San Marino

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; samanimelise pealinna kohta vaata artiklit San Marino (linn); Ühendriikide linna kohta vaata artiklit San Marino (California).

San Marino Vabariik
itaalia Repubblica di San Marino
San Marino lipp San Marino vapp
San Marino lipp San Marino vapp
San Marino asendikaart
Juhtlause Libertas
Riigihümn Inno Nazionale
Pealinn San Marino
Pindala 61 km²
Ametlikud keeled itaalia
Rahvaarv 33 196 (31.12.2016)
Rahvastikutihedus 544,2 in/km²
Kaptenregent Mimma Zavoli ja
Vanessa D'Ambrosio
Iseseisvus 3. september 301
Rahaühik euro (EUR)
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .sm
ROK-i kood SMR
Telefonikood 378

San Marino (ametlikult San Marino Vabariik; itaalia keeles Repubblica di San Marino, ka Serenissima Repubblica di San Marino) on merepiirita kääbusriik Lõuna-Euroopas. Ta on tervikuna ümbritsetud Itaalia territooriumist, moodustades enklaavi Itaalia territooriumi sees. Lisaks San Marinole on maailma riikidest enklaavid veel Vatikan ja Lesotho. San Marino on maailma vanim tänini eksisteeriv vabariik ja Euroopa Nõukogu väikseim liikmesriik.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Nimi "San Marino" tähendab itaalia keeles "Püha Marinust". Püha Marinus oli traditsiooni järgi riigi rajaja.

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

San Marino asub Lõuna-Euroopas Apenniini poolsaare keskosas. Riik piirneb tervikuna Itaaliaga; põhjast, idast ja läänest piirab San Marinot Emilia Romagna maakonna Rimini provints, lõunast aga Marche maakonna Pesaro ja Urbino provints.

San Marino maismaapiiri kogupikkus on 37 kilomeetrit. [1]

Riigisisene pikim vahemaa põhjast lõunasse on 13 kilomeetrit, idast läände aga 9 kilomeetrit. [2]

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Monte Titano mägi ja pealinn San Marino.

San Marino maastik on mägine, läbi riigi kulgeb edelast kirdesse mäeahelik. Riigi kõrgeim koht on pealinna San Marino lähistel asuv Monte Titano mägi, mis ulatub 755 meetrit üle merepinna.

San Marino asub Marecchia jõe valglal, riigist voolavad läbi San Marino, Marano ja Ausa jõed koos lisajõgedega. Riigi ainus järv on Itaalia piiril asuv ja 1960.-ndatel rajatud Lago di Faetano tehisjärv, mille pindala on 0,6 hektarit.

Riigis metsa ei esine. [3] Riigis on aga parke ja rohealasid. [4]

San Marinos on kirjeldatud 96 linnuliiki. [5]

Riigi looduses on kirjeldatud 9 liiki imetajaid:

  • Harilik leethiir (Myodes glareolus)
  • Metshiir (Apodemus sylvaticus)
  • Pimemutt (Talpa caeca)
  • Harilik pikktiib (Miniopterus schreibersii)
  • Suur sagarnina (Rhinolophus ferrumequinum)
  • Väike sagarnina (Rhinolophus hipposideros)
  • Rebane (Vulpes vulpes)
  • Nirk (Mustela nivalis)
  • Saarmas (Lutra lutra)

San Marinos valitseb vahemereline kliima, suvel ulatub maksimaalne temperatuur +26°C, talvel – 7°C. Aastane keskmine sademete hulk riigis on tavaliselt vahemikus 560–800 mm.

Riigikord[muuda | muuda lähteteksti]

San Marino on parlamentaarne vabariik. Riigipeaks on 2 samaaegselt ametisse määratavat kaptenregenti, kes on ametis 6 kuud (kas oktoobrist aprillini või aprillist oktoobrini). Kaptenregendid valitakse ametisse üldkogu poolt. Kaptenregente assisteerib 9 riigisekretäri, kelle seast välisasjade riigisekretär täidab ka valitsusjuhi ülesandeid [1]

Seadusandlik võim riigis kuulub 1-kojalisele üldkogule (Consiglio Grande e Generale), kuhu kuulub 60 liiget. Üldkogu koosseis valitakse ametisse 5 aastaks. 2016 parlamendivalimiste järel on üldkogul "San Marino prima di tutto" valimisliidul 25, Adesso.sm valimisliidul 20 ja Demokraatliku Liikumise vaimisliidul 15 kohta. Riigis on esindatud parteisid kogu poliitilise skaala ulatuses, neist 2016. aasta valimiste järel on üldkogul enim kohti "San Marino prima di tutto" valimisliitu kuuluval San Marino Kristlikdemokraatlikul Parteil – kokku 16 kohta.

San Marinol puudub põhiseadus. Riigi õigussüsteemi aluseks on 1600 vastu võetud statuudid ja 1974 kehtestatud kodanikeõiguste deklaratsioon. Riigi kõrgeim kohtuorgan on Kaheteistkümne nõukogu, mille liikmed määrab ametisse üldkogu 5-aastaseks tähtajaks.

