Eesti

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on riigist; teiste tähenduste kohta vaata Eesti (täpsustus).

Eesti Vabariik
Eesti lipp Eesti vapp
Eesti lipp Eesti vapp
Eesti asendikaart
Riigihümn Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
Pealinn Tallinn
Pindala 45 339[1] km²
Riigikeel(ed) eesti
Ametlikud keeled eesti
Rahvaarv 1 315 944 (1.01.2016)[2]
Rahvastikutihedus 29,0 in/km²
Riigikord parlamentaarne vabariik
President Toomas Hendrik Ilves
Peaminister Taavi Rõivas
Iseseisvus 24. veebruaril 1918
taastati 20. augustil 1991
SKT 26,36 miljardit USD (2014)[3]
SKT elaniku kohta 25 547 USD (2013)[4]
Rahaühik euro (EUR)
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg +2 GMT talveaeg, +3 GMT suveaeg
Tippdomeen .ee
ROK-i kood EST
Telefonikood 372

Eesti Vabariik on riik Põhja-Euroopas. Eesti piirneb põhjas üle Soome lahe Soome Vabariigiga, läänes üle Läänemere Rootsi Kuningriigiga, lõunas Läti Vabariigiga ja idas Venemaa Föderatsiooniga.

Eesti pindala on tänapäeval 45 339 ruutkilomeetrit, Teise maailmasõja eel oli see praegusest suurem.[5] Kaugemas ajaloos oli nüüdne Eesti Vabariigi territoorium üks osa Liivimaa territooriumist ning kuulus osaliselt või täielikult Saksa, Rootsi, Vene, Taani ja Poola riikide koosseisu.

Tänapäeval on Eesti demokraatlik parlamentaarne vabariik. Eesti Vabariigi territoorium on jagatud viieteistkümneks maakonnaks. Iga maakond on omakorda jagatud valdadeks. Suurim linn on pealinn Tallinn. 1,29 miljoni elanikuga on Eesti Euroopa Liidu üks väiksema elanikkonnaga riike.

Eesti oli 22. septembrist 1921 Rahvasteliidu liige ning kuulub 17. septembrist 1991 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja OSCEsse, 13. novembrist 1999 WTOsse, 29. märtsist 2004 NATOsse, 1. maist 2004 Euroopa Liitu, 21. detsembrist 2007 Schengeni ruumi, 9. detsembrist 2010 OECDsse ja 1. jaanuarist 2011 euroalasse. Eesti rahaühik on euro. Eesti on alla kirjutanud keskkonnakaitsealasele Kyōto protokollile ja Pariisi kliimaprotokollile.

Eesti rahvastikust moodustavad enamiku (69%) põlisrahvas eestlased, suurimaks vähemusrahvuseks on venelased (25%).[6]

Nimi

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti nimi

Eesti nime algupära on sageli nähtud aestide nimes, keda teadaolevalt esimest korda mainis Rooma ajaloolane Tacitus oma raamatus "Germania" (kujul Aestiorum gentes, Aestii, umbes 98. aastal), hilisemates allikates esines see nimi kujul Hestis (Cassiodorus, 523–526), Aesti (Jordanis, 551), Aisti (Einhard, 830), Esto, Estum (Wulfstan, 887), Iste (Widsith, 10. saj). Aeste peetakse tavaliselt balti rahvasteks või konkreetsemalt mõneks preislaste hõimuks, kuna mitmed aestide kirjeldused osutavad selgelt nende asualale, praegusele Kaliningradi piirkonnale. Samas on mitmed autorid oletanud, et aestide all võidi mõelda ka kõiki Läänemere idakalda elanikke – nime üheks võimalikuks etümoloogiliseks allikaks ongi peetud germaani tüve ost- (öst-, est-), tähendusega "ida". Aja jooksul võis nime kasutusala kitseneda ja lõpuks püsima jääda vaid praeguse Eesti ala ning selle asukate tähistajana.[7][8][9][10]

Selles tähenduses oli nimi esimesena käibel ilmselt skandinaavlastel, kes kasutasid saagades (kirja pandud alates 13. sajandist, aga kirjeldavad sündmusi alates 1. aastatuhande keskpaigast) nimekujusid Aistland (Gutasaga) ja Eistland (Ynglingrite saaga, Saaga Harald Kaunisjuuksest, Olaf Trygvessoni saaga, Saaga Olaf Pühast, Svirrerasaaga, Örvar-Oddri saaga). Ühel 11. sajandil Rootsi ruunikivil on kirjas i estlatum, "Eesti maadel". Umbes 1216. aastal valminud Saxo Grammaticuse kroonikas on tarvitusel nimevormid Hestia ja Estia ning etnonüüm Esto (mitmuses Estones). Sama tähendusega võib olla ka Al-Idrisi 1154. aastal kasutatud Astalānda. Skandinaavlastelt kandus nimi üle alamsaksa (pika algvokaaliga Ehstland) ja ladina keelde (nt 13. saj alguse Henriku Liivimaa kroonikas Estonia, teoses Descriptiones terrarum ka Hestonia). Ladina keele kaudu levis nimi hiljem omakorda edasi vene (Эстония) ja teistesse keeltesse. Mõnes neist varastest, kuni 13. sajandi allikatest tähistab see nimi selgelt enam-vähem tänase Eestiga kattuvat territooriumit, teistes on selle tähendus ebamäärasem või vastab ainult osale praegusest Eestist.[7][11][12][13]

Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten ("eestlased"). Need nimetused käisid praeguse Eesti põhjaosa (tolleaegse Eestimaa provintsi ja kubermangu) kohta), kuid 15.–17. sajandil eristub ka Päris-Eesti (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Kujunevasse eesti kirjakeelde laenati nimi (algselt Estimah, Esthi Mah) alamsaksa või idaskandinaavia keelekujust 17. sajandil. Eestlaste asuala hakati sõnaga Eesti(maa) tähistama alates 19. sajandi keskpaigast. Samal ajal võeti kasutusele ka sõna eestlased ja eesti keel, mis asendasid varasemad omanimetused maarahvas ja maakeel.[13][14] 1918. aastal sai see Eesti riigi nimeks.

1930. aastate lõpuni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti Esthonia.

Asend

Satelliidipilt Eestist.

Eesti asub Läänemere idakaldal. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut.

Äärmuspunktid

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti äärmuspunktid

Mandri-Eesti põhjapoolseim punkt asub Purekkari neemel. Põhjapoolseim saar on Vaindloo saar. Lõunapoolseim punkt asub Mõniste vallas endise Naha küla territooriumil Naha talu lähedal.

Mandri-Eesti kõige läänepoolsem punkt asub Ramsi neemel. Eesti läänepoolseim saar on Nootamaa. Idapoolseim punkt on Narva linn.

Piir

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti piir

Maismaapiiri kogupikkus on 633 km. Sellest 339 km on Eestil ühist piiri Lätiga ja 294 km Venemaaga.

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni.

Eestil on merepiir Soomega (Eesti-Soome piir) ja Rootsiga (Eesti-Rootsi piir).

Loodus

Tabasalu pank talvel.
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti loodus, Eesti looduskaitse, Eesti elustik, Eesti geoloogiline ehitus, Eesti geograafia

Geograafia

Eestit mõjutab parasvöötme hooajaline kliima. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast ja kõrgeim koht on Suur Munamägi Eesti kaguosas 318 meetrit merepinnast.

Eestil on 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Eestis on 2222 meresaart ja laidu, neist vaid 318 on suuremad kui 1 hektar. Kaks saart, Saaremaa ja Hiiumaa, on piisavalt suured, et moodustada eraldi maakonna põhiosa.

Rõuge Suurjärv on Eesti sügavaim järv (38 m).

Veestik

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti veestik

Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, võtab enda alla aga 3555 km² ja on sellega Euroopas suuruselt viies. Teised suuremad järved on Võrtsjärv, Narva veehoidla, Mullutu-Suurlaht ja Ülemiste järv.

Eestis on palju jõgesid. Pikimad on Võhandu (162 km), Pärnu (144 km), Põltsamaa (135 km), Pedja (122 km) ja Keila jõgi (115 km).

Eestis on samuti arvukalt sooid ja rabasid ning nad katavad Eesti territooriumi pindalast 22,3%.[15].

Kliima

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kliima

Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Tänu Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast. Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal.

Aastas sajab 550–880 mm. Kõige vähem sajab saartel, kõige rohkem kõrgustikel.

Aasta keskmine õhutemperatuur on +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem (2008. aastal +7,4 °C). Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine õhutemperatuur on −5 °C. Talvekuudel on keskmine õhutemperatuur −4...–5 °C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine õhutemperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine õhutemperatuur 15...18 °C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul). Absoluutselt madalaim õhutemperatuur −43,5 °C on registreeritud Jõgeval 1940 ja kõrgeim +35,6 °C on mõõdetud 1992 Võrus.

Pikima suvepäeva pikkus on ligi 19 tundi, lühim talvepäev kestab vaid 6 tundi. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni.

