Harilik pohl

Allikas: Vikipeedia
Harilik pohl
Vaccinium vitis-idaea 20060824 001.jpg
Kaitsestaatus
G5 ({{{status_system}}})[1]
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Kanarbikulaadsed Ericales
Sugukond: Kanarbikulised Ericaceae
Perekond: Mustikas Vaccinium
Liik: Harilik pohl
Ladinakeelne nimetus
Vaccinium vitis-idaea
Linnaeus (1753)

Harilik pohl ehk pohl ehk palukas (Vaccinium vitis-idaea) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas.

Eesti maarahvas on pohla kutsunud veel järgmiste nimedega: paluk, poolamari, poolgad ja kuradimari.[2]

Pohla lähedased sugulased on mustikas, jõhvikas ja sinikas.

Alamliigid ja nende levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilikul pohlal eristatakse kahte alamliiki:

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pohla õied.

Põhialamliigi kääbuspõõsa varred kasvavad 5–25 (30) cm kõrguseks,[2] Põhja-Ameerikas levinud alamliik tavaliselt 5–15 [5] (harva kuni 20[6]) cm kõrguseks.

Pohla kahesugulised õied on kaheli õiekattega ning asuvad 3–12 kaupa tipmises kobaras. Õietupp ja -kroon on liitlehised (tupp- ja kroonlehed on kokku kasvanud). Õietupp on väike, valkjasroheline või roosakas, kolmnurksete tipmetega. Õiekroon on 4–6,5 mm pikkune, kelluka kujuline, 4–5 tipmega, avatud suudmega ja väljaulatuva emakakaelaga.[2]

Lehed on 8–20 (35) mm pikkused ja 5–15 mm laiused, nahkjad, ellipsit meenutava kujuga, natuke tagasipöördunud ja terve servaga, lühikese rootsuga. Lehed on pealt läikivad, rohelised kuni tumerohelised ja alt heledamad (mattrohelised), püsivad vartel 2–4 aastat.[2]

Pohla viljaks on ümar mari, mis on enne valmimist valge kuni roosakas ja pärast valmimist punane kuni tumepunane. Marja läbimõõt on 7–12 mm.[2] Seemned on ligi 1 mm pikkused.[7]

Taime maa-aluse osa moodustavad juurestik ja risoom. Juured on võrdlemisi maapinnalähedased, kasvades sügavusel 5–28 cm. Juurestikus võib moodustuda peajuur.[5] 4–5 aasta vanustel taimedel kasvab uinuvatest pungadest risoom, mis ei tõuse kunagi maapinnale. Värvuselt on risoom algul valge kuni roosakas, hiljem helepruun ning hõredalt kaetud soomusjate alalehtedega.[5]

Kogenematu silm võib pohla segi ajada leesikaga, kelle marjad on jahused ja maitsetud.

Sarnasus leesikaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pohl sarnaneb leesikaga, kes kasvab sageli pohlale iseloomulikes kasvukohtades. Leesika mari on pohla omast pisem ning maitselt jahune. Leesika lehed on pohla omast kitsamad (kitsenevad ühtlaselt varre suunas) ning lehe alumisel küljel ei esine pohlale omaseid tumedaid laike.[8]

Kasvukohad ja -tingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pohl kasvab suurel territooriumil põhjapoolkeralEuraasias ja Põhja-Ameerikas. Peamisteks kasvupiirkondadeks on okasmetsad ja tundra. Kasvukohtadeks võivad olla: valgusrikkad metsad, sood, rabad, taiga, nõmmed, tuulised kaljurüngad, paljad neemed, liivaluited, rusukalded, kuivad ja kivised mäenõlvad ning mäetipud.[5][4] Euraasias tõuseb pohl mägedes kuni 3800[3], Põhja-Ameerikas kuni 2400 meetri kõrgusele[5].

