Vikipeedia:Nädala artiklid 2009

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Nädala artiklid
2008200920102011
2012201320142015
2016201720182019

Nädala artiklid on Eesti Vikipeedia avalehele ülesriputamiseks sobilikuks arvatud artiklid, mis vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.

Siin on ära toodud 2009. aastal valituks osutunud nädala artiklid.

1. nädal[muuda lähteteksti]

Naturaalse rohelise värviga absint klaasis ning selle kõrval spetsiaalne absindilusikas.

Absint ehk rahvapäraselt koirohuviin (hüüdnimi roheline haldjas, prantsuse keeles la Fée Verte) on aniisimaitseline, kergelt kibe, kahvaturohelist või valget värvi, kange (45% kuni umbes 72%) destilleeritud alkohoolne jook ja aperitiiv. Traditsionaalse absindi retsepti põhiosa moodustavad aniis, koirohi, ja apteegitill. Kuigi tihti arvatakse ekslikult, et absint on liköör, sisaldab see palju alkoholi ja väga vähe suhkrut ega vasta seega likööri definitsioonile.

Traditsionaalne viis absindi serveerimiseks on selle lahjendamine jääkülmas vees, suhtes umbes kolm kuni viis osa vett ühele osale absindile, mille käigus muutub segu valgeks ja läbipaistmatuks. Vastavalt maitsele lahustatakse vett läbi erilisele absindilusikale asetatud suhkrutüki. Serveerimise rituaalist on saanud peaaegu sama tähtis osa kui joomisest.

Absint oli populaarne 19. sajandi lõpu Prantsusmaal, eriti Pariisis. Siis jõi seda suur osa ühiskonnast, sest see oli odavam kui teised joogid. Restoranides sai tund, mil töölt koju tulevad inimesed jõid enne õhtusööki klaasi absinti, nimeks l'heure verte [löör vert] "roheline tund". Absint oli samuti levinud Pariisi kunstnike ja kirjanike hulgas, kes selle kuritarvitamise ning romantiliste müütide loomisega kurikuulsaks tegid. Loe edasi ...Arhiiv

2. nädal[muuda lähteteksti]

Peter Paul Rubensi maal Austria Annast

Austria Anna (Anna Maria von Habsburg; hispaaniakeelne ristinimi Ana Mauricia; prantsuse keeles Anne d'Autriche; 22. september 1601 kell 1.30 Valladolid20. jaanuar 1666 Pariis, Louvre) oli Hispaania infanta, alates 1615. aastast Prantsusmaa kuninganna, 16431651 Prantsusmaa regent.

Tema vanemad olid Hispaania kuningas Felipe III ja Austria Margarete. Ta oli nende vanim tütar. Anna oli sünnipäraselt Hispaania ja Portugali infanta, Austria ertshertsoginna, Burgundia printsess ja Madalmaade printsess. Mõlemad vanemad olid Habsburgide suguvõsast.

Annat kutsuti Austria Annaks sellepärast, et Habsburgid olid pärit Austriast ja Anna ema Margarete oli Austria printsess.

18. oktoobril 1615 laulatati 14-aastane Anna noore Prantsusmaa ja Navarra kuninga Louis XIII-ga, kes kuulus Bourbonide dünastiasse. Selle abielu oli Louis' ema Maria de' Medici korraldanud Concino Concini õhutusel, et ellu viia Henri IV algatatud Hispaaniale lähenemise poliitikat. Abielu aluseks oli Fontainebleau leping (22. august 1612). Kuningas ei olnud laulatusel füüsiliselt kohal. Teda esindas Uceda hertsog. Loe edasi ...Arhiiv

3. nädal[muuda lähteteksti]

Aakre mõisa peahoone

Aakre mõis (Kawrimoise, hiljem Aicker või Ayakar) oli rüütlimõis (vahepeal riigimõis) Rõngu kihelkonnas Tartumaal. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisa keskus Valga maakonnas Puka vallas Aakre külas.

Mõisa asutas tõenäoliselt 16. sajandi esimesel poolel Kawerite aadliperekond, kelle käes oli mõis ka enamiku Poola ajast (algul jesuiitide käes).

Aastal 1627 annetas Gustav II Adolf Aakre mõisa koos Rõngu mõisaga admiral Clas Larsson Flemingile, nii et see läks Flemingite perekonna kätte. 17. sajandi mõisate reduktsiooni käigus Aakre mõis riigistati ning oli algul Rootsi, hiljem Vene riigimõis.

Aastal 1782 andis Venemaa keisrinna Katariina II Rehbinderite käsutusse ning 1798 kinkis Venemaa keiser Paul I mõisa neile. Hiljem olid Aakre mõisa omanikeks Günzlerid ja Engelhardtid. Loe edasi ...Arhiiv

4. nädal[muuda lähteteksti]

Hanerahu

Hanerahu ehk Anerahu on 1,2 hektari suurune asustamata laid Väinameres Hiiumaast kagus. Saar asub Pühalepa valla territooriumil ja kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.

Nähtavasti on saar nime saanud seal peatuvate ja pesitsevate hallhanede järgi. Saar sai nime ajal, kui ta oli veel rahu.

Laid on põhja-lõuna suunas piklik.

Muhule on Hanerahu ligemal kui Hiiumaale: Tammiski nukist jääb see 7,7 km põhja poole, Salinõmme poolsaarest aga 12,3 km kagusse. Teistest Hiiumaa laidudest on lähemad Kõrgelaid, mille rannik jääb poole kilomeetri kaugusele põhja, ja Hanerahustki väiksem Ankrurahu, mis asub 1 km kaugusel idas.

Palju leidub saarel väiksemaid rändrahne. Saart katavad kruus, veeris ja klibu. Läänerannikul, mis on merele rohkem avatud, ulatub klibu veepiirist kaugemale kui idarannikul. Loe edasi ...Arhiiv

5. nädal[muuda lähteteksti]

Eiríkr Punane

Eiríkr Punane ['eiriikr] ehk Erik Punane ['eerik] (vanapõhja Eiríkr rauði Þorvaldsson; umbes 950 – varsti pärast aastat 1000) rajas 10. sajandil islandlaste koloonia Gröönimaale.

Eiríkri elu tuntakse peamiselt 13. sajandi alguses kirjutatud Eiríkr Punase saaga kaudu, kuid temast räägivad lühidalt ka teised Islandi allikad.

Saaga andmetel sündis Eiríkr Norra lõunaosas Jærenis. Lisanime "Punane" sai ta punaste juuste ja habeme järgi. Eiríkr ja tema isa Þorvaldr Asvaldsson kuulutati Norras tapmiste pärast lindpriiks ja nad rändasid välja Islandile.

Eiríkr oli abielus Þjóðhildriga. Nad ehitasid endale Haukadaluris talu. Eiríkr läks oma naabritega tülli ja tappis jälle mitu meest. Ta kuulutati jälle lindpriiks ja ta oli sunnitud Islandilt lahkuma. Aastal 982 läks ta otsima asustamata maad läänes, mida Gunnbjörn Úlfsson ja teised olid varem näinud.

Eiríkr veetis sellel maal kolm talve, tutvudes maa läänekaldaga ja valides välja asustamiseks parimad piirkonnad. Eiríkr andis maale nime Grænland ('roheline maa'), arvates, et kui maal on hea nimi, tuleb sinna rohkem inimesi. Loe edasi ...Arhiiv

6. nädal[muuda lähteteksti]

Saksa postmark Gregoriuse kalendri kasutuselevõtu 400. aastapäeva puhul

Gregoriuse kalender (varasemas õigekirjas gregooriuse kalender) ehk uus kalender on paavst Gregorius XIII poolt 1582. aastal kehtestatud täpsustatud ajaarvamissüsteem, mis on praegugi kasutusel Eestis (alates 14. veebruarist 1918) ja paljudes teistes riikides.

Ettepaneku võtta kasutusele Gregoriuse kalender, mis kujutab endast väikest parandust Juliuse kalendris, tegi esimesena Napoli arst Aloysius Lilius ning paavst Gregorius XIII võttis selle kasutusele alates 24. veebruarist 1582 (dokument on dateeritud 1581. aastaga, sest paavsti jaoks algas aasta märtsikuuga).

Juliuse kalendri järgi oli aasta keskmiseks pikkuseks täpselt 365,25 ööpäeva, kuid keskmise troopilise aasta kestus on ligikaudu 365,24219878 ööpäeva. Seetõttu lisab Juliuse kalender iga 1000 aasta kohta ligikaudu 8 ülearust ööpäeva, nii et kalendriaasta jääb päikeseaastast maha.

Gregoriuse kalender parandab lähendust, jättes iga 400 aasta kohta 3 Juliuse kalendri liigpäeva ära, nii et aasta keskmiseks kestuseks tuleb 365,2425 keskmist päikesepäeva, mis teeb keskmise troopilise aastaga võrreldes veaks ligikaudu 1 ööpäev 3000 aasta kohta. Loe edasi ...Arhiiv

7. nädal[muuda lähteteksti]

Tammiski nukk 2006. aasta suve lõpus

Tammiski nukk (saksa keeles Tammiskoots) on Muhu saare põhjaosa loodepoolseim neem.

Neeme geograafilised koordinaadid on 58° 40′ 50″ N, 23° 9′ 15″ E. Tammiski nukk asub Mõisaküla territooriumil. Kaugemale põhja eendub Muhus vaid Seanina.

