Mine sisu juurde

Eesti

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on riigist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Eesti (täpsustus).
Eesti Vabariik
Eesti asendikaart
Riigihümn "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"
Pealinn Tallinn
Pindala 45 335 km² (2024)[1] Muuda Vikiandmetes
Riigikeel eesti keel
Rahvaarv 1 369 995 (1.01.2025)[2] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 30,2 in/km²
Riigikord parlamentaarne vabariik
President Alar Karis
Peaminister Kristen Michal
Iseseisvus 24. veebruaril 1918
taastati 20. augustil 1991
SKT 43,5 mld € (2024) [3]
SKT elaniku kohta 31 854 $ (2024) [4]
Valuuta euro (EUR)
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg +2 GMT talveaeg, +3 GMT suveaeg
Tippdomeen .ee
ROK-i kood EST
Telefonikood 372

Eesti, ametlikult Eesti Vabariik, on riik Põhja-Euroopas[a]. See piirneb põhjas üle Soome lahe Soomega, läänes üle Läänemere Rootsiga, lõunas Lätiga ning idas Peipsi järve ja Venemaaga.

Riigi 45 355 km² suurune pindala hõlmab Mandri-Eestit, Saaremaad, Hiiumaad ning lisaks üle 2300 Läänemerel asuva väiksema saare ja laiu.[5] Suurimad linnad on pealinn Tallinn ja Tartu. Ligemale 1,37 miljonilise rahvastikuga Eesti, seeläbi ühe väiksema Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi, riigikeel on läänemeresoome keelte hulka kuuluv eesti keel, mis on ühtlasi ka enamike elanike emakeeleks. Eestlased moodustavad ka põhiosa (68,5%) riigi rahvastikust, arvukamad vähemusrahvused on venelased (20,9%) ja ukrainlased (5,4%).

Tänapäeva Eesti territoorium on olnud astustatud vähemalt 9000. aastast eKr. 13. sajandil alanud Põhjala ristisõdades alistatud ja ristiusustatud muinaseestlased olid toona üks Euroopa viimaseid paganlikke tsivilisatsioone. Järgnevatel sajanditel kuulus piirkond erinevatel aegadel osaliselt või täielikult Saksa-Rooma riigi, Saksa orduriigi, Taani, Poola, Rootsi ja Venemaa keisririigi koosseisu. 19. sajandi keskpaigast alanud rahvusliku ärkamisaja tulemusena tekkis ühtne ja selge eestlase identiteet, mis kulmineerus 1918. aastal iseseisvuse väljakuulutamisega. Teise maailmasõja alul kuulutas Eesti end neutraalseks, kuid vallutati ja okupeeriti nii Natsi-Saksamaa kui Nõukogude Liidu poolt kuni sõja lõpus NSVL riigi täielikult annekteeris. Kuni 1991. aastani, mil iseseisvus taastati, oli see Nõukogude Liidu poolt Eesti NSV-na de facto okupeeritud.

Eesti on demokraatlik unitaarne parlamentaarne vabariik kõrge sissetulekuga ja arenenud turumajandusega, kuuludes euroalasse ja Schengeni viisaruumi. See koosneb 15 maakonnast, mis omakorda jagunevad 79 kohaliku omavalitsuse üksuseks linnade ja valdade näol. Ühe maailma kõige vähem korrumpeerunud riigina on Eesti kõrgetel kohtadel haridustaset, inimaarengut ja ajakirjandusvabadust mõõtvates indeksite järgi koostatud edetabelites.

Nimi

 Pikemalt artiklis Eesti nimi

Eesti nime algupära on nähtud aestide nimetuses, keda mainis esimest korda Rooma ajaloolane Tacitus oma teoses "Germania" (kujul Aestiorum gentes, Aestii, umbes 98. aastal). Hilisemates allikates esines see nime kujul Hestis (Cassiodorus, 523–526), Aesti (Jordanis, 551), Aisti (Einhard, 830), Esto, Estum (Wulfstan, 887), Iste (Widsith, 10. saj). Aeste on tavaliselt peetud balti rahvasteks või konkreetsemalt mõneks endiste preislaste hõimuks. Samas on mitmed autorid oletanud, et aestide all võidi mõelda ka kõiki Läänemere idakalda elanikke – nime üheks võimalikuks etümoloogiliseks allikaks ongi peetud germaani tüve ost- (öst-, est-) tähendusega "ida". Aja jooksul võis nime kasutusala kitseneda ja lõpuks püsima jääda vaid praeguse Eesti ala ning selle asukate tähistajana.[6][7][8][9]

Selles tähenduses oli nimi esimesena käibel ilmselt skandinaavlastel, kes kasutasid saagades (kirja pandud alates 13. sajandist, aga kirjeldavad sündmusi alates 1. aastatuhande keskpaigast) nimekujusid Aistland (Gutasaga) ja Eistland (Ynglingrite saaga, Saaga Harald Kaunisjuuksest, Olaf Trygvessoni saaga, Saaga Olaf Pühast, Svirrerasaaga, Örvar-Oddri saaga). Ühel 11. sajandist pärit Rootsi ruunikivil on kirjas i estlatum, "Eesti maadel". Saxo Grammaticuse 12. sajandi lõpus koostatud teoses Gesta Danorum on kasutusel nimekujud Hestia ja Estia ning etnonüüm Esto (mitmuses Estones). Sama tähendusega võib olla ka Al-Idrisi 1154. aastal kasutatud Astalānda. Skandinaavlastelt kandus nimi üle alamsaksa (pika algvokaaliga Ehstland) ja ladina keelde (nt 13. sajandi alguse Henriku Liivimaa kroonikas Estonia, teoses "Descriptiones terrarum" ka Hestonia). Ladina keele kaudu levis nimi hiljem omakorda edasi vene (Эстония) ja teistesse keeltesse. Mõnes neist varastest, kuni 13. sajandi allikatest tähistab see nimi selgelt praeguse Eestiga enam-vähem kattuvat territooriumit, teistes on selle tähendus ebamäärasem või vastab ainult osale praegusest Eestist.[6][10][11][12]

Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten ("eestlased"). Need nimetused käisid praeguse Eesti põhjaosa (tolleaegse Eestimaa provintsi ja kubermangu) kohta), kuid 15.–17. sajandil eristub ka "Päris Eesti" (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Kujunevasse eesti kirjakeelde laenati nimi (algselt Estimah, Esthi Mah) alamsaksa või idaskandinaavia keelekujust 17. sajandil. Eestlaste asuala hakati sõnaga Eesti(maa) tähistama alates 19. sajandi keskpaigast. Samal ajal võeti kasutusele ka sõna eestlased ja eesti keel, mis asendasid varasemad omanimetused maarahvas ja maakeel.[12][13] 1918. aastal sai see Eesti riigi nimeks.

1920. aastateni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti Esthonia.

Asend

Eesti asub Läänemere idakaldal. Läänemere rannikul asuva Eestiga asuvad Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut.

Äärmuspunktid

NASA satelliidifoto Eestist ja osaliselt jäätunud Läänemerest (aprill 2004)
 Pikemalt artiklis Eesti äärmuspunktid

Mandri-Eesti põhjapoolseim punkt asub Purekkari neemel. Põhjapoolseim saar on Vaindloo saar. Lõunapoolseim punkt asub Mõniste vallas endise Naha küla territooriumil Naha talu lähedal.

Mandri-Eesti kõige läänepoolsem punkt asub Ramsi neemel. Eesti läänepoolseim saar on Nootamaa. Idapoolseim punkt on Narva linn.

Piir

 Pikemalt artiklis Eesti piir

Maismaapiiri kogupikkus on 633 km. Sellest 339 km on Eestil ühist piiri Lätiga ja 294 km Venemaaga.

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni.

Soome ja Rootsiga ühist merepiiri pole, küll aga on Eesti majandusvööndil ühine merealapiir Soome ja Rootsi merealadega.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Eesti ajalugu

Esiajalugu

 Pikemalt artiklis Eesti esiajalugu

Inimasustuse vanimad jäljed on leitud Pulli asulakohast Pärnu lähedalt, need pärinevad umbes aastatest 9000–8550 eKr. Veidi hilisemad on Kunda Lammasmäel ja Sindi-Lodjal olnud asulapaigad. Kunda Lammasmäe leiukoha järgi on kogu piirkonna keskmise kiviaja (kestis umbes aastani 5000 eKr) arheoloogilist kultuuri nimetatud Kunda kultuuriks. On peetud tõenäoliseks, et esimesed inimesed jõudsid kohale varem, vahetult pärast jääaja lõppu (kogu Eesti vabanes jääkattest umbes 10 500 aastat eKr) või isegi juba enne jääaega.[14][15]

Noorema kiviaja alguseks Eesti alal loetakse keraamika kasutuselevõttu umbes aastal 5000 eKr, mil Kunda kultuuri asendas Narva kultuur. Umbes 4000 eKr toimus materiaalses kultuuris järgmine pööre, algas kammkeraamika kultuuri ajajärk (nimetatud sellele iseloomuliku kammornamendiga keraamika järgi). Kuna muutus toimus lühikese aja jooksul ja uued ilmingud olid laialdasel alal suhteliselt sarnased, peetakse selle põhjuseks tugevat välist mõju või teatud määral uue rahvastiku saabumist.[16] Varasem ajalookirjutus (nn kammkeraamika teooria) seletas kammkeraamika kultuuri ilmumist soomeugrilaste rändega Läänemere äärde, uuemate hinnangute järgi polnud selleks ajaks aga soome-ugri algkeelt (ega ka uurali algkeelt) veel tekkinud.[17][18] Kammkeraamika perioodist pärinevad esimesed märgid maaviljelusest, mis esialgu jäi küttimise, kalastuse ja koriluse kõrval siiski vähetähtsaks tegevusalaks. Kui varem elati tihti ajutistes elupaikades, mida püügiretkede käigus vahetati, siis nüüd sai domineerivaks aastaringsetest paarikümne kuni poolesaja elanikuga küladest koosnev asustuspilt.[19]

Umbes 3200–3100 aastat eKr ilmus Eesti alale nagu suurele osale Euroopast nöörkeraamika ehk venekirveste kultuur, mille esindajate majanduselus olid põlluharimine ja loomakasvatus märksa suurema tähtsusega. Nad asustasid looduslike karjamaade ja algeliseks maaharimiseks sobivate muldadega piirkonnad, elades külade asemel üksiktaludes. Nöörkeraamika kultuuri suhteliselt äkilist ilmumist seletatakse indoeurooplaste esivanemate tugeva mõju või/ja rändega. Uue kultuuriga kõrvuti eksisteeris kohati kuni kiviaja lõpuni ka kammkeraamika küttide-kalastajate kultuur.[20]

Iru linnamägi Tallinna idapiiril Pirita jõe ääres oli muinaseestlaste kindlustatud hilispronksiaja asulakoht, kus asustuse ajalugu ulatub tagasi III aastatuhandesse eKr. (Foto 1920. aastatest).
Kaali järv ja meteoriidikraater Saaremaal, mis tekkis pronksiajal 1530–1450 eKr.[21]; hilisem kindlustatud asulakoht.
Välja kaevatud pronksiaegsed kivikirstkalmed Jõelähtmes (praeguse Tallinna–Narva maantee kõrval).