Taimestik

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti taimestik

Eesti floora on tänu kohaliku mullastiku mitmekesisusele ja klimaatiliste tingimuste erinevusele suhteliselt liigirikas. Elurikkuse kasvule on kaasa aidanud ka pikaajaline inimmõju, mille tulemusena on pärismaisest elustikust kujunenud ka pärandkooslused.

Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 560 liiki. Endeemsetest taimeliikidest kasvavad Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.

Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind.

Loomastik

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti loomastik

Hajaasustus ja laiad metsased alad on võimaldanud ilveste, metssigade, pruunkarude ja põtrade karjakaupa säilimist teiste loomade seas. Eesti huntide arv on arvatavasti umbes 200. Lindude hulgas on kaljukotkad ja valge-toonekured. Eestis on viis rahvusparki, neist suurim on Lahemaa Rahvuspark põhjarannikul. Soomaa Rahvuspark Pärnu lähedal on tuntud laiade märgalade tõttu. Matsalu Rahvuspargis on esindatud palju linnuliike.

Riigikord

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti riigikord
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti poliitika
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti valimised

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimise ja rahvahääletusega.

Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, Schengeni ruumi ja euroalasse, mis tähendab seda, et Eesti Vabariik on vabatahtlikult loobunud oma suveräänsuse teatud osast (nt oma monetaarpoliitikast ja rahaühikust) ja nõustus täitma Euroopa Liidu õigusnorme. Vastavalt Riigikohtu selgitusele on Euroopa Liidu õigus Eesti jaoks ülimuslik, Eesti põhiseadusest saab kohaldada ainult seda osa, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri.[16] Tänu Euroopa Liitu kuulumisele on kõik Eesti kodanikud automaatselt ka Euroopa kodanikud.

Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik, täidesaatev võim ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega.

Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seadusandlikku võimu teostab parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse neljaks aastaks. Riigikogu valib iga 5 aasta tagant Vabariigi Presidendi.

Võim on jagatud kolmeks haruks:

  • Seadusandlik: Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid, kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, võtab vastu riigieelarve, esineb avalduste ja deklaratsioonidega ning pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole ning lahendab mitmeid muid riigielu küsimusi.
  • Täidesaatev: Vabariigi Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist ning annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.
  • Kohtulik: I astme kohus on maakohus, II astme ringkonnakohus ja III astme kohus Riigikohus, mis vaatab kassatsiooni korras kohtulahendeid läbi, parandab kohtuvigu ja täidab põhiseaduslikkuse järelevalvet. Riigikohus koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul.

Vabariigi President on Eesti riigipea. President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja ta kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni. Ühtlasi esindab ta Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, kuulutab välja Riigikogu valimised, annab seadlusi ja algatab põhiseaduse muutmist. President nimetab Riigikohtu ettepanekul ametisse kohtunikud, nimetab ja vabastab Vabariigi Valitsuse ja Kaitseväe juhataja ettepanekul ametist Eesti Kaitseväe juhtkonna, annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja.

Valitsus

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi Valitsus

Vabariigi Valitsuse moodustamisel on määrav jõuvahekord Riigikogus. Valitsuse moodustab peaminister, kelle määrab ametisse president. Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.

Täidesaatvat võimu teostab Vabariigi Valitsus riigiasutuste abil, mille hulka kuuluvad ministeeriumid, maavalitsused, ametid, inspektsioonid ja muud valitsusasutused.

Haldusjaotus

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti haldusjaotus, Eesti maakonnad.
Eesti maakonnad.

Eesti Vabariik on jagatud 15 maakonnaks. Maavalitsust juhib maavanem, kes esindab Vabariigi Valitsust kohalikul tasandil. Maavanemad määratakse Vabariigi Valitsuse poolt ametisse viieks aastaks. Maakonnad on jagatud valdadeks ja linnadeks, mida juhib omavalitsus.

Eesti haldusjaotus on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetest tulenevatele vajadustele. Enamik praegusi maakondi olid moodustatud juba 18. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel loodi kaks uut maakonda, Valgamaa ja Petserimaa. Eesti oli enne Teist maailmasõda jagatud 11 maakonnaks: Lääne-, Harju-, Järva-, Viru-, Pärnu -, Viljandi-, Tartu-, Valga-, Võru-, Petseri- ja Saaremaaks. Teised, nagu Hiiu, Jõgeva, Põlva ja Rapla, on loodud hiljem vanemate maakondade küljest osade lõikamise teel.

Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal kujunesid vallad Eesti tähtsaimateks haldusüksusteks. Varem olid peamiseks haldusüksuseks sajandite vältel välja kujunenud kihelkonnad. Valdadega liideti ka mõisamaad, mis varem valdade alla ei kuulunud. Tollest ajast alates on valdade arvu järk-järgult vähendatud. 1939. aastal moodustati 248 uut valda. 1990. aastate alguses hakkasid tekkima linnade ja maavaldade ühisomavalitsused, mis tähendas seda, et valla territooriumisse võisid hakata kuuluma ka linnad. Kohalikul tasandil on mitmed vallad, linnad ja alevid üksteisega liitunud ning moodustanud tugevamaid omavalitsusüksusi.

Valdade ja linnade esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Omavalitsuse täidesaatev organ on valla- või linnavalitsus. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite.

Eesti maakonnad
Maakond Keskus Pindala (km2) Rahvaarv
(seisuga 31. detsember 2011)
Harju maakond Tallinn 4333 552 643
Hiiu maakond Kärdla 989 8 470
Ida-Viru maakond Jõhvi 3364 149 244
Jõgeva maakond Jõgeva 2604 31 398
Järva maakond Paide 2623 30 553
Lääne maakond Haapsalu 2383 24 184
Lääne-Viru maakond Rakvere 3627 59 861
Põlva maakond Põlva 2165 27 452
Pärnu maakond Pärnu 4807 82 584
Rapla maakond Rapla 2980 34 905
Saare maakond Kuressaare 2673 31 344
Tartu maakond Tartu 2993 150 287
Valga maakond Valga 2044 30 158
Viljandi maakond Viljandi 3422 47 594
Võru maakond Võru 2305 33 439

Sümbolid ja tähised

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti sümboolika
Eesti lipp

Rahvastik

Eesti inimesed XIX üldtantsupeol.
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti rahvastik
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti asustus

2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse esialgsetel andmetel elas Eestis 2011. aasta lõpus püsivalt 1 294 236 inimest.[17] 1. jaanuaril 2012 elas Eestis arvestuslikult 1 316 500 inimest[18] ja 1. jaanuaril 2011 1 320 976 inimest[19]. 1. jaanuaril 2010 oli Eesti elanikke 1 322 845 (rännet arvestamata 1 340 127 inimest). 1. jaanuaril 2008 olid samad näitajad 1 325 408 ja 1 340 935 [20].

Eesti põhirahvus on eestlased, kes moodustavad 69,72% elanikest.[21]Suurim vähemusgrupp on venelased, kes moodustavad 24,8% elanikest.

Eesti elanike arv vähenes aeglaselt negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu. 2010. aastal immigreerus Eestisse 2810, Eestist lahkus aga 5294 inimest, seega ületas väljaränne sisserännet 2484 inimese võrra. 2009. aastal oli väljarände ülekaal kolm korda väiksem – 774 inimest.[22] Loomulik iive kasvas 2011. aastani ning oli −0,13% (2007) ja −0,045% (2008). Aastal 2010 muutus see esimest korda viimase 20 aasta jooksul positiivseks,[23] kuid jäi taas negatiivseks 2011. aastal.[24] Eesti venelaste iive on eestlaste omast veelgi madalam, seega kasvab aja jooksul eestlaste osatähtsus.

Paljudel Eesti elanikel ei ole rahvastikuregistris kirjas tegelik elukoht. Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse viimase kümne aasta jooksul elama asunuid. Näiteks Tallinnas arvatakse elavat mitukümmend tuhat inimest, kelle ametlik elukoht on kusagil mujal.

2008. aasta 20. juulil oli Eestis 47 linna, 10 alevit, 177 alevikku ja 4437 küla[25].

Suurimad linnad ja nende rahvuslik koosseis (seisuga 31. detsember 2011)[26]
Järjekord Linn Maakond Elanikke Eestlaste osakaal Venelaste osakaal
Tallinn
Tallinn
Tartu
Tartu
Narva Hermanni linnus 2006.jpg
Narva
1 Tallinn Harjumaa 393 222 55,3% 36,8%
2 Tartu Tartumaa 97 600 81,7% 14,7%
3 Narva Ida-Virumaa 58 663 5,2% 87,7%
4 Pärnu Pärnumaa 39 728 83,1% 12,8%
5 Kohtla-Järve Ida-Virumaa 37 201 16,1% 73,9%
6 Maardu Harjumaa 17 524 24,8% 61,9%
7 Viljandi Viljandimaa 17 473 94,1% 3,7%
8 Rakvere Lääne-Virumaa 15 264 88,1% 9,0%
9 Sillamäe Ida-Virumaa 14 252 4,8% 87,5%
10 Kuressaare Saaremaa 13 166 97,7% 1,2%
11 Võru Võrumaa 12 667 92,0% 6,3%
12 Valga Valgamaa 12 261 64,3% 26,3%
13 Jõhvi Ida-Virumaa 10 775 34,5% 55,7%
14 Haapsalu Läänemaa 10 251 82,0% 13,9%
15 Keila Harjumaa 9763 84,9% 11,0%
16 Paide Järvamaa 8228 92,4% 4,3%

Keel

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti keel, Lõunaeesti keel
Lõunaeesti keeleala.