Harilik pohl Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik pohl on levinud üle Eesti ja kasvab peamiselt männimetsades ja kuivemates rabaservades. Kasvupinnaseks on enamasti hästi vett läbilaskvad liivased mullad või turvasmullad. Metsatüüpidest on esindatud kõige rohkem palumetsad, millele järgnevad nõmme-, loo-, raba- ja soometsad. Kõige vähem leidub pohla laanemetsas. Pohla kasvukohas võib sageli kohata ka tema lähedast sugulast – mustikat.[2]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik pohl kasvab enamasti õhukestel noortel mineraalmuldadel ja turvasmuldadel. Mullad on sageli toitainetevaesed ja vähese kaltsiumisisaldusega, kuid võivad sisaldada rohkelt kõdunevat orgaanilist materjali. Mulla pH on enamasti happeline või väga happeline. Happelise reaktsiooni teket soodustavad okaspuude mahavarisenud ja aeglaselt kõdunevad okkad. Kõige paremat kasvu näitavad pohlad pinnasel, mille pH on vahemikus 4,0–4,9. Mulla lähtekivimiks võivad olla liivakivi, gneiss, graniit, moreen jm.[5]

Pohlad on igihaljad, säilitades lehed ka talvel.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik pohl kasvab üsna hästi piirkondades, kus talved on külmad ja suved jahedad. Ta talub kehvasti suviseid kõrgeid õhutemperatuure.[6] Pohla kääbuspõõsad on väga vastupidavad madalatele negatiivsetele õhutemperatuuridele ja võivad kasvada lähisarktilise kliimavöötme väga karmides ilmastikutingimustes. Talvel võib harilik pohl levila põhjapoolsemates piirkondades taluda õhutemperatuure kuni −45 °C.[9] Enamasti aitab karmile talvele vastu pidada kaitsev lumikate. Lume puudumisel saavad pohla pungad külmakahjustusi, kui negatiivsed õhutemperatuurid langevad alla −25...−32 °C.[7] Sama vastupidav on külmadele ka Põhja-Ameerikas kasvav hariliku pohla alamliik subsp. minus. Alaska taigavööndis on aasta keskmine õhutemperatuur −6,7 °C ning sademeid esineb aastas keskmiselt 210 mm.[5]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik pohl paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt. Peamiseks paljunemisviisiks on risoomiharudega vegetatiivne paljunemine. 4–5 aasta vanustel taimedel hakkavad risoomid kasvama uinuvatest pungadest. Maapinna alla jäävast risoomist kasvab uus taimeharu 10–50 cm kaugusel emataimest.[2] Risoomid võivad kasvada üksikuna või paarikaupa ühe ruutmeetri suurusel pinnal. Vanemad ja suuremad pohlakolooniad võivad olla jagunenud (külmakahjustuste, põlengute ja loomade toitumise tõttu) mitmeks eraldiseisvaks tütarkolooniaks.[5]

Õistaimedel (k.a pohlal) valmivad seemned vilja sees, millest tuleneb hõimkonna nimetus katteseemnetaimed.

Soojema kliimaga levikupiirkondades õitsevad pohlad kasvuperioodi ajal kaks korda. Õitsemise ajal on optimaalne õhutemperatuur 15...20 °C.[7] Alla 10° ja üle 25° õhutemperatuurid võivad märkimisväärselt marjasaaki vähendada.[10] Pohla õisi tolmeldavad putukad ning nendest arenevad viljad koos seemnetega. Isetolmlemise puhul jääb pohlasaak ligi kaks korda väiksemaks kui risttolmlemise puhul.[7] Seemned lähevad idanema vaid soodsatel tingimustel, kui nad satuvad lagedamas kohas piisava niiskusega mulda. Värskete seemnete idanevus on kuni 76,5%.[5]

Lähisarktilise kliimavöötme karmides ilmastikuoludes võivad maapinnal roomavad pohlavarred juurduda.[5]

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pohla esmase ja risoomist tõusnud puhma eluiga on 10–15 aastat. Maapealsete varte areng kestab 3–5 aastat ning lõpeb pärast õitsemist. Uued võrsed kasvavad varre alumise osa uinuvatest pungadest. Selline tsükkel kordub 4–5 korda. Lehtede eluiga on 2–4 aastat.[2]

Fenoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku pohla fenoloogiline areng sõltub suurel määral taime kasvukoha kliimast, mis omakorda sõltub suuresti geograafilisest laiusest. Lehtede kasv saab alguse tavaliselt mai keskel – juuni alguses. Levila lõunaosas toimub see märtsis, põhjaosas mai lõpust kuni juuni alguseni. Vegetatiivsete pungade moodustumine algab varsti pärast lehtede kasvu algust. Vanad lehed alustavad fotosünteesi protsessi ligi kaks nädalat pärast pungade avanemist.[5]

Võrsete kasv lõpeb tavaliselt juuli keskel. Õied kasvavad välja eelmisel kasvuperioodil moodustunud õiepungadest. Levila soojema kliimaga piirkondades õitsevad pohlad kasvuperioodi jooksul tavaliselt kaks korda, andes aastas kaks marjasaaki.[5] Eestis õitsevad pohlad mai lõpus juuni alguses, vahel teist korda sügisel[2]. Külmemas kliimas õitsevad pohlad 19–27, soojemas 9–18 päeva. Marjad valmivad umbes 78–84 (90 [10]) ööpäeva pärast õitsemise lõppu.[5]

Fenoloogiline areng võib olla seotud lumikatte sulamisega. Alaska sisemaal ilmnevad esimesed märgid kasvuperioodi algusest kaks nädalat pärast lume sulamist ning õitsemise kõrghooaeg saabub umbes kuus nädalat pärast lumikatte kadumist. Kevadised külmad võivad taimede fenoloogilist arengut pidurdada. Juured ja risoomid kasvavad aktiivselt kahel perioodil aastas – varakevadel ja sügisel.[5]

Koht ökosüsteemis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuusepüüde toidulauast moodustavad pohlamarjad märkimisväärse osa.

Põhja-Ameerika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsloomad hindavad pohla taime tema igihaljuse tõttu ning pohla osatähtsus toidus on kõrgem karmima kliimaga piirkondades, kus toiduvalik pole kuigi suur. Toitainete sisaldus lehtedes ja võrsetes saavutab suurima väärtuse suve lõpus. 100 grammist pohlataimedest saavad metsloomad energiat ligi 509 kcal[viide?]. Taimed sisaldavad valkusid 5–6%, kaltsiumi, magneesiumi, naatriumi, rauda jm. Eriti oluline on pohlataimede osakaal (25% ja üle selle) põtrade ja põhjapõtrade toidus. Põdrad saavad talvel taimed kätte kuni poolemeetrise lumekihi alt. Teiste taimi tarbivate loomade hulka kuuluvad: baribalid (Ursus americanus), ameerika valgejänesed (Lepus arcticus), ameerika jänesed (Lepus americanus) jt.[5]

Veelgi tähtsamat osa täidavad ökosüsteemis pohla marjad, millest toituvad paljud imetajad ja linnud. Üle talve lume all seisnud marju süüakse kevadest kuni järgmise saagi valmimiseni. Näiteks Alaska sisemaal moodustavad pohlamarjad kuusepüüde toidust kuni 40%. Paljudes piirkondades on pohlamarjad hädavajalikuks toiduallikaks kevadel põhja poole rändavatele lindudele. Pohladest ei ütle ära ronk, faasan, lumepüü, kajakad, haned, püüd, kanalised, kirde-leeklind (Piranga olivacea), ida-sinilind (Sialia sialis), rästad jt. Puna-leethiir sööb suurtes kogustes marju sügisperioodil. Hilissügisel toitub punarebane märkimisväärsel hulgal pohladest. Väikenärilised toituvad marjadest meelsasti ka talvel, kaevates urud lume sisse. Baribali jaoks on marjad olulisel kohal eelkõige Alaskas. Ületalve lume all seisnud marju asuvad karud sööma kohe pärast lumikatte sulamist. Uuesti saavad marjad osaks karu toidumenüüst sügisel. Pohladest ei ütle ära ka jääkarud ja ida-vöötoravad.[5]

