Edgar von Wahl

Allikas: Vikipeedia
Edgar von Wahl
Edgar von Wahl (cropped).jpg
Edgar von Wahl 1927. aastal
Sünniaeg 23. august 1867
Sünnikoht Bogopil, Ukraina
Surmaaeg 9. märts 1948 (80-aastaselt)
Surmakoht Tallinn, Eesti
Rahvus Sakslane
Tegevusala keeleteadus, pedagoogika
Töökoht Tallinna Reaalkool
Haridus Peterburi ülikool
Peterburi kunstiakadeemia
Tuntumad tööd Oktsidentaal

Edgar von Wahl või Edgar de Wahl (täisnimi Edgar Aleksis Robert von Wahl või Edgar Alexis Robert von Wahl või Edgar Alexei Robert von Wahl; 23. august (vkj 11. august) 1867 Bogopil, praegu osa Pervomaiski linnast Mõkolajivi oblastis Ukrainas9. märts 1948 Tallinn) oli baltisaksa õpetaja ja harrastuskeeleteadlane, kes sai tuntuks kunstliku keele oktsidentaali loojana.

Wahl omandas hariduse Peterburis ja läbis vabatahtlikult sõjaväeteenistuse Vene mereväes. Seejärel, 1894. aastal kolis ta Tallinnasse, kus elas pea kogu oma järgneva elu. Ta töötas kooliõpetajana, andes tunde erinevates Tallinna koolides. Enne Esimest maailmasõda ja selle ajal oli ta ka Tallinna linnavolinik.

Keeleteadusega tegeles Edgar von Wahl hobi korras, ta polnud seda õppinud ega teinud keeleteadlasena erialast tööd. Wahli huvi keelte ja eriti tehiskeelte vastu tekkis juba Peterburis õppides. Ta alustas volapüki propageerijana ja asus seejärel esperantoga tegelema, olles üks esimestest esperantistidest. 19. sajandi viimasel kümnendil alustas ta aga uue ideaalse rahvusvahelise keele otsinguid, mis jõudsid 1922. aastaks oktsidentaaliks nimetatud keele tutvustamiseni ja eelkõige oktsidentaali propageerimiseks mõeldud ajakirja Kosmoglott väljaandmiseni.

Wahl loobus 1939. aastal ümberasumisvõimalusest, jäi Eestisse ja paigutati Saksa okupatsiooni ajal Seevaldi vaimuhaiglasse. 1945 pääses ta vaimuhaiglas viibides napilt küüditamisest ja suri sealsamas 1948. aastal.

1949. aastal nimetati tema loodud keel ümber interlingueks ning selle nime all tuntakse seda enamasti ka tänapäeval.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar von Wahli isa oli Taeveres sündinud raudteeinsener Oskar Wahl, ema Lydia Amalie Marie von Husen (1845–1907)[1] oli pärit Tallinnast. Wahli vanemad abiellusid Tallinnas 1866. aastal. Juba järgmisel aastal elasid nad aga juba Ukrainas ja Edgar von Wahl sündiski sealses Bogopili (ka Bogopol) linnas 23. augustil 1867.[2] Tema sünnikohaks on sageli ekslikult märgitud lähedalasunud Olviopoli linn, mis 1919. aastal Bogopili linna ja Golta külaga liideti, liitmise tulemusel tekkis tänaseni Pervomaiski nime kandev linn[3]. Mõne aasta pärast kolis Wahlide pere Krementšukki. Seal sündis 1870. aastal Wahli vend Arthur Johann Oskar (surnud 1951). Wahlil oli ka kaks nooremat õde – Harriet (1873 või 1875–1920) ja Jenny Theophile (1877–1961).[2] Šveitsi lingvisti Andreas Künzli andmetel oli Wahlil veel üks vend ja üks õde – Oskar Paul (1869–1956) ja Lydia Jenny Cornelia (1871–1917).[1]

1876 kolis pere Peterburi. Edgar von Wahl asus õppima Peterburi 3. gümnaasiumis, mille lõpetas 1886. aastal. Järgnevalt õppis ta Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas ning Peterburi kunstiakadeemias arhitektuuri ja hiljem maalimist. Peterburi ülikooli lõpetas Wahl 1891, kunstiakadeemiast sai ta 1893 elementaarkooli joonistusõpetaja diplomi.[4]

