Neli kuningat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Neli kuningat olid 1343. aasta Jüriöö ülestõusu ajal Harjumaa mässuliste juhid. Nad tapeti Paides ülestõusnute, Liivi ordu ja Taani vaheliste läbirääkimiste käigus.

Kuningate valimine[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Renneri Liivimaa kroonika (mis omakorda tugineb mittesäilinud Liivimaa nooremale riimkroonikale) järgi valisid Harju ülestõusnud pärast algseid sakslaste tapmisi ja aadlike mõisate põletamisi "4 eesti talupoega kuningateks, need ehtisid end kullatud kannuste ja kirjude kuubedega, panid endale pähe neitsikroonid (mis olid sel ajal moes ja kullatud), mis nad olid röövinud, sidusid kullatud vööd ümber oma keha, see oli nende kuninglik ehe". Kuningate ehtimisest rääkivat tekstiosa on peetud Renneri lisanduseks nooremale riimkroonikale, ta tahtvat sellega eesti juhte pilgata. Sulev Vahtre usub, et see oli siiski juba riimkroonikas, kuna selles osas on tuvastatav selge riimikatkend ja Renneri lisand on vaid "mis olid sel ajal moes ja kullatud". Ka peab ta võimalikuks, et tõepoolest end ehiti. Renneri kroonika kohaselt läksid järgnevalt "kuningad eestlastega edasi ja piirasid Tallinnat kümne tuhande mehega".[1]

Staatus[muuda | muuda lähteteksti]

Küsimusi on tekitanud "kuninga" nimetuse kasutamine, eriti kuna neid oli neli. See võis tulla asjaolust, et eesti keeles oligi see sõna germaani laenuna kasutusel, ehkki tähenduses "juht", "pealik", "sõjapealik". Ülestõusu ajal valitud kuningaid ongi peetud lihtsalt juhtideks. Miks liidreid oli neli ja mille alusel nad valiti, pole selge. Kuigi kõige kergem oleks neid pidada nelja muinaskihelkonna vanemateks (näiteks Virumaa viit kihelkonda esindasid 1219. aastal just viis vanemat), siis Harjumaal oli rohkem kihelkondi. Sulev Vahtre on võimalike variantidena välja pakkunud, et iga endise Rävala kihelkond andis ühe ja Harju kokku ühe või Rävala ja Harju kumbki kaks juhti. Veel peab ta võimalikuks, et nad esindasid ülestõusnute väes kujunenud nelja alaosa või tegu oli lihtsalt nelja esilekerkinud võimekama mehe kollegiaalse juhtkonnaga. Vahtre juhib tähelepanu kuningate kutsumisele talupoegadeks, mis võib olla Renneri lisandus algallikale, kuid sellisena osutab, et eesti soost vasallid ei osalenud ülestõusus.[2]

Paide läbirääkimised[muuda | muuda lähteteksti]

Neli kuningat koos kolme kannupoisiga osalesid Liivi ordumeistri kutsel 4. mail Paides toimunud läbirääkimistel, kus osales ka Taani esindaja, Tallinna piiskop Olav. Sellega seoses on hiljem mässu juhte süüdistatud ettevaatamatuses ja naiivsuses. On arvatud, et ülestõusu eesotsas seisvad ja selle eest vastutavad mehed astusid kergemeelseid samme, mis tõid kaasa nende endi hukkumise ja rasked tagajärjed kogu mässuliikumisele. Sulev Vahtre taoliste etteheidetega ei nõustu, leides, et ühest küljest pole tagantjärele enam võimalik täies ulatuses teada selle otsuse taga olnud kaalutlusi ja seega ka lõplikke hinnanguid anda, teisalt taheti vältida ordu kallaletungi ja läbirääkimiste teel kasvõi aegagi venitada, kuna samal ajal oodati Rootsi abiväe saabumist. Kohale minnes ilmselt eeldati, et nende puutumatust kaitseb turbeõigus, mille rikkumist peeti üldiselt suureks kuriteoks, pealegi olid Paidesse tulnud ka teiste poliitiliste jõudude, nii ordu kui Taani, kõrgemad esindajad.[3]

