Liivi keel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
liivi keel (līvõ kēļ, rāndakēļ)
Kõneldakse Lätis
Piirkonnad Põhja-Euroopa
Kokku kõnelejaid umbes 20[1]
Keelesugulus uurali keeled

 soomeugri keeled
  soome-permi keeled
   läänemeresoome keeled
    liivi keel

Ametlik staatus
Ametlik keel -
Keelekoodid
ISO 639-2 fiu (teised soomeugri keeled)
ISO 639-3 liv
Liivi keele leviala Lätis aastatel 1100 ja 1900.
Liivi keele leviala Lätis aastatel 1100 ja 1900.

Liivi keel (līvõ kēļ, rāndakēļ) on läänemeresoome keelte lõunarühma kuuluv keel, ajalooliselt liivlaste emakeel.

Liivi keelt on kõneldud praeguse Läti maa-alal mõlemal pool Liivi lahte. Idapoolsete Salatsi liivlaste keel hääbus 19. sajandil. Kuramaa liivi keelt kõneldakse tänapäevani. Viimane liivi keelt emakeelena rääkinud inimene suri 2013. aastal[2]. Teise keelena räägib liivi keelt Lätis umbes 20 inimest[1]. Kokku on registreerinud ennast liivlaseks ametliku Läti statistika järgi 200 inimest[3].

Nimetust rannakeel (rāndakēļ) kasutasid Kuramaa liivlased. Kuramaa liivi keelt jaotatakse idamurdeks ja läänemurdeks. Kirjakeeleks on kujunenud idamurre, reeglina õpetatakse seda ka ülikoolides.

Uurali keelkonna kõigile keeltele omaselt on liivi keel soovõrdne, selles puudub grammatiliselt sugu.

Klassifitseerimine ja ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lingvistide seiskohad liivi keele paiknemisest läänemeresoome keelepuul on aja jooksul muutunud. Esimesena soome-ugri keelte suguluse kohta käiva teooria esitanud Otto Donner (aastal 1879) paigutas liivi keele teistest läänemeresoome keeltest sama kaugel kui lapi (saami) keele. Eemil Nestor Setälä (1917) järgi jagunesid läänemeresoome keeled edela- ( liivi, eesti, vadja) ja kirdeharuks. Heikki Ojansuu (1922) arvates kuulus esimesse ka läänesoome keel. Lauri Kettuneni (1940) mudelis olid algkeele järglased ida- ja lääneharu, viimane lahknes omakorda liivi, põhjaeesti ja häme keelteks, kusjuures liivi ja põhjaeesti segunemisel olevat tekkinud lõunaeesti keel. Lingvistilisi näiteid oma oletuste kinnituseks ta ei esitanud. Paul Ariste (1956) pooldas Setälä kaksikjaotust.[4]

Arvo Laanesti (1972) järgi jaotuvad läänemersoome keeled keskuseks ja astmevahelduse toimimisalast välja jäänud perifeeriaks, viimasesse kuuluvad liivi ja vepsa keeled. Terho Itkoneni (1972) keelepuul on läänemeresoome algkeelel kolm järglast ning liivi keel kuulub koos eesti ja vadja keelega ühte neist. Eino Koponeni (1991) keeleandmeid mittekasutava täpsustuse järgi on sellel rühmal kaks otsest järglast: muinasliivi ja muinaseesti. Paul Alvrel (1973) kuulub liivi keel ühte rühma põhjaeesti ja läänesoomega. See Peipsist idas paiknenud rühm olevat lahknenud siis, kui liivlaste esivanemad rändasid edelasse, ülejäänud aga järvest põhja poolt möödudes läände. Pekka Sammallahti (1977) väitel lõhenes läänemeresoome algkeel, kust lõunaeesti keel oli juba eraldunud, põhjaläänemeresoomeks ja lõunaläänemeresoomeks, viimane hargenes omakorda liivi, põhjaeesti, edelasoome keelteks. Kalevi Wiiki (1996) kohaselt jagunes algkeel ranniku- ja sisemaamurdeks, rannikumurre omakorda hämeks ja põhjaeestiks, kusjuures viimane hõlmas ka hilisemat liivi keelt. Temagi ei kasuta oma oletuste põhjendamiseks keeleandmeid.[4]

Liivi keele paiknemine läänemeresoome keelepuul Petri Kallio ja Valter Langi järgi

