Rooma riik

Allikas: Vikipeedia
Rooma riik
Rooma riigi alade laienemeise protsess
Valitsusvorm kuningriik (753509 eKr)
vabariik (510 eKr27 eKr)
keisririik:
:Lääne-Rooma (27 eKr – 476),
:Ida-Rooma (330–1453)
Pealinn Rooma
Ravenna/Konstantinoopol

Rooma riik ehk Vana-Rooma oli vanaaja riik, mis sai alguse Rooma linnast Itaalias Latiumis.

Territoorium[muuda | muuda lähteteksti]

Roomlased vallutasid kõigepealt tänapäeva Itaalia alad ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid.

Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98117), mil impeeriumi alla kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia (Inglismaa), Gallia (Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luksemburg, Šveits, osa Saksamaast), Hispaania, alad Doonaust lõunas (Baieri, Austria, Ungari, Albaania, Bulgaaria, Serbia, Horvaatia, Sloveenia ), Daakia (Rumeenia), Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan, osa Iraaki, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan), Süüria ja Juudamaa (osa Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist ja Iisraelist) ja kogu Põhja-Aafrika rannik (Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus).

Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema.

Rooma kuningriigi ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rooma kuningriik

Kuningate ajajärk (753509 eKr) oli Rooma linnriigi kujunemise aeg. Kesk-Itaalia latiinidega asustatud Latiumi maakonnas, Tiberi jõe alamjooksu (~25 km jõe suudmest) küngastele kujunesid maaharijate ja karjakasvatajate asulad, mis aja jooksul moodustasid ühtse linnriigi. Pärimuse järgi rajati Rooma linn 753 eKr Romuluse poolt ning seda aastat peeti ühtlasi roomlaste ajaarvamise alguseks.

Kuningriigi valitsemiskorraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Rooma kuningate loend, Rooma senat (Senatus Romanus)

Rooma kuningriigi (Regnum Romanum) eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas (rex). Pärimuse järgi valitsesid üksteise järel 7 kuningat: Romulus, Numa Pompilius, Tullus Hostilius, Ancus Mardus, Tarquinius Priscus, Servius Tuilius ja Tarquinius Superbus, kellest ajaloolisteks saab pidada vaid kolme viimast etruski niinimetatud Tarquinuste dünastia kuningat.

Etruskide ülemvõimu ajal arenes riik jõudsalt ning kuningavõim muutus päritavaks. Vanemate nõukogusse (senatisse) kuulunud mõjukate perekondade peadest kujunes aja jooksul patriitside aristokraatia. Patriitsiperekondadest väljapoole jäi lihtrahvas (plebeid). Vana-Rooma ühiskonnakihid-klassid kujunesid välja kuningate ajajärgust ning eksisteerisid kuni vabariigi ajajärgu lõpuni:

  • Patriitsid (ladina keeles patres – isad): põlised Rooma elanikud ja suurtsuguste suguvõsade liikmed; suurmaaomanikud ja täieõiguslikud kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks.
  • Plebeid (ld k plebs – rahvahulk): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul. Maata ja vaesunud roomlastest kodanikud – proletaarid (ld k proles – järeltulijad, lapsed) olid sõjaväeteenistusest vabastatud ja nende kodanikuõigused olid seetõttu piiratud.
  • Orjad: sõjavangid, vaesunud lihtkogukondlased või orjaturgudelt ostetud võõramaalased.

Rooma vabariigi ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Latium, Etruria, Rooma
Next.svg Pikemalt artiklis Rooma vabariik, vabariik

Vabariigi ajajärk kestis aastast 510 eKr aastani 30 eKr või aastani 27 eKr. Pärast kuninga (535 eKr–509 eKr), Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestasid patriitsid aristokraatliku vabariigi. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat konsulit. Konsulid juhatasid sõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile. Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia nobiliteet, kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.

Rooma vabariigi ja Rooma riigi lainemine ajavahemikul 218 eKr kuni 117 aastani

Vabariiklik valitsemiskorraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Vabariigi ajajärgul kujunes ka välja Rooma riigi vabariiklik valitsemiskorraldus:

Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res publika (ladina keeles ühiskondlik asi), kuna enamus ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa. 3. sajandil eKr said plebeid patriitsidega võrdsed õigused ja nad kõik kokku moodustasid Rooma kodanikkonna (ld k populus romanus – Rooma rahvas). Rooma riik oli aga oma valitsemisviisilt aristokraatlik – riigiametitesse kuulusid peamiselt patriitside ja rikaste plebeide esindajad ehk nobiliteet (ld k nobilis – tuntud).
  • Magistraadid: rahvakoosolekul valdavalt üheks aastaks valitud kollegiaalsed riigiametnikud, kellele palka ei makstud.
  • Konsulid (2 tk): kõrgeimad magistraadid ja sõjaväe juhid.
  • Preetorid (8 tk): kõrgeimad õigusemõistjad, kes tohtisid vajaduse korral asendada konsuleid ja juhtida sõjaväge.
  • Tsensorid (2 tk): nende 5 aastaks valitud ametnike ülesanne oli korraldada kodanike loendust (tsensust), koostada senaatorite nimekirju ja valvata kodanike elukommete järele.
  • Diktaator (1): määrati ametisse senati ja konsulite vahelise kokkuleppe tulemusena juhul, kui riiki valitses mingi suurem hädaoht. ½ aastase ametisoleku ajal omas diktaator piiramatud võimu, kuid oli pärast selle lõppu aruandekohustuslik.
  • Rahvatribuunid (10 tk): plebeisid esindav ametnik, kelle peakohustus oli kaitsta nende huve patriitside vastu. Rahvatribuunid võisid kokku kutsuda rahvakoosolekuid ning nad võisid panna senati otsustele peale keelu (ld k veto), kui see rikkus lihtrahva huve.
  • Senat (liikmeid 300–600): Rooma riiki valitsev riiginõukogu, mis koosnes senaatoritest (ld k senex – vanamees, rauk). Senaatoriteks olid endised ja ametis olevad magistraadid, kes kujundasid riigi sise- ja välispoliitikat, juhtisid sõjandust ja rahaasju ning esitasid rahvakoosolekule seaduseelnõusid.
  • Rahvakoosolek: ühtne rahvakoosolek puudus (hääletati sõjaväeosade või elamispiirkondade kaupa); rahvakoosolekul valiti magistraate ning hääletati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid.
Next.svg Pikemalt artiklis Rooma Senat, SPQR

Vana-Rooma sõjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Rooma armee, Leegion, Kohort, Comitatenses, Limitanei, Pretoriaanid

Kuni 2. sajandi lõpuni eKr moodustati Rooma sõjavägi maakaitseväe põhimõttel (kodanikel oli kohustus muretseda endale relvad) ning kutsuti kokku vajaduse korral. Mehed olid väeliikidesse jagatud vanuste järgi: 17–45-aastased osalesid aktiivses sõjategevuses ning 45–60-aastased moodustasid reservi. Rooma sõjaväe peamiseks väeüksuseks oli ~5000 mehest koosnev leegion (ld k legere – välja valima), mis lahinguväljal asetus väiksemate allüksustena (maniipulitena) justkui malelaua ruutudena, võimaldades suuremat liikuvust ka keerulisel maastikul.

