Keila

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib linnast; aadlisuguvõsa kohta vaata artiklit Kegel (aadlisuguvõsa); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Keila (täpsustus).

Keila

EST Keila COA.png
Keila vapp
Flag of Keila.svg
Keila lipp

Pindala: 11,25 km²
Elanikke: 9758 (1.01.2015)[1]

EHAKi kood: 0296
Koordinaadid: 59° 18′ N, 24° 25′ Ekoordinaadid: 59° 18′ N, 24° 25′ E
Keila (Eesti)
Keila

Keila on linn ja omavalitsusüksus Harju maakonna lääneosas Keila jõe ääres, Tallinnast 25 km edelas. Linn on Keila valla keskus.

Keila piirneb kirdenurgast Harku valla Kumna külaga, idas Saue valla Valingu külaga, lõunas Keila valla Ohtu ja Kulna külaga, lõunas ja läänes Keila valla Niitvälja külaga ning põhjas Keila valla Valkse ja Tõmmiku külaga. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.

Keila pindala on 11,25 km²[2] ja elanike arv 2014. aasta alguse seisuga oli 9751[3]. Linn on elanike arvult Harju maakonnas Tallinna ja Maardu järel kolmas ja Eestis viieteistkümnes.

Esmakordselt mainiti Keilat (Keikæl) kirjalikes allikates 1241. aastal kümne adramaa suuruse külana[4]. Hiliskeskaegses Eestis oli Keila üks viieteistkümnest linnaprivileegideta alevist[5]. Liivi sõja ajal sai see tõsiselt kannatada ning pärast sõda jäi Keilasse vaid kirikuküla[6]. 1925. aastal sai Keilast alev ja 1938. aastal kolmanda astme linn[7].

Keila oli keskajal lähipiirkonna põllumajanduslik keskus. 20. sajandi algul arenes seal tekstiilitööstus ning Nõukogude ajal üldine tööstustootmine. Tänapäeval on suurimad tööandjad AS Harju Elekter, PKC Eesti AS, Ensto Ensek AS ja AS Draka Keila Cables.

Tähelepanuväärseks hooneks võib pidada Keila kirikut, mis on Harjumaa suurim keskaegne maakirik[8] ja mille kirikutorn on Põhja-Eesti maakirikute seas üks kõrgemaid (50 meetrit)[9]. Keilas asus vasallilinnus, millest on tänapäeval alles ainult varemed. Linnusega oli seotud Keila mõis, mis kujunes üheks tähtsamaks Liivi ordu tugipunktiks Tallinna ümbruses.[10] Alates 1989. aastast tegutseb mõisa peahoones Harjumaa Muuseum.

Linna läbib elektrifitseeritud Tallinna–Keila raudteeliin, mis hargneb seal Paldiski ja Riisipere liinideks. Raudteejaam ise pärineb 1870. aastast ja see on mänginud olulist rolli linna arengus.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila nimi tuleb kunagise küla nimest. Küla on 1241. aastal mainitud kujul Keikæl, mida tuleb lugeda "Keikala". Nüüdseks on nimi lühenenud.[11]

Saksa keeles on Keila nimi olnud Kegel, vene keeles Кегель. Selle nime järgi sai ka Keilat läbinud raudtee hüüdnimeks "keeglirada" (saksa keeles "Kegelbahn")[12][13]. Kegel on samuti olnud Keila raudteejaama ajalooline nimi[14] ning selle järgi nimetati ka esimene Eestisse jõudnud Stadler FLIRT elektrirong[15].

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila lääneosa maastik, Surnumäe.

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila asub suuremalt jaolt voorjal aluspõhjalisel kõrgendikul, mida teatakse kui Keila mäge. Kõrgendiku harjal linna loodeosas asub ümbruskonna kõrgeim punkt (48,2 m üle merepinna).

Geoloogiline ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila ala kerkis merest ca 8000 aastat tagasi ning asub Põhja-Eesti lavamaal. Pinnasetüüpidest domineerivad Keilas lubjakivi, liiv, paepealsed mullad ja jõelammide setted.[16] Pae ja Põhja tänaval peaaegu maapinnani ulatuv paekivi pärineb Keila lademest, mis on ligi 20 m paksune ning moodustus ordoviitsiumis umbes 454 miljonit aastat tagasi. Endises paemurrus on tüüppaljandil näha vaid kolmemeetrine sein lademe keskmisest osast. Sama lademe alumisi kihte saab vaadelda näiteks Rootsis ja Põhja-Ameerikas. Liivase ja kruusase pinnasega kõrgendikud on endised rannavallid, mis tekkisid Antsülusjärve kallastele 8000–9500 aastat tagasi.[17]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila õhust.

Selles peatükis on kasutatud Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) Tallinn-Harku aeroloogiajaama andmeid, mis asub Keilast linnulennult ligi 14 km kaugusel.[m 1] Keila hüdromeetriajaamas mõõdetud sademete ja õhutemperatuuride andmed pole avalikud ning seal on õhutemperatuure registreeritud alles 2007. aastast.[m 2]

Harku jaama andmetest on avalikud perioodil 1971–2000 mõõdetud andmed. Sellel ajavahemikul oli aasta keskmine õhutemperatuur 5,5 °C (Eesti keskmine vahemikus 4,7–6,7 °C). Registreeritud õhu absoluutne maksimumtemperatuur oli +34,3 °C ja miinimumtemperatuur −32,2 °C. Aasta kõige külmem kuu on veebruar, mil keskmine minimaalne õhutemperatuur oli −7,5 °C, ja kõige soojem kuu on juuli, mil aasta keskmine maksimaalne õhutemperatuur oli +21,2 °C.[18]

Aasta keskmine sademete hulk nimetatud perioodil on olnud 693 mm, Eestis samal ajal vahemikus 552–747 mm. Sademetega ööpäevi (sademete hulk üle 1,0 mm) on olnud keskmiselt 126. Ööpäevas on registreeritud maksimaalne sademete hulk 74,5 mm. Suhteline õhuniiskus on aasta jooksul keskmiselt 81%.[19]

Keskmine tuule kiirus perioodil 1971–2000 oli 3,9 m/s, maksimaalne aga 35 m/s (126 km/h).[20]

Päikesepaistet esines aastas keskmiselt 1783,1 tundi (74,3 ööpäeva), võrdluseks Kuusiku jaamas oli vastav näitaja 1630,8 ja Vilsandi jaamas 1953,5 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud olid juuni ja juuli (vastavalt 291,5 ja 293,6 tundi) ning kõige vähem võis päikest näha detsembris ja jaanuaris (17,8 ja 24,0 tundi).[21]

Keila jõgi ja maanteesild.

Veestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila idaosa asub Keila jõe kallastel. Keila jõge uuriti 1993. aastal kompleksselt mitmes lõigus, sealhulgas Keila kohal. Jõe laius oli Keilas 15 m ja sügavus 0,3–0,6 (enamasti 0,5) m. Ligikaudne vooluhulk oli Keila linnas 1000 l/s. Kaldad olid Keilas osalt tasased ja osalt järsud. Jõepõhi oli Keilas kruusane-kivine, paiguti pealt mudastunud. Jõe aasta üldvooluhulgast Keila linna kohal moodustab lumesulamisvesi 33%, vihmavesi 32% ja põhjavesi 35%.[22]

Keila linna kohalt on leitud jõesilmu, haugi angerjat, särge, turba ja roosärge, harva ka lõhet ja vimba.[22]

Tõllaaugu lähedal paikneb Keila jõe lahknemiskoht, moodustades jõe parem- ja vasakpoolse haru. Ühinemiskoht asub Linnuse tänava silla lähedal.[23] Harude vahele jääb Jõesaar.

Alates 1955. aastast on maaparanduslikel eesmärkidel koostatud kaks Keila jõe süvendamise projekti Tallinna–Paldiski maantee sillast ülesvoolu kuni Tallinna–Pärnu maantee sillani. 1960. aastatel teostatud Keila jõe parempoolse haru süvendamine tõi kaasa vasakpoolse haru veetaseme alanemise. Linnuse tänava sild likvideeriti ning asendati pinnasest valliga, mis muutis vasaku haru umbseks ja veevool peatus.[23] 1980. aastate uuringud on välja selgitanud, et Keila jõe parempoolse haru põhi on kohati sügavamaks kaevatud, mistõttu vasakpoolne jõe säng jäi kuivale.[23] Selle tulemusel supluskohad hävinesid[24].

Kaitsealune Loigu keerdkadakas Keila lääneosas.

2012. aastal taasavati Keila jõe vasakharu ning taastati vee läbivool. Kuna puhastus- ja süvendustöid tehti kuni paekivini, siis jääb see jõeharu ikkagi suvel peaaegu kuivaks, sest paremharu on süvendatud tunduvalt rohkem.[24]

Taimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endisel Keila jõe saarel asub looduskaitse all olev Jõepark. Teised linna tähtsamad pargid on endise kalmistu kohal asuv Keskpark ja muinsuskaitse all oleva Keila algkooli hoone taga asub Männik.