Pronksiaja algus Eesti alal paigutatakse umbes aastasse 1800 eKr. Pronksesemete kasutamine jäi esialgu siiski harvaks ja suuresti jätkus varasem eluviis. Suurem muutus toimus nooremal pronksiajal (umbes 1100–500 eKr), mil Eesti rannikupiirkonnas hakati kohapeal pronksi valama, põllumajandus sai domineerivaks majandusharuks (sh võeti alepõllunduse kõrval kasutusele ka põlispõllud), tekkis maa eraomandus ja ühiskondlik hierarhia, ehitati kivikalmeid ja rajati kindlustatud asulaid. Samal ajal ilmnes Eesti rannikualal tugev Lõuna-Skandinaaviast lähtunud kultuuri mõju, mida on osaliselt seletatud skandinaavlaste mõningase rändega Läänemere idakaldale. Eesti sisemaale uuendused ei levinud ja see moodustas nooremal pronksiajal eraldiseisva kultuuripiirkonna.[22][23]

Rauaaja alguseks Eestis loetakse aastat 500 eKr, ehkki märkimisväärsema rolli tööriistade ja relvade valmistamisel omandas raud alles umbes aastal 200 eKr, mil seda metalli hakati sulatama kohapealsest maagist. Pronksi- ja rauaaja vahetusel kujunes välja ühiskonnakorraldus, kus üksiktalulise asustusviisi juures hakkasid mõned jõukamad talud teiste üle domineerima. Rooma rauaajal (50–450 pKr) tihenes inimasustus Kesk-, Ida- ja Kagu-Eesti alal, sinnagi levis kivikalmete rajamise komme ning üldine ühiskondlik mahajäämus Lääne- ja Põhja-Eesti aladest vähenes. Eesti ala jaotumine kaheks kultuuripiirkonnaks – merelähedaseks ja sisemaiseks – jäi siiski püsima ja on säilinud osalt tänapäevani.[24][25] Keskmisel rauaajal (450–800) tekkisid külad ja kaheväljasüsteem põlluharimises, sotsiaalne diferentseeritus süvenes, sõjaliste konfliktide hulk kasvas ning suurema võimutäiusega ülikud hakkasid rajama linnuseid.[26][27]

Noorema rauaaja (800 – 13. sajandi I pool) alguses hakkasid Eesti rannaalale retki tegema viikingid. Ida pool tekkis Kiievi-Vene riik (selle lagunemise järel jäid Eesti ala naabrusse Novgorodi ja Pihkva vürstiriik), kust samuti tehti Eesti alale sõjakäike. Nendega seoses mainitakse skandinaavlaste saagades, ruunikividel ja muudes allikates ning slaavlaste leetopissides esimest korda kirjasõnas Eesti ala. Kumbki jõud püsivamat ülemvõimu ühelgi osal tänapäeva Eesti alast kehtestada ei suutnud.[28][29] Ainsa oletatava erandina võis pärast võitu tšuudide üle 1030. aasta paiku Tartusse oma tugipunkti rajanud Kiievi suurvürst Jaroslav Tark säilitada võimu Kagu-Eestis mõneks aastaks, kuid mitte kauem kui 1061. aastani, mil sossolid Tartu vallutasid.[30] Sõjakäike toimus ka vastupidises suunas, muu hulgas on peetud tõenäoliseks eestlaste osalemist Rootsi kaubalinna Sigtuna rüüstamisel 1187. aastal.[29][31] Kirjalikes allikates mainitakse muude praegust Eesti ala või selle osi tähistavate nimede hulgas ka nime Eesti varaseid kujusid, esimest korda arvatavasti 11. sajandi Rootsi ruunikivil väljendiga i estlatum ("Eesti maadel").[32]

Hilisrauaajal (1050 – 13. sajandi I pool) tõhustati maaharimistehnikat (võeti kasutusele raudteraga harkader, rangid hobuse rakendamiseks), hakati kasvatama talirukist ja see võimaldas asustusel laieneda.[33] 11. sajandil jäeti enamik senistest linnustest maha ja rajati uued, mis olid märksa suuremad ja tugevamalt kindlustatud.[34] Linnused olid ühtlasi võimukeskused, kust kohalik eliit valitses ümbruskonna rahvastiku üle. Selliseid suuremal või vähemal määral iseseisvaid poliitilisi üksusi – linnusepiirkondi või muinaskihelkondi – oli Eesti alal 13. sajandi alguses kuni poolsada. 13. sajandi kirjalikud allikad mainivad ka suuremaid geograafilisi üksusi – maakondi (Ugandi, Sakala, Läänemaa, Saaremaa, Revala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa) –, mida on arvatud koosnevat omavahel liidu sõlminud kihelkondadest või peetud naaberaladest looduslikult ja keelelis-kultuuriliselt eristuvateks territooriumiteks.[35][36][37]

Eesti ja Põhja-Läti muinasmaakonnad, linnused ja teed 12. sajandi lõpus

Läänemere idakallas oli 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa ristiusustamata piirkondi. 1180. aastatel liivlaste juures alanud rahumeelne misjonitöö edu ei saavutanud ja 1198. aastal alustati paavsti toetusel kohalike paganate vastu ristisõda, mis laienes alates 1208. aastast ka Eesti alale. Vägivaldse kristianiseerimise eestvedajad olid Riia piiskop Albert ja mõõgavendade ordu, kes koos juba alistatud liivlaste ja liitlaseks hakanud Tālava latgalitega alustasid sõjakäike Eesti lõunapoolsetesse piirkondadesse. Nende vastu võitlemiseks moodustasid mitmed Eesti maakonnad (või kihelkonnad/linnusepiirkonnad) omavahelise liidu. 1216. aastal alustasid piiskopi ja ordu vastu sõjategevust ka Novgorodi ja Pihkva vürstid. 1219. aastal ühines piiskopi abipalve peale sõjaga Taani kuningas Valdemar II. 1227. aastaks olid piiskopi, ordu ja Taani jõud allutanud ja ristinud kogu Eesti ala peale praeguse Setumaa, mis jäi Pihkva vürstiriigile.[38]

Vana-Liivimaa

 Pikemalt artiklites Eesti keskaeg ja Vana-Liivimaa
Kuressaare piiskopilinnus Saaremaal

Pärast Eesti ristiusustamist moodustati 1224. aastal Ugandist ja sellest põhja poole jäänud kihelkondadest Tartu piiskopkond ning 1234. aastal osast Saaremaast ja Läänemaast (enne seda Riia piiskopi valduses) Saare-Lääne piiskopkond. Mõõgavendade ordu, mille riismed liideti 1236. aastal Saksa orduga, kuulus alates 1224. aastast Sakala, alates 1234. aastast osa Läänemaast ja Saaremaast ning alates 1238. aastast Järvamaa. Taani alluvusse jäänud Harjumaal, Revalas ja Virumaal (1227–1238 ordu valduses) moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond. Osaliselt vanade muinaskihelkondade põhjal moodustati ligikaudu kaks korda suurem arv kirikukihelkondi.[39][40][41]

13. sajandil korraldati Saaremaal mitu ülestõusu ebasobivate lepingutingimuste vastu. Suurem eestlaste mäss, Jüriöö ülestõus, algas 1343. aastal, mis küll mõne aastaga maha suruti. 1346. aastal müüs Taani kuningas u. kolme tonni hõbeda eest Saksa ordule Põhja-Eesti.

16. sajandi algul keelati talupoegadel relva kandmine, see oli aga tol ajal vaba mehe tunnus.

Riia kaudu 1520. aastate algul levima hakanud reformatsioon suurendas Eestis sisevastuolusid. Tallinnas ja Tartus toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. Reformatsioon nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja andis sellega tõuke eestikeelsete raamatute avaldamiseks.

Fragment 1535. välja antud Wanradti ja Koelli katekismusest, mis on kõige vanem säilinud eestikeelne trükis.[42]

1558. aasta jaanuaris algas Liivi sõda. 2. augustil 1560 peetud Härgmäe lahingus purustasid Moskva tsaaririigi väed Saksa ordu väed ja ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. 1562. aastal alistus Saksa ordu Poolale, Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla, Ida-Eesti oli aga Moskva kontrolli all. Liivi sõjas osalesid ka eestlased. 1560. aastal piirasid talupojad Koluvere piiskopilinnust (1560. aasta talurahvaülestõus). Sõja teisel poolel mängis lahingutes tähtsat osa Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Liivi sõda lõppes 1583. aastal Moskva tsaaririigi kaotusega.

Rootsi kuningriik

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Liivi sõja tagajärjel jagunes Eesti Rootsi, Poola, Taani ja Venemaa vahel. Ajapikku allutas Rootsi endale ka Poola ja Taani valdused Eestis. Rootsi ajal edenes oluliselt hariduselu. Kuningas Gustav II Adolfi ajal rajati Eestisse Tartu Ülikool ja mitu gümnaasiumit. Sajandi lõpus tegutses talurahva harimise alal edukalt Bengt Gottfried Forselius.

Rootsi võimu ajal suutsid aadlikud läbi suruda talupoegade sunnismaisuse, millega algas pärisorjus. Karl XI ajal toimunud suure mõisamaade reduktsiooniga sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samas piirati ka Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust. Paraku takistas arengut näljahäda (1695–1697) ja Karl XI surm, lõplikult aga Põhjasõda.

Venemaa Keisririik

Sassi Jaani talu rehielamu, tüüpiline 19. sajandi alguse Lääne-Eesti taluhoone (20. sajandi rekonstruktsioon Eesti Vabaõhumuuseumis Tallinnas).
Tänu varasema Rootsi võimu ajal alguse saanud üldharidussüsteemile olid Soome ja Eesti kõige kõrgema kirjaoskuse tasemega piirkonnad Venemaa Keisririigis (kaart 1897. aasta rahvaloenduse andmetega)

Aastatel 1700–1721 kestnud Põhjasõja tagajärjel läks Eesti Venemaa keisririigi koosseisu. Olulist osa mängis Harku mõisas 28. septembril 1710 sõlmitud leping, millega Eestimaa rüütelkond kui kohalik aadliomavalitsus vandus truudust Vene tsaarile, tingimusel et säilivad aadli ja linnade endised privileegid, luteri usk ning saksa keel asjaajamiskeelena. See rajas Balti erikorra ja muutis Eesti Vene tsaaririigi omanäoliseks laialdase omavalitsusega piirkonnaks.