Tammiski võis nime saada kunagise tammede rohkuse järgi. Tänapäeval on tammesid palju rohkem Pallasmaa küla pool. Samuti on võimalik, et Muhu põhjaosa kohanimed on Seaninast lääne pool nihutatud. Lepaninal, järgmisel suuremal nukil, ei ole ühtegi leppa. Sanglepad kasvavad hoopis Seaninast mõnisada meetrit lääne pool asuva väiksema maasääre lähedal. Küll aga kasvavad Lepanina juures tammed, mida Tammiskil võib leida vaid paar väiksemat.

Nukki katavad päris põhjatipu lähedal türnpuud, paakspuud, põldmuraka- ja mageda sõstra põõsad ning kadakad. Veidi lõuna pool katab poolsaart kadastik ja tihedam lehtpuuvõsa, kuni algab männik. Suurematest lehtpuudest on sagedamad saar ja harilik pihlakas. Loe edasi ...Arhiiv

8. nädal[muuda lähteteksti]

Kokkõkivi

Kokkõkivi (ka Manija Kokkõkivi, Kokõkivi, Kokakivi, Kotkakivi, Suurkivi ja Liukivi) on rändrahn Manilaiul. Tegemist on suurima rändrahnuga Pärnumaal.

Rändrahn on alates 1938. aastast looduskaitse all ja jääb Manija looduskaitseala territooriumile.

Graniidist rahnu maapealse osa kõrgus on 3,4 meetrit, ümbermõõt 15,1 meetrit ning maht ligikaudu 20 m3.

Rändrahnu nimetus tuleneb arvatavasti sellest, et see piirkond on põline merikotkaste toitumisala ning rahn oli kunagi lindudele meeldivaks peatuspaigaks.

Rändrahnu geograafilised koordinaadid on 58° 12′ 54″ N, 24° 7′ 18″ E.

Rändrahnu kohta käivaid rahvapärimusi on üles tähendatud suurel hulgal. Paljude erinevuste kõrval esineb nendes ka mitmeid sarnasusi. Näiteks sai Vanapagan mitme pärimuse järgi idee kivi vedamiseks just Peipsi järvel purjutavatelt kaluritelt, keda ta järve ääres kõndides nägi ja seetõttu endale kaluritest uusi seltsilisi lootis. Loe edasi ...Arhiiv

9. nädal[muuda lähteteksti]

Narva linnus oli Wolter von Plettenbergi esimene teenistuspaik Liivimaal.

Wolter von Plettenberg (ka Walter von Plettenberg; umbes 1450 Meyerichi linnuses Vestfaalis28. veebruar 1535 Võnnus) oli Liivi ordu maameister 14941535.

Soesti lähedalt Vestfaalist pärinev Plettenberg astus Liivi ordu liikmeks juba 14-aastaselt, mistõttu ta on ilmselt selle üks kõige pikaajalisemaid liikmeid, kelle ordukarjäär võis kesta koguni 70 aastat. Enne maameistriks saamist läbis ta pea kogu orduhierarhia, olles nii majandusametnik, foogt kui ka maamarssal. Plettenbergi on peetud üheks võimekamaks ordumeistriks, sest ta suutis mitmes lahingus võita Moskva Suurvürstiriiki ning hiljem, 1520. aastatel reformatsiooni ajal, ordu ja tema valdused Liivimaal säilitada. Kõige enam on talle tuntust toonud ilmselt Smolino lahingu võitmine 1502. aastal.

Plettenbergi suguvõsa pärines Vestfaalist Plettenbergi linna lähedalt. Ka Wolteri isa Bertoldi perekonna pärusvaldused asusid linna vahetus läheduses, kuid Wolter sündis hoopis Meyerichi linnuses, mis asus Plettenbergist põhja pool olevast Soesti linnast loodes, sest tema ema Gosteke Lappe oli linnuse pärija. Wolter oli tõenäoliselt selle paari esimene laps, kes sündis vahetult pärast nende abielu 1450. aasta paiku. Peale selle oli Wolteril veel vähemalt seitse õde-venda. Loe edasi ...Arhiiv

10. nädal[muuda lähteteksti]

1 – Fääri saared, 2 – Island, 3 – Idaasundus, 4 – Lääneasundus Gröönimaal, 5 – Baffini saar, 6 – Labrador, 7 – L'Anse aux Meadows Newfoundlandil, 8 – St. Lawrence'i laht

Vinland ehk Vínland (vanaislandi Vínland, arvatavasti "viinapuude maa" või "veinimaa", ka Vínland it góða 'hea Vínland') on piirkond Põhja-Ameerikas, mille avastas aasta 1000 paiku Islandi päritolu meresõitja Leifr Eiríksson.

Vínland oli tema poolt Ameerikas avastatud aladest kõige lõunapoolsem, sellest põhja poole jäid Markland, mis tähendab Metsamaad, ja Helluland ehk Kaljumaa.

Peamised allikad, mis räägivad Vínlandi avastamisest ja katsetest seda maad koloniseerida, on 13. sajandist pärinevad ja suulisel pärimusel põhinevad nn Vínlandi saagad: Eiríks saga rauða (Eiríkr Punase saaga) ning Grœnlendinga saga (Gröönlaste saaga). Saagad käsitlevad samu sündmusi, kuid sageli lähevad nende andmed teineteisest päris tugevalt lahku.

Gröönlaste saaga andmetel olevat Põhja-Ameerikat esimesena näinud Bjarni Herjólfsson, kes sõitis Islandilt Gröönimaale oma isa külastama, kuid torm ajas ta hoopis senitundmatute läänepoolsete saarte juurde. Tema seal aga maale ei läinud. Loe edasi ...Arhiiv

11. nädal[muuda lähteteksti]

Franz Joseph nooremas eas

Franz Joseph I ([frants j'oozef], 18. august 1830 Schönbrunni loss21. november 1916 samas) oli Austria keiser alates 2. detsembrist 1848 ja Austria-Ungari keiser alates 1867. aastast.

Franz Josephi vanemad olid Austria esimese keisri Franz I poeg Franz Karl ja Baieri esimese kuninga Maximilian I Josephi tütar, Baieri printsess Sophie.

Franz Joseph sündis Schönbrunni lossis ning oli algusest peale tähelepanu keskpunktis, sest keisri vanim poeg Ferdinand oli peaaegu nõrgamõistuslik, kannatas vesipäisuse ja epilepsia all ning oli lastetu, Franz Josephi isa peeti aga liialt silmapaistmatuks ja andetuks, kroonikandjaks sobimatuks.

Lapsepõlves huvitus Franz Joseph peamiselt sõjamängudest ning täiskasvanuna saigi temast üdini sõjaväelaslik mees. Oma peres oli ta vanim laps. 1832 sündis tema vend Ferdinand Maximilian, kellest sai hiljem traagilise saatusega Mehhiko keiser, 1833 teine vend Karl Ludwig, kellest põlvnevad nii Franz Ferdinand, Austria viimane keiser Karl kui ka praegune Habsburgide-Lotringite valitsejasoo pea Otto von Habsburg. Franz Josephi noorim vend Ludwig Viktor (18421919) jäi elu lõpuni vallaliseks. Loe edasi ...Arhiiv

12. nädal[muuda lähteteksti]

Näide angoobi kasutamisest

Angoob on niiskele, harva ka õhkkuivale või ettepõletatud saviesemele kantav vedel keraamiline mass.

Kuna tavaliselt on angoobi ülesandeks olla vahekihiks savi ja glasuuri vahel, kaetakse angoob enamasti läbipaistva glasuuriga. Kui angoobi kasutatakse aga ilma teda katva glasuurikihita, lisatakse angoobi sisse mõningasel määral sulandajaid ning angoob muutub oma omadustelt saviglasuuriks.

Kõige varasem angoobi kasutamine on teada Anatooliast (tänapäeva Türgi ala), kus seda kasutati äärmiselt laialdaselt juba mitmeid tuhandeid aastaid enne meie ajaarvamise algust. Keraamikaleidude põhjal on järeldatud, et Anatoolias kasutati valdavalt punast ja valget angoobi, mida pealekandmise järel poleeriti.

Hilisemalt leidis angoob ulatuslikku kasutust ka Mesopotaamias, kus seda tarvitati keraamiliste esemete poorsuse vähendamiseks. Selleks esemed kas poleeriti või kaeti angoobmaaliga, tihti tehti ka mõlemaid koos. Vanimad leitud esemed pärinevad ajast enam kui 5000 aastat eKr. Loe edasi ...Arhiiv

13. nädal[muuda lähteteksti]

Rebane lumes lamamas

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast.

Rebane on väikese koera suurune. Täiskasvanud isaslooma tüvepikkus on 82...170 cm (keskmiselt umbes 100 cm), sealhulgas saba 35...60 cm (umbes üks kolmandik; keskmiselt 40...45 cm).

Täiskasvanud rebase kehamass on alates 2,7 kg, tavaliselt 4...5 kg, kuni 14 kg. Euroopa rebased ja kõrgematel laiuskraadidel elavad rebased kaaluvad tavaliselt rohkem kui Põhja-Ameerika rebased ja madalamatel laiuskraadidel elavad rebased.

Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levialaga. Ta elab Palearktises ja Nearktises: kõikjal Euroopas, peaaegu kõikjal Aasias (sealhulgas Jaapanis; ei leidu Indo-Hiinas), kõikjal Kanadas ja sellega piirnevates Ameerika Ühendriikide osades (ei leidu edelas ning mõnes Texase ja Alaska osas). Mõned populatsioonid on ka Põhja-Aafrikas. Austraaliasse on rebane introdutseeritud 19. sajandil.

Eestis on rebast arvukalt nii mandril kui ka saartel, koguni pisematel laidudel, kokku 8000 isendit. Arvukus kõigub olenevalt saakloomade ja teiste kiskjate arvukusest. Loe edasi ...Arhiiv

14. nädal[muuda lähteteksti]

WMAP

WMAP (lühend sõnadest "Wilkinson Microwave Anisotropy Probe"; varem MAP) on aastal 2001 üles lennutatud NASA kosmosesond kosmilise mikrolaine-taustkiirguse uurimiseks. Selle ülesanne oli kaardistada taustkiirguse üliväikesed temperatuurierinevused, et aidata kontrollida Universumi kosmoloogilisi teooriaid.

11. veebruaril 2003 avaldas NASA pressiteate Universumi vanuse ja koostise kohta. Sellega oli kaasas Universumi senine parim "beebipilt" (Universum on "pildistatud" 380 000 aasta vanusena). NASA hinnangul on sellel sääraseid hämmastavaid üksikasju, et seda võib pidada viimaste aastate üheks kõige tähtsamaks teaduslikuks tulemuseks. Uued andmed leiti olevat kooskõlas varasemate taustkiirguse mõõtmistega ja kõige populaarsemate ΛCDM-mudelitega.

Ajakiri Science kuulutas WMAP-i 2003. aasta läbimurdeks. Sondi andmetest saadud uurimistulemused olid ajakirja Science 2003. aasta "ülikuumad artiklid" nr 1 ja 2.

Kolme aasta andmed avalikustati 17. märtsi keskpäeval 2006. Need sisaldasid taustkiirguse temperatuuri ja polarisatsiooni mõõtmise tulemusi, mis andsid uue kinnituse standardsele ΛCDM-mudelile ning uusi tõendeid inflatsioonilise universumi kasuks. Loe edasi ...Arhiiv

15. nädal[muuda lähteteksti]

Batva naised

Batvad ehk tvaad (Twa, Batwa, BaTwa) on rahvas Aafrikas.

Rahva nimi tähendab bantu keeltes 'väikesed inimesed'. Sõna Batwa on ainsuses Mutwa. Nime variandid on veel Batua, Watwa, Watua.

Nad moodustavad koos hutude ja tutsidega ühe kolmest Burundi ja Rwanda põhilisest rahvusgrupist. Kui sellesse piirkonda saabusid hutud, alistasid nad batvad. 15. sajandi paiku saabusid tutsid, kes alistasid nii batvad kui ka hutud.

Batvad elavad kõrgetel mägedel ja tasandikel Kivu järve ümbruses Kongo DV-s, Rwandas ja Burundis. Väikesed batvade rühmad elavad ka Ugandas. Batvad on algselt elanud vihmametsades, kuid on sealt mitmetel põhjustel välja tõrjutud.

Arvatakse, et nad põlvnevad Rwanda ja Burundi algasukatest. Nad on võib-olla sisse rännanud Kongo DV vihmametsadest. Varem elasid nad ka piirkonna lääne- ja põhjaosas. Loe edasi ...Arhiiv

16. nädal[muuda lähteteksti]

Piiskop Henrik ja Lalli, "Missale Aboense", 1488

Lalli oli legendi järgi 12. sajandil elanud soome talupoeg, kes tappis väidetava Uppsala piiskopi Henriku Köyliö järve jääl 20. jaanuaril millalgi 1150. aastatel.

Legend on kaheldava tõeväärtusega. Allikate puudulikkus sunnib ajaloolasi kahtlema kogu loo tõepärasuses ja üldse nii Lalli kui ka piiskopi olemasolus. Vähesed ebamäärased kirjalikud tõendid piiskopi kohta on kirja pandud kaua aega pärast väidetavaid sündmusi, kõige varasemad neist 13. sajandi lõpus. Sellised lood võisid tekkida mis tahes varase rändjutlustaja tollal nii tavalise märtrisurma põhjal.

Oletused sündmuste kohta põhinevad mitmel legendil, millest ühtki ei või pidada ajalooliselt usaldusväärseks.

Lalli ei ole Soomes tavaline nimi; selle päritolu üle on juureldud. Seda on peetud Laurentiuse tuletiseks. Nimi võib aga tähistada ka tugevat, karuga sarnanevat meest. Karu tähistav karhu oli tabusõna ning tema kohta kasutati nimesid karvalalli, lallokki ja lallonen. Juoppolalli tähendab aga lällavat joodikut. Loe edasi ...Arhiiv

17. nädal[muuda lähteteksti]

Utria dessandi üks maabumiskoht

Utria dessant toimus Eesti Vabadussõja ajal 17.19. jaanuaril 1919, kus Eesti väeosad ja Soome vabatahtlikud maabusid laevadelt Utria rannas. Dessanti juhtis kapten Johan Pitka, dessantrühmi juhtisid major Martin Ekström ja staabikapten Karl Aleksander Paulus ja kapten Anto Nestori Eskola. Dessant oli edukas, kuna selle tagajärjel vabastati 19. jaanuaril 1919 punavägedest Narva.

17. jaanuaril 1919 kell 3.00 hommikul väljus dessantlaevastik Kunda lahest. Kuna oli teateid, et venelaste jäälõhkuja "Ogon", mis oli kohandatud meremiinide panemiseks, oli käinud Narva jõesuudmes ja teades, et Riigikülas asuvad suurtükipatareid, ei saanud dessanti jõesuudmes maale saata.

Kapten Pitka valis dessandi maabumise kohaks mereranna Utria külas Kotsenevi lossi juures (Utria oja suudmes). Dessant oli mõeldud maale saata lossi ujumissillal ja selle ümbruses. Kell 11.00 jõudsid laevad lähtepositsioonile. Rannal liikus venelaste ratsasalk, mis laevade suurtükitulega laiali aeti, kuid kohe avasid laevade pihta tule Riigiküla patarei ja Korffi (Auvere) jaamas olev soomusrong. Dessantlaevad viidi tulepiirkonnast välja ja "Lennuk" ja "Lembitu" astusid vastasega tulevahetusse ning sundisid nad vaikima. Loe edasi ...Arhiiv

18. nädal[muuda lähteteksti]

Nadežda Durova ohvitserivormis

Nadežda Andrejevna Durova (vene keeles Надежда Андреевна Дурова; 30. september 1783 (vana kalendri järgi 17. september) Kiiev2. aprill (vana kalendri järgi 21. märts) 1866 Jelabuga) oli Venemaa sõjaväelane ja kirjanik, esimene naissoost ohvitser Venemaal.

Oma eluajal oli ta tuntud eelkõige varjunimede Aleksandr Sokolov (kasutas 18061807) ja Aleksandr Aleksandrov (kasutas 18071866) all.

Nadežda Durova põhiteoseks on tema memuaaride kogumik "Märkmed" ("Записки"), mille ta avaldas Aleksandr Aleksandrovi nime all. Esimesed katkendid neist ilmusid 1836. aastal ajakirja "Sovremennik" ("Современник") teises numbris. Samal aastal anti välja memuaaride kaks esimest osa raamatutena pealkirja "Neiu ratsaväelane" ("Кавалерист-девица") all. Aastal 1839 lisandunud kolmas osa kandis juba pealkirja "Märkmed". Mälestusi sisaldab ka 1838 ilmunud "Üks aasta elu Peterburis" ("Год жизни в Петербурге").

Ajalooliselt ei ole tema memuaarid usaldusväärsed. Nii ajaloosündmuste kui ka oma elu kohta on ta kohati esitanud väärandmeid. Nii väitis Durova näiteks, et oli kodust põgenedes 16-aastane, kuigi tegelikult oli ta sel ajal juba 23-aastane. Loe edasi ...Arhiiv

19. nädal[muuda lähteteksti]

Kain Aabelit tapmas. Pilt 15. sajandi käsikirjast.

Aabel oli Vanas Testamendis Aadama ja Eeva teine poeg, esimene inimene, kes suri, ja esimene mõrvaohver.

Kristlikus tõlgenduses teevad Aabeli karjaseelu, ohver, pühadus ja traagiline surm ta sarnaseks Jeesuse Kristusega. Ta oli prohvet, kes ei ennustanud sõnaga, vaid oma ohvri ja surmaga.

Aabeli järeltulijatest juttu ei ole. Arvatakse, et tal neid ei olnud või vähemalt ei olnud neid Seti sünni ajal elus, sest Eeva ütleb: "Jumal andis mulle teise järeltulija Aabeli asemele, kuna Kain ta tappis." (Esimene Moosese raamat 4:25) Levinud on uskumus, et Aabel küll abiellus, kuid hoidis sugulist karskust. Teda jäljendas aabellaste ehk abeliitide usulahk, kes ainult adopteerisid lapsi.