Riigikeel on eesti keel. Eesti keele oskajate osatähtsus oli aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv oli 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.

Lõuna-Eestis räägitakse võru keelt, mida vahel peetakse eesti keele murdeks, vahel eraldiseisvaks keeleks. Murdekõnelejate arvu kohta täpsed andmed puuduvad, hinnanguliselt elab Eestis võrokesi 70 000 ja setosid 10 000; ülejäänud murrete ja kohalike keelte kõnelejaid on vähem.[27]

Vene keel Eestis

Next.svg Pikemalt artiklis Vene keel Eestis

Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja veel mõnes linnas on ülekaalus vene keele kõnelejad.

Inglise keel Eestis

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise keel Eestis

2009. aastal Eurostati tehtud uuringu järgi valdab Eesti elanikest enda arvates inglise keelt väga hästi 28%, kuuludes selle näitaja poolest EL-i paremate hulka.[28]

Riigikaitse

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti riigikaitse

Eesti kaitsejõud põhinevad Eesti Kaitseväel, mis koosneb Maaväest, Mereväest ja Õhuväest, ning vabatahtlikul sõjaväelisel ühendusel Kaitseliidul. Kaitsejõudude tööd juhib ja planeerib Kaitseväe Peastaap.

Kirde kaitseringkonna reservväelased õppekogunemisel.

Peastaabi peamine ülesanne on tagada kaitsejõude valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega ning planeerib ja teostab Eestis operatsioone kõiki väeliike kaasates.

Kaitseväe ülesandeks rahuajal on õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll, pideva kaitsevalmiduse tagamine, ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine, üksuste ettevalmistamine ja osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel ning tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede ja kriisisituatsioonide likvideerimisel.

Ajateenistus Eestis on kohustuslik 18–28-aastastele meestele. Kutsealuste teenimisaeg on olenevalt väeliigist 8–11 kuud.

Pärast Eesti ühinemist NATOga 2004. aastal kuulub Eesti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning organisatsiooni põhikirja artikli 5 järgi on Eesti kaitsepoliitika aluseks organisatsiooni liikmesriikide kollektiivse kaitse põhimõte.

Majandus

Euroalasse kuuluvad riigid Austria, Belgia, Eesti, Holland, Hispaania, Iirimaa, Itaalia Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia ja Soome on kaardil märgitud tumesinisega ja euro ühepoolselt kasutusele võtnud riigid Andorra, Montenegro ja Kosovo helesinisega.
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti majandus

Eesti on kõrge sissetulekuga[29] turumajanduslik riik. Eesti tähtsaimad kaubanduspartnerid on Soome, Rootsi ja Saksamaa. 13. novembril 1999 liitus Eesti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.

Eesti keskmine brutopalk oli 2008. aasta neljandas kvartalis 13 117 krooni (838,33 EUR).[30] Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2016. aasta teises kvartalis 1163 eurot ja mediaanpalk 858 eurot.[31]

2008. aasta teises kvartalis tõusis tarbijahinnaindeks võrreldes 2007. aasta teise kvartaliga 11,4% (kaupade hinnad 10,6%, sealhulgas toidukaubad 15,8% ja tööstuskaubad 6,5%, teenuste hinnad 12,9%; kõige rohkem toidu, eluasemekulutuste ja mootorikütuse hindade arvel) ja võrreldes 2008. aasta esimese kvartaliga 2,2% (üle poole langes toidu ja mootorikütuse arvele).

2011. aasta aprilli alguses oli töötus 10,1%.[32]

SKP jaotumine
sektoritesse[33]
(2009)
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2,7%
Tööstus
26,3%
Teenindus
74,5%
Tööjõu jaotumine sektoritesse[33]
(2008)
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2,8%
Tööstus
22,7%
Teenindus
74,5%

Eksport

Eesti suurimad ekspordiartiklid on[33]

  • masinad ja seadmed (29%)
  • puit ja paber (13%)
  • metallid (10%)
  • toidukaubad (8%)
  • tekstiilid (5%)
  • keemiatooted

Eesti tähtsaimad ekspordipartnerid:
Soome 18,57%, Rootsi 12,52%, Läti 9,51%, Venemaa 9,33%, Saksamaa 6,09%, Leedu 4,76%, Ameerika Ühendriigid 4,26% (2009).[33]
Rootsi 17%, Soome 16.3%, Venemaa 11,9%, Läti 8,6%, Saksamaa 4,9%, Leedu 4,9%, Ameerika Ühendriigid 4,26% (2011).

Import

Eesti suurimad impordiartiklid on[33]

  • masinad ja seadmed (35%)
  • tekstiilid (19%)
  • mineraalsed kütused (19%)
  • keemiatooted (9%)
  • toidukaubad (6%)

Eesti tähtsaimad impordipartnerid on Soome 14,52%, Leedu 10,84%, Läti 10,47%, Saksamaa 10,33%, Venemaa 8,59%, Rootsi 8,34%, Poola 5,63% (2009).[33]

Rahandus

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti rahandus, Eesti maksusüsteem

1992. aasta rahareformiga võeti Nõukogude rubla asemel kasutusele Eesti kroon. Rahvuslik valuuta oli algul seotud saksa margaga ja seejärel euroga. Alates 1. jaanuarist 2011 on kasutusel euro. Varem on kasutusel olnud Eesti margad (1918–1927) ning pärast 1928. aasta rahareformi Eesti kroonid.

Keskpanga ülesandeid täidab Eesti Pank, mis on alates 2011. aastast üks euroala keskpankadest. Nõnda on Eesti rahapoliitika integreeritud Euroala rahapoliitika osaks.

Eesti maksusüsteem on valdavalt proportsionaalne: maksumäärad ei sõltu maksustatavast summast.

Eesti 2013. aasta riigieelarve tulud olid 7,61 miljardit eurot ja kulud 7,74 miljardit eurot. Suurim maksulaekumine saadi sotsiaalmaksust (2,07 mld €) ja käibemaksust (1,55 mld €).[34]

2000. aastatel hakkas oluliselt laienema taastuvenergia kasutamine Eestis. Pildil Virtsu tuulikud.

Energeetika

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti energeetika

Primaarenergia allikana domineeris 2006. aasta seisuga põlevkivi (55%). Sellele järgnesid vedelkütused (17%), maagaas (15%) ja taastuvad energiaressursid (11%).[35]

Maailmas ainulaadsena põhineb Eesti energeetika põlevkivil. Näiteks 2009. aastal kaevandati Eestis 12,6 miljonit tonni põlevkivi.[36] Seejuures annab põlevkivisektor 4% Eesti SKPst ning on üks põhilisi tööstusharusid Ida-Viru maakonnas[37]. Samas kritiseeritakse põlevkivi, kui taastumatu loodusvara, liiga aktiivset kasutust ja leitakse, et põlevkivisektor annab lõviosa Eesti jäätmetest ning CO2 heitmest. Jäätmete hulgalt oli Eesti 2008. aastal Euroopa Liidus Bulgaaria, Luksemburgi ja Soome järel neljandal kohal 14,6 tonni jäätmetega elaniku kohta aastas[38].

2007. aastal toodeti 11,46 miljardit kWh elektrienergiat[33]. 2008. aastal eksporditi 2,31 miljardit kWh elektrienergiat[33].

Kasvab taastuvate energiaressursside kasutamine energiatootmises. Näiteks 2011. aastal moodustas taastuvenergia toodang 12,9% Eesti elektritarbimisest ning võrreldes 2010. aastaga tähendas see 35% kasvu. Põhilise osa toodangust andsid jäätmed ja biomass (66%) ning tuuleenergia (31%).[39]

Põllumajandus ja metsandus

Loomalaudad Vagula külas.
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti põllumajandus, Eesti metsandus

Põllumajandus on Eestis üks traditsioonilisi majandusharusid, millel pikka aega seisis kogu Eesti majandus. Ehkki Eesti linnad hakkasid industrialiseeruma juba 19. sajandi lõpus, jäid Eesti Vabariigis põllumajandustooted üheks põhiliseks ekspordiharuks ning ka nõukogude ajal rahuldas Eesti põllumajandus kohaliku vajaduse ja selle toodangust jätkus ka massiliseks väljaveoks ülejäänud NSV Liitu. Põllumajanduse osakaal Eesti majanduses langes järsult alles pärast taasiseseisvumist ja omandireformi, mille käigus suurmajandid (kolhoosid ja sovhoosid) lagundati ja erastati. 1990. aastate lõpust on põllumajanduses hakanud taas valitsema suurettevõtted, väikefarmid aga tegelevad maaturismi, mahepõllunduse ja nišiturgudega.

Eesti suur metsasus (2006. aastal 49,8% riigi pindalast[40]) soodustab metsanduse ja puidutööstuse arengut. Lisaks on Eesti metsade pindala kasvanud viimase poole sajandi jooksul 2 korda ning metsatagavara 2,5 korda. Praegune metsa juurdekasv võimaldab aastas kasutada 12–15 miljonit m³ metsamaterjali ohustamata seejuures metsa taastumisvõimet. Samas on senised raiemahud jäänu alla optimaalse koguse ning seega peetakse vajalikuks mahtude kasvatamist.[41] Puidutööstus annab olulise panuse Eesti eksporti. Seal töötab üle 15 tuhande inimese ja tegutseb ligi tuhat ettevõtet. Sellega on see sektor üks Eesti suuremaid tööstusharusid.[42]

Stadler FLIRT Keila jaamas. 2013. aastal asendati kõik vanemad elektrirongid uuematega ning 2014. aastal võeti kasutusse uued diiselrongid.

Transporditaristu

Eesti transporditaristu moodustavad geograafilisest asukohast tingituna: Eesti sadamad, põhimaanteedevõrk ja transiitkaupade transpordi kindlustavad Eesti Raudtee ning vähesel määral lennujaamad.

Eestis on seitse E-teed: E20, E67, E77, E263, E264, E265, mille ühendusi on kirjeldatud ka Eesti maanteede loendis. Põhimaanteesid on 12 ja need võtavad enda alla 1609 km, mis moodustab kogu riigimaanteede võrgust 9,7%. Igapäevane läbisõit põhimaanteedel moodustab aga umbes 50% kogu maanteeliiklusest.[43]

Eesti raudteetranspordisüsteem on umbes 1200 km pikkune. Koostöös naabritega Euroopa Liidus kavandatakse Rail Baltic ehitamist. Idee tasandil on arutluse all Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli rajamine.

Eesti ja ühtlasi terve Baltikumi suurim sadamaoperaator on riigiettevõte AS Tallinna Sadam.

Tervishoid

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti tervishoiusüsteem

Eesti tervishoiu ehk tervisesüsteemi all peetakse silmas siin elavate inimeste tervise kaitseks, haiguste vältimiseks ja raviks rakendatavaid peamiselt riiklikke abinõusid. Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud kohustuslikule solidaarsuse põhimõttest lähtuvale ravikindlustusele ja eraõiguslike teenuseosutajate pakutavate teenuste üldisele kättesaadavusele.

Eesti tervisesüsteemi korraldavad ja juhivad Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium, Kaitseministeerium ja Rahandusministeerium. Peamised tervisesüsteemi funktsioonide planeerimise, haldamise, reguleerimise ja rahastamise eest vastutavad asutused Eestis on Sotsiaalministeerium ja tema haldusalas asuvad asutused nagu Ravimiamet ja Terviseamet ning avalik-õiguslik iseseisev asutus Eesti Haigekassa.

Rahvatervise valdkonnas on peamised osapooled riigi tasandil Sotsiaalministeerium (rahvatervise osakond), Tervisekaitseinspektsioon, Tervise Arengu Instituut, Eesti Haigekassa, Tööinspektsioon, Keskkonnainspektsioon, Tervishoiuamet ja Keskkonnaministeerium.

Tervishoidu rahastatakse Eestis riigieelarvest ravikindlustuse eelarve vahenditest Eesti Haigekassa kaudu, samuti otseeraldistena riigieelarvest, valla- ja linnaeelarvetest, patsiendi rahast ja teistest allikatest.

Tänapäeval on valdav osa Eestis töötavaid arste ja hambaarste lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.

Eestis elavatel inimestel esineb ka tänapäeval mitmesuguseid nakkushaigusi.[44] Eestis vastutab nakkushaiguste järelevalve ja kontrolli eest Tervisekaitseinspektsioon ning seda reguleerivad mitmed õigusaktid, näiteks rahvatervise seadus (1995, muudetud viimati 2007), nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus ning valitsuse ja Sotsiaalministeeriumi määrused. 2005. aasta maist alates vastab nakkushaiguste tõrje süsteem ELi direktiividele ja määrustele.

Ajalugu

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti ajalugu

Esiajalugu

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti esiajalugu
Kunda kultuuri tööriistad.

Eesti ala vanimad teadaolevad inimasustuse jäljed on leitud Pulli asulakohast Pärnu lähedalt ja pärinevad umbes aastatest 9000–8550 eKr. Veidi hilisemad on Kunda Lammasmäel ja Sindi-Lodjal olnud asulapaigad. Kunda Lammasmäe leiukoha järgi on kogu piirkonna keskmise kiviaja (kestis kuni umbes aastani 5000 eKr) arheoloogilist kultuuri nimetatud Kunda kultuuriks. Samas on tõenäoliseks peetud, et esimesed inimesed jõudsid kohale siiski varem, vahetult pärast jääaja lõppu (Eesti ala vabanes täielikult jääkattest umbes 10 500 aastat eKr) või isegi juba enne jääaega.[45][46]

Noorema kiviaja alguseks Eesti alal loetakse keraamika kasutuselevõttu umbes aastal 5000 eKr, mil Kunda kultuuri asendas Narva kultuur. Umbes 4000 eKr toimus materiaalses kultuuris järgmine pööre, algas kammkeraamika kultuuri ajajärk (nimetatud sellele iseloomuliku kammornamendiga keraamika järgi). Kuna muutus toimus lühikese aja jooksul ja uued ilmingud olid laialdasel alal suhteliselt sarnased, siis peetakse selle põhjuseks tugevat välist mõju või teatud määral uue rahvastiku saabumist.[47] Varasem ajalookirjutus seletas kammkeraamika kultuuri ilmumist soomeugrilaste rändega Läänemere äärde, uuemate hinnangute järgi polnud selleks ajaks aga soomeugri algkeelt (ega ka uurali algkeelt) veel tekkinud.[48][49] Kammkeraamika perioodist pärinevad esimesed märgid maaviljelusest, mis esialgu jäi küttimise, kalastuse ja koriluse kõrval siiski vähetähtsaks tegevusalaks. Kui varem elati tihti ajutistes elupaikades, mida püügiretkede käigus vahetati, siis nüüd sai domineerivaks aastaringsetest paarikümne kuni poolesaja elanikuga küladest koosnev asustuspilt.[50]

Umbes 3200–3100 aastat eKr ilmus Eesti alale sarnaselt suure osa Euroopaga nöörkeraamika ehk venekirveste kultuur, mille esindajate majanduselus oli põlluharimine ja loomakasvatus märksa suurema tähtsusega. Nad asustasid looduslike karjamaade ja algeliseks maaharimiseks sobivate muldadega piirkonnad, elades külade asemel üksiktaludes. Nöörkeraamika kultuuri suhteliselt äkilist ilmumist seletatakse indoeurooplaste esivanemate tugeva mõju või/ja rändega. Uue kultuuriga kõrvuti eksisteeris kohati kuni kiviaja lõpuni edasi ka kammkeraamika küttide-kalastajate kultuur.[51]

Pronksiaegsed kivikirstkalmed Põhja-Eestis.

Pronksiaja algus Eesti alal paigutatakse umbes aastasse 1800 eKr. Pronksesemete kasutamine jäi esialgu siiski harvaks ja suuresti jätkus varasem eluviis. Suurem muutus toimus nooremal pronksiajal (umbes 1100–500 eKr), mil Eesti rannikupiirkonnas hakati kohapeal pronksi valama, põllumajandus sai domineerivaks majandusharuks (sh võeti alepõllunduse kõrval kasutusele ka põlispõllud), tekkis maa eraomandus ja ühiskondlik hierarhia, ehitati kivikalmeid ja rajati kindlustatud asulaid. Samal ajal ilmnes Eesti rannikualal tugev Lõuna-Skandinaaviast lähtunud kultuuri mõju, mida on osaliselt seletatud ka skandinaavlaste mõningase rändega Läänemere idakaldale. Eesti sisemaale uuendused ei levinud ja see moodustas nooremal pronksiajal eraldiseisva kultuuripiirkonna.[52][53]

Rauaaja alguseks Eestis loetakse aastat 500 eKr, ehkki märkimisväärsema rolli tööriistade ja relvade valmistamisel omandas raud alles umbes aastal 200 eKr, mil seda metalli hakati sulatama kohapealsest maagist. Pronksi- ja rauaaja vahetusel kujunes välja ühiskonnakorraldus, kus üksiktalulise asustusviisi juures hakkasid mõned jõukamad talud teiste üle domineerima. Rooma rauaajal (50–450 pKr) tihenes inimasustus Kesk-, Ida- ja Kagu-Eesti alal, sinnagi levis kivikalmete rajamise komme ja üldine ühiskondlik mahajäämus Lääne- ja Põhja-Eesti aladest vähenes. Eesti ala jaotumine kaheks erinevaks kultuuripiirkonnaks – merelähedaseks ja sisemaiseks – jäi siiski püsima ja on säilinud osalt tänapäevani.[54][55] Keskmisel rauaajal (450–800) tekkisid külad ja kaheväljasüsteem põlluharimises, sotsiaalne diferentseeritus süvenes, sõjaliste konfliktide hulk kasvas ning suurema võimutäiusega ülikud hakkasid rajama linnuseid.[56][57]

