Männilised

Allikas: Vikipeedia
Männilised
Harilik mänd (Pinus sylvestris)
Harilik mänd (Pinus sylvestris)
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Lindley 1836

Männilised (Pinaceae) on okaspuude klassi okaspuulaadsete seltsi kuuluv paljasseemnetaimede sugukond.

Männiliste sugukonda kuulub 220–250 liiki 11 perekonnast.[1] Sinna kuuluvad paljud levinud okaspuud, nagu mänd, kuusk, lehis, nulg, tsuuga ja seeder. Peamiselt kasvavad männilised põhjapoolkeral ning eriti parasvöötmes, kuid neid leidub troopikast lähisarktilise kliimavöötmeni. Taigas, ranniku- ja mägimetsades on nad sageli domineerivad taimeliigid.[2][3]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Männilised on harilikult puud ja kasvavad 2–100 meetrit kõrgeks. Karmis kliimas võivad nad harva kasvada ka põõsastena.[1]

Männilistel on lehed muundunud okasteks. Okkad on rohelised, pikad ja peenikesed, nõeljad või mõõkjad. Okkad on tavaliselt teravad, mõnel liigil ka pehmed. Paljudel liikidel kasvavad okkad kahe-kolmekaupa. Enamik männilistest (kõik peale lehiste ja ebalehise) on igihaljad.[4] Kuna okaste pindala on lehtpuude lehtede pindalaga võrreldes väiksem, ei auru nende kaudu nii palju vett ja neid pole vaja ebasoodsaks aastaajaks langetada.

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Männilised on ühekojalised. Paljunemisorganitena esinevad neil käbid. Emaskäbi on 2–60 cm pikk ja tavaliselt puitunud. See koosneb käbiteljest ja arvukatest spiraalselt paiknevatest soomustest. Igal soomusel paikneb kaks lendtiibadega varustatud seemet. Isaskäbid on väikesed (0,5–6 cm pikad) ja varisevad varsti pärast tolmlemist. Männilised on tuultolmlejad.[5]

Väiksed seemned (alla 90 mg) levivad harilikult tuule abil, kuid mõnel liigil on suured (üle 100 mg) taandarenenud lendtiibadega seemned, mis on kohastunud levimiseks loomade ja lindude abil. Piirkondades, kus elab palju oravaid, ei ole männilised üldiselt kohastunud lindude abil levimiseks.[6]

Perekonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Perekondi ja liike eristatakse peamiselt okaste ja käbide põhjal.

Männilisi kasvatatakse sageli kultuurmaastikul, näiteks heki saamiseks, samuti ilutaimedena. Nende okkad on märksa väiksemad kui lehtpuude lehed, mistõttu männilised sobivad bonsai jaoks lehtpuudest paremini.

Kuna männilised moodustavad põhjapoolkeral suure osa okasmetsadest, on paljud liigid tähtsad puidutööstuses.[2] Mõnesid liike, peamiselt kuuski, mände ja nulge kasvatatakse istandustes jõulupuude saamiseks.[7]

Rekordiomanikud[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Aljos Farjon (1998). World Checklist and Bibliography of Conifers. Royal Botanic Gardens, Kew. 
  2. 2,0 2,1 Michael Edward Kauffmann (2013). Conifers of the Pacific Slope: California, Oregon, and Washington. Lk 60. 
  3. Aljos Farjon, Denis Filer (2013). An Atlas of the World's Conifers: An Analysis of their Distribution, Biogeography, Diversity and Conservation Status. Brill. Lk 19. 
  4. L. Watson, M. J. Dallwitz. "The families of gymnosperms". delta-intkey.com, 09-04-2015. Kasutatud 23-01-2018.
  5. Ülle Reier, Arne Sellin. "Mõista, mõista, kes see on: tolmuterad on, aga õisi ei ole, seemned on, aga vilju ei ole?". Eesti Loodus, Detsember 2008. Kasutatud 23-01-2018.
  6. Benkman, Craig W. "Wind dispersal capacity of pine seeds and the evolution of different seed dispersal modes in pines". Oikos 73: 221–224. 
  7. "Christmas Trees & More". University of Illinois. Kasutatud 23-01-2018.
  8. Al Carder (1995). Forest Giants of the World Past and Present. Lk 3–4. 
  9. James Owen. "Oldest Living Tree Found in Sweden". National Geographic News, 14-04-2008. Kasutatud 23-01-2018.
  10. "Pinus palustris". The Gymnosperm Database. Kasutatud 23-01-2018.
  11. "Longest pine cone". Guinness World Records. Kasutatud 23-01-2018.
  12. "About Coulter Pine". TreesForMe. Kasutatud 23-01-2018.
  13. Farjon, A; Styles, BT (1997). "Pinus (Pinaceae)". Flora Neotropica Monograph 75: 221–224.