Alates I Puunia sõjast (264–241 eKr) rajasid roomlased endale ka tugeva sõjalaevastiku. Vaenlase territooriumil viibides rajasid roomlased muldvallidest ja palktaradest kindlustatud sõjaväelaagreid, mis tagasid kaitse ootamatute kallaletungide eest. Sõjalaagritest kujunesid hiljem asulad ning anktiiklinnad.

Varane vabariik[muuda | muuda lähteteksti]

Varane vabariik, ajavahemikul 509–265 eKr, mil pärast viimase etruskist kuninga pagendamist kehtestati Roomas vabariiklik riigikorraldus. 496 eKr. aastal alistasid roomlased Regilluse järve juures latiinid ning 493 eKr sõlmisid nad latiinidega võrdõiguslikkusel põhineva liidulepingu.

Etruria alad

5. sajandil eKr olid etruskide linnriigid, Etruski kaheteistkümne linna liit Apenniini poolsaare valitsev jõud. Etruuriast laiendasid etruskid oma võimu Po madalikule ning lõuna poole Roomast edasi Latinumisse, Campaniasse ning Korsika ja Elba saarele. Umbes 540 eKr võitsid etruskid liidus Kartaagoga kreeklasi merelahingus Alalia juures. Pärast seda valitses etruskide laevastik mõnda aega kogu Vahemere loodeosa merekaubandust, kuid ertuskide langus sai alguse pärast 474. aastat eKr, kui sürakuuslased Hieroni juhtimisel purustasid Kyme lähedal etruski laevastiku. Etruskide võimsuse murdsid latiinide tõus Latinumis ja samniitide tõus Campanias. Põhja-Itaalias surusid etruskidele peale gallid, lõunast tungis peale tugevnev Rooma ja aastaks 283 eKr suutsid roomlased etruskid täielikult alistada.

Latiini liit[muuda | muuda lähteteksti]

Latiinide liit ja Liidu alade põhilised linnad
Next.svg Pikemalt artiklis Latiinide liit, Latiini sõda, Regilluse järve lahing

4. sajandil eKr ajasid roomlased Lõuna-Latiumist välja sõjaka volskide hõimu, 396 eKr. aastal vallutasid etruskidelt Veji linna ja lõid latiinide hõimudega liidu. Latiinide liit oli ligikaudu 30 muistse Rooma lähedal asunud Latiumi piirkonna küla ja hõimu vastastikuseks kaitseks organiseeritud konföderatsioon. Liit loodi algselt kaitseks ümbritsevalt aladelt pärinevate vaenlaste (etruskide) vastu ja selle juhtrolli kandis Alba Longa linn Keltidest gallide uue invasiooni oht soodustas latiini liidu tugevnemist.

Rooma kasvav võim viis selleni, et Rooma hakkas liidus järk-järgult domineerima. Liitlased polnud rahul Rooma ülemvõimuga ja nad nõudsid, et üks konsulitest ja pooled senaatorid valitaks liitlaste hulgast. 340 eKr – puhkes nn liitlaste sõda Rooma ja Latiumi liitlaste vahel, kes nõudsid võrdseid õigusi. Latiinide sõja tulemusel, peale Rooma võitu saadeti liit laiali 338 eKr ja Rooma võttis liitlased enda alla. Campania liideti Rooma riigiga. Peale Latiinide liidu lõppu aastal 338 eKr nimetas Rooma liitu kuulunud linnad munitsiipiumideks (municipia) ja rajas neisse kolooniad (coloniae). See tähendas, et linnu valitses nüüd Rooma ja seal elanud inimesi peeti edaspidi Rooma kolonistideks. Ladina liit saadeti laiali ja endised liitlased pidid alistuma Roomale.

4.3. sajandil eKr toimunud sõdades allutati Rooma riigi poolt Kesk-Itaalia. 265. aastaks eKr oli kogu Apenniini poolsaar alistatud Rooma ülemvõimule.

Gallide sissetung[muuda | muuda lähteteksti]

Kerltide ekspansioon Euroopas 6. sajand eKr3. sajand eKr
Rooma Termini raudteejaama lähedal asuv Serviuse müüri säilinud osa.
Next.svg Pikemalt artiklis Gallid, Gallia

Ootamatu tagasilöögi andis Rooma võimsuse kasvule gallide sissetung, 4. sajandi algul eKr tungisid Po jõe orust Etruuriasse gallid. Läbinud Etruuria, ründasid nad Roomat. Aastal 390 eKr purustasid gallid Rooma armee Brennuse juhtimise all Allia lahingus, ja vallutanud elanike poolt maha jäetud linna, purustasid selle peaaegu tervenisti.

Pärimus kõneleb, et ainult väike salk noorukeid varjas end Rooma ligipääsematus linnuses Kapitooliumis. Gallide katse vallutada Kapitoolium ei õnnestunud ning nad asusid seda piirama. Ühel ööl hakkas gallide väesalk üles ronima mööda Kapitooliumi nõlva. Gallid liikusid nõnda vaikselt, et keegi ei kuulnud neid. Ühel gallil õnnestus pääseda isegi päris üles. Selle peale tõstsid hirmsat kisa haned, kes jumalatar Juno pühade lindudena elasid Kapitooliumil templis. Roomlased ärkasid ja paiskasid gallialaste väeüksuse kuristikku. (Siit ongi pärit väljend "haned päästsid Rooma".)

Saanud roomlastelt määratu suure lunaraha, 1000 naela kulda, gallialased lahkusid. Ka hiljem ründasid nad mitmel korral Rooma territooriumi, kuid neil ei õnnestunud enam linna vallutada. Pärast gallide rünnakut üles ehitatud Rooma sai endale tugevad kindlustused, 380 aastaks eKr ümbritseti Rooma Serviuse müüriga, tänu millele püsis linn kaitstuna ligi 800 aastat. Müür oli kohati kuni 10 meetri kõrgune ja jalamil 3,6 meetri laiune. Arvatakse, et 11 kilomeetri pikkusel müüril oli 16 peaväravat, kuigi neist mitmest pole säilinud jälgegi ja neist teatakse vaid kirjalike dokumentide põhjal.

Samniidi sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Samniididie alad, Lõuna-Itaalias. Samnium William R. Shepherdi "Ajalooatlase" (1911) järgi
Next.svg Pikemalt artiklis Samniidi sõjad, Samniidid, Sentinumi lahing

Samniidi sõjad said alguse rikka ja viljaka Campania maakonna pärast ja jätkusid vaheaegadega aastatel 343290 eKr. Kui samniidid hõivasid Roomast lõunapool asuva Campania ja Capua linna, pöördusid sealsed elanikud abi saamiseks roomlaste poole. Sellest kasvas välja esimene samniidi sõda, mis kestis 343341 eKr ja lõppes Rooma võiduga.

