Austria

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; üliõpilasorganisatsiooni kohta vaata artiklit Austria (üliõpilasorganisatsioon); laeva kohta vaata artiklit My Story

Austria Vabariik
saksa Republik Österreich
Austria lipp Austria vapp
Austria lipp Austria vapp
Austria asendikaart
Riigihümn Land der Berge, Land am Strome
Pealinn Viin
Pindala 83 879 km²
Riigikeel(ed) saksa keel,
piirkondlikud keeled horvaadi, ungari ja sloveeni
Rahvaarv 8.662.588
Rahvastikutihedus 101.4/km2 in/km²
Riigikord föderatiivne vabariik
President Heinz Fischer
Liidukantsler Werner Faymann
Iseseisvus 27. juuli 1955 (liitlasvägede okupatsiooni lõpp)
SKT 307,07 miljardit USD
SKT elaniku kohta 37 117 USD
Rahaühik euro (EUR)
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .at
ROK-i kood AUT
Telefonikood 43

Austria Vabariik (saksa keeles Republik Österreich) on merepiirita riik Kesk-Euroopas, 9 liidumaast koosnev föderatsioon. Austria piirneb läänes Liechtensteini ja Šveitsiga, lõunas Itaalia ja Sloveeniaga, idas Ungari ja Slovakkiaga ning põhjas Saksamaa ja Tšehhi Vabariigiga. Austria pindala on 83 879 km². Maastik on väga mägine, kuna suure osa territooriumist võtavad enda alla Alpid. Ainult 32% territooriumist asub merepinnast madalamal kui 500 meetrit. Austria kõrgeim punkt on Grossglockneri mägi (3798 meetrit merepinnast[1], madalaim punkt asub Neusiedler See läheduses ja on 115 meetrit merepinnast. [2] Rõhuv enamus rahvastikust räägib emakeelena saksa keele baieri dialekti. Ametlikuks standardkeeleks on saksa keele austria vorm, mis on mõjutatud kohalikust austria-baieri dialektist. Ametlikeks piirkondlikeks vähemuskeelteks on ungari (Burgenlandi liidumaal), horvaadi (Burgenlandi liidumaal) ja sloveeni (Kärnteni liidumaal). Mitteametlikud vähemuskeeled on serbia ja türgi[3].

Austria kujunemine on tihedalt seotud Habsburgide dünastiaga, kuna suurem osa maast kuulus sajandeid Saksa-Rooma keisririigi koosseisu. Alates reformatsioonist nägid mitmed keisrivõimuga rahulolematud Põhja-Saksa vürstid protestantismis võimalust oma sõltumatuse suurendamiseks. Pärast Kolmekümneaastast sõda hakkas Põhja-Saksamaal kasvama Prantsusmaa ja Rootsi mõju, mis üheskoos Preisi kuningriigi kujunemise ja tugevnemisega ning Napoleoni sissetungiga 19. sajandi alguses nõrgestasid pidevalt keisrivõimu kontrolli sealsete vürstiriikide üle. Seevastu lõuna pool, impeeriumi mittesaksa aladel, säilis nii keisri kui ka katoliku kiriku mõju. 17.–18. sajandil suutis Austria säilitada oma suurvõimu positsiooni Euroopas[4]. 1804. aastal, vastureaktsioonina Napoleoni kroonimisele prantslaste keisriks, kuulutas toonane Saksa-Rooma keiser Franz II välja Austria keisririigi. Pärast Napoleoni lüüasaamist sai Preisi kuningriigist Austria peamine konkurent võitluses ülemvõimu pärast Saksa aladel. Austria lüüasaamine Königgrätzi lahingus 1866 andis Preisimaale ülejäänud Saksa riikide seas selge eelispositsiooni. 1867. aasta riigireformiga muudeti Austria keisririik Austria-Ungari kaksikmonarhiaks. Prantsusmaa lüüasaamisega 1870 Prantsuse-Preisi sõjas jäi Austria kõrvale Saksa keisririigi moodustamisest. Sellele vaatamata lähenes Austria järgnenud kümnenditel välispoliitiliselt Preisi poolt suunatud Saksa keisririigile. Troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi tapmisele järgnenud juulikriisi ajal 1914. aastal survestas Saksamaa Austriat esitama ultimaatumit Serbiale, mis viis Esimese maailmasõja puhkemiseni.

Habsburgide valitsetud Austria-Ungari impeerium lakkas olemast Esimese maailmasõja lõppedes 1918. Vahetult pärast seda nähti lühikest aega võimalust Austria ja Saksamaa liitmiseks ning moodustatud vabariik kandis esialgu nime Saksa-Austria Vabariik (Deutschösterreich). Kahe riigi liitmine langes päevakorrast Saint-Germain-en-Laye rahulepinguga 1919, millega loodi Esimene Austria Vabariik. 1938. aastal okupeeriti ja annekteeriti Austria Natsi-Saksamaa vägede poolt (Anschluss)[5]. Annektsioon kestis kuni Teise maailmasõja lõpuni 1945. aastal. Pärast seda okupeerisid Saksamaa liitlasväed ning Austrias taastati varasem demokraatlik konstitutsioon. 1955. aastal taastati Riigilepinguga Austria suveräänsus ning liitlaste okupatsioon lõppes. Samal aastal võttis Austria parlament vastu neutraliteedideklaratsiooni, millega Teine Austria Vabariik kohustus rahvusvahelistes konfliktides jääma neutraalseks.

Tänapäeval on Austria parlamentaarsel esindusdemokraatial põhinev föderaalriik, mis koosneb üheksast liidumaast[6]. Pealinn (ühtlasi suurim linn) on 1,7 miljoni elanikuga Viin. Sisemajanduse kogutoodangu (43 900$ per capita 2014[7]) poolest kuulub Austria maailma jõukaimate riikide hulka. Riigi kõrge elatusstandard kajastub maailma inimarengu indeksis (23. koht 2014. aastal[8]). 1955. aastast on Austria ÜRO liige, 1995. aastast Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi liige ning 1999. aastast eurotsooni liige.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Austria saksakeelne nimetus Österreich tähendab "idariiki". See tuleneb vanast ülemsaksakeelsest sõnast Ostarrichi, mis esmakordselt ilmus ühes ürikus (Ostarichi-Urkunde) 996. aastal[9]. Võimalik, et tegemist on keskaegse ladina kohanime Marcia orientalis ("Idariik" või "Idamark") tõlkega kohalikku baieri dialekti; teadaolevalt moodustati 976. aastal tänapäeva Austria aladel Baieri hertsogkonna idapoolne piirimaa. "Austria" on saksapärase nimetuse latiniseeritud vorm, mis ilmub kirjalikesse allikatesse esmakordselt 12. sajandil. Sel ajal kujutasid Austria Doonau-piirkonnad (Ülem- ja Alam-Austria) endast nii Baieri kui ka üldse Saksa riikide kõige idapoolsemaid alasid, mida sel ajal asustasid sorbid, polaabid jt slaavi hõimud.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Austria ajalugu

Esiajal oli Kesk-Euroopa suures osas asustatud keldi hõimudega, kes organiseerusid omavahel lõdvalt seotud pealikuvõimuga valdusteks. 1. sajandil p Kr vallutasid roomlased keldi kuningriigi Noricumi ja muutsid selle oma impeeriumi provintsiks. Praeguses Ida-Austrias asuv Petronell-Carnuntum oli umbes 400 aasta vältel tähtis sõjaväelaager ja Ülem-Pannoonia provintsi keskus. Hiilgeaegadel võis seal elada kuni 50 000 inimest[10]

Pärast Rooma riigi langemist asustati Austria alad baieri, slaavi ja avaari hõimude poolt[11]. 788. aastal vallutas piirkonna Karl Suur, kes liitis selle Ida-Frangi riigiga. Järgnesid kolonisatsioon ja ristiusustamine. Tänapäeva Austria tuumikalad, tollal tuntud kui Marchia orientalis, läänistati 976. aastal krahv Leopold Babenbergile[12]. Esimene kirjalik allikas, mis sisaldab nimetust Austria/Ostarrichi, viitabki Babenbergide valdustele. 1156. aastal antud Privilegium Minus'ega muudeti Austria hertsogkonnaks. 1192. aastal omandasid Babenbergid ka Steiermarki. Nende meesliin lakkas hertsog Friedrich II surmaga aastal 1246[13]. Lühikeseks ajaks haaras pärijata jäänud Austria, Steiermarki ja Kärtneri hertsogkondade üle kontrolli Böömi kuningas Ottokar II. 1278. aastal sai ta Dürnkruti lahingus lüüa Rudolf I Habsburgi vägedelt. Habsburgidest sai Austria valitsev dünastia kuni Esimese maailmasõja lõpuni[14].