1816. ja 1819. aastal kehtestati Eestis uus talurahvaseadus, millega sunnismaised talupojad tunnistati isiklikult vabaks. Talumaa jäi siiski mõisniku omandiks. Et talupoegadel ei olnud liikumisvabadust ega võimalust elukutset valida, pidid nad leppima mõisniku määratud teorendiga. Mõisamajanduse vajaduste ja talurahva vastupanu survel koostati mõisnike maapäevadel uued talurahvaseadused, mis kinnitati Liivimaal 1849., Eestimaal 1856. ja Saaremaal 1865. aastal. Need soodustasid talude päriseksostmist. Teoorjuse keelamisega 1868. aastal läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ja sotsiaalselt kõige aktiivsem rühm.

Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, industrialiseerimine, linnastumine ja rahvusluse levik. 19. sajandi keskel algas eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Euroopa väikerahvastega. Eesti rahva ärkamisele panid teadliku aluse kõrghariduse saanud Kristian Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti rahvusideoloogia alusepanija Jakob Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson, kes sõnastas Eesti rahvuslaste majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi. 20. sajandi alguses kujunesid välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, sealhulgas Jaan Tõnissoni juhitud rahvuslased ja Konstantin Pätsi juhitud tsentralistid.

Iseseisvus

 Pikemalt artiklites Eesti iseseisvumine ja Eesti Vabadussõda
Eesti Vabariigi väljakuulutamise tähistamine Pärnus 24. veebruaril 1918

1914. aastal puhkenud esimesse maailmasõtta mobiliseeriti Vene poolel umbes 100 000 eestlast. Pärast 1917. aasta märtsirevolutsiooni sai võimalikuks Eesti rahvusväeosade moodustamine. 1917. aasta 15. novembri Maanõukogu otsusega asusid eestlased teostama rahva enesemääramisõigust ja eraldasid Eesti Vene riigist.[43] 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas kuulutas Eestimaa Päästekomitee välja iseseisvusmanifesti. Praegu tähistatakse iga aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva.

1918. aastal oli Eesti ajutiselt Saksa okupatsiooni all, seejärel ründasid Eestit Nõukogude Venemaa väed ja algas Eesti Vabadussõda.

Pärast Punaarmee kaotusi 1919. aastal Narva, Paju ja Krivasoo lahingus tunnustas Venemaa Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariiki, ühtlasi määrati kindlaks Eesti ja Venemaa piir. Peagi tunnustasid Eestit kui iseseisvat riiki kõik tolleaegsed riigid. Septembris 1921 võeti Eesti vastu Rahvasteliitu.

Senine mõisatel põhinenud suurpõllumajandus likvideeriti 1919. aasta maareformiga. Riik asutas arvukalt väikepõllupidamisi. Eestile mittevajalikud suurtööstusettevõtted suleti. 1930. aastaiks muutusid Eesti tähtsaimaks väljaveokaubaks põllumajandussaadused, näiteks peekon, piimasaadused, munad; riik soodustas põlevkivi ja selle saaduste, sealhulgas bensiini tootmist ja eksporti.

1920. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud põhiseaduse alusel oli Eesti ilma riigipeata ja Riigikogust sõltuva valitsusega riik. See põhjustas poliitilist ebastabiilsust ja sagedasi valitsuskriise. Suurimaks ohuks iseseisvusele olid Nõukogude Liidu toetatud kommunistid, kes püüdsid 1924. aastal korraldada riigipööret. Tallinnas, Nõmmel, raudteedel ja piiri ääres kehtis pidevalt kaitseseisukord.

Eesti kuulus iseseisva riigina Rahvasteliitu 22. septembrist 1921 kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni juunis 1940, ent säilitas formaalse liikmesriigi staatuse kuni selle rahvusvahelise organisatsiooni tegevuse lõppemiseni 1946. aastal.

1930. aastate algul saavutas mõju Vabadussõjalaste liikumine. Liikumine suleti esimest korda 1933. aastal Jaan Tõnissoni valitsuse[viide?] ja 1934. aastal Konstantin Pätsi poolt. Aastal 1934 korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner riigipöörde, kogu riigis kehtestati kaitseseisukord ja algas vaikiv ajastu. Moodustati kutsealaseid omavalitsusi. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus.

Teine maailmasõda

 Pikemalt artiklites Eesti Teises maailmasõjas, Sõjategevus Eestis (1944) ja Nõukogude okupatsioon Eestis
Johan Laidoner, Konstantin Päts ja Jüri Uluots Eesti vabariigi aastapäeva paraadil Tallinnas, 24. veebruaril 1940.

Teise maailmasõja algul 1939. aastal jäi Eesti erapooletuks. Sama aasta 28. septembril sõlmiti Eesti ja NSV Liidu vaheline nn baaside leping, kuna Stalin oli keeldumise korral ähvardanud Eestit jõu kasutamisega. See tõi Nõukogude Liidu väed Eestis asuvatesse sõjaväebaasidesse. 16.-17. juunil 1940 okupeerisid väed kogu Eesti territooriumi[44] ja 21. juunil 1940 viidi läbi relvastatud riigipööre ning seati ametisse uus Moskva-meelne nukuvalitsus. 6. augustil 1940 annekteeriti Eesti Nõukogude Liitu.

Nõukogude Liidu sõjaväelased II Riigivolikogu avaistungjärgul Tallinnas Toompeal, kus kuulutati välja Eesti NSV loomine (21. juuli 1940).

Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine. Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted riigistati, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 viidi läbi esimene massiküüditamine Siberisse, mis haaras kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

See suurendas eestlaste meelepaha Nõukogude võimu vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, hoogustus metsavendade tegevus. Esimeste kokkupõrgetega Eesti partisanide ja Punaarmee üksuste vahel algas Suvesõda. Kui Saksa väed jõudsid Eesti aladele, võeti neid vastu kui vabastajaid, kuna suurem osa eestlastest nägi sakslastes bolševistlikust hirmuvalitsusest vabastajaid.

NKVD, Nõukogude hävituspataljonide ja sõjalaevastiku üksuste poolt sooritatud massimõrva ohvrid (Kuressaare linnuse hoovis, septembris 1941)

Pärast Suvesõja võitu astusid paljud eestlased aastatel 1941–1944 vabatahtlikena Wehrmachti ja Relva-SS-i. Paljud neist tahtsid bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Seda võimendas Saksa poliitika, mis toonitas, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse võitluses bolševismi vastu.

Pärast Nõukogude vägede uut rünnakut Narva rindel jaanuaris 1944 algas massiline eestlaste astumine Relva-SS-i. Hjalmar Mäe kuulutas välja mobilisatsiooni ja Jüri Uluots pöördus rahva poole kutsega kaitsta kodumaad, kuna oli näha, et sõjaõnn pöördub Nõukogude Liidu kasuks. Eesti SS-leegionist moodustati 20. Eesti diviis.

Jaanuarist juulini peeti ägedaid lahinguid Narva rindel ja Auvere piirkonnas. Sinimägede lahingus, mis kujunes Eesti ajaloo ohvrirohkeimaks, suutsid 20. Eesti diviis, teiste Euroopa maade vabatahtlikud ja Wehrmachti väeosad Punaarmee pealetungi peatada.

Septembri teisel poolel hakkasid sakslased rindejoone lühendamiseks oma vägesid Eestist välja viima. Järgnes Suur põgenemine. Umbes 100 000 eestlast jõudsid sõjapõgenikena Rootsi ja Saksamaale. Hiljem siirduti sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse ja mujale, kus pandi alus väliseestlaste kogukondadele.

18. septembril moodustati Tallinnas Otto Tiefi juhitud valitsus, mis ei suutnud pidurdada Punaarmee edasitungi. 1944. aasta lõpuks oli Punaarmee kogu Eesti vallutanud. Eesti valitsus läks eksiili.

Nõukogude okupatsioon

 Pikemalt artiklites Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991) ja Eesti NSV

Taasvallutatud Eestis kehtestati uuesti nõukogude võim. Siiski jätkasid paljud metsavennad vastupanuvõitlust. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu nende peamiste toetajate, talupoegade küüditamistega. 25.–29. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine – märtsiküüditamine, mille käigus saatsid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestist loomavagunites Venemaale Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Omski ja Irkutski oblastisse nn eriasumisele üle 22 000 inimese. Küüditamisnimekirjadesse oli aga kantud kuni 30 000 inimest. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinna ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.

Iseseisvuse taastamisest alates

 Pikemalt artiklis Eesti taasiseseisvumine

1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. 23. augustil 1989 toimus Balti kett. 1990. aasta algul taastati Eesti Kaitseliit. 20. augustil 1991 tunnistas ka ülemnõukogu oma otsusega Eesti riiklikku iseseisvust.

17. septembril 1991 võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja OSCE liikmeks. 1992. aasta rahareformiga tunnistati rubla Eestis kehtetuks ja võeti uuesti kasutusele Eesti kroon. Samal aastal võeti vastu uus põhiseadus. 1994. aastal viis Venemaa enamiku okupatsioonivägedest Eestist välja, jättes need siiski Petserimaale ja Viru Ingerisse.

10. septembril 1993 käis Tallinnas paavst Johannes Paulus II ja pidas missa, mille käigus rääkis palve tähtsusest rahu ja inimeste hüvanguks.[45]

1994. aasta uppus parvlaev Estonia, mis on olnud suurim rahuaegne laevahukk Läänemerel.

1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja Eesti arvutistamise ehk Tiigrihüppe programmi, milles nähakse ühte esimest sammu Eesti liikumises infoühiskonna suunas.

13. novembri l999 liitus Eesti WTO-ga.

1998. aastal asutati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja 1999. aastal Balti Kaitsekolledž. Võeti suund riigi kaitsekulude suurendamisele. Novembris 2002 sai Eesti NATO-lt ametliku liitumiskutse. 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjas osalesid ka Eesti rahuvalvajate üksused.[46]

Rahutused Tallinnas 2007

2004. aastal võeti Eesti NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Nende organisatsioonidega liitumine oli olnud eelnenud kümnendil Eesti välispoliitika põhieesmärk.

2005. aastal nurjus Venemaa vastuseisu tõttu Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimine. Vene poolt ärritas viide Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule. Lepingu sõlmimiseni jõuti 2014. aastal.

2005. aastal sai peaministriks Andrus Ansip, kes töötas sel ametikohal 2014. aastani. 2006. aastal valiti presidendiks Toomas Hendrik Ilves.

Aprillis 2007 korraldasid Eesti venelased pronkssõduri teisaldamise tõttu tänavarahutused, pinged jõudsid riikidevahelisele tasandile. Toimusid Eesti vastased küberrünnakud. Sama aasta 21. detsembril liitus Eesti Schengeni viisaruumiga.

2008. aastal alanud Eesti tudengisatelliidi programm viis 2013. aastal esimese Eestis loodud tehiskaaslase orbiidile saatmiseni. Kunstniku nägemus Eesti esimesest tudengisatelliidist ESTCube-1 Maa orbiidil

2008. aastal toimus esimene üle-eestiline koristuskampaania "Teeme ära!", millest kasvas välja rahvusvaheline aktsioon "Let's Do It! World".

