Itaalia

Allikas: Vikipeedia
Itaalia Vabariik
itaalia Repubblica Italiana
Itaalia lipp Itaalia embleem
Itaalia lipp Itaalia embleem
Itaalia asendikaart
Riigihümn Fratelli d'Italia
Pealinn Rooma
Pindala 301 340 km²
Riigikeel(ed) Itaalia
Rahvaarv 60 674 003 (30.11.2015)
Rahvastikutihedus 201,35 in/km²
Riigikord Parlamentaarne vabariik
President Sergio Mattarella
Peaminister Paolo Gentiloni
Iseseisvus 17. märts 1861
SKT 1,663 triljonit eurot (2015)[1]
SKT elaniku kohta 27 152 eurot (2015)[2]
Rahaühik Euro (EUR)
Šveitsi frank (CHF, Campione d'Italias)
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .it
Telefonikood 39

Itaalia, ametliku nimega Itaalia Vabariik (itaalia keeles Repubblica Italiana), on riik Euroopas.

Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.

Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavina asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.

Itaalia pealinn Rooma oli Vana-Rooma tähtsaima linnana sajandeid Lääne tsivilisatsiooni poliitiline ja kultuuriline keskus. Lääne-Rooma keisririigi kokkuvarisemise järel tungisid Itaaliasse germaanlased, idagoodid, langobardid ja normannid. Hiliskeskaegses Itaalias sai alguse renessanss – vaimne ja kultuuriline murrang Euroopa ühiskonnaelus, kunstis ja kirjanduses, aidates samal ajal kaasa varakapitalistlike suhete tekkimisele linnades. Renessansiajastu silmapaistvaimaks keskuseks kujunes Firenze. 16. sajandil toimunud sõdade järel langes Itaalia oma naabrite Prantsusmaa, Hispaania ja Austria hegemoonia alla. Itaalia ühinemine 19. sajandil liitis sealsed arvukad väikeriigid Itaalia kuningriigiks. Aastal 1922 alguse saanud fašism sai lõpu riigi lüüasaamisega II maailmasõjas. Aastast 1946 on Itaalia vabariik.

2015. aastal oli Itaalia majandus maailmas 12. ja Euroopas 4. kohal.[3] Itaalia inimarengu indeks on 0,872 ja oodatav eluiga 82,4 aastat (2014. aasta seisuga)[4]. Itaalia on Euroopa Liidu, NATO, Euroopa Nõukogu ja OECD asutajaliige; samuti G7, ÜRO ja Schengeni viisaruumi liige. Itaalias asub riikidest enim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte [5] ning riik on turistide külastatavuselt maailmas viiendal kohal[6].

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia kaart

Riigikord[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia on parlamentaarne vabariik. II maailmasõja järel 1946. aastal riigikorra küsimuses korraldatud referendumil pooldas 54% osavõtnutest vabariiki (ülejäänud monarhiat).[7][8] Itaalia Põhiseaduslik Assamblee võttis 1947. aasta 27. detsembril vastu uue põhiseaduse, mis kehtestas parlamentaarse demokraatia. Uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1948.[9]

Itaalia presidendi valib seitsmeks aastaks parlamendisaadikutest ja maakondade esindajatest koosnev valijatekogu.[9] Presidendiamet on Itaalias pigem tseremoniaalne,[10] ta võib parlamendi ennetähtaegselt laiali saata, nimetada ametisse Ministrite Nõukogu esimehe (peaministri), kinnitada peaministri soovitusel ametisse valitsuskabineti liikmed.[11]

Riigi kõrgeim seadusandlik organ on kahekojaline parlament, mille mõlemal kojal on võrdsed õigused ja kohustused. Alamkoda ehk Saadikutekoda koosneb 630 valitud liikmest, ülemkoda ehk Senat 315 valitud ja mõnest eluaegsest (määratud) liikmest. Mõlemad kojad valitakse üldistel valimistel ametisse viieks aastaks.[12]

Täidesaatev võim kuulub Ministrite Nõukogule (lihtsustatult valitsusele), mille esimehe nimetab ametisse riigi president.[12]

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia maakonnad

Itaalias on 20 maakonda,[13] mis omakorda jagunesid 2016. aasta lõpu seisuga 107 provintsiks (sealhulgas 14 suurlinnapiirkonda[14]) ja 7983[13] vallaks (comune).

Provintsid koosnevad mitmest vallast ning tavaliselt moodustavad mitu provintsi omakorda maakonna. Ainsaks erandiks on autonoomne piirkond Valle d'Aosta, mille provintsid kaotati 1945. aastal.[15]

Provintside põhifunktsioonid on 2014. aasta reformi järel:[16]

  • kohalik planeerimine ja keskkonnakaitse;
  • ühistranspordi korraldamine provintsi piirides, teedeehitus ja -hooldus;
  • kohaliku koolivõrgu haldamine ja uute koolide ehitamine;
  • kohalike omavalitsuste administratiivne juhendamine, andmete kogumine ja töötlemine;
  • töötajate õiguste eest seismine ja võrdõiguslikkuse propageerimine.