Roomlaste tugevnenud positsioon võimaldas neil end Campanias paremini sisse seada, mis viis uue samniidi sõjani – 327304 eKr. Võitlus oli tasavägine, esialgne edu asendus raske lüüsaamisega. Rooma suutis end koguda alles pärast täielikku vägede reorganiseerimist. Samniidi föderatsioon jäi püsima ja Rooma sõlmis sellega lepingu.

Kolmas samniidi sõda puhkes gallide ja etruskide vägede invasioonist Rooma piiridesse, mida kasutas ära ka samniidi föderatsioon. Sõja algul elasid roomlased üle raske lüüasaamise. Samniidid piirasid Rooma armee metsaga kaetud Caudiumi kitsustikus sisse ning sundisid häbistavail tingimustel alistuma. Roomlased pidid läbi minema "ikke alt": maasse pisteti kaks oda ja üles oli põiki seotud kolmas. Relvadeta Rooma sõdurid pidid ükshaaval minema odade vahelt läbi vaenlase pilkerahe all. Olukorra tegi eriti raskeks see, et roomlaste vastu tõusid üles nii etruskid kui gallid, kuid kuna erinevad hõimud polnud liitunud, väljus Rooma sõjast võitjana. 296 eKr saavutasid roomlased otsustava võidu Sentinumi lahingus, mille tulemusena sõlmiti etruskidega rahu, samniidi riigid aga liideti Rooma riigiga. Hiljem alistas Rooma endale ka Põhja-Etruuria. Pärast samniidi sõdu jäi kogu Kesk-Itaalia ja osa Põhja-Itaaliast roomlaste kätte. Pärast võitu Sentinumi lahingus ulatus Rooma territoorium Napoli lahest Aadria mereni.

Aleksander Suure impeeriumi piirid 334323 eKr

Vana-Makedoonia kuninga Aleksander Suure vallutused (334323 eKr) olid suunatud itta, ta vallutas Pärsia, Vahemere idakalda, Egiptuse. Seejärel vallutas ta Mesopotaamia, Meedia, Kesk-Aasias Baktria ja Sogdiana, India. Tema maailmariik piirnes Doonau, Aadria mere, Egiptuse, Kaukasuse ja Indusega. Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse (Ptolemaios I), Väike-Aasia ja Aasia osaks.

Lõuna-Itaalia alistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Suur-Kreeka umbes 280 eKr

Lõuna-Itaalias asuvaist kreeka kolonistide Suur-Kreeka linnadest oli tugevaim rikas Tarentum. Roomlaste tegevus Tarentiumi mõjualal sai piisavaks põhjuseks sõja alustamiseks. Tarentiumlased pöördusid abi saamiseks selle aja võimsaima Kreeka Epeirose kuninga Aleksander Suure sugulase, Pyrrhose poole, kes maabuski 280. eKr Itaalias. Tema armee koosnes 20 000-mehelisest jalaväest, 3000 ratsurist ja hulgast sõjaelevantidest. Roomlased purustati juba esimeses lahingus Heracleia all. Kaalukeeleks said lahinguelevandid, keda Rooma sõdurid kartsid. Järgmisel aastal kohtusid roomlased uuesti Pyrrhosega. Äge Asculumi lahing vältas kaks päeva. Roomlased purustati uuesti, kuid ka Pyrrhos kandis nii suuri kaotusi, et hüüdis: "Ἂν ἔτι μίαν μάχην νικήσωμεν, ἀπολώλαμεν" ("Veel üks selline võit ja ma olen kadunud"!) Siit ongi tulnud väljend Pyrrhose võit.

275 eKr. aastal Phyrros kaotas Beneventumi lahingu ja Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks, kuid tema jõud on lõppemas. Ta otsustas mõneks ajaks Itaaliast lahkuda. Samal ajal olid gallialased sõjakäigul lõunasse, läbi praeguse Serbia ja Albaania Makedooniasse. Kui ta tagasi pöördus, koondasid roomlased oma jõud ja lõid ta puruks. Pärast seda oli roomlastel juba lihtne vallutada kogu Lõuna-Itaalia, laiendades oma võimu Messina väinani. 272 eKr – Rooma vallutas Tarentumi. Kogu Apenniini poolsaar, välja arvatud Po jõe org ja Sitsiilia, läks Rooma kätte ja Lõuna-Itaalia kreeka linnriigid jäid Rooma ülemvõimu alla.

Esimene Puunia sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Kartaago valdused Puunia sõdade ajal
Next.svg Pikemalt artiklis Puunia sõjad

Ajavahemikul 265–133 eKr kujunes Rooma ülemvõim Vahemere piirkonnas ja toimunud I (264-241 eKr) ja II (218-201 eKr) Puunia sõjas löödi sõjaliselt Kartaagot ja Rooma tõusis Vahemere lääneosa tugevaimaks suurriigiks. 2. sajand eKr toimus Makedoonia ja Kreeka linnriikide allutamine ja Kartaago lõplik purustamine (146 eKr). Sõdade alguses oli Foiniikia riigi (Foiniiklased – roomapäraselt puunlased) järglane Kartaago, suurvõim Vahemere lääneosas ja Rooma vabariik alles tugevnemas. Natuke rohkem kui sada aastat hiljem oli Kartaago purustatud ja Rooma asunud tema kohale.

Esmalt oli kartaagolastel merel edu, neil oli seni­kuulmatult suurte mõõtmetega lahinglaevu - viie aerupingi ja hiigelrammiga galeerid. Aastatel 260 eKr Mylae merelahingus ja 256 eKr võitsid roomlased Kartaago laevastikku. Kartaago väed lõid küll tagasi roomlaste maabumiskatse Kartaago lähedal, kuid said raskesti lüüa Palermo juures ja viimaseid Kartaago merejõude lõid roomlased 241 eKr merelahingus Egadi saarte juures ja Kartaago palus rahu ning Rooma sai endale Sitsiilia lääneosa. Sitsiiliast, välja arvatud Sürakuu­sa kuninga valitsusalad, sai esimene Rooma provints. 241. aastal eKr sõja lõpetanud rahulepinguga jäi Ibeera poolsaar kuni Ebro jõeni, Kartaago võimu alla aga pidi maksma Roomale tribuuti. Rahu kestis 22 aastat.