2008. aasta alguses peatus ülemaailmse surutise tõttu Eesti majanduskasv ja algas majanduskriis. Valitsus tegi radikaalseid eelarvekärpeid. Aja jooksul täideti Euroopa ühisrahale eurole üleminekuks vajalikud kriteeriumid. 1. jaanuaril 2011 sai Eestist eurotsooni liige. 2010. aasta 9. detsembril liituti ka OECD-ga.

2012. aasta märkis kodanikuaktiivsuse tõusu.[47] Kui aasta alguses toimusid ulatuslikud ACTA-vastased streigid, siis märtsis nõudsid töötasu tõstmist õpetajad ja aasta lõppu jäi meditsiinitöötajate streik. Eesti poliitilist elu raputas mitu skandaali. Neist tähelepanuväärseimaks kujunes Reformierakonna rahastamisskandaal, mis viis Harta 12 avalduseni, kodanikuliikumiseni "Aitab valelikust poliitikast" ja Rahvakogu kokkukutsumiseni.

2017. aastal jõudis lõpule Eesti omavalitsuste haldusreform, millega vähendati omavalitsuste arvu üle 200-lt 79-le. 2017. aasta teisel poolel oli Eesti Euroopa Liidu nõukogu eesistuja.

2020. aastal jõudis Eestisse koroonapandeemia ja 2022. aastal avaldas Eestile mõju ka Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse. Neil aastail suurenesid lõhed Eesti ühiskonnas.[48][49]

Haldusjaotus

 Pikemalt artiklis Eesti haldusjaotus
Eesti maakonnad
Eesti territooriumi jagunemine haldusüksusteks alates Eesti omavalitsuste haldusreformist 2017. aastal

Eesti Vabariik on jagatud 15 maakonnaks. Maakonnad on jagatud valdadeks ja linnadeks, mis on kohaliku omavalitsuse üksused.

Eesti haldusjaotus on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetest lähtuvalt. Enamik tänapäeva maakondi on moodustatud juba 18. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel loodi kaks uut maakonda: Valga- ja Petserimaa. Enne Teist maailmasõda oli Eestis 11 maakonda: Lääne-, Harju-, Järva-, Viru-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu-, Valga-, Võru-, Petseri- ja Saaremaa. Hiljem on vanu maakondi kohati vähendatud ning loodud Hiiu-, Jõgeva-, Põlva- ja Raplamaa.

Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal kujunes vald Eesti tähtsaimaks haldusüksuseks. Enne seda oli peamine haldusüksus kihelkond, mis olid sajandite vältel välja kujunenud. Valdadega liideti ka mõisamaad, mis varem vallale ei kuulunud. Tollest ajast alates on valdade arvu järk-järgult vähendatud. 1939. aastal moodustati 248 uut valda. 1990. aastate algul hakkasid tekkima linnade ja valdade ühisomavalitsused, kus valla koosseisus oli ka linn (või mitu linna). Kohaliku algatusega on mitu endist valda, linna ja alevit üksteisega liitunud ning moodustanud haldussuutlikumaid omavalitsusüksusi.

2017. aasta lõpuni asus igas maakonnas maavalitsus, mida juhtis maavanem, kes esindas kohalikul tasandil riigi huve. Vabariigi Valitsus määras maavanema ametisse viieks aastaks.

Valla või linna esinduskogu on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Omavalitsuse täidesaatev asutus on valla- või linnavalitsus. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite.

Eesti maakonnad
MaakondKeskusPindala

(km²)

 Rahvaarv
(seisuga 01.01.2023)
Harju maakondTallinn4327638 076
Hiiu maakondKärdla10328474
Ida-Viru maakondJõhvi2972133 358
Jõgeva maakondJõgeva254527 739
Järva maakondPaide267430 072
Lääne maakondHaapsalu181620 688
Lääne-Viru maakondRakvere369659 608
Põlva maakondPõlva182324 036
Pärnu maakondPärnu541987 418
Rapla maakondRapla276534 038
Saare maakondKuressaare293831 919
Tartu maakondTartu3349153 912
Valga maakondValga191728 114
Viljandi maakondViljandi342045 637
Võru maakondVõru277334 317

Kultuur

 Pikemalt artiklis Eesti kultuur
Kaader Eesti esimesest joonisfilmist "Kutsu-Juku seiklusi" (1931)

Film

 Pikemalt artiklites Eesti filmikunst ja Eesti filmide loend

Auguste ja Louis Lumière pidasid esimese avaliku filmiseansi 28. detsembril 1895 Pariisis. Järgmise aasta 4. oktoobril (ukj) võis kinematograafi näha juba Tallinnas ja alates 13. novembrist ka Tartus.[50]

Esimene paikne kino, Illusioon, avati 17. aprillil 1908 Tartus. Sama aasta 30. aprillil tehti esimesed filmivõtted, kui salvestati Rootsi kuninga peatust Tallinnas tema teel Peterburi visiidile.[50]

Kino Sõprus on Tallinna vanim repertuaarikino

Eesti filmiloo algust seostatakse Sergei Utotškini õhulennu salvestamisega 1912. aastal. Johannes Pääsuke jäädvustas vigurlendu 27. ja 28. aprillil Tartus ning dokumentaalkaadreid demonstreeriti 30. aprillil Tartu Illusionis.[50][51]

Vanimaks Eesti mängufilmiks peetakse komöödiat "Laenatud naene", mis filmiti arvatavasti 1913. aastal.[52][53] Esimene täispikk mängufilm on aga 1923. aastal valminud "Must teemant".[50]

Kui 2012. aastal kuulutati välja Eesti filmi sajandi auhinnad, siis nimetati nii filmitegijate arvamuse kui ka rahvahääletuse tulemusel sajandi filmiks Arvo Kruusemendi "Kevade". Samast filmist tulid ka sajandi filmimotiiv – paljutähenduslikud silmad – ja sajandi filmipaar – Arno ja Teele. Sajandi naistäheks valiti Elle Kull ja meestäheks Lembit Ulfsak. Filmimuusikast tõsteti esile Uno Naissoo viisiga Paul-Eerik Rummo sõnadele loodud "Viimse reliikvia" laulud ning samast linateosest leiti ka sajandi filmikild – "Meie reliikvia on vabadus!". Sajandi animatäheks valiti Lotte.[54][55]

Kirjandus

 Pikemalt artiklis Eesti kirjandus

Vanimad kirjalikud allikad, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad. Vanim säilinud eestikeelne raamat, Wanradti ja Koelli katekismus, on trükitud 1535. aastal, Uus Testament tõlgiti tervikuna lõunaeesti keelde 1686. aastaks.

Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg", toetudes teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele.[56]

Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised. Pärast teist maailmasõda tegutsesid paguluses sellised kirjanikud nagu Karl Ristikivi ja Arved Viirlaid. Uuema aja kirjanikest on tuntumad Jaan Kaplinski, Jaan Kross ja Andrus Kivirähk.

Kunst

 Pikemalt artiklis Eesti kunst

Muusika

Hetk enne XXV üldlaulupeo esimese kontserdi algust
 Pikemalt artiklis Eesti muusika

Eesti vanemaid rahvalaule kutsutakse regilauludeks, mille poeetilist meetrikat, regivärssi, kannavad kõigi läänemeresoome rahvaste traditsioonid. Regilaulud olid eestlaste seas laialt levinud kuni 18. sajandini, mil hakkasid asenduma lõppriimilise uuema rahvalauluga.

1869. aastal toimus Tartus Janseni algatusel esimene üldlaulupidu. Selle kavas olid ka kaks eesti helilooja laulu, Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani". Kunileid oli muusikahariduse saanud Cimze seminaris, kust võrsusid esimesed eesti kultuuritegelased. 19. sajandi teises pooles tekkis ka arvukalt laulu- ja mänguseltse, samuti sündisid esimesed orkestrid.

Sajandivahetusel kujunesid olulisemateks muusikaelu suunajateks Heino Eller, Miina Härma, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar, Rudolf Tobias jt. Kandev roll muusikute väljaõppel oli Peterburi konservatooriumil. Kõrgemad muusikakoolid rajati Eestisse alles pärast riigi iseseisvumist. 1920. aastatel asutati esimesed kutseorganisatsioonid ning Estonia ja Vanemuine saavutasid kõrge professionaalse taseme. Eesti muusikaelu saavutas nö küpsuse ja esile tõusid esimesed vabas Eestis hariduse omandanud muusikud (nt Eduard Tubin).

Seoses Nõukogude okupatsiooniga lahkusid paljud muusikud läände, mõned hukkusid ja osa sattud põlu alla. Tunduvalt muutusid ootused muusikaloomingule. Eesti muusika areng taastus 1950. aastatel, kui hakkas esile tõusma uus põlvkond, kelle sekka kuulusid Gustav Ernesaks, Ester Mägi, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Kuldar Sink jt. Lauljatest olid tuntumad Georg Ots ja Tiit Kuusik.

Eesti taasiseseisvumise järel mitmekesistus muusikalooming. Mitmed eesti heliloojad (Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür jt), dirigendid (Neeme Järvi jt) ning lauljad ja ansamblid (Ewert and The Two Dragons, Kerli, Metsatöll jt) on saavutanud laialdase rahvusvahelise tuntuse.

21. sajandi algul on rahvamuusika teinud läbi teatava taassünni. On hoogustunud pärimusmuusika õppimine ja õpetamine, tekkinud on mitmeid muusikafestivale (Viljandi Pärimusmuusika Festival, Viru Folk jt) ning folkmuusika kuulajaskond on laienenud. Samuti luuakse palju folgimõjutustega muusikat.

Von Krahli Teatri etendus "Võluflööt"

Teater

 Pikemalt artiklis Eesti teater

Esimene kutseline teater oli 1809. aastal avatud Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater. 1819. aastal lavastati esimene eestikeelne lavateos ("Häbbi sellel', kes petta tahhab!") ja 1870. aastal esimene Eesti päritolu lavatükk (Lydia Koidula "Saaremaa onupoeg").

1906. aastal said kutselisteks Estonia ja Vanemuine ning 1911. aastal Pärnu Endla. 1920. aastatel loodi kutselised teatrid ka Viljandis (Ugala) ja Narvas (Narva Teater). Nõukogude ajal on asutatud Rakvere teater, Vene Draamateater (tänapäeval Vene Teater), Nukuteater (tänapäeval Eesti Noorsooteater) ja Eesti NSV Riiklik Noorsooteater (tänapäeval Tallinna Linnateater). Taasiseseisvumise järel loodud teatritest on tuntuim aastatel 2005–2019 tegutsenud NO99.