Hieronymus ütleb oma kommentaarides Hesekieli raamatule juudi pärimust järgides, et mõrv leidis aset Damaskuse väljal Süürias. Linna nime tähenduseks tõlgendab ta 'verd joov'. Ühe versiooni järgi oli mõrvapaik Hebroni lähedal, kuid kohalik pärimus selle kohta puudub. Loe edasi ...Arhiiv

20. nädal[muuda lähteteksti]

Anrepi lõvi

Anrepi lõvi on 1807. aastal Preisi-Prantsuse sõjas Mohrungeni lahingus (Morąg, Poolas) hukkunud kindralleitnant Heinrich Reinhold von Anrepile (1760–1807) 1844. aastal püstitatud mälestusmärk, mis koosneb rändrahnu külge paigaldatud mälestustahvlist ja rahnul puhkavast lõvikujust, mille autoriks on saksa skulptor Christian Daniel Rauch.

Anrepi lõvi asub Kärstna mõisa keskusest poolteist kilomeetrit läänes Kärstna kabelimäel ja selle geograafilised koordinaadid on 58° 8′ 33″ N, 25° 47′ 4″ E.

Mälestusmärgi lasi paigaldada Heinrich Reinhold von Anrepi poeg, ratsaväekindral Joseph Carl von Anrep (1796–1860).

Lõvikuju on identne mõne Münsteris ja Lübeckis säilinud lõvimonumendiga ning valatud Berliini kuninglikus valukojas. Loe edasi ...Arhiiv

21. nädal[muuda lähteteksti]

Kesselaiu kaart.png

Kesselaid ehk Kessulaid (ka Kessu; saksa keeles Schildau; rootsi keeles Sköld) on 1,7 km² pindalaga laid Suures väinas Muhu saarest idas, mis kuulub Muhu valla koosseisu. Tegemist on vanima ja kõrgeima laiuga Eestis. Nime Kessulaid mainiti esmakordselt Johan Månssoni meresõidujuhises 1644. aastal.

Laiu geograafilised koordinaadid on 58° 37′ 48″ N, 23° 26′ 29″ E . Ta jääb umbes 4 km kaugusele mandrist ja 3,4 km kaugusele Muhu saarest. Muhu saare ja Kesselaiu vahele jääb ka Väinamere sügavaim piirkond (22 m).

Laiu kõrgeim punkt on merepinnast 15,6 m kõrgusel. Künka moodustavad aluspõhja Siluri settekivimid. Põhja- ja looderannikul paikneb 7–8 m kõrgune Kesse- ehk Kessulaiu pank. See on murtud pealetungiva Litoriinamere poolt ning on osa Lääne-Eesti klindist. Kesselaiu pankrannik võeti looduskaitse alla juba 1938. aastal.

Kesselaid asub Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitsealal. Loe edasi ...Arhiiv

22. nädal[muuda lähteteksti]

Prantsuse revolutsioonikalender 1794. aastal

Kalendrireform on kalendri muutmine, mis võetakse tavaliselt ette, et kohandada seda paremini looduse või ühiskonna elurütmiga. Aja jooksul on neid läbi viidud ilmselt loendamatul arvul, kuid kirjalikke teateid on neist vaid mõnede kohta.

Reform võib puudutada väga erinevaid valdkondi: võidakse muuta aasta, kuu või nädala pikkusi, aastate arvestamise korda ja paljutki muud, näiteks ka lihtsalt kuude ümbernimetamist.

Esimene kirjalike allikate kaudu teada olev kalendrireform viidi läbi Vana-Hiinas 21. Kristuse-eelse sajandi lõpus. Iga 4 aasta tagant hakati lisama liigaastaid, millega muudeti muistne Hiina päikesekalender Päikese suhtes tunduvalt täpsemaks, see oli võrreldav 2000 aastat hiljem kasutusele võetud juliuse kalendri omaga. Umbes 3. sajandil peale Kristust viidi Hiinas läbi uus kalendrireform, mis muutis selle umbes sama täpseks kui hilisem Gregoriuse kalender. Loe edasi ...Arhiiv

23. nädal[muuda lähteteksti]

Constantius II pildiga kuldmünt

Constantius II (kreekapäraselt Konstantios; täisnimega Flavius Julius Constantius; 7. august 317 Sirmium3. november 361 Tarsuse lähistel) oli Vana-Rooma keiser aastatel 337361. Ta oli Constantinus Suure ja tema teise abikaasa Fausta keskmine poeg. Constantiuse kaasvalitsejateks olid tema vanem vend Constantinus II ja noorem vend Constans.

Ajalukku on Constantius läinud eelkõige arianismi peamise kaitsja ja soosijana. See traditsioonilise kolmainuõpetusega vastuolus olev teooria oli Constantiuse valitsusajal impeeriumi idaosa vaimulikkonna hulgas valdav. Selle peamisteks vastasteks kujunesid impeeriumi lääneosa piiskopid ning mõned üksikud, kuid mõjukad idast pärit teoloogid nagu Markellos Ankyrast ja Athanasios Aleksandriast. Viimaste toetajaks kujunes Constantiuse vend Constans ja see asjaolu pingestas kahe venna vahelisi suhteid kogu nende ühise valitsemisaja.

Constantius II sõjalistest saavutustest on olulisimad edukas kaitsesõda Pärsia impeeriumi vastu aastatel 337350 ning Rooma riigi lääne- ja idaosa taasühendamiseni viinud kodusõda aastatel 350353. Loe edasi ...Arhiiv

24. nädal[muuda lähteteksti]

Aa rand

Aa on küla Soome lahe ääres Ida-Viru maakonnas Lüganuse valla idaosas 10 km kaugusel Lüganuselt. Osa külast, sealhulgas Aa mõis, asub Põhja-Eesti paekaldal.

Küla asub ajaloolise Virumaa Lüganuse kihelkonna territooriumil.

Viimastel andmetel on elanike arvuks märgitud 173 ja 191. 1967. aasta andmetel oli elanikke (koos Aa asundusega) 267. 2000. aasta rahvaloenduse järgi oli elanike arv 190.

Külas on Aa Hooldekodu (asub kunagise Aa mõisa härrastemajas), liivarannaga supelrand (Aa rand), Eesti Metodisti Kirikule kuuluv laager Giideon (varem Aa pioneerilaager) ja looduskaitsealused Aa park (6,5 hektarit) ning 8 ha suurune Aa männik.

Külavanem on Helmi Sibrits. Loe edasi ...Arhiiv

25. nädal[muuda lähteteksti]

Ivan Dmitrijev

Ivan Ivanovitš Dmitrijev (vene keeles Иван Иванович Дмитриев; 21. september 1760 Bogorodskoje, Kaasani kubermang15. oktoober 1837 Moskva) oli vene sentimentalistlik luuletaja ja riigitegelane, 18101814 Venemaa justiitsminister.

Ivan Dmitrijev sündis tema perekonnale kuuluvas mõisas Bogorodskoje külas Kaasani kubermangus. Dmitrijevide perekond kuulus vanasse aadlisuguvõsasse, mis põlvnes Smolenski vürstidest.

17681771 õppis noor Ivan Dmitrijev Kaasani ja Simbirski prantsuse pansionaatides, kus omandas teadmised peamistes humanitaar- ja reaalainetes. Keeltest õppis ta sel ajal prantsuse ja saksa keelt. 11-aastasena võttis isa ta koolist ära ja hakkas ise koduõpetajate abil poega õpetama. Suurimat huvi näitas Dmitrijev juba siis üles nii vene- kui ka prantsuskeelse ilukirjanduse vastu.

Elule Simbirskis, kus elasid ka Ivan Dmitrijevi vanavanemad, tegi lõpu 1773 alanud Jemeljan Pugatšovi juhitud rahvaülestõus. Loe edasi ...Arhiiv

26. nädal[muuda lähteteksti]

Ivan III

Liivimaa-Moskva sõda oli relvakonflikt ühelt poolt Vana-Liivimaa ja teiselt poolt Moskva suurvürstiriigi ja Pihkva vürstiriigi vahel aastatel 15011503. Laiemas plaanis oli see Moskva-Leedu sõja osa.

Sõda sai alguse tänu Liivimaa idapiiril 15. sajandi lõpus kujunenud pingelisele olukorrale. Moskva oli Ivan III valitsusaja (14621505) algusest peale kiirendanud oluliselt "kõigi Vene maade kogumist". 1478. aastal langes Moskva otsese võimu alla ka Novgorod ning Pihkva muutus Moskvast üha enam sõltuvaks. Tugeva ekspansiivse ning tsentraliseeritud riigi jõudmine suhteliselt lõdvalt seotud Liivimaa konföderatsiooni piirideni tekitas üha suuremaid probleeme.

1492. aastal ehitasid venelased Narva linnuse vastu Ivangorodi kindluse, mis tähendas Vadjamaa minekut Moskva kindla kontrolli alla, 1494. aastal suleti Novgorodis Hansa kaubakontor, vangistati ka seal olnud kaupmehed, kellest enamik olid liivimaalased, ning konfiskeeriti nende kaubad. See tekitas mõistagi suurt rahulolematust ning kuigi ordumeister Wolter von Plettenberg eelistas esialgu rahu hoida, hakati üha intensiivsemalt valmistuma ka sõjaks. Loe edasi ...Arhiiv

27. nädal[muuda lähteteksti]

Beagle'i väina rand

Tulemaa rahvuspark (hispaania keeles Parque Nacional Tierra del Fuego) on kaitseala Argentinas Tulemaa saare kaguosas Ushuaia departemangus, Argentina kõige lõunapoolsem rahvuspark.