Iga provintsi eesotsas on president, seadusandlikuks organiks on provintsi nõukogu ja täitevorganiks provintsi valitsus. President ja nõukogu liikmed valitakse korraga, provintsis alaliselt elavate kodanike poolt. Valitud presidendi (vajab esimeses või teises hääletusvoorus absoluutset häälteenamust) koalitsioon saavutab nõukogus kolm viiendikku kohtadest. Valitsuse istungit juhatab president, kes määrab ametisse nõukogu teised liikmed (itaalia keeles: assessori).[16]

Lõuna-Tirol ja Trentino on autonoomsed provintsid ning erinevalt kõigist teistest provintsidest on neil maakonnaga (itaalia keeles regione) samasugune seadusandlik võim – need provintsid ei ole allutatud maakonnale, mille koosseisu nad kuuluvad.[16]

Maakonnad[13]
Nr Maakond[17] Keskus Pindala (km²) Rahvaarv
1. Abruzzo Abruzzo L'Aquila 10 832 1 326 513
2. Apuulia Apuulia (Puglia) Bari 19 541 4 077 166
3. Basilicata Basilicata Potenza 10 073 573 694
4. Calabria Calabria Catanzaro 15 222 1 970 521
5. Campania Campania Napoli 13 671 5 850 850
6. Emilia Romagna Emilia Romagna Bologna 22 453 4 448 146
7. Friuli-Venezia Giulia Friuli-Venezia Giulia Trieste 7 862 1 221 218
8. Lazio Lazio Rooma 17 232 5 888 472
9. Liguuria Liguuria Genova 5 416 1 571 053
10. Lombardia Lombardia Milano 23 864 10 008 349
11. Marche Marche Ancona 9 401 1 543 752
12. Molise Molise Campobasso 4 460 312 027
13. Piemonte Piemonte Torino 25 387 4 404 24
14. Sardiinia maakond Sardiinia maakond (Sardegna) Cagliari 24 100 1 658 138
15. Sitsiilia maakond Sitsiilia maakond (Sicilia) Palermo 25 832 5 074 261
16. Toscana Toscana Firenze 22 987 3 744 398
17. Trentino-Alto Adige Trentino-Alto Adige Trento 13 605 1 059 114
18. Umbria Umbria Perugia 8 464 891 181
19. Valle d'Aosta Valle d'Aosta Aosta 3 261 127 329
20. Flag of Veneto.svg Veneto Veneetsia 18 407 4 915 123
Itaalia maakonnad

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Alpid

Valdav osa Itaaliast on mägine. Põhjas asetsevad Alpid. Kõrgeimad mäed asuvad Alpide lääne- ja keskosas, kus mitmed mäetipud ületavad 4000 m kõrguse, sh Mont Blanc (4807 m), Monte Rosa (4634 m) ja Matterhorn (4478 m). Alpide jätkuks Kirde-Itaalias on Dolomiidid, mille kõrgeim tipp on 3343 meetriga Marmolada. Piki kogu Apenniini poolsaart pea 2000 km Liguuriast kuni Sitsiiliani kulgevad Apenniinid, mille kõrgeim tipp 2912 m asub Gran Sasso mäeahelikus. Mägised on ka Sitsiilia ja Sardiinia.[18]

Umbes veerand riigi territooriumist moodustavad tasandikud. Suurim neist on Po madalik (pindalaga üle 44 000 km2), mis moodustus Po (pikkus 652 km) ja selle lisajõgede setete kogunemisega.[18]

Järvede arv on Itaalias umbes 1500. Suurema osa neist moodustavad väikesed mäestikujärved. Itaalia tuntuimad ja tähtsaimad järved asuvad maa põhjaosas Milano ümbruses. Nende hulka kuuluvad Garda järv, Lago Maggiore, Como järv, Iseo järv ja Lugano järv.[18]

Talvine Etna vulkaan

Itaalia ja ühtlasi Vahemere suurimad saared on Sitsiilia ja Sardiinia.[18]

Itaalia asub keeruka geoloogilise ehitusega piirkonnas. Maa lõunaosa asub väga lähedal Euraasia ja Aafrika laama kokkupuutepiirile. Vahemeres Euraasia laama alla tungiv Aafrika laam põhjustab seismilist ja vulkaanilist aktiivsust (tuntumad vulkaanid on Etna ja Vesuuv). Aastas registreeritakse riigis ligi kaks tuhat väiksemat maavärinat. Maavärinaohtlikuks piirkonnaks loetakse pea poolt kogu riigi territooriumist. Suurimad katastroofid on seni esinenud laamade piirialal asuvas Lõuna-Itaalias, kuid harva võib maavärinaid esineda ka Itaalia põhjaosas.[19] Viimase 2000 aasta jooksul on Itaalias dokumenteeritud üle 400 purustava maavärina. Alates aastast 1905 on esinenud 15 suuremat maavärinat, neist kõige ohvriterohkeim toimus 1908. aastal Sitsiilias, võttes ligi 70 000 inimese elu.[20]

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Siroko kannab Saharast kaasa liivatolmu

Mitmekesise maastiku ja territooriumi pikisuunalise väljavenitatuse tõttu on Itaalia kliima suuresti varieeruv. Maa põhja- ja lõunaosa õhutemperatuuride vahe võib olla märkimisväärne ja seda eriti talvel.[21]

Rannikupiirkonnas, kus asuvad suuremad linnad, on tüüpiline vahemereline kliima, mida iseloomustavad pehmed talved ning kuumad ja tavaliselt kuivad suved. Kuiva suveperioodi intensiivsus ja kestvus pikeneb riigi lõunasuunas. Läänerannikul esineb idarannikuga võrreldes rohkem sademeid. Idarannik on samal ajal tuulisem. Apenniinide piirkonnas on ilm sageli külmem ja sademeterohkem kui rannikul. Mäetipud on talvel sageli lumised.[21]

Lõuna-Itaalia (eriti Sitsiilia ja Sardiinia) suved on väga kuumad. Päikesepaistelist ilusat ilma esineb pikkade perioodide kaupa. Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 430–850 mm.[21] Juuli keskmine õhutemperatuur on vahemikus 19...33 °C (Catanias),[22] jaanuaris 9...15 °C (Messinas)[23].