Teadus

Tuntumate Eestiga seotud teadlaste sekka kuuluvad näiteks astronoomid Friedrich Georg Wilhelm Struve, Ernst Öpik ja Jaan Einasto, bioloogid Karl Ernst von Baer ja Jakob von Uexküll, keemikud Wilhelm Ostwald ja Carl Ernst Heinrich Schmidt, majandusteadlane Ragnar Wilhelm Nurkse, matemaatik Edgar Krahn, meditsiiniteadlased Ludvig Puusepp ja Nikolai Pirogov, füüsik Thomas Johann Seebeck, politoloog Rein Taagepera, psühholoogid Endel Tulving ja Risto Näätänen ning semiootik Juri Lotman.

Loodus

Tabasalu pank talvel
 Pikemalt artiklites Eesti loodus, Eesti elustik ja Eesti geoloogiline ehitus

Eestit mõjutab parasvöötme hooajaline kliima. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast, kõrgeim koht Suur Munamägi Eesti kaguosas on 317,4 meetrit merepinnast.

Eestil on 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Eestis on 2317 meresaart ja laidu, neist vaid 318 on suuremad kui 1 hektar. Kaks saart, Saaremaa ja Hiiumaa, on piisavalt suured, et moodustada eraldi maakonna põhiosa.

Maakasutus

Eesti maismaa pindala kõlvikuline jaotus 2015. aasta
statistilise metsainventeerimise järgi[57]
JrkKõlvikPindala, haOsakaal, %
1Metsamaa2 309 40050,94
– sh metsaga metsamaa2 145 90047,33
– sh metsata metsamaa163 5003,61
2Põõsastik71 7001,58
3Põllumajandusmaa1 287 70028,40
– sh haritav maa1 038 30022,90
– sh looduslik rohumaa249 4005,50
4Soo[* 1]221 0004,88
5Siseveed71 5001,58
6Muud veekogud[* 2]187 0004,12
7Asustusala184 0004,06
8Teed64 8001,43
9Trassid65 3001,44
10Karjäärid22 1000,49
11Muud maad49 1001,08
Kokku4 533 600100
  1. ↑ Siin on üksnes lage- ja puissood. Soometsad on metsamaa all.
  2. ↑ Mitte ühegi maakonna pindalasse arvestatud siseveekogud: Narva jõgi, Peipsi järv, Lämmijärv, Pihkva järv, Võrtsjärv ja Kulje laht.

Koos soometsadega on soode pindala 1 009 101 ha, mis moodustab 22,3% Eesti maismaa pindalast.[58]

Kuigi ehitusmaad (eelkõige elamu-, äri- ja tootmismaad) moodustavad Eesti pindalast vaid neli protsenti, arvatakse nende väärtus olevat 71% Eesti maa väärtusest (maa väärtust arvestatakse ilma ehitiste ja sellel kasvava metsata). Kokku hindas Maa-amet 2022. aastal Eesti maa väärtuseks 32,5 miljardit eurot.[59]

Rõuge Suurjärv on Eesti sügavaim järv (38 m)

Veestik

Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, võtab enda alla aga 3555 km² ja on sellega Euroopas suuruselt viies. Teised suuremad järved on Võrtsjärv, Narva veehoidla, Mullutu-Suurlaht ja Ülemiste järv.

Eestis on palju jõgesid. Pikimad on Võhandu (166 km), Pärnu (145 km), Põltsamaa (136 km), Pedja (125 km), Kasari jõgi (115 km) ja Keila jõgi (112 km).

Eestil on u 25 000 km² territoriaalmerd, sh kuulub täielikult Eestile üks sisemeri – Väinameri. Lisaks Väinamerele kuulub Eestile osa Läänemerest, sh Soome lahe lõunaserv, suur osa Liivi lahest ja arvukalt väiksemaid Läänemere lahtesid. Eesti sügavaim punkt on 230 m ja see asub Hiiumaast lääne pool majandusvööndi piiri ääres.[60]

Territoriaalmerest kaugemale ulatuv Eesti majandusvöönd on 11 300 km².[61]

Kliima

 Pikemalt artiklis Eesti kliima

Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Tänu Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast. Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal.

Aastas sajab 550–880 mm. Kõige vähem sajab saartel, kõige rohkem kõrgustikel.

Aasta keskmine õhutemperatuur on +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem (2008. aastal +7,4 °C). Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine õhutemperatuur on −5 °C. Talvekuudel on keskmine õhutemperatuur −4...–5 °C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine õhutemperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine õhutemperatuur 15...18 °C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normist (nii külma kui ka sooja puhul). Absoluutselt madalaim õhutemperatuur −43,5 °C on registreeritud 1940. aastal Jõgeval 1940 ja kõrgeim +35,6 °C on mõõdetud 1992. aastal Võrus.

Alates 20. sajandi keskpaigast on Eesti keskmine õhutemperatuur tõusnud ja seda rohkem kui maailmas keskmiselt (0,2–0,3 °C dekaadi kohta). Lumikattega päevade arv on vähenenud (aastatel 1961–2002 keskmiselt 25,9 päeva võrra) ja sademete hulk kasvanud (5–15%). Seoses globaalse soojenemisega prognoositakse nende trendide jätkumist.[62]

Pikima suvepäeva pikkus on ligi 19 tundi, lühim talvepäev kestab vaid 6 tundi. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni.

Taimestik

 Pikemalt artiklis Eesti taimestik

Eesti floora on tänu kohaliku mullastiku mitmekesisusele ja klimaatiliste tingimuste erinevusele suhteliselt liigirikas. Elurikkuse kasvule on kaasa aidanud ka pikaajaline inimmõju, mille tulemusena on pärismaisest elustikust kujunenud ka pärandkooslused.

Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 560 liiki. Endeemsetest taimeliikidest kasvavad Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.

Loomastik

 Pikemalt artiklis Eesti loomastik

Hajaasustus ja laiad metsased alad on võimaldanud säilida ilveste, metssigade, pruunkarude ja põtrade populatsioonidel. Eesti huntide arv on arvatavasti natuke alla 300 isendi, suvine karude arvukus võib küündida 900–950 isendini ja sügisene ilvese arvukus 400–500 isendini.[63] Lindude hulgas on kaljukotkaid ja valge-toonekurgi. 2022. aasta alguse seisuga oli Eestis kohatud 398 linnuliiki.[64]

Looduskaitse

 Pikemalt artiklis Eesti looduskaitse

Eesti esimeseks looduskaitsealaks võib nimetada Artur Toomi eestvõttel ja Riia loodusuurijate seltsi toel 1910. aastal asutatud Vaika linnukaitseala.

Eestis on kuus rahvusparki, neist suurim ja vanim on Lahemaa rahvuspark põhjarannikul. Soomaa rahvuspark Pärnu lähedal on tuntud laiade märgalade tõttu. Matsalu rahvuspargis on esindatud palju linnuliike. Alutaguse rahvuspark loodi 2018.

2020. aasta lõpuks oli Eestis kaitse all 3951 loodusobjekti kogupindalaga üle 1,6 miljoni hektari. Aasta varasemaga võrreldes oli lisandunud 28 loodusobjekti ja kaitsealuse ala pindala kasvanud 1389 hektarit.[65]

Eesti on alla kirjutanud keskkonnakaitsealasele Kyōto protokollile ja Pariisi kliimaprotokollile.

Riigikord ja valitsemine

 Pikemalt artiklites Eesti riigikord, Eesti poliitika ja Eesti valimised
Vastvalitud Eesti Asutav Kogu avaistungil Tallinnas Estonia teatrihoones 23. aprillil 1919
Toompea loss, kus asub Riigikogu

Eesti põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimise ja rahvahääletusega.

Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, Schengeni ruumi ja euroalasse, mis tähendab seda, et Eesti Vabariik on vabatahtlikult loobunud oma suveräänsuse teatud osast (nt oma monetaarpoliitikast ja rahaühikust) ja nõustunud täitma Euroopa Liidu õigusnorme. Vastavalt Riigikohtu selgitusele on Euroopa Liidu õigus Eesti jaoks ülimuslik, Eesti põhiseadusest saab kohaldada ainult seda osa, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri.[66] Tänu Euroopa Liitu kuulumisele on kõik Eesti kodanikud automaatselt ka Euroopa kodanikud.

Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik, täidesaatev võim ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega.

Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seadusandlikku võimu teostab parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse neljaks aastaks. Riigikogu valib iga 5 aasta tagant presidendi.

Kadrioru administratiivhoone, Eesti presidendi residents ja töökoht

Võim on jagatud kolmeks haruks:

  • Seadusandlik: Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid, kuulutab presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, võtab vastu riigieelarve, esineb avalduste ja deklaratsioonidega ning pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole ning lahendab mitmeid muid riigielu küsimusi.
  • Täidesaatev: valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja presidendi aktide täitmist ning annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.
  • Kohtulik: I astme kohtud on maakohtud ja halduskohtud, II astme kohtud on ringkonnakohtud ja III astme kohus on Riigikohus, mis vaatab kassatsiooni korras kohtulahendeid läbi, parandab kohtuvigu ja täidab põhiseaduslikkuse järelevalvet. Riigikohus koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul.

President on Eesti riigipea. President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja ta kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni. Ühtlasi esindab ta riiki rahvusvahelises suhtlemises, kuulutab välja Riigikogu valimised, annab seadlusi ja algatab põhiseaduse muutmist. President nimetab Riigikohtu ettepanekul ametisse kohtunikud, nimetab ja vabastab valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul ametist kaitseväe juhtkonna, annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja.

Valitsus

 Pikemalt artiklis Eesti valitsus

Valitsuse moodustamisel on määrav jõuvahekord Riigikogus. Valitsuse moodustab peaminister, kelle määrab ametisse president. Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.

Täidesaatvat võimu teostab valitsus riigiasutuste abil, mille hulka kuuluvad ministeeriumid, ametid, inspektsioonid ja muud valitsusasutused.

Sümbolid

Esimene sinimustvalge, 1884. aastal valmistatud Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) ajalooline lipp, mida säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis Tartus
 Pikemalt artiklis Eesti sümbolid

Eesti riigilipu värvid on sinine, must ja valge. Tavakäsitluse kohaselt esindavad need taevast, mulda ning eestlaste püüdlemist õnne ja valguse poole. Esimene sinimustvalge lipp õnnistati Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal sai Eesti rahvuslipp ka riigilipuks.

Eesti riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat lõvi (leopardi). Riigivapp kinnitati 1925. aastal ja sellel on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Neist esimene on Eesti Vabariigi esindustunnus ja teine põhiseadusliku riigivõimu tunnus.[67] Suure vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa.

Eesti Vabariigi riigihümn on "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Hümni viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Friedrich Pacius. Soomes populaarseks muutunud laulule kirjutas 1869. aasta alguses eestikeelsed sõnad Johann Voldemar Jannsen ja see kanti ette Tartus I üldlaulupeol. Sajandi lõpuks oli see kinnistunud Eesti rahvushümnina, mistõttu ei hakatud seda ka Eesti iseseisvaks kuulutamise järel välja vahetama ega peetud tarvilikuks selle ametlikku kinnitamist.[68]

Riiklikele sümbolitele lisaks on valitud on ka Eesti rahvuslind (suitsupääsuke), rahvuslill (rukkilill), rahvuskala (räim), rahvusloom (hunt), rahvusliblikas (pääsusaba), rahvuskivi (paas) jne.

