NATO

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjalisest organisatsioonist; teiste asjade kohta vaata lehekülge NATO (täpsustus).

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon


Flag of NATO.svg

North Atlantic Treaty Organization (orthographic projection).svg
NATO liikmesriigid
Lühend NATO
Moto Animus in consulendo liber
Asutatud 4. aprill 1949
Organisatsioonitüüp Sõjaline allianss
Peakorter Brüssel, Belgia
Liikmed 28 liikmesriiki
Ametlikud keeled Inglise, prantsuse
Veebileht nato.int

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (ingl North Atlantic Treaty Organisation (NATO), pr Organisation du Traité de l'Atlantique Nord (OTAN)) on sõjaväeline allianss, millele pandi alus 4. aprillil 1949 Põhja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mida juhib NATO peasekretär. Organisatsioon põhineb kollektiivkaitsel, läbi mille liikmesriigid nõustuvad välise rünnaku korral vastastikust kaitset osutama. NATO peakorter asub Brüsselis. Viimati laienes NATO 2009. aastal, kui liitusid Albaania ja Horvaatia. Lisaks liikmesriikidele osaleb NATO rahupartnerlusprogrammis veel 22 riiki. NATO liikmesriikide kaitsekulutused kokkuliidetuna moodustavad üle 70 protsendi kogu maailma kaitsekulutustest.[1] Igal liikmesriigil on kohustus investeerida SKTst riigikaitsesse vähemalt kaks protsenti, peale Eesti täidab seda reeglit veel Kreeka, USA ja Ühendkuningriik.[2]

Kuni Korea sõjani oli NATO peaasjalikult poliitiline organisatsioon. Militaarstruktuur ehitati üles USA juhtimisel. Külma sõja käigus tekkinud vastasseis viis 1955. aastal rivaalitseva organisatsiooni, nn Varssavi Pakti ehk Varssavi Lepingu Organisatsiooni asutamiseni, mis oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon. Samal ajal olid Euroopa riikide ja USA vahelised suhted ebastabiilsed ning kaheldi NATO kaitses Nõukogude Liidu rünnaku korral. Need kahtlused viisid Prantsusmaa iseseisva tuumarelvastuse väljaarendamiseni ning 1966. aastal väljus Prantsusmaa NATO sõjalisest tiivast järgnevaks kolmekümneks aastaks. Pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal oli organisatsioon segatud Jugoslaavia lagunemisse, NATO esimesed sõjalised operatsioonid toimusid Bosnia sõjas aastatel 1992 kuni 1995. Endiste Varssavi Pakti riikidega tekkisid aga head suhted ning paljud neist astusid 1999. ja 2004. aastal NATOsse, nende hulgas ka Eesti.

NATO artikkel number viis, mille kohaselt käsitletakse ühe liikme ründamist kui rünnakut kogu alliansi vastu, on aktiveerunud vaid ühel korral pärast 11. septembri terrorirünnakuid 2001. aastal USAs[3] ning NATO väed saadeti Afganistani. Pärast seda on NATO läbi viinud mitmesuguseid operatsioone, näiteks osalenud Liibüa-vastastes õhurünnakutes ning piraatlusevastastes operatsioonides. Artikkel number 4, mis tagab kõikidele liikmesriikidele õiguse sõjalisele konsultatsioonile, on käivitunud neljal korral: 2003. aastal käivitas selle Türgi seoses Iraagi sõjaga, 2012. aastal käivitas Türgi selle kahel korral seoses Süüria sõjaga ning 2014. aastal käivitas artikli number 4 Poola seoses 2014. aasta Krimmi kriisiga.[4]

NATO peasekretär on alates 1. oktoobrist 2014 Jens Stoltenberg. Enne teda oli 2009–2014 peasekretär Anders Fogh Rasmussen. Aastatel 2004–2009 oli NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhja-Atlandi leping allkirjastati 1949. aasta 4. aprillil Washingtonis