Kaitsealune Liivaaugu tamm, mille tüve ümbermõõt on seitse meetrit.[25]

Linna lääneosas asub Keila mäe lõunanõlval Keila tammik. Linna piiril kahe raudteeharu vahel (Kulna küla territooriumil) kasvab looduskaitse all olev Liivaaugu tamm.[25] Teine looduskaitse all olev põlispuu on 150 aasta vanune Loigu keerdkadakas.[17]

Linna lääneosa soodes ja niitudel on looduskaitse all olevate taimeliikide kasvupaikasid. Käpalistest kasvavad Keilas balti sõrmkäpp, hall käpp, harilik käoraamat, kahelehine käokeel, kahkjaspunane sõrmkäpp, kaunis kuldking, kuradi-sõrmkäpp, kärbesõis, pruunikas pesajuur, rohekas käokeel, Russowi sõrmkäpp, suur käopõll, soo-neiuvaip ja vööthuul-sõrmkäpp. Looduskaitsealustest taimedest on veel esindatud eesti soojumikas, harilik porss, põõsasmaran, kuninga-kuuskjalg, kõrge kannike, püst-linalehik ja sile tondipea.[26]

Nahkhiired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila linnavalitsuse tellimusel uurisid spetsialistid Keila parkides elunevaid nahkhiiri. Kirikuaias ja Keskpargis oli ainsaks kohatud liigiks põhja-nahkhiir. Kõige väärtuslikumaks elupaigaks kolmest külastatud pargist osutus nahkhiirtele Keila Jõepark. Põhja-nahkhiirele lisandusid seal veelendlane ja suurvidevlane. Veelendlase elupaigad on tihedalt seotud veekogudega ja neid võibki näha suvel lendamas vastavatud jõeharu ning jõe kohal.[27]

Kohatud liikidest on kõige haruldasem vaid paiguti Eestis levinud suurvidevlane.[27] Suurvidevlane on suurim Eestis elavatest nahkhiirtest. Rändava eluviisiga, Eestis elab üksnes maist septembrini ja talvitub Kesk-Euroopas.[28]

Kõik kolm liiki on Eestis looduskaitse all, kuuludes II kaitsekategooriasse.

Planeering[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila linna territooriumi pindala on 11,25 km², millest ligi pool on tiheasustusega ning ülejäänud ala moodustavad peamiselt metsad, sood ja looduslikud heinamaad. Raudteest lõuna poole jääv Keila osa on valdavalt eramutega aedlinn, põhjapoolne aga korruselamutega linnaosa. Linna maa-alal on ka kolm suuremat parki: Keskpark, Jõepark, Männik.[2]

Üldplaneering[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linna esimene generaalplaan valmis 1957, järgmine 1967 (arhitekt Elva Kilps). Elamuehitus kandus Uus-Paldiski maantee ja Paldiski maantee ning Põhja-Luha ja Piiri tänava kvartalisse. Uus generaalplaan aastast 1987 (arhitekt Tiina Nigul) kavandas linna laiendamise Tammiku ja Niitvälja aladele.[8]

2002. aastal koostatud Keila linna üldplaneering (autorid Toomas Paaver, Oliver Alver, Indrek Peil ja Siiri Vallner) seadis rõhu linnaruumile, jäädes traditsioonilise üldplaneeringuga võrreldes muudes valdkondades käsitluselt vähem põhjalikuks.[29]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Keila ajalugu

Esiaeg ja muinasaja küla[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila territooriumilt leitud seni vanimaks esemeks on 3.2. aastatuhandest eKr pärit kivikirves, mis tuli välja vundamendiaugu kaevamisel 1930. aastal, jõest umbes 200 m kaugusel. Samast kohast leiti ka luid ja süsi.[6]

Muinasaja vanimaks säilinud mälestiseks on Keila Jõepargi territooriumil asuv Orjakivina tuntud kultuskivi (hiljemalt 1. aastatuhandest), millesse on uuristatud lohukesed.[16]

1912. aastal leiti põllu kündmisel Keila jõe lähedusest (tänapäeval raudteeülekäigukoha juures) aardeleid, kuhu kuulusid 9.10. sajandist pärit pronks- ja hõbemündid.[6]

Keila territooriumil asus küla juba muinasajal. Asustuse jälgi on leitud peamiselt Keila jõe äärselt alalt, mida tänapäeval läbib raudteetamm. Arheoloogilistel proovikaevamistel on sealt leitud potikilde ja söestunud luid, mille järgi on oletatud, et küla eksisteeris seal 10.–15. sajandil.[6]

1241. aastal mainiti Keila küla (Keikæl) esmakordselt Taani hindamisraamatus,[4] kus küla suuruseks oli märgitud kümme adramaad.[16]

Asula keskajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila kiriku torn on Eesti maakirikute seas üks kõrgemaid.

13. sajandi esimesel poolel rajati Keilasse kirik (arvatavalt puidust)[16]. Sama sajandi lõpus valmis avar nelinurkne kabel, kuid pikihoone ehitati arvatavasti 14. sajandi esimesel poolel. 1452. aastal läks Keila kirik Tallinna Toomkiriku alluvuselt Tallinna Komtuurkonna alluvusse, mis tõi kaasa suured ümberehitused. 15.–16. sajandil oli Keila kirik üsna jõukal järjel ja seal oli neli altarit.[30]

1350. aastal või veidi varem rajas Kegelite suguvõsa Keila jõesaarele mõisa, kuhu kuulus 3–4 kiviseinte või -vundamendiga hoonet. Aastal 1433 ostis Liivi ordu mõisa Arndt Kallelt ja hakkas 1470. aastatel mõisa väikelinnuseks ümber ehitama.[31]

15.–16. sajandil moodustus Keila kohale kodanike, bürgermeistri ja gildiga alev, kuhu kuulusid kindlustatud ordumõis ja selle lähedal olev küla, kivist vesiveski (vabade möldritega), kirik ja selle lähedal asuv ligi 20 elamuga[m 3] küla, kõrvalhoonete ja viie kõrtsiga (pruulimisõigusega majapidamised).[6] Käsitöölised koondusid mitte ainult linnadesse, vaid ka alevitesse. Nii näiteks olid 16. sajandi esimesel poolel Keilas ametis pagar, rätsep, kingsepp, köösner, kangur, sepp ja puusepp[32].

Vene väed põletasid ordumõisa maha Liivi sõja ajal 1560. aastal. Alevi hävitasid poolakad 1567. aastal, mille järel oli Keila paar sajandit väike kirikuküla[6]. Liivi sõja ajal, täpsemalt 1558. aastal, rüüstati ja purustati ka kirik. Selle taastamine lõpetati 1596. aastaks.[30]

Uusaeg ja uusim aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila jaamahoone.

Rootsi ajal taastati ordumõis.[31] Kirikuaias olevad mitu 17. sajandist pärit talupoegade rõngasristi viitavad ka selle aja talupoegade heale elujärjele.[33]

1700. aasta oktoobris liikus Rootsi sõjavägi kuningas Karl XII juhtimisel Pärnust Tallinna kaudu Narva alla. Märjamaalt oleks ka otsemini Tallinnasse pääsenud, kuid vägi keeras Nissi peale ja sealt Keila kaudu Tallinnasse. Põiked peasuunalt kõrvale tingis asjaolu, et oli vaja täiendada moonavoore.[34]

Tugevaid kahjustusi sai vasallilinnus Põhjasõja ajal (umbes 1710) ja 1750. aastatel jäeti see maha. Üksikuid linnuseruume kasutati küll veel keldritena kuni 19. sajandini.[31]

18. sajandil sai postimaanteeks Keilat läbinud ajalooline teetrass Tallinn–Haapsalu (vaata Tallinna–Haapsalu postimaantee), mille algusaja võib oletatavasti paigutada 13. sajandi esimesse poolde[10]. Postiühendus loodi 1739. aastal, kuid suleti juba 1743. Tallinna ja Haapsalu vahelise tee postijaamad, sealhulgas Keila postijaam, taasavati 1783. aastal. 1799–1804 veeti trassil ka reisijaid.[35] 1865. aastal otsustati jätta suurte kulutuste pärast Keilasse spetsiaalsed postijaamahooned ehitamata.[36]

Keila vasallilinnuse kõrvale rajati juba Rootsi ajal väike kivist mõisa härrastemaja. Selle asemele ehitati aga umbes 1802. aastal uus peahoone, mis arhitektuuriliselt jäi teiste kihelkonna mõisate (nt Ohtu, Vääna, Saue) peahoonetega võrreldes tagasihoidlikuks.[6]

Tänapäevase välimuse sai Keila kirik 1851. aastal (roosaken, torni kaarmotiivid, peaportaali raamistamine sammastega jm) ning kiriku sees lõppesid viimased suuremad ehitustööd 1939.[33]

18. ja 19. sajandil muutus Keila ilme üsna vähe. Pööre saabus Balti raudtee valmimisega 1870. aastal, mis oli esimene Eestis asunud raudtee ja ühendas omavahel Paldiski, Tallinna ja Narva linnasid Peterburiga. Samuti mõjus asula kasvule soodsalt 1896. aastal alanud mõisamaa müümine ehituskruntideks.[16]

Hävitatud Martin Lutheri mälestusmärk, mis asus Keila lähedal Kumna mõisa maadel.

Koos raudtee väljaehitamisega ühendati kõik raudteejaamad telegraafiliiniga. Nii sai Keila esimese telegraafiühenduse 1870. aastal.[37] 1897. aastal sai Keila telefoniühenduse Tallinnaga[16]. Panganduse ajalugu Keilas sai alguse 1899. aastal hoiukassa avamisega[16].