Rahvuspark asub Ushuaia linnast lääne pool (mööda maanteed umbes 11 km kaugusel, mööda raudteed 8 km kaugusel). Ta ulatub lõunas Beagle'i väinani, põhjas Fagnano järvest põhja pool asuva Injoo Goyini ehk Beauvoiri mäeahelikuni. Ta piirneb Tšiili territooriumiga.

Pargi geograafilised koordinaadid on 54° 40′ S, 68° 30′ W ja pindala on 630 km².

Rahvuspark rajati 1960 seadusega nr 15.554 põhiliselt selleks, et kaitsta lähisantarktilisi metsi (kõige lõunapoolsemaid Patagoonia ja Kõrg-Andide metsi) ning näidata Beagle'i väina rannikut.

Pargi administratsioon asub Ushuaias, mida peetakse muuhulgas ka maailma lõunapoolseimaks linnaks. Loe edasi ...Arhiiv

28. nädal[muuda lähteteksti]

Piinlikkus ehk piinlikkustunne on emotsioon, mis on seotud olukorraga, mille puhul teised näevad pealt või saavad teada midagi, mida asjaosaline "häbeneb". Piinlikkust võidakse tunda nii enese kui ka teiste pärast.

Piinlikkuse välisteks avaldusteks võivad olla punastamine, higistamine ja kogelemine. Piinlikkust võidakse varjata naeratuste, närvilise naeruga või vihapurskega.

Piinlikkust eristatakse häbist, kuigi nad esinevad sageli koos ning on sarnase iseloomuga. Piinlikkus ei ole nõrk häbi ega pruugi üldse olla nõrgem emotsioon kui häbi. Erinevalt piinlikkusest ei eelda häbi häbenetava asjaolu või teo teistele teatavaks saamist ega sellele mõtlemist. Erinevalt häbist ei eelda piinlikkus, et asjaosalise juures oleks tema enda arvates midagi laiduväärset.

On ka väidetud, et piinlikkustundele erinevalt häbist ongi iseloomulik, et kogetakse teiste teenimatut negatiivset hinnangut.

Gabrielle Taylori järgi esineb piinlikkus (embarassment) alati olukordades, kus teiste inimeste juuresolekul kogetakse, et ei osata või ei suudeta kohaselt reageerida. Loe edasi ...Arhiiv

29. nädal[muuda lähteteksti]

Andesiitne plokk-laava

Andesiit on üks vulkaanilistest kivimitest, tüüpiline keskmise koostisega kivim.

Andesiit on basaldi järel kõige levinum vulkaaniline kivim. Andesiit on kõige levinum subduktsioonivööndi vulkanismi produkt ning on seetõttu eriti iseloomulik Vaikset ookeani ümbritsevale tulerõngale. Siiski ei pea andesiit esinema tingimata just subduktsioonivööndi tektoonilises režiimis, sest andesiiti defineeritakse keemilise koostise, mitte tekketingimuste järgi. Valdavalt andesiitse laavaga vulkaanid on plahvatusliku iseloomuga ning tekitavad lisaks laavale ka suures koguses tefrat. Andesiitse laavaga vulkaanipursked võivad olla väga ohtlikud ja võimsad, sageli kaasneb nendega ka lõõmpilvede teke.

Andesiit on värvuselt tume- kuni helehall või pruun. Mineraloogiliselt koosneb andesiit peamiselt pürokseenist, plagioklassist, küünekivist ja biotiidist. Andesiit on koostiselt lähedane basaldile ja datsiidile. Keemiliselt koostiselt on andesiit nende vahevormiks ning moodustab reeglina ka sujuva ülemineku värvitoonis (murenemata basalt on must, andesiit enamasti tumehall või pruun ning datsiit helehall). Andesiidi struktuur on enamasti porfüüriline, mis tähendab, et valdavalt peeneteralises kivimis esinevad suuremad fenokristallid. Loe edasi ...Arhiiv

30. nädal[muuda lähteteksti]

Wojciech Żywny portree. 1829.

Wojciech Żywny (ka Wojciech Adalbert Żywny; tšehhipäraselt Vojtěch Živný; 13. mai 1756 Böömimaa, Mšeno21. veebruar 1842) oli tšehhi päritolu Poola viiuldaja, pianist ja helilooja.

Ta õppis Jan Křtitel Kuchaři juures klaverit ja viiulit ning harmooniat ja kontrapunkti. Oma õpetajalt omandas ta Johann Sebastian Bachi muusika hea tundmise ja armastuse selle vastu. Żywny hindas väga ka Joseph Haydni, Wolfgang Amadeus Mozarti, Johann Nepomuk Hummeli ja Ignaz Moschelesi muusikat.

18. sajandi lõpus läks ta Poolasse ja töötas muusikaõpetajana vürstide Sapiehade mõisas. Seejärel kolis ta Varssavisse, kus ta omandas peagi hea klaveriõpetaja maine, kuigi ta ise oli pigem viiuldaja.

Tal käisid pidevalt õpilased. Aastatel 18161822 oli ta Frédéric Chopini esimene professionaalne klaveriõpetaja. Chopin tuli tema juurde kuueaastaselt ning Żywny sai peagi aru, et tal on tegu väljapaistva õpilasega. Ta pani rõhku distsipliinile ja õpetas Johann Sebastian Bachi, keda ta hästi tundis, ning Viini heliloojate Haydni, Mozarti ja Hummeli aga ka poola heliloojate Ogiński ja Kurpiński teoseid. Loe edasi ...Arhiiv

31. nädal[muuda lähteteksti]

Mariaanide sümbol tänapäeval

Pärispatuta Saamise Mariaanid (ametliku nimega Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kleerikute Mariaanide Kongregatsioon, ladina keeles Congregatio Clericorum Marianorum ab Immaculata Conceptionis Beatissimae Virginis Mariae, lühend MIC) on 1673. aastal poola preestri Stanisław Papczyński asutatud kongregatsioon katoliku kirikus, kuhu kuulub kaasajal umbes 490 preestrit ja venda 18 riigis üle maailma.

Mariaanide põhitegevuseks on tänapäeval töö kogudustes. Nad täidavad kõiki kogudusepreestri funktsioone ja pööravad erilist tähelepanu vaimulikule haridusele. Samuti on nad aktiivselt laiendanud oma misjonitegevust, peamiselt Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, vähemal määral ka Aasias.

Kongregatsiooni on alates asutamisest iseloomustanud pühendumine Neitsi Maarjale, millest tuleneb ka nende nimi – mariaanid. Oma eriliseks kohustuseks on nad pidanud puhastustules viibivate hingede eest palvetamist. Loe edasi ...Arhiiv

32. nädal[muuda lähteteksti]

Jakob Friedrich von Abel

Jakob (Jacob) Friedrich von Abel (9. mai 1751 Vaihingen an der Enz7. juuli 1829 Schorndorf) oli saksa filosoof, psühholoog ja pedagoog, kes on tuntud eeskätt oma mõju tõttu noorele Friedrich Schillerile.

Filosoofina otsis Abel tasakaalu valgustusfilosoofia ideede ja kogemushingeteaduse vahel. Kogemushingeteaduse põhiidee, et "kõik hinge jõud ning kõik ideed ja ideede liigid sõltuvad kehast," oli juhtiv tema kirjutises "Über die Quellen der menschlichen Vorstellungen" ("Inimese ettekujutuste allikatest"), mis arendas edasi tema peateose "Einleitung in die Seelenlehre" ("Sissejuhatus psühholoogiasse") keskseid aspekte; seal ja järgnevates töödes püüdis Abel tõestada hinge lihtsust ja hinge surematust.

Erinevalt Immanuel Kantist oli Abel seisukohal, et aeg ja ruum ei ole aprioorsed, vaid on inimese produktid, mis põhinevad empiirilistel andmetel.

Abel avaldas 1778 anonüümse romaani "Beyträge zur Geschichte der Liebe aus einer Sammlung von Briefen" ja kirjutas ka tormi ja tungi stiilis luuletusi. Loe edasi ...Arhiiv

33. nädal[muuda lähteteksti]

Aruba ametlik lipp

Aruba lipp on Kariibi meres asuva ja Madalmaade Kuningriiki kuuluva maa Aruba rahvuslipp. See võeti kasutusele 18. märtsil 1976 (18. märts on Aruba rahvuspüha, lipu- ja hümnipäev).

Lipu põhja moodustab helesinine kangas, millel on kaks horisontaalset kollast kitsast triipu ja vardapoolses ülanurgas neljaharuline punane täht valge äärisega. Lipuväljad ülalt alla jaotuvad proportsioonides 12:1:1:1:3 ning tähe kõrgus moodustab lipu kõrgusest 1/3.

Helesinine sümboliseerib merd ja taevast (õhku), punane täht tähistab saart ennast ja sellel räägitavat nelja keelt (hollandi, papiamento, hispaania ja inglise). Harusid tõlgendatakse ka ilmakaartena, kust Aruba rahvas on kokku tulnud või kust tulevad saare külalised. Lipukangakollased triibud on rahvuslille wanglo (kollane vihmalill, mis mõnikord õitseb ainult ühe päeva) värvi. Kaks triipu tähistavad maa staatust (status aparte) ning ühtlasi turismi ja tööstust. Nende kollane värv tähistab vastavalt saare loodusvarasid päikesepaistet, kulda, harilikku aaloed ja (Venezuela) naftat. Punane tähistab ka isamaa-armastust ja vana metsatööstust. Tähe ümber olev valge ääris aitab tähel paremini esile tulla. Valge sümboliseerib ka Aruba lumivalgeid randu ning õigluse, korra ja vabaduse järele igatsevate inimeste südame puhtust. Loe edasi ...Arhiiv

34. nädal[muuda lähteteksti]

Mount Cleveland Alaskal pildistatuna 26. mail 2006

Tegevvulkaan on praegu tegutsev või ajaloolisel ajal tegutsenud vulkaan, mis tõenäoliselt tegutseb ka tulevikus.

