Schengeni viisaruum

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Schengeni ala
Map of the Schengen Area.svg
██ Schengeni viisaruumi liikmed
██ De facto Schengeni ala riigid
██ Schengeni viisaruumi kandidaatriigid
Asutatud 26.03.1995
Tüüp Sisepiirikontrollita ala
Liikmed 26 liikmesriiki

Schengeni viisaruum (ka Schengeni tsoon või Schengeni ala) on 26 Euroopa riigi kokkuleppel tekkinud sisepiirikontrollita ala, milles Schengeni leppe alusel on kaotatud riikidevaheline piirikontroll. See tähendab, et Schengeni alas elavad inimesed saavad liikuda vabalt riikide vahel reisipassita ning lihtsustatult elada, õppida või töötada ka väljaspool oma sünni- ja kodakondsusriiki Schengeni alal. Schengeni viisaruum on suurim sisepiirikontrollita ala maailmas.[1][2]

Schengeni ala sai alguse 1985. aastal, mil viis Euroopa Liidu liikmesriiki otsustasid kaotada piirikontrolli omavahelistel sisepiiridel. Praeguseks on Schengeni viisaruumiga liitunud kokku 26 riiki, millest 22 on Euroopa Liidus. Viimane liituja oli Liechtenstein 2011. aastal. Kokku hõlmab Schengeni tsoon 4 312 099 km², viisaruumis elab üle 419 miljoni inimese ning igapäevaselt reisib Euroopa Liidu sisepiiridel umbes 3,5 miljonit inimest - aastas kokku tehakse viisaruumis üle 1,25 miljardi piiriületuse.[3] Schengeni ala piir on ligi 50 000 kilomeetri pikkune, millest merepiir on 42 673 kilomeetri ja maismaapiir 7721 kilomeetri pikkune.[1][2][4]

Schengeni ala liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Schengeni viisaruumi kuulub 26 riiki, millest 22 on Euroopa Liidus. Üksikute eranditega kuuluvad viisaruumi vaid Euroopa riikide Euroopasse kuuluv osa – ülemereterritooriumite jaoks peab üleüldiselt taotlema emamaalt eraldi viisat.[5][6] Ainsateks eranditeks on Madeira ning Kanaari saared, mis on küll geograafiliselt Aafrika koosseisus, kuid poliitiliselt ning majanduslikult seotud Portugali ning Hispaaniaga ja liidetud Schengeni viisaruumi.[1][7][8] Euroopa Liidu riikidest on Schengeni alaga liitunud või võtnud sihiks liituda kõik liikmesriigid peale Iirimaa, kes kasutab Euroopa Liiduga liitumisel sätestatud erandit, mis vabastab ta kohustusest Schengeniga liituda. Sellest hoolimata on ka Iirimaa liitunud osade Schengeni leppe sätetega ning teeb Schengeni ala liikmesriikidega tihedalt koostööd.[9]

Lisaks Euroopa Liidu liikmesriikidele kuuluvad Schengeni alasse neli riiki, mis ei ole Euroopa Liidus: Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits. Kõik neli riiki on Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmed ning Schengeni alaga liikumiseks on rakendanud eraldi Schengeniga seotud leppe. Lisaks sellele on kolm Euroopa kääbusriikiMonaco, San Marino ja Vatikan – avanud oma piirid Schengeni viisaruumi liikmetele, mistõttu nad on de facto Schengeni ala liikmed, kuigi nad ametlikult viisaruumiga liitumist taotlenud ei ole.[1]

Riik Liitunud Rakendatud Märkmed
Austria Austria 28. aprill 1995 1. detsember 1997
Belgia Belgia 14. juuni 1985 26. märts 1995
Eesti Eesti 1. mai 2004 21. detsember 2007
Hispaania Hispaania 25. juuni 1992 26. märts 1995 Kuigi Kanaari saared asuvad geograafiliselt Aafrikas, on saared Schengeni alal.[1] Hispaania soovib tulevikus Schengeni alaga liita ka Aafrikas asuvad Ceuta ning Melilla linnad, mis Hispaaniale kuuluvad.[10]
Holland Holland 14. juuni 1985 26. märts 1995 Madalmaade Kuningriigist on Schengeni ala osa vaid Holland. Ülejäänud kuningriigi maad Schengenis ei ole.[5]
Island Island 19. detsember 1996 25. mai 2001 Assotsieerunud liikmesriik, Euroopa Liitu ei kuulu.
Itaalia Itaalia 27. november 1990 26. oktoober 1997 Campione d'Italia ja Livigno ei kuulu Schengeni viisaruumi.[11]
Kreeka Kreeka 6. november 1992 26. märts 2000 Liikumisvabadus on piiratud Áthose poolsaarel, millele Kreeka on garanteerinud suure autonoomia.