Raudteeliin Keila ja Haapsalu vahel valmis alles 1905. Nõnda oli Keila jaam oluline peatuspaik Haapsallu suunduvatele puhkajatele ning pakkus kohalikele tööd hobutranspordi korraldamisel Keila ja Haapsalu vahel.[38]

Keila all peeti lahinguid nii esimeses kui ka teises ilmasõjas. 23. veebruaril 1918 kohtusid Keila mõisa maadel lahingus punakaartlaste ja sakslaste väeüksused.[39]

1925. aastal sai Keila aleviõigused.[7]

Postijaamad tegutsesid mõningail määral 1920.–1930. aastail neis paikades, kus puudusid bussiliinid.[36] 1924. aastal avati hobusepostijaam[40] ka Keilas, kuid bussiliikluse tormiline areng 1930. aastail viis Eestis postijaamade sulgemiseni.[41]

Keilas tegutses Keila põllumeeste konvent.

Keila algkooli hoone valmis 1930. aastal.

Keila linnana[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. aprillil 1938 võeti Eestis vastu uus linnaseadus, millega muudeti linnadeks kõik Eesti alevid (v.a Võõpsu) ja Keilast sai kolmanda järgu linn, kuna siin oli alla 10 000 elaniku, täpsemalt – 1. mai 1938 seisuga oli Keilas 1114 elanikku. Keilale linnaõiguste andmise pidulik koosolek toimus 13. mail 1938.[42]

1944. aasta 23. septembril toimus võitlus Eesti üksuste ja Punaarmee 72. laskurdiviisi kiiresti edasiliikuva motoriseeritud eelsalga vahel.

1941. ja 1949. aastal oli Keila raudteejaam üheks sõlmjaamaks, kuhu koondati arreteeritud inimesed ja paigutati nad jaamas seisvatesse loomavagunitesse. Vahistamised toimusid valdavalt öösiti ja ühte rongitäit komplekteeriti paar ööpäeva. Jaamast saadeti inimesed Siberisse asumisele. Küüditatute mälestuseks on jaama territooriumil mälestustahvliga kivi.[6]

Aastatel 1950–1962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskuseks.[43]

Juulis 1958 jõudis Keilasse elektriraudtee,[16] mis pikenes Kloogani sama aasta detsembris ja 1965. aastal pikendati elektriraudteed ka Vasalemmani. Praegusel ajal on linnal elektrirongide näol hea ühendus Tallinnaga.

Nõukogude Liidu tankipolgust alles jäänud hooned 1990. aastatel.

Nõukogude ajal baseerus Keila linna territooriumil 228. tankipolk, viimased tankid viidi minema 1994. aasta 5. augustil. Tankipolgu territooriumil tegutses aastatel 1990–1991 piraatraadiojaam Nadežda, mille abil edastati venekeelseid raadiosaateid.[6]

Nõukogude ajal kasvas linn jõudsalt. Linna äärde ehitati viiekorruseliste paneelmajade rajoon. Nende hulgas on ka kolm seitsmekorruselist korterelamut. Lisaks arenes välja Mudaaugu rajoon linna põhjaosas.

1994. aastal valmis Mudaaugu elamupiirkonnas SOS-lasteküla, millest sai esimene pere-tüüpi lastekodu Eestis.[6]

1994–1996 oli Paldiski linn Keila linna koosseisus ühe Keila linnaosana, et seal saaks läbi viia kohaliku omavalitsuse valimisi. See põhjustas hiljem aga pikaajalise kohtuvaidluse Keila ja Paldiski vahel, kuna viimane jättis Keila kanda ühe laenuvõla.[44][45]

2001. aastal valmis Keila tervisekeskus.[46] Linnaelanike sportimisvõimalusi on parandanud ka Keila terviseradade valmimine.

2012. aastal alustati ühinemisläbirääkimisi Keila vallaga[47]. Linnavolikogu lükkas juunis 2014 tagasi Saue valla ühinemisettepaneku[48].

Arhitektuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keilas on kaks linnakeskust: 13. sajandil asustatud Keila mägi ja teine, raudteejaamaga seotud uusasula, mis tekkis 1870. aastal. Mõlemad väljakud on praegugi dominantideks. Keskväljaku-äärsetest hoonetest kõige vanem ja väärtuslikum on põlistest puudest ümbritsetud Keila kirik koos 6 kabeli ja kirikuaiaga. Teised hooned Keskväljaku ääres jäävad kirikust eemale võimaldades kirikul jääda dominandiks.[49]

Keila keskosa kui kesklinna miljööväärtusliku ala kohta koostas kunstiajaloolane Silvi Lindmaa-Pihlak 1997. aastal aruande "Keila keskosa arhitektuursed väärtushinnangud, arhitektuuriajaloolised eritingimused raudteejaama ümbrusele".[50]

1930. aastal valmis Keila algkooli hoone (Pargi tänav 2). See on riigis ainulaadne Eesti Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitatud mälestusmärk. Sissepääsu kõrval vasakul asub marmortahvel aastaarvuga 1930 ja paremal marmortahvel tekstiga: "Austawaks mälestuseks Wabadussõjas langenuile ehitasid selle koolimaja Keila alew ja Keila wald".[51]

Keila tervisekeskus. Valminud 2001.

1985. aastal valmis Keilas Paldiski mnt 21 arhitektide Ain Padriku ja Rein Tomingase projekteeritud Harju KEKi tehnotalituse hoone. Sisekujunduse autor on Rein Laur. Krista Kodrese hinnanguil on tegemist Eesti interjöörikujunduse esimese high-tech'i ideede kontseptuaalse rakendusega. Ruumides on kõik kommunikatsioonid nähtavale jäetud.[52] Hoone valiti 1985. aastal Eesti parimaks ehitiseks.[53] Objekt leidis tunnustust ka üleliidulisel (Nõukogude Liidu) tasandil – III üleliidulisel arhitektuuriteoste konkurss-ülevaatusel pälvis ta II preemia.[54]

1980. aastate lõpul jäi seisma Harju KEKi alustatud suure spordihoone ehitus, mis anti hiljem üle Keila linnale. Ehitus jätkus 2000. aastal. Keila tervisekeskuse hoone projekti autorid on arhitektid Ain Padrik ja Kristi Alamaa. Esialgu valmis ujulaosa, mis avati mais 2001. Teise järguna avati sama aasta detsembris spordihall.[55] Ehitis võitis konkursi "Terasehitis 2001".[56]

Keila kultuurikeskus. Valminud 1956. Foto aastast 2001.

Stalinistlik rajoonikeskus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1950. aastal muudeti Eestis haldusjaotust – senise 13 maakonna asemele tekkis 39 rajooni, sealhulgas Keila rajoon.[57] Hoogsalt hakati rajoonikeskuseks saanud väikelinnadesse ehitama halduskeskusi.[58] Tollal arhitektuuris valitsenud stalinistlik stiil eeldas, et rajoonikeskuse väljakuansambel kui nõukogude võimu sümbol pidi olema esinduslik kompositsiooniline tervik.[59]

Kino Saluut . Valminud 1952.

Keila peamised ühiskondlikud ehitised rühmitusid ümber keskväljaku. Nii kerkisidki 1952. aastal sinna 160 kohaga[60] kino Saluut (Keskväljak 10), 1956. aastal kultuurimaja (Keskväljak 12)[61], 1957. aastal[16] Keila Tarbijate Kooperatiivi kahekorruseline kaubamaja[62] (Keskväljak 6) ja kultuurimaja vastas üle väljaku 1958. aastal rajooni partei- ja täitevkomitee hoone (Keskväljak 15)[50].

Iseloomulik oli, et hooneid ehitati korduvkasutusega projekti järgi, näiteks Keila kultuurimaja on arhitekt Arnold Matteuse Antsla kultuurimaja (projekt 1950) kordus[58] ja 1956. aastal projekteeritud parteikomitee hoone on sisuliselt identne Põlvasse ehitatud rajooni parteikomitee hoonega (autor Ilmar Laasi), ainult peegelpildis.[63]

Sillad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Keila sillad

Kuna Keila jõgi on Keila kandis madal ja paese põhjaga, siis sai juba kauges minevikus seda hõlpsasti ületada. Keilast üles- ja ja allavett on aga jõgi sügav ning ümbrus laialdaselt soostunud, mis liiklust üksjagu takistab. Nii ongi juhtunud, et siinne iidne sillakoht on olnud asula tekkele määrava tähtsusega.[64]

Esimese Keila jõge ületava kivisilla rajamise aeg pole teada. Küll olevat see aga hiljemalt 19. sajandi keskel olemas olnud, sest on dokumenteeritud juht, kus 1853. aastal olevat sild erakordselt kõrge suurvee tõttu avariiohtu sattunud.[65] Rohkem on teada praeguse jalakäijate silla kohal asunud neljaavalise paevõlvsilla kohta, mis ehitati 1882. aastal. See oli 47,1 m pikk ja sõidutee laiusega 4,1 m. Üks silla võlv purustati teise maailmasõja ajal 1941. aastal ja sillati ajutise puittoestikuga.[66]. Sild lammutati jõe süvendustööde käigus 1960. aastate algul.

Uue raudbetoonsilla ehitamine 2015. aastal.

Mõisaaegset Jõesaart kaunistasid mitmed kivisillad. Juba 1880. aastate lõpus mainitakse ajalooraamatutes Keila mõisa ilusaid kivisildu.[23] Paekivist mitmeavaline võlvsild asus Keila jõel mõisa peahoone taga ja võimaldas otsepääsu teisele poole jõge jäävatesse mõisa valdustesse[24]. Aastail 1960–1961, Keila jõe süvendamistööde käigus, sild lõhati[24]. Samuti likvideeriti siis Jõesaarele viiv Linnuse tänava sild ning asendati pinnasest valliga.[23] 2012. aastal, samaaegselt Keila jõe vasakharu puhastus- ja süvendustöödega, ehitati uus Linnuse tee sild. See on kuuemeetrise avaga raudbetoonist talasild[67].