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 14.-15. sajandist hakkasid Habsburgid koondama enda kätte naaberalasid. 1438. aastal valiti Austria hertsog Albert V oma äia Sigismundi järglaseks Püha Rooma keisri troonil. Sellest ajast alates jäi keisrivõim Habsburgide kätte (ühe lühikese erandina 18.sajandil). Samal ajal koondus Haburgide kätte ka alasid, mis asusid Austriast eemal. 1477. aastal abiellus keiser Friedrich III ainus poeg ertshertsog Maximilian Burgundia riigi pärija Mariaga. Selle abielu kaudu omandasid Habsburgid Madalmaad. Maximiliani ja Maria poja Philip Ilusa abielu Kastiilia ja Aragoni pärija Joannaga tõi Habsburgidele Hispaania koos selle valdustega Itaalias, Aafrikas ja Uues Maailmas[15]. 1526. aastal, pärast Mohácsi lahingut, omandas Austria Böömi kuningriigi ning selle osa Ungarist, mis jäi välja Türgi sultani võimu alt. Türklaste edasitung Balkanilt tõi kaasa pidevad kokkupõrked kahe impeeriumi vahel. Lõuna-ja Ida-Austriasse toimus mitukümmend sissetungi rüüstamise, põletamise ja orjade võtmisega[16].

Viini lahing (1683)

17.-18. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1683. aastal kaitsesid mitme Euroopa riigi ühendväed Poola kuninga Jan Sobieski juhtimisel edukalt Viini türklaste eest. Leopold I valitsusajal (1657-1705) jooksul omandas Austria järkjärgult kontrolli kogu Ungari üle (lõplikult Karlowitzi rahuga 1699). Järgmise keisri Karl VI ajal seisid Habsburgid silmitsi meesliini hääbumisega ning pidid loobuma mitmetest varasematest pretensioonidest. Vastutasuks Pragmaatilise sanktsiooni tunnustamise eest (millega sai keisri pärijaks vanim tütar Maria Theresia) pidi Austria loovutama erinevaid territooriume ja eesõigusi[17]. Samal ajal algas seoses Preisimaa esilekerkimisega Austria-Preisi vastasseis ja konkurents ülemvõimu pärast Saksa aladel. Koos Venemaa ja Preisimaaga osales Austria Poola esimeses ja kolmandas jagamises (vastavalt 1772 ja 1795).

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse revolutsiooni järel osales Austria Prantsusmaa-vastases koalitsioonis. Napoleoni keisriks kroonimine ja tema sõjaline edu Euroopas viisid Püha Rooma riigi likvideerimiseni 1806. aastal. Seda ennetades rajas keiser Franz II aastal 1804 oma pärusvaldustest Austria keisririigi (Austria keisrina Franz I). Austria kuulus koalitsiooni, mis kukutas 1814. aastal Napoleoni ja lõpetas sõjad Prantsusmaaga[18]. Järgnenud Viini kongressil 1815 kuulus Austriale kui ühele Euroopa suurvõimule juhtiva roll. Samal aastal asutati Austria eesistumisel Saksa Konföderatsioon.

Saksa alade lahendamata sotsiaalsed, poliitilised ja rahvuslikud vastuolud viisid revolutsioonide laineni 1848. aastal. Selle järel võeti poliitiline suund Saksamaa ühendamisele[19], mis võinuks teostuda kas Suur-Saksamaa või Suur-Austria kujul. Uus kroon pakuti Preisi kuningale Friedrich Wilhelm IV-le, kuid Austria ei soovinud loovutada oma saksakeelseid alasid moodustatavale Saksa impeeriumile ega lakata pretendeerimast juhtpositsioonile Saksa maade seas. Lisandus tüli Schleswig-Holsteini pärast. 1866. aastal viis see Austria-Preisi sõjani, mis lõppes Austria jaoks kaotusega Königgrätzi lahingus. Austria oli sunnitud lahkuma Saksa Konföderatsioonist ning jäi edaspidi Saksamaa poliitikast eemale[20]. Vastukaaluks lüüasaamisele reorganiseeriti keisririik 1867. aastal Austria-Ungari kaksikmonarhiaks (Austria keiser Franz Joseph I sai samaaegselt ka Ungari kuningaks)[21].

Lisaks austerlastele ja ungarlastele hõlmas riik arvukalt slaavi rahvaid (horvaadid, tšehhid, poolakad, russiinid, serblased, slovakid, sloveenid, ukrainalsed), lisaks mitmed Itaalia ja Rumeenia alasid. Seadusi avaldati kaheksas eri keeles ning asjaajamine ja koolide õppetöö toimusid rahvuskeeltes. Sellele vaatamata raskendasid paljurahvuselise impeeriumi valitsemist rahvuslikud liikumised, millele võimud olid sunnitud vastama salapolitsei tugevdamisega[22].

Austria-Ungari, 1914

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1908. aastal okupeeris Austria Türgile kuuluva Bosnia ja Hertsegoviina. Rahvuslikud ja poliitilised pinged Balkanil viisid troonipärija Franz Ferdinandi atendaadini Sarajevos 1914, mida juhtivad Austria poliitikud kasutasid ära Serbiale sõja kuulutamiseks. See viis omakorda Esimese maailmasõja puhkemiseni. Aastatel 1914-1918 hukkus enam kui miljon Austria-Ungari sõdurit ning sõja tulemusena lakkas impeerium olemast[23]. Oktoobris 1918 moodustasid keiserliku Austria Reichsrat'i austerlastest liikmed Saksa-Austria Ajutise Rahvuskogu (Provisorische Nationalversammlung für Deutschösterreich), mis moodustas valitsuse (Staatsrat). Uus valitsus keeldus osalemast Itaaliaga peetavatel kõnelustel vaherahu sõlmimiseks, jättes seeläbi vastutuse sõja lõpetamise eest ainuüksi keiser Karl I-le ja tema administratsioonile. 11. novembril 1918 (samal päeval, mil lõppes sõda liitlaste ja Saksamaa vahel) avaldas keiser uue ja vana valitsuse nõuandel proklamatsiooni, millega tunnistas rahva õigust valitsemivormi valikul ning loobus riigiasjades osalemast. Hoolikalt sõnastatud dokumendis ei maininud keiser troonist loobumist[24]. Järgmisel päeval kuulutati välja Saksa-Austria riik (Staat Deutschösterreich), mille eesmärgina nähti ühinemist Saksamaaga[25] Sõjajärgne olukord Kesk-Euroopas fikseeriti Saint-Germaini rahulepinguga 1919. aastal (Austria jaoks) ja Trianoni lepinguga 1920. aastal (Ungari jaoks). Rohkem kui 3 miljonit saksa keelt rääkivat endist Austria alamat leidsid ennast elavat vähemustena uutes rahvusriikides (Tšehhoslovakkias, Jugoslaavia, Ungari, Itaalia) väljaspool Austria vabariiki. Böömimaa (Sudeedimaa) ja suur osa Tiroolist läksid rahulepinguga vastavalt Tšehhoslovakkiale ja Itaaliale. Rahulepinguga keeldusid liitlased Saksa-Austria ühendamisest Saksamaaga, kartes viimase liigset tugevnemist. Liitlaste nõudmisel muudeti ka riigi nimi 1919. aasta lõpul Austria vabariigiks (Republik Österreich). Suures osas jäi püsima Austria impeeriumiaegne piir Serbia, Horvaatia ja Sloveeniaga (mis hiljem moodustasid Jugoslaavia)[26].