Po madalikul esineb sellele piirkonnale iseloomulik kliima. Sademeid võib esineda aastaajast sõltumata. Kuigi talvekuud võivad olla küllalt külmad, lumised ja udused, on suvekuud seal pea sama kuumad ja päikesepaistelised kui Lõuna-Itaalias. Äikesetormid on sagedased suviti ja sügiseti, kuid sademeid esineb sel perioodil ebaühtlaselt.[21]

Põhja-Itaaliat iseloomustavad külmad Alpidele iseloomulikud talved ja sajused suved. Äikesetorme võib esineda kevadest sügiseni. Madalamatel kõrgustel Lombardia järvede piirkonnas on pehmemad talved ja soojemad suved. Päikesepaistet esineb seal keskmiselt 3–4 tundi talvel ja umbes 9 tundi suvel.[21]

Alpide eelmäestikes puhub sügisel ja talve lõpus sageli kuiv ja soe föön.[24] Aadria mere rannikul võib samal perioodil esineda külm boora,[25] mille tugevad iilid (kohati üle 100 km/h) mõjutavad merehoovusi ja põhjustavad mõnikord Veneetsias üleujutusi[26]. Lõuna-Itaalias võib aastaringselt puhuda lämbe, väga niiske ja kuum siroko [24] (tugevad sirokod esinevad siiski tavaliselt kevadel [27]). Sahara kõrbest tuulega üle Vahemere kandunud liivatolm annab vihmale omapärase värvuse.[28].

Taimestik, loomastik ja looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Äärmiselt ohustatud kaitsestaatusega sitsiilia nulg

Euroopa maade hulgas on Itaalia elustiku mitmekesisus üks kõrgemaid ning see on tingitud eelkõige maa geograafilise asukoha ja kliimatingimuste tõttu. Riigi loomastikus on esindatud üle 57 000 liigi, kellest umbes 55 000 on selgrootud. Selgroogsete hulgas on märkimisväärne hulk endeemseid liike, nende hulgas kahepaiksed (31,8%) ja mageveekalad (18,3%). Selgroogsetest on 672 liiki IUCNi punane nimistu alusel ohustatud ning 6 liiki on lähiminevikus Itaalia loodusest kadunud. Taimestiku hulgas on samuti endeemide hulk tähelepanuväärne, ulatudes 15%-ni.[29]

Umbes 30% Itaalia territooriumist hõlmavad metsad,[30] mille pindala on põllumaade vähenemise tõttu kasvanud viimase 30 aasta jooksul 26,7%, ulatudes 2013. aastal umbes 11 miljoni hektarini.[29] Kriitiliselt ohustatud sitsiilia nulg kuulub kõige haruldasemate puuliikide hulka kogu Euroopas.[31]

Itaalias asub 22 rahvusparki, mille pindala on ligi 1 miljon hektarit, moodustades 5% riigi territooriumist. Ligi 20% riigi pindalast on kuulub Natura 2000 kaitstavate alade võrgustikku. Ümber Apenniini poolsaare asub 23 merekaitseala ja kaks mereparki, mille kogupindala on umbes 200 000 ha.[30]

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia elanike arv on 60,66 miljonit,[32] millega riik asetseb maailmas 24.[11] kohal ja Euroopa Liidus 4. kohal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia järel). Asustustihedus on 201,3 inimest ühe ruutkilomeetri kohta, mis on kõrgem kui Euroopa keskmine[33].

Itaalia elanikkonda, mis on koondunud põhiliselt rannikupiirkonda ja tasandikele,[34] iseloomustab pensioniealiste inimeste kõrge osakaal (20% elanikkonnast) ja madal sündimus (9,2 sündi 1000 elaniku kohta). Meeste oodatav keskmine eluiga on 79,1 ja naistel 84,3 aastat.[35]

19. sajandi teises pooles hakkas Itaaliast inimesi massiliselt Ameerikasse emigreeruma. Vahemikus 1860–1914 rändas riigist välja ligi 9 miljonit inimest.[36] Teine väljarände laine sai alguse II maailmasõja järel ja kestis 1970. aastateni. Kokku rändas Itaaliast 100 aasta jooksul välja ligi 13 miljonit inimest.[37]

Immigratsioon Itaaliasse on märkimisväärselt kasvanud alates 1990. aastatest. Itaalia statistikaameti andmetel elas riigis 2016. aasta alguse seisuga veidi üle 5 miljoni sisserändaja,[38] mis moodustas 8,3% kogu elanikkonnast. Suurimad võõramaalaste kogukonnad on rumeenlased (üle ühe miljoni), albaanlased ja Maroko päritolu sisserändajad (mõlemaid ligi pool miljonit). Neile saab lisada ka riigis illegaalselt viibivad migrandid, keda on sadu tuhandeid.[39]

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik Alpides

Katoliiklus on Itaalias levinuim religioon, kuigi see pole enam alates 1985. aastast riigiusk.[40] 2016. aastal pidas end katoliiklaseks 71,1% Itaalia elanikkonnast.[41]

Väiksemad kristlikud religioonirühmad moodustavad õigeusklikud (1,5 miljonit),[42] protestandid (0,66 miljonit[43]), Jehoova tunnistajad (0,44 miljonit[43] ) jm.

