Filaret (Gumilevski)

Allikas: Vikipeedia
Piiskop Filaret.
G. Gratšovi gravüür (1886)

Filaret (kodanikunimega Dmitri Grigorjevitš Gumilevski; varem eesti keeles kirjutatud ka kujul Humilevski; vene Дмитрий Григорьевич Гумилевский; sündides perekonnanimega Konobejevski, vene Конобеевский; 4. november (vkj 23. oktoober) 1805 Konobejevo, Tambovi kubermang21. august (vkj 9. august) 1866 Konotop) oli Vene Õigeusu Kiriku vaimulik ja usuteadlane, kirikuloo suurteose "Vene kiriku ajalugu" koostaja, Riia piiskop aastatel 18421848.

Tema ametiajal toimus Liivimaa kubermangus usuvahetusliikumine, mille tulemusel astus õigeusku üle saja tuhande eesti ja läti talupoja. Samuti asutati tema ametiajal veebruaris 1846 Riiga vaimulik kool, millest kasvas neli aastat hiljem välja Riia Vaimulik Seminar.

Hiljem oli ta aastatel 18481859 Harkovi ja Ahtõrka piiskop ning aastatel 18591866 Tšernigovi ja Nežinski peapiiskop.

Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikus austatakse piiskop Filaretti pühakuna. Ta kanoniseeriti 2009. aastal.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu, haridus ja tegevus õppejõuna[muuda | muuda lähteteksti]

Dmitri sündis Tambovi kubermangu Šatski maakonna Konobejevo külas preester Grigori Konobejevski perekonnas. Perekonnanime Gumilevski sai ta alles seminari astumisel seoses oma väikese kasvu ja alandliku loomusega (nimi tuletati ladinakeelsest sõnast humilis).

Vaimuliku hariduse omandas ta Tambovi vaimulikus seminaris. Seejärel jätkas ta 1826. aastal õpinguid Moskva Vaimulikus Akadeemias. 1829. aastal võttis ta vaimuliku akadeemia üliõpilasena vastu mungapühitsuse Filareti nime all. Tema pühitseja oli Moskva ja Kolomna metropoliit Filaret. Veebruaris 1830 pühitseti ta munkdiakoniks ja 11. juulil (vkj 29. juunil) 1830 munkpreestriks. Ta lõpetas vaimuliku akadeemia kirikuloo osakonna suvel 1831 ja nimetati järgmisel aastal sama õppeasutuse Pühakirja õppejõuks. Mais 1833 nimetati Filaret Moskva Vaimuliku Akadeemia inspektoriks ning moraali- ja praktilise teoloogia professoriks.

8. veebruaril (vkj 27. jaanuaril) 1835 ülendati Filaret arhimandriidiks ja nimetati sama aasta detsembris 30-aastasena Moskva Vaimuliku Akadeemia rektoriks. 1837. aastal nimetati ta ühtlasi ka Moskva Jumalailmumise kloostri ülemaks.[1]

2. jaanuaril 1842 (vkj 21. detsembril 1841) pühitseti arhimandriit Filaret Peterburi Kaasani katedraalis Pihkva piiskopkonna Riia (vikaar)piiskopiks. Asjade üleandmine uuele piiskopile aga venis, ja alles pärast audientsi keiser Nikolai I juures 28. juunil (vkj 16. juunil) 1842 sai ta võimaluse asuda oma ametikohustusi täitma.[2]

Kuigi vormiliselt oli see ametikõrgendus, tähendas tema piiskopiks pühitsemine tegelikult langust positsioonis. Selle eesmärgiks oli tema eemaldamine vaimulikust akadeemiast, kus Filaret paistis silma oma modernistlike vaadete ja uuenduslike õpimeetodite rakendamisega. Venemaa vaimulikus hariduses võttis ta ühena esimestest kasutusele filosoofilise analüüsi meetodi ja püüdis tõestada kiriklikke dogmasid mõistuslike tõdedena. Samuti rakendas ta oma teaduslikes töödes allikakriitikat ja keeleteaduslikku kriitikat. Tema eestvedamisel hakati Moskva Vaimulikus Akadeemias välja andma uut kirikuisade antoloogiat ja seal koostas ta ka uue patristika õpiku, mida peeti aga liiga vabameelseks ja uuenduslikuks ning mille kasutamiseks andis Pühim Valitsev Sinod loa alles 1859. aastal.[3]

Tegevus Riia vikaarpiiskopina[muuda | muuda lähteteksti]

Filaret saabus Riia abipiiskopkonda poliitiliselt pingelises olukorras. 1836. aastal asutatud abipiiskopkonna eelmine piiskop Irinarh oli ametist vabastatud oktoobris 1841 seoses Liivimaa kubermangus alguse saanud usuvahetusliikumisega, millele kaasaaitamise eest oli kohalik baltisaksa aadel piiskopi peale keiser Nikolai I-le kaevanud.