Euraasia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euraasias on hariliku pohla koht ökosüsteemis sama tähtis kui Põhja-Ameerikas. Õitsemisperioodil korjavad nektarit ja samal ajal tolmeldavad suuri pohlakolooniad paljud putukad, kellest tähtsamad on kimalased ja mesilased.[11] Pohla taimed on toiduks põtradele, põhjapõtradele, jänestele (valgejänes, halljänes) jt.[12] Marjad on toiduks pruunkarudele, ahmidele, huntidele, ilvestele, metsnugistele, rebastele, jänestele, metsistele, tetredele, laanepüüdele jt.[11][12] Väga hea marjasaagi tõttu võivad linnud oma äralendu talvitusaladele edasi lükata. Rikkalikul saagiaastal lahkuvad rästaslased alles siis, kui maa kattub lumega.[11]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saiaviilud pohlamoosiaga.
Rootsipärane verivorst pohlamoosiga.
Pohladest saab valmistada morssi.

Loomariigis hinnatud pohli korjavad usinalt ka inimesed. Peamised tootjariigid on Rootsi, Soome ja Venemaa. Neile järgnevad Norra, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Jaapan, Saksamaa, Kanada ja Alaska.[13] Euroopas kogutakse metsadest aasta jooksul 10 000 – 55 000 tonni pohla marjasid.[7] Kanadas (peamiselt Newfoundlandis) 40–500 tonni (keskmiselt ligi 100 tonni).[13]

Eestis on väga hea kuni keskmise pohla saagikusega metsi ligikaudu 20 000 tuhat hektarit. Parimat saaki annavad raiesmikud, kus metsa alustaimestik pole pärast puude langetamist ja väljavedu eriti kahjustada saanud. Keskmisel saagiaastal on Eesti metsade pohlasaaki hinnatud 120-le ja heal saagiaastal 250 tonnile.[14]

Kasutus rahvameditsiinis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pohla lehtedes leidub arbutiini ning nendest valmistatud teed või keedist on rahvameditsiinis kasutatud uriinierituse soodustamiseks, neeru- ja põievaevuste puhul ja reuma raviks.[15]

Kultiveerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval pole hariliku pohla kultiveerimine kuigi laialdaselt levinud. Peamiselt kultiveeritakse taimi marjade saamiseks, vähesel määral kasutatakse neid ka pinnakattena[16]. Pohla kultiveerimisega alustati Skandinaavias 20. sajandi teises pooles.[7] Esimene kultivar selekteeriti välja 1969. aastal Hollandis ilutaimedena kasvatatavate isendite hulgast. Esialgu kultiveeriti pohli vaid Euroopas; Põhja-Ameerikasse introdutseeriti esimesed kultivarid 1995. aastal.[13] Nüüdisajal tuntakse üle 20 kultivari.[6]

Kulinaaria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pohla marju on juba sajandeid kasutanud Euraasia põhjaosas elavad rahvad. Eriti hinnatud on pohlad Rootsis, Soomes, Norras, Venemaal, Eestis jm. Pohli kasutasid ka Põhja-Ameerika põhjaosa põlisrahvad. Marju tarbitakse nii värskelt, külmutatult kui ka termiliselt töödelduna. Neist saab valmistada moosi, mahla, siirupit, morssi, kastmeid, koogitäidist jne. Samuti leiavad marjad kasutust mitmesuguste toitude (nt lihatoidud, jogurtid, jäätised) lisandina.[10] Eestis rahvustoitude hulka kuulub traditsiooniliselt verivorst koos pohlamoosiga.[17]

Värskete marjade toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pohla marjad sisaldavad arbutiini (4,44%), hüdrofiilseid karboksüülhappeid (2,27–3,05%), kvertsetiini (146 mg ühe kilogrammi kohta), bensoehapet (toimib loodusliku säilitusainena) jm.[18]