Keila raudteesild veebruaris 2015.

Pärast Eesti ja Nõukogude Liidu baaside lepingu sõlmimist tekkis vajadus Keilast ümbersõidu järele.[68] Seepärast kavandati 1940. aastal raudbetoonsild Kanama–Keila maanteele, mille ehitustööd algasid 1941. aastal. Ära jõuti teha parem kaldasammas, kuid tööd katkesid sõja tõttu.[65] 1950. aastal[65] projekteeriti sild ümber viieavaliseks 52 meetriseks kahe jätkuvtalaga sillaks. Sild ehitati valmis 1956. aastal.[69] 2015. aastal ehitatakse olemasoleva silla kõrvale uus sild, seejärel lammutatakse vana ja selle kohale rajatakse veel ka teine sild. Mõlemad uued raudbetoonsillad on kolmeavalised ja nende pikkus on 47,3 m.[70]

Kahe terasest fermikandjaga raudteesild Haapsalu–Tallinna raudteel üle Keila jõe valmis 1903. aastal. Sild oli kaheavaline ja üldpikkusega 37,8 m. Sild on hiljem ümber ehitatud.[66] Arvatavasti esialgne sild, mis rajati aastal 1870 koos raudteega, oli puidust.

Koos Jõeparki viiva sillaga on praegu Keila linna territooriumil kokku 5 silda[71], neist 2 on jalakäijate sillad. Kuues Keila sild valmib 2015. aasta lõpul.[70]

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila palvemaja inimesed 20. sajandi algul.
Rahvaarv[72]
Aasta Rahvaarv
1922 789
1929 924
1939 1172
1959 3032
1970 5574
1980 7549
1985 8731
1990 10205
2000 9049
2011 9806[73]

Keila alal on olnud asustus juba muinasajast alates. 15.–16. sajandil arenes külast linnaprivileegideta alev, kus elasid peamiselt eestlased, sakslased ja rootslased. Säilinud Keila kiriku vöörmündrite arveraamatu põhjal oli Keilas elanikke ligi 100[5]. Liivi sõja ajal 1567. aastal hävitasid Poola väesalgad selle alevi ning paari järgmise sajandi jooksul oli Keila üsna hõredalt asustatud. Rahvastiku kasvu pärssisid ka katk (aastatel 1657 ja 1710), näljahäda (1695) ja Põhjasõda.[6]

1697. aastast säilinud Keila plaanil on vaid mõned majad koos kiriku, mõisa ja kahe kõrtsiga. Oluline pööre saabus 1870. aastal, kui valmis Keilat läbiv Balti raudtee, mis soodustas piirkonna majanduslikku arengut ja rahvastiku kasvu. Oluline oli ka mõisamaade müümine ehituskruntideks.[6]

Vahetult enne I maailmasõda elas Keilas ligi 800[16], pärast sõda aga umbes 600 inimest.[6] Pidev kasv jätkus kuni 1990. aastani, mil Keilas elas üle 10 000 inimese.[72] Rahvaarvu kasvatas ka Keilas asunud Nõukogude tankipolk.

Eesti taasiseseisvumise järel hakkas Keila linna elanike arv kahaneva sündimuse ja väljarände tõttu vähenema ja 2000. aastaks langes see 1990. aasta tippajaga võrreldes ligi 11%. Järgmise kümne aasta jooksul pööras aga elanike arv taas tõusuteele ning 2011. aastal elas Statistikaameti andmetel Keilas 9806 inimest.[73] Linna asustustihedus on nüüdisajal 925,7 inimest ruutkilomeetri kohta. Ligi pool Keila linna territooriumist on tihedamini asustatud, ülejäänud maa-alal on metsad, heinamaad ja sood.[2]

Keila loomulik iive on viimastel aastatel olnud positiivne, 2013. aastal sündis linnas 124 last ja suri 88 inimest. Ülalpeetavate määr oli 2013. aastal 50,3.[74]

2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Keila elanikkonnast eestlasi 82,8%, venelasi 12,07%, ukrainlasi 1,77%, soomlasi 0,89%, valgevenelasi 0,68% ja teisi rahvusi 1,79%.[75]

2014. aasta alguse seisuga elas Keilas Statistikaameti andmetel 9751[3] ja Rahvastikuregistri andmetel 9748 inimest.

Rahvuslik koosseis aastatel 1970–2011[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvus 1970[76] 1979[77] 1989[78] 2000[79] 2011[80]
arv % arv % arv % arv % arv %
Kokku 5594 100 7194 100 10072 100 9388 100 9763 100
eestlased 4621 82,61 5573 77,47 7094 70,43 7773 82,80 8291 84,92
venelased 673 12,03 1191 16,56 2177 21,61 1133 12,07 1078 11,04
ukrainlased 79 1,41 116 1,61 299 2,97 166 1,77 139 1,42
soomlased 88 1,57 105 1,46 115 1,14 84 0,89 56 0,57
valgevenelased 40 0,72 60 0,83 111 1,10 64 0,68 53 0,54
leedulased 20 0,36 23 0,32 24 0,24 23 0,24 24 0,25
poolakad ... ... 8 0,11 14 0,14 10 0,11 8 0,08
tatarlased ... ... 31 0,43 43 0,43 8 0,09 7 0,07
lätlased 15 0,27 11 0,15 16 0,16 7 0,07 5 0,05
sakslased ... ... 18 0,25 23 0,23 7 0,07 10 0,10
juudid 6 0,11 5 0,07 13 0,13 1 0,01 1 0,01
muud 32 0,57 53 0,74 143 1,42 112 1,19 91 0,93

Liiklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maanteedest läbivad linna Tallinna–Paldiski maantee, Keila–Haapsalu maantee, Keila–Ääsmäe tee ja Keila–Ohtu tee.

Tallinna–Keila raudtee hargneb Keilas Riisipere ja Paldiski suunas.

Töötavad bussiliinid K11 ja K12.[81]

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila linn

Keskajal oli Keila mõis lähipiirkonna põllumajanduslik keskus. Lisaks põlluharimisele tegeleti mõisas 17. sajandi lõpus kalkunikasvatusega, 19. ja 20. sajandi vahetusel peeti friisi tõugu veiseid ja itaalia tõugu kanu. Keila kirikumõisas tegeleti peamiselt mesindusega.[16]

16. sajandil vabadele möldritele renditud mõisa vesiveski tegutses kuni 1940. aastateni. Veski pais purustati 1941. aastal, kuid veski töötas veel mõned aastad abimootoriga.[6]

Keskajast on olemas andmed Keilas tegutsevate kõrtside kohta (enne Liivi sõda tegutses viis kõrtsi[6]). Mõisa pruulikoda rajati 1694. aastal, mille asemele ehitati 19. sajandil väike õllevabrik (hävis põlengus 1904. aastal), kus valmistati ka karastusjooke. Tänapäeval seisavad Keila jõe lähedal mõisa piiritusetehase varemed, mis töötas lühikest aega aastatel 1888–1896.[16] Keilas toodetakse taas õlut alates 2014. aastast, kui alustas käsitööõllesid valmistav OÜ Lehe Pruulikoda.[82]

20. sajandil oli Keilas küllaltki hästi esindatud tekstiilitööstus. Sajandi alguses oli tegev aurujõudu kasutav mõisa värvalitöökoda. 1918. aastal hakkas tööle villakraasimis- ja ketrusvabrik.[16] Tuula teel asunud riidevabriku hooned lammutati 2013. aastal.

Võrdlevat linnageograafiat uurinud Edgar Kant on kirjutanud, et Keila rahvaarvu kasv aastatel 1922–1934 (22,8%) on küll peamiselt tänu võlgu viimasel viiel aastal seal töötavale tekstiilivabrikule. 1930. aastate keskel liigitas Kant majandusgeograafiliselt Keilat Tallinna peasüsteemis tagamaa sõltlasasulaks – peakeskuse ja välisvööndi vahel asetseva abikeskuste vööndi lääne- ja edelasektoris Paldiski kõrval teiseks tähtsamaks asulaks.[83]

Pagaritooteid valmistasid Keila elanikele väikesed pagariärid. Teise maailmasõja järel tegutses Keilas esialgu kaks leivatehast, kus töö käis käsitsi.[16] 1971. aastal elektriahjudega tööd alustanud ETK leivatehas suleti 2003. aastal.[84] Hoone lammutati ja selle asemele ehitati Selveri kauplus.

Keila suurim kauplus on Rõõmu Kaubamaja, mis on tegutsenud Keila Tarbijate Ühistu poena erinevate nimede all juba Nõukogude Liidu aegadest. Keila TÜ-l on Keilas kokku kolm poodi – lisaks Rõõmu kaubamajale ka Jaama ja Keila kauplus. Samuti asub Keilas Säästumarket ja alates 25. juuli 2013 Grossi Toidukaubad. 12. märtsil 2015 avati Maxima X kauplus. 30. november 2011 avati Bauhof Group AS-i kauplus.

1956. aastal loodi Keilas Eesti esimene[6] kolhoosiehituse organisatsioon – Keila KEN (Kolhoosidevaheline Ehitusnõukogu), mis sai hiljem nimeks Harju KEK (Kolhoosidevaheline Ehituskontor).[85] Harju KEK-ist sai üks olulisemaid linna arengu mõjutajaid pärastsõjajärgsel perioodil[49]. 1978. aastal seoses märkimisväärse kasvuga sai ettevõtte uueks nimeks Harju Kolhoosiehituskoondis[85] (nimes sisalduv akronüüm jäi endiseks).