NATO lepingu eelkäijaks loetakse 1948. aastal Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitud Brüsseli pakti, mis viis samal aastal Lääneliidu loomisele, mis oli sõjajärgse Euroopa esimene sõjalis-poliitiline organisatsioon.[5] Aga USA osalust peeti oluliseks ning läbirääkimised uue sõjalise liidu loomiseks algasid peaaegu kohe. Põhja-Atlandi leping (ehk Washingtoni leping) allkirjastati 1949. aasta 4. aprillil Washingtonis ning leping jõustus sama aasta 24. augustil. Lisaks Brüsseli pakti viiele osapoolele osalesid ka USA, Kanada, Portugal, Itaalia, Norra, Taani ja Island.[6] Osapooled leppisid kokku, et rünnakut neist ühe vastu käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu. Rünnaku alla sattunud liikmesriiki pidid kõik teised abistama, kuid konkreetne meetod jäi igaühe enda otsustada: leping ei näinud tingimata ette sõjalist aktsiooni agressori vastu.[7]

Toona ei olnud NATOl poliitilist struktuuri, ühtset sõjalist juhtimist ja spetsiaalselt alliansi kaitseks määratud vägesid, kuid Korea sõja puhkemine 1950. aastal ilmestas ohtu, mida kujutasid koostöötavad kommunistlikud riigid, ning see sundis NATOt välja töötama konkreetseid sõjalisi plaane.[8] Seda tööd alustati 1951. aastal Dwight D. Eisenhoweri juhtimisel.[9] 1952. aastal peeti Lissabonis kohtumine eesmärgiga leida vahendid NATO kaitseplaanide täitmiseks. Sama aasta septembris algasid esimesed NATO sõjalised õppused, kus harjutati Taani ja Norra kaitsmist merel.[10] Samuti astusid 1952. aastal alliansi liikmeteks ka Kreeka ning Türgi.

1954. aastal avaldas Nõukogude Liit soovi NATOga ühineda, tagamaks rahu Euroopas. See ettepanek lükati tagasi, kuna selles nähti soovi alliansi nõrgestada.[11]

17. detsembril 1954. aastal võeti vastu dokument nimega MC 48, milles sätestati, et sõja puhkedes Nõukogude Liiduga võib NATO kasutada aatompommi, ükskõik kas Nõukogude Liit kasutab seda esimesena või mitte. See andis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhatajale (SACEUR - Supreme Allied Commander Europe) samasugused õigused tuumarelvade käsitlemiseks nagu olid USA õhujõudude ülemjuhatajal.

Külma sõja ajal oli suurem osa Euroopast jagatud kahe alliansi vahel. NATO liikmed on näidatud sinise värviga, Varssavi pakti liikmed punase värviga.

Lääne-Saksamaa inkorporeerimist NATOsse 9. mail 1955. aastal kirjeldas Norra tollane välisminister Halvard Lange kui "meie kontinendi ajaloo otsustavat pöördepunkti".[12] Peamine põhjus otsuse taga oli see, et ilma Saksamaata poleks Nõukogude Liidu invasioonile olnud piisavalt jõudu vastu astuda.[13] Kohese vastusena sellele käigule loodi Varssavi Pakt, mille allkirjastasid 1955. aasta 14. mail Nõukogude Liit, Ungari, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Albaania ja Ida-Saksamaa. Külma sõja osapooled olid seega välja joonestatud.

1957. aastal korraldati alliansi siiani kõige ambitsioonikam sõjaline õppus: kolmel samal ajal toimunud operatsioonil osales ühtekokku üle kahesaja viiekümne tuhane mehe, kolmesaja laeva ja 1500 õhusõiduki Norrast Türgini.[14]