Next.svg Pikemalt artiklis Sürakuusa, Sitsiilia#Ajalugu

Gallia Cisalpina[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvad Põhja-Itaalias 4. ja 3. sajandil eKr
Next.svg Pikemalt artiklis Gallia Cisalpina

Pärast Esimest Puunia sõda survestas Rooma vabariik gallialaste võimuala. I ja II Puunia sõja vahelisel ajal tungisid gallialased taas Rooma peale, gallialased löödi tagasi ja Rooma tun­gis edasi kuni Alpideni. 225 eKr toimunud Telamoni lahingu järel käis gallialaste võim alla, 223. aastal eKr vallutas Rooma gallidelt Põhja-Itaalia (Gallia Cisalpina). Gallia Cisalpina hõlmas Po madaliku läänepoolset osa ehk tänapäeva Itaalia Lombardia ning Emilia alasid. Seda Gallia Cisalpina osa, mis jäi Po jõe ning Alpide vahele nimetati Gallia Transpadana. Provintsi lõunapiiri Itaaliaga tähistas Rubico jõgi. Gallia Cisalpina provints loodi 203 eKr. Tema keskuseks oli Mutina (tänapäeva Modena).

I ja II Puunia sõja vahelisel ajal laiendas Rooma oma valitsusalasid mööda Aadria mere randa praeguse Serbia aladeni, samuti annekteeriti Korsika (238 eKr) ja Sardiinia (238 eKr).

Teine Puunia sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Hannibali sõjakäigu teekond Saguntumist Apenniini poolsaarele

219 eKr toimus Pürenee poolsaare idarannikul asuvas Saguntumis linnas Rooma toetatud võimuhaaramine, Kartaago väejuht Hannibal vallutas 219 eKr Rooma liitlaslinna Saguntumi ja ületanud Püreneed ja Alpid, kihutas gallialased üles room­laste vastu ja jõudis 218. aastal eKr Apenniini poolsaarele ning nurjas sellega roomlaste plaani paisata oma sõjavägi Aafrikasse. Ta võitis Rooma leegione Ticinuse lahingus Ticino jõel, Trasimenuse lahingus, Trebia lahingus ning kontrollis Põhja-Itaaliat, kus ta ka talvitus.

See rooma büst Hannibalist on leitud Capuast (Rahvusmuuseum, Napoli). Tõenäoliselt tehti see tema auks juba tema eluajal.

218 eKr võitis ta Rooma leegione, mida juhtisid Gaius Flaminius ja Servilius Geminus. Uus Rooma väejuht Fabius Verrucosus kasutas Hannibali vastu kurnamistaktikat ning Hannibal vallutas roomlaste moonalaod Cannaes ja paigutas oma väed roomlaste varustusteedele, et provotseerida roomlasi. Cannae lahingu võidu järel konsulite Lucius Aemilius Pauluse ja Caius Terentius Varro juhitud Rooma vägede üle, Lõuna-Itaalias Cannae linna lähedal Apuulias 216 eKr veetis Hannibal Itaalias veel 14 aastat. Roomlaste olukorda raskendas Balkani poolsaarel, 216. aastal eKr Illüüriasse tunginud Makedoonia kuningas Philippos V. Sõjas jõudsid Hannibali väed Roomani, kuid ei suutnud seda vallutada ressursside puudusel.

209 eKr vallutas Rooma väepealik Publius Cornelius Scipio Africanus Pürenee poolsaare idarannikul asuva Cartagena ning 207 eKr said Kartaago väejuhi Hasdrubali (Hannibali noorem vend) väed Metauruse lahingus lüüa konsulite Claudius Nero ja Marcus Livius Salinatori juhitud vägedelt Metauro jõe juures. 205 eKr alustas Publius Cornelius Scipio Africanus invasiooni Sitsiiliast, Aafrika mandrile. Ta sõlmis liidu Numiidia kuningaga ja vallutas Cap Boni poolsaarel Utica ning suundus Kartaago suunas. 203 eKr kutsuti Hannibal Aafrikasse tagasi Publius Cornelius Scipio Africanuse vastu sõdima, kuid sai temalt Zama lahingus aastal 202 eKr otsustavalt lüüa. Kartaago alistus, loovutades oma sõjalaevastiku ja Hispaania, makstes suurt kontributsiooni ning nõustudes Hannibali välja andmisega roomlastele. Sellest kuulnud, põgenes Hannibal Aasiasse. Järgmise viiekümne aasta jooksul oli Rooma ja Kartaago vahel rahu.

Next.svg Pikemalt artiklis Hannibal
II ja III Puunia sõja vahelisel ajal hõivas Rooma killustatud Kreeka, tungis Väike-Aasiasse ning tegi Egiptuse ja enamuse Väike-Aasia riikidest oma protektoraadi all olevaiks.

Kolmas Puunia sõda[muuda | muuda lähteteksti]

  • 149146 eKr Kolmas Puunia sõda, kolmandas Puunia sõjas 146 aastal eKr vallutati tormijooksuga ja hävitati Kartaago linn. Kartaago vallutati lõpuks 3 aastat hiljem, erakordselt verised tänavalahingud kestsid kuus päeva ja kui linn viimaks kapituleerus, oli 80% elanikkonnast, umbes 200 000 inimest, surnud. Ellujäänud müüdi orjadeks, linn põletati ja lõhuti põhjalikult. Keset varemeid künti ja kül­vati, muuseas soola, märkides niiviisi tseremoniaalselt Kartaago maa pealt kustutamist.
Next.svg Pikemalt artiklis Rooma provintsid

Gallia Narbonensis[muuda | muuda lähteteksti]

Gallia alad 58 eKr
Next.svg Pikemalt artiklis Gallia Narbonensis

6. sajand eKr olid kreeka kolonistid rajanud püsiasustuse Massalias, tänapäeva Marseille kohal, Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid antiikmaailmas. Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut. 2. sajandil eKr pöördus Massalia rahvas Rooma poole abipalvega liguuride vastu. Rooma leegionid sisenesid Provence'i kolmel korral, aastal 181 eKr surusid roomlased maha liguuride ülestõusu Genova lähistel, alistasid roomlased Alpide ja Apenniinide vahel elavad keldid ja aastal 154 eKr alistas Rooma konsul Optimus oxybiid ja decietid, kes ründasid Antibes't ning aastal 125 eKr surusid roomlased maha keldi hõimude liidu ülestõusu. Pärast seda lahingut otsustasid roomlased rajada Provence'is püsiasustuse. Aastal 122 eKr ehitasid roomlased keldi linna Entremont'i kõrvale uue linna, Aquae Sextiae. Aastal 118 eKr asutasid nad Narbonne'i ja 121 eKr moodustati Alpide taga, Lõuna-Gallias Gallia Narbonensis'e provints (Septimaania ja Languedoci alad, Sevennide mäestikust Alpideni). 50. aastatel eKr vallutasid Rooma väed kogu Gallia, nn Gallia sõdades.

Next.svg Pikemalt artiklis Provence'i ajalugu

Illyricum[muuda | muuda lähteteksti]

Illüüria hõimud enne Rooma vallutust.