Noorema rauaaja (800–13. sajandi I pool) alguses hakkasid Eesti rannaalale retki tegema viikingid. Ida pool tekkis Vana-Vene riik (selle lagunemise järel jäid Eesti ala naabrusse Novgorodi ja Pihkva vürstiriigid), kust samuti lähtusid mitmed Eesti alale tehtud sõjakäigud. Nendega seoses mainitakse Skandinaavia saagades, ruunikividel ja muudes allikates ning Vene letopissides esmakordselt kirjasõnas Eesti ala. Kumbki jõud ilmselt püsivamat ülemvõimu Eesti alal kehtestada ei suutnud ja sageli ei soovinudki.[58][59] Ainsa teadaoleva erandina rajas pärast võitu tšuudide üle 1030. aasta paiku Tartusse oma tugipunkti Kiievi suurvürst Jaroslav Tark. Kiievi-Vene võimuperiood lõppes 1061. aastal, mil sossolid Tartu vallutasid.[60] Sõjakäike toimus ka vastupidises suunas, muuhulgas on peetud tõenäoliseks eestlaste osalemist Rootsi kaubalinna Sigtuna rüüstamisel 1187. aastal.[59][61] Kirjalikes allikates mainitakse muude praegust Eesti ala või selle osi tähistavate nimede hulgas ka nime "Eesti" varaseid kujusid, esmakordselt arvatavasti 11. sajandi Rootsi ruunikivil väljendiga i estlatum ("Eesti maadel").[62]

Hilisrauaajal (1050–13. sajandi I pool) muutus tõhusamaks maaharimistehnika (võeti kasutusele raudteraga harkader, rangid hobuse rakendamiseks), hakati kasvatama talirukist ja see võimaldas asustusel laieneda.[63] 11. sajandil jäeti enamik senistest linnustest maha ja rajati uued, mis olid märksa suuremad ja tugevamini kindlustatud.[64] Linnused olid ühtlasi võimukeskused, kust kohalik eliit valitses ümbruskonna rahvastiku üle. Selliseid suuremal või vähemal määral iseseisvaid poliitilisi üksusi – linnusepiirkondi või muinaskihelkondi – oli Eesti alal 13. sajandi alguses kuni poolsada. 13. sajandi kirjalikud allikad mainivad ka suuremaid geograafilisi üksusi – maakondi (Ugandi, Sakala, Läänemaa, Saaremaa, Revala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa) – mida on arvatud koosnevat kas omavahel liidu sõlminud kihelkondadest või peetud naaberaladest looduslikult ja keelelis-kultuuriliselt eristuvateks territooriumiteks.[65][66][67]

Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega.

Läänemere idakallas oli 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa ristiusustamata piirkondi. 1180. aastatel liivlaste juures alanud rahumeelne misjonitöö edu ei saavutanud ja 1198. aastal alustati paavsti toetusel kohalike paganate vastu ristisõda, mis laienes alates 1208. aastast ka Eesti alale. Vägivaldse kristianiseerimise eestvedajad olid Riia piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu, kes koos juba alistatud liivlaste ja liitlaseks hakanud Tālava latgalitega alustasid sõjakäike Eesti lõunapoolsetesse piirkondadesse. Nende vastu võitlemiseks moodustasid mitmed Eesti maakonnad (või kihelkonnad/linnusepiirkonnad) omavahelise liidu, alates 1216. aastast alustasid piiskopi ja ordu vastu sõjategevust ka Novgorodi ja Pihkva vürstid. 1219. aastal ühines piiskopi abipalve peale sõjaga Taani kuningas Valdemar II. 1227. aastaks olid piiskopi, ordu ja Taani jõud allutanud ja ristinud kogu Eesti ala peale praeguse Setumaa, mis jäi Pihkva vürstiriigile.[68]

Vana-Liivimaa

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti keskaeg
Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Liivimaa

Pärast Eesti ristiusustamist moodustati 1224. aastal Ugandist ja sellest põhja poole jäänud kihelkondadest Tartu piiskopkond ning 1234. aastal osast Saaremaast ja Läänemaast (enne seda Riia piiskopi valduses) Saare-Lääne piiskopkond. Mõõgavendade ordule, mis 1236. aastal formeeriti ümber Liivi orduks, kuulus alates 1224. aastast Sakala, alates 1234. aastast osad Läänemaast ja Saaremaast ning alates 1238. aastast Järvamaa. Taani alluvusse jäänud Harjumaal, Revalas ning Virumaal (1227–1238 ordu valduses) moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond. Osaliselt vanade muinaskihelkondade põhjal moodustati ligikaudu kaks korda suurem arv kirikukihelkondi.[69][70][71]

13. sajandil korraldati Saaremaal mitu ülestõusu ebasobivate lepingutingimuste vastu. Suurem eestlaste mäss, Jüriöö ülestõus, algas 1343. aastal, mis küll mõne aastaga maha suruti. 1346. aastal müüs Taani veidi enam kui kolme tonni hõbeda eest Saksa ordule Põhja-Eesti.

16. sajandi algul keelati talupoegadel relva kandmine, see oli aga tol ajal vaba mehe tunnus.

Riia kaudu 1520. aastate algul levima hakanud reformatsioon suurendas Eestis sisevastuolusid. Tallinnas ja Tartus toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Reformatsioon nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja andis sellega tõuke eestikeelsete raamatute avaldamiseks.

1558. aasta jaanuaris algas Liivi sõda. 2. augustil 1560 peetud Härgmäe lahingus purustasid Moskva tsaaririigi väed Liivi ordu väed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. 1562. aastal alistus Liivi ordu Poolale, Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla, Ida-Eesti oli aga Moskva kontrolli all. Liivi sõjas osalesid ka eestlased. 1560. aastal piirasid talupojad Koluvere piiskopilinnust (1560. aasta talurahvaülestõus). Sõja teisel poolel mängis lahingutes tähtsat osa Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Liivi sõda lõppes 1583. aastal.

Rootsi kuningriik

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Liivi sõja tulemusena jagati Eesti Rootsi, Poola, Taani ja Venemaa vahel. Ajapikku allutas Rootsi endale ka Poola ja Taani valdused Eestis. Rootsi ajal edenes oluliselt hariduselu. Kuningas Gustav II Adolfi ajal rajati Eestisse Tartu Ülikooli ning mitu gümnaasiumit. Sajandi lõpus tegutses talurahva harimise alal edukalt Bengt Gottfried Forselius.

Rootsi vägede võit Narva lahingus

Rootsi võimu ajal suutsid aadlikud läbi suruda talupoegade sunnismaisuse, millega algas pärisorjus. Karl XI ajal toimunud suure mõisamaade reduktsiooniga sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samas piirati ka Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust. Paraku takistas neid arenguid näljahäda 1695–1697 ning Karl XI surm, lõplikult aga Põhjasõda.

Venemaa

1700–1721 kestnud Põhjasõja tulemusena läks Eesti Venemaa koosseisu. Olulist osa mängis Harku mõisas 28. septembril 1710 sõlmitud leping, millega Eestimaa rüütelkond kui kohalik aadliomavalitsus vandus truudust Vene keisrile tingimusel, et säilivad aadli ja linnade endised privileegid, säilib luteri usk ning saksa keel asjaajamiskeelena. See rajas Balti erikorra ja muutis Eesti Vene tsaaririigi omanäoliseks laialdase omavalitsusega piirkonnaks.

A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel.
Sauniku eluhooned on tüüpiliseks näiteks eestlaste tolleaegsetest eluhoonetest.

1816. ja 1819. aastal kehtestati Eestis uus talurahvaseadus, millega senine pärisorjast talupoeg tunnistati isiklikult vabaks. Talumaa jäi siiski mõisniku omandiks. Et talupoegadel ei olnud liikumisvabadust ega võimalust elukutset valida, pidid nad leppima mõisniku määratud teorendiga. Mõisamajanduse vajaduste ja talurahva vastupanu survel koostati mõisnike maapäevadel uued talurahvaseadused, mis kinnitati Liivimaal 1849, Eestimaal 1856 ja Saaremaal 1865. Need soodustasid talude päriseksostmist. Teoorjuse keelamisega 1868. aastal läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem rühm.

Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, industrialiseerimine, linnastumine ja rahvusluse levik. 19. sajandi keskel algas eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Euroopa väikerahvastega. Eesti rahva ärkamisele panid teadliku aluse kõrghariduse saanud Kristian Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti rahvusideoloogia alusepanija Jakob Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson, kes sõnastas Eesti rahvuslaste majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi. 20. sajandi alguses kujunesid välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, sealhulgas Jaan Tõnissoni juhitud rahvuslased ja Konstantin Pätsi juhitud tsentralistid.