Wahl õppis lapse ja noorukina selgeks mitmed keeled. Lapsepõlves oli ta omandanud saksa, vene, eesti ja prantsuse keele oskuse, gümnaasiumis õppis ta neile lisaks ladina ja kreeka ning ülikoolis hispaania keelt.[4]

Sõjaväeteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

1892 asus Wahl vabatahtlikult teenima Vene sõjamerelaevastikus. Teenistuses olles reisis Wahl palju, külastades muuhulgas Kariibi mere saari ja Ameerika Ühendriike. 1894. aasta alguses sai ta mitšmani auastme ja läks varsti pärast seda erru.[4] 1904 suvel kutsuti Wahl uuesti tegevteenistusse. Ta teenis kuni 1905. aasta oktoobrini Balti laevastikus. Samal ajal toimunud Vene-Jaapani sõja lahingutest ta osa ei võtnud.[5]

Nooruses Wahli lähedalt tundnud hilisema väliseesti kunstniku Olev Mikiveri mälestuste järgi oli too olnud väga uhke oma tsaariaegse ohvitserimundri üle ja kandis seda vahel ka aastakümneid hiljem:

E. v. Wahl oli muide noores eas olnud tsaari mereväes ohvitser ja oma jutu järgi surunud maha madruste mässu Sveaborgis, Helsingi sõjasadamas või merekindluses, nüüdse nimega Suomenlinnas, aastal 1905 või 1906. Seda aega pidas ta vist pühaks, sest aastakümneid hiljem, näiteks minu õe pulmas esines ta tsaariaegses mundris.

Olev Mikiveri mälestused, trükis ilmunud 1993. aastal[6]

Viapori ülestõusu mahasurumisel Wahl tõenäoliselt siiski ei osalenud, sest oli selleks ajaks juba teenistusest vabastatud.[5]

Elu Tallinnas kuni Teise maailmasõjani[muuda | muuda lähteteksti]

Õpetajaametis[muuda | muuda lähteteksti]

1894. aasta lõpus kolis Wahl Tallinnasse, kus veetis suurema osa oma edasisest elust. Sama aasta sügisel oli ta saanud Tallinna Peetri Reaalkooli matemaatika ja füüsika õpetaja koha. Ta õpetas edaspidi ka joonestamist paruness von der Howeni tütarlastekoolis, Hansakoolis, Toomkoolis ja mujalgi.[4] Wahli õpetamisstiili on oma mälestustes kirjeldanud aastatel 1906–1909 Peetri reaalkoolis õppinud hilisem haridustegelane Aleksander Veiderma:

Matemaatikat ja füüsikat õpetas veel Edgar von Wahl, endine mereväeohvitser, kellel oli alati varuks mõni tabav märkus mõne sündmuse või isiku kohta. Ta oli kaunis räpakas füüsikakatsete korraldamisel: sageli murdusid riistad ja purunesid klaasid. Tema suhtumine õpilastesse oli lihtne, mida kinnitab ka hüüdnimi Sass.

Aleksander Veiderma mälestused[7]

Wahl jätkas õpetajana ka Eesti vabariigi ajal erinevatel andmetel eestikeelses reaalkoolis või Tallinna Saksa Reaalkoolis, kus ta andis matemaatika, füüsika, geograafia, kosmograafia ja joonestamise tunde.[8][9] Sageli käisid õpilased järeltöid tegemas tema Eha tänaval asunud kodus, mis oli kujundatud meremehestiilis ja sai seetõttu õpilaste seas hüüdnime "kajut".[10][11] Õpilaste hulgas oli Wahl populaarne õpetaja, kes eriti pühendunult õpetas geograafiat, tõenäoliselt seetõttu, et oli palju reisinud. Samuti imponeeris õpilastele asjaolu, et Wahl oli Inglise Klubi liige.[12] Wahlil olevat ka kombeks olnud kirjalike tööde ajal näiliselt ükskõikselt ajalehte lugeda, ent läbi ajalehes oleva augu õpilasi jälgida, kandes paremaks nägemiseks topeltprille.[11]

Samas oli ta ka väga otsekohene, mistõttu võis teiste õpetajatega konflikti sattuda. Näiteks ei sallinud ta moodsat kunsti, mida väljendas varjamatult kooli kunstiõpetaja üleskutsel toimunud kunstinäituse külastusel.Seejuures olevat ta moodsat kunsti võrrelnud kommunismiga:

Moodne! Õpetage poistele siis kommunismi! Selleski on midagi modernset!