Usuvahetusliikumise hoog ei olnud aga raugenud ja juba 16. augustil (vkj 4. augustil) 1842, umbes kuu aega pärast uue piiskopi Riiga saabumist, tulid tema juurde uued talupojad palvekirjadega neid õigeusku vastu võtta. Uue ja senisest veelgi suurema hoo saavutas usuvahetusliikumine 1844. aastal. Usuvahetuse aktiivseimal perioodil 18451848 läks Pühima Valitseva Sinodi andmetel Liivimaa kubermangus õigeusku üle 110 222 talupoega, neist 62 898 lätlast ja 47 324 eestlast – kokku umbes 17% kubermangu elanikkonnast.[4]

Piiskop Filaret kehtestas oma tegevuse alguses 11-punktilise programmi, mida ta hakkas jõudumööda piiskopkonnas ellu viima. Selle punktid olid järgmised:[5]

  1. piiritleda koguduste maa-alad ja ehitada nende jaoks kirikud;
  2. uute liikmete paremaks sidumiseks kirikuga nimetada ametisse vaimulikke nende endi keskelt;
  3. selliste vaimulike ettevalmistamiseks asutada vaimulik kool;
  4. hakata pidama jumalateenistusi vastpöördunute emakeeles;
  5. anda selleks piiskopkonna hingekarjastele läti (ja eesti) keele oskus;
  6. õigeusu vaimus hariduse pakkumiseks avada luterlikele koolidele vastukaaluks õigeusu kihelkonnakoolid;
  7. kergendada õigeusku pöördumist;
  8. parandada kohaliku vaimulikkonna üldist haridustaset, tuues piiskopkonda rohkem akadeemilise haridusega preestreid;
  9. selle soodustamiseks tagada vaimulikkonnale senisest parem sissetulek;
  10. kaitsta elanikkonda kohaliku aadli ja luterlike pastorite tagakiusamise ja surve eest;
  11. kaitsta õigeusku protestantide solvangute ja arvustamise eest.

Programmi elluviimine oli tagasivaates küllaltki edukas. Kui 1843. aastal oli Sinodi andmetel tema valitsuspiirkonnas kokku 17 kirikut ja 15 583 õigeusklikku, siis 1850. aastaks oli piiskopkonna aladel 109 kirikut ja 117 kogudust, kuhu kuulus 146 183 õigeusklikku.[6]

1842.–1843. aastal hakati piiskopi algatusel Pihkva vaimulikus seminaris õpetama vaimulikukandidaatidele eesti ja läti keelt. Samal ajal algas ka jumalateenistusraamatute tõlkimine kohalikesse keeltesse, mille tulemusel olid usuvahetusliikumise kõrgpunktiks 1845. aastal kättesaadavad juba eesti- ja lätikeelne õigeusu katekismus ning palveraamat.[7][8]

Filareti ajal peeti esimesed teadaolevad eesti- ja lätikeelsed õigeusu jumalateenistused. Esimese lätikeelse teenistuse pidas kevadel 1845 Riia Jumalaema Kaitsmise kirikus preester Jakov Mihhailov. Esimese eestikeelse teenistuse pidas sama aasta sügisel Tartu Jumalaema Uinumise kirikus preester Pavel Nevdatšin. Edaspidi laienes kohalikes keeltes jumalateenistuste pidamine üle kubermangu, 1846. aastal peeti eestikeelseid jumalateenistusi juba Võrus, Sangastes, Põltsamaal, Karulas, Haanjas ja Viljandis.[9]

1846. aastal kiitis keiser heaks Riias vaimuliku kooli avamise, mis alustas tööd septembris 1847. Selles õppeasutustes oli eestlastel ja lätlastel võimalik õppida tasuta. Erinevalt Venemaa vaimulikest koolidest, kus said õppida vaid vaimulike lapsed, lubati sellesse kooli ka tavaliste talupoegade järeltulijaid. Neli aastat hiljem, juba pärast piiskop Filareti üleviimist, avati selle vaimuliku kooli baasil Riia Vaimulik Seminar.[10]