NATO ühtsus pandi proovile Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle valitsemisajal.[15] De Gaulle protesteeris USA juhirolli vastu ning selle vastu, mida ta tõlgendas Ameerika ja Ühendkuningriikide eriliste suhetena. President Dwight D. Eisenhowerile ja peaminister Harold Macmillanile saadetud kirjas 17. septembril 1958. aastal nõudis ta alliansi kolmepoolset juhtimist, kus Prantsusmaa oleks Ameerika ja Suurbritanniaga võrdväärsel positsioonil.[16] Kui reageering jäi de Gaulle jaoks ebarahuldavaks, otsustas ta hakata Prantsusmaa kaitsejõude arendama ülejäänud alliansist sõltumatult. De Gaulle eesmärgiks oli võimalus sõjaolukorras idablokiga eraldi rahu sõlmida, kaasamata end laiemasse NATO ja Varssavi Pakti riikide vahelisse sõtta.[17] Märtsis 1959 võeti NATO väejuhatuse alt ära Prantsuse Vahemere laevastik ning keelduti lubamast rajada Gallia pinnale tuumarelvade ladu.

Kuigi Kuuba kriisi ajal 1962. aastal näitas Prantsusmaa ülejäänud NATO suhtes üles solidaarsust, jätkas de Gaulle iseseisva kaitse planeerimist ning 1966. aastal viis Prantsusmaa kõik oma väed NATO integreeritud sõjalise juhtimise alt ära ning kõigil NATO võõrvägedel paluti riigist lahkuda. Siiski jäi Prantsusmaa NATO liikmeks. Aastast 2001 on Prantsusmaa osalenud Afganistani operatsioonil ning alustati tagasiliikumist täieliku integreerumise suunas.

Pingelõdvenduse käigus toimusid NATO ja Varssavi pakti juhtide vahel palju kõrgetasemelisi kohtumisi

Külm sõda ei viinud kunagi reaalse relvakonfliktini NATO ja Varssavi Pakti riikide vahel. 1969. aasta lõpul algasid Helsingis läbirääkimised strateegilise relvastuse piiramise üle. Läbirääkimiste tulemusena valmisid kaks kokkulepet, millest üks käsitles raketitõrjesüsteemide rajamist ja teine strateegilise relvastuse piiramist. Mais 1978. aastal defineerisid NATO liikmesriigid alliansi kaks eesmärki: tagada turvalisus ja taotleda pingelõdvendust vastaspoolega. See pidi tähendama ka võidurelvastumise edasist ohjeldamist.[18] 1979. aastal Varssavi Pakti tuumavõimekuse suurenemise valguses võttis NATO vastu otsuse sõjatandri tuumajõudude kahesuunalise kasutamise kohta.[19]

1990. aasta juulis kuulutati Londoni tippkohtumisel külm sõda lõppenuks ning NATO kaotas de facto peamise vaenlase. Organisatsiooni eesmärk ja olemus vajasid ümberhindamist, Londonis visandati ettepanekud koostöö väljaarendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega poliitilises ja sõjalises tegevuses. Järgmise aasta tippkohtumisel Roomas kiideti heaks alliansi strateegiline kontseptsioon, mis nägi ette sõltuvuse vähendamise tuumarelvadest ja oluliste muudatuste tegemise NATO ühendvägedes.[20]

1994. ja 1997. aasta vahel NATO laienes ja uuendas enda tegevusvaldkondi, näiteks loodi koostööprogramm "Partnerlus rahu nimel" ning alliansiga kutsuti liituma sellised endised idabloki riigid nagu Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari. Praha tippkohtumisel 2002. aastal kiitsid NATO liikmesriigid heaks alliansi ajaloo suurima laienemise, kus esitati kutsed liitumisläbirääkimistele seitsmele riigile, sh Eestile.

Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid, kuulutas NATO välja artikkel 5 operatsiooni USA toetuseks. Sellega muudeti NATO kohalikest, liikmesriikide maa-ala kaitsmise ühendusest üleilmsete (globaalsete) eesmärkidega liiduks, mille põhiülesandeks sai sõjaliste operatsioonide läbiviimine väljaspool oma maa-ala. Seetõttu pole NATO valmis liikmesriikide maa-ala kaitsmiseks ning Venemaa kasvava sõjalise jõu tasakaalustamiseks Ida-Euroopas ja Baltikumis.[21]