Viimaste aastakümnete immigratsioonisurve tõttu on Itaalia elanikkonna hulgas kasvanud moslemite osakaal (1,9 miljonit ehk 3,1%).[43] Veel on sisserändajate hulgas levinud budism (0,26 miljonit), hinduism (0,17) ja sikhism (0,15).[43]

Suuremad linnad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia linnade loend
Vaade Veronale
Suuremad linnad (2016)[44]
Jrk Linn Maakond Elanike arv
1 Rooma Lazio
2 865 945
2 Milano Lombardia
1 347 707
3 Napoli Campania
972 420
4 Torino Piemonte
889 669
5 Palermo Sitsiilia
672 144
6 Genova Liguuria
585 664
7 Bologna Emilia Romagna
387 466
8 Firenze Toscana
382 789
9 Bari Apuulia
325 609
10 Catania Sitsiilia
314 556

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eurotsooni liikmed (tumesinisega)

Itaalias on kapitalistlik majandussüsteem. 2015. aastal oli Itaalia majandus maailmas 12. ja Euroopas 4. kohal.[3] Itaalia on WTO, G7, Euroopa Liidu ja OECD liige. Alates 2002. aastast kuulub Itaalia eurotsooni.[45] Arvestuslik sisemajanduse kogutoodang (2015) jaotub sektorite kaupa järgmiselt: teenindussektor – 74%, tööstus – 23,7% ja põllumajandus – 2,3%.[11]

Itaalia majandussektori omapäraks on keskmiste, väikeste ja väga väikeste ettevõtete domineerimine (eelkõige töötleva tööstuse sektoris).[45] Üle 70% ettevõtetest on perefirmad.[46] Selliste ettevõtete osakaal, kus töötab vähem kui 259 inimest, on Itaalia majanduses koguni 75% (EL keskmine on 55%).[45]

Riigi majandusele on iseloomulik erinev majanduslik areng Põhja- ja Lõuna-Itaalias. Maa põhjaosa on majanduslikult paremal järjel, seda on taganud edukas tööstussektor ja suurem eraettevõtete osakaal. Lõuna-Itaalia majandus on aeglasemalt kasvanud erinevatel põhjustel (nt väljaränne Lõuna-Itaaliast peamiselt Ameerikasse ja sisemigratsioon lõunast põhja) ja seda iseloomustab põllumajanduse suurem osakaal ning riiklikud suurettevõtted. Lõhe maa põhja- ja lõunaosa majandusarengus kujunes välja 20. sajandil. Tänapäeval on Põhja-Itaalias edukad tööstuspiirkonnad viinud sealsed maakonnad Euroopa rikkaimate hulka.[45]

Itaalia majandus arenes kiirelt eelkõige 20. sajandi teises pooles ning sellele aitasid kaasa aitasid edukad reformid ja erastamisprotsess.[45]

SKP jaotumine
sektoritesse
(2015)
[11]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2,3%
Tööstus
23,7%
Teenindus
74%
Tööjõu jaotumine sektoritesse
(2011)[11]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
3,9%
Tööstus
28,3%
Teenindus
67,8%

Probleemid majanduses[muuda | muuda lähteteksti]

2008. aastal maailma tabanud majanduskriisi järel on Itaalia majandus olnud mitmeid aastaid järjest languses. Riigi konkurentsivõimet ja majandusarengut pärsivad mitmed struktuursed probleemid nagu kõrge maksukoormus (2015. aastal 47,9%) ning sellega seonduv suur varimajanduse osakaal, komplitseeritud ja aeglaselt töötav kohtusüsteem, ebaefektiivne tööturg, korruptsioon ja organiseeritud kuritegevuse levik.[45]

Küllalt kõrge on riigis töötuse tase – 2015. aastal arvestuslikult 11,9%.[11] Riigieelarve puudujääk oli aastatel 1995–2015 keskmiselt 3,5%. Defitsiidi katmiseks võetud laenud suurendavad riigi võlakoormust, mis moodustas 2015. aasta lõpus sisemajanduse koguproduktist 132,6%.[47] Selle näitajaga oli Itaalia riigivõlg maailma maade hulgas neljandal kohal (Jaapani, Kreeka ja Liibanoni järel).[48]

Turism[muuda | muuda lähteteksti]

Milano toomkirik on üks kuulsamaid gooti stiilis ehitisi Euroopas

2015. aastal külastas Itaaliat 50,7 miljonit turisti, kes kulutasid riigis 39,4 miljardit dollarit. Riik platseerus turistide arvu poolest maailma maade hulgas viiendale kohale (eespool on Prantsusmaa, USA, Hispaania ja Hiina).[6] Välisriikidest saabus külastajaid 2015. aastal enim Saksamaalt (10,9 miljonit), USA-st (4,5 miljonit), Prantsusmaalt (4,3 miljonit), Hiinast (3,3 miljonit), Suurbritanniast (3,3 miljonit), Šveitsist (2,7 miljonit) ja Austriast (2,3 miljonit).[49] Turismisektorit toetab asjaolu, et Itaalias asub maailma riikidest enim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte.[5] Kõige enam külastatavad Itaalia maakonnad olid 2015. aastal: Veneto (10,6 miljonit), Lombardia (7,3 miljonit), Toscana (6,8 miljonit), Lazio (6,8 miljonit) ja Trentino-Alto Adige (5,5 miljonit).[49]

Väliskaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia majandus on tugevalt väliskaubandusele orienteeritud.[45] Itaalia eksportis 2015. aastal kaupu 459 miljardi dollari väärtuses, mis oli 13,3% vähem kui eelneval aastal. Ekspordi osakaal sisemajanduse kogutoodangust moodustas 21,1%. Lõviosa ekspordist saadeti Euroopasse (62,9%), järgnes Aasia (17,3%), Põhja-Ameerika (10,4%) ja Aafrika (4,5%).[50]

