Edgar von Wahl

Allikas: Vikipeedia
Edgar von Wahl
Edgar von Wahl (cropped).jpg
Edgar von Wahl 1927. aastal
Sünniaeg 23. august 1867
Sünnikoht Bogopil/Olviopol, Ukraina
Surmaaeg 9. märts 1948 (80-aastaselt)
Surmakoht Tallinn, Eesti
Kodakondsus Venemaa keisririik (1867–1918)
Eesti Vabariik (1918–1940)
Nõukogude Liit (1940–1948)
Rahvus sakslane
Tegevusala keeleteadus, pedagoogika
Töökoht Tallinna Peetri Reaalkool (1894–1918)
Tallinna Saksa Reaalkool (1919–1933)
Haridus Peterburi ülikool
Peterburi kunstiakadeemia
Tuntumad tööd tehiskeel oktsidentaal
Märkused
kasutanud ka pseudonüümi Julian Prorók

Edgar von Wahl või Edgar de Wahl (täisnimi Edgar Aleksis Robert von Wahl või Edgar Alexis Robert von Wahl või Edgar Alexei Robert von Wahl; 23. august (vkj 11. august) 1867 Bogopil/Olviopol, praegu osa Pervomaiski linnast Mõkolajivi oblastis Ukrainas9. märts 1948 Tallinn) oli baltisaksa õpetaja ja harrastuskeeleteadlane, kes sai tuntuks kunstliku keele oktsidentaali loojana.

Wahl omandas hariduse Peterburis ja läbis vabatahtlikult sõjaväeteenistuse Vene mereväes. Seejärel, 1894. aastal kolis ta Tallinnasse, kus elas pea kogu oma järgneva elu. Ta töötas kooliõpetajana, andes tunde erinevates Tallinna koolides. Enne Esimest maailmasõda ja selle ajal oli ta ka Tallinna linnavolinik.

Keeleteadusega tegeles Edgar von Wahl hobi korras, ta polnud seda õppinud ega teinud keeleteadlasena erialast tööd. Wahli huvi keelte ja eriti tehiskeelte vastu tekkis juba Peterburis õppides. Ta alustas volapüki propageerijana ja asus seejärel esperantoga tegelema, olles üks esimestest esperantistidest. 19. sajandi viimasel kümnendil alustas ta aga uue ideaalse rahvusvahelise keele otsinguid, mis jõudsid 1922. aastaks oktsidentaaliks nimetatud keele tutvustamiseni ja eelkõige oktsidentaali propageerimiseks mõeldud ajakirja Kosmoglott väljaandmiseni.

Wahl loobus 1939. aastal ümberasumisvõimalusest, jäi Eestisse ja paigutati Saksa okupatsiooni ajal Seewaldi vaimuhaiglasse. 1945 pääses ta vaimuhaiglas viibides napilt küüditamisest ja suri sealsamas 1948. aastal.

1949. aastal nimetati tema loodud keel ümber interlingueks ning selle nime all tuntakse seda enamasti ka tänapäeval.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Wahlide perekonnavapp

Edgar von Wahl kuulus Wahlide immatrikuleerimata Päinurme liini (Haus Assick). Edgar von Wahli vanavanaisa oli Carl Gustav von Wahl, kes omandas Pajusi, Tapiku ja Kavastu mõisad ning oli lühikest aega ka Kaave mõisa omanik. Carl Gustav von Wahlil oli kahest abielust kokku 14 last, kellest põlvnesid mitmed Wahlide liinid.[1] Neist üks, Edgar von Wahli vanaisa, riigiametnik Alexei von Wahl, kes ostis Päinurme mõisa 1837. aastal, panigi aluse Päinurme liinile. Lisaks oli ta rentnik Taevere mõisas, kus sündis Edgar von Wahli isa Oskar von Wahl (1841–1906).[2]

Edgar von Wahli juured ulatusid osaliselt ka Inglismaale. Tema üks vanavanaema, Carl Gustav von Wahli esimene abikaasa Henriette Edwards oli inglise kaupmehe George Edwardsi tütar. Teine vanavanaema, Alexei von Wahli abikaasa Kornelia Elisabeth Knirschi ema oli Inglismaalt pärit Marie Turner.[1][2]

Edgar von Wahli isa, ametilt raudteeinsener Oskar von Wahl abiellus 1866. aastal Tallinnas sealtsamast pärit Lydia Amalie Marie von Huseniga (1845–1907).[2][3]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar von Wahl sündis Ukrainas Podoolias 23. augustil 1867. Tema vanemad olid sinna kolinud, kuna Oskar von Wahl asus 1866. aastal tööle OdessaBaltaKrementšukiHarkivi raudtee ehitusel.[4] Wahli täpse sünnikoha kohta leidub vastakaid andmeid. Üldjuhul on tema sünnilinnaks märgitud Olviopoli linn, ent leidub allikaid[3][5], milles on tema sünnikohana kirjas Bogopili (ka Bogopol) linn Olviopoli külje all, teisel pool Lõuna-Bugi jõge[a]. Mõnedes allikates on välja toodud mõlemad linnad.[6][7]

Hiljemalt 1869. aastaks kolis Wahlide pere Krementšukki. Seal sündisid Wahli kaks venda: 1869. aastal imikuna surnud Oskar Paul Karl ja 1870 Arthur Johann Oskar (surnud 1951). Hiljem juba Tallinnas sündisid Wahli kaks õde Lydia Jenny Cornelia (1871–1917) ja Harriet Marie Jenny (1873–1920) ning 1877 Peterburis Jenny Theophile (surnud 1961).[2]

Pere kolis pärast vahepealset Tallinna-aega 1876. aastal Peterburi. Samal aastal asus Edgar von Wahl õppima Peterburi 3. gümnaasiumis, mille lõpetas 1886. aastal. Järgnevalt õppis ta Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas ning Peterburi kunstiakadeemias arhitektuuri ja hiljem maalimist. Ülikooli astumise järel 1886. aastal liitus Wahl Peterburis tegutsenud baltisaksa korporatsiooniga Nevania, kus ta 1891. aasta sügissemestril pidas ka laekuri ametit. Peterburi ülikooli lõpetas Wahl 1891, kunstiakadeemiast sai ta 1893 elementaarkooli joonistusõpetaja diplomi.[8][9][10] Ülikooli lõpetamise järel töötas Wahl 1891. aasta sügisel lühikest aega Peterburis asendusõpetajana, et seejärel sõjaväeteenistusse astuda.[11]

Wahl õppis lapse ja noorukina selgeks mitmed keeled. Lapsepõlves oli ta omandanud saksa, vene, eesti ja prantsuse keele oskuse, gümnaasiumis õppis ta neile lisaks ladina ja kreeka ning ülikoolis hispaania keelt.[8] Lisaks neile suutis ta ennast veel üheksas keeles mõistetevaks teha. Wahli enda sõnade järgi oli tal juba lapsepõlves olnud soov leiutada uus keel. Indiaanlasemängude jaoks arendas ta välja isikliku "indiaanikeele", mille grammatika põhines kreeka ja eesti keelel.[12][13]

Sõjaväeteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar von Wahl Vene mereväe mundris 1914. aastal.

1892 asus Wahl vabatahtlikult teenima Venemaa mereväes. Teenistuses olles reisis Wahl palju, külastades muuhulgas Kariibi mere saari ja Ameerika Ühendriike. 1894. aasta alguses sai ta mitšmani auastme ja läks varsti pärast seda erru.[8] 1904 suvel kutsuti Wahl uuesti tegevteenistusse. Ta teenis kuni 1905. aasta oktoobrini Balti laevastikus. Samal ajal toimunud Vene-Jaapani sõja lahingutest ta osa ei võtnud.[14]

Nooruses Wahli lähedalt tundnud hilisema väliseesti kunstniku Olev Mikiveri mälestuste järgi oli too olnud väga uhke oma tsaariaegse ohvitserimundri üle ja kandis seda vahel ka aastakümneid hiljem:

E. v. Wahl oli muide noores eas olnud tsaari mereväes ohvitser ja oma jutu järgi surunud maha madruste mässu Sveaborgis, Helsingi sõjasadamas või merekindluses, nüüdse nimega Suomenlinnas, aastal 1905 või 1906. Seda aega pidas ta vist pühaks, sest aastakümneid hiljem, näiteks minu õe pulmas esines ta tsaariaegses mundris.

Olev Mikiveri mälestused, trükis ilmunud 1993. aastal[15]

Viapori ülestõusu mahasurumisel Wahl tõenäoliselt siiski ei osalenud, sest oli selleks ajaks juba teenistusest vabastatud.[14] Mõningatel andmetel võeti Wahl uuesti tegevteenistusse ka Esimese maailmasõja ajal.[16]

Varane Tallinna periood[muuda | muuda lähteteksti]

1894. aasta lõpus kolis Wahl Tallinnasse, kus veetis suurema osa oma edasisest elust. Sama aasta sügisel oli ta saanud Tallinna Peetri Reaalkooli matemaatika ja füüsika õpetaja koha. Ta õpetas edaspidi ka joonestamist paruness von der Howeni tütarlastekoolis, Hansakoolis, Toomkoolis ja mujalgi.[8] Tema õpetajatöö katkes vaid väeteenistuses viibimise aegadel.[11] Wahli õpetamisstiili on oma mälestustes kirjeldanud aastatel 1906–1909 Peetri reaalkoolis õppinud hilisem haridustegelane Aleksander Veiderma:

Matemaatikat ja füüsikat õpetas veel Edgar von Wahl, endine mereväeohvitser, kellel oli alati varuks mõni tabav märkus mõne sündmuse või isiku kohta. Ta oli kaunis räpakas füüsikakatsete korraldamisel: sageli murdusid riistad ja purunesid klaasid. Tema suhtumine õpilastesse oli lihtne, mida kinnitab ka hüüdnimi Sass.

Aleksander Veiderma mälestused[17]

Sajandivahetusel algas ka Wahli aktiivsem publitsistitegevus. Ta avaldas nii keeleteadusega seotud artikleid erinevates väljaannetes kui ka kirjutisi erinevatel teemadel mitmetes Tallinna ajalehtedes ja ajakirjades.[18]

Linnavolinikuna Esimese maailmasõja eel ja ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Õpetajaameti pidamise kõrval sisenes Wahl enne Esimese maailmasõja puhkemist ka poliitikasse. 1913 valiti ta Tallinna linnavolikogu liikmeks. Samal aastal sai temast volikogu vanade ehitusmälestiste kaitse komisjoni liige. Hoolimata õpetajaametist ei tegelenud Wahl linnavolikogus haridusküsimustega. Üldse oli ta volikogu istungitel küll aktiivne kohalkäija, ent sõna võttis vähe.[19]