Tiit-Rein Viitso (1978, 2008) analüüsi kohaselt on algkeele järglaskolmik ugala (ehk lõunaeesti), liivi ja neeva (ülejäänud), kus liivi keel võis olla nii esimene kui teine lahkneja, aga võib-olla ka pärineda liivi ja ugala ühisest keelejärgust.[5] Osaliselt Viitso tööle põhinev Petri Kallio (2014) peab kõige põhjendatumaks varianti, kus liivi keel (täpsemalt sellele eelnenud vorm riialahe-läänemeresoome) on teine läänemeresoome keeleühtsusest lahkneja pärast lõunaeesti (sisemaa-läänemeresoome) keelt. Lahknemise põhjustajaks peab ta alates 2. sajandist aset leidnud tüüpiliste tarandkalmete levikut Ranniku-Eestist Sise-Eestisse ja Põhja-Lätti.[6] Arheoloog Valter Lang, kes lähtub Kallio seisukohtadest, ei näe arheoloogilises aineses liivi keele varast lahknemist märkivaid muutusi, kuna omanäoline liivi arheoloogiline kultuur ilmus alles 10. sajandil. Samas arvab ta, et keele- ja kultuurimuutus ei pidanudki käima käsikäes, ja liivi keele varane eraldumine on siiski tõenäoline juba sellepärast, et Koiva jõgikond, Väina alamjooks ja Põhja-Kuramaa oli kogu 1. aastatuhande jooksul ülejäänud läänemeresoome keelealast suhteliselt eraldatud.[7]

Liivi keel on pikalt arenenud balti keelte kõrval, seetõttu on tal nendega märkimisväärseid ühisjooni. Eriti läti keelega on olulised vastasikused mõjutused. Tiit-Rein Viitso hinnangul paistab liivi keel veel olevat olnud eraldi kontaktis nii Eesti ja Soome lääneranniku murrete kui ka lõunaeesti ning isegi vepsa-lüüdi-lõunakarjala alaga.[8]

Petri Kallio dateerib liivi algkeele, st kunagise ühtse liivi keele, mis polnud veel Kuramaa ja Salatsi murreteks jagunenud, aastasse 1500+-100. Ta põhjendab seda asjaoluga, et 13. sajandi alguse Henriku Liivimaa kroonika liivi keelenäited olevat selgelt lahknemisest varasemast perioodist, Thomas Hiärne 1665. aastast pärinev liivi sõnaloend aga tähistavat hiljuti murreteks jagunenud keelt.[9] Valter Lang seostab liivi keele kaheks murdeks jagunemist 14.–16. sajandil toimunud Kuramaa rannakülade liivistumisega ning murrete täienemisega hiliste eesti ja läti laenudega.[10]

Tähestik[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi kirjakeele tähestikus on 45 tähte, see on kombinatsioon eesti ja läti tähestikust. Liivi tähestikus leidub tähti, mida pole eesti ega läti tähestikus, näiteks Ǟ (pikk Ä) ja Ȭ (pikk Õ).

a A, ā Ā, ä Ä, ǟ Ǟ, b B, d D, ḑ Ḑ, e E, ē Ē, f F, g G, h H, i I, ī Ī, j J, k K, l L, ļ Ļ, m M, n N, ņ Ņ, o O, ō Ō, ȯ Ȯ, ȱ Ȱ, (ö Ö), (ȫ Ȫ), õ Õ, ȭ Ȭ, p P, r R, ŗ Ŗ, s S, š Š, t T, ţ Ț, u U, ū Ū, v V, (y Y), (ȳ Ȳ), z Z, ž Ž

Sulgudes toodud tähed esinevad ainult võõrnimedes ja/või on nende kasutamisest tänapäeval loobutud (ö, ȫ ja y, ȳ).

NB! Tehnilistel põhjustel, näiteks kui kirjutusmasinal pole kõiki vajalikke tähti või arvutitarkvara ei võimalda kõigi tähtede kasutamist, on kasutatud mitmeid lihtsustusi või asendusi. Näiteks ḑ asemel d' või ǟ asemel ä'.

Hääldus[muuda | muuda lähteteksti]

Liivikeelne paberossireklaam ajast enne Teist maailmasõda: "Kõige populaarsem pabeross Lätis: Rokoko. 20 tk – 35 santiimi."

Kriips (ˉ) tähe peal märgib pikka täishäälikut: Ēstimō (Eestimaa), (puu). Pikad kaashäälikud märgitakse sõna keskel kahe tähega, sõna lõpus ühe tähega: kim (kümme). Märk (¸) tähistab palataliseeritud kaashäälikut: tūļi (tuuline). Õ täht järgsilpides märgib Õ ja A vahepealset häälikut: pȭzõz (põõsas). Punkt O tähel (Ȯ) märgib madalat Õ-häälikut: vȯn (õnn). Kuni 1995. aastani märgiti seda häälikut O või Õ tähega.