Iseseisvus

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda
Iseseisvusmanifesti väljakuulutamine Pärnus 23. veebruaril 1918

1914. aastal puhkenud Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti Vene poolel umbes 100 000 eestlast. Pärast 1917. aasta Märtsirevolutsiooni sai võimalikuks Eesti rahvusväeosade moodustamine. 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas kuulutas Eestimaa Päästekomitee välja iseseisvusmanifesti. Praegu tähistatakse iga aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva.

Ajutiselt oli Eesti 1918. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt, seejärel ründasid Eestit Nõukogude Venemaa väed ja algas Eesti Vabadussõda. Bolševikud lootsid maailmarevolutsiooni kohesele puhkemisele.

Artur Sirk kõnelemas, 1933.

Pärast Punaarmee kaotusi 1919. aastal Narva, Paju ja Krivasoo lahingutes tunnustas Venemaa Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 Eesti iseseisvust, ühtlasi määrati kindlaks Eesti ja Venemaa piir. Peagi tunnustasid Eestit kui iseseisvat riiki kõik tolleaegsed maailma riigid. Eesti võeti septembris 1921 vastu Rahvasteliitu.

Senine mõisatel põhinenud suurpõllumajandus likvideeriti 1919. aasta maareformiga. Riik asutas arvukalt väikepõllupidamisi. Eestile mittevajalikud suurtööstusettevõtted suleti. 1930. aastaiks muutusid Eesti tähtsaimaks väljaveokaubaks põllumajandussaadused, näiteks peekon, piimasaadused, munad; riik soodustas põlevkivi ja selle saaduste, sealhulgas bensiini tootmist ja eksporti.

1920. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud põhiseaduse alusel oli Eesti ilma riigipeata ja Riigikogust sõltuva valitsusega riik. See põhjustas poliitilise ebastabiilsuse ja sagedased valitsuskriisid. Suurimaks ohuks iseseisvusele olid Nõukogude Liidu toetatud kommunistid, kes püüdsid 1924. aastal korraldada riigipööret. Tallinnas, Nõmmel, raudteedel ja piiri ääres kehtis pidevalt kaitseseisukord.

1930. aastate algul saavutas mõju Vabadussõjalaste liikumine. Liikumine suleti esimest korda 1933. aastal Jaan Tõnissoni valitsuse[viide?] ja 1934. aastal Konstantin Pätsi poolt. 1934 korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner riigipöörde, kogu riigis kehtestati kaitseseisukord ja algas vaikiv ajastu. Moodustati kutsealaseid omavalitsusi. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus.

Teine maailmasõda

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas, Sõjategevus Eestis (1944), Nõukogude okupatsioon Eestis
Pärnumaa metsavennad

Teise maailmasõja algul 1939 jäi Eesti erapooletuks. Sama aasta 28. septembril sõlmiti Nõukogude Liiduga, kuna viimane oli ähvardanud keeldumise korral jõu kasutamisega, vastastikune abistamise leping, mis tõi Nõukogude väed Eestisse. 17. juunil 1940 okupeerisid Nõukogude väed Eesti[72]. Seejärel kuulutasid kommunistid Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.

Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine. Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted riigistati, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 viidi läbi esimene massküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

See kõik suurendas eestlaste meelepaha Nõukogude võimu vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, hoogustus metsavendade tegevus. Esimeste kokkupõrgetega Eesti partisanide ja Punaarmee üksuste vahel algas Suvesõda. Kui Saksa väed jõudsid Eesti aladele, võeti neid vastu kui vabastajaid, kuna suurem osa eestlastest nägi sakslastes bolševistlikust hirmuvalitsusest vabastajaid.

Sõdurid Narva rindepiirkonnas tankiga Tiger I.

Pärast Suvesõja võitu astusid paljud eestlased 1941–1944 vabatahtlikena Saksa sõjaväkke ja Relva-SS-i. Paljud neist tahtsid isiklikult bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Seda võimendas Saksa poliitika, mis toonitas, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse võitluses bolševismi vastu.

Pärast Nõukogude vägede uut rünnakut Narva rindel jaanuaris 1944 algas massiline eestlaste astumine Relva-SS-i. Hjalmar Mäe kuulutas välja mobilisatsiooni ning Jüri Uluots pöördus rahva poole kutsega kaitsta kodumaad, kuna oli näha, et sõjaõnn pöördub Nõukogude Liidu kasuks. Eesti SS-leegionist moodustati 20. Eesti diviis.

Jaanuarist juulini peeti ägedaid lahinguid Narva rindel ja Auvere piirkonnas. Sinimägede lahingus, mis kujunes Eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suutsid 20. Eesti diviis, teiste Euroopa maade vabatahtlikud ja Wehrmachti väeosad Punaarmee pealetungi peatada.

Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Umbes 100 000 eestlast jõudsid sõjapõgenikena Rootsi ja Saksamaale. Hiljem sealt edasi USAsse, Kanadasse ja mujale emigreerununa panid nad aluse väliseestlaste elujõulisele kogukonnale.

18. septembril pandi Tallinnas kokku Otto Tiefi juhitud valitsus, mis ei suutnud pidurdada Punaarmee edasitungi. 1944. aasta lõpus kontrollis Punaarmee kogu Eestit. Eesti valitsus läks eksiili.

Nõukogude okupatsioon

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991), Eesti NSV
Nõukogude vanglauksed Okupatsioonide Muuseumis.

Taasvallutatud Eestis kehtestati uuesti nõukogude võim. Siiski jätkasid paljud metsavennad võitlust metsades. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu nende peamiste toetajate, talupoegkonna küüditamistega. 25.-29. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine – märtsiküüditamine, mille käigus saatsid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestist loomavagunites Venemaale – Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Omski ja Irkutski oblastisse nn. eriasumisele üle 22 000 inimese. Küüditamisnimekirjadesse kokku oli aga kantud kuni 30 000 inimest. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.

Iseseisvuse taastamine

1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. 23. augustil 1989 moodustati "Balti kett". 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit. 20. augustil 1991 tunnistas ka Ülemnõukogu oma otsusega Eesti riiklikku iseseisvust.

17. septembril 1991 võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Juunis 1992 läbi viidud rahareformiga tunnistati rubla Eestis kehtetuks ja uuesti võeti kasutusele Eesti kroon. Samal aastal võeti vastu uus põhiseadus. 1994. aastal viis Venemaa enamiku okupatsioonivägesid Eestist välja, jättes need siiski Petserimaale ja Viru Ingerisse. Samuti ei viidud välja tsiviilkoloniste.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti taasiseseisvumine

Tänapäev

1994. aasta uppus parvlaev Estonia, mis on suurim rahuaegne laevahukk Läänemere.

1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja Eesti arvutistamise ehk "tiigrihüppe" programmi, milles nähakse ühte esimest sammu Eesti liikumises infoühiskonna suunas.

1998. aastal asutatakse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja 1999. aastal Balti Kaitsekolledž. Võetakse suund riigi kaitsekulutuste suurendamisele. Novembris 2002 saab Eesti NATO-lt ametliku liitumiskutse. 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjas osalesid ka Eesti rahuvalvajate üksused.[73]

2004. aastal võeti Eesti NATO ja Euroopa Liidu koosseisu. Nende organisatsioonidega liitumine oli varasema kümnendi põhieesmärgiks Eesti välispoliitikas.

2005. aastal nurjus Venemaa vastuseisu tõttu Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimine. Vene poolt ärritas viitamine Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule. Lepingu sõlmimiseni jõuti viimaks 2014. aastal.

2008. aastal alanud Eesti tudengisatelliidi programm viis 2013. aastal esimese Eestis loodud tehiskaaslase orbiidile saatmiseni. Kunstniku nägemus Eesti esimesest tudengisatelliidist ESTCube-1 Maa orbiidil.

2005. aastal sai peaministriks Andrus Ansip, kes püsis sellel kohal 2014. aastani. 2006. aastal valiti presidendiks Toomas Hendrik Ilves.

Aprillis 2007 korraldasid Eesti venelased pronkssõduri teisaldamise tõttu tänavarahutused, pinged jõudsid riikidevahelisele tasandile. Toimusid Eesti vastased küberrünnakud.

2008 viidi läbi üle-eestiline koristuskampaania Teeme ära!, millest kasvas välja rahvusvaheline aktsioon Let's Do It! World.

2008. aasta alguses peatus ülemaailmse surutise tõttu Eesti majanduskasv ja algas majanduskriis. Valitsus tegi radikaalseid eelarvekärpeid ning saavutati Euroopa ühisrahale eurole üleminekuks vajalike kriteeriumite täitmine. 1. jaanuaril 2011 sai Eestist eurotsooni liige.

2012 märgib kodanikuaktiivsuse tõusu[74]. Kui aasta alguses toimusid ulatuslikud ACTA-vastased streigid, siis märtsis nõudsid töötasu tõstmist õpetajad ning aasta lõppu jäi meditsiinitöötajate streik. Eesti poliitilist elu raputasid mitmed skandaalid. Neist tähelepanuväärseimaks kujunes Reformierakonna rahastamisskandaal, mis viis Harta 12 avalduseni, kodanikuliikumiseni Aitab valelikust poliitikast ja Rahvakogu kokkukutsumiseni.