San Marino on 1992. aastast ÜRO liige.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis San Marino omavalitsuste loend.

San Marinos on 9 omavalitsust (castelli).

Taristu[muuda | muuda lähteteksti]

Muuseum San Marinos.

San Marino asfalteeritud teede kogupikkus on 292 kilomeetrit. [1] Borgo Maggiores asub helikopteri maandumisplats. Riigis puudub ametlik lennuväli, kuid San Marino lennuklubile kuulub Torraccia maandumisrada.

Riigis puudub raudtee, kuid 1932 avati kitsarööpmelise raudtee lõik, mis Teises maailmasõjas 1944 hävitati.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

San Marinos elas 31. detsembri 2016 seisuga 33 196 inimest. [6] Riigis elas 16 341 meest (49,2% rahvastikust) ja 16 855 naist (50,8% rahvastikust).

Serravalle omavalitsuses elas 10 851, Borgo Maggiores 6 889 ja San Marinos 4 063 elanikku.

97% riigi elanikest on katoliiklased. Riigis tegutseb 12 katoliku kogudust ja mitmeid katoliiklikke institutsioone. Vähesel määral leidub riigis teiste religioonide ja konfessioonide esindajaid.

Detsembri 2015 seisuga oli riigis enimlevinud mehenimi Andrea (527 mehel) ja naisenimi Maria (385 naisel). Levinumad perekonnanimed riigis on Gasperoni (553 inimesel), Guidi (447 inimesel) ja Casadei (402 inimesel).

Riigikaitse[muuda | muuda lähteteksti]

San Marino kaardiväelased.

San Marinos puudub regulaararmee ja sõjalise rünnaku korral kaitseb riiki Itaalia. Samas riigi kaitse vajadustest lähtuvalt võidakse mobiliseerida kõik mehed vanuses 16–55 eluaastat. [7] San Marinos tegutseb vabatahtlike osalusel põhinev Sõjaväeline Korpus (Corpi Militari), mis täidab politsei ja tseremoniaalseid funktsioone.

San Marino sõjaväe tuumikuks on Ammuküttide Korpus, kuhu kuulub 70 meest. San Marino Kalju kaardivägi valvab valitsushoonet ja patrullib piiril. Valitsushoone valves kasutavad kaardiväelased Beretta BM 59 vintpüsse, piirivalves aga Glock 17 püstoleid. Kaardiväe koosseisus on ka suurtükiväe üksus, kelle ülesanne on tseremoniaalsete sündmuste korral käsitseda valitsushoone ainsat kahurit. Nõukogu kaardivägi turvab kaptenregente ja üldkogu istungeid.

Riigis on veel sandarmeeriakorpus ja miilitsakompanii, mille koosseisu kuulub 50-liikmeline ansambel.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

San Marino olulisemad majandusharud on turism, pangandus, manufaktuuritööstus. [1] Manufaktuuritööstus ja pangandus hõlmavad poole riigi sisemajanduse koguproduktist. Riigi majandust mõjutas 2008. aasta finantskriis. Riik on avatud välisinvesteeringutele, kuna seal on madalad maksud. Septembris 2009 eemaldas OECD San Marino maksuparadiiside nimekirjast.

Riigi tööstuspiirkonnaks on Dogana, Faetano ja Chiesanuova. [8]

San Marinos peamised põllumajanduspiirkonnad on Serravalle ja Borgo Maggiore. Riigis kasvatatakse nisu, viinamarju ja oliivipuid. Loomadest kasvatatakse riigis lehmi ja sigu.

Riigi sisemajanduse kogutoodang oli 2016. aastal 2,023 miljardit USD.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Marinus rajab San Marino. Pompeo Batoni maal 1740.

Traditsiooni järgi rajas San Marino Püha Marinus, kes oli pärit tänapäeva Horvaatia lähistelt Rabi saarelt. Marinus tegutses Riminis kiviraidurina, Rimini piiskop Gaudentius ordineeris ta diakoniks, kuid Marinus pidi linnast ühe naise valesüüdistuse tõttu lahkuma. Ta rajas 3. septembril 301 Monte Titano mäele kabeli ja kloostri, kus ta ise suri 366. aastal. San Marino peab kabeli ja kloostri rajamist oma kogukonna rajamiseks, mistõttu San Marinot peetakse maailma vanimaks vabariigiks.

San Marinos kujunes järgnevate sajandite jooksul välja kommuun, mis 10. sajandist oli vasallisuhetes Spoleto hertsogkonnaga. 1243 määrati ametisse esimesed kaptenregendid, 1263 on teada riigi varaseim statuut. 1463 liitus San Marino Rimini hertsogi Sigismondo Pandolfo Malatesta vastase koalitsiooniga, mille tulemusena andis paavst Pius II San Marinole Fiorentino, Montegiardino ja Serravalle linnad. Faetano linn soovis peatselt ise San Marinoga liituda ja sellest ajast said San Marino piirid määrtletud. 1503 okupeeris Cesare Borgia lühiajaliselt vabariigi. 1602 soostus paavst Clemens VIII, et Kirikuriik tagab sõjalise rünnaku korral San Marino kaitse. Paavst Urbanus VIII ajal tunnustas Püha Tool 1631 San Marino sõltumatust.

Ravenna legaat kardinal Alberoni okupeeris 17. oktoobril 1739 San Marino. Riigi elanikud otsisid paavst Clemens XII tema teo osas õigust, kes tunnustas San Marino õigusi ja taastas riigi iseseisvuse. Napoleoni sõdade ajal 1797 esitas kindral Louis Alexandre Berthier San Marinole ultimaatumi, kuna seal varjas end Rimini piiskop Vincenzo Ferretti. Napoleon tunnustas 1797 Tolentino rahulepinguga San Marino iseseisvust. 1815 Viini kongressil tunnustati samuti San Marino iseseisvust. Kirikuriik püüdis 1825 ja 1853 San Marinot okupeerida, kuid tulutult. San Marino ei soostunud 19. sajandil Itaalia ühendamisel osalema.

Itaalia kuningriigi ja San Marino vahel sõlmiti 1862 leping, mida revideeriti 1872. 19. sajandi lõpus tabas riiki majanduskriis ja sellest tingitud tööpuudus, mistõttu paljud elanikud lahkusid riigist. 25. märtsil 1906 kogunesid 805 perekonna esindajad, et arutada riigi tulevikku ja valitsemise korraldust. Esimeses maailmasõjas jäi San Marino neutraalseks, kuid 10 vabatahtlikku osales Itaalia üksustes. Peale sõda jagelesid riigis omavahel sotsialistid ja fašistid.

Teises maailmasõjas pakkus San Marino peavarju 100 000 sõjapõgenikule. Briti lennuvägi pommitas 26. juunil 1944 San Marinot, hävitades raudtee ja surmates 63 tsiviilisikut. 27. juulil 1944 esitas Saksa ohvitser Gunther San Marino juhtidele ultimaatumi. 30. juulil 1944 rekvireerisid Saksa väed 2 avalikus kasutuses olnud hoonet, muutes need sõjaväehaiglaks. Järgmisel päeval saatsid riigi juhid Natsi-Saksamaa juhtidele kirjad, milles protesteerisid Saksa vägede invasiooni vastu. 17.20. septembril 1944 pidasid Saksa ja liitlasväed San Marino alal lahingu, milles hukkus 597 sõdurit. Lahingu järel okupeerisid liitlasväed 2 kuuks San Marino.

San Marino oli peale Teist maailmasõda 1945 esimene Lääne-Euroopa riik, kus pääses võimule kommunistlik partei. San Marino oli ka esimene riik, kus kommunistid valiti parlamenti demokraatlikul teel. Kommunistid olid partei peasekretäri Ermenegildo Gasperoni juhtimisel valitsuses 1957. aastani, mil nad üritasid 19. septembril 1957 läbi viia riigipööret. Riigipöörde luhtumisel jäid kommunistid opositsiooni ja partei saadeti 1990 laiali.

29. augustil 1982 külastas riiki paavst Johannes Paulus II.

Eesti suhted San Marinoga[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti ja San Marino sõlmisid diplomaatilised suhted 9. juulil 2003. [9] San Marino suursaadik Eestis on Silvia Berti. Eesti suursaadik San Marinos on Celia Kuningas-Saagpakk.

2014 oli Eesti ja San Marino vahelise kaubanduse kogukäibeks 257 000 eurot ja San Marino oli Eestile 124. kaubanduspartner.

Eesti ja San Marino jalgpallikoondised on omavahel kohtunud 3 korral.

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

San Marino populaarseim spordiala on jalgpall. San Marino mängija Danilo Rinaldi (vasakul) ja Karol Mets Eesti – San Marino mängus 2015. aastal.

San Marino tuntumad ehitised on Monte Titano mäel asuvad 3 torni (Guaita, Cesta ja Montale), mis on ehitatud 11.14. sajandil. 2008. aastast kuuluvad tornid UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Riigi suurim kirik on neoklassitsistlikus stiilis ehitatud San Marino basiilika.

1985 asutati San Marino Vabariigi ülikool.

San Marino on Eurovisioonil osalenud 6. korral.

San Marino populaarseim spordiala on jalgpall ja 1985. aastast peetakse riigis jalgpalli meistrivõistlusi. Vormel 1 San Marino Grand Prix on nimetatud küll riigi järgi, kuid seda ei peeta San Marinos. San Marinos on veel korvpalli, käsipalli ja ragbi meeskonnad.

San Marino osales esmakordselt 1960. aasta suveolümpiamängudel Roomas ja 1976. aasta taliolümpiamängudel Innsbruckis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

 San Marino – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus