Tadžikistan

Tadžikistani Vabariik	tadžiki Ҷумҳурии Тоҷикистон (Džumhurii Todžikiston)
	tadžiki Ҷумҳурии Тоҷикистон (Džumhurii Todžikiston)
Tadžikistani lipp	Tadžikistani vapp
Pealinn	Dušanbe
Pindala	143 100 km²
Riigikeel	tadžiki
Rahvaarv	9 200 000 (2019)
Rahvastikutihedus	64,3 in/km²
President	Emomalii Rahmon
Peaminister	Kohhir Rasulzoda
Iseseisvus	9. september 1991
SKT	7,146 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	801 $ (2017)
Rahaühik	Somoni (TJS)
Ajavöönd	Maailmaaeg +5
Tippdomeen	.tj
ROK-i kood	TJK
Telefonikood	992

Tadžikistan (tadžiki keeles Тоҷикистон Todžikiston) on merepiirita riik Kesk-Aasias. Ta piirneb Hiina, Kõrgõzstani, Usbekistani ja Afganistaniga.

Tadžikistanil on kaks väikest eksklaavi, mida ümbritseb Kõrgõzstan.

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Vabaühenduse Freedom House aruandes "Freedom in the World"^[3], mis kaardistab riikide demokraatia olukorda, oli Tadžikistani indeks 2017. aastal 100 punktist 11, millega liigitati riik "mittevaba" kategooriasse.^[4]

Sisejulgeolek[muuda | muuda lähteteksti]

Tadžikistani sisejulgeolekuasutuste ühenduse moodustavad: Tadžikistani Julgeolekunõukogu, riigikaitse teenistus, Rahvuslik Julgeolekuteenistus, Tadžikistani siseministeerium, narkootikumide kontrolli agentuur jt.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aasta rahvaloenduse andmetel olid 79,9% elanikest tadžikid, 15,3% usbekid, 1,1% venelased, 1,1% kirgiisid.

Tadžikistani statistikaameti andmetel elas 2010. aastal 27% elanikkonnast linnades.^[5]

Ligi 98% elanikest on islamiusku. Neist omakorda 87%–95% on sunniidid.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Tadžikistani haldusjaotus

Tadžikistan jaguneb halduslikult neljaks piirkonnaks – kaheks vilajetiks (vilojat), üheks autonoomseks vilajetiks (vilojat muhtor) ja vabariikliku alluvusega rajoonideks (keskusega Dušanbes). Riikliku alluvusega on 13 rajooni ja 5 linna.

Hatloni vilajett
Mägi-Badahšani autonoomne vilajett
Sugdi vilajett
Vabariikliku alluvusega rajoonid

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Riik on väga mägine ja teatud piirkondadesse ligipääsemiseks võib helikopteri kasutamine olla ainuke võimalus.

Tadžikistan on endise Nõukogude Liidu ja Kesk-Aasia vaeseim riik. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta oli 2005. aastal 1388 USA dollarit, millega riik oli maailmas 159. kohal. Sisemajanduse kogutoodang kokku oli samal aastal 8,802 miljardit USA dollarit.

Riigi peamisteks ekspordiartikliteks on puuvill ja alumiinium. Ekspordiartiklite vähesuse tõttu on majandus väga haavatav. Siiski on riigi majandus pärast kodusõja lõppu 2001. aastal kiiresti kasvanud. Keskmine majanduskasv aastatel 2000–2004 oli 9,6 protsenti aastas, tunduvalt rohkem kui teistel Kesk-Aasia maadel.

Üle 95% Tadžikistanis toodetud elektrienergiast tuleb hüdroelektrijaamadest. Pea igal talvel tabab riiki energiakriis. Leevendust loodetakse saada uute hüdroelektrijaamade ehitamisest. 2010. aastal viidi riigis läbi ehitamisel oleva Roguni hüdroelektrijaama aktsiate müügikampaania, mille käigus riigi kodanikke väidetavasti sunniti aktsiate ostule paljudel juhtudel väevõimuga. Hüdroelektrijaamade ehitamise kava vastu on allavoolu paiknevad riigid, eriti Usbekistan.

Tadžikistani saabuvad raudteeveosed läbivad Usbekistani territooriumi. Alates 2009. aastast blokeerib Usbekistan raudteeliiklust, lubades üle piiri vaid mõne vaguni päeva kohta. Samuti on tõstetud tariife Tadžikistani suunduvatele veoautodele. Usbekistan ei luba Tadžikistanil kasutada oma territooriumil asuvaid, Nõukogude Liidu ajal ühiseks kasutamiseks rajatud ülekandevõrkusid elektrienergia transpordiks Tadžikistani piirkondade vahel.

Oluliseks sissetulekuallikaks on töömigrantide poolt koju saadetud teenistus. 2010. aasta esimese 9 kuuga sõitis migratsiooniteenistuse andmetel Venemaale 844 000 Tadžikistani kodanikku, Venemaalt lahkus 252 640.^[6]