Terminit mõistetakse mitmeti. Mõnikord nimetatakse nii vulkaane, mis hetkel purskavad. Enamasti aga arvatakse tegevvulkaanide hulka ka vulkaanid, mis on tegutsenud ajaloolisel ajal ning teevad seda tõenäoliselt ka tulevikus. Selliseid vulkaane nimetatakse ka uinunud vulkaanideks.

Kuna ajalooline aeg on aeg, millest on kirjalikke ülestähendusi, siis on selle pikkus erinevates piirkondades väga erinev: Uus-Meremaal näiteks mõnisada, kuid Hiinas tuhandeid aastaid. Seetõttu on niimoodi lahterdatud vulkaane raske võrrelda, mistõttu nimetatakse tegevvulkaaniks sageli vulkaani, mis on tegutsenud viimase 10 000 aasta jooksul.

Ka tegevvulkaanide arvu on raske hinnata. Igal suvalisel hetkel tegutseb maailmas vähemalt 20 vulkaani. Dokumenteeritud vulkaanipurskeid on teada umbes 550 vulkaani kohta. Viimase 10 000 aasta jooksul on tegutsenud umbes 1500 vulkaani. Need arvud käivad aga vaid maismaal toimunud vulkaanipursete kohta. Suurem osa laavast produtseeritakse ookeanide keskmäestikes ning kui kõik sealsed laavalõhed ka tegevvulkaanide hulka arvata, võib nende koguarv ületada miljoni. Loe edasi ...Arhiiv

35. nädal[muuda lähteteksti]

Aleksander VI

Aleksander VI (Rodrigo de Llançol-Borja y Borja, katalaanipärane variant Roderic Gil de Borja i Borja, itaaliapärane variant Rodrigo Borgia [rodr'iigo b'ordža]; 1. jaanuar 143118. august 1503) oli 214. paavst. Ta valitses ajavahemikus 14921503.

Ta sündis 1. jaanuaril 1431 alamaadlik Joffré de Llançoli (või Joffré de Borja i Escrivà) ja Isabel de Borja 6-lapselises peres viienda lapsena. Kui Rodrigo ema vend sai 8. aprillil 1455 paavstiks Calixtus III nime all, hakkas Rodrigo kasutama ema perekonnanime Borja (Borgia).

Esmalt õppis Borja Roomas ja siis Bologna ülikoolis õigusteadust, omandades doktorikraadi. Onu saamisel paavstiks siirdus Rodrigo Borja tema teenistusse, täites mitmeid tähtsaid ülesandeid. Borja viibis 18. oktoobrist 16. novembrini 1456 Bolognas. Märtsis 1458 vahendas ta Calixtus III ja Aragóni kuninga Alfonso V vahel peetud läbirääkimisi.

Pärast Calixtus III surma taandus Borja mõneks ajaks poliitikast, kuid 1459 reisis ta koos Pius II-ga Mantova kongressile. Ta viibis 1460. aastani Sienas, kuna paavst oli tauninud tema eluviise ja pöördus tagasi Rooma alles detsembris 1461. 1469 saatis Borja Saksa-Rooma keiser Friedrichit reisil Itaalias. Loe edasi ...Arhiiv

36. nädal[muuda lähteteksti]

Tuuru–Puise tee ümbrus kaardil

Tuuru–Puise tee (registreerimisnumber 16112) on 7,8 kilomeetrit pikk kruusakattega kõrvalmaantee Lääne maakonnas Ridala vallas Puise poolsaarel.

Tee saab alguse Parila–Kiideva tee 8. kilomeetripunkti juurest Tuuru külas, liigub piki Puise poolsaare põhja- ja looderannikut läbi Põgari-Sassi ja lõpeb Puise külas Puise ninal. Seega läbib tee kolme küla.

Teetamm on ümbritsevast alast enamasti kraavidega eraldatud ja kõrgemal. Tee ületab 13 truupi, kuid mitte ühtegi silda.

Tee äärde jääb 4 bussipeatust. Peatused on (Tuuru poolt): Tõnnu, Põgari-Sassi, Kalaspordibaas ja Puise I (Puise rannamägi).

Ühtegi hukkunute või vigastatutega liiklusõnnetust teel teadaolevalt toimunud ei ole.

Täpselt 1. kilomeetripunkti juures asub Põgari palvemaja, milles pidas Otto Tiefi valitsus viimase istungi. Loe edasi ...Arhiiv

37. nädal[muuda lähteteksti]

Karl V

Karl V (24. veebruar 1500 Gent21. september 1558 Hispaania, Extremadura) oli Habsburgide soost Saksa-Rooma riigi valitseja 15191556, keiser alates 1530. aastast, Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas (Carlos I nime all) 1516–1556 (Kastiilia kuningaks sai ta ametlikult alles pärast oma nõdrameelse ema Juana surma 1555, kuid tegelikult valitses alates 1516), Saksa kuningas 1519–1531, Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV), Burgundia hertsog (Charles II) (1506–1555) ja Austria ertshertsog, viimase valitseja aastatel 1519–1521.

Tema ajal jõudis Habsburgide dünastia oma võimsuse tipule. Et tema võimu alla kuulusid ka Hispaania asumaad Lõuna-Ameerikas, siis väideti Karl V impeeriumi kohta õigusega, et selle kohal ei looju päike kunagi. Teda peetakse ka valitsejaks, kes jõudis universaalmonarhia idee elluviimisele kõige lähemale. Oma elu jooksul sai ta tuntuks katoliikluse kindlameelse kaitsja, osava sõjamehe, diplomaadi ning (nagu ka tema paljud esivanemad) pidevas rahanappuses oleva valitsejana.

Tema peamised rivaalid olid Prantsuse kuningas François I, Inglise kuningas Henry VIII ja Türgi sultan Suleiman I Tore. Loe edasi ...Arhiiv

38. nädal[muuda lähteteksti]

Tauksi lõunaosa

Tauksi on asustamata saar Eesti lääneosas Läänemaal Väinameres Puise poolsaarest põhjas ja Sassi poolsaarest loodes. Kuulub Matsalu rahvuspargi Väinamere saarte sihtkaitsevööndisse ja jääb Põgari-Sassi küla territooriumile.

Tauksi pindala on umbes 2,5 km²; ta on Eestis suuruselt 19. saar. Vanemate andmete järgi oli pindala isegi suurem, 2,75 km².

Ulatub kuni 3 meetrit üle merepinna, merest kerkis 9.10. sajandil.

Saare geograafilised koordinaadid on 58° 49′ 20″ N, 23° 27′ 20″ E.

Tauksi ning ümbruskonna laiud ja rahud (koos Liialaiu ja Sõmeriga) moodustavad ligi 40-st saarest koosneva Tauksi saarterühma.

Väinamere saarte sihtkaitsevööndis, sealhulgas Tauksil, on inimeste viibimine keelatud, välja arvatud teaduslikeks uurimistöödeks, järelevalve- ja päästetöödeks. Erandina on lubatud järgmised tegevused kaitseala valitseja nõusolekul: jahipidamine mingi, kähriku, rebase, hundi ja metssea arvukuse reguleerimiseks; rajatiste rajamine 15. juulist 1. märtsini. Loe edasi ...Arhiiv

39. nädal[muuda lähteteksti]

Kolvikese joonis

Kolvikesed ehk koonusrakud on inimese ja mitmete teiste loomade (sealhulgas imetajate) silma võrkkestas paiknevad valgustundlikud rakud (retseptor-rakud), mis on seotud värvuste nägemisega. Koos kepikestega võimaldavad nad nägemist.

Kolvikesed toimivad paremini hea valgustatuse korral, sest neil on suhteliselt väike valgustundlikkus. Nad tagavad ka kontrastide eristamise ning seega ruumilise lahutusvõime. Värvuste nägemist võimaldavad kolvikesed sellepärast, et enamasti esineb vähemalt kaht tüüpi kolvikesi, mille tundlikkuse spektraalne jaotus on erinev. Hämaras kolvikeste töö lakkab, mistõttu värvuste eristamise võime kaob. Samuti saab kolvikeste abil tajuda peenemaid üksikasju ja kiiremaid muutusi, sest kolvikeste reaktsiooniaeg on lühem kui kepikestel.

Inimese kolvikeste arvuna nimetatakse tavaliselt 6 miljonit, mis pärineb G. A. Østerbergilt (1935; 6,4 miljonit; kepikeste arv 110...125 miljonit) järgi on kolvikesi keskmiselt 4,5 miljonit ja kepikesi 90 miljonit. Maksimaalne kolvikeste arv on 7 miljonit (maksimaalne kepikeste arv 130 miljonit). Loe edasi ...Arhiiv

40. nädal[muuda lähteteksti]

Maruula-elevandiõunapuu

Maruula-elevandiõunapuu (Sclerocarya birrea; sünonüüm Poupartia birrea) on puuliik anakardiliste sugukonnast elevandiõunapuu perekonnast.