Edgar von Wahli teadmata ajal ja kohas väidetavalt lausutud sõnad[13]

Wahl jäi pensionile 1920. aastate keskel, ent jätkas osakoormusega õpetamist veel kuni 1933. aastani. Pensionile jäämise järel pühendus ta oma hobidele, eriti juba Peterburi aegadest südameasjaks saanud tehiskeeltele.[8] Ta oli 1929–30 ka nelja numbriga piirdunud ajakirja Estländische Wochenschau toimetaja.[14] Umbes samal ajal süvenes ka tema huvi 16. sajandi prantsuse ennustaja Nostradamuse ja tema ennustuste vastu, millest ta rääkis pikemalt 1932. aasta suvel Uudislehele antud intervjuus.[15]

Linnavolikogus[muuda | muuda lähteteksti]

Õpetajaameti pidamise kõrval sisenes Wahl enne Esimese maailmasõja puhkemist ka poliitikasse. 1913 valiti ta Tallinna linnavolikogu liikmeks. Samal aastal sai temast volikogu vanade ehitusmälestiste kaitse komisjoni liige. Hoolimata õpetajaametist ei tegelenud Wahl linnavolikogus haridusküsimustega. Üldse oli ta volikogu istungitel küll aktiivne kohalkäija, ent sõna võttis vähe.[16]

Pärast Esimese maailmasõja algust tabasid Vene impeeriumis elanud sakslasi repressioonid, mis ei jätnud täielikult puutumata ka Wahli. Näiteks suleti Tallinna aadliklubi, mille liige Wahl oli olnud.[17] 1914. aasta sügisel sattus ta saksapäraste kohanimede ümbermuutmise propagandakampaania keskmesse. Linnavolinikuna osales ta Tallinna linna nime muutmise aruteludes, mis järgnesid linnapea Jaan Poska ettepanekule asendada saksakeelne Revel vanavene keelest pärineva Kolõvaniga (seejuures kasutati asja arutamisel ebaõiget nimekuju Kalõvan). Wahl leidis, et linna vanimad nimed olevat olnud hoopis Ledenets või Lindanisa. Ühtlasi tundis ta huvi, kui palju nime muutmine maksma võiks minna, mille peale olevat volikogus puhkenud "üleüldine naer". Nime muutmiseks vajalikud hääled saadi volikogus ka lõpuks kokku, ent muutmise endani ei jõutud.[18]

Wahl valiti linnavolikokku ka 1917. aastal vahetult enne veebruarirevolutsiooni toimunud valimistel. Uues volikogus sai temast tuletõrje-, rahvahariduse ja linna pandimaja asjade komisjonide liige, samuti jätkas ta ehitusmälestiste komisjoni liikmena. Ent 1917 augustis valiti juba uus volikogu ja sellega Wahli poliitiline tegevus ka lõppes.[19]

Teise maailmasõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]

1939. aastal ei liitunud Wahl erinevalt oma lähedastest ümberasumisega ja otsustas Eestisse jääda. Wahlile, kes esindas idealistlikku Pan-Euroopa ideed, oli vastumeelne Saksamaa natsionaalsotsialistlik valitsus. Ta nimetas Saksa riiki koguni "termiit-riigiks". Eestisse jäämise põhjuseks võis olla ka see, et lahkudes oleks ta pidanud maha jätma oma mahuka arhiivi, samuti võis oma osa olla ohul sattuda Saksamaal vanadekodusse, nagu oli juhtunud mõne tema tuttavaga. [14][20]