Riik imprtis 2015. aastal kaupu 409 miljardi dollari väärtuses, mis oli 13,7% vähem kui eelneval aastal. Suurem osa kaupadest imporditi Euroopa maadest (67,0%), järgnes Aasia (20,3%), Aafrika (5,2%) ja Põhja-Ameerika (4,6%).[51]

Itaalia suurimad ekspordiartiklid (2015)[50]
Eksprdiartiklid Maht mrd $
Inseneritooted (masinad,
mootorid, pumbad, varuosad)
92,3 (20,1%)
Sõidukid
38,0 (8,3%)
Elektroonikaseadmed
27,1 (5,9%)
Farmaatsiatooted
22,0 (4,8%)
Plasttooted
18,7 (4,1%)
Metallitooted
16,8 (3,7%)
Naftasaadused
15,7 (3,4%)
Mööbel, valgustid
12,8 (2,8%)
Jalatsid, riided
12,0 (2,6%)
Vääriskivid ja -metallid
11,7 (2,5%)
Itaalia suurimad impordiartiklid (2015)[51]
Impordiartiklid Maht mrd $
Toornafta
52,2 (12,8%)
Inseneritooted (masinad,
mootorid, pumbad, varuosad)
39,0 (9,5%)
Sõidukid
36,3 (8,9%)
Elektroonikaseadmed
31,2 (7,6%)
Farmaatsiatooted
20,6 (5,0%)
Plastid
18,3 (4.5%)
Teras ja raud
16,5 (4,0%)
Kemikaalid
14,3 (3,5%)
Meditsiini- ja tehnikaseadmed
11,0 (2,7%)
Vääriskivid ja -metallid
9,6 (2,4%)

Transport[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia kiirrongid arendavad kiirust kuni 360 km/h

Itaalias ehitati 1920. aastatel maailma esimesed kiirteedautostradad.[52] Maanteede kogupikkus on 487 700 km, neist 6700 km on kiirteed.[11] Maanteedel liigub rohkelt transpordivahendeid. 1000 elaniku kohta on Itaalias 679 (2014) mootorsõidukit.[53] Kiirteedel on kiirusepiirang 130 km/h, tavalistel maanteedel 90 km/h ja asulates üldjuhul 50 km/h.[54]

Raudteevõrgu kogupikkus on Itaalias üle 20 000 km, sellest on elektrifitseeritud peaaegu 13 000 km. Standardne rööpmelaius on 1435 mm, kuid esineb ka kitsarööpmelisi 1000 mm (122 km) ja 950 mm (151 km) rööbasteid.[11] Erinevalt väljakujunenud maanteevõrgust areneb raudteevõrk endiselt edasi. Uute raudteelõikude ehituse eesmärgiks on ühendada olulisemad Itaalia linnad kiirraudteega, samas soovitakse arendada kiirraudteeühendust Euroopa suurlinnadeni.[45] Itaalia kiirraudteedel liiguvad rongid maksimaalse kiirusega 300–360 km/h.[55] Reisivedude maht oli Itaalia raudteedel 2014. aastal ligi 40 miljardit reisijakilomeetrit ja kaubavedude maht 10 miljardit tonnkilomeetrit.[56]

Itaalias on suuremaid sadamaid üle 40 (rohkus on tingitud eelkõige geograafilise asendi tõttu).[45] Läbi sadamate liikus 2014. aastal kaupa 443 miljonit tonni, millega riik on Euroopas kolmandal kohal (Hollandi ja Suurbritannia järel).[57] Suurimad Itaalia kaubasadamad on Genovas, Triestes ja Tarantos. Kõigis nendes sadamates käideldi 2011. aastal kaupu üle 40 miljoni tonni.[58] Itaalia sadamad teenindasid 2014. aastal 72,2 miljonit reisijat, olles selle näitajaga Euroopas esikohal.[59] Suurimad reisisadamad on Messinas, Napolis, Reggio Calabrias ja Capril.[58]

Lennuväljade arv oli 2013. aastal 129 (neist 98-l on maandumisrajad sillutatud).[11] 2014. aastal teenindasid lennuväljad veidi üle 150 miljoni reisija. Suurimad lennuväljad on Rooma Fiumicino (2014. a 38 miljonit reisijat ), Milano Malpensa (19 miljonit), Milano Linate (9 miljonit), Bergamo (8,8 miljonit) ja Veneetsia (8,4 miljonit).[60]

Energiamajandus[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusvarade poolest vaese Itaalia energiamajandus sõltub suuresti impordist.[45] Kodumaisest energiavajadusest kattis riik impordiga 2014. aastal ligi 75%.[61] Tšornobõli katastroofi järel toimunud referendumiga (1987) loobus itaalia täielikult oma tuumaenergia programmist ning olemasolevad reaktorid (4 töötavat ja 2 valmimisjärgus reaktorit) suleti.[62] Itaalia energia omatoodang moodustas 2014. aastal 37,6 Mtoe (megatonni nafta ekvivalenti). Lisaks imporditi 115 Mtoe väärtuses energiat. Põhilised imporditavad energiakandjad olid toornafta (2014. a 59 Mt) ja maagaas (2015. a 61 mld m3).[63] Maagaasi imporditakse riiki peamiselt torutranspordi abil ning suuremad varustajad on Venemaa (51%), Alžeeria (13%) ja Liibüa (13%).[64] Riigisisene elektritarbimine moodustas 2014. aastal 304 TWh, sellest imporditi 44 TWh ehk 14,5%.[63] Elektri tootmisel oli 2013. aastal taastuvate energiaallikate osakaal 34% (peamiselt hüdroenergia, päikeseenergia, bioenergia ja tuuleenergia).[65]