Sõdadevaheline periood ja Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

1922. aastal garanteeris Rahvasteliit Austriale antavaid rahvusvahelisi laene oma inflatsiooni ohjeldamiseks, riigipankroti vältimiseks ja majanduse taastaimiseks. Senine rahaühik kroon asendati šillingiga (suhtega 10 000:1) 1925. aasta rahareformi käigus[27]. Aastatel 1925-1929 nautis Austria majandus lühikest õitseaega, mil stabiilset šillingit nimetati kujundlikult Alpi dollariks. Uus tagasilöök tui seoses USA börsikrahhiga 1929 (nn Must Teisipäev).

Esimene Austria Vabariik kestis kuni 1933. aastani, mil kantsler Engelbert Dollfuss kehtestas Itaalia fašismiga sarnaneva autokraatliku režiimi. Toonased suurparteid, sotsiaaldemokraadid ja konservatiivid, omasid mõlemad paramilitaarseid üksusi. Sotsiaaldemokraatide Schutzbund kuulutati pärast pööret illegaalseks, kuid kodusõja puhkemise tõttu ei saadud seda laiali saata[28]. 1934 keelati sotsiaaldemokraatliku partei tegevus, paljud selle liikmed vangistati või emigreerusid. Mais 1934 kehtestasid nn austrofašistid uue konstitutsiooni (Maiverfassung), mis tugevdas Dollfussi võimu. Dollfuss tapeti 25. juulil 1934 natside riigipöörde katse käigus[29]. Tema järglane, kantsler Kurt Schuschnigg suutis Austria iseseisvust mõnda aega alal hoida. 12. märtsil 1938 võtsid Austria natsid üle valitsuse, samal ajal kui Saksa väed riigi okupeerisid. Päev hiljem, 13. märtsil 1934 kuulutati ametlikult välja Austria liitmine Saksamaaga (Anschluss). 10. aprillis toimusid parlamendivalimised Reichstag'i referendum (osalesid üksnes Natsionaalsotsialistliku partei kandidaadid). Ühtlasi kujutasid valimised endast referendumit, mis pidi tagantjärele kinnitama Austria liitmise Saksamaaga ühtseks Suursaksa riigiks (Kolmas Reich). Ametlike tulemuste järgi oli osalusprotsent 99,5%, kellest 98,9% vastasid jaatavalt[30]. Iseseisvuse kaotanud Austria nimetati ümber Ostmark'iks, 1942. aastal Alpi-Doonau Ringkonnaks (Alpen-Donau Reichgaue). Koheselt algas spontaanne juutide tagakiusamine, millele peagi anti ka seaduslik õigustus. Mitmed prominentsed natsipartei liikmed (Adolf Hitler, Ernst Kaltenbrunner, Arthur Seyss-Inquart, Franz Stangl) olid päritolult austerlased[31].

13. aprillil 1945, pisut enne Kolmanda Reich'i kokkuvarisemist, langes Viin Nõukogude vägede kätte. 27. aprillil 1945 kuulutasid kolme partei (sotsiaaldemokraadid, konservatiivid ja kommunistid) esindajad iseseisvusdeklaratsiooniga Austria Suur-Saksamaa koosseisust eraldanuks. Samal päeval kinnitati Stalini eelneval heakskiidul ametisse ajutine valitsus eesotsas kantsler Renneriga[32]. Ühtlasi taastati varasem Dollfussi eelne konstitutsioon. Ehkki osa Lääne- ja Lõuna-Austriast oli endiselt Saksa vägede kontrolli all, loetakse 27. aprilli Austria Teise vabariigi asutamise päevaks. Aastatel 1939-1945 hukkus umbes 260 000 austerlast. Holokaustis hukkunud Austria juutide arvu hinnatakse 65 000-le, sõja eel riigist põgenenuid oli umbes 140 000. Hilisemad valitsused on tunnistanud tuhandete austerlaste osalemist tõsistes sõjakuritegudes.

Teise maailmasõja järel[muuda | muuda lähteteksti]

Sarnaselt Saksamaaga jagati ka Austria liitlaste vahel okupatsioonitsoonideks. Pealinn Viin asus Nõukogude tsoonis. Kuna lääneliitlased tunnustasid Renneri valitsust (pärast mõningaid kahtlusi, et tegemist on Stalini marionetiga), välditi riigi jagamist kaheks, nagu toimus Saksamaal. Austriat käsitleti kui liitlaste poolt Natsi-Saksamaa okupatsioonist vabastatud maad[33]. Järgnesid aastaid kestnud läbirääkimised liitlastega, mida mõjutas vahepeal alanud Külm sõda. 15. mail 1955 sõlmiti Austria valitsuse ja liitlaste vahel Riigileping, millega taastati Austria täielik iseseisvus. 26. oktoobril 1955, pärast kõigi liitlasvägede lõplikku väljaviimist, deklareeris Austria parlament riigi neutraalsust rahvusvahelistes konfliktides[34].

Teise vabariigi poliitiline süsteem tugineb 1945. aastal taastatud konstitutsioonile. Seda iseloomustab põhimõte, et kõige tähtsamad poliitilised ametikohad jagunevad Sotsiaaldemokraatliku ja Rahvapartei liikmete vahel (Proporz)[35]. Arvestatavate huvigruppide (töölised, ettevõtjad, farmerid jt) esindajatega konsulteeritakse kogu seadusandliku protsessi vältel, mis garanteerib vastuvõetud seaduste laialdase konsensuse[36]. Alates 1945. aastast on Austrias valitsenud kas nn Suur Koalitsioon (konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid) või nn Väike Koalitsioon (üks eelnimetatutest koos mõne väiksema erakonnaga). Ühe partei enamusvalitsus on olnud aastatel 1966-1970 (konservatiivid) ja 1970-1983 (sotsiaaldemokraadid).

1986-1992 oli Austria presidendiks Kurt Waldheim, endine SS luureohvitser. Talle ametiajal esitatud kahtlustused sõjakuritegudes käivitasid intensiivse diskussiooni Austria natsi-mineviku üle[37].

Gorbatšovi võimuletulekuga Nõukogude Liidus kadus vajadus hoida rangelt neutraalset positsiooni ida ja lääne vahel. 1987. aastal algasid kõnelused Austria lähenemise üle Euroopa Ühendusele. 1994. aastal toimunud referendumil pooldas 67% osalenutest Austria ühinemist Euroopa Liiduga alates 1. jaanuaris 1995. Riigi sõjalise koostöö ja rahvusvahelistesse sõjalistesse organisatsioonidesse kuulumise suhtes on peamised parteid eri meelt: sotsiaaldemokraadid (Sozialdemokratische Partei Österreich, SPÖ) ei välista seda, kuid konservatiivid (Österreichische Volkspartei, ÖVP) eelistavad neutraliteedi jätkumist. 1998. aastal oli Austria Euroopa Liidu eesistujamaa, 1999. aastal liitus euroalaga. Samal ajal osutus valimistel edukaks Euroopa Liidu vastaseid jm parempoolseid meeleolusid koondanud Austria Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreich FPÖ), mis oli aastatel 2000-2004 valitsuskoalitsioonis konservatiividega[38].

Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Austria Teise vabariigi poliitiline süsteem põhineb 1920. aastal vastuvõetud konstitutsioonil, mille kohaselt on Austria demokraatlik föderaalne vabariik. Konstitutsiooni täiendati 1929. aastal ning taaskehtestati 1945. aastal. Riigipeaks on föderaalpresident (Bundespräsident), kes valitakse otse rahva poolt. Valitsusjuht on föderaalkantsler, kelle määrab ametisse president. Valitsus on võimalik tagandada ppresidendi dekreediga või parlamendi alamkoja (Nationalrat) mittesalajase hääletuse tulemusel[39].

Austria parlament koosneb kahest kojast: 183-kohalisest Nationalratist (alamkoda) ja 63-kohalisest Bundesratist (ülemkogu). Alamkoja valimised toimuvad regulaarselt iga 5 aasta järel (või alamkoja erakorralise laialisaatmise järel) ning valimistel võib osaleda iga vähemalt 16-aastane hääleõiguslik kodanik. Erakondade jaoks on kehtestatud 4%-ne valimiskünnis. Valimisringkondi on kokku 43[40]. Alamkojal on seadusloomes juhtiv roll. Bundesrat, mis esindab üheksat liidumaad, on piiratud vetoõigus[41]. Märgatavat mõju seadusandlikule protsessile omab ka konstitutsioonikohus (Verfassungsgerichtshof)[42]. Alates 1995. aastast on Euroopa Kohtu otsused Austria suhtes ülimuslikud. Euroopa Inimõiguste Konventsioon on integreeritud Austria konstitutsiooni ja Austria rakendab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid[43].

Hiljutised arengud[muuda | muuda lähteteksti]

2006. aasta üldvalimistel saavutas tugevaima tulemuse SPÖ, samal ajal kui ÖVP kaotas ligikaudu 8% varasemast toetajaskonnast. Moodustati konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide nn Suur Koalitsioon (kestis juunini 2008, kantsleriks sotsiaaldemokraat Alfred Gusenbauer). 2008. aasta valimised nõrgestasid mõlemat suurparteid, kuid kahe peale saavutati siiski 70% valijate toetus. Kantsleriks sai sotsiaaldemokraat Werner Faymann. Kolmanda tulemuse saavutasid rohelised (11%). Parempoolsed FPÖ ja Austria Tulevikuliit (Bündnis Zukunft Österreich) kogusid ühtekokku alla 20% häältest. Ka 2013. aasta valimiste järel säilitasid SPÖ ja ÖVP kahe peale parlamendis enamuse (99 kohta 183-st). FPÖ-l on 40 ja rohelistel 24 kohta. Ülejäänud kohad jagunevad kahe väikepartei vahel[44].

Välissuhted[muuda | muuda lähteteksti]

1955. aasta Riigilepinguga lõppes liitlaste okupatsioon ja Austriat tunnustati taas suveräänse riigina. 26. oktoobril 1955 deklareeris Austria oma neutraliteeti, mille kohaselt pidi riik hoiduma sõjalistest liitudest ning mitte lubama oma territooriumile välismaiseid sõjaväebaase. Neutraliteet jäi mitmeks aastakümneks Austria välispoliitika nurgakiviks. Muutus tekkis seoses Nõukogude Liidu likvideerimisega. Alates 1995. aastast teeb Austria koostööd Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikatega ning osaleb NATO Partnership for Peace raames rahumissioonidel[45]. 1955. aasta neutraliteedilepingust kehtib praegu vaid klausel, mis ei luba Austria territooriumil rajada välismaiseid sõjaväebaase. Austria kuulub Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE).

Sõjajõud[muuda | muuda lähteteksti]

Austria sõjavägi (Bundesheer) põhineb kohustuslikul ajateenistusel. Iga sobiva tervisliku seisundiga meeskodanik vanuses 18-50 aastat on sõjaväeteenistuskohuslane ning peab enne 35. eluaastat läbima 6-kuulise ajateenistuse, mille järel ta arvatakse kaheksaks aastake reservi. Vabatahtlik ajateenistuse läbimine on võimalik alates 16. eluaastast, seda nii meestele kui naistele. Maailmavaatelistel, religioossetel vm põhjusel võib taotleda ajateenistuse asendamist 9-kuulise tsiviilteenistusega[46]. Alates 1998. aastast võivad naised saada elukutselisteks sõduriteks.

Austria sõjajõud (Streitkräfteführungskommando) koosnevad maavägedest (Landstreitkräfte), õhuvägedest (Luftstreitkräfte), rahvusvahelistest missioonivägedest (Internationale Einsätze) ja erivägedest (Spezialeinsatzkräfte). Lisanduvad mitmesugused juhtimis- ja tugiteenistused (Kommando Einsatzunterstützung, Führungsunterstützungszentrum). Merepiirita riigina puudub Austrial merevägi.

2012. aastal moodustasid Austria kaitsekulutused 0,8% sisemajanduse kogutoodangust[47]. Elavjõudude suurus on ligikaudu 27 000 inimest[48], kellest umbes 12 000 on ajateenijad. Põhiseaduse järgi on sõjavägede ülemjuhatajaks on riigipea (president), tegelikuks juhiks on kaitseminister.

Külma sõja ajal oli Austria oma idabloki naabritest (Tšehhoslovakkia, Ungari) eraldatud nn raudse eesriidega. Pärast selle langemist abistasid sõjajõud Austria piirivalvet illegaalse immigratsiooni ohjeldamisel endistest sotsialismileeri maadest. Vajadus sõjaväe koostööks piirivalvega lakkas 2008. aastal, mil Ungari ja Slovakkia ühinesid Euroopa Liidu Schengeni viisaruumiga. Riigi pikaajaline neutraliteet ei takista osalemast ÜRO rahuvalvejõududes jm humanitaarmissioonidel. Katastroofide likvideerimiseks loodud kiirreageerimisüksus koosneb üksnes vabatahtlikest ning teeb tihedat koostööd tsiviilspetsialistidega (nt päästekoerte teenistus).

Administratiivne jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Föderaalriigina jaguneb Austria üheksaks liidumaaks (Bundesländer), mis on omakorda jagatud regioonideks (Bezirke) ja linnadeks. Regioonid jagunevad omavalitsuslikeks kogukondadeks (Gemeinden). Linnad ei ole üksnes administratiivsed üksused, vaid omavad mõningaid föderaalvalitsusest sõltumatuid seadusandlikke õigusi, peamiselt kultuuri, sotsiaalhoolekande, linnaplaneerimise ja ehituse ning keskkonnakaitse (mh jahipidamise) valdkonnas.