Áthosele on keelatud siseneda naistel.[12]

Leedu Leedu 1. mai 2004 21. detsember 2007
Liechtenstein Liechtenstein 28. veebruar 2008 19. detsember 2011 Assotsieerunud liikmesriik, Euroopa Liitu ei kuulu.
Luksemburg Luksemburg 14. juuni 1985 26. märts 1995
Läti Läti 1. mai 2004 21. detsember 2007
Malta Malta 1. mai 2004 21. detsember 2007
Norra Norra 19. detsember 1996 25. märts 2001 Assotsieerunud liikmesriik, Euroopa Liitu ei kuulu. Schengeni alasse ei ole kaasatud Svalbardi saared.[13]
Poola Poola 1. mai 2004 21. detsember 2007
Portugal Portugal 25. juuni 1992 26. märts 1995 Kuigi Madeira asub geograafiliselt Aafrikas, on see kaasatud Schengeni viisaruumi.[1]
Prantsusmaa Prantsusmaa 14. juuni 1985 26. märts 1995 Schengeni viisaruumi on arvestatud vaid Prantsuse emamaa. Ülemereterritooriumid Schengenis ei ole.[5]
Rootsi Rootsi 19. detsember 1996 25. märts 2001
Saksamaa Saksamaa 14. juuni 1985 26. märts 1995
Slovakkia Slovakkia 1. mai 2004 21. detsember 2007
Sloveenia Sloveenia 1. mai 2004 21. detsember 2007
Soome Soome 19. detsember 1996 25. märts 2001
Šveits Šveits 26. oktoober 2004 12. detsember 2008 Assotsieerunud liikmesriik, Euroopa Liitu ei kuulu.
Taani Taani 19. detsember 1996 25. märts 2001 Taani Kuningriigist on vaid Taani emamaa Schengeni alas. Gröönimaa ja Fääri saared vajavad omaette viisat.[6]
Tšehhi Tšehhi 1. mai 2004 21. detsember 2007
Ungari Ungari 1. mai 2004 21. detsember 2007

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Schengeni ala sai alguse 1985. aastal Luksemburgis Schengeni külas, kus ristuvad Luksemburgi, Prantsusmaa ja Saksamaa piir. 14. juunil kohtusid Schengenis Lääne-Euroopa viie riigi esindajad (Wim van Eekelen Hollandist, Robert Goebbels Luksemburgist, Catherine Lalumière Prantsusmaalt, Waldemar Schreckenberger Saksamaalt ning Paul De Keersmaeker Belgiast), kes allkirjastasid Schengeni lepingu, millega nähti ette kontrolli järkjärguline kaotamine ühistel piiridel. Pärast leppe allkirjastamist liitus Schengeni leppega veel mitu Lääne-Euroopa riiki: 1990. aasta novembris Itaalia, Hispaania ja Portugal 1991. aasta juunis ning Austria 1995. aasta aprillis.[4]

Lepingut täiendati 1990. aasta juulis, mil allkirjastati Schengeni lepingu rakendamise konventsioon. Selles sätestati sisepiirikontrolli lõplik kaotamine 1995. aastal ja määratleti efektiivseks välispiiriks vajalikud lisameetmed. Konventsiooniga karmistati kontrolli välispiiril, nähti ette ühtse viisa väljastamise menetlus, loodi Schengeni infosüsteem (SIS), tõhustati politseikoostööd sisepiiridel ja parandati uimastiäri vastu võitlemise meetmeid.[4]

1995. aasta märtsist jõustus konventsioon ning Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburgi, Madalmaade ja Portugali vahelistel piiridel kaotati piirikontroll. 1997. aastast peale on Schengeni alaga liitunud veel mitu riiki, sealhulgas 2007. aastal liitus Schengeni alaga Eesti. Viimane liituja oli 2011. aasta detsembris Liechtenstein, kuigi lähiaastatel on oodata uusi Schengeni alaga liitujaid.[4]

Amsterdami lepinguga 1999. aasta mais lõimiti Schengeni koostöö Euroopa Liidu õigusraamistikku ja nii muutus valitsustevahelise lepinguna alanud Schengeni koostöö Euroopa Liidu õigusaktide osaks.[4]