Filareti kutsel asus Liivimaa kubermangu tööle mitmeid kõrgema vaimuliku haridusega preestreid, mitmedki neist tema endisest õppeasutusest Moskva Vaimulikust Akadeemiast. Teiste seas jõudis seda üleskutset järgides küll juba pärast piiskopi ametist lahkumist 1849. aastal Saaremaale tööle noor preester Vassili Karelin, kellest sai hiljem Venjamini nime all Riia ja Miitavi piiskop.[11]

Filareti ajal astusid Venemaa keskvalitsus ja Pühim Valitsev Sinod muidki samme usuvahetuse soodustamiseks, olles loobunud oma varasemast, baltisaksa aadlit soosivast poliitikast. Nii tõsteti detsembris 1843 ja märtsis 1846 Filareti palvel abipiiskopkonna vaimulike palkasid.[12] Aprillis 1844 kinnitas keiser Nikolai I lõpuks kauaoodatud korra, mille kohaselt sai luterlikke talupoegi hakata õigeusu kirikuga ühendama.[13] Filareti kava õigeusu kihelkonnakoolide võrgu rajamiseks Liivimaa kubermangus toetas aga keisri ukaas 7. maist (vkj 25. aprillist) 1845, mis määras kindlaks nii kihelkonna- kui ka abikoolide rajamise põhimõtted. Sügisel 1846 vabastas keiser oma ukaasiga õigeusklikud talupojad luterlikule kirikule kümnise tasumisest, mida luterlastest maaomanikud neilt vaatamata usuvahetusele nõudsid.

1848. aastal muutus aga keskvõimu poliitika usuvahetuse küsimuses. Seoses Euroopas aset leidnud 1848. aasta revolutsioonidega loobus keskvalitsus kohaliku aadli mõjuvõimu õõnestamisest ja õigeusu positsioonide tugevdamisest luterluse arvel. Samal aastal nimetati kolme Balti kubermangu kindralkuberneriks germanofiilne venelane Aleksandr Arkadjevitš Suvorov, kellega piiskop sattus teravasse konflikti. Piiskop välistas Suvorovi igasuguse sekkumise kirikuasjadesse, mis viis paratamatu konfliktini. Ilmaliku ja vaimuliku võimu tüli ning muutunud poliitika tulemusel vabastati Filaret 18. novembril (vkj 6. novembril) 1848 Riia vikaarpiiskopi ametist ja viidi üle Ukrainasse.[14] Riiast lahkus ta 12. detsembril (vkj 30. novembril) 1848. Ta kirjutas oma lahkumise ja sel ajal Balti kubermangudes valitsenud olukorra kohta nii:

"Jumalale tänu selle eest, et mind, patust, ei viidud välja nii nagu viidi minu eelkäija; seni püsin veel Jumala armust ... See, kes käib tulekahjus möllavate leekide keskel, on õnnega koos, kui ta pole veel ära põlenud; niisamuti ka mina. Kogu asi on selles, et ei taheta, mitte mingi hinna eest ei taheta, et siin oleks õigeusk. Ja mida kõike selle nimel ei tehta?!"[15]

Riia perioodil lõpetas piiskop Filaret ka oma kirikuloolise suurteose "Vene kiriku ajalugu" käsikirja (ilmus aastatel 1847–1848 Riias ja Moskvas) ning alustas bibliograafilise väljaande "Vene vaimuliku kirjanduse ülevaade" koostamist.[16]

Tegevus Ukrainas[muuda | muuda lähteteksti]

Üheaegselt Riia piiskopi ametist vabastamisega määrati Filaret 18. novembril 1848 juhtima Ukrainas asuvat Harkovi ja Ahtõrka piiskopkonda. 19. aprillil (vkj 7. aprillil) 1857 ülendati ta peapiiskopiks ja määrati Pühima Valitseva Sinodi liikmeks.[1]

14. mail (vkj 2. mail) 1859 sai Filaretist Tšernigovi ja Nežinski peapiiskop, kellena ta oli ametis surmani.

Ukrainas jätkas piiskop Filaret aktiivset tööd hariduse ja kirikuelu edendamisel. Tema eestvedamisel asutati uusi kloostreid, kihelkonnakoole ja trükikodasid. Ta töötas välja uusi õppekavasid vaimulikele õppeasutustele ja tegeles laiaulatusliku heategevusega, kasutades selleks tihti oma kirjatööde eest saadud honorare. Tšernigovi piiskopkonnas pani ta aluse kohalikule piiskopkonna ajalehele "Tšernigovskije jeparhialnõje izvestija".