4. mail 1343 algasid Paides läbirääkimised, mida Renneri ümberjutustuses on konkreetselt ja detaliselt edasi antud, mis osutab, et noorema riimkroonika autor Bartholomäus Hoeneke võis seal ise kohal viibida. Kroonika kohaselt nõudis ordumeister Burchard von Dreileben alustuseks vastust küsimusele, miks harjulased sakslasi nii armutult tapnud on. Üks kuningatest vastanud, et neid "olevat nii kaua piinatud ja vaevatud, et nad seda kauem enam sallida ega välja kannatada ei suutnud." Järgnevale küsimusele Padise munkade tapmise kohta olevat vastatud, et neilgi oli "küllalt süüd, ja oleks veel üks küünrapikkune sakslane, peaks seegi surema". Vahtre ei pea usutavaks, et vastuse teine pool tõepoolest sellises vormis otse ordumeistrile näkku öeldi, eriti arvestades, et kohe järgnevalt olevat eestlased pakkunud end ordumeistri alamateks ja lubanud talle sõnakuulelik olla, "muidu ei taha nad endile ühtki junkrut ega isandat". Selle pakkumise toimumist peab Vahtre realistlikuks, kasvõi ainult läbirääkimiste pikendamiseks.[4][5]

Ordumeister kuulutas sellise "mõrtsukateo", mille sarnasest maailma algusest saadik polevat kuuldud, karistuse vääriliseks ning teatas, et kuigi ta kuningaid ei puuduta ja nad vabaks jätab, ei luba ta neil ometi enne Paide ordulinnusest lahkuda, kuni ta eluga eestlastele kätte maksmast tagasi on tulnud.[5] Ülestõusnute juhid said vihaseks ja nõudsid, et neid oma väe juurde tagasi lastaks, kuid tulutult. Kroonika järgi rääkisid eestlased salaja omavahel, et tahavad kõik need isandad surnuks lüüa, et siis ise auga surra. Vahtre sõnul on imelik, kuidas kroonik sai teada salaja lausutud sõnu – see koht muudab küsitavaks kogu läbirääkimiste kirjelduse, eriti kuna vastaspoole tunnistajaid ju alles ei jäänud. Järgnevalt olevat ordumeister lahkunud, käskides Järva foogtil "külaliste" eest hästi hoolt kanda. Üks eestlastest proovinud tappa foogti, kelle kaitseks hüppas ette tema poiss, saades haavata. Kroonika jätkab: "Seepärast haarasid isandad sõjariistad ja raiusid kõik need eestlased, kuningad ja sõjasulased, tükkideks."[6][7]

Eestlaste ja ordu läbirääkimistest annab oma kroonikas segasevõitu ülevaate ka Marburgi Wigand, ehkki aega ja kohta täpsustamata. Tema järgi küsinud meister harjulastelt, miks need on niisugust kurja teinud, ja harjulased vastanud meistri heasoovlikkust taotledes, et nad on juba varem talle kaevanud puuduste, häda ja ülekohtu pärast, mida nad kannatanud rüütlite ja aadlike poolt. Nad tahtvat pigem surra kui niiviisi otsa saada ja tõusid siis kättemaksuks üles, mida poleks juhtunud, kui meister neile vähegi õigust oleks andnud. Tõlk olevat aga harjulasi petnud ja meistrile vastusena hoopis teatanud, et kui nad pole seni nõnda teinud, siis tahavad nad nii teha sellest peale. Seejärel tunginudki meister koos omadega neile kallale. Vahtre arvates võidi tõlkimisel vigu teha ja nii situatsiooni teravdada, kuid ta ei usu, et see edasiste sündmuste juures siiski otsustavat rolli mängis.[8]

Vahtre arvates oli ülestõusnute esindajate tapmine turbeõiguse jäme rikkumine, mida mõistis ka ordu.[8] On arvatud, et saksameelsete ordukroonikute vastuolulised kirjeldused kujutavad endast kohmakat katset diplomaatilise etiketi vastu rängalt eksinud Liivimaa ordut õigustades viimase mainet kaitsta.[9] Tehtut võis pehmendada vaid eestlaste kuulutamine mõrtsukateks ja ülestõusu kujutamine enneolematu kuritööna. Vahtre hinnangul oli juhtide tapmine ülestõusnutele suur löök: sõjavägi jäi ilma valitud ja usaldust omavatest liidritest ning ordu poolt mitte võrdväärse poliitilise jõuna kohtlemine kahjustas moraali.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sulev Vahtre. Jüriöö. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. Lk 56–57
  2. Vahtre 1980, lk 57
  3. Vahtre 1980, lk 66–67
  4. Vahtre 1980, lk 68–69
  5. 5,0 5,1 Sulev Vahtre (tõlkija ja kommenteerija). (Bartholomäus Hoeneke) Liivimaa noorem riimkroonika: (1315–1348). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960. Lk 81
  6. Vahtre 1980, lk 69–70
  7. Vahtre 1960, lk 83, 133
  8. 8,0 8,1 8,2 Vahtre 1980, lk 70
  9. Vahtre 1960, lk 147