Euroopa rändekriisi, koroonapandeemia ja suure terroriohu tõttu on 2015. aastast peale mitmed Schengeni liikmesriigid taaskehtestanud piirikontrolli ka sisepiiridel.[3] Kuna piiride sulgemine läheb vastuollu Schengeni põhimõtetega, on Euroopa Liidus tekkinud arutelu vajadusest viisaruumi reformida, et olla tulevikus paremini valmis potentsiaalseks pandeemiaks ning et piiride sulgemise reeglid oleksid paremini tulevikus defineeritud. Selleks korraldati 2020. aasta novembris ning 2021. aasta mais kaks kohtumist, mille tulemusel Euroopa Komisjon esitas avaliku reformiettepaneku.[14]

Edasine laienemine[muuda | muuda lähteteksti]

Laienemistingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Enne võimalust ametlikult liituda peavad kandidaatriigid täitma Schengeni viisaruumi kriteeriumid tõestamaks, et uutel liikmesriikidel on olemas suutlikkus Schengeni viisaruumi reegleid efektiivselt täita. Enne Schengeni alaga liitumist läbib kandidaatriik Schengeni hindamise, kus kandidaat peab hindamise edukaks läbimiseks tõestama, et:[1]

  • uued liitujad suudavad teostada piirikontrolli oma välispiiril lisaks enda huvidele ka teiste liikmesriikide eest;
  • kandidaatriik on selgeks teinud Schengeni viisade väljastustingimused;
  • kandidaadil on valmisolek teha koostööd teiste liikmesriikide õiguskaitseorganitega suurema turvalisuse nimel;
  • liituda soovival riigil on olemas võimekus ning soov täita Schengeni acquis'is määratud reegleid maa-, mere- ja õhupiiride kontrollimisel ja isikuandmete kaitsel;
  • kandidaatriik on valmis liituma Schengeni infosüsteemiga ja viisainfosüsteemiga (VIS)[9]

Pärast Schengeni hinnangu edukat läbimist peab iga Euroopa Liidu liikmesriigi valitsus heaks kiitma uue liikme Schengeni viisaruumi vastuvõtmise.[3] Seejärel võetakse uus liikmesriik viisaruumi ametlikult vastu ning edaspidi läbib liikmesriik vaid perioodilisi ülevaatuseid, kus kontrollitakse Schengeni acquis' asjakohast rakendamist.[1]

Kandidaatriigid[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu liikmesriikidest ei kuulu Schengeni viisaruumi veel Rumeenia, Bulgaaria, Küpros ja Horvaatia, mis on kõik võtnud ametlikult sihiks liituda Schengeni alaga ning on Schengeni kandidaadiriigi staatuses. Rumeenia ja Bulgaaria on täitnud juba kohustusliku Schengeni hinnangu ja sai Euroopa Parlamendilt heakskiidu Schengeniga liituda 2011. aastal. Siiski pole kumbki viisaruumiga liitunud, sest kõik Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused ei ole otsust heaks kiitnud.[3] Küprose liitumisprotseduur on külmutatud selle tõttu, et Türgi on okupeerinud riigi põhjaosa, mistõttu ei saa Küpros võimaldada vaba liikumist kogu oma riigi piires.[15] Sellegipoolest on Küpros ametlikult kohustuse viisaruumiga liituda endale võtnud. Ainsaks Euroopa Liidu liikmesriigiks, kes ei plaani Schengeniga liituda, on Iirimaa, kellel on eriõigus soovi korral mitte liituda.[3]

Lipp Riik Liitunud
Eeldatav rakendusaeg
Bulgaaria Bulgaaria 1. jaanuar 2007
Horvaatia Horvaatia 1. juuli 2013 2023. aasta jaanuar[16]
Küpros Küpros 1. mai 2004 liitumisprotsess on ajutiselt külmutatud[3]
Rumeenia Rumeenia 1. jaanuar 2007

Schengeni piiriületus[muuda | muuda lähteteksti]

Schengeni viisaruumi reeglid, kokkulepped, otsused, seaduslikult kohustavad määrused ja muud olulised ala määratlevad dokumendid on kogutud kokku üheks kogumikuks, mida nimetatakse Schengeni acquis'ks. Nii Schengeni leping kui ka Schengeni konventsioon on osa acquis'st. Acquis määratleb täpselt, kuidas sisepiiril kaotada piirikontroll ning milline peab olema kontroll välispiiril. Euroopa Liidu kandidaatriigiks saamise üheks eelduseks on acquis's määratud tingimuste aktsepteerimine ning Euroopa Liidu liikmesriigiks Schengeni acquis rakendamine.[17]