Nõukogude ajast pärit Keila kõrgeimad tööstushooned (rajatud 1976. aastal) kuulusid Keila Teraviljasaaduste Eksperimentaalkombinaadile [16] (rahvasuus tuntud ka kui Terko). Tänapäeval kannab ettevõte nime Keila Veskid AS.

Linna joogiveega varustamisega tegeleb 1997. aastal asutatud AS Keila Vesi, mis kuulub täies ulatuses linnavalitsusele.[86] Keila joogivesi tuleb kambrium-vendi põhjaveekihist ning seda on kvaliteedilt nimetatud üheks Eesti parimate sekka kuuluvaks.[87]

Suuremad ettevõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ensto tootmishoone Keilas.

Nüüdisaja põhilisteks tööandjateks on Keilas peamiselt tööstus-, jaemüügi ja transpordiettevõtted, näiteks:

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1930. aastal Vabadussõja mälestusmärgina ehitatud algkooli hoone.

Esimesed jäljed Keilas toimuvast haridustegevusest ilmnesid 17. sajandist, kui kirikuõpetaja Anton Heidrich (1659–1692) andis vaimuliku sisuga õpperaamatu abil leeriõpetust. Selle juurde kuulus lugemisoskuse omandamine ning katekismuse ja kirikulaulude õppimine. 1724. aastal ehitati pastoraadi juurde koolihoone. Seejärel puudub haridustegevuse kohta teave rohkem kui sajandi jooksul. 1820. aastal palkas pastor Otto Reinhold von Holtz kaks lugemisõpetajat, kes käisid kihelkonnas lugemist ja piiblilugu õpetamas.[89]

Järjepidevus haridustegevuses sai alguse 1867. aastal, kui Keilast kolme kilomeetri kaugusel avati Väljaotsa talus kool. Esialgu toimus õpe kahel, alates 1872. aastast kolmel päeval nädalas. Õpilasi oli alla kümne. Ruumikitsikuse tõttu koliti 1886. aastal Kruusiaugule, kus õppetöö toimus kolmes klassis viiel päeval nädalas. Õpetati vene keelt, aritmeetikat, emakeelt, laulmist, piiblilugu ja katekismust. Õppetöö toimus seal kuni aastani 1918. Aastatel 1907–1911 töötas Keilas Eesti Rahvahariduse Seltsi eestikeelne erakool, mis suleti tsaarivõimu ametnike poolt. Aastal 1912 alustas Keilas tööd venekeelne kolmeklassiline kool, kuhu toodi 1918. aastal üle Kruusiaugu õpilased ja õppetöö hakkas toimuma eesti keeles. Aastal 1919 sai koolist kuueklassiline algkool ja 139 õpilasele andis õpetust viis õpetajat. Aastal 1930 ehitati Keilasse Eesti Vabadussõjas langenute mälestuseks uus algkooli hoone.[89]

Nõukogude ajal muudeti kool seitsmeklassiliseks ning 1954. aastal asutati keskkool, kus õppis 477 õpilast ja 29 õpetajat. 1946/1947. õppeaastast tegutsenud vene õppekeelega klassidest moodustati 1967. aastal II Keskkool. I Keskkoolis toimus õpe eesti keeles. Pidevalt kasvava õpilaste arvu tõttu ehitati 19591960 vana hoone lähedusse uus koolimaja, mida omakorda laiendati aastatel 1967–1968. Aastal 1964 hakkas Keilas tegutsema muusikakool. 1965. aastal ületas Keila koolide õpilaste arv 1000 piiri. I Keskkool kolis 1975. aastal Põhja tänavale. 1978. aastal eraldati I Keskkoolist Keila Algkool[89], mis oli 1980. aastatel Eesti suurim neljaklassiline algkool.

Taasiseseisvumise järel sai I Keskkoolist Keila Gümnaasium ning II Keskkoolist Keila Vene Gümnaasium (hiljem sai nimeks Keila Ühisgümnaasium). 2009. aastal liideti algkool ja Keila Gümnaasium üheks Keila Kooliks, mida haldab Keila Hariduse Sihtasutus.[90] 2010. aasta lõpus kolis Keila Kool Põhja tänavalt uude koolihoonesse (aadressil Ehitajate tee 1).[91] Samas hoones tegutsevad ka Keila Muusikakool ja Harju Maakonnaraamatukogu. Peale nimetatud koolide tegutseb Keilas ka kuueklassiline Erakool Läte.[92] Õpilaste arv oli 2007. aasta alguses kõikides koolides kokku 1872.[93]

Meedia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa KP Keila Rajoonikomitee ja Keila Rajooni TSN häälekandjana ilmus 1953–1962 Keilas Kollektiivne Töö, mis oli eestikeelne ajaleht. Aastatel 1950–1952 oli see tuntud nimega Bolševistlik Sõna. Ajalehe ilmumine lõppes seoses Keila rajooni liitmisega Harju rajooniga.

1991–1995 anti välja ajalehte Keila Leht, mida toimetas Maarika Seppius. 1995–2006 tunti seda nime all Lääne-Harju Ekspress ning enne ilmumise lõpetamist ka lihtsalt Harju Ekspress.[94]

2001. aastast anti kord kuus välja Keila linna infolehte (25. mai 2001 – 21. september 2007; kokku 94 numbrit). 5. oktoobril 2007 hakkas ilmuma Keila Leht. Selle peatoimetajad on olnud Doris Matteus, Kadi Kroon-Laur ja alates 2012. aasta algusest Agu Veetamm.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila Kultuurikeskus.

Keila kultuuriloo alguseks võib pidada 1865. aastat, mil Max Wilhelm Fick asutas lühikest aega tegutsenud meeskoori. 1876. aastal asutati Jakob Maabergi eestvõtmisel segakoor. Keila Laulu ja Muusika Selts loodi aastal 1890 ja meeskoor uuesti aastal 1896.[16] 1897. aastast on andmeid ka Keilas tegutsenud puhkpilliorkestrist.[95]

Aastal 1885 toimus esimene Keila laulupäev, kus osales 18 koori koos 300 lauljaga. Sellel üritusel esitati ka Keila esimene näitemäng. Järgmised laulupäevad toimusid aastatel 1895, 1897, 1898 ja 1927. Vahepealne mõõn oli tingitud sellest, et Keila Laulu ja Muusika Selts lõpetas tegevuse 1910. aastatel ning see taastati aastal 1923. Aastal 1900 asutati Keila Pritsimeeste Selts ja 1908 Keila Rahvahariduse Selts.[16]

Aastal 1935 moodustati kõikidest Keilas tegutsevatest seltsidest ühine organisatsioon, mille nimeks sai Keila Rahvamaja. Rahvamaja tegutses algselt pritsumajas, kuid Teise maailmasõja ajal hoone hävis ja seetõttu koliti endisse vallamajja. Aastal 1956 valmis kultuurimaja, mida alates 1997. aastast kutsutakse Keila Kultuurikeskuseks. Tänapäeval toimuvad seal kontserdid, etendused ja huvitegevus.[96] Näiteks käib Kultuurikeskuses koos Keila Linnaorkester.[95] Kontserttegevust korraldab ka Keila Muusikakool, kus asub ühtlasi Keila linna uusim ja hea akustikaga kontserdisaal.

Keila mõisa endises peahoones tegutseb tänapäeval Harjumaa Muuseum.

1883. aastal asutas Jakob Maaberg Keila esimese laenu-raamatukogu, mis tegutses 9 aastat. Aastal 1919 avati lugejatele Keila Rahvahariduse Seltsi raamatukogu, mis anti 1938. aastal linnale. 1941. aastal oli raamatukogus 3500 köidet. Aastatel 1957–2012 paiknes raamatukogu kultuurimajas,[97] misjärel koliti Keila Kooli põhikooli ja gümnaasiumi majja,[98] kus tegutseb tänapäeval Harjumaa Maakonnaraamatukogu nime all. Raamatukogus on 2011. aasta 1. jaanuari seisuga 82 684 raamatut, millest 63 547 on eestikeelsed.[99]

1989. aastal sai aasta varem asutatud Harjumaa Muuseum ruumid Keila mõisa peahoones. Muuseum kogub, näitab ja säilitab Harjumaa ajaloo ja kultuurilooga seotud materjale. Muuseumil on oma kodulooline ja erialane raamatukogu.[6] Aastal 2010 avati Paldiskis Harjumaa muuseumi filiaal – Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum.[100]

"Udupilte" näidati 20. sajandi alguses pritsimajas. Eesti iseseisvuse ajal toimusid kinoetendused rahvamajas. Pärast Teist maailmasõda alustas tegevust väikekino Keila ja 1952. aastal valmis kino Saluut.[16] Saluudi hiilgeaegadel olid filmiseansid koguni kolm korda päevas. 1986. aastal valmis hoone juurdeehitus. 1995. aastal taasavati hoone moodsa meelelahutuspaigana, kus ühe katuse alla koondusid kino, baar, diskosaal ja kasiino. Praegusel ajal asuvad hoones pangakontor, ilukeskus ja kohvik[101]. Nüüdisajal toimuvad kinoseansid paar korda kuus Kultuurikeskuses.