Liidumaad[muuda | muuda lähteteksti]

Liidumaa Pealinn Territoorium km2 Rahvaarv 01.04.201 SKP 2012 (miljardites eurodes) SKP per capita (eurodes)
Alam-Austria Sankt Pölten 19 178 1 638 618 49,75 30 800
Burgenland Eisenstadt 3965 288 472 7,311 25 600
Kärtner Klagenfurt 9536 557 754 17,62 31 700
Salzburg Salzburg 7154 539 612 23,585 44 500
Steiermark Graz 16 401 1 222 326 40,696 33 600
Tirool Innsbruck 12 648 730 444 28,052 39 400
Viin Viin 415 1 805 681 81,772 47 300
Vorarlberg Bregenz 2601 379 613 14,463 38 900
Ülem-Austria Linz 11 982 1 439 592 53,863 38 000

Suuremad linnad[muuda | muuda lähteteksti]

Elanike arv seisuga 1. jaanuar 2012:

  1. Viin – 1,731 mln
  2. Graz – 265 000
  3. Linz – 191 000
  4. Salzburg – 149 000
  5. Innsbruck – 121 000
  6. Klagenfurt – 95 000

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Austria asub 46° ja 49° põhjalaiuse ning 9° ja 18° idapikkuse vahel. Maa on valdavalt mägine, eriti lääneosas. Austria 84 000 km2 kogupindalast hõlmavad tasandikud umbes veerandi (valdavalt idaosas) ja ainult 32% territooriumist asub madalamal kui 500 m merepinnast.

Geograafiliselt jaguneb Austria 5 vööndiks: Ida-Alpid (u 62% territooriumist), Alpide ja Karpaatide eelmäestikud (12%), Pannoonia tasandik ümbritevate eelmäestikega (12%), Böömi massiivi keskosas asuv Austria graniidiplatoo (10%) ja osa Viini basseinist (4%).

Kõrgeimad mäed:

Mägi Kõrgus (m) Mäestik
Grossglockner 3798 Kõrg-Tauern
Wildspitze 3772 Ötztali Alpid
Kleinglockner 3770 Kõrg-Tauern
Weisskugel 3739 Ötztali Alpid
Pöschlturm 3721 Kõrg-Tauern
Hörtnagelturm 3719 Kõrg-Tauern

Fütogeograafiliselt kuulub Austria boreaalse vööndi tsirkumboreaalsesse alasse. Austria territoorium jaguneb nelja ökotüüpi: Kesk-Euroopa segametsad, Pannoonia segametsad, Alpi okaspuu- ja segametsad ning Lääne-Euroopa laialehised metsad.

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa Austriast asub mõõdukas kliimatsoonis, kus puhuvad valdavalt niisked läänetuuled. Kuna ligemale ¾ maast moodustavad Alpid, siis on mäestikuline kliima domineeriv. Idaosas Pannoonia tasandikul ja piki Doonau orgu on kliima kontinentaalsem ja kuivem kui mägistel aladel. Hoolimata suhteliselt külmadest talvedest (-10°...0°C) võivad suvised temperatuurid olla suhteliselt kõrged (keskmiselt 20°C; maksimum 40,5°C augustis 2013)[49].


Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Austria kaart

Kaart Austria liidumaadest Austria on turumajanduslik arenenud tööstusriik. 1. jaanuaril 2002 võeti kasutusele euro, mis vahetas välja Austria šillingi.

Pärast Teist maailmasõda riigistati Saksamaale kuulunud ettevõtted. Riigi valduses on rasketööstuse põhiharud (energeetika, metallurgia, naftatööstus) ja suured pangad.[viide?] Haldusfirma Österreichische Industrieverwaltungs-Aktiengesellschaft kontrollitavais riigiettevõtteis valmib veerand Austria tööstustoodangust.[viide?] Riigistatud tööstus on suuremalt jaolt erastatud (OMV AG, Voestalpine AG, VA Technologie AG, Steyr Daimler Puch AG, Austria Metall AG). Steyr-Daimler-Puch müüdi kontsernile Magna International, VA Tech Siemens AG-le, Jenbacher Werke General Electricule.

Austria majandusse on paigutatud rohkesti väliskapitali, millest kolmandik pärineb Saksamaalt. Et Austria välispoliitika põhineb neutraalsusel, on sõjalised kulutused piiratud. See on soodustanud Austria majanduse ühtlasemat arengut võrreldes Lääne-Euroopa tööstusmaadega.

Austrias on tööjõulisi 3,68 miljonit ja töötus 4,8%. 6% elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri.[50]

SKT jaotumine
sektoritesse[50]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
1,5%
Tööstus
29,8%
Teenindus
69%
Tööjõu jaotumine
sektoritesse[50]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
5,5%
Tööstus
27,5%
Teenindus
67%

Energia[muuda | muuda lähteteksti]

1972. aastal, pärast parlamendi üksmeelset heakskiitu, alustati Doonau jõel Zwentendorfis tuumaelektrijaama ehitust. 1978. aastal toimunud referendumil hääletas 50,5% tuumaenergia kasutamise vastu[51], mille järel keelustati selle kasutamine parlamendi dekreediga hoolimata sellest, et Zwentendorfi tuumajaam oli valminud.

Üle poole Austria elektrivajadusest saadakse veejõust. Taastuvenergia (lisaks veele ka tuul, päikeseenergia ja biomass) moodustab 62,89% Austria energiatarbimisest. Ülejäänu pärineb maagaasist ja naftast[52]

Väliskaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eksport[muuda | muuda lähteteksti]

Nafta rafineerimise ettevõte Schwechatis
Weißensteini keemiatööstus
Frantschachi tselluloosi- ja paberivabrik

Austria tähtsaimad ekspordiartiklid on[50]

  • masinad ja varuosad
  • mootorsõidukid ja nende varuosad
  • paber ja papp
  • metallikaubad
  • kemikaalid
  • raud ja teras
  • tekstiilid
  • toidukaubad

Austria tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 30,96%, Itaalia 8,17%, Šveits 4,99%, Ameerika Ühendriigid 3,99% (2009).[50]

Import[muuda | muuda lähteteksti]

Austria tähtsaimad impordiartiklid on[50]

  • masinad ja varuosad
  • mootorsõidukid
  • kemikaalid
  • metallikaubad
  • nafta ja naftasaadused
  • toidukaubad

Austria tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 45,07%, Šveits 6,76%, Itaalia 6,66%, Holland 4,03% (2009).[50]

Tööjõud ja tööhõive[muuda | muuda lähteteksti]

2008. aasta esimeses kvartalis oli Austrias registreeritud töötuid 175 000, millele vastab Austria arvutusmetoodika järgi töötus 6,7% (Euroopa Liidu metoodika järgi 4,2%). Kõige suurem töötus on teeninduses, eriti turismimajanduses. Koos koolitatavate inimestega on tööta umbes 296 800 inimest. Töötutest oli 2008. aasta esimeses kvartalis mehi 93 600 ja naisi 81 600 ning alla 25-aastasi noori umbes 48 000. Töötuse näitajad on Euroopa Liidu keskmisega võrreldes head.

55–64-aastastest töötab 40,7%. See on Euroopa võrdluses madal näitaja. Varase pensionilemineku levik on seotud koondamistega riigiettevõtetes ja osaliselt või täielikult riigile kuuluvates eraettevõtetes.

Börsid[muuda | muuda lähteteksti]

Austria suurim börs on Viini Börs, mille tähtsaim börsiindeks on Austrian Traded Index (ATX).

Põllumajandus[muuda | muuda lähteteksti]

Lehise-segamets Lõuna-Austrias

1988. aasta andmetel on umbes 45% Austria pindalast kasutusel põllumajanduses.[viide?]

Austria põllumajandus põhineb väikemajanditel. Püütakse spetsialiseeruda kvaliteettoodetele, sest Euroopa Liidu laienemine teravdab konkurentsi. 10% majandeist tegeleb mahepõllundusega. Austrias on mahepõllunduse osakaal Euroopa Liidu suurim.

Tähtsaim põllukultuuride kasvatamise piirkond on Marchfeld Viini lähedal.