Pikk Hermann ja sinimustvalge.JPG|Pikk Hermann ja sinimustvalge Eesti lipp

Sinimustvalge riigilipp Tallinnas, Toompea lossi Pika Hermanni tornis

Rahvastik

Eesti inimesed XIX üldtantsupeol
 Pikemalt artiklites Eesti rahvastik ja Eesti asustus

2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse lõplikel andmetel loendati Eestis 2011. aasta lõpus 1 294 455 püsivalt elavat inimest.[69] Arvestuslike esialgsete numbrite järgi elas 1. jaanuaril 2012 Eestis kokku 1 316 500 inimest.[70] Statistikaameti täpsustatud andmete alusel oli 1. jaanuaril 2020 Eesti rahvaarv 1 328 976 inimest.[71]

Eesti põhirahvus on eestlased, kes moodustavad 2024. aasta seisuga 67,8% elanikest (2012. aastal 69,72% elanikest).[72] Suurim vähemusgrupp on venelased, kes moodustavad 24,8% elanikest.

Eesti elanike arv kasvab aeglaselt sisserände tõttu, mis korvab negatiivse loomuliku iibe. Kui 2010. aastal immigreerus Eestisse 2810, Eestist lahkus aga 5294 inimest, seega ületas väljaränne sisserännet 2484 inimese võrra, siis 2009. aastal oli väljarände ülekaal veel 774 inimest.[73] 2019. aastal ületas sisseränne väljarännet 5458 inimese võrra − Eestisse asus elama 18 259 inimest ja lahkus 12 801 inimest.[71] Loomulik iive kasvas 2011. aastani ning oli −0,13% (2007) ja −0,045% (2008). 2010. aastal oli loomulik iive erandina viimase 20 aasta jooksul (alates 1991. aastast) positiivne,[74] kuid järgnenud aastatel taas negatiivne. Eesti venelaste iive on eestlaste omast madalam, mistõttu kasvas läbi loomuliku iibe muutuse aja jooksul eestlaste osatähtsus kuni Venemaa sissetungini Ukrainasse 2022. aastal, millele järgnes Ukraina sõjapõgenike rändelaine Eestisse.

Eesti elanikud on kohustatud registreerima oma elukoha rahvastikuregistris, kuid selle vastavust tegelikule elukohale ei kontrollita. Rahvastikuregistris olevad kontaktandmed tuginevad inimeste endi esitatud andmetele.[75] Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse, sh Tallinna, viimase kümne aasta jooksul elama asunuid.

2008. aasta 20. juulil seisuga oli Eestis 47 linna, 10 alevit, 177 alevikku ja 4437 küla.[76] Pärast 2017. aasta Eesti omavalitsuste haldusreformi jäi Eestisse järele 79 kohaliku omavalitsuse üksust (15 linna ja 64 valda).[77] Mõnel juhul liideti linnade külge ka valdu (näiteks kuulub Tartu linna kui haldusüksusse lisaks Tartu linnale kaks alevikku ja kümme küla).

2021. aasta rahvaloenduse andmeil (31. detsembri 2021 seisuga) oli Eestis 4456 küla. Neist oli 72 üheainsa elanikuga ning 96 asustamata.[78]

2024. aasta seisuga oli Eestis 47 linna, 13 alevit, 186 alevikku ning 4457 küla.[79]

Suurimad linnad ja nende rahvuslik koosseis
Linn Elanikke
(31.12.2011)[80]		 Eestlaste osakaal, %
(31.12.2011)[80]		 Venelaste osakaal, %
(31.12.2011)[80]		 Elanikke
(1.01.2024)[81]

Tallinn

Tartu

Narva

Pärnu
Tallinn393 22255,336,8457 572
Tartu97 60081,714,797 759
Narva58 6635,287,753 360
Pärnu39 72883,112,841 520
Kohtla-Järve37 20116,173,933 434
Viljandi17 47394,13,717 255
Maardu17 52424,861,917 017
Rakvere15 26488,19,015 695
Kuressaare13 16697,71,213 185
Sillamäe14 2524,887,512 352
Valga12 26164,326,312 173
Võru12 66792,06,312 112
Keila976384,911,010 964
Jõhvi10 77534,555,710 880
Haapsalu10 25182,013,99693
Paide822892,44,38073

Keel

 Pikemalt artiklites Eesti keel, Lõunaeesti keel, Keeled Eestis ja Vene keel Eestis

Emakeelte osakaal (2020)[82]

██ eesti (67,3%)
██ vene (28,76%)
██ ukraina (0,72%)
██ soome (0,29%)
██ inglise (0,19%)
██ läti (0,16%)
██ saksa (0,11%)
██ muu (2,48%)
Lõunaeesti keeleala

Riigikeel on eesti keel. Eesti keele oskajate osatähtsus oli aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv oli 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.

Eesti keeles on kaks suuremat murderühma – põhjaeesti ja lõunaeesti murded. Mõnedes käsitlustes eristatakse kolmanda rühmana kirderanniku murdeid.

Lõuna-Eestis räägitakse võru keelt, mida vahel peetakse eesti keele murdeks, vahel eraldiseisvaks keeleks. Nii varasemate hinnangute kui 2011. aasta rahvaloenduse järgi on Eestis üle 70 000 võru ja üle 10 000 seto keele oskaja; ülejäänud murrete ja kohalike keelte kõnelejaid on vähem.[83] Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja veel mõnes linnas on ülekaalus vene keele kõnelejad.

2009. aastal tehtud Eurostati uuringu järgi valdab Eesti elanikest enda arvates inglise keelt väga hästi 28%, mis on üks paremaid näitajaid Euroopa Liidus.[84]

Riigikaitse

 Pikemalt artiklis Eesti riigikaitse

Eesti kaitsejõud põhinevad kaitseväel, mis koosneb maaväest, mereväest ja õhuväest, ning vabatahtlikul sõjaväelisel ühendusel kaitseliidul. Kaitsejõudude tööd juhib ja planeerib Kaitseväe peastaap.

Kirde kaitseringkonna reservväelased õppekogunemisel

Peastaabi peamine ülesanne on tagada kaitsejõudude valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega ning planeerib ja teostab Eestis operatsioone kõiki väeliike kaasates.

Kaitseväe ülesandeks rahuajal on õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll, pideva kaitsevalmiduse tagamine, ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine, üksuste ettevalmistamine ja osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel ning tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede ja kriisisituatsioonide likvideerimisel.

Ajateenistus Eestis on kohustuslik 18–28-aastastele meestele. Kutsealuste teenimisaeg on olenevalt väeliigist 8–11 kuud.

Pärast Eesti ühinemist NATO-ga 2004. aastal kuulub Eesti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja organisatsiooni põhikirja artikli 5 järgi on Eesti kaitsepoliitika aluseks organisatsiooni liikmesriikide kollektiivse kaitse põhimõte.

Majandus

 Pikemalt artiklis Eesti majandus

Eesti on kõrge sissetulekuga[85] turumajanduslik riik. Eesti tähtsaimad kaubanduspartnerid on Soome, Rootsi ja Saksamaa. 13. novembril 1999 liitus Eesti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.

Eesti keskmine brutopalk oli 2008. aasta neljandas kvartalis 13 117 krooni (838,33 EUR).[86] Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2016. aasta teises kvartalis 1163 eurot ja mediaanpalk 858 eurot.[87]

2008. aasta teises kvartalis tõusis tarbijahinnaindeks võrreldes 2007. aasta teise kvartaliga 11,4% (kaupade hinnad 10,6%, sealhulgas toidukaubad 15,8% ja tööstuskaubad 6,5%, teenuste hinnad 12,9%; kõige rohkem toidu, eluasemekulutuste ja mootorikütuse hindade arvel) ja võrreldes 2008. aasta esimese kvartaliga 2,2% (üle poole langes toidu ja mootorikütuse arvele).

2011. aasta aprilli alguses oli töötus 10,1%.[88]

SKT ja tööjõu jaotumine sektoritesse[89]
Sektor SKT osakaal

(2009), %

 Tööjõu osakaal

(2008), %

Põllumajandus 2,72,8
Tööstus 26,322,7
Teenindus 74,574,5

Väliskaubandus

Kiviõli Keemiatööstus

Eesti suurimad ekspordiartiklid on masinad ja seadmed (29%), puit ja paber (13%), metallid (10%), toidukaubad (8%), tekstiilid (5%) ja keemiatooted.[89]

Eesti tähtsamad ekspordipartnerid:

Soome – 18,57%, Rootsi – 12,52%, Läti – 9,51%, Venemaa – 9,33%, Saksamaa – 6,09%, Leedu – 4,76%, Ameerika Ühendriigid – 4,26% (2009).[89]

Rootsi – 17%, Soome – 16.3%, Venemaa – 11,9%, Läti – 8,6%, Saksamaa – 4,9%, Leedu – 4,9%, Ameerika Ühendriigid – 4,26% (2011).

Eesti suurimad impordiartiklid on masinad ja seadmed (35%), tekstiilid (19%), mineraalsed kütused (19%), keemiatooted (9%) ja toidukaubad (6%).

Eesti tähtsamad impordipartnerid on Soome – 14,52%, Leedu – 10,84%, Läti – 10,47%, Saksamaa – 10,33%, Venemaa – 8,59%, Rootsi – 8,34%, Poola – 5,63% (2009).[89]

Rahandus

 Pikemalt artiklites Eesti maksusüsteem ja Eesti pangandus

1992. aasta rahareformiga võeti Nõukogude rubla asemel kasutusele Eesti kroon. Rahvuslik valuuta oli algul seotud Saksa margaga ja seejärel euroga. Alates 1. jaanuarist 2011 on kasutusel euro. Varem on kasutusel olnud Eesti margad (1918–1927) ja pärast 1928. aasta rahareformi Eesti kroonid.

Keskpanga ülesandeid täidab Eesti Pank, mis on alates 2011. aastast üks euroala keskpanku. Nõnda on Eesti rahapoliitika integreeritud Euroala rahapoliitika osaks.

Eesti maksusüsteem on valdavalt proportsionaalne: maksumäärad ei sõltu maksustatavast summast.