1997. aastal asutas Keila Linnavolikogu Keila kultuuripreemia.[102]

Kultuurimälestised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Keila kultuurimälestised

Keilas asub 5 ajaloomälestist, 4 arheoloogiamälestist, 10 ehitismälestist ning 40 kunstimälestist ehk kokku 58 kultuurimälestist (kuna Keila kirikuaed on arvel nii arheoloogia- kui ka ehitismälestisena).

Keila kirik on Harju maakonna suurim maakirik.

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keilas on esindatud erinevaid konfessioone: EELK Miikaeli kogudus, Keila Baptistikogudus, Uusapostliku Kiriku kogudus, Eesti Metodisti Kiriku Keila kogudus, Seitsmenda Päeva Adventistide Keila kogudus.[103]

Lisaks Miikaeli kogudusele kuuluva Keila kiriku asuvad linnas veel Keila Uusapostlik kirik, Keila Baptisti kirik, Keila Metodisti kirik ja adventistide kirik. Miikaeli koguduse majas peab oma teenistusi ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik.

Sport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aprillis 1907 toimus Eesti esimene ametlik jooksuvõistlus. 25 versta pikkuse jooksu Keilast Tallinna võitis maadleja J. Loorberg.[104] Linna esimene spordiühing, Keila Spordi Ring, loodi 1922. aastal Ernst Kuljuse ja Karl Vasko eestvõttel.[105]

Keilaga on seotud ka 1912. aasta sügisel toimunud Eestimaa esimene ametlik võidusõit autodele, mis peeti Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi näituse ajal. Sõit toimus marsruudil Tallinn–Keila–Risti–Tallinn. Läbisõiduks ettenähtud viis tundi andis keskmiseks kiiruseks 39 km/h. Võidusõidust võttis osa kolm autot. Võitjaks tuli tallinlaste vendade Hanshofide[106] juhtud Darracq.[107]

Keilas tegutsevad Keila JK, Keila Kergejõustikuklubi TIPP, Keila Korvpallikool, Keila Võrkpallikool ja teised klubid.

Linna edelaosas asuvad Keila terviserajad, kus asuvad jooksu-, suusa-, rulluisu- ja taldrikugolfirajad ning jalgpalliväljakud. Piirkonna haldamiseks asutas linnavalitsus 28. augustil 2007 SA Keila Terviserajad, mis anti 2013. aasta augustis üle Keila tervisekeskusele.[108]

Keilas on korraldatud kuumaõhupallide võistlusi.[109] Esimene võistlus peeti 2000. aastal ja idee tulenes sellest, et Keila sõpruslinnad Birštonas Leedus ja Sigulda Lätis on mõlemad oma riigi kuumaõhupallinduse keskused.[110]

Tervishoid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1865 saabus neljaks aastaks Keilasse tööle esimene arst Eduard Georg Fick. Esimene apteek alustas tegevust aastal 1889. Seejärel oli võimalik arstiabi saada aastatel 1901–1903 ja siis mõneaastase vahega alates aastast 1907 (välja arvatud esimese maailmasõja ajal). Aastal 1909 osteti arstile oma maja ja selle kõrvalhoones avati kuue kohaga vaestehospidal, mille kohta pärinevad viimased teated aastast 1913. Iseseisvusperioodil Keilas haiglat polnud. 1930. aastate lõpus töötas linnas kolm üldarsti, üks hambaarst ja loomaarst.[16]

Esimene haigla (linna- ja maa-ambulatoorium) hakkas Keilas tegutsema 1944. aastal vanas ja madalas puumajas (Jaama 11, lammutati 1992. aastal). 1963. aastal koliti endisse Keila rajooni parteikomitee hoonesse Keskväljakul.[6] 1970. aastate lõpus töötas Keila polikliinikus 29 ja haiglas 8 arsti.[16] Suur haiglakompleks valmis aastatel 1989–1991 [6] Keila Männiku serval Pargi 30 (voodikohtade arvu poolest vabariigi kolmas kliinik), mis sai tuntuks oma põletusravi osakonna tõttu.[111] Aastal 2003 lõpetati Keila haigla kui riigiasutuse tegevus ning selle vara anti üle sihtasutusele Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH). PERH viis järk-järgult aktiivraviosakonnad Keilast oma Mustamäe korpusse ning Keilas pakuti edaspidi vaid hooldus- ja järelraviteenuseid. Aastal 2011 viis PERH järelraviosakonna üle Hiiu korpusse ning müüs Keila haigla hooldusravi kliiniku uuele omanikule, kes peaks pärast hoonete remonti osutama hooldusraviteenuseid peamiselt Lääne-Harjumaa elanikele.[112] Peale hooldusravikliiniku töötavad Keilas veel nelja perearstiga Keila Perearstikeskus, kahe perearstiga Aira Perearstikeskus[113], mõni hambaravikabinet ja apteegid.

Päästeameti depoo Keilas.

Turvalisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne-Harju politseijaoskond asub alates 2014. aastast Keilas.[114][115]

Kohaliku tuletõrje sünniaastaks loetakse 1901. Keila päästekomando paiknes 2002. aastani Uuel tänaval raudtee ääres vabatahtliku tuletõrje hoones, kust koliti 2003 Ülejõe teele. 2014. aasta seisuga töötas komandos 1+26 meest.

Juhtimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila linnapea ametikett.

Keila linna juhitakse vastavalt Keila linna põhimäärusele.[116]

Keila linnavalitsus ja linnavolikogu asuvad aadressil Keskväljak 11. 2015. aasta seisuga on linnapea Enno Fels ja linnavolikogu esimees Tanel Mõistus ning linnavalitsuses koalitsiooni moodustavad vastavalt 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimise järel sõlmitud koalitsioonileppele Reformierakond (juhtiv erakond), Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja valimisliit Sõbralik Keila[117].

Pea kogu taasiseseisvumisaja on linnavõimu eesotsas olnud Reformierakond. Vaid pool aastat (aprillist kuni oktoobrini 2006) oli võimul fraktsioon Tasakaal, mille moodustasid kaks sõltumatut volikogu liiget ning Isamaaliidu, Keskerakonna ja seni valimisliitu Linnakodanike Liit kuulunud linnavolikogu liikmed[118].

Lähedus Tallinnale aitab kaasa sellele, et Keila kuulub Eesti jõukaimate omavalitsuste sekka[119]. Põhiosa linna sissetulekust annab üksikisiku tulumaksu laekumine. Samas on linnajuhtidele ette heidetud suurt laenukoormust, mis moodustas 2013. aasta lõpu seisuga 117% põhitegevuse tulust, ja eelarveaukude lappimist läbi riigieraldiste mittesihipärase kasutamise.[120]

Keila linnapead, linnavanemad ja täitevkomitee esimehed[121]
Nimi Ametinimetus Ametiaeg
Johann Nikolai Tähe linnavanem 1. mai 1938 – 16. august 1940
Madis Povel linnavanema asetäitja 16. august 1940 – 10. veebruar 1941
täitevkomitee esimees 10. veebruar 1941 – 28. august 1941
Gustav Kulp linnavanema ajutine kohusetäitja 28. august 1941 – 12. detsember 1941
Otto Pärnsalu linnapea 12. detsember 1941 – 26. september 1944
Täitevkomitee esimehed
Jaan Lemberg 26. september 1944 – 31. märts 1945
Lembit Malva 31. märts 1945 – 23. oktoober 1946
Voldemar Elb 23. oktoober 1946 – 24. august 1949
Hilli Katai 24. august 1949 – 6. jaanuar 1951
Sirje Kimer 6. jaanuar 1951 – 6. detsember 1951
Mihkel Adra 6. detsember 1951 – 9. märts 1953
Vladimir Merbach 9. märts 1953 – 11. märts 1955
Anna Laur 11. märts 1955 – 20. märts 1957
Ivan (Juhan) Ipits 20. märts 1957 – 29. märts 1963
Ludmilla Kutnik 29. märts 1963 – 1. juuli 1975
Aino Kullo 1. juuli 1975 – 30. juuni 1987
Peeter Kõresaar 30. juuni 1987 – 1. veebruar 1990
Andres Pärt 1. veebruar 1990 – 6. detsember 1990
Linnapead
Andres Pärt 6. detsember 1990 – 12. juuli 1994
Sulev Jürgenson aselinnapea linnapea kohustes 12. juuli 1994 – 10. aprill 1995
Leino Mägi 10. aprill 1995 – 21. märts 2003
Tarvi Miilits abilinnapea linnapea kohustes 21. märts 2003 – 25. märts 2003
Ago Kokser 25. märts 2003 – 4. aprill 2006
Enno Fels abilinnapea linnapea asendajana 4. aprill 2006 – 25. aprill 2006
Mati Õunloo 25. aprill – 26. september 2006
Kaur Kaasik Aaslav abilinnapea linnapea asendajana 26. september 2006 – 3. oktoober 2006
Tanel Mõistus 3. oktoober 2006 – 3. september 2012
Enno Fels 4. september 2012 –

Keilaga seotud silmapaistvaid isikuid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keilas on elanud kirjanikud Helvi Jürisson, Ain Kalmus ja Erik Tohvri.[122] Eduard Vilde veetis oma elu viimase suve 1933. aastal õe pool Keilas.[123] Siin linnas on sündinud ja elanud ka kirjanik Ilmar Külvet ning siin on õppinud ja töötanud ajaloolane Aivar Põldvee. Keilat on oma teostes kujutanud Padisel sündinud kirjanik Arved Viirlaid. Linnas on elanud kirjanik Tiina Laanem.