3. sajandil eKr olid illüürlased tuntud mereröövlitena. Nad rüüstasid Itaalia ja Kreeka rannikualasid ning röövisid Aadria merel liikuvaid kaubalaevu. Kreeklased pakusid Roomalt abi, kuid illüürlased lükkasid roomlaste hüvitusnõuded tagasi. Illüürlased siiski alistusid pärast kaht Rooma-Illüüria sõda (229 ja 219 eKr).

Next.svg Pikemalt artiklis Rooma-Illüüria sõda, Illüüria sõjad (229 ja 219 eKr), Illüüria

Idaalade vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Vahemereümbruse alad 218. aastal eKr

Illüüria sõdadega (215168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemere maade allutamist. 216 eKr tungis Illüüriasse Makedoonia kuningas Philippos V, millest sai alguse Makedoonia sõda Roomaga. Kolmes sõjas (215–168 eKr) võideti Makedoonia ja Makedoonia muudeti 148 eKr Rooma provintsiks. Pärast Aitoolia Liidu (189 eKr) ja Ahhaia Liidu purustamist (146 eKr) allutati Vana-Kreeka linnriigid.

Next.svg Pikemalt artiklis Makedoonia sõjad, Esimene Makedoonia sõda (214–205 eKr), Teine Makedoonia sõda (200–197 eKr), Kolmas Makedoonia sõda (171–168 eKr), Neljas Makedoonia sõda (150–148 eKr), Rooma-Seleukiidide sõda ehk Antiookia sõda ehk Süüria sõda (192–188 eKr).

Süüria sõjas (192–188 eKr) võitis Rooma Antiochos III-t, hellenistliku Süüria kuningat Seleukiidide dünastiast, kes valitses 223–187 eKr ja Rooma pani seega aluse oma mõjuvõimule Väike-Aasias. Süüria sõjas ja Termopüülidee (191) ja Magnesia lahingus (190) sai Antiochos lüüa, pidi loovutama Tauruse mäestikust lääne pool oleva Väike-Aasia osa ja maksma Apameia rahulepinguga 188. aastal eKr kõrget tribuuti. Aastal 133 eKr liideti pärandi teel hellenistlik Pergamoni riik, Väike-Aasia loodeosas.

Kodusõjad ja vabariigi langus[muuda | muuda lähteteksti]

Ajavahemikul 133–30 eKr toimusid Rooma kodusõjad, mis viis vabariigi languseni. Eelnevad edukad vallutussõjad laiendasid riigi piire ja uued maadevaldused aitasid kaasa ülikute rikastumisele, samas sõjaväes teenivad talupojad vaesusid ning olid sunnitud oma maavaldusi võlgade katteks suurmaaomanikele müüma. Vabariiklik riigikorraldus ei vastanud maailmariigiks muutunud Rooma vajadustele. Liitlassõja (90 —88 eKr) tulemusena anti Rooma kodaniku õigused kõigile Itaalia elanikele. Vabariiklik riigikorraldus oli loodud omal ajal Rooma linnriigi valitsemiseks ja eeldas, et iga kodanik saab osaleda rahvakoosoleku või senati töös. Samuti pidid kodanikud moodustama sõjaväe. Suureks kasvanud riigi kodanike enamus ei käinud võib-olla kordagi elus Roomas ega osalenud mingil viisil riigiasjades. Sõjaväe põhiosa moodustasid aga liitlased, kel polnud otsustamisõigust. Rahvakoosoleku enamuse moodustasid proletaarid, kes polnud sõjaväekohuslased. Nad kasutasid kodanikuõigusi, kuid ei täitnud kodanikukohustusi. Kasvavaid sotsiaalseid probleeme üritati lahendada reformidega: vendadest rahvatribuunide Gracchuste poolt reformikatse 2. sajandi lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks.

Next.svg Pikemalt artiklis Rooma vabariigi kriis

133. aastal eKr liideti Lusitania (tänapäeva Portugal).

Vahemere ümbruse maad pärast teist Puunia sõda

Orjade ülestõusud[muuda | muuda lähteteksti]

132 eKr toimus mässajate ristilöömisega lõppenud orjade ülestõus Sitsiilias ja 104 eKr orjade ülestõus Sitsiilias. 74–71 eKr toimus Itaalias Spartacuse juhtimisel antiikaja suurim orjade ülestõus.

Numiidia vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmandas Puunia sõjas (149146 eKr) Rooma liitlasena osalenud Numiidia oli kiiresti arenenud ja muutunud väga jõukaks riigiks. Numiidia troonivõitlust ära kasutades alustas Rooma 111 eKr sõda (111-105) Numiidia kuninga Jugurtha vastu. Jugurthal õnnestus algselt pikka aega ära osta Rooma väepealikke ja need ei pidanud tema vastu otsustavat sõjategevust. Rahvakoosoleku poolt vastu senati tahet konsuliks valitud talupojaseisusest Gaius Mariusel õnnestus kiiresti võita Jugurthat, kes viidi Rooma ja hukati seal.

Teistkordselt konsuliks valitud populaarne Marius korraldas ümber Rooma sõjaväe. Seni olid teenistuskohustuslikud olnud jõukamad rahvakihid, kes pidid endile ise varustuse hankima. Talupoegade, sõdurite põhiosa, arvu järsk vähenemine põhjustas sõjaväe nõrgenemise. Varasemalt maakaitseväe süsteemilt mindi üle elukutselistest sõduritest palgaarmeele ning leegionid, kes varem olid sõltunud senati ja rahvakoosoleku otsustest, olid nüüd palju lojaalsemad oma väepealikule. Kasutades enda selja taga seisvat relvajõudu, hakkasid väepealikud taotlema suuremat poliitilist võimu. Mariusega algas faas Rooma arengus, mil palgaleegionide juhid võitlesid valitseja koha pärast Rooma riigis. Numiibia kuninga ahelais Rooma toonud Marius jäi vastloodud leegionide toe­tusel illegaalselt edasi konsulikohale, kuigi tema ametiaeg lõppes. Gaius Marius saavutas võite ka kimbrite ja teutoonide üle ning valiti konsuliks koguni viiel aastal järjest (104100 eKr). 100 eKr otsustas Marius avalikust elust tagasi tõmbuda.

Sõjategevus germaanlastega[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Alemannid, sueebid

113101 eKr toimusid roomlaste esimesed kokkupõrked kimbrite ja germaanlastega nende sõjakäikude ajal Gallia piirialadel.