Teadus[muuda | muuda lähteteksti]

Läbi sajandite on Itaalia teadlased andnud maailmale mitmeid tähtsaid avastusi. Leonardo Fibonacci tutvustas 13. sajandi alguses läänemaailmale arvutamist araabia numbritega.[66] Sama sajandi viimasel veerandil leiutati Itaalias prillid, kuigi leiutaja nime pole teada.[67]

Renessansiaja Itaalia mitmekülgsed teadlased nagu Leonardo da Vinci (1452–1519) ja Leon Battista Alberti (1404–1472) andsid suure panuse erinevatele teadusharudele, sh bioloogia, arhitektuur ja inseneriteadused. Gerolamo Cardano (1501–1576) avaldas algebra reeglid, kolmanda ja neljanda astme võrrandite lahendamise valemid; leiutas universaalliigendi ehk kardaani.[68]

Füüsik, matemaatik ja astronoom Galileo Galilei (1564–1642) oli teadusrevolutsiooni tuntuim esindaja.[69] Galilei rajas tänapäevase mehaanika alused ja allutas eksperimendi matemaatilisele kontrollile. Galilei ehitas teleskoobi, mille abil tõestas Koperniku maailmasüsteemi ja tegi astronoomilisi avastusi.[70] Tema õpilane Evangelista Torricelli avastas Vincenzo Viviani abil atmosfäärirõhu ja ehitas elavhõbedabaromeetri.[71] Endine jesuiit Francesco Grimaldi (1618–1663) avastas valguse difraktsiooni.[72]

Luigi Galvani (1737–1798) uuris elusorganismide närvisüsteemi elektrofüsioloogiat.[72] Tema katsetest lähtuvalt ehitas esimese galvaanielemendi Alessandro Volta (1745–1827) ning ühendas need patareiks. Volta avastas ja isoleeris esimesena metaani; leiutas elektrofoori, tundliku elektroskoobi, elektromeetri.[73] Amedeo Avogadro (1776–1856) avastas ideaalsete gaaside seaduse, mida sai rakendada aatom- ja molekulmasside määramiseks.[74] Ascanio Sobrero (1812–1888) sünteesis nitroglütseriini, mille abil lõi Alfred Nobel dünamiidi.[72]

Stanislao Cannizzaro avastas aldehüüdide oksüdeerumise ja redutseerumise vastavaks happeks ja alkoholiks (Cannizzaro reaktsioon); määras elementide aatommasse ning pani aluse aatomite ja molekulide rangele eristamisele.[75] Camillo Golgi (1843–1926) kasutas närvisüsteemi ja aju kudede töötlemisel kaaliumdikromaadi- ja hõbenitraadi lahust, mille abil avastas Golgi kompleksi; pälvis oma saavutuste eest Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.[76] Guglielmo Marconi (1874–1937) leiutas ja patenteeris raadiotelegraafi; arendas raadiot kui sidevahendit ja avas raadioside üle Atlandi ookeani (1901); pälvis Nobeli füüsikaauhinna (1909).[77] Enrico Fermi (1901–1954) uuris neutronkiirguse mõju aatomituumadele, mille abil avastas uusi radioaktiivseid tehisisotoope (pälvis 1938 selle eest Nobeli füüsikaauhinna); juhtis tuumareaktori ehitamist Chicagos, kus toimus esimene kontrollitud ahelreaktsioon (1942); osales teadlaste grupis, kes töötasid välja esimese tuumapommi.[78]

Teadus- ja tehnikauuringuid juhib tänapäeval Itaalia Rahvuslik Teadusuuringute Nõukogu (asutatud 1923).[79] Teaduste akadeemia rolli täidab 1603. aastal asutatud Accademia Nazionale dei Lincei.[80] Palju uurimisasutusi allub nii erafirmadele kui ka ministeeriumidele. Aastal 2014 kulutati Itaalias teadusuuringutele 22 miljardit eurot, mis moodustas 1,4% SKT-st.[81]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

1088. aastal asutatud Bologna Ülikool on Itaalia ja Euroopa vanim riiklik ülikool

Riiklikult finantseeritud 8 aastat kestva haridustee peavad 6–16 aastased lapsed läbima kohustuslikus korras.[82] Riiklik haridussüsteem on viieastmeline:[83]

  • eelkool (scuola dell'infanzia) – kestus 3 aastat, lastele vanuses 3–6 aastat;
  • algkool (scuola primaria) – kestus 5 aastat;
  • alamastme keskkool (scuola secondaria di primo grado) – kestus 3 aastat;
  • gümnaasium (scuola secondaria di secondo grado) – kestus 5 aastat;
  • kõrgkool (università).