2000. aastatel hakkas oluliselt laienema taastuvenergia kasutamine Eestis. Pildil Virtsu tuulikud

Energeetika

 Pikemalt artiklis Eesti energeetika

Primaarenergia allikana domineeris 2006. aasta seisuga põlevkivi (55%). Sellele järgnesid vedelkütused (17%), maagaas (15%) ja taastuvad energiaressursid (11%).[90]

Maailmas ainulaadsena põhineb Eesti energeetika põlevkivil. Näiteks 2009. aastal kaevandati Eestis 12,6 miljonit tonni põlevkivi.[91] Seejuures annab põlevkivisektor 4% Eesti SKPst ja on üks põhilisi tööstusharusid Ida-Viru maakonnas.[92] Samas kritiseeritakse põlevkivi kui taastumatu loodusvara liiga aktiivset kasutust ja leitakse, et põlevkivisektor annab lõviosa Eesti jäätmetest ning CO2 heitmest. Jäätmete hulgalt oli Eesti 2008. aastal Euroopa Liidus Bulgaaria, Luksemburgi ja Soome järel neljandal kohal 14,6 tonni jäätmetega elaniku kohta aastas.[93]

2007. aastal toodeti 11,46 miljardit kWh elektrienergiat.[89] 2008. aastal eksporditi 2,31 miljardit kWh elektrienergiat.[89] 2017. aastal oli elektrienergiatoodang kokku 11,1 miljardit kWh ja toodang ületas tarbimist 2,8 miljardit kWh.[94]

Kasvab taastuvate energiaressursside kasutamine energiatootmises. Näiteks 2011. aastal moodustas taastuvenergia toodang 12,9% Eesti elektritarbimisest ja võrreldes 2010. aastaga tähendas see 35% kasvu. Põhilise osa toodangust andsid jäätmed ja biomass (66%) ning tuuleenergia (31%).[95] 2018. aastal hakkas kiirelt kasvama ka päikeseenergia osa ja jõudis aasta lõpuks umbes 110-megavatise tootmisvõimsuseni.[96]

Põllumajandus ja metsandus

Loomalaudad Vagula külas
 Pikemalt artiklis Eesti põllumajandus

Põllumajandus on Eestis üks traditsioonilisi majandusharusid, millel seisis pikka aega kogu Eesti majandus. Ehkki Eesti linnad hakkasid industrialiseeruma juba 19. sajandi lõpus, jäid Eesti Vabariigis põllumajandustooted üheks põhiliseks ekspordiharuks ning ka nõukogude ajal rahuldas Eesti põllumajandus kohaliku vajaduse ja selle toodangust jätkus ka massiliseks väljaveoks ülejäänud NSV Liitu. Põllumajanduse osakaal Eesti majanduses langes järsult alles pärast taasiseseisvumist ja omandireformi, mille käigus suurmajandid (kolhoosid ja sovhoosid) lagundati ja erastati. 1990. aastate lõpust on põllumajanduses hakanud taas valitsema suurettevõtted, väikefarmid aga tegelevad maaturismi, mahepõllunduse ja nišiturgudega.

Eesti suur metsasus (2006. aastal 49,8% riigi pindalast[97] ja 2018. aastal 51,4% ehk 2,33 miljonit hektarit[98]) soodustab metsanduse ja puidutööstuse arengut. Lisaks on Eesti metsade pindala kasvanud viimase poole sajandi jooksul 2 korda ja metsatagavara 2,5 korda. Praegune metsa juurdekasv võimaldab aastas kasutada 12–15 miljonit m³ metsamaterjali ohustamata seejuures metsa taastumisvõimet. Samas on senised raiemahud jäänud alla optimaalse koguse ja seega peetakse vajalikuks mahtude kasvatamist.[99] Puidutööstus annab olulise panuse Eesti eksporti. Seal töötab üle 15 000 inimese ja tegutseb ligi 1000 ettevõtet. Sellega on see sektor üks Eesti suuremaid tööstusharusid.[100] Samas on intensiivne metsa raiumine keskkonnakaitsjate pideva kriitika all.[101][102]

Stadler FLIRT Keila jaamas. 2013. aastal asendati kõik vanemad elektrirongid uuematega ja 2014. aastal võeti kasutusele uued diiselrongid

Transporditaristu

 Pikemalt artiklis Eesti transport

Eesti transporditaristu moodustavad geograafilisest asukohast tingituna Eesti sadamad, teedevõrk ja transiitkaupade transpordi kindlustavad Eesti Raudtee ning vähesel määral lennujaamad.

Eestis on seitse E-teed: E20, E67, E77, E263, E264 ja E265. Neist 12 on põhimaanteed üldpikkusega 1609 km, mis moodustab kogu riigimaanteede võrgust 9,7%. Igapäevane läbisõit põhimaanteedel moodustab aga umbes 50% kogu maanteeliiklusest.[103]

Eesti raudteetranspordisüsteem on umbes 1200 km pikkune. Koostöös naabritega Euroopa Liidus kavandatakse Rail Balticu ehitamist. Idee tasandil on arutluse all Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli rajamine.

Eesti ja ühtlasi terve Baltikumi suurim sadamaoperaator on riigiettevõte AS Tallinna Sadam.

Tervishoid

 Pikemalt artiklis Eesti tervishoid

Eesti tervishoiu ehk tervisesüsteemi all peetakse silmas siin elavate inimeste tervise kaitseks, haiguste vältimiseks ja raviks rakendatavaid peamiselt riiklikke abinõusid. Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud kohustuslikule solidaarsuse põhimõttest lähtuvale ravikindlustusele ja eraõiguslike teenuseosutajate pakutavate teenuste üldisele kättesaadavusele.

Eesti tervisesüsteemi korraldavad ja juhivad Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium, Kaitseministeerium ja Rahandusministeerium. Peamised tervisesüsteemi funktsioonide planeerimise, haldamise, reguleerimise ja rahastamise eest vastutavad asutused Eestis on Sotsiaalministeerium ja selle haldusalas asuvad asutused, nagu Ravimiamet ja Terviseamet ning avalik-õiguslik iseseisev asutus Tervisekassa (varem Eesti Haigekassa).

Rahvatervise valdkonnas on peamised osapooled riigi tasandil Sotsiaalministeerium (rahvatervise osakond), Tervisekaitseinspektsioon, Tervise Arengu Instituut, Tervisekassa, Tööinspektsioon, Keskkonnainspektsioon, Tervishoiuamet ja Kliimaministeerium.

Tervishoidu rahastatakse Eestis riigieelarvest ravikindlustuse eelarve vahenditest Tervisekassa kaudu, samuti otseeraldistena riigieelarvest, valla- ja linnaeelarvetest, patsiendi rahast ja teistest allikatest. Seejuures oli näiteks Eesti Haigekassa plaanitud kulude maht 2019. aastal 1,45 miljardit eurot.[104]

Valdav osa Eestis töötavaid arste ja hambaarste on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.

Eestis on kolm piirkondlikku haiglat (Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tallinna Lastehaigla) ning neli keskhaiglat (Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Ida-Viru Keskhaigla ja Pärnu Haigla). Üldhaiglaid ja kohalikke haiglaid on Eestis 12 ning need asuvad üldjuhul maakonnakeskustes.[105]

Sport

Eesti sportlased 1924 Pariisi suveolümpiamängude avatseremoonial.
Eestis leiutatud spordiala kiiking
 Pikemalt artiklis Eesti sport


Vaata ka

Märkused

  • ^a Sõltumata selle geograafiliselt paiknemisest, on Eestit vahel liigitatud ka Ida- või Kesk-Euroopa riigiks. Vahel on liigituse aluseks statistilised või muud kaalutlused. Näiteks ÜRO[106] ja EuroVoc[107] määratlevad Eestit Põhja-Euroopa riigina, OECD[108] aga Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulka kuuluvana ning CIA World Factbook[109] Erinevad rahvusvahelised meediaväljaanded kasutavad samuti erinevaid määratlusi.