Puu kasvab Aafrikas kummalgi pool ekvaatorit. Ekvaatorist põhja pool kasvab ta üle mandri Senegalist Eritrea ja Etioopiani, lõunaosas Etioopiast kuni Aafrika lõunatipuni, ka Madagaskaril. Ekvatoriaalsetes niisketes metsades teda ei leidu. Levinum on puu mandri idaosas. Teadaolevalt kasvab ta pärismaisena Kongo DV-s, Etioopias, Kenyas, Tansaanias (ka Sansibaril), Angolas, Malawis, Mosambiigis, Sambias, Zimbabwes, Botswanas, Namiibias, Svaasimaal, Madagaskaril ning Lõuna-Aafrika Vabariigis (kaitsealune), võõrliigina muu hulgas Mauritiusel, Omaanis ja Indias. Maruulapuid võib leiduda ka Ugandas. Puu on Aafrikas levinud ka koos bantu hõimudega, kelle toidulaual on puu viljad tähtsal kohal olnud.

Eristatakse kolme alamliiki, mis erinevad üksteisest peamiselt õie ja lehekeste tunnuste poolest: birrea kasvab Senegalist Etioopia ja Tansaaniani; caffra on levinud Tansaaniast Lõuna-Aafrika Vabariigini ja Madagaskaril ning multifoliolata on endeemne Tansaanias. Loe edasi ...Arhiiv

41. nädal[muuda lähteteksti]

Läänepärane raku-põletus

Raku ehk rakuyaki on Jaapanis 17. sajandil välja kujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis. Samuti kannavad nimetust "raku" raku-põletuse läbinud tooted, mida Jaapanis kasutatakse teetseremooniatel.

Eristatakse kahte rakutehnikas valmistatud teejoomisnõude tüüpi. Punane raku on valmistatud punasest savist ja põletatud madalamal temperatuuril (umbes 900 °C). See on kaetud läbipaistva pliiglasuuriga. Musta raku glasuuri põhimaterjaliks kasutatakse musta kivimit, mis on saadud Kyōto lähedalt Kamo jõe sängist. Mustaks põlev glasuur kobrutab kergelt. Põletus toimub kõrgemal temperatuuril kui punase raku korral.

Glasuurpõletuse jaoks on kaks erinevat varianti – jaapanipärane, kus peale glasuuri sulama hakkamist jahutatakse eset kuni tuleb välja glasuuri põhivärvus ja seejärel kastetakse see külma vette, et tekiks krakleevõrgustik ning läänepärane, kus keraamilised esemed asetatakse kohe peale põletust hõõguvkuumalt süsinikurikkasse keskkonda kus neil lastakse seal leiduv orgaaniline materjal süüdata ning tekkinud suitsuses keskkonnas paar minutit seista. Selle käigus tungib suits poorsesse savisse ja värvib nii selle kui ka glasuuripraod mustaks. Pärast redutseerimist tõstetakse ese külma vette ja puhastatakse tahmast. Loe edasi ...Arhiiv

42. nädal[muuda lähteteksti]

Olusegun Obasanjo 10. mai 2001 Washingtonis

Olusegun Mathew Okikiola Aremu Obasanjo [ol'ušegun ob'assandžo] (sündinud 5. märtsil 1937 Abeokutas) on Nigeeria endine poliitik ja sõjaväelane, Nigeeria president aastatel 19761979 ja 19992007. Ta on rahvuselt joruba (egba) ja usutunnistuselt kristlane (baptist). Teda peetakse mõõdukalt demokraatlikuks.

Obasanjo kasvas üles Owus praeguses Oguni osariigis. Tema eesnimi tähendab 'Jumal on võidukas'.

Aastal 1958 astus ta vabatahtlikult Nigeeria sõjaväkke, kus ta tegi pärast ohvitseride väljaõppe läbimist Suurbritannias Aldershotis kiiresti ohvitserina karjääri. Õppimise käigus käis ta ka Indias ja Ghanas. Aastatel 19601961 viibis ta ÜRO vägede koosseisus Sairis (tollal Kongo Vabariik, praegu Kongo DV).

Aastatel 19671970 osales ta valitsusvägede poolel Biafra sõjas (Nigeeria kodusõjas), kus osutus heaks komandöriks. Ta vallutas Owerri linna lahingus, millega sõda lõppes. 3. merejalaväediviisi komandörina oli ta nende hulgas, kes jaanuaris 1970 võtsid vastu Biafra alistumise. Loe edasi ...Arhiiv

43. nädal[muuda lähteteksti]

Hans Henrik von Essen. Johan Erik Bolinderi miniatuur.

Krahv Hans Henrik von Essen (ka Hans Henric von Essen või Hans Heinrich von Essen; 26. september 1755 Kavelås, Västergötland28. juuli 1824 Uddevalla) oli Rootsi sõjaväelane (feldmarssal) ja riigitegelane. Aastail 18001809 oli ta Pommeri ja 18141816 Norra kindralkuberner.

Hans Henrik von Essen sündis Rootsi riigitegelase vabahärra Fredrik Ulrik von Esseni (1721–1781) ja Anne Charlotte Kruuse af Verchou (1729–1795) pojana.

Essenid pärinesid Eestimaalt. Hans Henriku vanaisa vabahärra Reinhold Wilhelm von Essen oli Rootsi kindralmajor ja Harjumaal Rapla kihelkonnas asuva Lellapere mõisa omanik.

Juba 1768. aastal asus ta ratsaväeteenistusse. Nooruses õppis ta Uppsala ja Göttingeni Ülikoolis. 18-aastaselt sai ta kornetiks Västgöta ratsaväerügemendis.

1777. aastal, olles leitnandi auastmes, asus ta teenima Stockholmi kuningapalees, kus tutvus kuningas Gustav III-ga. Ta saatis kuningat mitmel tema ringreisil Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Essen nimetati ka õukonna tallmeistriks. Loe edasi ...Arhiiv

44. nädal[muuda lähteteksti]

Mopaanimets Sambias Lõuna-Luangwa rahvuspargis

Mopaanipuu (Colophospermum mopane) on puu liblikõieliste sugukonnast, mopaanipuu perekonna ainuke liik.

Mopaanipuu kasvab Aafrika lõunaosas. Teda leidub Angolas, Namiibias, Botswanas, Zimbabwes, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Mosambiigis, Sambias ja Malawis.

Puu kasvab tasandikel 200 kuni 1150 meetri kõrgusel merepinnast, kõige paremini kuni 900 meetri kõrgusel. Namiibias kasvab mopaanipuu peamiselt tasandikel, kuid ka mäenõlvadel ja kuivanud jõesängides. Ta eelistab lubjarikast pinnast, kuid kasvab ka settelistel muldadel ja väheviljakal pinnasel, kus teisi puittaimi ei leidu.

Puu ei talu pakast ning vajab suvist vihmaperioodi. Mopaanipuu kasvab hästi piirkondades, kus aasta keskmine sademete hulk on 200–450 mm, kuid talub ka üle 800 mm sademeid. Puu jääb ellu isegi Namibia põuastel aladel, kus sajab ainult 125 mm aastas. Pärast tulekahju, pakasekahjustusi ja maharaiumist taastub puu juurevõsudena. Teistele taimedele soodsas liigirikkamas keskkonnas võivad rohttaimed tärkava puu lämmatada. Loe edasi ...Arhiiv

45. nädal[muuda lähteteksti]

Birnie saare laguun

Birnie on asustamata korallsaar (kerkinud atoll) Vaikse ookeani keskosas Mikroneesias, väikseim Fööniksisaartest. Ta paikneb Abariringa saarest 80 km lõunakagus, Enderbury saarest 67 km edelas, Rawaki saarest 90 km läänes, Manra saarest 100 km põhjaloodes ja Orona saarest 120 km loodes. Kuulub Kiribatile. Saare geograafilised koordinaadid täisminutitele ümardatuna on 3°35'S, 171°31'W.

Saare pindala on 0,72 km².

Et saar on madal ja halvasti nähtav, on laevad seda enamasti vältinud, et ära hoida karile jooksmist.

Saare edelaosas paiknevas vaos on suure soolasisaldusega järv, mis kujutab endast laguuni jäänuseid. Kuigi järve toidavad vooluveekogud, kuivab ta sageli ära. Järve sügavuseks on mõõdetud kuni 6 jalga (1,8 m). Loe edasi ...Arhiiv

46. nädal[muuda lähteteksti]

Tycho Brahe

Tycho Brahe (õieti Tyge Ottesen Brahe; 15461601) oli taani astronoom, astroloog ja alkeemik.

Tycho taipas, et astronoomia ei saa enam areneda juhuslike vaatluste põhjal, vaid tarvis on süstemaatilisi hoolikaid vaatlusi, mida sooritatakse järjekindlalt igal ööl, kasutades nii täpseid instrumente kui võimalik. Ta täiustas olemasolevaid instrumente ja leiutas uusi ning valmistas oma instrumendid ise.

Brahe vaatlused kinnistähtede ja planeetide asendite kohta olid oma aja kohta enneolematult täpsed. Pärast tema surma õnnestus Kepleril tema vaatlusandmete põhjal Marsi asendite kohta avastada planeetide liikumise seadused, mis oluliselt tugevdasid Mikołaj Koperniku heliotsentrilise maailmasüsteemi positsiooni.