2009. aastal sai heakskiidu Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel NATO reageerimisjõudude (NATO Responce Force, NRF) NRF-i mudel, mis põhineb suurel määral Suurbritannia initsiatiivil varem välja pakutud NRF-i sisese kriisireguleerimisüksuse ASF (Allied Solidarity Force) olulistel elementidel – ühine planeerimine ja väljaõpe, solidaarne rahastamismudel, suur nähtavus avalikkusele ning usutav heidutusvõime. NRF-i tuumikuks saab ligi 13 000-meheline üksus, mis on viie kuni kümne päevaga valmis siirduma kriisipiirkonda. Lisaks sellele määratavad liikmesriigid täiendavad 10–30-päevases valmisolekus olevad väeüksused[22].

Seoses majandussurutisega seisis NATO küsimuse ees, kuidas säilitada kaitsevõimet kokkuhoiu oludes. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen tõi kasutusse "targa kaitse" mõiste, mis tähendab kaitsestruktuuride tihedamat integreerimist. Selle näiteks on ka Balti riikide õhuturve.[23]

2012. aasta Chicago tippkohtumise üheks päevakorrapunktiks oli NATO laienemine. Praegu ootavad seda neli riiki: Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Gruusia ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik.[23]

Eesti NATOs[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA president George W. Bush 2004. aastal koos seitsme riigi peaministriga pärast nende NATOga liitumise tseremoonia tähistamist. Eesti tollane peaminister Juhan Parts on paremalt teine.

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal iseloomustas olukorda riigikaitselise kogemuse puudus. Alustati alles sõjaväeliste struktuuride loomist, millest esimesena taastati kodanikualgatuse korras Kaitseliit.[24] Aga paika tuli panna ka laiemad visioonid. Riigikaitse peatükk võeti peaaegu muutmata kujul üle 1938. aasta põhiseadusest, kuid arutati isegi Eesti muutmist demilitariseeritud riigiks. Tänapäeval arvavad põhiseaduse asjatundjad, et tollal ei osatud hinnata kollektiivse enesekaitse tähtsust rahvusvahelistes suhetes.[25] 1992. aasta valimiste järel moodustatud valitsuse poliitika oli idast läände ümberorienteerumine. 1994. aastal käsitles president Lennart Meri enda kõnes esmakordselt Euroopa Liidu ja NATOga integreerumist. Siiski nägid paljud poliitikud püüdlusi NATOga liituda kui perspektiivitut projekti, mis rikuks Eesti neutraliteeti.[25]

Eesti alustas osalemist rahvusvahelistes operatsioonides 1995. aastast.[26] Kaitsejõudude rahvusvaheline koostöö sai raamistiku NATO välja töötatud rahupartnerlusprogrammiga, mis oli mõeldud Kesk- ja Ida- Euroopa riikidega poliitilise ja sõjalise koostöö arendamiseks. Esmakordselt fikseeriti NATOga liitumise eesmärk 1996. aastal. 1999. aastast hakkas Eesti täitma NATO liikmelisuse tegevuskava ning ning 2002. aasta novembris Praha tippkohtumisel esitati Eestile kutse liitumisläbirääkimistele NATO-ga ühinemiseks.[24] Liitumisläbirääkimised algasid 2003. aasta jaanuaris ning sama aasta märtsis allkirjastasid NATO liikmesriigid Eesti Põhja-Atlandi lepinguga liitumise protokolli. 10. märtsil 2004 ratifitseeris Riigikogu NATO Põhja-Atlandi lepingu koos kõigi lisadega. Eestist sai NATO täieõiguslik liige 2004. aasta 29. märtsil, kui ühinemiskirjad anti hoiule Ameerika Ühendriikide valitsusele.[27]

Eesti välisminister Urmas Paet ja USA välisminister Hillary Clinton 2010. aastal Tallinnas

2007. aastal esitas Eesti soovi korraldada NATO välisministrite mitteametlik kohtumine. Kohtumine toimus 2010. aasta 22.-23. aprillil Tallinnas, kohtumisel osalesid teiste hulgas USA riigisekretär Hillary Clinton ning Euroopa vägede ülemjuhataja Stavridis. Kohtumisel langetati otsus anda Bosnia ja Hertsegoviinale liikmelisuse tegevusplaan.[28]