Kultuur

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kultuur

Eesti kultuur ühendab traditsioonilist pärandit Põhjamaade ja Euroopa kultuurivooluga. Ajaloo jooksul on kultuurilisi mõjusid siia levinud igast suunast. Eestit on sageli vaadeldud kui Lääne ääreala Ida vastas. Seda väljendab muu hulgas eriline ühendus protestandi ja õigeusu kiriku vahel.

Praeguseni säilinud traditsioonide hulgas on käimine saunas. Paljud eestlased on hingeliselt seotud maakohtade ja loodusega, linnastumine on alanud üsna hiljuti.

Eestlaste tähtsamad etnilised allrühmad on võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud, kes on siiani alal hoidnud oma põliseid traditsioone. Eesti territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslaste, rannarootslaste ja vene vanausuliste kultuur.

Kaader Eesti esimesest joonisfilmist "Kutsu-Juku seiklusi" (1931).

Film

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti filmikunst, Eesti filmide loend
Kino Sõprus on Tallinna vanim repertuaarikino.

Auguste ja Louis Lumière pidasid esimese avaliku filmiseanssi 28. detsembril 1895 Pariisis. Järgmise aasta 4. oktoobril (ukj) võis kinematograafi näha juba Tallinnas ja alates 13. novembrist ka Tartus.[75]

Esimene paikne kino, Illusioon, avati 17. aprillil 1908 Tartus. Sama aasta 30. aprillil toimusid esimesed filmivõtted, kui salvesti Rootsi kuninga peatust Tallinnas tema visiidil Peterburi.[75]

Eesti filmi algust seostatakse Sergei Utotškini õhulennu salvestamisega 1912. aastal. Johannes Pääsuke jäädvustas vigurlendu 27. ja 28. aprillil Tartus ning dokumentaalkaadreid demonstreeriti 30. aprillil Tartu Illusionis.[75][76]

Vanimaks Eesti mängufilmiks peetakse arvatavasti 1913. aastal filmitud komöödiat "Laenatud naene".[77][78] Esimeseks täispikaks mängufilmiks oli aga 1923. aastal valminud "Must teemant".[75]

Kui 2012. aastal kuulutati välja Eesti filmi sajandiauhinnad, siis nii filmitegijate arvamuse kui ka rahvahääletuse tulemusel nimetati sajandi filmiks Arvo Kruusemendi "Kevade". Samast filmist tulid ka sajandi filmimotiiv – paljutähenduslikud silmad – ja sajandi filmipaar – Arno ja Teele. Sajandi naistäheks valiti Elle Kull ja meestäheks Lembit Ulfsak. Filmimuusikast tõsteti esile Uno Naissoo ja Paul-Eerik Rummo loodud "Viimse reliikvia" laulud ning samast leiti ka sajandi filmikild – "Meie reliikvia on vabadus!". Sajandi animatäheks valiti Lotte.[79][80]

Kirjandus

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kirjandus

Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad. Esimene säilinud eestikeelne raamat, Wanradti ja Koelli katekismus, trükiti 1535. aastal, Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks.

Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg", toetudes sealjuures teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele.[81]

Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised. Pärast Teist maailmasõda tegutsesid paguluses kirjanikud, nagu Karl Ristikivi ja Arved Viirlaid. Uuema aja kirjanikest on tuntuimad Jaan Kaplinski, Jaan Kross ja Andrus Kivirähk.

Kunst

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kunst

Muusika

Hetk enne XXV üldlaulupeo esimese kontserdi algust.
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti muusika

Eesti vanemaid rahvalaule kutsutakse regilauludeks, mille poeetilist meetrikat, regivärssi, kannavad kõigi balti-soome rahvaste traditsioonid. Regilaulud olid eestlaste seas laialt levinud kuni 18. sajandini, mil need hakkasid rütmikate folklauludega asenduma.

1869. aastal toimus Tartus Janseni algatusel esimene üldlaulupidu. Selle kavas olid ka kaks eesti helilooja laulu, Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani". Kunileid oli muusikalise hariduse omandanud Cimze seminarist, kust võrsusid esimesed eesti kultuuritegelased. 19. sajandi teises pooles tekkis ka arvukalt laulu- ja mänguseltse ning esimesi orkestreid.

Sajandivahetusel kujunesid olulisemateks muusikaelu suunajateks Heino Eller, Miina Härma, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar, Rudolf Tobias jt. Kandev roll muusikute väljaõppel oli Peterburi konservatooriumil. Kõrgemad muusikakoolid rajati Eestisse alles iseseisvumise järgselt. 1920. aastatel asutati esimesed kutseorganisatsioonid ning Estonia ja Vanemuine saavutasid kõrge professionaalse taseme. Eesti muusikaelu saavutas nö küpsuse ning esile tõusid esimesed vabas Eestis hariduse omandanud muusikud (nt Eduard Tubin).

Metsatöll esinemas Rakuuna rokifestivalil Soomes.

Seoses Nõukogude okupatsiooniga lahkusid paljud muusikud läände, mõned hukkusid ja osa sattud põlu alla. Tunduvalt muutusid ootused muusikaloomingule. Eesti muusika areng taastus 1950. aastatel, kui hakkas esile tõusma uus põlvkond, kelle sekka kuulusid Gustav Ernesaks, Ester Mägi, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Kuldar Sink jt. Lauljatest kogusid tuntust Georg Ots ja Tiit Kuusik.

Eesti taasiseseisvumise järel mitmekesistus muusikalooming. Mitmed eesti heliloojad (Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür jt), dirigendid (Neeme Järvi jt) ning lauljad ja ansamblid (Ewert and The Two Dragons, Kerli, Metsatöll jt) on saavutanud laialdase rahvusvahelise tuntuse.

21. sajandi algul on rahvamuusika on teinud läbi teatava taassünni. On hoogustunud pärimusmuusika õppimine ja õpetamine, tekkinud on mitmeid muusikafestivale (Viljandi Pärimusmuusika Festival, Viru Folk jt) ning folkmuusika kuulajaskond on laienenud. Samuti luuakse palju folgimõjutustega muusikat.

Von Krahli Teatri etendus "Võluflööt".

Teater

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti teater

Esimene kutseline teater oli 1809. aastal avatud Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus ("Häbi sel, kes petta tahab") ning 1870. aastal esimene Eesti päritolu etendus (Lydia Koidula "Saaremaa onupoeg").

1906 muutusid kutselisteks Estonia ja Vanemuine ning 1911. aastal Pärnu Endla. 1920. aastatel loodi kutselised teatrid ka Viljandis ja Narvas. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). Taasiseseisvumise järel loodud teatritest on tuntuim NO99.

Teadus

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti teadus

Tuntuimate Eestiga seotud teadlaste sekka kuuluvad näiteks astronoomid Friedrich Georg Wilhelm Struve, Ernst Öpik ja Jaan Einasto, bioloogid Karl Ernst von Baer ja Jakob von Uexküll, keemikud Wilhelm Ostwald ja Carl Ernst Heinrich Schmidt, majandusteadlane Ragnar Wilhelm Nurkse, matemaatik Edgar Krahn, meditsiiniteadlased Ludvig Puusepp ja Nikolai Pirogov, füüsik Thomas Johann Seebeck, politoloog Rein Taagepera, psühholoogid Endel Tulving ja Risto Näätänen ning semiootik Juri Lotman.

Sport

Suusatamine on üks populaarsemaid spordialasid Eestis. Pildil Priit Narusk Tour de Ski'l Prahas 2007. aastal.
Eestis leiutatud kiiking.
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti sport, Eesti sportlaste loend

Vaata ka

Teised Eestist

  • 2010. aastal Ameerika Ühendriikide ajakirja Newsweek poolt maailma riikide majanduse, hariduse, tervise, elukvaliteedi ja poliitilise olukorra alusel koostatud edetabelis asus Eesti 32. kohal.[82]
  • 2010. aastal avaldatud ÜRO inimarengu aruandes tõusis Eesti väga kõrge inimarenguga riigiks, paiknedes 169 riigi hulgas 34. kohal[83]. 2009. aastal oli Eesti 40. kohal, millega oli kõrge inimarenguga riikide eesotsas.
  • 2010. aastal antud intervjuus ETV-le nentis Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Michael C. Polt: "Mõnikord on raske mõista, miks eestlastel pole soovi tunnustada kõike seda head, mida nad on saavutanud."[84]
  • 2010. aastal Briti telekanali BBC korraldatud uuringu andmetel viidati Eestile kui maailma kõige uskmatumale riigile, Eestis nimetas religiooni enda jaoks oluliseks 16% inimestest[85].
  • 2011. aastal, The Moscow Times, Anders Åslund: "Kõikidest postkommunistlikest riikidest on reformide läbiviimises kõige edukamaks osutunud väike Eesti"[86]
  • 2011. aastal avaldatud Freedom House uuringu kohaselt oli Eesti internetivabaduselt maailmas esimesel kohal.[87]
  • 2011. aastal toimunud maailma parimate e-lahenduste konkursil World Summit Award (WSA) võitis Eesti e-aruandluskeskkond maailma parima e-lahenduse tiitli e-valitsuse kategoorias.[88]
  • 2011. aastal, Euroopa finantskriisi ajal, avaldas Suurbritannia majandusajakiri Economist, Brüsselis paikneva mõttekoja Lissaboni Nõukogu uuringu alusel Eestist artikli pealkirjaga "Ei pea olema suur, et jõuda tippu".[89]
  • 2012. aastal lastekaitseorganisatsiooni Save the Children korraldatud uuringu kohaselt on Eesti emade heaolu indeksi järgi maailmas 10. kohal.[90].