Keilas on sündinud näiteks Jekaterina Golovatenko, Otto Reinhold von Holtz, Konstantin Jalari, Tõnu Karu, Tarmo Leinatamm, Astrid Lepa, Raivo Mets, Martin Neithal, Raimo Nõu, Rauno Pehka, Kaia Philips, Koit Pikaro, Tiit Randveer, Reeli Reinaus, Ago Silde, Arvo Tinni ja Oskar Üpraus.

Aastakümneid on ema juures Keilas suviti elanud Hillar Palamets.[124]

Keila kiriku juures on viimse puhkepaiga leidnud mõned Eesti kultuuriloole tähtsad isikud nagu vaimulik ja kirjamees Otto Reinhold von Holtz, dirigent ja helilooja Otto Hermann ning Saku Õlletehasele alguse pannud õllekoja asutanud Karl Friedrich von Rehbinder.[33] Kiriku juurde on maetud ka Estonia esimene kutseline dirigent Otto Hermann ja rahandustegelane, Eesti Panga presidendi ametist loobunud Vello Vensel.

Rootsi suurvõimu-aegne Eestimaa kuberner Philipp von Scheiding on kahtlemata üks tähelepanuväärsemaid Keilaga seotud isikuid.[125] 1906–1921 oli Keila Miikaeli Koguduse õpetajaks Jakob Kukk, kellest sai Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku esimene piiskop[30]. Keila kirikus alustas oma vaimulikuteed ka praegune EELK peapiiskop Urmas Viilma.

15. aprillil 1912 uppus Titanic. Ellujäänute hulgas oli ainus teadaolevalt Titanicul olnud eestlane, Keilast pärit Hermann Rägastik, kes töötas laeval 2. inseneri-assistendina. Ta loksus päästevööga 10 tundi ookeanis, kuni pääses Briti auriku pardale.[126]

Keilas tegutseb Aado Salumäe, kes on üks tuntumaid Eesti mudellendureid. Nõukogude aja lõpul tõi Tallinnas asuv Noorte Tehnikaspordi Maja Eestisse AN-12 lennuki, millele pealinnas kohta ei leitud ja mis Salumäe ettepanekul toodi Keila kõrvale Valksesse Karjakülla viiva tee äärde. Sestsaati on lennukit kasutanud Keila Mudellennu Klubi ja selles asub töökoda, kus ehitatakse mudellennukeid.[127]

Keilas on elanud korvpallurid Nagel ja Taavi Reigam, töötanud Teet Laur, Priit Tomson ja Aleksei Tammiste. Siin on töötanud kümnevõistleja Uno Palu, elab rallimees Toomas Diener, kümnevõistleja Sven Reintak ja on töötanud rallimees Heiki Ohu.

Keilas on elanud ja töötanud või elavad arhitekt Arnold Väli, ajaloolane ja ajakirjanik Hillar Nahkmann, geoloogid Elmar Kala, Helle ning Rein Perens, telekunstnik Tiiu Übi, teatrimees Peeter Volkonski ja muusik ning laulukirjutaja Oleg Sõlg. Samuti graafik ja infokaartide koostaja Olev Soans ning tema tütar, kirjanik-kunstnik Kerttu Soans. Lisaks ajakirjanikud Rain Kelk, Raul Valdma, Tõnu Ojala, Andrus Nilk ja Erik Lillo, ajaloolane Jüri Kuuskemaa, muusik Heini Vaikmaa, teoloogid Ado Köögardal ja Robert Kannukene, meedik ja sportlane Katrin Rehemaa, ujuja Indrek Sei, kunagine Tallinna kesklinna vanem Hannes Kuhlbach, jurist Kristi Rande, lasketreener ja vabadusvõitleja Ülo Jõgi ning mälumängur ja insener Robert Helde, tõlkija Ursula Põks, Riigikogu eksliige Leino Mägi, matemaatik Aksel Telgmaa, muusik ja õpetaja Märt Hunt ning ta tütar, muusik Kadri Hunt ja muusikaõpetaja Koit Kirber.

Sõpruslinnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keila linnal on sõprussidemed kuue linna või vallaga.[128] Tšiathuraga on sõlmitud koostöölepe.