Lisaks kuulus ta alates 1852. aastast Keiserliku Vene Geograafiaseltsi liikmeskonda ja oli alates 1856. aastast Keiserliku Vene Arheoloogiaseltsi auliige. Piiskop Filaret oli ka Moskva ja Harkovi ülikooli, Kiievi ja Moskva vaimuliku akadeemia ning Keiserliku Teaduste Akadeemia auliige.[17]

1866. aastal tema piiskopkonda tabanud kooleraepideemia ajal sooritas ta haigete trööstimiseks piiskopkonnas ringsõidu, kuid haigestus selle kestel ka ise koolerasse ja suri Konotopi linnas. Tema põrm toodi Tšernigovisse ja maeti sealse Püha Kolmainu peakiriku krüpti.[18]

Kirjanduslik pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskop Filaret oli tunnustatud teoloog, kelle peamine teaduslik ja kirjanduslik pärand kuulub patristika ja kirikuloo valdkonda.

Tema peateoseks loetakse kirikuloolist käsitlust "Vene kiriku ajalugu" ("История Русской Церкви"), mille ta lõpetas piiskopina Riias töötades. See annab ülevaate õigeusu kiriku ajaloost Venemaal 1826. aastani. Teos ilmus aastatel 1847–1848 Riias ja Moskvas. Teoses esitati esmakordselt Venemaa kirikuajaloo uus periodiseering, mis jagas kiriku ajaloo viide etappi: Venemaa ristiusustamisest mongolite vallutusteni (988–1237), mongolite ülemvõimu algusest Kiievi metropoolia lõhenemiseni (1237–1410), metropoolia lõhenemisest patriarhaadi moodustamiseni (1410–1588), patriarhaadi periood (1588–1721) ja sinodaalne periood (1721–1826). Hiljem kasutati seda vaimulikes õppeasutustes kirikuloo õpikuna. Seda on teiste seas kõrgelt hinnanud teoloog Georgi Florovski ja kirikuloolane Anton Kartašov.[19]

Tema peamine teoloogiline teos oli 1859. aastal kolmes osas ilmunud "Ajalooline õpetus kirikuisadest" ("Историческое учение об Отцах Церкви"), mida ei lubatud varem välja anda selle uuendusliku käsitlusviisi tõttu. Raamatust kujunes vaimulikes õppeasutustes kasutatav patristika õpik.[20]

Lisaks kuuluvad tema mainimisväärsete teoste hulka veel bibliograafiline väljaanne "Vene vaimuliku kirjanduse ülevaade" ("Обзор русской духовной литературы"; ilmus aastatel 1859–1861) ja "Õigeusu dogmaatiline teoloogia" ("Православное догматическое богословие"; ilmus 1864. aastal). Samuti kogus, koostas ja andis piiskop Filaret välja arvukalt pühakute elulugusid.[19]

Eesti keeles piiskop Filareti teoseid ilmunud ei ole, kuid mitmed tema teoste venekeelsed väljaanded on saadaval Eesti Rahvusraamatukogus ja Tartu Ülikooli Raamatukogus.[a]

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

  • 18321833 Moskva Vaimuliku Akadeemia eksegeetika professor
  • 18331835 Moskva Vaimuliku Akadeemia inspektor, moraali- ja praktilise teoloogia professor
  • 18351842 Moskva Vaimuliku Akadeemia rektor
  • 18371842 Moskva Jumalailmumise kloostri eesseisja
  • 18421848 Pihkva piiskopkonna Riia vikaarpiiskop
  • 18481857 Harkovi ja Ahtõrka piiskop
  • 18571859 Harkovi ja Ahtõrka peapiiskop
  • 18591866 Tšernigovi ja Nežinski peapiiskop

Kanoniseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku Püha Sinod langetas otsuse piiskop Filareti kuulutamise kohta kohalikuks pühakuks 14. aprillil 2009. Sama aasta 25. oktoobril toimus Tšernigivi Püha Kolmainu peakirikus kanoniseerimise tseremoonia, mille viis läbi Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Vladimir. Püha Filareti säilmed toodi välja kiriku krüptist ja paigutati kirikus asuvasse pühade säilmete kirstu.[21][22]