Toitained[19]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Kalorsus 52,6 kcal
Vesi 86,3 g
Süsivesikud 11,5 g
Fruktoos 4,2 g
Glükoos 4,3 g
Sahharoos 0,2 g
Tärklis 0,1 g
Kiudained 3,7 g
Valgud 0,8 g
Lipiidid 1,2 g
Tuhk 0,3 g
Toiteelemendid[19]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaalium (K) 89,0 mg
Kaltsium (Ca) 20,0 mg
Fosfor (P) 16,0 mg
Magneesium (Mg) 9,0 mg
Mangaan (Mn) 3,2 mg
Naatrium (Na) 2,0 mg
Raud (Fe) 0,4 mg
Vask (Cu) 0,07 mg
Tsink (Zn) 0,18 mg
Jood (I) 0,15 μg
Kroom (Cr) 1,0 μg
Vitamiinid[19]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
C 11,0 mg
A 1,75 µg
β-karoteen 21 µg
B1 0,05 mg
B2 0,04 mg
B3 0,50 mg
B5 0,12 mg
B6 0,01 mg
E 1,6 mg
Folaadid 2,0 µg

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Vaccinium vitis-idaea – L".. www.natureserve.org, Kasutatud 12.12.2011. (inglise)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Pohl – täiendav info".. bio.edu.ee, Kasutatud 10.12.2011.
  3. 3,0 3,1 "Vaccinium vitis-idaea Linnaeus. Flora of China".. www.efloras.org, Kasutatud 10.12.2011. (inglise)
  4. 4,0 4,1 "Vaccinium vitis-idaea Linnaeus. Flora of North-America".. www.efloras.org, Kasutatud 10.12.2011. (inglise)
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 "Vaccinium vitis-idaea".. www.fs.fed.us, Kasutatud 10.12.2011.
  6. 6,0 6,1 6,2 Chittaranjan Kole. "Wild Crop Relatives: Genomic and Breeding Resources: Temperate Fruits". Springer; 1st Edition, 2011. ISBN 978-3642160561.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Jules Janick, Robert E. Paull. "The Encyclopedia of Fruit & Nuts". CABI, 2008. ISBN 978-0851996387.
  8. Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets. "Eesti elusloodus". Varrak, 2001. ISBN 9985-3-0499-3.
  9. "Vaccinium vitis-idaea".. davesgarden.com, Kasutatud 11.12.2011.
  10. 10,0 10,1 10,2 "Biology & Culture Of The Lingonberry, Vaccinium vitis-idaea". www.prairie-elements.ca, Kasutatud 13.12.2011. (inglise)
  11. 11,0 11,1 11,2 "Cowberry".. www.luontoportti.com, Kasutatud 13.12.2011.
  12. 12,0 12,1 "Ягоды Красноярского края".. krasnoyarsk.drugiegoroda.ru, Kasutatud 13.12.2011.
  13. 13,0 13,1 13,2 L. Burt and R. Penhallegon. "Economic Evaluation of Lingonberry Production in Oregon". extension.oregonstate.edu, 2003. Oregon State University. (PDF) Kasutatud 14.12.2011. (inglise)
  14. Taimi Paal. "Metsamarjade ja seente varud ning kasutamine Eestis". (Metsanduslikud uurimused XXXI, 131–140. ISSN 1406-9954). mivana.emu.ee, 1999. (PDF) Kasutatud 14.12.2011.
  15. "Harilik pohl". www.studioviridis.ee, Kasutatud 13.12.2011.
  16. "Pohl". www.aiasober.ee, Kasutatud 14.12.2011.
  17. "Tüüpilised tooted ja toidud". www.eestitoit.ee, Kasutatud 13.12.2011.
  18. "Lingonberry Benefits and Side Effects". www.zhion.com, Kasutatud 13.12.2011. (inglise)
  19. 19,0 19,1 19,2 "Lingonberry, raw". www.foodcomp.dk, Kasutatud 13.12.2011. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]