Pilte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Mõõdetud Maa-ameti kaardirakenduselt X-GIS.
  2. Andmed pärinevad Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudist.
  3. "Keikæl. Kegel. Keila" andmetel oli tegemist kivihoonetega, "Eesti arhitektuur" räägib puumajadest.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Statistikaamet, vaadatud 27.05.2015.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Tutvustus ja asukoht". keila.ee. Kasutatud 25.06.2014.
  3. 3,0 3,1 RV0241: RAHVASTIK SOO, VANUSE JA HALDUSÜKSUSE VÕI ASUSTUSÜKSUSE LIIGI JÄRGI, 1. JAANUAR Statistikaamet
  4. 4,0 4,1 "Keila". www.eestigiid.ee. Kasutatud 02.11.2011.
  5. 5,0 5,1 "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Koostanud ja toimetanud Anti Selart. Tartu 2012. Lk 181.
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 6,13 6,14 6,15 6,16 6,17 6,18 Heli Nurger. "Keikæl, Kegel, Keila". OÜ Infotrükk, 2003. ISBN 9985-915-6-0.
  7. 7,0 7,1 "Ajalugu". keila.ee. Kasutatud 06.11.2011.
  8. 8,0 8,1 "Eesti arhitektuur 3". Üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn. Valgus, 1997. Lk 20–21.
  9. Liivi Aarma. "Põhja-Eesti kirikud, kogudused ja vaimulikud. Matriklid 1525–1885". Tallinn, 2005. Lk 73.
  10. 10,0 10,1 Tõnu Raid. "Eesti teedevõrgu kujunemine". Tallinn, 2005. Lk 200–201.
  11. Endel Varep. Keila. – Harju rajoonis. Artiklite kogumik Tallinn 1974, lk 348–353; lk 351.
  12. Keila rongiinfo.xtreemhost.com
  13. Eesti Raudteemuuseum Haapsalus
  14. Elektriraudtee kutsub huvilisi nimekonkursile GoodNews, 15. juuli 2013
  15. "Elektriraudtee liinidel sõidavad tänasest esimesed uued rongid" Postimees Tallinn City, 1. juuli 2013
  16. 16,00 16,01 16,02 16,03 16,04 16,05 16,06 16,07 16,08 16,09 16,10 16,11 16,12 16,13 16,14 16,15 16,16 16,17 16,18 16,19 Heino Gustavson. "Keila". Eesti Raamat, 1979.
  17. 17,0 17,1 "Retk Mudaaugu–Keila matkarajal ehk loodus linna lähedal". www.loodusajakiri.ee. Kasutatud 08.11.2011.
  18. "Keskmine õhutemperatuur (°C) 1971–2000". www.emhi.ee. Kasutatud 08.11.2011.
  19. "Sademete hulk (mm) 1971–2000". www.emhi.ee. Kasutatud 08.11.2011.
  20. "Tuule kiirus (m/s) 1971–2000". www.emhi.ee. Kasutatud 08.11.2011.
  21. "Päikese paiste kestus (tundides) 1971–2000". www.emhi.ee. Kasutatud 08.11.2011.
  22. 22,0 22,1 "Eesti jõed". Koostaja Arvi Järvekülg. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu, 2001. Lk 501–507.
  23. 23,0 23,1 23,2 23,3 23,4 Keila jõe vasaku haru veevoolu taasavamise ja ökoloogilise tervendamise eelprojekt (2010).
  24. 24,0 24,1 24,2 24,3 Keila mõisapargi hoolduskava. Lk 22.
  25. 25,0 25,1 Keila Liivaaugu tamm
  26. Keskkonnaregistri avalik teenus.
  27. 27,0 27,1 Fotod: Keila Jõepark on koduks suurimale Eestis elavale nahkhiireliigile. eestielu.delfi.ee. 13.08.2012.
  28. Suurvidevlane. bio.edu.ee.
  29. Keila linna üldplaneering. EKA linnaplaneerimise labor. 2002.
  30. 30,0 30,1 30,2 30,3 "Keila kiriku ajalugu". www.eelk.ee. Kasutatud 07.11.2011.
  31. 31,0 31,1 31,2 "Linnus". www.hmk.ee. Kasutatud 02.11.2011.
  32. "Eesti ajalugu. Eesti keskaeg". Koostanud ja toimetanud Anti Selart. Tartu, 2012. Lk 230.
  33. 33,0 33,1 33,2 Keila kiriku ajalugu
  34. Tõnu Raid. "Eesti teedevõrgu kujunemine". Tallinn, 2005. Lk 136.
  35. Eerik Selli. "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Valgus. Tallinn, 1976. Lk 30–32.
  36. 36,0 36,1 Eerik Selli. "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Valgus. Tallinn, 1976. Lk 38–44.
  37. Küllo Arjakas (2010). "Eesti Raudtee 140. Sissevaateid ajalukku". Tallinn. Lk 42.
  38. "Eesti esimest raudteed kutsuti apelsiniraudteeks" Imeline Ajalugu, 8. veebruar 2012
  39. "FOTOD: Keila aastal 1918" eestielu.delfi.ee, 24. veebruar 2012
  40. "Riiklise sideteenistuse 1927.a. käsiraamat". Kirjastus Side. Lk 88.
  41. Eerik Selli. "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Valgus. Tallinn, 1976. Lk 121–122.
  42. Keila linna juubel tuleb koos laulupeoga. 18.01.2013. eestielu.delfi.ee
  43. "Keila rajoon (1950–1962)". www.eha.ee. Kasutatud 10.11.2011.
  44. Uwe Gnadenteich: "Keila ja Paldiski käivad aastatetaguse võla pärast kohut" Postimees, 2. juuli 2012
  45. "Erki Fels: Paldiski katlamaja laenust – ehk ükski heategu ei jää karistuseta" Eesti Elu, 19. oktoober 2012
  46. "Keilas avati tervisekeskuse ujula" Delfi, 26. mai 2001
  47. Keila vallajuhid loodavad linna ja valla ühinemise eeloleva aasta jooksul läbi viia, delfi.ee, 3. märts 2014.
  48. Keila Leht, 20. juuni 2014, lk 4.
  49. 49,0 49,1 Keskväljak 6 asuva kinnistu hoonestamise eritingimused.
  50. 50,0 50,1 Keila keskväljakule tuleb kool. 25.05.2012. eestielu.delfi.ee
  51. Vabadussõja mälestusmärk – Keila algkooli hoone. Kultuurimälestis. Kultuurimälestiste riiklik register.
  52. Postmodernism Eestis 1980. aastail. Krista Kodres. "Ilus maja, kaunis ruum". Tallinn, 2001.
  53. Uudised. 1985.
  54. Ain Padrik. "Tehnotalituse hoone Keilas". Ehituskunst 4. Eesti NSV Arhitektide Liidu aastaraamat 1984. Lk 26.
  55. River Tomera: Keila sport põhineb paljus entusiasmil. 14.02.2014. eestielu.delfi.ee
  56. Konkurss. Eesti Teraskonstruktsiooniühingu koduleht
  57. Aivar Kriiska jt. "Eesti ajaloo atlas". Tallinn, 2006. Lk 126.
  58. 58,0 58,1 Mart Kalm. "Eesti 20. sajandi arhitektuur". Tallinn, 2001. Lk 260.
  59. "Sada sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri" – Lilian Hansar. "Stalinistlik rajoonikeskus". Eesti Arhitektuurimuuseum, 2014. Lk 170.
  60. Foto nr 0-5371. Rahvusarhiivi Fotode andmebaas.
  61. Kultuurikeskus. keila.ee.
  62. Keila Tarbijate Kooperatiivi kaubamaja. Rahvusarhiivi Fotode andmebaas.
  63. Keskväljak 15 majal uus omanik. 27.04.2012. eestielu.delfi.ee
  64. "Harju rajoonis. Artiklite kogumik". Tallinn, 1974. Lk 348–353.
  65. 65,0 65,1 65,2 Hubert Matve. Eesti sillaehitus. Tallinn: TTÜ Kirjastus, 2004. Lk 77
  66. 66,0 66,1 Mairo Rääsk. Eesti sillad. Kirjastus Tänapäev, 2006. Lk 14–15
  67. Sergei Bažeža. Keila leht. 15.06.2012.
  68. Algab Paldiski maantee uuendamine. Harju Elu. 10.10.2014.
  69. "Tallinna-Paldiski maantee eelprojekt Keilas. Tulemuslikkuse analüüs. 2011
  70. 70,0 70,1 Keila sild valmib tänavu jõuluks. Harju Elu. 30.01.2015.
  71. Keila linn saab viienda silla. Harju Elu arhiiv. 9.03.2012.
  72. 72,0 72,1 Eesti Entsüklopeedia, 12. köide. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003.
  73. 73,0 73,1 Omavalitsusüksuste võrdlus, Statistikaameti piirkondlik portaal (vaadatud 8. juunil 2011).
  74. http://www.stat.ee/ppe-55754
  75. "Rahvus. Emakeel. Võõrkeelte oskus". pub.stat.ee. Kasutatud 07.11.2011.
  76. Население районов, городов и поселков городского типа Эстонской ССР : по данным Всесоюзной переписи населения на 15 января 1970 года. Таллинн, 1972.
  77. Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk. 27
  78. Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk. 32
  79. Päring Statistikaameti andmebaasist
  80. Päring Statistikaameti andmebaasist
  81. Keila koduleht: transport
  82. "Keila õlletootja: kevadel vajame suuremat tootmisvõimsust" Äripäev, 9. oktoober 2014
  83. Edgar Kant (2007). "Eesti rahvastus ja asusutus". Koostaja Ott Kurs. Tartu: Ilmamaa. Lk 142–145.
  84. "ETK Leib lõpetab Keila tsehhis tootmise ja koondab töötajad" Eesti Päevaleht, 26. november 2003
  85. 85,0 85,1 "Harju KEK. Uudised".. www.harjukek.ee. Kasutatud 14.11.2011.
  86. Keila Vesi: tegevusalad
  87. "Keila joogivesi tuleb 200m sügavuselt" Eesti Elu, 7. detsember 2010
  88. "Ettevõtte otsing". www.emateab.ee. Kasutatud 12.11.2011.
  89. 89,0 89,1 89,2 "Koolilugu". www.keilakool.ee. Kasutatud 09.11.2011.
  90. "1. septembrist alustas tööd Keila kool" Õpetajate Leht, 4. september 2009
  91. "Galerii: Keila kool kolis uude majja". www.tallinnapostimees.ee. Kasutatud 09.11.2011.
  92. Erakool Läte
  93. "Tere kool!". web.keila.ee. Kasutatud 09.11.2011.
  94. "Täna ilmub Keila Lehe 200. number" Keila Leht, 3. veebruar 2012 (lehel eestielu.delfi.ee)
  95. 95,0 95,1 Keila Linnaorkester
  96. "Keila Kultuurikeskus".. keila.ee. Kasutatud 14.11.2011.
  97. "Harjumaa Maakonnaraamatukogu. Ajalugu".. www.hcl.ee. Kasutatud 14.11.2011.
  98. "Keila raamatukogu jõudis koju".. eestielu.delfi.ee. Kasutatud 29.07.2013.
  99. "Harjumaa Maakonnaraamatukogu. Eestikeelne kirjandus".. www.hcl.ee. Kasutatud 14.11.2011.
  100. "Harjumaa Muuseum".. www.hmk.ee. Kasutatud 14.11.2011.
  101. Enne ja nüüd: Keila kino Saluut. 02.12.2012. eestielu.delfi.ee
  102. Kultuuripreemia. www.keila.ee.
  103. Kirikukogudused Keilas keila.ee
  104. "XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm". I osa. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2002. Lk 165.
  105. Rein Tammis: "90 aastat jalgpalli Keilas" Keila Leht/ Eesti Elu, 26. august 2012
  106. Valdeko Vende (1989). "Esimesest autost viimase voorimeheni". Tallinn: Perioodika. Lk 78–79.
  107. Orkaani kiirusel läbi Eesti- ja Liivimaa. Eesti Maanteemuuseum.
  108. Keila Terviserajad
  109. Enn Heinsoo: "Keila kohal hakkavad võistlema kuumaõhupallid" Postimees, 30. august 2001
  110. "Kuumaõhupalliga taevas – eufooria tagatud" Eesti Ekspress, 25. mai 2008
  111. "Patsiendi sugulased süüdistavad haiglat hoolimatuses".. uudised.err.ee. Kasutatud 15.11.2011.
  112. "Keila osakond".. www.hooldusravi.ee. Kasutatud 3.4.2015.
  113. "Perearstikeskus".. keila.ee. Kasutatud 26.01.2014.
  114. "Politsei kolis Keilas uude majja" Harju Elu, 8. august 2014
  115. "Keila tulevases politseimajas algasid ehitustööd" Keila Leht, 25. oktoober 2013
  116. Keila linna põhimäärus Elektrooniline Riigi Teataja
  117. Koalitsioonilepe 1. novembrist 2013 keila linn
  118. Volikogus uus koalitsioon Keila infoleht, 21. aprill 2006
  119. "Rikkad ja vaesed omavalitsused" Eesti Päevaleht, 28. juuni 1999
  120. "Keila makseraskustes. Linnajuhid eitavad probleeme" Äripäev, 22. oktoober 2014
  121. Keila linnapead, linnavanemad ja täitevkomitee esimehed Keila linna koduleht (vaadatud 7. juunil 2013)
  122. Keila linn Statistikaamet
  123. Palametsa pajatused: Keila mägi – Keila esimene keskus. www.eestielu.ee. 1.02.2015.
  124. Ajaloolane Hillar Palamets: ma ei käi Keilas mitte suvitamas, vaid suvel elamas eestielu.ee, 11.01.2015.
  125. Aivar Põldvee (1990). "Kilde Keila ajaloost". – "Harjumaa ja harjulased". Koostaja Ahto Kaljusaar. Tallinn: Perioodika. Lk 17–28.
  126. "XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm". I osa. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2002. Lk 103.
  127. "Keilas tehakse lennuki sees väikseid lennukeid" Eesti Elu, 3. november 2013
  128. "Sõpruslinnad". keila.ee. Kasutatud 29.06.2014.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Johanna Lahesalu. Keila minevikust, Tallinn, 1973.
  • Ed. Lahesalu. Vene revolutsiooni- ja saksa okupatsioonipäevilt Keilas, Keila: E. Lahesalu 1936.
  • Keila linnale vapp ja lipp. Uus Eesti, 1. oktoober 1938, nr 269, lk 9.
  • Heino Gustavson. Keila, Tallinn: Eesti Raamat 1979.
  • Mati Mandel. Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses, Keila: Harju Muuseum 1994.
  • Mati Mandel. Traagiline suvi 1941 Keilas, Keila: Harjumaa Muuseum 2001.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: