Vetikad

Allikas: Vikipeedia
NSW seabed 1.JPG

Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas.

Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia, vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks.

Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel.

Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks ehk rakiseks.

Suuruselt on enamik vetikaid mikroskoopilised. Paljud vetikad on nii väikesed, et palja silmaga pole nad nähtavad.

Leidub ka suuremaid – makroskoopilisi vetikaid. Mõned neist võivad olla isegi nii suured, et nende pikkust mõõdetakse meetrites, näiteks lehtadru.

Ehituse keerukuse alusel eritatakse üherakulisi ja hulkrakseid vetikaid. Paljud vetikad on koondunud kolooniatesse (koloniaalsed).

Vetikad hangivad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. Kõik vetikad sisaldavad klorofülli, kuigi osa neist ei ole rohelised. Vetikate pruunikas ja punakas värvus on tingitud teistest pigmentidest, mis rohelise klorofülli ära varjavad. Pigmente sisaldavaid rakuosi vetikates nimetatakse kromatofoorideks. Sõltumata värvusest, toimub kõigis vetikates fotosüntees. Olgugi, et vetikad sünteesivad nagu taimed (kuigi, vetikatel toimub fotosüntees kogu talluses, taimel vaid lehtedes ja puitumata, rohtses varres) ei kuulu nad tegelikult taimeriiki, kuna neil puuduvad taimedele iseloomulikud organid ja koed (juured, varred, lehed). Kuigi mõned vetikad meenutavad välimuselt varsi ja lehti, on see sarnasus väline - vetikatel pole juuri, varsi ega lehti.

Erinevast pigmentide sisaldusest tulenev valdav värvus on olnud aluseks vetikate suurrühmade nimetamisel: rohevetikad, punavetikad ja pruunvetikad, aga ka varasem nimetus sinivetikad (sinikud ehk tsüanobakterid).

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu jõuab palju valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates valgustingimustes pruunvetikad.

Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel.

Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel.

Sümbioos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljud üherakulised vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. Näiteks samblikud võivad koosneda seentest ja rohevetikatest.

Samblike ebatavaline vastupidavus on tingitud sellest, et nad koosnevad kahest elusorganismist - seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest. Seeneniidid on võimelised endasse imema õhuniiskust ja võtma ümbritsevast keskkonnast vett, mineraaltoiteaineid ja süsihappegaasi. Seeneniidistik ise pole aga võimeline valmistama toitaineid. Samblikus elavad vetikad sisaldavad nn. päikesepatareisid ehk kloroplaste. Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb. Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu ehk sümbioos.

Samblikud paljunevad rakisetukikestega ning rakise pinnalt eralduvate osakeste abil. Iga osake koosneb vetikarakust ja seda ümbritsevatest seeneniitidest. Levimine toimub tuule ja vee abil. Seeneniidid võivad moodustada ka eoseid. Kui aga eosest arenev seeneniit uues kohas vajalikku vetikarakku ei leia, siis ta hukub.

Vetikate paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Vähesed vetikad ka vegetatiivselt.

Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega.

Mittesuguline paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mittesuguline paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt.

Eostega paljunemine Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakse autospoorideks.

Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel.

Suguline paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suguline paljunemine annab elusolenditele suuri eeliseid ja enamus elusolendeid paljunebki suguliselt. Mõned organismid paljunevad küll suurema osa aega mittesuguliselt, kuid neil on siiski olemas ka võimalus suguliseks paljunemiseks. Suguline protsess on avastatud ka ränivetikatel.

Vetikate emas- ja isassuguorganid arenevad kas ühel ja samal või erinevatel taimel. Sugurakud moodustuvad gametofüüdi keharakkudes. Munarakud tekivad keharakkudes, mida nimetatakse oogoonideks. Viburitega isassugurakud – spermatosoidid – tekivad isassuguorganites, mida nimetatakse anteriidideks. Oogoonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid. Viljastumisel ühinevad spermatosoid ja munarakk. Selle tulemusena moodustub sügoot.

Suguline paljunemine võib toimuda ka konjugatsioonil. Sel juhul moodustub sügoot kahe vetika keharakkude ühinemisel. Selliselt paljuneb osa rohevetikaid.

Mõnel vetikate rühmal puuduvad sugulise paljunemise elundid, ehkki neil esineb regulaarne suguline paljunemine. Sügoot tekib neil spetsialiseerumata rakkude või lülide liitumise tulemusena. Sellist sugulise paljunemise viisi nimetatakse sügogaamiaks. Kui kaks üherakulist isendit liituvad ilma gameete moodustamata, siis nimetatakse seda hologaamiaks.

Nii sugulisel kui suguta paljunemisel järgneb sügoodi moodustumisele puhkeperiood (näiteks talvel). Selle lõppedes jaguneb sügoot meioosi teel neljaks uueks vetikataimeks – gametofüüdiks. Mõnel juhul võib sügoot areneda otse uueks sporofüüdiks. Sporofüüdi keharakkudest moodustuvad sporangiumid, milles tekivad viburitega zoospoorid või viburiteta autospoorid. Eostest arenevad taas gametofüüdid. Mõnede vetikaliikide sporofüüt ja gametofüüt on kujult ja suuruselt sarnased, teistel liikidel on aga erineva välimusega.

Eestis elavad vetikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk.

Arvatakse, et Eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500[viide?].

Vetikate õitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Veeõitseng

Planktonvetikate ajutine vohamine veekogus, tuntud ka veeõitsenguna, on veekogule kahjulik nähtus. Ehkki vetikate vohangud võivad esineda ka looduslikult, siis intensiivsemate ja laiaulatuslikemate vetikavohangute korral on mängus inimtegevus. Sagedasimaks põhjuseiks on veekokku jõudvad taimetoitained ehk biogeenid, eeskätt lämmastiku- ja fosforiühendid. Veeõitsenguga võivad kaasneda kalade ja teiste veeloomade hukkumine, sest suure hulga vetikate lagunemisel tekib hapnikupuudus, mis muudab veekogu gaasirežiimi. See omakorda aga harilikult vähendab vee läbipaistvust ja kiireneb muda settimine.

Vetikate süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vetikate süstemaatika on aegade jooksul, eriti aga alates 20. sajandi teisest poolest, palju muutunud. Et nüüdseks hõlmab sõna "vetikad" suhteliselt piiritletud ökoloogilist organismide rühma, siis on vaidlused suuresti taandunud vetikarühmi moodustavate taksonite juurde. Ehkki nüüdisajal on vetikate fülogeneesis tehtud suuri edusamme (eriti tänu Thomas-Cavalier Smithi jpt töödele), siis vaidlused jäävad ilmselt pikaks kestma.

Üks variant nüüdisaja vetikasüstemaatikast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt jäetakse siit välja samuti fotoautotroofsed rühmad:

Kõige suuremat poleemikat on tekitanud tsüanobakterite paigutamine.

Vanem süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks vanu süstemaatikakatseid, mis on nüüdseks suuresti aegunud on järgmine:

Eukarüootsed vetikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amöboidsed hõimkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hk. Chlorarachnida

Kuulusid varem koldvetikate hulka. Pigmentidelt sarnanevad rohevetikaile, eluviisilt koldvetikaile (oluline osa heterotroofsusel).

Ülemhõimkond alveolata[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hk. DinomastigotaVaguviburvetikad

On 4000 liiki. Eriti soojades meredes, fütoplanktonina. Mõnedes toksiine (kalanduslikult halvad!).

Ujuvad protistid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hk. CryptophytaKrüptomonaadid ehk neelvetikad

Jahedamates ja vähetoitelisemates vetes. Mõned võivad ka heterotroofselt toituda. Unikaalsed pigmendid: Chl a ja Chl c2, unikaalseid fükobiliine jm. Sugulist paljunemist ei teata.

Hk. DiscimitochondriaSilmviburvetikad jt. lähedased rühmad

On 1000 liiki. Ilmselt kunstlik rühm.

Ülemhõimkond esiviburlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hk. ChrysomonadaKoldvetikad

On 1000 liiki mis peamiselt elavad parasvöötme magevees. Kalduvad ka hulkraksusesse. Meioosi ja sugulist paljunemist pole teada.

Hk. XantophytaEriviburvetikad

On teada vaid mõnisada liiki. On teada ka liike mis elavad maismaal. Enamus paljuneb sugutult.

Hk. Eustigmatophyta

Erinevalt eriviburvetikatest raku ehitus erinev, nt. 1 vibur ja silmtäpp.

Hk. BacillariophytaRänivetikad

Umbes 10 000 liiki. Ränivetikaid võib kohata kõikjal. Suguline paljunemine.

Hk. PhaeophytaPruunvetiktaimed

Teada umbes 900 liiki. Elutsevad meres ja on hulkraksed. Suguline paljunemine, ka sugude eristumist.

Viburita vetikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hk. RhodophytaPunavetikad

Teada umbes 4000 liiki. Elavad meres, teinekord harva ka magevees võimaismaal. Enamus punaverikad on hulkraksed. Suguline paljunemine.

Liitvetikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hk. GlaucocystophytaLiitvetikad

On vaid 13 liiki. Elavad vaid happelises puhtas magevees.

Maismaataimede eellased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hk. GamophytaIkkesvetikad

On umbes 10-12 000 liiki ja elutsevad magevetes.

Hk. ChlorophytaRohevetikad (sh. Mändvetikad)

Teada 16 000 liiki ja elutsevad kõikjal. Suguline paljunemine. Mõned liigid meenutavad teiste sugurakke (viburitega).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]