Pärast Esimese maailmasõja algust tabasid Vene impeeriumis elanud sakslasi repressioonid, mis ei jätnud täielikult puutumata ka Wahli. Näiteks suleti Tallinna aadliklubi, mille liige Wahl oli olnud.[20] 1914. aasta sügisel sattus ta saksapäraste kohanimede ümbermuutmise propagandakampaania keskmesse. Linnavolinikuna osales ta Tallinna linna nime muutmise aruteludes, mis järgnesid linnapea Jaan Poska ettepanekule asendada saksakeelne Revel vanavene keelest pärineva Kolõvaniga (seejuures kasutati asja arutamisel ebaõiget nimekuju Kalõvan). Wahl leidis, et linna vanimad nimed olevat olnud hoopis Ledenets või Lindanisa. Ühtlasi tundis ta huvi, kui palju nime muutmine maksma võiks minna, mille peale olevat volikogus puhkenud "üleüldine naer". Nime muutmiseks vajalikud hääled saadi volikogus ka lõpuks kokku, ent muutmise endani ei jõutud.[21]

Wahl valiti linnavolikokku ka 1917. aastal vahetult enne Veebruarirevolutsiooni toimunud valimistel. Uues volikogus sai temast tuletõrje-, rahvahariduse ja linna pandimaja asjade komisjonide liige, samuti jätkas ta ehitusmälestiste komisjoni liikmena. Ent 1917 augustis valiti juba uus volikogu ja sellega Wahli poliitiline tegevus ka lõppes.[22]

Elu iseseisvas Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aasta veebruaris, iseseisvuse väljakuulutamise ajal oli Wahl avaldanud soovi saada relvakandjaks ja astuda seega korrakaitsesalga liikmeks. Relvaloa kirjutas talle välja oma õpilane, kes on seda seika hiljem meenutanud:

Relvatahtjate seast mäletan vaid üht – minu füüsika õpetajat hra Vahli. Mäletan teda vist selle meeleolu tõttu, mis võis kerkida noore õpilase hinges, kui tema õpetaja palub temalt relva.

Initsiaalidega N. Rg. endine Reaalkooli õpilane 1934. aastal[23]

1919. aastal jagunes Peetri Reaalkool kaheks – eestikeelseks Tallinna Reaalkooliks ja saksakeelseks Tallinna Saksa Reaalkooliks. Wahl jätkas õpetajana viimases, kus ta andis matemaatika, füüsika, geograafia, kosmograafia ja joonestamise tunde.[24][b] Sageli käisid õpilased järeltöid tegemas tema Eha tänaval asunud kodus, mis oli kujundatud meremehestiilis ja sai seetõttu õpilaste seas hüüdnime "kajut".[25][26] Õpilaste hulgas oli Wahl populaarne õpetaja, kes eriti pühendunult õpetas geograafiat, tõenäoliselt seetõttu, et oli palju reisinud. Samuti imponeeris õpilastele asjaolu, et Wahl oli kooli juures tegutsenud Inglise Klubi liige.[27] Wahlil olevat ka kombeks olnud kirjalike tööde ajal näiliselt ükskõikselt ajalehte lugeda, ent läbi ajalehes oleva augu õpilasi jälgida, kandes paremaks nägemiseks topeltprille.[26]

Samas oli ta ka väga otsekohene, mistõttu võis teiste õpetajatega konflikti sattuda. Näiteks ei sallinud ta moodsat kunsti, mida väljendas varjamatult kooli kunstiõpetaja üleskutsel toimunud kunstinäituse külastusel.Seejuures olevat ta moodsat kunsti võrrelnud kommunismiga:

Moodne! Õpetage poistele siis kommunismi! Selleski on midagi modernset!

Edgar von Wahli teadmata ajal ja kohas väidetavalt lausutud sõnad[28]

Wahl jäi pensionile 1920. aastate keskel, ent jätkas osakoormusega õpetamist veel kuni 1933. aastani. Pensionile jäämise järel pühendus ta oma hobidele, eriti juba Peterburi aegadest südameasjaks saanud tehiskeeltele.[29] Ta oli 1929–30 ka ajakirja Estländische Wochenschau toimetaja.[30] Umbes samal ajal süvenes ka tema huvi 16. sajandi prantsuse ennustaja Nostradamuse ja tema ennustuste vastu, millest ta rääkis pikemalt 1932. aasta suvel Uudislehele antud intervjuus.[31]

Teise maailmasõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]

1939. aastal ei lahkunud Wahl erinevalt oma lähedastest ümberasumise käigus ja otsustas Eestisse jääda. Wahlile, kes esindas idealistlikku Pan-Euroopa ideed, oli vastumeelne Saksamaa natsionaalsotsialistlik valitsus. Ta nimetas Saksa riiki koguni "termiit-riigiks". Eestisse jäämise põhjuseks võis olla ka see, et lahkudes oleks ta pidanud maha jätma oma mahuka arhiivi, samuti võis oma osa olla ohul sattuda Saksamaal vanadekodusse, nagu oli juhtunud mõne tema tuttavaga.[30][32]

Ka 1941. aasta kevad-talvel toimunud järelümberasumisest jäi Wahl kõrvale. Järelümberasumise toimumisest oli ta igal juhul teadlik, sest kui temalt ta plaanide kohta küsiti, vastas ta, jätmata kahtlust, et tema otsus on Eestisse jääda:

See Hitler, see hull tüüp, keelab mu keele igal maal, mille ta vallutab. See tüüp on hull!