Tähtsaim põllumajanduslik eksporttoode on vein, mida viiakse peamiselt Saksamaale (2/3 ekspordist), Šveitsi ja USA-sse. Veini eksporti kahjustas 1985. aasta glükoolveiniskandaal, ent vahepeal on Austria kvaliteetveinid nii palju paremaks läinud, et eksport on suurem kui enne skandaali.

Metsamajandus[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aasta andmetel on umbes 40% Austriast kasutusel metsamajanduses.[viide?]

Suurte metsade tõttu on metsamajandus oluline majandusharu. Toorainega varustatakse kohalikku puidutööstust ja paberitööstust. Toorpuitu eksporditakse peamiselt Lõuna-Euroopasse.

Jahimajandus ja kalandus on väikese mahuga ning orienteeruvad enamjaolt kodumaisele turule.

Mäetööstus[muuda | muuda lähteteksti]

Mäetööstuse tähtsus on viimastel kümnenditel vähenenud. Näiteks plii kaevandamine Bad Bleibergis on lõpetatud. Suletud on ka suurem osa rauamaagi- ja pruunsöekaevandusi.

Olulised on veel soola, rauamaagi (koos raudläigiga 2 091 995 tonni, peaaegu kõik Erzbergilt), magnesiidi (769 188 tonni) ja volframimaagi (400 000 tonni) kaevandamine ning nafta (856 270 tonni) ja maagaasi (1,76 miljardit kuupmeetrit). Suurim soolatootja Salinen Austria tootis 2006. aastal 764 189 tonni keedusoola ja 1336 tonni kivisoola. Pruunsöekaevandusi on jäänud ainult üks (7854 tonni 2006, 3,7 miljonit tonni 1970).

Mäetööstuses on umbes 5000 töötajat, kellest enamik töötab kivimurdudes ning kruusa- ja liivakarjäärides. [53]

Töötlev tööstus[muuda | muuda lähteteksti]

Tööstuses on esikohal rasketööstus. Musta metallurgia (Linz, Leoben, Kapfenberg) toodang ületab omamaised vajadused. Värvilistest metallidest toodetakse kõige rohkem alumiiniumi (Ranshofenis), vaske (Brixleggis) ja pliid (Gailitzis). Üle poole elektrienergiast annavad hüdroelektrijaamad. Masinatööstus (Viin, Graz, Sankt Pölten, Steyr) toodab kerge-, toiduaine- ja naftatööstuse ning energeetikaseadmeid, elektriaparaate, vedureid, mootorrattaid ja jõelaevu. Keemiatööstuse põhitoodangusse kuuluvad lämmastikväetised (Linz), kunstkiud (Gmunden) ja plastid.

Teenindus[muuda | muuda lähteteksti]

Linzi lossimuuseum
Hinterthal talvel

Teenused moodustavad Austrias üle poole hüvistest. Peamised valdkonnad on turism, kaubandus ja pangandus.

Austria pangad lõikavad tänini kasu rangest pangasaladusest. Pärast Euroopa Liitu astumist kaotati küll pangakontode anonüümsus, kuid võimud pääsevad neile ligi üksnes kohtuniku korraldusega.

Turism on Austrias oluline majandusharu. Umbes 5% sisemajanduse kogutoodangust on otseselt või kaudselt seotud talispordiga.

Demograafia[muuda | muuda lähteteksti]

2016. aastal elas Austrias hinnaguliselt 8,576 149 inimest, ligikaudu veerand neist pealinnas Viinis (1,8 miljonit, koos eeslinnadega 2,6 miljonit). Aastatel 2001-2011 kasvas Austria rahvaarv 4,6% võrra, mis on viimaste kümnendite suurim tõus. Suurem osa selles langeb sisserände arvele. Rahvaarv tõusis kõigil liidumaadel, välja arvatud Kärtneris (-0,6%). 43% elanikkonnast on koondunud Ida-Austriasse (Viin, Alam-Austria, Burgenland), järgneb Lääne-Austria (Ülem-Austria, Salzburg, Tirool, Vorarlberg) 36%-ga. Lõunapoolsete liidumaade (Kärtner, Steiermark) arvele langeb 21%[54].

31. oktoober 2013 seisuga elas Austrias 954 meest iga 1000 naise kohta (absoluutarvudes vastavalt 4,15 ja 4,35 miljonit). Naiste arvuline ülekaal tuleneb nende kõrgemast elueast. 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal rahvastikus oli 18,3% ja see tõuseb. Alla 15-aastaste laste osakaal 14,4% oli jäänud samaks. Loomulik iive oli kergelt negatiivne (-0,01% ehk -942 inimest). Populatsiooni keskmine vanus oli 42,2 aastat. Muu riigi kodakondsusega isikuid oli 12,4%. 16,6% elanikest olid sündinud välismaal, peamiselt Saksamaal (73 000), Türgis (71 000), Bosnias ja Hertsegoviinas (55 000), Serbias (42 000), Tšehhis (33 000), Rumeenias (26 000) ja Poolas (21 000). 2011. aasta loenduse kohaselt omas 2/5 välismaal sündinud elanikest Austria kodakondsust (enamikel juhtudel saadud naturalisatsiooni korras). Muudest rahvustest inimesi elas kõige enam Viinis (21,7%), millele järgnesid läänepoolsed liidumaad Vorarlberg (13,2%), Salzburg (12,6%) ja Tirool (11%)[55].

Aastatel 2001-2011 jäi elussündide arv aastas 75 000 ja 78 000 vahele. 41,7% lastest sündis vabaabielus või üksikvanematele[56]. Populaarseimad nimed olid Anna ja Lukas[57]. Iga viljakas eas naise kohta sündis 2014. aastal 1,46 last. Keskmine vanus esimese lapse sündimisel on 29 aastat. Oodatav eluiga oli meestel 78,9 aastat (2004 76,4 aastat) ja naistel 83,7 aastat (2004 82,1 aastat)[58].

2014. aastal immigreerus Austriasse 170 115 ja emigreerus 97 791 inimest. Rahvaarv suurenes sisserände arvel 72 324 inimese võrra, mis on 2013. aastaga võrreldes 32% tõus (siis +54 728). 62% immigrantidest pärineb teistest Euroopa Liidu maadest (+44 841), eriti Rumeeniast (+12 710), Ungarist (+7798) ja Saksamaalt (+5562). Väljaspoolt Euroopa Liitu saabus 29 902 inimest, peamiselt Bosniast ja Hertsegoviinast (+2625), Serbiast (+2543) ja Kosovost (+1375). Väljaspool Euroopat olid sisserändajate peamisteks lähteriikideks Süüria (+7129), Afganistan (+2709). Austria siseselt oli eelistatud sihtkohaks Viin (35% kõigist sisserännanutest)[59].

Keeled[muuda | muuda lähteteksti]

Austria riigikeel on saksa keel, mida räägib emakeelena või õpitud keelena 96% elanikkonnast. Saksa keel on kasutusel haridussüsteemis ja meedias, kuigi sõnavaras ja häälduses leidub erinevusi Saksamaal kõneldavast standardkeelest. Esineb arvukalt kohalikke dialekte, mille rääkijatel võib olla raskusi üksteisest arusaamisega. Võõrkeeltest on enim levinud inglise keele oskus, mida emakeelena räägib 0,7%, kuid õpitud keelena u 40% elanikkonnast[60]. Kärtneri ja Steiermarki liidumaal on ametlikuks vähemuskeeleks sloveenia keel, Burgendlandi liidumaal ungari keel. 2015. aasta seisuga räägib emakeelena türgi keelt 183 000, serbia keelt 177 000, inglise keelt 58 600, bosnia keelt 34 900, poola keelt 30 600, albaania keelt 28 200, tšehhi keelt 17 700, araabia keelt 17 600, rumeenia keelt 16 900, pärsia ja itaalia keelt kumbagagi 10 700, prantsuse keelt 10 200 ja hispaania keelt 9980 inimest[61].