Kui repressioonidest esimesel Nõukogude aastal õnnestus Wahlil pääseda, siis pärast Saksa okupatsiooni algust kahtlustati teda riigivastases tegevuses. Wahl arreteeriti 12. augustil 1943 abikaasa vennanaisele Posenisse saadetud, ent sama aasta juulis Königsbergis tsensuuri takerdunud kirjade tõttu, milles ta ennustas ülestõusu puhkemist Poolas ja soovitas seal elanud lähedastel Saksamaale lahkuda[21][20]:

Tuleb teadmiseks võtta, et pärast bolševismi likvideerimist, nii umbes 1944, kui Saksa-liitlaste väed põhjast ohtlikku Väike-Aasiasse tõmmatakse, et araabia ülestõus likvideerida, kuid mitte varem, on väga tõenäoline, et Saksamaa poolt vallutatud maadest vägede väljaviimisega proovivad poolakad ülestõusu alustada (salajased relvalaagrid on neil juba olemas) ja siis võib pikaaegselt tagasihoitud vihavaen eriti halastamatuks tapatalguks muutuda, mis endistes Poola külades ja mõisates elavaid baltlasi ohustab. Ma tahan seepärast sind ja kõiki teisi, kes samas olukorras on, hoiatada ning sind paluda, et siis, kui araabia ülestõus lahti läheb, Wartegaust võimaluse korral lahkuda või vähemalt kõiki abinõusid põgenemiseks [...] Reichi õigeaegselt tarvitusele võtta. Ma palun, seda kirja, mille ma sulle nüüd, 1943. aasta juulis kirjutanud olen, dokumendina hoida ja võimaluse korral ka teistele vaadata anda.

Edgar von Wahli kiri Lieselotte Riesenkampffile Tallinnas, 18. juulil 1943[22]

Samas kirjas juhtis Wahl tähelepanu sellele, et oli juba varem ennustanud Pearl Harbori rünnakut ja sõja puhkemist Ameerika Ühendriikide ja Jaapani vahel. Wahl ei eitanud ülekuulamisel kirjutatut ja kordas seal mitmeid esitatud väiteid, uskudes "kaljukindlalt" oma ennustuste tõesusse. Wahli hoiti mõnda aega Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagris, ent tema ülekuulamisel antud tunnistusi pidas SD kummaliseks ja lasi seetõttu Wahli Seewaldi närvikliinikus uurida. Seal diagnoositi tal vanadusnõtrus ja jäeti vaimuhaiglasse, mis päästis ta ühtlasi võimalikust surmanuhtlusest. Wahli kaitsesid ka mitmed lähedased ja sõbrad, kelle väitel oli too vastutusvõimetu.[20][21]

1944 märtsipommitamise käigus hävis Wahli arhiiv, mis oli talle suureks vapustuseks. Kolm aastat hiljem meenutas ta Soome oktsidentalistile Armand Ramstedtile saadetud kirjas, et toimunu oli tõeline katastroof, mille käigus läksid kaotsi paljud asendamatud ja unikaalsed materjalid.[21][23]

Elu lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aasta veebruaris lisati Wahl sarnaselt teistele veel Eestis elavate sakslastele eesoleva sakslaste küüditamisaktsiooni nimekirja. Augustis toimunud küüditamise käigus kuulus Wahl aga nende kümnekonna inimese hulka, keda välja ei saadetud või kelle asukohta kindlaks teha ei suudetud. Ehkki Wahli pääsemise põhjused ei ole täpselt teada, on teada, et mõnel juhul langetas küüditamist läbi viinud operatiivgrupi juht otsuse raskelt haigeid või invaliide mitte ära viia, otsuse tegemist võis seejuures mõjutada haigla töötajate arvamus. Seega päästis just vaimuhaiglas viibimine suure tõenäosusega Wahli juba teistkordselt.[24]

Pärast küüditamisest pääsemist õnnestus Wahlil endiselt pidada kirjavahetust välismaiste kolleegidega. On võimalik, et Seewaldi arstid tunnustasid tema pühendumist filoloogiale, kui välismaailmaga suhtlemist võimaldasid.[24]

Wahl suri 9. märtsil 1948 kell 15.[25] Tema sõpradeni Läänes jõudis surmateade "raudse eesriide" tõttu suure hilinemisega.[26] Wahl maeti 14. märtsil Tallinna Siselinna kalmistu Aleksander Nevski kalmistule.[27] 1996. aastal maeti Wahli säilmed ümber Jõgevamaale Pajusi mõisa kalmistule, kus asub ka Wahlide perekonnakabel.[viide?]