Edgar von Wahl 1941. aasta talvel[33]

Kui repressioonidest esimesel Nõukogude aastal õnnestus Wahlil pääseda, siis pärast Saksa okupatsiooni algust kahtlustati teda riigivastases tegevuses. Wahl arreteeriti 12. augustil 1943 abikaasa vennanaisele Posenisse saadetud, ent sama aasta juulis Königsbergis tsensuuri takerdunud kirjade tõttu, milles ta ennustas ülestõusu puhkemist Poolas ja soovitas seal elanud lähedastel Saksamaale lahkuda[34][32]:

Tuleb teadmiseks võtta, et pärast bolševismi likvideerimist, nii umbes 1944, kui Saksa-liitlaste väed põhjast ohtlikku Väike-Aasiasse tõmmatakse, et araabia ülestõus likvideerida, kuid mitte varem, on väga tõenäoline, et Saksamaa poolt vallutatud maadest vägede väljaviimisega proovivad poolakad ülestõusu alustada (salajased relvalaagrid on neil juba olemas) ja siis võib pikaaegselt tagasihoitud vihavaen eriti halastamatuks tapatalguks muutuda, mis endistes Poola külades ja mõisates elavaid baltlasi ohustab. Ma tahan seepärast sind ja kõiki teisi, kes samas olukorras on, hoiatada ning sind paluda, et siis, kui araabia ülestõus lahti läheb, Wartegaust võimaluse korral lahkuda või vähemalt kõiki abinõusid põgenemiseks [...] Reichi õigeaegselt tarvitusele võtta. Ma palun, seda kirja, mille ma sulle nüüd, 1943. aasta juulis kirjutanud olen, dokumendina hoida ja võimaluse korral ka teistele vaadata anda.

Edgar von Wahli kiri Lieselotte Riesenkampffile Tallinnas, 18. juulil 1943[35]

Samas kirjas juhtis Wahl tähelepanu sellele, et oli juba varem ennustanud Pearl Harbori rünnakut ja sõja puhkemist Ameerika Ühendriikide ja Jaapani vahel. Wahl ei eitanud ülekuulamisel kirjutatut ja kordas seal mitmeid esitatud väiteid, uskudes "kaljukindlalt" oma ennustuste tõesusse. Wahli hoiti mõnda aega Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagris, ent tema ülekuulamisel antud tunnistusi pidas SD kummaliseks ja lasi seetõttu Wahli Seewaldi närvikliinikus uurida. Seal diagnoositi tal vanadusnõtrus ja jäeti vaimuhaiglasse, mis päästis ta ühtlasi võimalikust surmanuhtlusest. Wahli kaitsesid ka mitmed lähedased ja sõbrad, kelle väitel oli too vastutusvõimetu.[32][34]

1944. aastal aset leidnud Märtsipommitamise käigus hävis Wahli arhiiv, mis oli talle suureks vapustuseks. Kolm aastat hiljem meenutas ta Soome oktsidentalistile Armand Ramstedtile saadetud kirjas, et toimunu oli tõeline katastroof, mille käigus läksid kaotsi paljud asendamatud ja unikaalsed materjalid.[34][36]

Elu lõpp ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aasta veebruaris koostatud sakslaste küüditamisaktsiooni nimekirjas oli sarnaselt teistele veel Eestis elavate sakslastele ka Wahli nimi. Augustis toimunud küüditamise käigus kuulus Wahl aga nende kümnekonna inimese hulka, keda välja ei saadetud või kelle asukohta kindlaks teha ei suudetud. Ehkki Wahli pääsemise põhjused ei ole täpselt teada, on teada, et mõnel juhul langetas küüditamist läbi viinud operatiivgrupi juht otsuse raskelt haigeid või invaliide mitte ära viia, otsuse tegemist võis seejuures mõjutada haigla töötajate arvamus. Seega päästis just vaimuhaiglas viibimine suure tõenäosusega Wahli juba teistkordselt.[37]

Pärast küüditamisest pääsemist õnnestus Wahlil endiselt pidada kirjavahetust välismaiste kolleegidega. On võimalik, et Seewaldi arstid tunnustasid tema pühendumist filoloogiale, kui välismaailmaga suhtlemist võimaldasid.[37]

Wahl suri 9. märtsil 1948 kell 15.[38] Tema sõpradeni Läänes jõudis surmateade "raudse eesriide" tõttu suure hilinemisega.[39] Wahl maeti 14. märtsil Tallinna Siselinna kalmistu Aleksander Nevski kalmistule.[40] 1996. aastal maeti Wahli säilmed ümber Jõgevamaale Pajusi mõisa kalmistule, kus asub ka Wahlide perekonnakabel.[viide?]

Oktsidentaal[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Wahli püüdlused luua uus ja ideaalne rahvusvahelise suhtlemise keel said alguse 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses Venemaa keisririigis levinud ulatuslikust huvist kunstlike keelte vastu. Peterburis elades tekkis Wahlil huvi kõigepealt hiljuti loodud volapüki ja seejärel esperanto keele vastu. Millalgi 1887. ja 1888. aasta vahetusel kohtus Wahl oma isa kaudu viimase kolleegi Waldemar Rosenbergeriga, kes sel ajal tegeles volapükiga ja sel moel jõudis Wahl esialgu just selle keele juurde. Temast sai volapüki aktiivne propageerija, ent üsna kiiresti – 1888. aasta esimesel poolel – tutvus ta esperantoga ja läks selle peale üle.[41] Paul Ariste on selle kohta kirjutanud, et Wahlist sai pärast 1887. aastal välja antud esimese esperantoõpikuga tutvumist kiiresti Ludwik Zamenhofi ja tema loomingu pooldaja. Ta kuulus 1891. aastal Peterburis asutatud Venemaa esimese esperantoühingu Espero asutajate hulka, samuti sai temast ajakirja La Esperantisto kirjasaatja. Ta tõlkis vene ilukirjandust esperanto keelde ja koostas esperanto-hispaania sõnaraamatu.[42][43] Väidetavalt sõitis ta koguni Zamenhofile Varssavisse külla.[44]

