku Partei on Hiina Rahvavabariigis ka rida muid legaalseid parteisid, mis kõik on Kommunistliku Partei käepikendused. Need parteid ei osale poliitikas valimiste kaudu, vaid Kommunistliku Partei koostööks nendega on mõeldud Hiina Rahva Poliitiline Konsultatiivkonverents ja neile on eraldatud teatavd arv mandaate seadusandlikes organites. Teistel parteidel on siiski väga väike mõju.

Valimised toimuvad Hiinas hierarhiliselt - kohalikud Rahvakongressid valitakse rahva poolt otsevalimistel, iga järgneva astme kongressid kuni riikliku 2980-kohalise Riikliku Rahvakongressini valitakse madalama astme kongressi liikmete poolt.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Hiina haldusjaotus

Hiina Rahvavabariigil on halduslik kontroll 22 provintsi (省 shěng) üle. Hiina RV valitsus peab oma 23. provintsiks Taiwani provintsi (台湾 Táiwān), mida ta nimetab Hiina Taiwani provintsiks (sellest on lähemalt juttu artiklis Taiwani staatus). Peale selle pretendeerib Hiina RV valitsus Lõuna-Hiina mere saartele. Peale provintside on Hiina 1. järgu haldusüksusteks veel 5 autonoomset piirkonda (自治区 zìzhìqū), millesse on koondunud suuremad rahvusvähemused, 4 keskvalitsuse otsealluvuses olevat linna (直辖市 zhíxiáshì) ja 2 erihalduspiirkonda (特别行政区 tèbié xíngzhèngqū).

Järgneb Hiina RV kontrolli all olevate 1. järgu haldusüksuste loend.

	Üksus	Pindala (km²)	Rahvaarv	Tihedus (in/km²)	Keskus	Liik
1	Anhui	139 400	62 000 000 (2017)	444,8	Hefei	Provints
2	Fujian	121 400	36 894 216 (2010)	303,9	Fuzhou	Provints
3	Gansu	454 000	27 636 500 (2015)	60,9	Lanzhou	Provints
4	Guangdong	179 800	108 500 000 (2015)	603,4	Guangzhou	Provints
5	Guizhou	176 100	35 800 000 (2015)	203,3	Guiyang	Provints
6	Hainan	33 920	9 171 300 (2016)	270,4	Haikou	Provints
7	Hebei	187 700	74 700 500 (2016)	398	Shijiazhuang	Provints
8	Heilongjiang	432 477	38 312 000 (2010)	88,6	Harbin	Provints (pindala faktiliselt 460 000)
9	Henan	167 000	95 324 200 (2013)	570,8	Zhengzhou	Provints
10	Hubei	185 900	58 500 000 (2015)	314,7	Wuhan	Provints
11	Hunan	211 800	67 370 000 (2014)	318,1	Changsha	Provints
12	Jiangsu	102 600	80 293 000 (2017)	782,6	Nanjing	Provints
13	Jiangxi	166 900	45 200 000 (2013)	270,8	Nanchang	Provints
14	Jilin	187 400	27 462 000 (2010)	146,5	Changchun	Provints
15	Liaoning	145 900	43 746 000 (2010)	300	Shenyang	Provints
16	Qinghai	721 000	5 887 000 (2015)	8,17	Xining	Provints
17	Shaanxi	205 800	38 350 440 (2014)	186,3	Xi'an	Provints
18	Shandong	156 700	99 470 000 (2016)	634,8	Jinan	Provints
19	Shanxi	156 800	36 500 000 (2014)	232,8	Taiyuan	Provints
20	Sichuan	485 000	81 100 000 (2013)	167,2	Chengdu	Provints
21	Yunnan	394 100	47 420 000 (2015)	120,3	Kunming	Provints
22	Zhejiang	101 800	57 370 000 (2018)	563,6	Hangzhou	Provints
23	Guangxi	236 700	46 027 000 (2010)	194,5	Nanning	Autonoomne piirkond
24	Sise-Mongoolia	1 181 104	24 706 321 (2010)	20,9	Hohhot	Autonoomne piirkond
25	Ningxia	66 000	6 176 900 (2010)	93,6	Yinchuan	Autonoomne piirkond
26	Xinjiang (Uiguuri)	1 660 000	21 813 334 (2010)	13,1	Ürümqi	Autonoomne piirkond
27	Tiibet	1 268 947	3 002 000 (2010)	2,37	Lhasa	Autonoomne piirkond
28	Peking	16 808	19 612 400 (2010)	1166,85	Peking	Omavalitsusüksus
29	Shanghai	6 219	23 019 100 (2010)	3701,4	Shanghai	Omavalitsusüksus
30	Tianjin	11 920	15 469 500 (2015)	1297,8	Tianjin	Omavalitsusüksus
31	Chongqing	82 300	28 846 200 (2010)	350,5	Chongqing	Omavalitsusüksus
32	Macau	31,3	552 503 (2011)	17 651,9	Aomen	Erihalduspiirkond
33	Hongkong	1 108	7 500 700 (2019)	6 777	Hongkong	Erihalduspiirkond