Pärast 2007. aasta aprillirahutusi toimunud küberrünnakud Eesti veebiserverite vastu tõstsid esile NATO riikide haavatavuse kommunikatsioonisüsteemide kaudu ning arutama hakati NATO küberkaitse poliitikat. 14. mail 2008. aastal asutati Tallinnas NATO küberkaitsekoostöö keskus.[29]

Seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas 2014. aastal paigutati NATO liitlasväed Ida-Euroopa piiririikidesse. Eestisse saabus 150 USA maaväelast ning Taani hävitajad baseeruvad püsivalt Eesti lennubaasis. See on esimene kord, kui NATO liitlased Eestisse pikemaks ajaks jäävad. Peaminister Taavi Rõivase sõnul on Eesti valmis võõrustama täiendavaid NATO vägesid.[30][31][32][33]

Hetkel hoolitseb Eesti õhuruumi valvamise eest Hispaania lennusalk.[34] Eestisse on paigutatud 3 radarposti, mille radarid katavad kogu Eesti ja Eestit ümbritseva õhuruumi ühtse radaripildiga. Seda peetakse üheks Eesti pikaajalise sõjalise kaitse arengukava olulisemaks arenduseks.[35]

NATO raketikilbiprogramm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juulis 2006 teatas NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer Euroopat kaitsva raketikilbi rajamise kavatsusest. 18. septembril 2006 sõlmiti esimesed lepingud raketikilbi komponente tootvate firmadega.

Raketikilbi eesmärgiks on Iraanist ja Põhja-Koreast tulevate raketirünnakute tõrjumine. Venemaa juhtkonna arvates on raketikilbi lepe suunatud Venemaa vastu ja on ähvardanud sõjaliste meetmetega raketikilbi rajamise korral Venemaa piiride lähedale.

20. augustil 2008 kirjutasid Ameerika Ühendriikide riigisekretär Condoleezza Rice ja Poola välisminister Radek Sikorski alla lepingule millega Poola nõustus lubama oma pinnale USA globaalse raketitõrjesüsteemi komponente. [36]. 2009. aastal teatas USA president Barack Obama siiski, et raketikilbi osasid Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumile ei tule.[37] Uus plaan näeb hoopis ette Poola territooriumile AEGIS süsteemidega laevade paigutamise.[38]

Tegevussuunad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks liikmete kaitsmisele sõjalise rünnaku korral on NATO osalenud ka konfliktide ohjeldamises mujal maailmas, näiteks Jugoslaavia kodusõjas. Samuti toimub dialoog ja koostöö riikidega, mis ei ole NATO liikmed.

NATO humanitaarabioperatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Euro-Atlandi katastroofiabi koordineerimiskeskus (EADRCC)

NATO rahutagamismissioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

NATO liikmesriigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

NATO kujunemise ajalugu

Alates 1. aprillist 2009 on NATO liikmeid 28.

Liikmesriigid liitumisaastati:

NATO juhtimine ja struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

NATO praegune peasekretär Jens Stoltenberg (paremal) ja tema eelkäija Anders Fogh Rasmussen (vasakul) rääkimas Norra sõjaväelastega

NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu (North Atlantic Council, NAC), mille esimees ja organisatsiooni poliitiline juht on NATO peasekretär, kes koordineerib liikmesriikide tegevust, on organisatsiooni peamine kõneisik ning juhib NATO sekretariaadi tööd.

Peasekretär on ka:

Kui traditsiooniliselt valitakse peasekretäri ametisse Euroopa esindaja, siis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja määravad Ameerika Ühendriigid.