Rooma kodusõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rooma kodusõjad
Next.svg Pikemalt artiklis Liitlassõda (91–88 eKr), Rooma ja mitme selle Itaalia liitlase vahel, tulemuseks Rooma võit
Next.svg Pikemalt artiklis Sulla esimene kodusõda, Lucius Cornelius Sulla toetajate ja Gaius Mariuse vägede vahel, tulemuseks Sulla võit. Marius pages Aafrikasse.
Next.svg Pikemalt artiklis Sertoriuse sõda, (83–72 eKr), Rooma ja Gaius Mariuse toetaja Quintus Sertoriuse juhitud Hispania provintside vahel, tulemuseks Sulla võit.
Next.svg Pikemalt artiklis Sulla teine kodusõda, (82–81 eKr), Sulla ja Mariuse toetajate vahel, tulemuseks Sulla võit.
Next.svg Pikemalt artiklis Lepiduse mäss, (77 eKr) ehk konsul Marcus Aemilius Lepiduse mäss Sulla režiimi vastu. Mäss suruti maha.
Next.svg Pikemalt artiklis Catilina vandenõu, (63–62 eKr) senati ja poliitik Lucius Sergius Catilina toetajate vahel, tulemuseks senati võit.

Sõjas Pontose kuninga Mithridates VI-ga (89–63 eKr) sõdides hõivas Rooma uusi maid Aasias. 302 eKr oli Pärsia ülikusoost Mithridates I rajanud Pontose riigi, mis sai 281 eKr kuningriigiks ja mille pealinn oli Amaseia. Kui Rooma oli Seleukiidid Väike-Aasiast välja tõrjunud, alustas Pharnakes I (u 185 – u 170 eKr) vallutussõdu; kuningriigi uueks pealinnaks sai Sinope. Suurima ulatuse ja võimsuse saavutas Pontos Mithridates VI ajal, kuid sai kolmes sõjas Roomalt lüüa ja muudeti 64 eKr Rooma provintsiks.

Rooma-Pärsia sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rooma-Pärsia sõjad, Seleukiidide riik
Seleukiidide riik (312 eKr63 eKr) kõrghetkel

Seleukiidide riigi ehk Süüria kuningriigi keskuseks oli Antiookia. Lagunedes tekkisid Pergamoni, Baktria, Partia jt riigid. 141 eKr loovutati eraldunud Partiale veel ka Mesopotaamia alad. 64 eKr muudeti piirkond Rooma impeeriumi provintsiks.

Esimene triumviraat[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Triumviraat
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene triumviraat, Gaius Julius Caesar, Marcus Licinius Crassus ja Gnaeus Pompeius Magnus 59 eKr–53 eKr
Next.svg Pikemalt artiklis Teine triumviraat, Gaius Octavius Thurinus, Marcus Aemilius Lepidus ja Marcus Antonius 43 eKr-33 eKr

Gallia sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Julius Caesar vallutas Gallia ja oli esimene rooma väejuht, kes üritas Britanniat vallutada. Kuni Gallia vallutamiseni oli Gallia keltide asuala, mis oli killustatud umbkaudu 80 alaks (civitas’eks). Piirkonda asustas 4 hõimu: belgid, gallid, akvitaanlased ja liguurid, kellel ei olnud ühtset riiki.)

Caesari ametiaja järel konsulina, määrati ta Gallia Cisalpina (Põhja-Itaalia) ja Illüürikumi provintsi (Lääne-Balkan) kuberneriks, hiljem ka Gallia Transalpina ehk Gallia Narbonensis (Lõuna-Prantsusmaa) kuberneriks. Caesari juhtimise all oli neli leegioni ja Illüürikum ja Gallia Narbonensis jagasid piiri seni vallutamata territooriumiga. Gallia oli ebastabiilne, roomlaste liitlased keltidest aeduid olid Gallia keltide ja germaanlastest sueebide poolt võidetud, sueebid asusid elama vallutatud aeduide maale. Alpi mägedest põhjpool asunud Helvetiide hõim valmistus samuti massiliseks migratsiooniks, Caesar võitis esmalt 58. aastal eKr helveete ja seejärel sueebe Ariovistusega, jättes seejärel oma armee talvituma sequanide territooriumile. 57. aastal eKr võitis alistas belgid Axona lahingus ja seejärel vallutas Caesar Kirde-Gallias asuvad Belgia hõimud ükshaaval ning Reini jõest lõunas asuvad Madalmaade territooriumid kuulusid järgnevalt Rooma Impeeriumi Gallia Belgica provintsi koosseisu. Caesari ja Pompeiusega koos esimese triumviraadi moodustanud Marcus Licinius Crassus Divesi poja Publiuse juhtimise all alustas üks leegion Armorica ja Bretagne'i poolsaare vallutamist.

Armorica ja Bretagne'i poolsaar

56. aastal eKr viidi lõpule Armorica vallutus, võiduga veneetide üle merelahingus, samal ajal vallutas Publius Licinius Crassus edelas asuvad akvitaanid. Järgnevalt ulatus Rooma provints Akvitaania (Gallia Aquitania) Püreneedest Garonne'i jõeni.

55. aastal eKr lõi Caesar tagasi Galliasse sissetunginud Germaani hõimud, ehitas ta silla üle Reini ja marssis armeega Germaania territooriumile. 55. aastal eKr suvel seilas Caesar pärast Madalmaade rannikul asunud morinide ja menapiide alistamist Britanniasse, uskudes, et bretoonid olid abistanud eelmisel aastal venetisid tema vastu. Caesaril õnnestus hankida Kenti rannikul sillapea, kuid võimalused aga sügavamale võõrale territooriumile sissetungimiseks puudusid ja ta naases talveks Galliasse.

54. aastal eKr suundus Caesar Britanniasse tagasi, ta tungis sisemaale, tõstes Mandubraciuse trinovantese hõimust nende õiguspäraseks kuningaks ja oma liitlaseks ning alistas tolle rivaali, Cassivellaunuse. Samal ajal aga Gallias, viis kehv viljasaak laialdase ülestõusuni, mida juhtis hõimupealik Ambiorix. Caesar oli sunnitud tema vastu kogu talve ja ka järgmise aasta alguse sõdima. 52. aastal eKr vallandus Gallias teine suur ülestõus, mida juhtis arverni hõimupealik Vercingetorix, kel õnnestus Gallia hõimud oma juhtimise alla ühendada. Vercingetorix võitis Caesarit mitmes kokkupõrkes, kaasa arvatud Gergovia lahingus, kuid Caesari lõpuks sundis hõimud alistuma ning Gallia oli otsustavalt võidetud.

Next.svg Pikemalt artiklis Gallia sõjad (58-50 eKr)

Caesari kodusõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Julius Caesar

Julius Caesar alustas 49 eKr Rubicot ületades kodusõda, mille ta võitis ja kuulutas ennast eluaegseks Rooma diktaatoriks. Caesari kodusõda (49–45 eKr), peeti Julius Caesari ja senati optimaatide fraktsiooni, mida esialgu juhtis Gnaeus Pompeius Magnus, vahel ja lõppes Caesari võiduga.

Caesar ületas Rubico, piirijõe tema provintsi Gallia Cisalpinaga', millega puhkes kodusõda, kuna provintsi valitsejal oli keelatud sõjaväega oma valitsemispiirkonnast lahkuda. Senat tegi Pompeiusele ülesandeks Rooma linna kaitsmise. 49. aasta lõpus eKr anti Pompeiusele ülemjuhataja volitused, ent lõhestatus tema leeris jätkus. Jaanuaris 48 eKr maabus Caesar Kreekas ning mõlemad armeed marssisid Dyrrhachiumi, kus Caesar Dyrrhachiumi lahingus oleks äärepealt kaotanud. Pharsalose lahingus Tessaalias sai Pompeius 9. augustil 48 eKr hävitavalt lüüa.

Next.svg Pikemalt artiklis Caesari kodusõda (49–45 eKr), Rubico ületamine

Rahulolematud senaatorid mõrvasid Caesari märtsi iidide ajal 44 eKr.

Teine triumviraat[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma riigi alad 43. aastal eKr. Teise triumviraadi liikmete valitsetud alad: Marcus Aemilius Lepidus (pruun), Octavius (punane) ja Marcus Antonius (roheline)
Next.svg Pikemalt artiklis Teine triumviraat, Gaius Octavius Thurinus, Marcus Aemilius Lepidus ja Marcus Antonius 43 eKr-33 eKr

Süüria ja Palestiina[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma riigi poliitik ja väejuht Gnaeus Pompeius vallutas Süüria ja Palestiina.

Rooma keisririik[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rooma keisririik

Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Toimus ka Itaalia linnastumine. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks. 89 eKr anti kõigile Itaalia elanikele Rooma kodakondsus. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.

Esimene keiser[muuda | muuda lähteteksti]

60 eKr sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassius senativastase I triumviraadi. Järgnenud kodusõjas võitis Caesar Pompeiuse senati väe ja kehtestas diktatuuri. Kodusõja tulemusena (31-30 eKr) vallutati Rooma poolt viimane hellenistlik suurriik Egiptus ja pärast Caesari surma kehtestus Octavianuse ülemvõim. Octavianuse valitsusaja algul kehtestati monarhistlik valitsemissüsteem. 27 eKr tunnistas tema võimu ka senat ja andis talle Augustuse tiitli.

Rooma riik oma suurimas ulatuses, keiser Traianuse valitsemisajal u. 117

Varane keisririik[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma riik 125. aastal

Keisririigiks nimetatakse "monarhilist režiimi", mille kehtestas Augustus 27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Ajaloolased eelistavad kasutada mõistet "printsipaat" (27 eKr – 284 pKr), et tähistada "suhteliselt liberaalset monarhiat kahel esimesel sajandil meie aja järgi". Augustus kandis tiitlit princeps, mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas.[1] Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarne imperium (lad. k. ülemvõim) (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi ta imperator), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht.[2]

Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid reaalsuses kontrollis valitses keiser. Pärast Augustuse surma tugevnes senati opositsioon. Selle mahasurumiseks rakendasid Juliuste-Claudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas. Pärast Nero kukutamist tuli võimule Flaviuste dünastia.

Provintside majandus edenes jõudsalt, provintsikeskustest arenesid linnad (Gallias Colonia Claudia Ara Agrippinensium, Provence'is Aquae Sextiae ja Narbonne, Inglismaal Londinium, Eburacum ja Venta Belgarum, Pürenee poolsaarel arendasid roomlased juba olemasolevaid linnu, näiteks Olissipo, Tarraco ja asutasid Caesaraugusta, Augusta Emerita ja Valentia, Dalmaatsias Split ja Salona, Pannoonias Aquincum, Carnuntum jt). Alates 1. sajandi lõpust hakkas Itaalia neile oma juhtpositsiooni kaotama.

Usukuulutaja Jeesuse tegevuse tulemusena kujunes 1. sajandil Palestiinas välja ristiusk. Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas see teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Aastal 380 sai kristlus Rooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma.

Ühiskondlik korraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma ühiskond keisririigi perioodil oli seisuslik: kõik inimesed kuulusid sõltuvalt rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist seadustega kindlaks määratud õigustega seisusse.

  • Senaatoriseisus: Rooma riigi ülikud ja senaatoriperekonnad, kelle hulgast tavaliselt määrati tähtsamad riigiametnikud, väepealikud ja provintside asevalitsejad.
  • Ratsanikuseisus: rikkad, tavaliselt mõjukad suurmaaomanikest roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Paljud sellesse seisusse kuulujad tegelesid kaubanduse ja finantstegevusega ning määrati seetõttu sageli rahandusega tegelevateks ametnikeks või kohtunikeks.
  • Lihtrahvas: linnade käsitöölised, väikekaupmehed ning proletaarid, kelle hulk suurlinnades kogu aeg kasvas. Riik jagas proletaaridele ohtralt tasuta vilja ja korraldas neile tasuta vaatemänge, et ära hoida sotsiaalsete vastuolude kasvu („tsirkust ja leiba”). Maapiirkondades kuulusid sellesse seisusse väiketalupojad ja rentnikud.
  • Vabakslastud (libertiinid): truu teenistuse eest peremehe poolt vabastatud või vabaks ostetud endised orjad, kes said küll kodanikuks, ent jäid oma isanda klientideks.
  • Orjad: erinevates eluvaldkondades töötavad sõltlased; isandate „kõnelevad tööriistad”.

Valdava osa keisririigi elanikest väiketalupojad ja rentnikud. Riigi läänepoolsetes provintsides toodeti suur osa linnadesse minevast toodangust latifundiumites (põllumajanduslikud suurettevõtted, kus kasutati valdavalt orjade tööjõudu). Rooma riigis leidus ka palju linnu, mis olid majandus-, kultuuri- ja poliitilise elu keskused. Linnu oli rohkem riigi idapoolsetes provintsides, samas soodustati uute linnade teket ja arengut ka vallutatud läänepoolsetel aladel.

Rooma arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Forum Romanum Rom.jpg

Rooma riigi pealinn, Rooma mille hiilgeaeg jäi 1. sajandisse pKr, oli tõeline maailmalinn. Seal elas kuni 1,5 miljonit elanikku, lisaks roomlastele ja Itaalia elanikele elas seal sisserännanuid kõigist Rooma riigi provintsidest. Suurlinnale omaselt elas lihtrahvas paljukorruselistes kortermajades (ld k insula – saar, üürimaja) ja rikkad ühe- kuni kahekorruselistes aatriumiga villades (ld k domus). Alates keisririigi ajast algas linna plaanipärane väljaehitamine (Aurelianuse müür). Elanikkonna varustamiseks ja suurlinna toimetatavate kaupade ladustamiseks rajati suuri laohooneid (Horrea Galbae). Olulisemad ehitised Rooma linnas olid:

  • foorum ja selle lähistele rajatud keiserlikud foorumid – esindusväljakud koos neid ümbritsevate templite ja muude ühiskondlike hoonetega.
  • Panteon – kõigi jumalate tempel; 2. sajandi algul rajatud antiikaja suurim kuppelehitis.
  • kanalisatsioonisüsteem (ld k cloaca maxima – suur äravoolukanal) – linna kanalisatsioon mille kaudu reoveed suunati kaudu Tiberi jõkke.
  • akveduktid (ld k aquaeductus – veejuhe) – kõrgele sillataolisele kaaristule rajatud veejuhtmed, mille kaudu juhiti linnadesse mägedest puhast joogivett.
  • termid – üksikisikutele või riigile kuuluvad antiikaja kümblusasutused (Caracalla termid); avaliku elu keskused mille juurde kuulusid tihti ka spordiväljakud, raamatukogud (Celsuse raamatukogu) ja söögikohad.
  • tsirkused (ld k ring) – piklikud kaarjate otstega hobukaarikute võidusõidurajad; Rooma suurim tsirkus – Circus Maximus mahutas pärast ümberehitust ~185 000 inimest.
  • amfiteatrid – teatrid, kus ovaalse kujuga areeni ümber olid rajatud tribüünid. Amfiteatrites etendati gladiaatorite (ld k gladius – lühike kahe teraga mõõk; kutselised võitlejad) võitlusi ning lavastati merelahinguid ja kiskjate ajujahte. Rooma suurim amfiteater Colosseum mahutas 50 tuhat pealtvaatajat.
  • teatrid – kreeka eeskujude järgi ehitatud poolringikujulise orkestraga katuseta ehitised, mida ümbritsesid tribüünid. Esimese kivist teatri Rooma linna lasi 55 eKr ehitada Pompeius.

Tänu lubimördi kasutamisele said roomlased ehitada kaari, võlve ning kupleid, mistõttu erinesid Rooma ehitised kreeklaste rajatistest. Kreeklastelt võeti üle sammaste ja poolsammaste kasutamine. Silmapaistvaid tulemusi saavutasid roomlased ka teede rajamises (Via Postumia, Via Aemilia, Appiuse tee, tähtsaim Roomast kuni Lõuna-Itaaliani kulgev maantee) ning sildade ehitamises.

Hiline keisririik[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma riik 395. aastal

3. sajandil elas Rooma riik üle sügava kriisi. Algas linnade langus, kaubalis-rahalised suhted nõrgenesid, põllumajanduses sai valitsevaks latifundium. Hilise keisririigi ajal süvenesid riigi ida- ja läänepoolsete provintside erinevused. Lääne pool käsitöö ja kaubanduse tähtsus vähenes ning algas linnade allakäik. Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3. sajandist järjest enam võõramaalasi (peamiselt germaanlasi), mille tõttu Rooma armee järk-järgult barbariseerus. Impeeriumis hakkas levima kristlus, mille tõkestamiseks hakati kristlasi taga kiusama.

Sõdurkeisrite ajajärgul, aastatel 235–284 pKr toimusid pidevad kodusõjad sõdurkeisrite vahel ning keskvõimu nõrgenemist kasutades tungisid germaani hõimud ja pärslased Rooma riigi aladele ning toimus mitmete provintside lahkulöömine. Keiser (270–275) Aurelianusel õnnestus riigi ühtsus taastada.

Hunnide invasioonid 1.–5. sajandini

Hilise keisririigi ajajärku on nimetatud dominaadiks, mis algas keiser (284305 ja koos Maximianusega 286–305) Diocletianuse 284. aastal ning lõppes 476 aastal, kui kukutati viimane Lääne-Rooma keiser. Hilise keisririigi perioodi algust arvestatakse Diocletianuse valitsemisajast, sest ta suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses. Tema kehtestati ka keisrite nelikvõim ehk tetrarhia, kuid sellest süsteemist loobuti. Samas säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides.[3] Diocletianuse ja Constantinus Suure valitsemisajal (306–337) tugevnes riigi keskvõim ja bürokraatia. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a üks) olid kristlased.[4]

Hunnide sissetung Musta mere põhjaranniku steppidesse (~370–375) vallandas suure rahvasterände. Nende survel hakkasid peamiselt erinevad germaani hõimud (läänegoodid ja idagoodid, langobardid, vandaalid, burgundid, frangid, anglid, saksid jne), aga ka slaavi ja iraani (alaani) hõimud tungima Lääne- ja Ida-Rooma riigi aladele. Nõrgenenud impeerium ei suutnud enam tagasi tõrjuda nii paljude erinevate barbarirahvaste sissetunge. Lääne-Rooma riigi aladel rajati erinevaid germaanlaste riike: läänegootide riik Gallia lõunaosas; vandaalide riik Põhja-Aafrikas; frankide riik Gallia põhjaosas; anglide ja sakside riigid Britannias.

Pärast Constantinust (306–337) valitsesid riigi ida- ja lääneosa erinevad keisrid: lääneosa keisri residents oli Mediolanum (Milano) ja hiljem Ravenna. Pärast keiser (379–395) Theodosius I surma (395) jagunes impeerium lõplikult Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks.

Impeeriumi lagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma riigi jagunemine ca 400. aastal Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks

Lääne-Rooma keisririik lagunes suure rahvasterändamise käigus. Läänegoodid sisenesid Rooma riiki 376. aasta eel ja järel ning alistasid roomlased Adrianoopoli lahingus aastal 378. Läänegoodid tungisid Alarich I juhtimisel Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat ning asusid seejärel elama algselt Lõuna-Galliasse ning hiljem Pürenee poolsaarele, praeguse Hispaania ja Portugali aladele, kus nad asutasid võimsa Läänegootide kuningriigi. 3. sajandil pKr kujunes Idagootide suur riik Mustast merest põhja pool, mis ulatus Dnestrist Volgani ja Mustast merest Läänemereni. Umbes aastal 370 ründasid idagoote hunnid ja alistasid nad.

Kui Lääne-Rooma riiki ründasid hunnid, kes ületasid 451. aastal Reini, tungisid nad Gallias Orleans'ini. Kuigi roomlased koos läänegootidega ja alaanidega suutsid hunne Katalaunia väljadel 451 aastal sõjaliselt lüüa, siis aasta hiljem rüüstasid hunnid 452 Põhja-Itaaliat, hävitasid Aquileia. Pärast hunnide riigi kokkukukkumist Nedao lahingu (453) järel liikusid idagoodid Theoderich Suure juhtimisel esiteks Möösiasse (u 475–488). Theoderichist sai aastal 493 Idagootide kuningriigi kuningas

Rooma armeesse värvatud germaanlasest väepealik Odoaker kukutas 476. aastal viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse.

Ida-Rooma riik (Bütsants) püsis kuni 1453. aastani.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Robert, Jean-Noël. Rooma. 2010. Lk. 25.
  2. Samas, lk. 26.
  3. Inimene, ühiskond, kultuur I. Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma: XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998. Lk. 211-212.
  4. Kõiv, Mait. Inimene, ühiskond, kultuur. I osa: vanaaeg. 2006. Lk. 182-183.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]