Oktsidentaal[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Wahli püüdlused luua uus ja ideaalne rahvusvahelise suhtlemise keel said alguse 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses Venemaa keisririigi keeleteadlaste seas levinud ulatuslikust huvist kunstlike keelte vastu. Peterburis elades tekkis Wahlil huvi kõigepealt hiljuti loodud volapüki ja seejärel esperanto keele vastu. Ta alustaski volapüki aktiivse propageerijana, ent läks kiiresti esperanto peale üle. Paul Ariste on kirjutanud, et Wahlist sai pärast 1887. aastal välja antud esimese esperantoõpikuga tutvumist kiiresti Ludwik Zamenhofi ja tema loomingu pooldaja saanud. Ta kuulus 1891. aastal Peterburis asutatud Venemaa esimese esperantoühingu Espero asutajate hulka, samuti sai temast ajakirja La Esperantisto kirjasaatja. Ta tõlkis vene ilukirjandust esperanto keelde ja koostas esperanto-hispaania sõnaraamatu.[28][29] Väidetavalt sõitis ta koguni Zamenhofile Varssavisse külla.[30]

Esperanto juurde Wahl aga püsima ei jäänud, vaid alustas uue tehiskeele otsinguid:

Tal oli rahutu, alati midagi uut otsiv iseloom. Selle iseloomujoone tõttu oli ta nooremana olnud üha aldis pooldama uusi kunstlike keelte kavandeid […].

Paul Ariste 1967. aastal[28]

Loomine ja tutvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Oktsidentaali sümbol

Esimesed sammud uue keele loomiseks astus Wahl 19. sajandi viimastel aastatel. 1896 ja 1897 avaldas ta Hannoveris ilmunud ajakirjas Linguist kaks artiklit, milles tutvustas oma ideid. Paralleelselt esitles sajandi viimasel kümnendil Peterburi volapüki-akadeemia president Waldemar Rosenberger akadeemia liikmetele enda loodud uut keelt – idiom-neutrali. Aastatel 1906–1909 andis Rosenberger Peterburis välja ka uues keeles ajakirja Progres. Samas väljaandes tegi Wahl 1906. aastal omapoolsed ettepanekud keele reformimiseks, mis aasta hiljem Rosenbergeri poolt ka vastu võeti. Hoolimata reformimisest idiom-neutral populaarsust ei kogunud ja hääbus. Samal ajal arendas Wahl oktsidentaali vaheastmeks kujunenud romaani keelte baasil loodud AULIt (Auxiliari lingue International), mida tutvustas 1909. aastal ajakirjas Academia pro Interlingua – Discussiones. 1911 sõnastas Wahl oktsidentaali aluseks saanud sõnamoodustusreegli, mis sai hiljem tuntuks de Wahli reeglina.[31][32]

1916. aastal rajati Venemaa kunstkeelte huviliste poolt Peterburis ühing Kosmoglot. Wahl ei olnud ühingu asutajate hulgas, vaid liitus sellega hiljem nagu ka eesti keeleteadlane ja pasigraafilise märgikeele looja Jakob Linzbach. Wahlist sai ühingus n-ö "naturalistliku koolkonna" eestkõneleja, rajades sellega teed oktsidentaali loomisele. 1917. aasta revolutsiooniliste sündmuste ja liikmete Peterburist lahkumisega ühingu tegevus hääbus ning lõppes 1921. aastal täielikult, et samal aastal Tallinnas taastuda. Ühingu tegevuse taaselustas Wahl koos Linzbachiga ning mõnevõrra muudeti ühingu nime, milleks nüüd sai Kosmoglott. Sidemed säilisid ka ühingu endiste liikmetega, kes nüüd tegutsesid erinevates Euroopa riikides. Wahl oli ühtlasi ühingu poolt 1922–1926 välja antud ajakirja Kosmoglott toimetaja. Sama ajakirja esimeses numbris tutvustaski Wahl enda loodud tehiskeelt oktsidentaali, mis baseerus valdavalt hispaania keele sõnavaral, aga ka teistel romaani ja lisaks germaani keeltel. Ta tutvustas 1923–1928 keelt ka sariväljaandes "Occitental, unie natural, vermen neutral e max facil e comprensibil lingue por International relationes". Oktsidentaali grammatika kohta andis Wahl 1925. aastal välja raamatu "Radicarium directiv del lingue International (Occidental). In 8 lingues".[33][34][35]

Propageerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirja esimeses numbris ilmus ka ühingu üks esimesi katseid saavutada oma tegevusele rahvusvaheline tähelepanu. Nimelt trükiti seal ära 5. septembril 1921 Rahvasteliidule saadetud kiri, milles soovitati kasutusele võtta perfektne, mitte ilmtingimata levinuim rahvastevahelise suhtlemise keel, mis oleks lihtsalt omandatav. Sobiva keele leidmiseks soovitati korraldada võistlus ja kandidaate pidanuks hindama Rahvasteliidu kokku kutsutav ekspertide komisjon. Ettepanek lükati siiski Rahvasteliidu poolt tagasi.[36][37]

Vaatamata ebaedule Rahvasteliidus muutus oktsidentaal kiiresti populaarseks. Aja jooksul selgus ka, et uus keel meelitas üle ka paljud ido harrastajad, samal ajal, kui esperantistid jäid oma keelele truuks. Paul Ariste järgi olid idistide vahel vastuolud ja pärast Wahli isiklikku pöördumist asuda oktsidentaali propageerima paljud seda tegidki.[28] Keele populaarsuse kasvuga paralleelselt vähenes aga Kosmoglotti aktiivsus ning 1928. aasta detsembris toimunud mälestusüritust 10 aastat varem surnud Rosenbergerile on peetud ühingu viimaseks teadaolevaks ürituseks.[38]

Edgar von Wahl (paremal) koos oktsidentaalihuvilistega 1927. aastal Viinis

Teisalt tekkis 1920. aastate jooksul mitmeid oktsidentaaliühinguid. 1927 loodi oktsidentaaliühinguid koondav Association International Cosmoglotta, mis aasta hiljem nimetati ümber Occidental-Unioniks. 1927. aastast hakkas ka ajakiri Kosmoglott ilmuma Tallinna asemel Viinis ja pealkirja Cosmoglotta all. Viimases Tallinnas ilmunud numbris avaldas Wahl muuhulgas Lydia Koidula luuletuse "Kallim kingitus" oktsidentaalikeelse tõlke pealkirja all "Max car donation". Wahlile isiklikult tõi uue keele populaarsus kaasa rahvusvahelise tuntuse. Ta esines ettekannetega mitmetes Euroopa riikides ning suhtles tihedalt lingvistidega. 1939 kutsuti ta tõenäoliselt ainsana Eestist V lingvistide konverentsile Brüsselis.[20][39][14]

Samas ei saavutanud oktsidentaal kunagi esperantoga võrreldavad populaarsust, ehkki Wahl sooviks oli olnud luua ideaalne rahvusvahelise suhtlemise keel. Põhjuseks võis olla Paul Ariste pakutud selgitus, et oktsidentaali grammatika olevat küll kerge, ent tuletusõpetus keeruline.[28] Oktsidentaali kasutajateks sõdadevahelisel ajal olid valdavalt Lääne-Euroopa haritlased.[20]