Esperanto juurde Wahl aga püsima ei jäänud, vaid alustas uue tehiskeele otsinguid:

Tal oli rahutu, alati midagi uut otsiv iseloom. Selle iseloomujoone tõttu oli ta nooremana olnud üha aldis pooldama uusi kunstlike keelte kavandeid […].

Paul Ariste 1967. aastal[42]

Jaan Ojalo järgi eemaldus Wahl esperantost pärast seda, kui 1894. aastal lükati esperantistide enamuse poolt tagasi keele reformimise ettepanekud.[45] Mitmed reformiettepanekud pärinesid Wahlilt endalt.[46] Wahli arvates olevat esperanto liiga "aprioorne". Ta leidnud, et ideaalne rahvusvaheline keel peab olema loomulikum ja arusaadav ka ilma õppimata. Samuti olevat Ojalo arvates Wahl pidanud esperantot liiga demokraatlikuks, mis ohustavat Lääne kultuuri.[45]

Loomine ja tutvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Oktsidentaali sümbol, mis kujutab ringi sees asuvat tildet, võeti kasutusele enne 1934. aastat ja valiti välja mitme variandi seast selle lihtsuse ja kommunikatsioonile viitava sümboolika tõttu.[47]

Esimesed sammud uue keele loomiseks astus Wahl 19. sajandi viimastel aastatel. 1896 ja 1897 avaldas ta Hannoveris ilmunud ajakirjas Linguist kaks artiklit, milles tutvustas oma ideid. Paralleelselt esitles sajandi viimasel kümnendil Wahli heaks tuttavaks saanud Rosenberger, kes oli sel ajal Peterburi volapüki-akadeemia president, akadeemia liikmetele enda loodud uut keelt – idiom neutrali. Aastast 1906 andis Rosenberger Peterburis välja ka uues keeles ajakirja Progres. Samas väljaandes tegi Wahl 1906. aastal omapoolsed ettepanekud keele reformimiseks, mis aasta hiljem Rosenbergeri poolt ka vastu võeti. Hoolimata reformimisest idiom neutral populaarsust ei kogunud ja hääbus. Samal ajal arendas Wahl oktsidentaali vaheastmeks kujunenud romaani keelte baasil loodud AULIt (Auxiliari lingue International), mida tutvustas 1909. aastal ajakirjas Academia pro Interlingua – Discussiones. 1911 sõnastas Wahl oktsidentaali aluseks saanud sõnamoodustusreegli, mis sai hiljem tuntuks de Wahli reeglina.[48][49]

1916. aastal rajati Venemaa kunstkeelte huviliste poolt Peterburis ühing Kosmoglot. Wahl ei olnud ühingu asutajate hulgas, vaid liitus sellega hiljem nagu ka eesti keeleteadlane Jakob Linzbach. Wahlist sai ühingus n-ö "naturalistliku koolkonna" eestkõneleja, rajades sellega teed oktsidentaali loomisele. 1917. aasta revolutsiooniliste sündmuste ja liikmete Peterburist lahkumisega ühingu tegevus hääbus ning lõppes 1921. aastal täielikult, et samal aastal Tallinnas taastuda. Ühingu tegevuse taaselustas Wahl koos Linzbachiga ning mõnevõrra muudeti ühingu nime, milleks nüüd sai Kosmoglott. Sidemed säilisid ka ühingu endiste liikmetega, kes nüüd tegutsesid erinevates Euroopa riikides. Wahl oli ühtlasi ühingu poolt 1922–1926 välja antud ajakirja Kosmoglott toimetaja. Sama ajakirja esimeses numbris tutvustaski Wahl enda loodud tehiskeelt oktsidentaali, mis baseerus valdavalt hispaania keele sõnavaral, aga ka teistel romaani ja lisaks germaani keeltel. Ta tutvustas 1923–1928 keelt ka sariväljaandes "Occitental, unie natural, vermen neutral e max facil e comprensibil lingue por International relationes". Oktsidentaali grammatika kohta andis Wahl 1925. aastal välja raamatu "Radicarium directiv del lingue International (Occidental). In 8 lingues".[50][51][52]

Propageerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirja esimeses numbris ilmus ka ühingu üks esimesi katseid saavutada oma tegevusele rahvusvaheline tähelepanu. Nimelt trükiti seal ära 5. septembril 1921 Rahvasteliidule saadetud kiri, milles soovitati kasutusele võtta perfektne, mitte ilmtingimata levinuim rahvastevahelise suhtlemise keel, mis oleks lihtsalt omandatav. Sobiva keele leidmiseks soovitati korraldada võistlus ja kandidaate pidanuks hindama Rahvasteliidu kokku kutsutav ekspertide komisjon. Ettepanek lükati siiski Rahvasteliidu poolt tagasi.[53][54]

Vaatamata ebaedule Rahvasteliidus muutus oktsidentaal kiiresti populaarseks. Aja jooksul selgus ka, et uus keel meelitas üle ka paljud ido harrastajad, samal ajal, kui esperantistid jäid oma keelele truuks. Paul Ariste järgi olid idistide vahel vastuolud ja pärast Wahli isiklikku pöördumist asuda oktsidentaali propageerima paljud seda tegidki.[42] Keele populaarsuse kasvuga paralleelselt vähenes aga Kosmoglotti aktiivsus ning 1928. aasta detsembris toimunud mälestusüritust 10 aastat varem surnud Rosenbergerile on peetud ühingu viimaseks teadaolevaks ürituseks.[55]

Edgar von Wahl koos oktsidentaalihuvilistega 1927. aastal Viinis: vasakult paremale Hanns ja Johann Robert Hörbiger, Engelbert Pigal ja Edgar von Wahl.

