Saaremaa (maakond)
 |
Saaremaa (saksa keeles Kreis Oesel) oli ajalooline Eesti maakond.
Maakond sisaldas Saaremaa, Muhu ja väiksemaid saari. Looduslike piiride tõttu on see ainus Eesti ajalooline maakond, mille piirid langevad kokku praeguse maakonnaga.
Maakond on tekkinud Saare-Lääne piiskopkonna mandriosa (Haapsalu stifti) eraldumise järel (1576) ja olnud kuni 1645. aastani Taani, siis Rootsi, 1721–1918 Vene valitsuse all. Oktoobrist 1917 kuni novembrini 1918 oli Saaremaa okupeeritud Saksa vägede poolt, mis toimis ka Eesti Vabariigi väljakuulutamise ajal 24. veebruaril 1918. Varem Kuramaa piiskopkonnale ja Kuramaa hertsogiriigile kuulunud Ruhnu saar liideti 1624. aastal.
Saarelise asendi tõttu oli Saaremaal ajuti ja osaliselt tavalisest maakonnast kõrgem (provintsi) staatus, seal oli oma rüütelkond ja kuni 1890. aastani ka luteriusu konsistoriaalringkond, kuigi maakond allus siis Liivimaa kubermangule. 1917. aastal ühendati Saaremaa Autonoomse Eestimaa kubermanguga.
Ainus linn oli maakonnalinn Kuressaare.
Kihelkonnad
[muuda | muuda lähteteksti]Saaremaa kihelkonnad olid 20. sajandi algul:
Vallad
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvaloendused
[muuda | muuda lähteteksti]1897. aastal oli maakonnas 60 263 elanikku.
1922. aastal loeti Kuressaares kokku elavat 2666 eestlast, 34 rootslast, 401 sakslast, 156 venelast ning 39 juuti. Maaelanike hulgas (ilma Ruhnuta) oli eestlasi 53 242, rootslasi 4, sakslasi 106, venelasi 99 ning juute 1. Protsentuaalselt loeti maakonnas eestlaste arvuks 1922. aasta rahvaloenduse ajal 98,9 ning 1934. aastal 99.[1]
1934. aastaks oli rahvaarv veidi muutunud. Kuressaares elas 3938 eestlast, 24 rootslast, 321 sakslast, 199 venelast ning 22 juuti. Valdades (taas ilma Ruhnuta) elas 50 833 eestlast, 5 rootslast, 79 sakslast, 75 venelast ning 1 juut.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Saaremaa : maadeteaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. VI, Üldosa, Eesti Kirjanduse Selts. Kodu-uurimise toimkond. 1934