Viited

  1. ↑ https://maaamet.ee/uudised/kingitus-eesti-sunnipaevaks-eesti-sai-95-saare-vorra-rikkamaks.
  2. ↑ https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/rahvaarv. Vaadatud 23.04.2025.
  3. ↑ https://www.imf.org/en/Publications/WEO/weo-database/2024/April/weo-report?c=939,&s=NGDPD,PPPGDP,NGDPDPC,PPPPC,&sy=2023&ey=2025&ssm=0&scsm=1&scc=0&ssd=1&ssc=0&sic=0&sort=country&ds=.&br=1
  4. ↑ https://www.imf.org/en/Publications/WEO/weo-database/2024/April/weo-report?c=939,&s=NGDPD,PPPGDP,NGDPDPC,PPPPC,&sy=2023&ey=2025&ssm=0&scsm=1&scc=0&ssd=1&ssc=0&sic=0&sort=country&ds=.&br=1
  5. ↑ "Uus kaardistus vähendas Eesti pindala nelja ruutkilomeetri võrra". ERR. 22. veebruar 2024. Vaadatud 4. november 2025.
  6. 1 2 Raivo Palmaru. Eesti vanimais kirjalikes allikais. Keel ja Kirjandus, 1980, 5, lk 261 – 269
  7. ↑ Peeter Päll. Kust tulid eestlased? Horisont 2/2012
  8. ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 135
  9. ↑ Simas Karaliūnas. Aestii ja Eesti. — Keel ja Kirjandus 2003, nr 6, lk 401–416
  10. ↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 26–29
  11. ↑ Marek Tamm. Uus allikas Liivimaa ristiusustamisest: Ida-Baltikumi kirjeldus Descriptiones terrarum'is (u 1255). Keel ja Kirjandus, 12, 2001, lk 872–884
  12. 1 2 Huno Rätsep. Kui kaua me oleme olnud eestlased? Oma Keel, nr 14, kevad 2007.
  13. ↑ Vello Paatsi. "Terre, armas eesti rahwas!": Kuidas maarahvast ja maakeelest sai eesti rahvas, eestlased ja eesti keel. Akadeemia, 24-2, 2012, lk 231–257
  14. ↑ Kriiska 2002, lk 17–37
  15. ↑ Arheoloogid lammutavad ajalooõpikute arusaamu. Eesti Päevaleht, 31. juuli 2004
  16. ↑ Kriiska 2002, lk 47–55
  17. ↑ Karl Pajusalu. "Kas on mitu eesti keelt?" Kogumikus Rahvusvahelised rahvusteadused, toim Tiit Hennoste, 2014, Tartu Ülikooli Kirjastus
  18. ↑ Valter Lang. Kuidas, miks ja millal said meist läänemeresoomlased?, Rahvusteaduste loengusari, Tartu Ülikool, 2013
  19. ↑ Kriiska 2002, lk 38–42, 73–75
  20. ↑ Kriiska 2002, lk 76–91
  21. ↑ Losiak, A.; Wild, E. M.; Geppert, W. D.; Huber, M. S.; Jõeleht, A.; Kriiska, A.; Kulkov, A.; Paavel, K.; Pirkovic, I. (01.04.2016). "Dating a small impact crater: An age of Kaali crater (Estonia) based on charcoal emplaced within proximal ejecta". Meteoritics & Planetary Science (inglise). 51 (4): 681–695. DOI:10.1111/maps.12616. ISSN 1945-5100.
  22. ↑ Kriiska 2002, lk 93–117
  23. ↑ Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 19–83
  24. ↑ Tvauri 2012, lk 250–256
  25. ↑ Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk jt. Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 392–395
  26. ↑ Kriiska 2002, lk 119–165
  27. ↑ Lang 2007, lk 85–220
  28. ↑ Kriiska 2002, lk 167–173, 185–189
  29. 1 2 Selart 2012, lk 26–28
  30. ↑ Tvauri 2012, lk 30–32
  31. ↑ Enn Tarvel. Sigtuna hukkumine. Haridus, 2007 (7–8), lk 38–41
  32. ↑ Tvauri 2012, lk 26–32
  33. ↑ Kriiska 2002, lk 193–197
  34. ↑ Kriiska 2002, lk 200–206
  35. ↑ Kriiska 2002, lk 208–220
  36. ↑ Lang 2007, lk 266–277
  37. ↑ Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis, lk 9–10 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
  38. ↑ Selart 2012, lk 26–54
  39. ↑ Lauri Vahtre. Eesti kultuuri ajalugu. Lühiülevaade. Jaan Tõnissoni Instituudi kirjastus, Tallinn 1993, lk 13.
  40. ↑ Selart 2012, lk 53–57
  41. ↑ Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 166, 171
  42. ↑ Erna Siirak, Uusi andmeid Eesti vanima trükisõna kohta. Keel ja Kirjandus, 1960, nr 11, lk 703
  43. ↑ Toomas Jüriado (17. jaanuar 2018). "Uudistaja 17.01.2018". Uudistaja. MTÜ Loodusajakiri. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. jaanuar 2018.
  44. ↑ Eesti Vabariigi valitsused (loetelu)
  45. ↑ https://w2.vatican.va/content/john-paul-ii/it/homilies/1993/documents/hf_jp-ii_hom_19930910_tallinn.html
  46. ↑ "20 aastat Eesti riigikaitset: millised on tähtsamad sündmused?" Eesti Ekspress, 7. november 2011
  47. ↑ Mall Hellam: Kuulama hakkamise aasta Avatud Eesti Fond 2012
  48. ↑ https://novaator.err.ee/585660/suur-meema-uuring-eestis-on-uhiskonnaruhmade-eristumine-suvenenud
  49. ↑ https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/89865755/erisaade-kliiniline-psuhholoog-koroona-on-toonud-uhiskonda-uue-lohestumise
  50. 1 2 3 4 Lauri Kärk: Eesti filmiajaloo lühikonspekt[alaline kõdulink]
  51. ↑ "Akadeemia nr 9 — Eesti film 100" Eesti Päevaleht, 10. september 2012
  52. ↑ "Maailma suurima filmiarhiivi Gosfilmofondi kogudest leiti 1913. aastal Eestis filmitud mängufilm" Müürileht, 10. november 2014
  53. ↑ Laenatud naene (1913)[alaline kõdulink] Eesti filmi andmebaas
  54. ↑ "Eesti sajandi film on "Kevade" ERR, 30. aprill 2012
  55. ↑ "Sajandi film on "Kevade", parim naisnäitleja Elle Kull ja meesnäitleja Lembit Ulfsak!" Delfi, 30. aprill 2012
  56. ↑ August Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoeg". Teine, täiendatud ja parandatud trükk. Toimetaja Ülo Tedre. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2005, 910 lk. ISBN 9985-79-103-7.
  57. ↑ Allan Sims, Keskkonnaagentuur: "Andmeanalüüsi metoodika muudatused ja 2015. aasta tulemused"
  58. ↑ Orru, M. (1995). Teatmik: Eesti turbasood. Eesti Geoloogiakeskus. Lk 224
  59. ↑ "Eesti maa väärtus on 21 aastaga tõusnud keskmiselt 8,3 korda" ERR, 31. oktoober 2022
  60. ↑ Nils Niitra, Kadri Kuulpak. "Sada kõige-kõigemat fakti meie maa ja rahva kohta: Mis on Eesti hinnalisim kunstiteos?". Postimees. AS Eesti Meedia.
  61. ↑ NEMA projekti koduleht Vaadatud 04.05.2017
  62. ↑ Andres Luhamaa, Ain Kallis, Kaupo Mändla, Aarne Männik, Tiia Pedusaar, Kai Rosin (2015). Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100. Lepingulise töö aruanne projekti "Eesti riikliku kliimamuutuste mõjuga kohanemise strateegia ja rakenduskava ettepaneku väljatöötamine" lisana. Keskkonnaagentuur.
  63. ↑ "Ilmus värske ülevaade ulukiasurkondadest ja küttimissoovitustest" Keskkonnaagentuur, 06.07.2021
  64. ↑ "2022. aasta tõi muutused Eestis kohatud linnuliikide nimestikus" looduskalender.ee, 1. jaanuar 2022
  65. ↑ "Värske ülevaade: Eestis on kaitse all pea neli tuhat loodusobjekti" Keskkonnaagentuur, 11. mai 2021
  66. ↑ http://www.nc.ee/?id=11&indeks=0,4,9486,9487,9488
  67. ↑ Riigivapp Riigikantselei
  68. ↑ Hümn Riigikantselei
  69. ↑ "REL 2011: Eesti elanikkond koondub suuremate linnade ümber". Statistikaamet. 12. detsember 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. mai 2019.
  70. ↑ "Arvestuslik rahvaarv vähenes mullu 4400 inimese võrra". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. jaanuar 2012. Vaadatud 3. juulil 2022.
  71. 1 2 "Sisseränne aitas suurendada rahvaarvu". Statistikaamet. 12.02.2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.08.2020. Vaadatud 3.07.2022.
  72. ↑ "Päring Statistikaameti andmebaasist". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. november 2012. Vaadatud 3. juulil 2022.
  73. ↑ "Eestist väljaränne hoogustus 2010. aastal" Statistikaameti blogi, 27. mai 2011
  74. ↑ "Ränne kahandab Eesti senist rahvaarvu 16 000 inimese võrra" Statistikaameti pressiteade, 22. aprill 2009
  75. ↑ "Rahvastikuregistri andmete õigsuse tagamiseks on igaühe panus oluline". Siseministeerium. 29.04.2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 14.04.2021.
  76. ↑ Regionaalministri määrus "Asustusüksuste nimistu kinnitamine ja nende lahkmejoonte määramine", 20.07.2008 redaktsioon.
  77. ↑ "Suurimate linnade edetabel: haldusreform lööb koolis õpitud teadmised sassi" Postimees, 24. juuli 2017.
  78. ↑ Helena Maarja Lainjärv, "Tule külla! Kümme kõige-kõigemat fakti Eesti küladest", Statistikaameti blogi, 16. august 2023 (vaadatud 10.09.2024)
  79. ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaatori (EHAK) muudatused (vaadatud 15.09.2024)
  80. 1 2 3 Rahvastiku paiknemine ja soo-vanusjaotus Statistikaamet
  81. ↑ RV0240: POPULATION, 1 JANUARY by Place of residence, Year and Age Statistikaamet
  82. ↑ "Eesti elanikud räägivad 231 eri emakeelt". Statistikaamet. 14. märts 2021. Vaadatud 1. aprillil 2022.
  83. ↑ "Kui palju on Eestis setosid, võrokesi, mulke...?", Statistikaameti blogi, 18. aprill 2011
  84. ↑ Eesti on võõrkeelte oskuses ELis esirinnas, Postimees, 27. september 2010
  85. ↑ World Bank 2007
  86. ↑ "IV kvartali brutokuupalga aastakasv oli alla 7%" Eesti Statistikaamet, 25. veebruar 2009
  87. ↑ "Keskmine palk tõusis 1163 eurole, käärid mediaanpalgaga üle 300 euro" ERR, 30. august 2016
  88. ↑ e24.ee vaadatud 3.05.11
  89. 1 2 3 4 5 6 cia factbook välja otsitud 27.11.10
  90. ↑ A study on the EU oil shale industry – viewed in the light of the Estonian experience
  91. ↑ Eesti Statistika vaadatud 30.04.11
  92. ↑ Keskkonnaministeeriumi kommentaar Eesti Keemiatööstuse Liidu kampaaniale 15.10.2014
  93. ↑ Keskkonnatasude mõjuanalüüs
  94. ↑ "Eesti Energia puhaskasum kahanes mullu 41 protsenti 101 miljonini" ERR, 27. veebruar 2018
  95. ↑ "Taastuvenergia osakaal Eesti elektritarbimisest ulatus ligi 13 protsendini" Elering, 30.01.2012
  96. ↑ "Päikeseparkide ralli ületas kõiki ootusi, Eestisse tuli juurde 165 uut päikesejaama" Delfi Ärileht, 16. jaanuar 2019.
  97. ↑ "Eesti metsavarud ajaloo tuultes" Eesti Loodus, 4/2008
  98. ↑ Eesti mets arvudes 2018
  99. ↑ Eesti metsanduse arengukava aastani 2020
  100. ↑ "Eesti puidutööstus jätkab tõusuteel" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
  101. ↑ "JÄRGMINE PÕLVKOND | Ärimehe mõttelaadiga keskkonnaminister teeb otsuseid metsatööstuse muinasjuttude põhjal" Eesti Päevaleht, 27. mai 2022
  102. ↑ "Mart Erik: ühe rünnaku anatoomiast" ERR, 30. mai 2022
  103. ↑ Teedevõrk Maanteeamet
  104. ↑ Eesti Haigekassa 2019. aasta eelarve seletuskiri
  105. ↑ Haiglavõrk Sotsiaalministeerium (vaadatud 7. augustil 2019)
  106. ↑ "United Nations Statistics Division- Standard Country and Area Codes Classifications (M49)-Geographic Regions". Unstats.un.org.
  107. ↑ "Estonia - EU Vocabularies - Publications Office of the EU". op.europa.eu. Vaadatud 24. detsembril 2023.
  108. ↑ Directorate, OECD Statistics. "OECD Glossary of Statistical Terms - Central and Eastern European Countries (CEECs) Definition". stats.oecd.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. november 2018. Vaadatud 27. jaanuaril 2024.
  109. ↑ "Estonia". CIA World Factbook. 24. detsember 2023.
  110. USA ajakiri Newsweek: Eesti on eluks sobivuselt 32. riik maailmas, Delfi, 17. august 2010
  111. Eesti tõusis ÜRO aruandes väga kõrge inimarenguga riigiks, www.DELFI.ee, 4. november 2010
  112. USA suursaadik: eestlased tõrguvad oma tublidusest rääkimisel, Postimees, 26. november 2010
  113. Eesti jõuab uskmatusega BBC äärmustesaatesse, Postimees, 1.12.2010
  114. Moskva ajaleht: väikese Eesti suured õppetunnid, Delfi, 23. märts 2011
  115. Uuring: Eesti on väga kõrge internetivabadusega riik, E24.ee, 18.04.2011
  116. Eesti e-aruandluskeskkond kuulutati maailma parimaks, Delfi, 13. juuni 2011
  117. The Economist Eestist: ei pea olema suur, et jõuda tippu, Delfi Majandus, 19. november 2011
  118. Eestis on lastel parem elu kui Soomes, USA-s ja Ühendkuningriigis, naistekas.ee, 9. mai 2012.

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti&oldid=7010846"