Hiina 1. järgu haldusüksused

Provintsid

Anhui (安徽省)
Fujian (福建省)
Gansu (甘肃省)
Guangdong (广东省)
Guizhou (贵州省)
Hainan (海南省)
Hebei (河北省)
Heilongjiang (黑龙江省)
Henan (河南省)
Hubei (湖北省)
Hunan (湖南省)
Jiangsu (江苏省)
Jiangxi (江西省)
Jilin (吉林省)
Liaoning (辽宁省)
Qinghai (青海省)
Shaanxi (陕西省)
Shandong (山东省)
Shanxi (山西省)
Sichuan (四川省)
Yunnan (云南省)
Zhejiang (浙江省)

Autonoomsed piirkonnad

Guangxi Tšuangi autonoomne piirkond (广西壮族自治区)
Sise-Mongoolia autonoomne piirkond (内蒙古自治区)
Ningxia Huei autonoomne piirkond (宁夏回族自治区)
Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkond (新疆维吾尔自治区)
Tiibeti autonoomne piirkond (西藏自治区)

Omavalitsusüksused

Peking (北京市)
Shanghai (上海市)
Tianjin (天津市)
Chongqing (重庆市)

Erihalduspiirkonnad

Macau (澳门)
Hongkong (香港)

Hiina Rahvavabariigis (Mandri-Hiinas) on 2. järgu haldusüksused ringkonnad (地区 dìqū), autonoomsed ringkonnad (自治州 zìzhìzhōu), ringkonna õigustega linnad (市 shì), aimakid (Sise-Mongoolias, 盟 méng, (mongoli k. ayimay)).

Hiina Rahvavabariigis (Mandri-Hiinas) on 3. järgu haldusüksused maakonna tasemel (县级, xiànjí). Need on:

- maakond (县, xiàn)
- autonoomne maakond (自治县, zìzhìxiàn)
- hošuun (旗, qí)
- autonoomne hošuun (自治旗, zìzhìqí)
maakonna õigustega linn (县级市, xiànjíshì)
- ala (市辖区, shìxiáqū; 区, qū)
- metsa-ala (林区, línqū)
- eri-ala (特区, tèqū)

Seisuga 31. detsember 2004 oli Mandri-Hiinas 2862 3. järgu haldusüksust: 852 ala, 374 maakonnaõigustega linna, 1464 maakonda, 117 autonoomset maakonda, 49 hošuuni, 3 autonoomset hošuuni, 2 eri-ala ja üks metsa-ala.

Välissuhted[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina RV ajab tänapäeval enamasti pragmaatilist, majanduslikku kasu toovat ja samas Hiina mõju laiendavat poliitikat üle maailma. Naaberriik Pakistan oli esimesi riike, mis 1949 välja kuulutatud Hiina Rahvavabariiki tunnustas, strateegiline partnerlus nende kahe riigi vahel on väga tugev ja stabiilne ning on alati põhinenud kahe riigi poliitiliste süsteemide erinevuse aktsepteerimisel. Mõlemaid riike on sidunud vastasseis ühise piirkondliku vastase: Indiaga. Pakistan aitas kaasa Hiina RV ja USA suhete parandamisele ja tee sillutamisele Nixoni 1972. aasta Pekingi visiidi korraldamiseks.

Hiina toetab Pakistani Kashmiri küsimuses, samas kui Pakistan toetab Hiina RV seisukohta Tiibeti, Xinjiangi ja Taiwani küsimustes.

Pärast Hiina-NSV Liidu suhete halvenemist hakkas Hiina tegema koostööd lääneriikidega, toetades näiteks aeg-ajalt ühiselt nendega antikommunistlikke liikumisi Aafrikas või Aasias, et peatada nõukogude mõju laienemist (nt Angolas, samuti relvatarned Sairi režiimile^[4] vasakpoolsete sisside sissetungide peatamiseks).

Hiina oli üks kahest kommunistlikust riigist (Rumeenia kõrval), mis ei katkestanud oma diplomaatilisi suhteid Pinocheti Tšiiliga: suhted olid stabiilsed ning põhinesid majanduslikul koostööl ja üksteise sisemistesse poliitilistesse küsimustesse mittesekkumise printsiibil.

Hiina on annud mõista, et võib teatud juhul Talibani juhitavat Afganistani diplomaatiliselt tunnustada^[5].