Rõhk on sõna esimesel silbil. Sõnades esineb kolme tüüpi silbiintonatsioone: ühtlane, katkendlik ja langev. Katkendlik ja langev intonatsioon võivad eristada tähendust.

Asesõnad[muuda | muuda lähteteksti]

Isikulised asesõnad[muuda | muuda lähteteksti]

Ainsus
1Sg mina 2Sg sina 3Sg tema
Nominatiiv minā / ma sinā / sa tämā / ta
Genitiiv min sin täm
Daativ minnõn sinnõn tämmõn
Translatiiv-Komitatiiv minkõks sinkõks tämkõks
Partitiiv mīnda sīnda tǟnda
Inessiiv minsõ sinsõ tämsõ
Elatiiv minstõ sinstõ tämstõ
Illatiiv minnõ(z) sinnõ(z) tämmõ(z)
Mitmus
1Pl meie 2Pl teie 3Pl nemad
Nominatiiv mēg tēg ne
Genitiiv mäd täd nänt
Daativ mäddõn täddõn näntõn
Translatiiv-Komitatiiv mädkõks tädkõks näntkõks
Partitiiv mēḑi tēḑi nēḑi
Inessiiv mēši tēši nēši
Elatiiv mēšti tēšti nēšti
Illatiiv mēži tēži nēži

Näitavad asesõnad[muuda | muuda lähteteksti]

Ainsus see Mitmus need
Nominatiiv se ne
Genitiiv sīe nänt
Daativ sīen näntõn
Translatiiv-Komitatiiv sīekõks näntkõks
Partitiiv siedā nēḑi
Inessiiv sīesõ nēši
Elatiiv sīestõ nēšti
Illatiiv sīezõ nēži

Keelenäiteid[muuda | muuda lähteteksti]

Meie Isa palve idaliivi murdes (1905)
Meie Isa palve idaliivi murdes (1870)
Meie Isa palve lääneliivi murdes (1905)
Meie Isa palve lääneliivi murdes (1870)
Tēriņtš! 
Tere!
Jõvā ūomõg! / Jõvvõ ūomõgt! 
Tere hommikust!
Jõvā pǟva! / Jõvvõ päuvõ! 
Tere päevast!
Tienū! 
Tänan!
Pōlaks! 
Palun!
Vȯndzist Ūdtāigastõ! 
Head uut aastat!
Tämpõ um pūolpǟva 
Täna on laupäev
ikš, kakš, kuolm, nēļa, vīž, kūž, seis, kōdõks, īdõks, kim 
üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme

Uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi keelt on teaduslikult uurinud teiste hulgas soome keeleadlased Lauri Kettunen, Lauri Posti ja Kalevi Wiik, eesti keeleteadlased Eduard Vääri, Tiit-Rein Viitso, Tõnu Karma, Karl Pajusalu, liivi keeleteadlane Valts Ernštreits ning Eberhard Winkler ja Tor Tveite. Liivi rahvaluulet on kogunud ja uurinud Oskar Loorits (liivlaste seas tuntud kui Valdapǟ).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 unesco.org välja otsitud 20.12.10
  2. Kanadas suri viimane emakeelne liivlane. FennoUgria, 03.06.2013, välja otsitud 08.05.2014
  3. baltics-course.com välja otsitud 20.12.10
  4. 4,0 4,1 Tiit-Rein Viitso (2008). "Läänemeresoome sugulus" (lk 71–91). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 71, 76–79
  5. Tiit-Rein Viitso (2008). "Eesti keele päritolust" (lk 17–24), "Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu" (lk 46–63), "Läänemeresoome sugulus" (lk 71–91). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 20, 57–59, 61, 90
  6. Petri Kallio (2014) The Diversification of Proto-Finnic. Kogumikus: Joonas Ahola ja Frog (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki. Lk 159, 163, 165
  7. Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 245–247
  8. Viitso 2008, lk 13–14
  9. Petri Kallio (2016). Historical Phonology from Proto-Finnic to Proto-Livonian. Kogumikus: Valts Ernštreits ja Karl Pajusalu (toimetajad), "Studies on Livonian II", lk 39–65. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics 7 - 1. Tartu. Lk 61
  10. Lang 2018, lk 248

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]