1949. aastal, pärast Wahli surma, nimetati oktsidentaal interlingueks, et kaotada nimest viide läänele ja keel seeläbi rahvusvahelisemaks muuta. Pekka Erelti sõnul pidurdas just nimelt keele läänele viitav nimetus selle levikut idablokis. Occidental-Unionist sai keele ümbernimetamise järel Interlingue-Union, millist nime kannab see ka tänapäeval. Ühingul on oma akadeemia, lisaks ilmub ühingu väljaandena ajakiri Cosmoglotta, mis on 1920. aastatel Tallinnas ilmunud ajakirja järglane.[39][40][20]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Wahl abiellus 1894. aastal Peterburis Maria von Hübbenetiga (1871-1933), kes oli suurvürstinna Maria Pavlovna ihuarsti tütar. Neil oli viis last: Johann ehk Hans (1895-1968), Guido (1896-?), Ellen (sündinud ja surnud 1900), Anatol (1903-1972) ja Lydia Maria (1907-1989). Abielu lahutati 1913. aastal, mille järel jäid Johann, Guido ja Lydia Maria isa juurde elama. Anatol jäi Soome kolinud ema juurde, mõni aeg hiljem suundus sinna ka Lydia Maria. Wahli vanemad pojad olid Esimese maailmasõja alguseks kolinud Saksamaale ja teenisid sõjas Saksa armees. Guido viibis Saksa okupatsiooni ajal lühikest aega Tallinnas puhkusel, aasta lõpupoole jäi ta aga sõjas kadunuks.[41] Teistel andmetel langes ta 1919. aastal Lätis Tukumsi läheduses enamlastega peetud lahingus.[1] Wahli vanima poja Johanni kaks poega – Volker (sündinud 1935) ja Asko (sündinud 1937) – elavad Saksamaal ja osalevad sealse Balti Rüütelkondade Liidu tegevuses.[42]

1914 abiellus Wahl teistkordselt, sel korral Agnes Riesenkampffiga. Agnes oli sarnaselt abikaasale õpetaja, andes võimlemistunde erinevates Tallinna koolides.[43] 1917. aastal sündis neile tütar Veronika.[10] Wahli teine abielu kestis kuni 1941. aastani, kui Agnes NKVD poolt arreteeriti ja maha lasti.[44]

Harrastused[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks lingvistikale harrastas Edgar von Wahl avamerepurjetamist. 1895 sai temast Keiserliku Eestimaa Merejahtklubi liige ja järgnevatel aastatel võttis ta selle tegevusest aktiivselt osa, kuuludes selle tehnilisse komiteesse ja olles klubi sekretär. Ta koostas 1913. aastal ka klubi 25. aastapäevale pühendatud aastaraamatu. 1922. aastal sai Wahlist klubi auliige. Talle kuulus aastate jooksul mitu laeva, millest ühe – Auli nimelise ketši – olevat ta ise konstrueerinud.[45]