8 aastat kestva kohustusliku koolisüsteemi läbimisel on võimalik haridusteed jätkata kutsekoolis või gümnaasiumis, kus peab läbima kaks kaheaastast süvendatud õppega kursust. Viimane õppeaasta on ette nähtud oma teadmiste süvendamiseks ja kõrgkooli astumise ettevalmistamiseks. Kutsekoolides kestab hariduse omandamine 3–4 aastat, sõltuvalt sellest, kas õpilane soovib oma õpinguid ülikoolis jätkata.[83]

Kõrgharidust saab omandada ülikooli- ja mitteülikoolisektorisse kuuluvates kõrgkoolides. Ülikoolisektorisse kuuluvad riiklikud, era- ja välisülikoolid, magistri- ja doktoriõppe kõrgkoolid (Scuola Superiore Universitaria) ning IT-kolledžid. Mitteülikoolisektorisse kuuluvad polütehnikumid, kunstiakadeemiad, muusikakonservatooriumid ning muud erialaspetsiifilised institutsioonid.[84]

Itaalia suurimad ja tähtsaimad raamatukogud on Firenze Keskrahvusraamatukogu (rajatud 1714)[85] ja Rooma Keskrahvusraamatukogu (1876)[86].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kreeka Concordia tempel Agrigentos
Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia ajalugu
Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia kronoloogia

Itaalia ajalugu, mis ulatub tagasi etruskide aega, on täis vastuolusid, sõdasid ja lõhenemisi. Enne 19. sajandit oli poolsaar poliitiliselt ühendatud vaid kahel korral: roomlaste võimu all, kes 3. sajandiks eKr olid alistanud teised Itaalia hõimud, ja 6. sajandil Bütsantsi võimu all.

Roomast sai alguse paavstivõim. Keskaegne katoliku kirik kutsus frangid, et ajada välja langobardid; aastal 800 kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas.

Aastal 1071 langesid viimased Bütsantsi valdused Lõuna-Itaalia normannide kätte. Järgmistel sajanditel kuulus praeguse Itaalia lõunaosa Anjou dünastia käes olevale Napoli kuningriigile ning Aragóni valduses olevale Sitsiilia kuningriigile.

11.13. sajandil oli Põhja-Itaalia linnriikide õitseaeg. Pikka aega valitses riigikestes omamoodi aristokraatlik demokraatia. Piirkonna rikkusele pani aluse kaubandus idamaadega, 13. sajandil olid Veneetsia, Genova ja Pisa sisuliselt kogu Vahemere kaubanduse valitsejad. Põhja-Itaalia oli tollal kogu Lääne-Euroopa kõige jõukam piirkond, muu hulgas tekkisid seal pangad ja kindlustusseltsid. Hiljem sai sellest kultuurilembesest piirkonnast ka renessansikultuuri häll.

Omavahel pidevates vastuoludes olevad linnad ei suutnud aga võistelda suurvõimudega. 16. sajandil langes Itaalia põhjaosa Hispaania ja hiljem osaliselt Austria võimu alla.

19. sajandil sai Risorgimentost alguse Itaalia ühendamine Itaalia kuningriigiks, mis saavutati 1870. aastal suuresti tänu Giuseppe Garibaldi sõjalistele oskustele.

1922. aastal tulid võimule fašistid eesotsas Benito Mussoliniga.

Aastal 1946 kuulutati Itaalia vabariigiks.

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Colosseum (Vana-Rooma)

Itaaliat iseloomustab sajandite jooksul väljakujunenud rikkalik arhitektuuripärand. Kreeka kolonistide arhitektuuri paremini säilinud näidised asuvad Sürakuusas ja on ehitatud aastatel 1200–400 e.m.a. Vaatamisväärsed kreeka templite varemed asuvad veel Agrigentos ja Paestumis. Etruskite riigi eksisteerimise ajast pärinevad mitmed varemed, mille hulgas paistavad silma nekropolid Cerveteris ja Tarquinias.[87]

Rooma riigi aegadest pärinevat arhitektuuri esineb pea üle kogu Itaalia. Tervikliku linnana on sellest ajast säilinud Pompei linn, mis mattus Vesuuvist väljapaiskunud vulkaanilise tuha alla aastal 79. Vana-Rooma arhitektuuri esinduslikud näidised on siiani küllaltki heas korras olevad Rooma Panteon, Colosseum ja Rooma katakombid. Üksikobjektide kõrval võib vaadelda ka terveid arheoloogilisi komplekse, nagu Hadrianuse villa (rajatud 2. sajandil) ja varemed Ravennas (aastatest 400–800 m.a.j). Peale roomlaste andsid Itaalia varaarhitektuurile oma pärandi veneetslased (Veneetsia – saartele ehitatud unikaalse arhitektuuriga linn) ja langobardid (parimad näidised asuvad Pavias, Monzas, Monte Garganos ja Beneventos.[87]

Romaani stiil hakkas levima Lombardias (Modena toomkirik, Milano Sant'Ambrogio kirik) ja Toscanas (Pisa toomkirik, Lucca San Micheke in Foro kirik). Nüüdisajal omab pea iga vanem Itaalia linn vähemalt ühte romaani stiilis ehitist (nt mitmed hooned Parma ja Cremona vanalinnas). Omapärane romaani stiilis kindlus on Castel del Monte Apuulias. Gooti stiil jõudis Itaaliasse 13. sajandil. Hilise saabumise ja kauge vahemaa tõttu (gooti stiili väljakujunemise keskus asus Põhja-Prantsusmaal) on Itaalias gooti stiilis hooneid säilinud võrdlemisi vähe. Mõned hooned Veronas, Siena toomkirik ja Milano toomkirik on selle stiili headeks näidisteks. Paljud gooti stiilis hooned Itaalias on tegelikult romaani stiilis ehitatud hooned, millele on lisatud gooti stiilis fassaad. Doodžide palee Veneetsias on samuti gooti stiilis ehitis, kuid erineb suuresti muudest Itaalia gooti hoonetest ja on pigem omane Veneetsia arhitektuurile. Veneetsia Püha Markuse kirik on püstitatud samal ajajärgul ning iseloomustab Bütsantsi arhitektuuristiili.[87]