Küll aga tekkis 1920. aastate jooksul mitmeid uusi oktsidentaaliühinguid. 1927 loodi oktsidentaaliühinguid koondav Association International Cosmoglotta, mis aasta hiljem nimetati ümber Occidental-Unioniks. 1927. aastast hakkas ka ajakiri Kosmoglott ilmuma Tallinna asemel Viinis ja pealkirja Cosmoglotta all. Viimases Tallinnas ilmunud numbris avaldas Wahl muuhulgas Lydia Koidula luuletuse "Kallim kingitus" oktsidentaalikeelse tõlke pealkirja all "Max car donation". Wahlile isiklikult tõi uue keele populaarsus kaasa rahvusvahelise tuntuse. Ta esines ettekannetega mitmetes Euroopa riikides ning suhtles tihedalt lingvistidega. 1939 kutsuti ta tõenäoliselt ainsana Eestist V lingvistide konverentsile Brüsselis.[32][56][30] Teisalt jäi Wahl jätkuvalt asjaarmastajaks. Tema keeltealane tegevus ei jõudnud kunagi laiemate teoreetiliste lingvistikaprobleemideni, vaid piirdus omaenda tehiskeele konstrueerimise ja sellega seonduvate küsimuste käsitlemisega.[57]

Oktsidentaal ei saavutanud ka kunagi esperantoga võrreldavad populaarsust, ehkki Wahl sooviks oli olnud luua ideaalne rahvusvahelise suhtlemise keel. Erinevalt esperantost, millest sai populaarne keel töölisliikumiste seas, olid oktsidentaali kasutajateks sõdadevahelisel ajal valdavalt Lääne-Euroopa haritlased.[32] Paul Ariste on oktsidentaali vähest levikut selgitanud väitega, et oktsidentaali grammatika on küll kerge, ent tuletusõpetus keeruline.[42]

1949. aastal, pärast Wahli surma, nimetati oktsidentaal interlingueks, et kaotada nimest viide läänele ja keel seeläbi rahvusvahelisemaks muuta. Pekka Erelti sõnul pidurdas just nimelt keele läänele viitav nimetus selle levikut idablokis. Occidental-Unionist sai keele ümbernimetamise järel Interlingue-Union, millist nime kannab see ka tänapäeval. Ühingul on oma akadeemia, lisaks ilmub ühingu väljaandena ajakiri Cosmoglotta, mis on 1920. aastatel Tallinnas ilmunud ajakirja järglane.[56][58][32]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Wahl abiellus 1894. aastal Peterburis Maria von Hübbenetiga (1871–1933), kes oli suurvürstinna Maria Pavlovna ihuarsti tütar. Neil oli viis last: Johann ehk Hans (1895–1968), Guido (1896–?), Ellen (sündinud ja surnud 1900), Anatol (1903–1972) ja Lydia Maria (1907–1989). Abielu lahutati 1913. aastal, mille järel jäid Johann, Guido ja Lydia Maria isa juurde elama. Anatol jäi Soome kolinud ema juurde, mõni aeg hiljem suundus sinna ka Lydia Maria. Wahli vanemad pojad olid Esimese maailmasõja alguseks kolinud Saksamaale ja teenisid sõjas Saksa armees. Guido viibis Saksa okupatsiooni ajal lühikest aega Tallinnas puhkusel, aasta lõpupoole jäi ta aga sõjas kadunuks.[59] Teistel andmetel langes ta 1919. aastal Lätis Tukumsi läheduses enamlastega peetud lahingus.[6] Wahli vanima poja Johanni kaks poega – Volker (sündinud 1935) ja Asko (sündinud 1937) – elavad Saksamaal ja osalevad sealse Balti Rüütelkondade Liidu tegevuses.[60]

1914 abiellus Wahl teistkordselt, sel korral Agnes Riesenkampffiga. Agnes oli sarnaselt abikaasale õpetaja, andes võimlemistunde erinevates Tallinna koolides.[61] 1917. aastal sündis neile tütar Veronika.[25] Wahli teine abielu kestis kuni 1941. aastani, kui Agnes NKVD poolt arreteeriti ja maha lasti.[62]

Harrastused[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks lingvistikale harrastas Edgar von Wahl avamerepurjetamist. 1895 sai temast Keiserliku Eestimaa Merejahtklubi liige ja järgnevatel aastatel võttis ta selle tegevusest aktiivselt osa, kuuludes selle tehnilisse komiteesse ja olles klubi sekretär. Ta koostas 1913. aastal ka klubi 25. aastapäevale pühendatud aastaraamatu. 1922. aastal sai Wahlist klubi auliige. Talle kuulus aastate jooksul mitu laeva, millest ühe – Auli nimelise ketši[c] – olevat ta ise konstrueerinud.[63]