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • Edgar von Wahl. Flexion und Begriffsspaltung. – Linguist, nr 10, 1896.
  • Edgar von Wahl. Ausnahmen. – Linguist, nr 3, 1897.
  • Edgar de Wahl. L leges de derivation en verbes. – Lingua Internationale, nr 1, 1911.
  • Edgar von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club: historische Übersicht 1888-1913. Tallinn 1913.
  • Edgar de Wahl. Qual instructiones da nos li historie de lingue universal. – Kosmoglott, nr 1, 1922, lk 6–8.
  • Edgar de Wahl. Radicarium directiv del lingue international (occidental): in 8 lingues. Tallinn 1925.
  • Edgar de Wahl. Occidental: Gemeinverst. europäische Kultursprache f. internat. Verkehr ; Begründung, Grammatik, Wortbildg, vergl. Textproben. Tallinn, Viin 1928.
  • Edgar de Wahl. Spiritu de interlingue. Cheseaux/Lausanne, 1953.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Andreas Künzli. Edgar von Wahl (1867-1948): Aldonaj biografiaj notoj pri lia familia deveno kaj atentigo pri grava libro pri la genealogio de la familio von Wahl
  2. 2,0 2,1 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 295–296.
  3. Історія виникнення Pervomaiski ametlikul kodulehel.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 296.
  5. 5,0 5,1 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 297.
  6. Olev Mikiver. Heites pilku tagasi: vesteid ajalehest "Teataja". Tallinn 2004, lk 45. Esimest korda ilmunud ajalehes Teataja, 9. juuni 1993.
  7. Aleksander Veiderma. Elu hariduse radadel: mälestused. Tallinn 2000, lk 141. (kättesaadav ka DIGARis)
  8. 8,0 8,1 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 304.
  9. Märt Karmo koostatud koguteoses Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Saksa Reaalkooli kohta on Wahlist räägitud kui Saksa Reaalkooli õpetajast. Märt Karmo. Must-kuldne müts me peas… II: Tallinna Reaalkool 1920–1940, Saksa Reaalkool 1919–1939. Tallinn 2011.
  10. 10,0 10,1 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 302.
  11. 11,0 11,1 Karmo, lk 834.
  12. Karmo, lk 818.
  13. Karmo, lk 820.
  14. 14,0 14,1 14,2 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 305.
  15. Uus maailmakeel Tallinnast. – Uudisleht, 4. juuli 1932.
  16. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 298.
  17. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 301.
  18. Aadu Must. Privilegeeritust põlualuseks: baltisaksa ühiskonnategelaste represseerimine Esimese maailmasõja ajal. – Esimene maailmasõda ja Eesti. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, nr 22(29), Tartu 2014, lk 15–107, siin lk 30–31, 33.
  19. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 301–302.
  20. 20,0 20,1 20,2 20,3 20,4 20,5 Pekka Erelt. Keelemees, kes nägi ette Pearl Harborit Eesti Ekspress, 16. jaanuar 2002.
  21. 21,0 21,1 21,2 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 307.
  22. Edgar Wahli kiri Lieselotte Riesenkampffile Tallinnas, 18. juulil 1943. – Ajalooline Ajakiri, nr 2, 2016, lk 309–311, tsitaat lk 310–311 (tõlkinud Reet Hünerson).
  23. Kiri Armand Ramstedtile 30. märts 1947 Tallinnas.
  24. 24,0 24,1 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 308.
  25. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 309.
  26. Morte de E. de Wahl Ric Bergeri kirjutatud nekroloog.
  27. Sissekanne kalmistute registris
  28. 28,0 28,1 28,2 28,3 Ariste.
  29. Andreas Künzli. Eine neue Sprache für Russland und die ganze Welt Unabhängige Schweizer Interlinguistische Studien, nr 3, 2015, lk 63.
  30. Lumiste, Võhandu, lk 484–485.
  31. Künzli (2015), lk 9.
  32. Lumiste, Võhandu, lk 485.
  33. Lumiste, Võhandu, lk 485–486, 490.
  34. Aleksandr Dulitšenko. Maailmakeele otsinguil ehk interlingvistika kõigile. Tartu 2004, lk 143.
  35. Künzli (2015), lk 10, 12–13.
  36. Künzli (2015), lk 13–14.
  37. KOSMOGL0TT e li Liga de Nationes Kosmoglott, nr 1, 1922, lk 3–5.
  38. Künzli (2015), lk 14.
  39. 39,0 39,1 Lumiste, Võhandu, lk 486.
  40. Cosmoglotta IE-Munde - Jurnal e information pri Interlingue (Occidental).
  41. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 296, 299.
  42. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 299.
  43. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 300.
  44. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 306.
  45. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 297–298.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Paul Ariste. Ed. Wahl – interlingvistika arendaja. – Noorte Hääl, 14. jaanuar 1967.
  • Ric Berger. Edgar de Wahl, autor de Occidental. – Cosmoglotta, nr 130, 1946, lk 17–32.
  • Pekka Erelt. Keelemehest Nostradamus. Kaheksakümmend aastat tagasi mõtles tallinlane Edgar de Wahl välja uue rahvusvahelise keele. – Eesti Ekspress, 17. jaanuar 2002, lk 32.
  • Andreas Künzli. Edgar von Wahl (1867-1948) aldonaj biografiaj notoj pri la familia deveno. – Международные языки в контексте евролингвистики и интерлингвистики = Internaciaj lingvoj en konteksto de eurolingvistiko kaj interlingvistiko: материалы международной конференции (Тарту, 25-26.09.2009). Interlinguistica Tartuensis, nr 9. Tartu 2009, lk 234–239.
  • Ülo Lumiste, Leo Võhandu, "Kolmest Eestis loodud tehiskeelest ja nende loojatest" – Akadeemia 2007, nr 3, lk 482–510. (kättesaadav ka DIGARis)
  • Kalmer Mäeorg, Aigi Rahi-Tamm, "Edgar von Wahl 1867–1948: keelemees ja poliitiline prohvet"Ajalooline Ajakiri 2016, nr 2, lk 295–311.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]