Austria kodakondsuse taotlemisel naturalisatsiooni korras on nõutav saksa keele oskus B1 tasemel[62].

Rahvused[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt tavatseti pidada austerlasi etnilisteks sakslasteks, kuid see suhtumine muutus Esimesele maailmasõja järel ning veelgi enam pärast Teist maailmasõda[63]. Traumaatilised sõjalis-poliitilised sündmused ning soov distantseeruda natsismist viisid katseteni luua omaenda eristuv identiteet ning tänapäeval ei pea enamik austerlasi ennast sakslasteks[64].

Ajalooliselt on Austrias elanud suured sloveeni ja horvaadi (Kärtneri liidumaal) ning ungari kogukonnad (Burgenlandi liidumaal), keda 1955. aasta Riigilepinguga tunnustatakse kui vähemusrahvustena[65]. Kärtneri liidumaal võib kohati leiduda vähemusrahvuste ja saksakeelse enamuse vahelisi pingeid, mida 1990. aastatel ja 2000. aastate esimesel poolel võimendas FPÖ[66]

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja- ja Kesk-Saksamaalt lähtunud reformatsiooni järel kujunesid Austria ja Baierimaa 16.-17. sajandil vastureformatsiooni tuumikaladeks. Habsburgide monarhia nägi ennast kui katoliikluse kaitsjaid ning kehtestas ranged seadused selle mõju taastamiseks ja levitamiseks. Olud hakkasid leevenema seoses 18. sajandi valgustusega. 1781. aastal andis keiser Joseph II tolerantsuspatendi, mis võimaldas teistele konfessioonidele piiratud tegevusvabaduse. Usuvabadus deklareeriti konstitutsioonilise aktiga 1867. aastal, millega ühtlasi tunnustati rooma-katoliku kiriku kõrval ka erinevaid ortodoksi (kreeka, serbia, rumeenia, vene, bulgaaria) ja protestantlikke (luterlased, kalvinistid) kirikuid, samuti juute. Pärast Bosnia ja Hertsegoviin annekteerimist 1912. aastal tunnustati ametlikult ka islamit[67].

Tänapäeval käsitletakse kirikuid kui juriidilisi isikuid, mis alluvad riiklikule seadusandlusele. Kokku on Austrias 14 ametlikult tunnustatud kirikut ja religioosset kogukonda ning 10 registreeritud uskkonda. Ajalooliselt on olnud mõjukaim katoliku kirik, ehkki alates 20. sajandi teisest poolest on aktiivsete usklike arv pidevalt vähenenud. Jaanuar 2011 seisuga moodustasid registreeritud katoliiklased 64,1% ja protestandid 3,8% elanikkonnast (20. sajandi lõpul vastavalt 74% ja 5%). Traditsiooniliselt maksavad Austria kristlased kirikumaksu (Kirchenbeitrag), mis moodustab u 1% nende sissetulekust[68].

Ligikaudu 340 000 inimest, peamiselt sisserändajad Türgist, Bosniast ja Hertsegoviinast ning Kosovost, kuulub erinevatesse islamikogudustesse. Ortodoksi kiriku liikmeid on umbes 180 000 (peamiselt serblased). 20 000 inimest kuulub Jehoova tunnistajate kogudustesse. 20% rahvastikust ei tunnista ühtki religiooni[69].

Austria juudi kogukond vähenes 1938. aasta 200 000-lt umbes 4500-ni Teise maailmasõja järel. Umbes 65 000 Austria juuti hukkus holokaustis ning 130 000 emigreerusid. Suurem osa praegusest juudi kogukonnast rändas sisse Teise Maailmasõja järgsetel kümnenditel, peamiselt Ida-Europast ja Kesk-Aasiast. Religioosselt akiivseid juute leidub praegu umbes 8100[70].

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Üldhariduse andmine on osalt liidumaade, osalt föderaalvalitsuse pädevuses. Koolikohustus kestab 9 klassi, tavaliselt 15.-16. eluaastani. Eelharidus (Kindergarten) on enamikel liidumaadel tasuta ja seda võimaldatakse soovi korral kõigile lastele 3. ja 6. eluaasta vahel. Lasteaias käimine pole kohustuslik kuid enamik vanemaid näeb seda lapse haridustee tavapärase osana. Igale lasteaiarühmale on ette nähtud kvalifitseeritud õpetaja ja abiõpetaja. Algharidus (Volksschule) kestab 4 aastat. Oluliseks peetakse tugevat sidet õpetaja ja õpilaste vahel, seetõttu töötab sama õpetaja klassi kogu algkooli vältel. Rõhku pannakse lugemis-, kirjutamis- ja arvutusoskusele. Kogu klass järgib ühtset õppeprogrammi. Õpilased töötavad individuaalselt, projektiõpe on vähem levinud. Antakse kodutöid. Seoses vanemate suurenenud tööhõivega korraldab aina enam koole lastele tundide eelset või järgset järelvalvet[71].

Sarnaselt Saksamaaga on põhikoolis võimalik valida kahe suuna vahel, vastavalt õpilase huvidele ja kalduvustele. Akadeemiliselt võimekamatele mõeldud gümnaasiumi lõpul tuleb sooritada küpsuseksam (Matura), mis on eelduseks õpingute jätkamiseks ülikoolis. Keskkool (Hauptschule) valmistab õpilasi ette kutsehariduseks, kuid ka kõrgemaks tehnika-, ettevõtlus- vm hariduseks. Viimased eeldavad samuti Matura sooritamist. Mõned koolid (Gesamtschule) kombineerivad gümnaasiumi- ja keskkooli suunda. Varase võõrkeeleoskuse huvides õpitakse mõnedes koolides osa aineid inglise keeles. Rohked kodutööd ja sagedased eksamid on gümnaasiumis tavalised. Järgmisse klassi pääsemise (aufsteigen) eelduseks on rahuldavad hinded. Koolivaheaja lõpus saab uuesti sooritada varem ebaõnnetunud eksameid, mille tulemusest oleneb, kas õpilane jätkab järgmises klassis või peab kordama eelmist (sitzenbleiben), vahel korduvalt. Peale kahe esimese gümnaasiumiklassi läbimist valitakse edasiseks suunaks nn tavaline gümnaasium (suurem humanitaaria osakaal) või reaalgümnaasium (suurem reaalteaduste osakaal)[72].

Austria kõrgharidussüsteem on kättesaadav igale õpilasele, kes on sooritanud Matura. Teatud erialadel (nt meditsiin) võidakse nõuda sisseastumiseksameid. Alates 2001. aastast kehtib avalik-õiguslikes ülikoolides kohustuslik õppemaks (Studienbeitrag) 363.36€ semestri kohta[73]. Euroopa Liidust pärit välisüliõpilastele on õppimine Austria ülikoolides nominaalaja vältel õppemaksuvaba, pärast selle ületamist rakendub sama õppemaks mis Austria tudengitel[74].

