Liivi keel

Allikas: Vikipeedia
liivi keel (līvõ kēļ, rāndakēļ)
Kõneldakse Lätis
Piirkonnad Põhja-Euroopa
Kokku kõnelejaid umbes 20[1]
Keelesugulus uurali keeled

 soomeugri keeled
  soome-permi keeled
   läänemeresoome keeled
    liivi keel

Ametlik staatus
Ametlik keel -
Keelekoodid
ISO 639-2 fiu (teised soomeugri keeled)
ISO 639-3 liv
Liivi keele leviala Lätis aastatel 1100 ja 1900.
Liivi keele leviala Lätis aastatel 1100 ja 1900.

Liivi keel (līvõ kēļ, rāndakēļ) on läänemeresoome keelte lõunarühma kuuluv keel.

Liivi keelt on kõneldud praeguse Läti maa-alal mõlemal pool Liivi lahte. Idapoolsete Salatsi liivlaste keel hääbus 19. sajandil. Kuramaa liivi keelt kõneldakse tänapäevani, viimane liivi keelt emakeelena rääkinud inimene suri 2013. aastal[2]. Teise keelena räägib liivi keelt Lätis umbes 20 inimest[1]. Kokku on registreerinud ennast liivlaseks ametliku Läti statistika järgi 200 inimest[3].

Nimetust rannakeel (rāndakēļ) kasutasid Kuramaa liivlased. Kuramaa liivi keelt jaotatakse idamurdeks ja läänemurdeks. Kirjakeeleks on kujunenud idamurre, reeglina õpetatakse seda ka ülikoolides.

Tähestik[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi kirjakeele tähestikus on 45 tähte, see on kombinatsioon eesti ja läti tähestikust. Liivi tähestikus leidub tähti, mida pole eesti ega läti tähestikus, näiteks Ǟ (pikk Ä) ja Ȭ (pikk Õ).

a A, ā Ā, ä Ä, ǟ Ǟ, b B, d D, ḑ Ḑ, e E, ē Ē, f F, g G, h H, i I, ī Ī, j J, k K, l L, ļ Ļ, m M, n N, ņ Ņ, o O, ō Ō, ȯ Ȯ, ȱ Ȱ, (ö Ö), (ȫ Ȫ), õ Õ, ȭ Ȭ, p P, r R, ŗ Ŗ, s S, š Š, t T, ţ Ț, u U, ū Ū, v V, (y Y), (ȳ Ȳ), z Z, ž Ž

Sulgudes toodud tähed esinevad ainult võõrnimedes ja/või on nende kasutamisest tänapäeval loobutud (ö, ȫ ja y, ȳ).

NB! Tehnilistel põhjustel, näiteks kui kirjutusmasinal pole kõiki vajalikke tähti või arvutitarkvara ei võimalda kõigi tähtede kasutamist, on kasutatud mitmeid lihtsustusi või asendusi. Näiteks ḑ asemel d' või ǟ asemel ä'.

Hääldus[muuda | muuda lähteteksti]

Liivikeelne paberossireklaam ajast enne Teist maailmasõda: "Kõige populaarsem pabeross Lätis: Rokoko. 20 tk – 35 santiimi."

Kriips (ˉ) tähe peal märgib pikka täishäälikut: Ēstimō (Eestimaa), (puu). Pikad kaashäälikud märgitakse sõna keskel kahe tähega, sõna lõpus ühe tähega: kim (kümme). Märk (¸) tähistab palataliseeritud kaashäälikut: tūļi (tuuline). Õ täht järgsilpides märgib Õ ja A vahepealset häälikut: pȭzõz (põõsas). Punkt O tähel (Ȯ) märgib madalat Õ-häälikut: vȯn (õnn). Kuni 1995. aastani märgiti seda häälikut O või Õ tähega.

Rõhk on sõna esimesel silbil. Sõnades esineb kolme tüüpi silbiintonatsioone: ühtlane, katkendlik ja langev. Katkendlik ja langev intonatsioon võivad eristada tähendust.

Asesõnad[muuda | muuda lähteteksti]

Isikulised asesõnad[muuda | muuda lähteteksti]

Ainsus
1Sg mina 2Sg sina 3Sg tema
Nominatiiv minā / ma sinā / sa tämā / ta
Genitiiv min sin täm
Daativ minnõn sinnõn tämmõn
Translatiiv-Komitatiiv minkõks sinkõks tämkõks
Partitiiv mīnda sīnda tǟnda
Inessiiv minsõ sinsõ tämsõ
Elatiiv minstõ sinstõ tämstõ
Illatiiv minnõ(z) sinnõ(z) tämmõ(z)
Mitmus
1Pl meie 2Pl teie 3Pl nemad
Nominatiiv mēg tēg ne
Genitiiv mäd täd nänt
Daativ mäddõn täddõn näntõn
Translatiiv-Komitatiiv mädkõks tädkõks näntkõks
Partitiiv mēḑi tēḑi nēḑi
Inessiiv mēši tēši nēši
Elatiiv mēšti tēšti nēšti
Illatiiv mēži tēži nēži

Näitavad asesõnad[muuda | muuda lähteteksti]

Ainsus see Mitmus need
Nominatiiv se ne
Genitiiv sīe nänt
Daativ sīen näntõn
Translatiiv-Komitatiiv sīekõks näntkõks
Partitiiv siedā nēḑi
Inessiiv sīesõ nēši
Elatiiv sīestõ nēšti
Illatiiv sīezõ nēži

Keelenäiteid[muuda | muuda lähteteksti]

Meie Isa palve idaliivi murdes (1905)
Meie Isa palve idaliivi murdes (1870)
Meie Isa palve lääneliivi murdes (1905)
Meie Isa palve lääneliivi murdes (1870)
Tēriņtš! 
Tere!
Jõvā ūomõg! / Jõvvõ ūomõgt! 
Tere hommikust!
Jõvā pǟva! / Jõvvõ päuvõ! 
Tere päevast!
Tienū! 
Tänan!
Pōlaks! 
Palun!
Vȯndzist Ūdtāigastõ! 
Head uut aastat!
Tämpõ um pūolpǟva 
Täna on laupäev
ikš, kakš, kuolm, nēļa, vīž, kūž, seis, kōdõks, īdõks, kim 
üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme

Uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi keelt on teaduslikult uurinud teiste hulgas soome keeleadlased Lauri Kettunen, Lauri Posti ja Kalevi Wiik, eesti keeleteadlased Eduard Vääri, Tiit-Rein Viitso, Tõnu Karma, Karl Pajusalu, liivi keeleteadlane Valts Ernštreits ning Eberhard Winkler ja Tor Tveite. Liivi rahvaluulet on kogunud ja uurinud Oskar Loorits (liivlaste seas tuntud kui Valdapǟ).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 unesco.org välja otsitud 20.12.10
  2. Kanadas suri viimane emakeelne liivlane. FennoUgria, 03.06.2013, välja otsitud 08.05.2014
  3. baltics-course.com välja otsitud 20.12.10

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]