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • Edgar von Wahl. Flexion und Begriffsspaltung. – Linguist 1896, nr 10.
  • Edgar von Wahl. Ausnahmen. – Linguist 1897, nr 3.
  • Edgar de Wahl. [Idiom neutral reformed]. – Progres 1906, nr 6.
  • Julian Prorók. Ketzereien: Keimzellen einer Philosophie. Tartu, Leipzig 1906.
  • Edgar de Wahl. AULI = Auxiliari lingue International. – Discussiones 1909, nr 1-2.
  • Edgar de Wahl. L leges de derivation en verbes. – Lingua Internationale 1911, nr 1.
  • Edgar von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club: historische Übersicht 1888-1913. Tallinn 1913.
  • Edgar de Wahl. Qual instructiones da nos li historie de lingue universal. – Kosmoglott 1922, nr 1, lk 6–8.
  • Edgar de Wahl. Radicarium directiv del lingue international (occidental): in 8 lingues. Tallinn 1925.
  • Edgar de Wahl. Interlinguistic reminiscenties. – Cosmoglotta 1927, nr 41, lk 54–64.
  • Edgar de Wahl. Occidental: gemeinverständliche europäische Kultursprache für internationalen Verkehr: Begründung, Grammatik, Wortbildung, vergleichende textproben. Tallinn, Viin 1928.
  • Edgar de Wahl, Otto Jespersen. Discussiones inter E. de Wahl e O. Jespersen. Chapelle 1935.
  • Edgar de Wahl. Spiritu de interlingue. Cheseaux/Lausanne, 1953.