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Endise suurriigina panustasid Austria võimud oluliselt kultuuriellu, kõige enam muusikakultuuri. Alates 16. sajandist hakkas Viin kujunema Euroopa mastaabis kultuurikeskuseks. Sel ajal sai barokne õukonnamuusika mõjutusi slaavi ja ungari rahvamuusikast. Kasutuse võeti uusi instrumente, muuhulgas lauto. Habsburgide soosing aitab Viinil 18. ja 19. sajandil omandada Euroopa muusikapealinna maine, eriti klassikalise muusika vallas[75]. Wolfgang Amadeus Mozarti sünnikoht Salzburg kuulus tollal iseseisvasse piiskopkonda Saksa-Rooma riigi koosseisus, kuid oli kultuuriliselt tihedasti seotud Austriaga. Nii Mozart kui ka Ludwig van Beethoven veetsid suure osa oma elust Viinis. Austrias sündisid ja töötasid ka heliloojad Joseph Haydn, Michael Haydn, Franz Liszt, Franz Schubert, Anton Bruckner, Johann Strauss vanem ja Johann Strauss noorem. Samuti tegutses seal nn teine Viini koolkond (Arnold Schönberg, Anton Webern, Alban Berg)[76].

Austria praegune hümn, mille viis omistatakse Mozartile, võeti kasutusele pärast Teist maailmasõda, asendamaks traditsioonilist hümni, mille autor oli Joseph Haydn[77].

Austrian Herbert von Karajan oli 35 aastat Berliini Filharmooniaorkestri peadirigent. Teda peetakse üheks 20. sajandi kõige väljapaistvamaks dirigendiks, kes mõjutas tugevasti klassikalise muusika arengut alates 1960. aastatest kuni oma surmani[78].

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Beller, Steven, A Concise Histort of Austria. Cambridge: Cambridge University Press. 2006.
  • Brook-Shepherd, Gordon, The Austrians: a thousand-year odyssey. New York: Carroll & Graf Publishers, Inc. 1998.
  • EWEA Staff, Cumulative installed capacity per EU Member State 1998 - 2009. European Wind Energy Association. 2010.
  • Johnson, Lonnie, Introducing Austria: a short history. Riverside (Calif): Ariadne Press. 1989.
  • Piir, Milvi Martina, Austria identiteediotsinguil Euroopa Liidus. Diplomaatia 137/138, (veebruar) 2015.
  • Rauchensteiner, Manfred, Der Sonderfall. Die Besatzungszeit in Österreich 1945 bis 1955. Wien: Heeresgeschichtliches Museum / Militärwissenschaftliches Institut. 1985.
  • Thaler, Peter, The Ambivalence of Identity: The Austrian Experience of Nation-Building in a Modern Society. West Lafayette (IN): Purdue University Press. 2001
  • Wallace, Ian (ed,), German-speaking exiles in Great Britain. Amsderdam: Rodopi. 1999.
  • Wheatcroft, Andrew, The Habsburgs. Embodying Empire. London: Penguin Books. 1996.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Austria". Encyclopædia Britannica. 25.03. 2016.
  2. http://www.worldatlas.com/aatlas/infopage/highlow.htm 25.03.2016
  3. http://www.austria.org/population/
  4. The Transformation of European Politics, 1763–1848, Oxford History of Modern Europe, page 209, Paul W. Schroeder, Oxford University Press, 1996, ISBN 978-0-19-820654-5
  5. "Anschluss". Encyclopædia Britannica. 26.03.2016
  6. https://www.parlament.gv.at/ENGL/PERK/BOE/ 26.03.2016
  7. http://www.tradingeconomics.com/austria/gdp 26.03.2016
  8. http://hdr.undp.org/en/countries/profiles/AUT 26.03.2016
  9. http://wwwg.uni-klu.ac.at/spw/oenf/name2.htm 31.03.2016
  10. http://www.carnuntum.at/de 31.03.2016
  11. Beller (2006), 10-15
  12. Beller (2006), 13-14
  13. Beller (2006), 23
  14. Wheatcroft (1996), XVIII-XX
  15. Wheatcroft (1996), 85-104
  16. Beller (2006), 49-65
  17. Wheatcroft (1996), 214-219
  18. Beller (2006), 106-113
  19. Beller (2006) 124-140
  20. Beller (2006), 131-141
  21. Beller (2006), 142-145
  22. Beller (2006), 161-170
  23. Beller (2006), 179-193
  24. Wheatcroft (1996), 291
  25. Beller (2006), 190-191
  26. Beller (2006), 198-200
  27. Brook-Shepherd (1998), 257-258
  28. Johnson (1989), 104; Brook-Shepherd (1998), 269-270
  29. Johnson (1989), 107; Brook-Shepherd (1998), 292
  30. Beller (2006), 231-233
  31. Wallace (1999), 81
  32. Beller (2006), 247; Johnson (1989), 135-136
  33. Rauchensteiner (1985)
  34. Johnson (1989), 153
  35. Beller (2006), 255
  36. Johnson (1989), 165
  37. Beller (2006), 287-290
  38. Piir (2015)
  39. http://countrystudies.us/austria/102.htm
  40. http://countrystudies.us/austria/116.htm
  41. http://countrystudies.us/austria/106.htm
  42. http://countrystudies.us/austria/109.htm
  43. http://countrystudies.us/austria/108.htm
  44. http://www.electionresources.org/at/nationalrat.php?election=2013
  45. Piir (2015)
  46. http://www.bmeia.gv.at/en/embassy/consulate-general-new-york/practical-advice/consular-information/military-service.html
  47. http://militarybudget.org/austria/
  48. http://www.globalfirepower.com/country-military-strength-detail.asp?country_id=austria
  49. http://www.austria.info/us/basic-facts/nature-climate/climate
  50. 50,0 50,1 50,2 50,3 50,4 50,5 50,6 cia.gov välja otsitud 16.11.10
  51. Johnson (1989), 168-169
  52. EWEA Staff (2010). Cumulative installed capacity per EU Member State 1998 - 2009 (MW). European Wind Energy Association
  53. Andmed selles alapeatükis pärinevad allikast Bundesministerium für Wirtschaft und Arbeit: Österreichisches Montanhandbuch 2007. Viin 2007
  54. http://statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/population_censuses_register_based_census_register_based_labour_market_statistics/totaL_population/index.html
  55. http://statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/population_censuses_register_based_census_register_based_labour_market_statistics/population_by_demographic_characteristics/index.html
  56. http://statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/births/index.html
  57. http://statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/births/most_common_first_names/index.html
  58. http://statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/demographic_indicators/index.html
  59. http://statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/migration/international_migration/index.html
  60. http://languageknowledge.eu/countries/austria
  61. http://www.ethnologue.com/country/AT
  62. http://www.migration.gv.at/en/living-and-working-in-austria/integration-and-citizenship/citizenship.html
  63. Thaler (2001), 72
  64. Beller (2006), 259-286; Piir (2015)
  65. Johnson (1989), 153
  66. Beller (2006), 295-299
  67. http://www.austria.org/religion/ 19.04.2016
  68. http://www.austria.org/religion/ 19.04.2016
  69. http://www.austria.org/religion/ 19.04.2016
  70. http://www.austria.org/religion/ 19.04.2016
  71. http://statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/education_culture/formal_education/day_care_centres_child_care/index.html 19.04.2016
  72. http://statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/education_culture/formal_education/index.html 19.04.2016
  73. http://www.educations.com/study-guides/europe/study-in-austria/tuition-fees-3798 19.04.2016
  74. http://www.studyinaustria.at/study_in_austria/ 19.04.2016
  75. Wheatcroft (1996), 184-191
  76. http://www.austria.info/us/activities/culture-traditions/austria-europe-meeting-place/austria-music-history 20.04.2016
  77. http://www.nationalanthems.info/at.htm 20.04.2016
  78. http://www.berliner-philharmoniker.de/en/history/herbert-von-karajan/#event-herbert-von-karajan-elected-chief-conductor 20.04.2016