NATO liikmesriikide esindatus organisatsiooni tegevuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

NATO julgeolekualane koostöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (NACC – North-Atlantic Cooperation Council), 1997. aastast Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC – Euro-Atlantic Partnership Council)
  • NATO individuaalne partnerluse tegevusplaan (IPAP – Individual Partnership action Plan)
  • Terrorismivastane võitlus (PAP-T – Partnership Action Plan Against Terrorism)
  • Kaitsereformide läbiviimine (PAP-DIB – Partnership Action Plan on Defence Institution Building)
  • NATO rahupartnerlusprogramm (PfP – Partnership for Peace)
  • NATO-Venemaa Alaline Ühendnõukogu (NRC – NATO-Russia Permanent Joint Council)
  • NATO-Ukraina Komisjon (NUC – NATO-Ukraine Commission)
  • liikmesuse tegevusplaan (MAP – Membership Action Plan) riikidele, kes soovivad arendada partnerlussuhted liitlassuheteks[39].

NATO sõjaline väestruktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]


NATO sõjaline väestruktuur koosneb liikmesriikide alaliselt või kindla operatsiooni jaoks NATO käsutusse antud sõjalistest üksustest ja staapidest. NATO sõjaline juhtimisstruktuur katab strateegilise ja regionaalse tasandi ning on mõeldud eelkõige liikmesriikide eri väeliikide ühendoperatsioonide juhtimiseks, siis väestruktuuri koosseisu kuuluvad taktikalise tasandi staabid, mis on mõeldud ühe väeliigi operatsioonide juhtimiseks.

Väestruktuur koosneb kaht tüüpi üksustest: paiksed üksused (In-Place Forces, IPF) ja ümberpaigutatavad üksused (Deployable Forces, DF). Ümberpaigutatavad üksused on mõeldud kõigiks NATO operatsioonitüüpideks ja on valmis tegutsema kogu alliansi territooriumil ning ka väljaspool seda. Paiksed üksused on mõeldud kollektiivkaitse operatsioonideks oma riigi piirides või selle lähedal.

Väestruktuuri kuuluvad väeosad on grupeeritud vastavalt nende valmisolekule reageerimiseks:

