Osmanite riik

Allikas: Vikipeedia
Osmanite impeerium
12991923
Ottoman flag.svg
 
Osmanli-nisani.svg
Osmanite riigi lipp Osmanite riigi vapp
Ottomani riik suurima ulatuse ajal (1683)
Valitsusvorm Monarhia
Pealinn İstanbul

Osmanite impeerium ehk Ottomani impeerium oli paljurahvuseline riik, mida kaasaegsed tundsid Türgi impeeriumina. Osmanite riik lakkas eksisteerimast 1923, mil kuulutati välja Türgi Vabariik.

Ottomanide impeerium, aastail 1481–1683

Kujunemislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmanite riigi sünniajaks loetakse 1299. aastat, mil Osman I kuulutas end Seldžuki impeeriumi valitsejaks. Hiilgeaegadel hõlmas riik suure osa Kagu-Euroopast, Lähis-Idast ning Põhja-Aafrikast, küündides Gibraltari väinast Kaspia mere ning Pärsia laheni.

Osmanite impeeriumi pealinnaks sai Konstantinoopol, mille Osmanid vallutasid 1453. aastal.

Riigivalitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmani impeeriumi valitsejad, kes kandsid 1382. aastast sultanitiitlit, Osmani riigi esimesed valitsejad kandsid bei tiitlit. Esimesena kuulutas end sultaniks Murad I. 1922. aastal lõppes sultanite võim, kui Türgi iseseisvussõja järel kuulutati välja tänapäevane Türgi Vabariik.

Next.svg Pikemalt artiklis Türgi sultan, Türgi riigipeade loend

Osmanite ekspansioon Euroopas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda, Mohácsi lahing

Vene-Türgi sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda, Aasovi sõjakäigud

Osmani Impeerium, mis oli 15.–16. sajandil vallutanud Balkani poolsaare ja Musta mere ümbruse pidas 17., 18. ja 19. sajandil korduvalt sõdu Vene tsaari- ja Vene keisririigiga.

Põhjasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721 Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721
Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda

Põhja-Euroopas toimunud Põhjasõjas oli Osmani impeerium Rootsi kuninga Karl XII liitlane, kuid ei osalenud aktiivselt sõjategevuses. Alles Poltava lahingu kaotuse järel 1709. aastal, kui Karl XII ja Ivan Mazepa põgenesid Türgi valdustesse, saatis Vene tsaar Peeter I oma saadiku İstanbuli ning nõudis Karli väljaandmist. Ahmed III laskis saadiku vangikongi heita. Seepeale tungis Peeter oma väega Osmanite riiki. Türklased piirasid Pruti ääres asuvas Huşis Vene väed ümber. Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetril auga taganeda. Pruti rahuga kohustus Peeter loovutama Azovi kindluse ning tõmbuma tagasi kasakate aladelt.

Napoleoni sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Napoleoni sõjad

Aastatel 17971801 toimunud Teise koalitsiooni sõjas osales Osmanite impeerium koos Austria keisririigi, Suurbritannia kuningriigi, Hispaania, Napoli ja Venemaa keisririigiga Prantsusmaa ja Napoleoni vastases sõjategevuses.

Vene-Türgi sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene-Türgi sõda (1806–1812), (1828–1829), Krimmi sõda (1853–1856), (1877–1878).

Balkani sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Balkani sõjad, 1912–1913[1], [2]

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noortürklaste valitsus sõlmis 1914. aasta augustis salaja Ottomani-Saksa liidu, mis oli suunatud ühise vaenlase Venemaa vastu. Samal aastal astus Osmanite riik sõtta, rünnates Venemaale kuuluvat Sevastoopolit. Sõjas osales Osmanite riik Keskriikide poolel.

Sõja esimestel aastatel saavutas Türgi Suurbritannia üle mitu olulist võitu (Gallipoli lahing, Al-Kūti piiramine), kuid näiteks sõda Venemaaga Taga-Kaukaasias kulges halvasti ja Venemaa vallutas Kirde-Türgis suuri alasid. USA ei kuulutanudki Türgile sõda.

1915. aastal jätkas Venemaa sõjavägi pealetungi Kirde-Türgis. Selles toetasid teda Armeenia vabatahtlike üksused ja ka mõned Osmanite riigis elavad armeenlased. Seetõttu võttis Türgi valitsus, kes kartis, et kohalikud armeenlased lähevad massiliselt Venemaa poolele üle, vastu Tehciri seaduse armeenlaste deporteerimiseks rindelähedastelt aladelt. Ehkki seaduses polnud armeenlasi mainitud, algas selle põhjal armeenlaste genotsiid. Ühtlasi käskis siseminister Mehmed Talat vahistada ja hukata armeenlaste kogukonna juhid mujal Türgis. Surmamarsside ja tapatalgude tulemusena aeti armeenlased oma ajalooliselt kodumaalt Ida-Türgis välja ning hävitati suures osas füüsiliselt. Genotsiidi tulemusel hukkus 1–1,5 miljonit armeenlast.

1916 puhkes Araabia poolsaarel Suurbritannia toetatud araablaste ülestõus. Araablaste eesmärk oli luua oma riik, mis ulatuks Aleppost tänapäeva Süürias kuni Jeemenis oleva Adenini. See soov küll ei täitunud, kuid siiski kaotas Türgi ülestõusu tulemusel kogu kirjeldatud piirkonna.

Osmanite riigi lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

30. oktoobril 1918 sõlmiti Mudrose vaherahu, mis lõpetas maailmasõja Lähis-Idas. 10. augustil 1920 sõlmiti Sèvresi rahu, mis seadustas Türgi jagamise. Osmanite riik ei ratifitseerinud Sèvresi rahu kunagi.

19. mail 1919 puhkes Türgi iseseisvussõda, kus türgi rahvuslaste ülestõusu juhtis Kemal Atatürk. Sõda lõppes 29. oktoobril 1923 rahvuslaste võidu ja Türgi Vabariigi väljakuulutamisega. Antant pidi sellega leppima ja vastu võtma Lausanne'i rahulepingu, mille järgi Türgi territoriaalsed kaotused ei olnud nii suured kui Sèvresi rahuleping ette nägi.

Sultanaat keelustati Türgis 1. novembril 1922. Viimane sultan Mehmet VI lahkus riigist 17. novembril 1922. Kalifaat likvideeriti ametlikult 3. märtsil 1924. Sultan ja tema perekond kuulutati Türgis mittesoovitatavateks isikuteks ning pagendati.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]