Sisepiir[muuda | muuda lähteteksti]

Schengeni ala sisepiiri näide Austria-Saksa piirilt

Schengeni sisepiiridel dokumente ei kontrollita. Seetõttu saavad Schengeni viisaruumiga liitunud riikide kodanikud Schengeni alal reisida vabalt piirikontrolli läbimata ja reisidokumenti vajamata. Siiski peab reisija suutma tõestada reisil olles, et on Schengeni ala riigi kodakondne, mistõttu on vaja reisides kaasas kanda kehtivat isikut tõendavat dokumenti. Kõik Euroopa Liidu kodanikud võivad viibida teises Euroopa Liidu riigis turistina kuni kolm kuud. Samuti võivad nad elada teises liikmesriigis töö tõttu ning seejuures on neil õigus võrdsele kohtlemisele selle riigi kodanikega. Ettevõtjatel on asutamisvabadus ja üliõpilastel on õigus õppida kõikjal Euroopa Liidus.[2][15]

Lisaks Schengeni alale saavad viisaruumiga liitunud riikide kodanikud vabalt reisida ka Monacosse, Vatikani ja San Marinosse.[18] Liikmesriigi politseil on alati õigus teha piiril pistelist kontrolli.[14] Kõrgendatud turvaohu puhul võib erandkorras liikmesriik ajutiselt taastada piirivalve, aga mitte pikemaks ajaks kui 30 päeva.[1]

Schengeni infosüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Schengeni infosüsteem

Kompenseerimaks sisepiiri puudumist, Euroopas on Schengeni riigid välja töötanud Schengeni infosüsteemi (SIS), milles jagavad liikmesriikide piiri-, immigratsiooni-, politsei-, tolli- ja õigusasutused üksteisega turvalisuse ja piirihalduse teavet. Sellistel riiklikel asutustel nagu politsei ja piirivalve, on võimalus ühes ühises andmebaasis sisestada hoiatusi ja tutvuda teiste liikmesriikide hoiatustega inimeste ja situatsioonide kohta kogu Schengeni viisaruumi piires. 1995. aastast käiku läinud süsteem on aidanud Euroopal sisepiirikontrolli puudumisel oma julgeolekut säilitada. 2013. aastal võeti kasutusele SISi teine ​​põlvkond (SIS II), millele on lisandunud uusi funktsioone, näiteks võimalus lisada hoiatustele sõrmejälgi ja fotosid.[19] Igal isikul on õigus ligi pääseda SIS-is tema kohta käivatele isikuandmetele ning nõuda nende parandamist või kustutamist.[9]

Välispiir[muuda | muuda lähteteksti]

Schengeni ruumi sisenedes toimub välispiiridel piirikontroll. Schengeni viisaruumi sisenemiseks on liikmesriigid kehtestanud Schengeni viisaruumi sisenejatele ühised tingimused. Euroopa Liidu liikmesriikide (sealhulgas Eesti) kodanikud peavad Schengeni ruumi sisenedes esitama kehtiva passi või muu reisidokumendi. Välispiiri haldab piiririik, kellele välispiir kuulub. Kui piirile tekib tavalisest suurem rändesurve, võib välispiiri haldamisel tulla liikmesriigile veel appi Euroopa Liidu piirivalveamet Frontex.[17][15]

Schengenisse mittekuuluvate riikide kodanikud ja määratlemata kodakondsusega isikud, kellel on elamisluba mõnes Schengeni liikmesriigis, ei vaja Schengeni ruumis reisimiseks viisat. Schengenisse mittekuuluvate riikide kodanikest 62 riigi kodanikud[17] ei vaja Schengeni ruumi sisenemiseks viisat ning nad võivad viisaruumis viibida kuni 90 päeva poole aasta jooksul alates esimesest Schengeni ruumi sisenemisest. Samuti on lihtsustatud piiriliikluse kord Euroopa Liidu naaberriikide piiri lähedal elavate kodanike jaoks, kui Schengeni liikmesriik on teinud naaberriigiga piiriületust lihtsustava lepingu. Sellel juhul võivad piirialal elavad inimesed käia viisaruumis tavapärase piirikontrolli ja viisata.[9] Schengeni alale sisenedes peavad väljastpoolt viisaruumi tulnud kodanikud lisaks reisidokumendile esitama vajadusel või piiriametniku palvel ka reisi eesmärki tõendavad dokumendid. Samuti on piiriametnikul õigus paluda reisiks vajalike rahaliste vahendite olemasolu tõendamist.[15]