Vaata ka

Viited

  1. "Eesti pindala osutus arvatust üle 100 ruutkilomeetri suuremaks" Postimees, 16. juuli 2015
  2. http://www.stat.ee/pohinaitajad, vaadatud 9.05.2016.
  3. imf.org vaadatud 5.03.15
  4. http://www.oecd-ilibrary.org/economics/country-statistical-profile-estonia_20752288-table-est
  5. Koos Setumaa ja Viru Ingeriga 47 549 ruutkilomeetrit.
  6. Statistikaameti pressiteade, 17. sept 2012
  7. 7,0 7,1 Raivo Palmaru. Eesti vanimais kirjalikes allikais. Keel ja Kirjandus, 1980, 5, lk 261 - 269
  8. Peeter Päll. Kust tulid eestlased? Horisont 2/2012
  9. Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 135
  10. Simas Karaliūnas. Aestii ja Eesti. — Keel ja Kirjandus 2003, nr 6, lk 401–416
  11. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 26–29
  12. Marek Tamm. Uus allikas Liivimaa ristiusustamisest: Ida-Baltikumi kirjeldus Descriptiones terrarum'is (u 1255). Keel ja Kirjandus, 12, 2001, lk 872–884
  13. 13,0 13,1 Huno Rätsep. Kui kaua me oleme olnud eestlased? Oma Keel, nr 14, kevad 2007.
  14. Vello Paatsi. "Terre, armas eesti rahwas!": Kuidas maarahvast ja maakeelest sai eesti rahvas, eestlased ja eesti keel. Akadeemia, 24-2, 2012, lk 231–257
  15. Orru, M. (1995). Teatmik: Eesti turbasood. Eesti Geoloogiakeskus. Lk 224
  16. http://www.nc.ee/?id=11&indeks=0,4,9486,9487,9488
  17. http://www.stat.ee/63779?parent_id=32784
  18. http://www.stat.ee/57611
  19. Statistikaamet: Põhinäitajad
  20. 2010. aasta iive oli üle 20 aasta taas positiivne
  21. Päring Statistikaameti andmebaasist
  22. "Eestist väljaränne hoogustus 2010. aastal" Statistikaameti blogi, 27. mai 2011
  23. "Ränne kahandab Eesti senist rahvaarvu 16 000 inimese võrra" Statistikaameti pressiteade, 22. aprill 2009
  24. Iive oli eelmisel aastal taas selgelt negatiivne, ERR uudised
  25. Regionaalministri määrus "Asustusüksuste nimistu kinnitamine ja nende lahkmejoonte määramine", 20.07.2008 redaktsioon.
  26. Rahvastiku paiknemine ja soo-vanusjaotus Statistikaamet
  27. "Kui palju on Eestis setosid, võrokesi, mulke...?", Statistikaameti blogi, 18. aprill 2011
  28. Eesti on võõrkeelte oskuses ELis esirinnas, Postimees, 27. september 2010
  29. World Bank 2007
  30. "IV kvartali brutokuupalga aastakasv oli alla 7%" Eesti Statistikaamet, 25. veebruar 2009
  31. "Keskmine palk tõusis 1163 eurole, käärid mediaanpalgaga üle 300 euro" ERR, 30. august 2016
  32. e24.ee vaadatud 3.05.11
  33. 33,0 33,1 33,2 33,3 33,4 33,5 33,6 33,7 cia factbook välja otsitud 27.11.10
  34. Riigieelarve 2013 Rahandusministeerium
  35. A study on the EU oil shale industry – viewed in the light of the Estonian experience
  36. Eesti Statistika vaadatud 30.04.11
  37. Keskkonnaministeeriumi kommentaar Eesti Keemiatööstuse Liidu kampaaniale 15.10.2014
  38. Keskkonnatasude mõjuanalüüs
  39. "Taastuvenergia osakaal Eesti elektritarbimisest ulatus ligi 13 protsendini" Elering, 30.01.2012
  40. "Eesti metsavarud ajaloo tuultes" Eesti Loodus, 4/2008
  41. Eesti metsanduse arengukava aastani 2020
  42. "Eesti puidutööstus jätkab tõusuteel" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
  43. Teedevõrk Maanteeamet
  44. GIDEON Informatics, Inc.,Dr. Stephen Berger, "Infectious Diseases of Estonia", 2014
  45. Kriiska 2002, lk 17–37
  46. Arheoloogid lammutavad ajalooõpikute arusaamu. Eesti Päevaleht online, 31. juuli 2004
  47. Kriiska 2002, lk 47–55
  48. Karl Pajusalu. "Kas on mitu eesti keelt?" Kogumikus Rahvusvahelised rahvusteadused, toim Tiit Hennoste, 2014, Tartu Ülikooli Kirjastus
  49. Valter Lang. Kuidas, miks ja millal said meist läänemeresoomlased?, Rahvusteaduste loengusari, Tartu Ülikool, 2013
  50. Kriiska 2002, lk 38–42, 73–75
  51. Kriiska 2002, lk 76–91
  52. Kriiska 2002, lk 93–117
  53. Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 19–83
  54. Tvauri 2012, lk 250–256
  55. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk jt. Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 392–395
  56. Kriiska 2002, lk 119–165
  57. Lang 2007, lk 85–220
  58. Kriiska 2002, lk 167–173, 185–189
  59. 59,0 59,1 Selart 2012, lk 26–28
  60. Tvauri 2012, lk 30–32
  61. Enn Tarvel. Sigtuna hukkumine. Haridus, 2007 (7-8), lk 38–41
  62. Tvauri 2012, lk 26–32
  63. Kriiska 2002, lk 193–197
  64. Kriiska 2002, lk 200–206
  65. Kriiska 2002, lk 208–220
  66. Lang 2007, lk 266–277
  67. Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis, lk 9–10 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
  68. Selart 2012, lk 26–54
  69. Lauri Vahtre. Eesti kultuuri ajalugu. Lühiülevaade. Jaan Tõnissoni Instituudi kirjastus, Tallinn 1993, lk 13.
  70. Selart 2012, lk 53–57
  71. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 166, 171
  72. Eesti Vabariigi valitsused (loetelu)
  73. "20 aastat Eesti riigikaitset: millised on tähtsamad sündmused?" Eesti Ekspress, 7. november 2011
  74. Mall Hellam: Kuulama hakkamise aasta Avatud Eesti Fond 2012
  75. 75,0 75,1 75,2 75,3 Lauri Kärk: Eesti filmiajaloo lühikonspekt
  76. "Akadeemia nr 9 — Eesti film 100" Eesti Päevaleht, 10. september 2012
  77. "Maailma suurima filmiarhiivi Gosfilmofondi kogudest leiti 1913. aastal Eestis filmitud mängufilm" Müürileht, 10. november 2014
  78. Laenatud naene (1913) Eesti filmi andmebaas
  79. "Eesti sajandi film on "Kevade" ERR, 30. aprill 2012
  80. "Sajandi film on "Kevade", parim naisnäitleja Elle Kull ja meesnäitleja Lembit Ulfsak!" Delfi, 30. aprill 2012
  81. August Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoeg". Teine, täiendatud ja parandatud trükk. Toimetaja Ülo Tedre. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2005, 910 lk. ISBN 9985-79-103-7.
  82. USA ajakiri Newsweek: Eesti on eluks sobivuselt 32. riik maailmas, Delfi, 17. august 2010
  83. Eesti tõusis ÜRO aruandes väga kõrge inimarenguga riigiks, www.DELFI.ee, 4. november 2010
  84. USA suursaadik: eestlased tõrguvad oma tublidusest rääkimisel, Postimees, 26. november 2010
  85. Eesti jõuab uskmatusega BBC äärmustesaatesse, Postimees, 1.12.2010
  86. Moskva ajaleht: väikese Eesti suured õppetunnid, Delfi, 23. märts 2011
  87. Uuring: Eesti on väga kõrge internetivabadusega riik, E24.ee, 18.04.2011
  88. Eesti e-aruandluskeskkond kuulutati maailma parimaks, Delfi, 13. juuni 2011
  89. The Economist Eestist: ei pea olema suur, et jõuda tippu, Delfi Majandus, 19. november 2011
  90. Eestis on lastel parem elu kui Soomes, USA-s ja Ühendkuningriigis, naistekas.ee, 9. mai 2012

Välislingid