Tycho ise ei olnud Koperniku pooldaja, vaid pakkus välja süsteemi (Tycho maailmasüsteemi), mille kohaselt Päike tiirleb ümber Maa, teised planeedid aga tiirlevad ümber Päikese. Loe edasi ...Arhiiv

47. nädal[muuda lähteteksti]

Albert Kivikas 1930. aastatel

Albert Kivikas (18. jaanuar 1898 Suure-Jaani19. mai 1978 Lund) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes on tänapäeval tuntud eelkõige Vabadussõja-teemalise romaani "Nimed marmortahvlil" autorina.

Kirjanduslikke katsetusi alustas Albert Kivikas luuletuste kirjutamisega, mida ta avaldas Andres Kamseni kaubanduskooli ajakirjas Lõõmav Tungal. Suure ajakirjanduse veergudel debüteeris ta sonetiga "Kevadine külm", mis ilmus pseudonüümi A. Pedajas all 30. märtsil 1916 ajalehes Sakala. 17. juunil 1916 ilmus ajalehes Sakala ka Kivikase esimene proosakatsetus – veste "Vanad ja noored", mille ta avaldas samuti A. Pedajase nime all.

Tartu kommertskooli päevil tegi Kivikas aktiivselt kaastööd kooli ajakirjale Muusa. Aastal 1918 avaldas ajaleht Postimees tema esimese novelli "Lembit", mille Kivikas oli kirjutanud 1917. aastal ja mille teemaks oli eestlaste eestlaste muistne vabadusvõitlus. Ajalehe toimetajana töötanud Friedebert Tuglas soovis näha ka noormehe teisi jutustusi ja soovitas tal need ajalehes avaldamise asemel koondada eraldi kogumikku. Loe edasi ...Arhiiv

48. nädal[muuda lähteteksti]

Augustinuse vulkaan Alaskal 12. jaanuaril 2006

Vulkaan on looduslik avaus maakoores, mille kaudu vedelas, tahkes ja gaasilises olekus vulkaaniline materjal Maa või mõne muu taevakeha pinnale tungib. Vulkaaniks nimetatakse ka pinnavormi, mis on tekkinud vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnal.

Kõrgeim vulkaan Maal on Ojos del Salado Tšiili ja Argentina piiril (6891 m), kuid arvestades vaid ajaloolisel ajal tegutsenuid on kõrgemaiks Llullaillaco (6739 m). Koos veealuse osaga on aga kõrgeimaks vulkaaniks ning üldse kõrgeimaks Maa mäeks Hawaii saarel asuv Mauna Kea, mille kõrgus jalamilt tipuni on üle 10 000 meetri. Päikesesüsteemi kõrgeim vulkaan on Olympus Mons Marsil (ligikaudu 27 km kokkuleppelisest Marsi "merepinnast" kõrgemal).

Inimesed on läbi ajaloo olnud vulkaanidega tihedalt seotud, sest nende ümbruses levivad viljakad mullad. Samuti on leidnud kasutamist näiteks vulkaaniline kivim obsidiaan, mida kasutati lõikeriistadena. Ka tänapäeval on vulkaanid ja nende uurimine olulised, sest nendega on seotud paljud maavarad (näiteks sulfiidsed mineraalid ning väävel) ning nende vahetus ümbruses elab palju inimesi, keda tuleb ohu korral kiirelt evakueerida. Selle ohu hindamine ongi paljude vulkanoloogide tööks. Loe edasi ...Arhiiv

49. nädal[muuda lähteteksti]

Bertrand Russell (18. mai 18722. veebruar 1970) oli inglise matemaatik, filosoof ja loogik, poliitiline liberaal ja aktivist ning filosoofia populariseerija.

Tema tööd matemaatilise loogika alal on olnud väga mõjukad. Ta oli üks mõjukamaid tuumarelva ja Vietnami sõja kritiseerijaid maailmas.

Russellit peetakse üheks analüütilise filosoofia rajajatest. Põhiliselt George Edward Moore ja Russell 'algatasid idealismivastase mässu' 20. sajandi alguse briti filosoofias. (Kolmkümmend aastat hiljem järgnes sellele Viini ringi loogiliste positivistide 'metafüüsikavastane mäss'.) Russell ja Moore püüdsid kõrvaldada sellise filosoofia, mis oli nende meelest mõttetu ja segane, ning taotlesid argumentatsiooni selgust ja täpsust.

Aastal 1950 sai Russell Nobeli kirjandusauhinna "tunnustuseks oma mitmekesiste ja tähenduslike kirjutiste eest, milles ta kaitseb inimesesõbralikke ideaale ja mõttevabadust". Loe edasi ...Arhiiv

50. nädal[muuda lähteteksti]

Estadose maastik, Puerto Cook

Estados (hispaania keeles Isla de los Estados 'Staatide saar') on Tulemaa provintsi koosseisu kuuluv saar Argentina äärmises lõunaosas Tulemaa saare idaotsast Mitre poolsaarest idas. Tulemaa saarest lahutab teda 24 km laiune Le Maire'i väin.

Saare geograafilised koordinaadid on umbes 54° 46′ S, 64° 15′ W.

Saar jääb Ushuaiast umbes 240 km, Río Grandest umbes 200 km kaugusele ja Falklandi saartest umbes 400 km kaugusele.

Saare pindala on umbes 534 km². Saare pikkus lääne-idasuunas on 63...65 km, laius 500 m kuni 15...16 km.

Saare idapoolseim punkt on San Juani neem (Cabo San Juan), teistel andmetel Leguizamo neem (Punta Leguizamo). Kõige läänepoolsem punkt on Cuchillose neem (Punta Cuchillos). Üks neemedest on Rinoceronte neem. Loe edasi ...Arhiiv

51. nädal[muuda lähteteksti]

Vaas dekooriga "Muhu mänd"

Langebrauni portselan on Nikolai Langebrauni portselanimaali töökojas kaunistatud portselan.

Enamlevinud motiivid olid erinevate puu- ja köögiviljade kujutised, Watteau stiilis olustikupildikesed, Muhu männakiri, Eesti vaated ja muu sarnane.

Kuigi enamik kavanditest loodi ettevõtte oma töötajate poolt, esitati tellimusi ka eesti kunstnikele. Näiteks Roman Nyman tegi vahemikus 19341935 rahvuslike ornamentidega kavandeid.

Portselanist, mida maaliti käsitsi, on enimtuntud draakoniga erinevat värvi nõud, mida teostas portselanimaalija Astrid Tiits. Samuti on väga tuntud kohvitassid ja taldrikud, millel oli kujutatud rahvarõivastes figuure.

Lastele mõeldud söögi- ja nukunõude kaunistamisel kasutati valdavalt mänguasjade (kiikhobused, kaisukarud, jne), lemmikloomade (koerad, kassid) ja populaarsete lasteraamatutegelaste (Miki Hiir, Maks ja Moorits jne) pilte. Loe edasi ...Arhiiv

52. nädal[muuda lähteteksti]

Kosmoseaparaadi Mariner 10 ülesvõtetest kokku pandud mosaiik Merkuurist

Merkuur on Päikesele kõige lähem ning ühtlasi kõige väiksem Päikesesüsteemi planeet. See kuulub Maa-tüüpi planeetide hulka ja teeb tiiru ümber päikese 88 Maa ööpäeva jooksul.

Merkuur on nime saanud vanarooma kaubanduse, reiside ja varguse jumalalt Mercuriuselt, kellele Vana-Kreekas vastas Hermes. Oma nime võlgneb Merkuur nähtavasti kiirele liikumisele taevavõlvil (Mercurius on kergejalgne jumalate käskjalg).

Nagu näitasid kosmoseaparaadilt Mariner 10 edastatud fotod, on Merkuuri pöörlemisperiood 58 Maa ööpäeva ja 15,5088 tundi, mis moodustab 2/3 tiirlemisperioodist. See vaatlus kinnitas teoreetilisi kaalutlusi, mille kohaselt Merkuuri pöörlemine ja tiirlemine on Päikese tekitatud loodetest põhjustatud resonantsis proportsiooniga 3:2.

Mass on 3,303×1023 kg (5,527% Maa massist). Mass mõõdeti kosmoseaparaadi Mariner 10 trajektoori häirituse järgi lähedastel möödumistel planeedist 1974 ja 1975. Loe edasi ...Arhiiv

53. nädal[muuda lähteteksti]

Piison

Altamira (hispaania 'kõrge vaade') on koobas Hispaanias, kus asuvad noorema paleoliitikumi aegsed koopamaalid (Altamira koopamaalid).

Altamira koobas asub Hispaanias Kantaabrias Santillana del Mari vallas Kantaabria keskusest Santanderi linnast 30 km lääne pool, Kantaabria ranniku keskosas.

Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2 kuni 12 meetrini, laius 6 kuni 20 meetrini. Keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit.

Koobas on paleoliitilise asustuse ajast muutunud nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tagajärjel: koopasuu on sisse varisenud ja sulgunud, mitmes galeriis on olnud varingud, on ehitatud eraldus- ja kindlustusseinu ning tehtud väljakaevamisi.

Koopas on säilinud tööriistu, tulekoldeid ja toidujäänuseid. Altamira on ainuke koopamaalide koht, kus elamise märgid ulatuvad esimesse koopaosasse, kus asuvad maalid. Loe edasi ...Arhiiv

Vaata ka[muuda lähteteksti]