Lisaks seaduslikule migratsioonile esineb välispiiril ebaseaduslikku migratsiooni. Euroopa rändekriisi ajal 2015. aastal tehti üle välispiiri Schengeni alale 1,83 miljonit ebaseaduslikku, kuid efektiivse piirivalve tulemusena oli 2020. aastaks illegaalsete piiriületuste arv langenud 125 000 juhtumini.[2]

Schengeni viisa[muuda | muuda lähteteksti]

Nende riikide kodanikud, kes vajavad Schengeni ruumi sisenemiseks viisat, peavad seda taotlema selle riigi välisesindusest, mis on reisi peamine sihtkoht. Kui ühe reisi jooksul soovitakse külastada mitut Schengeni riiki ning reisi peamine sihtkoht ei ole teada, tuleb viisat taotleda selle riigi välisesindusest, mille kaudu Schengeni ruumi sisenetakse.[15]

Viisaga Schengeni viisaruumi sisenenud kodanikud võivad viibida Schengeni viisaruumis vastavalt väljastatud viisa tingimustele, kuid mitte enam kui 90 päeva poole aasta jooksul alates esimesest Schengeni ruumi sisenemisest. Schengeni alale sisenedes pannakse viisaruumi mittekuuluvate riikide kodanike reisidokumentidesse piiriületustempel, mis tähistab Schengeni ruumis lubatud viibimise algusaega. Schengeni ruumist lahkumisel pannakse reisidokumenti teine piiriületustempel. Juhul, kui lahkuva isiku reisidokumendis ei ole piiriületustemplit, võib piirivalveametnikel olla alust arvata, et isik ei ole täitnud Schengeni ruumis viibimise reegleid.[15]

Schengeni viisa väljastamisest keeldutakse, kui viisataotleja on kantud SISi sissesõidukeeldude nimekirja. Seda ka juhul, kui isik on kantud nimekirja riigi poolt, kelle territooriumile sisenemiseks ta konkreetselt viisat ei taotle. Ka nende riikide kodanikele, kes Schengeni ruumi saabumiseks viisat ei vaja, kuid kes on kantud SISi sissesõidukeeldude nimekirja, võidakse keelata Schengeni ruumi sisenemine.[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Schengen Area – The World's Largest Visa Free Zone". Schengenvisa. Vaadatud 25.07.2022.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Schengen: Euroopa piirideta ala". Euroopa Parlament. 11.07.2019. Vaadatud 25.07.2022.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Schengen: enlargement of Europe's border-free area". European Parliament. 23.02.2018. (Uuendatud 04.06.2020). Vaadatud 25.07.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Piirideta Euroopa: Schengeni ala". Euroopa Komisjon. Vaadatud 25.07.2022.
  5. 5,0 5,1 5,2 "Peamised Schengeni põhimõtted". Eesti Välisministeerium. 10.12.2021. Vaadatud 25.07.2022.
  6. 6,0 6,1 "Visa for the Faroe Islands and Greenland". Ministry of Foreign Affairs of Denmark. Vaadatud 25.07.2022.
  7. "Where are the Canary Islands located? Are they part of Europe or Africa?". Guide to Canary Islands. 24.06.2020. Vaadatud 25.07.2022.
  8. "MADEIRA: Geography". Visit Madeira. Vaadatud 25.07.2022.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Schengeni ala: Võimalus Euroopas vabalt liikuda. Euroopa Komisjon.
  10. "Spain Planning to Fully Include Its African Territories of Ceuta & Melilla in Schengen Area". Schengen Visa. 16.06.2021.
  11. "The Schengen Area" (PDF). OPMAS ApS. Märts 2022.
  12. Andrianos Pappas (13.05.2021). "Stop Gender Discrimination for Freedom of Movement on EU Territory". Conference on the Future of Europe.
  13. "Visas and immigration". Governor of Svalbard. Vaadatud 25.07.2022.
  14. 14,0 14,1 "Schengen Area". European Commission. Vaadatud 25.08.2022.
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 15,5 15,6 "Peamised Schengeni põhimõtted". Cornet Group. Vaadatud 25.08.2022.
  16. "Croatia soon Schengen member?". SeaHelp. 07.07.2022.
  17. 17,0 17,1 17,2 "A Brief Summary of the Schengen Acquis". SchengenVisa. Vaadatud 25.08.2022.
  18. "The Schengen Area". ATPI. Vaadatud 25.08.2022.
  19. "Schengen Information System". European Commission. Vaadatud 25.08.2022.