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  • ^1919. aastal liideti mõlemad linnad lähedalasuva Golta külaga Pervomaiski linnaks, millist nime kannab see ka tänapäeval.[64]
  • ^Lumiste ja Võhandu ning Mäeorg ja Rahi-Tamm on nimetanud Wahli eestikeelse reaalkooli õpetajaks.[29][49]
  • ^Laeva ostis hiljem Ahto Valter, kes selle Ahtoks ümber nimetas ja sellega üle Atlandi ookeani purjetas.[65]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ena von Harpe. Carl Gustav v. Wahl. – Erlebtes Livland: Die Familie v. Wahl 1795–1993. Weißenhorn 1995, lk 35–43.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Ena von Harpe. Haus Assick. – Erlebtes Livland: Die Familie v. Wahl 1795–1993. Weißenhorn 1995, lk 83–96.
  3. 3,0 3,1 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 295–296.
  4. Album Academicum der weil. drei Corporationen : A. Baltica in Zürich. B. Livonia in Carlsruhe. C. Baltica in Carlsruhe. Tartu 1900, lk 57. (kättesaadav ka DSpace'is)
  5. Ojalo (2000), lk 82.
  6. 6,0 6,1 Andreas Künzli. Edgar von Wahl (1867-1948): Aldonaj biografiaj notoj pri lia familia deveno kaj atentigo pri grava libro pri la genealogio de la familio von Wahl
  7. Stammtafeln nicht immatrikulierter baltischer Adelsgeschlechter. Band I. Tallinn 1932, lk 27. (kättesaadav ka DIGARis)
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 296.
  9. Dieter von Wahl. Die deutsch-baltischen studentischen Verbindungen in Dorpat und Riga. – Erlebtes Livland: Die Familie v. Wahl 1795–1993. Weißenhorn 1995, lk 288–294, siin lk 294.
  10. Hesse, lk 32, 178.
  11. 11,0 11,1 Hesse, lk 179.
  12. Edgar de Wahl. Interlinguistic reminiscenties – Cosmoglotta 1927, nr 41, lk 54–64, siin lk 54.
  13. Volker von Wahl, lk 241.
  14. 14,0 14,1 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 297.
  15. Olev Mikiver. Heites pilku tagasi: vesteid ajalehest "Teataja". Tallinn 2004, lk 45. Esimest korda ilmunud ajalehes Teataja, 9. juuni 1993.
  16. Volker von Wahl, lk 242.
  17. Aleksander Veiderma. Elu hariduse radadel: mälestused. Tallinn 2000, lk 141. (kättesaadav ka DIGARis)
  18. Hesse, lk 179–180.
  19. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 298.
  20. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 301.
  21. Aadu Must. Privilegeeritust põlualuseks: baltisaksa ühiskonnategelaste represseerimine Esimese maailmasõja ajal. – Esimene maailmasõda ja Eesti. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, nr 22(29), Tartu 2014, lk 15–107, siin lk 30–31, 33.
  22. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 301–302.
  23. N. Rg. Koolipoisid. Isiklikke mälestusi meie iseseisvuse saabumispäevadelt. – Kaitse Kodu 1934, nr 4, lk 134–135, siin lk 135. (kättesaadav ka DIGARis)
  24. Märt Karmo. Must-kuldne müts me peas... I: Tallinna Reaalkool 1917–1920. Tallinn 2011, lk 267.
  25. 25,0 25,1 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 302.
  26. 26,0 26,1 Märt Karmo. Must-kuldne müts me peas... II: Tallinna Reaalkool 1920–1940, Saksa Reaalkool 1919–1939. Tallinn 2011, lk 834.
  27. Karmo II, lk 818.
  28. Karmo II, lk 820.
  29. 29,0 29,1 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 304.
  30. 30,0 30,1 30,2 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 305.
  31. Uus maailmakeel Tallinnast. – Uudisleht, 4. juuli 1932.
  32. 32,0 32,1 32,2 32,3 32,4 32,5 Pekka Erelt. Keelemees, kes nägi ette Pearl Harborit Eesti Ekspress, 16. jaanuar 2002.
  33. Volker von Wahl, lk 243.
  34. 34,0 34,1 34,2 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 307.
  35. Edgar Wahli kiri Lieselotte Riesenkampffile Tallinnas, 18. juulil 1943. – Ajalooline Ajakiri 2016, nr 2, lk 309–311, tsitaat lk 310–311 (tõlkinud Reet Hünerson).
  36. Kiri Armand Ramstedtile 30. märts 1947 Tallinnas.
  37. 37,0 37,1 Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 308.
  38. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 309.
  39. Morte de E. de Wahl Ric Bergeri kirjutatud nekroloog.
  40. Sissekanne kalmistute registris
  41. Edgar de Wahl. Interlinguistic reminiscenties – Cosmoglotta 1927, nr 41, lk 54–64, siin lk 55–56.
  42. 42,0 42,1 42,2 42,3 Ariste.
  43. Andreas Künzli. Eine neue Sprache für Russland und die ganze Welt Unabhängige Schweizer Interlinguistische Studien 2015, nr 3, lk 63.
  44. Lumiste, Võhandu, lk 484–485.
  45. 45,0 45,1 Ojalo (1987), lk 509.
  46. Edgar de Wahl. Interlinguistic reminiscenties – Cosmoglotta 1927, nr 41, lk 54–64, siin lk 57.
  47. Engelbert Pigal. Li question del insigne de occidental – Cosmoglotta 1934, nr 92, lk 7.
  48. Künzli (2015), lk 9.
  49. 49,0 49,1 Lumiste, Võhandu, lk 485.
  50. Lumiste, Võhandu, lk 485–486, 490.
  51. Aleksandr Dulitšenko. Maailmakeele otsinguil ehk interlingvistika kõigile. Tartu 2004, lk 143.
  52. Künzli (2015), lk 10, 12–13.
  53. Künzli (2015), lk 13–14.
  54. KOSMOGLOTT e li Liga de Nationes – Kosmoglott 1922, nr 1, lk 3–5.
  55. Künzli (2015), lk 14.
  56. 56,0 56,1 Lumiste, Võhandu, lk 486.
  57. Dulitšenko (1987), lk 91–92.
  58. Cosmoglotta IE-Munde - Jurnal e information pri Interlingue (Occidental).
  59. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 296, 299.
  60. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 299.
  61. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 300.
  62. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 306.
  63. Mäeorg, Rahi-Tamm, lk 297–298.
  64. Історія виникнення Pervomaiski ametlikul kodulehel.
  65. Anto Juske. Ahto Valter (Walter) ja tema vennad. – Käsmu Meremuuseum. Toimetised nr. 2. Käsmu 1997, lk 4–12, siin lk 5.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Paul Ariste. Ed. Wahl – interlingvistika arendaja. – Noorte Hääl, 14. jaanuar 1967.
  • Ric Berger. Edgar de Wahl, autor de Occidental. – Cosmoglotta 1946, nr 130, lk 17–32.
  • Aleksandr Dulitšenko. Об интерлингвистической деятельности Э. Валя (с библиографическим приложением по данным "Kosmoglott" и "Cosmoglotta") = Pri interlingvistika agado de E. de Wahl (kun bibliografia aldono laŭ "Kosmoglott" kaj "Cosmoglotta"). – Interlinguistica Tartuensis, nr 4. Tartu 1987, lk 87–117. (kättesaadav ka DSpace'is)
  • Pekka Erelt. Keelemehest Nostradamus. Kaheksakümmend aastat tagasi mõtles tallinlane Edgar de Wahl välja uue rahvusvahelise keele. – Eesti Ekspress, 17. jaanuar 2002, lk 32.
  • Erich Hesse (koost.). 166. von Wahl, Edgar.– Album Nevanorum 1847–1908. Tartu 1909, lk 178–180. (kättesaadav ka DSpace'is)
  • Andreas Künzli. Edgar von Wahl (1867-1948) aldonaj biografiaj notoj pri la familia deveno. – Международные языки в контексте евролингвистики и интерлингвистики = Internaciaj lingvoj en konteksto de eurolingvistiko kaj interlingvistiko: материалы международной конференции (Тарту, 25-26.09.2009). Interlinguistica Tartuensis, nr 9. Tartu 2009, lk 234–239.
  • Ülo Lumiste, Leo Võhandu, Kolmest Eestis loodud tehiskeelest ja nende loojatest. – Akadeemia 2007, nr 3, lk 482–510. (kättesaadav ka DIGARis)
  • Kalmer Mäeorg, Aigi Rahi-Tamm, Edgar von Wahl 1867–1948: keelemees ja poliitiline prohvetAjalooline Ajakiri 2016, nr 2, lk 295–311.
  • Jaan Ojalo. Edgar de Wahl ja oktsidentaal. – Keel ja Kirjandus 1987, nr 8, lk 508–509. (kättesaadav ka DIGARis)
  • Jaan Ojalo (koost.). Wahl, Edgar de. – Enciklopedio pri la Estona Esperanto-movado = Eesti esperanto-liikumise entsüklopeedia. Tallinn 2000, lk 82–83.
  • Volker von Wahl. Edgar Alexei Robert v. Wahl-Assick 11.8.1867–9.3.1948. – Erlebtes Livland: Die Familie v. Wahl 1795–1993. Weißenhorn 1995, lk 241–244.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]