Kirjeldused temast[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Valitud isiksus, mis vaatamata oma haiglasele ja nõrgale organismile paistis silma ebatavalise tahteenergia ja tohutu eruditsiooniga. Õnnetuseks oli see tegutsemisjanuline ja õigeusu nimel suurteks ohvriteks võimeline tahe seatud sellisesse olukorda, kus ta oli määratud täielikult tegevusetusele; oli nõndaütelda käsist ja jalust seotud." – I. Listovski koostatud elulooraamatust (1887).[23]
  • "On otse imestusväärne, kuidas võis see väike, põdur ja pealtnäha haiglane keha mahutada nõnda palju pulbitsevat energiat ja töövõimet. Eriti palju tööd, hoolt ja muret langes tema õlule Riia piiskopkonnas. Seitse aastat piiskopiteenistust Riias olid ränkrasked. Põliselanikest lätlaste ja eestlaste juures oli märgata tungi õigeusu ja algupärase kultuuri – emakeelse jumalateenistuse ja koolihariduse – poole. Piiskop toetas mõõtmatult nende püüdlusi." – metropoliit Manuil (Lemeševski) käsikirjast.[1]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  • ^Tema teoseid saab otsida Rahvusraamatukogust E-kataloogi Ester Tallinn ja Tartu Ülikooli Raamatukogust Ester Tartu abil kasutades autoriotsingut: Филарет, епископ Рижский, 1805-1866.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Aleksius II. Õigeusk Eestimaal. Tallinn, Revelex, 2009, lk 167.
  2. Гаврилин, А. В. Его преосвященство, викарный епископ Рижский Филарет (Гумилевский). – Православие в Латвии: исторические очерки, 2. Рига, Благовест, 1997, стр. 96.
  3. Гаврилин, Александр Валентинович. Очерки истории Рижской епархии. 19 век. Рига, Филокалия, 1999, стр. 111–112.
  4. Гаврилин, Александр Валентинович. Очерки истории Рижской епархии. 19 век. Рига, Филокалия, 1999, стр. 114, 180.
  5. Aleksius II. Õigeusk Eestimaal. Tallinn, Revelex, 2009, lk 168–169.
  6. Гаврилин, Александр Валентинович. Очерки истории Рижской епархии. 19 век. Рига, Филокалия, 1999, стр. 118, 189.
  7. Гаврилин, А. В. Его преосвященство, викарный епископ Рижский Филарет (Гумилевский). – Православие в Латвии: исторические очерки, 2. Рига, Благовест, 1997, стр. 98.
  8. Kruus, Hans. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu, Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1930, lk 175, 305–306.
  9. Гаврилин, Александр Валентинович. Очерки истории Рижской епархии. 19 век. Рига, Филокалия, 1999, стр. 142–143, 159–160.
  10. Raudsepp, Anu. Riia Vaimulik Seminar 1846–1918. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum, 1998, lk 25.
  11. Aleksius II. Õigeusk Eestimaal. Tallinn, Revelex, 2009, lk 251–252.
  12. Гаврилин, Александр Валентинович. Очерки истории Рижской епархии. 19 век. Рига, Филокалия, 1999, стр. 118, 162.
  13. ibid., стр. 116.
  14. ibid., стр. 173–174, 178.
  15. Aleksius II. Õigeusk Eestimaal. Tallinn, Revelex, 2009, lk 214.
  16. Гаврилин, А. В. Его преосвященство, викарный епископ Рижский Филарет (Гумилевский). – Православие в Латвии: исторические очерки, 2. Рига, Благовест, 1997, стр. 102.
  17. Историки Церкви. Исследователи и толкователи Священного Писания. Москва, Пашков дом, 2001, стр. 159.
  18. Märkus. Aleksius II väidab oma uurimuses ekslikult, et ta on maetud mitte Tšernigivi, vaid Kiievi Püha Kolmainu katedraali.
  19. 19,0 19,1 Сикорская, Наталия Андреевна. Архиепископ Черниговский Филарет (Гумилевский) как историк Русской Церкви Седмица.ru, 28.10.2009. (vaadatud 25.11.2012)
  20. Гаврилин, Александр Валентинович. Очерки истории Рижской епархии. 19 век. Рига, Филокалия, 1999, стр. 112.
  21. Журнали засідання Священного Синоду Української Православної Церкви від 14 квітня 2009 року (vaadatud 25.11.2012)
  22. Архиепископ Филарет (Гумилевский) канонизирован как местночтимый святой Черниговской епархии Pravoslavie.ru, 27.10.2009. (vaadatud 25.11.2012)
  23. Aleksius II. Õigeusk Eestimaal. Tallinn, Revelex, 2009, lk 166.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Eelnev:
Irinarh (Popov)
Riia piiskop
18421848
Järgnev:
Platon (Gorodetski)
Eelnev:
Jelpidifor (Benediktov)
Harkovi ja Ahtõrka piiskop
18481859
Järgnev:
Makari (Bulgakov)
Eelnev:
Pavel (Podlipski)
Tšernigovi ja Nežinski piiskop
18591866
Järgnev:
Varlaam (Denissov)
See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.