  • Ümberpaigutatavad ehk mobiilsed üksuste tipus on väike hulk väga kõrges valmisolekus üksusi. Koos NATO kiirreageerimisjõududega (NATO Response Force, NRF) moodustavad need NATO esmase reaktsioonijõu, mille ülesandeks on kohene reageerimine mitmesugustes kriisisituatsioonides. See nn ekspeditsioonijõud on valmis operatsiooniks otsuse tegemise hetkest ja suudavad iseseisvalt tegutseda kuni 30 päeva.
  • Järgmises etapis kriisisituatsiooni eskaleerumisel asuvad tegevusse kõrgema valmisoleku jõud (High Readiness Forces, HRF), mis koosnevad maa-, mere- ja õhuväe üksustest, mis on kas kiirreageerimis- või alalises valmiduses kollektiivkaitseks (valmisolek 90 päeva), mida võidakse kasutada ka NATO liikmesriike mitteähvardavate ohtude tõrjumiseks.
  • Madalama valmisolekuga jõud (Forces at Lower Readiness, FLR), mille põhiülesandeks on HRF üksuste rotatsioon ja operatsiooni jätkamine kuni selle lõpuni. FLR koosseisu kuulub näiteks Saksa-Poola-Taani ühisformeering kirdekorpus staabiga Szczecinis, kus teenivad ka Eesti kaitseväe ohvitserid.
  • Lisaks kiireks reageerimiseks ettevalmistatud väeosadele, kuuluvad NATO väestruktuuri ka pikaajalist ülesehitust nõudvad jõud (Long Term Build-up Forces, LTBF). Nende põhiülesandeks on tagada valmisolek suurearvulise väestruktuuri ülesehitamiseks suuremamahulise kollektiivkaitse operatsiooni tarvis. See annab NATO-le võimaluse sõjalise väestruktuuri oluliseks kasvatamiseks rahvusvahelise julgeolekukeskkonna muutumisel.
Väeüksuste eripäraks on, et üksusi komplekteeritakse mitme riigi allüksustest ja ka enamik nende jõudude staape on mitmeriigilised. Suurem osa NATO sõjalisest väestruktuurist on rahuajal liikmesriikide riiklikus käsuliinis ja nad allutatakse NATO sõjalisele juhtimisele konkreetse sõjalise operatsiooni tarbeks. Erandi moodustavad sõjaliste staapide isikkoosseis, osa integreeritud õhukaitsesüsteemist ja kõrgema valmisoleku jõud, mis juba rahuajal on antud NATO sõjalisse alluvusse.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "The SIPRI Military Expenditure Database"
  2. Vaata, kui paljud NATO riigid täidavad kahe protsendi nõuet Postimees, 28. veebruar 2014
  3. "Invocation of Article 5 confirmed"
  4. "Statement by the North Atlantic Council following meeting under article 4 of the Washington Treaty"
  5. Isby & Kamps Jr. 1985, Armies of NATO's Central Front, lk 13.
  6. "A short history of NATO"
  7. "Protocol to the North Atlantic Treaty on the Accession of Greece and Turkey"
  8. Isby & Kamps Jr. 1985, Armies of NATO's Central Front, lk 13–14.
  9. "NATO the first five years 1949-1954"
  10. Baldwin, Hanson (28 September 1952). "Navies Meet the Test in Operation Mainbrace". New York Times: E7
  11. "Fast facts about NATO". CBC News. 6 April 2009.
  12. "West Germany accepted into Nato". BBC News. 9 mai 2011.
  13. Isby & Kamps Jr. 1985, Armies of NATO's Central Front, lk 15
  14. "Emergency Call". Time. 30 september 1957
  15. Garret Martin, "The 1967 withdrawal from NATO – a cornerstone of de Gaulle's grand strategy?" Journal of Transatlantic Studies (2011) 9#3 pp 232-243.
  16. Wenger, Nuenlist & Locher 2007, pp. 67–69
  17. "Not Enough NATO In Afghanistan", Dowd, Alan (22 september 2009), CBS News
  18. Garthoff 1994, Détente and confrontation: American-Soviet relations from Nixon to Reagan, lk 659–661
  19. NATO teataja: ajalugu
  20. Eesti NATO ühing: Kronoloogia
  21. Leo Kunnas. Putin ja kindralstaap usuvad, et Venemaa jõuab relvajõud moderniseerida enne, kui NATO reageerida suudab Delfi, 22. veebruar 2015
  22. NATO uued reageerimisjõud said rohelise tule
  23. 23,0 23,1 Diplomaatia: Karl A. Lamers: NATO roll on pärast külma sõda totaalselt muutunud
  24. 24,0 24,1 Eesti Sõjamuuseum: EKV 1991-
  25. 25,0 25,1 Riigikogu Toimetised: Väikeriigi sõjaline institutsioon – Eesti valikud 1991–1994
  26. Välisministeerium: Eesti ja NATO
  27. Eesti NATO ühing: Eesti liitumise kronoloogia
  28. Välisministeerium: Väike riik, suur laud – NATO välisministrite kohtumisest Tallinnas
  29. NATO opens new centre of excellence on cyber defence
  30. Postimees: NATO liitlasväed jäävad Eestisse ka tulevaks aastaks
  31. Reporter: USA väed aabusid Ämarisse
  32. ERR uudised: Rõivas: Eesti on valmis võõrustama täiendavaid NATO vägesid
  33. Postimees: NATO kohalolek maksab Eestile üle kolme miljoni
  34. ERR uudised: Galerii: sakslased andsid Eesti õhuruumi valvamise hispaanlastele üle
  35. Postimees: Eesti õhuruumi hakkavad valvama 11 miljoni eurosed radarid
  36. CNN: "Poland, U.S. sign missile shield deal"
  37. Delfi: President Obama: meie uus raketikilp on parem
  38. Delfi: Pentagon soovib paigutada oma raketikilbi elemente Ukrainasse
  39. Holger Mölder, Julgeolekupartnerlus vallutab maailma Diplomaatia nr 12, september 2004

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]