Idealism

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib idealismist teoreetilises filosoofias; idealismi kui eluhoiaku kohta vaata artiklit Idealism (eluhoiak); idealismi kohta rahvusvahelistes suhetes vaata idealism (rahvusvahelised suhted); ülevaadet sõna tähenduste kohta vaata Vikisõnaraamatu artiklist

Idealism on teoreetilises filosoofias mis tahes positsioon, mis peab vaimu, teadvust või ka keelt mateeria suhtes kas ontoloogiliselt või tunnetuse seisukohast primaarseks. Idealismi esindajat nimetatakse idealistiks.

Seda terminit kasutatakse eriti subjektiivse idealismi kohta, mis peab primaarseks üksikisiku teadvust või vaimu. Ontoloogiliste idealistide arvates on reaalselt olemas ainult ideed. Epistemoloogiliste idealistide arvates võib kindel olla ainult ideede olemasolus.

Idealismi vastand on materialism. Kui idealismi all mõistetakse seisukohta, et füüsiline maailm reaalselt ei eksisteeri, siis nimetatakse idealismi vastandiks realismi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Idealismi all võidakse silmas pidada väga erinevaid positsioone ja suundi filosoofia ajaloos.

Platon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Platoni filosoofiat võib tõlgendada nii, et reaalselt ei ole olemas mitte konkreetsed üksikud asjad (partikulaarid), vaid need „üldised asjad” (universaalid, eidosed, „ideed”), mis on üksikutele asjadele ühised. Sellist õpetust nimetatakse platonismiks või Platoni realismiks (realismi ja nominalismi vastanduse kontekstis, ühena universaalideprobleemi lahendustest). Hoolimata sellest, et realismi ja idealismi teises tähenduses vastandatakse, on siin tegemist idealismiga (objektiivse idealismi ühe vormiga), sest mittemateriaalseid universaale peetakse selles õpetuses primaarseteks materiaalsete asjade suhtes.

Berkeley[muuda | redigeeri lähteteksti]

George Berkeley püüdis välja selgitada, mida on võimalik kindlalt teada, ning leidis, et teadmine peab põhinema tajumustele. Ta jõudis järeldusele, et reaalsed on üksnes tajumused ise ning mingit reaalset objekti nende taga ei ole. See seisukoht on liigitatud subjektiivse idealismi alla. Seda nimetatakse ka dogmaatiliseks idealismiks. Sellise positsiooni puhul tekib küsimus, miks inimestel on enam-vähem ühesugused tajumused. Berkeley väitel on asi selles, et Jumal on tajumuste vahetu põhjus.

Idealismi kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Engels[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marksistlikus filosoofias tõlgendatakse idealismi ühena võimalikest vastusest olemise ja mõtlemise vahekorra küsimusele ehk filosoofia põhiküsimuse esimese poolele. See arusaam on pärit Friedrich Engelsi artiklis "Ludwig Feuerbach ja saksa klassikalise filosoofia lõpp" (1886).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]