Renessanssarhitektuur sündis 15. sajandi alguses Medici perekonna eestvõtmisel Firenzes. Üleminek uuele arhitektuuristiilile toimus Firenze toomkiriku ehitamisel (valmis 1436). Seejärel ehitati pea kogu Firenze uued hooned renessanssistiilis (esinduslikumad on nt Ospedale degli Innocenti, Palazzo Medici Riccardi ja Pazzi kabel), misjärel levis renessanssarhitektuur üle Euroopa. Väljaspool Firenzet võeti 15. sajandil uut ehituskunsti üle aeglaselt, olulisemate hoonete hulka kuuluvad Sant'Andrea kirik Mantovas, Ospedale Maggiore ja Santa Maria delle Grazie kirik Milanos ning Santa Maria dei Miracoli Veneetsias. Lorenzo de' Medici surma järel suundusid mitmed arhitektid tööle Roomasse. Kõrgrenessanssi võrdlemisi lühikese perioodi jooksul ehitatud hooned paiknevad peamiselt Roomas (nt Villa Farnesina ja Palazzo Farnese). Manerism ehk hilisrenessanss sai alguse 1520. aastatel. Erinevalt kõrgrenessanssist kestis manerism pikemat aega (16. sajandi viimase veerandini) ja laienes üle kogu Itaalia. Näiteid võib leida Firenzes (Laurentsiuse raamatukogu), Mantovas (Palazzo del Te), Roomas (Villa Giulia), Veneetsias (Loggetta ja Püha Markuse raamatukogu) ja Torinos (Savoia hertsogkonna residentsid).[87]

Rooma Peetri kirik (hilisrenessanss)

Barokiarhitektuur sündis 16. sajandi teisel poolel Il Gesù kiriku rajamisega Roomas. Hilisrenessanssi ja varabaroki näited võib tänapäval hulgaliselt näha Genovas. Barokiarhitektuuri võib nüüdisajal kohata üle kogu Itaalia pea igas linnas, silmapaistvate hulka kuuluvad Sant'Andrea al Quirinale ja San Carlo alle Quattro Fontane kirikud Roomas, Caserta palee ja terve Val di Noto regioon Sitsiilias, mis ehitati terviklikuna üles pärast purustavat maavärinat 1693. aastal. 17. sajandi lõpus domineeris Itaalia arhitektuuris uusklassitsism, mis paistis välja eelkõige väravate ja sammastena hoonete fassaadil. Tööstusliku pöörde järel avanes võimalus kasutada uusi ehitusmaterjale ja -tehnikaid ning seeläbi võttis 18. sajandi lõpus arhitektuuris võimu modernism. Crespi d'Adda linn on selle stiili heaks näiteks.[87]

Sport[muuda | muuda lähteteksti]

Populaarseim spordiala Itaalias on jalgpall.[88] Itaalia jalgpallikoondis kuulub maailma parimate meeskondade hulka ja on saavutanud maailmameistrivõistlustel esikoha neljal korral (1934, 1938, 1982 ja 2006).[89]

Jalgpallile järgnevad populaarsuselt korvpall, võrkpall, jalgrattasport ja veepall.[90]

Riigi korvpallikoondis on saavutanud Euroopa meistritiitli kahel korral (1983 ja 1999) ja kahel korral olümpiamängude hõbemedali (1980 ja 2004). Kohalikku võrkpalliliigat peetakse üheks tugevamaks maailmas.[91]

Itaalia jalgratturid on MM tiitlite poolest belglaste järel teisel kohal. Igal aastal korraldatav Giro d'Italia kuulub aasta kolme tähtsama jalgrattatuuri hulka.[91]

Itaalia köök[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia köök: pitsa, pasta, espresso ja gelato
Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia köök

Itaalia köök on väga mitmekesine ja regiooniti üsna erinev. Seetõttu on näiteks Toscanas pakutav toit oluliselt erinev Napolis või Sitsiilias pakutavast. Itaalia kööki iseloomustab lihtne põhimõte: toit peab olema valmistatud värskest toorainest. Vähe toiduaineid imporditakse ja suurem osa kasvatatakse kohapeal. Mitmekesise maastiku ja erinevate kliimatingimuste tõttu erineb kohapeal kasvatatav regiooniti märkimisväärselt. Põhja-Itaalia suured tasandikud on ideaalsed karjakasvatamiseks. Seetõttu esineb sealsel tüüpilisel toidulaual rikkalikult piima koort, võid, juustu ja palju loomaliha. Lõuna-Itaalias aga peetakse veiste asemel pigem lambaid, kitsi ja kanu ning see kajastub ka toiduvalmistamisel.[92]

Kuulsaimad Itaalia toidud on levinud üle maailma. Nende hulgas on populaarseimad pasta ja pitsa. Keskmiselt sööb üks itaallane aastas 28 kg pastatooteid. Samuti pärinevad Itaaliast risoto, parmesan ja salaami. Riigi põhjaosas asuv Liguuria on pesto sünnimaa ning seal tarbitakse ohtralt värskeid mereande. Samas ei valmista liguurlased tomatil põhinevaid kastmeid. Tomat on ohtralt levinud Sitsiilia köögis, mida on läbi aegade tugevalt mõjutanud Kreeka, Araabia ja Aafrika kultuur. Milanos ja seda ümbritsevas Lombardias süüakse riisi rohkem kui pastat. Sealtkandist pärinevad risoto, gorgonzola ja mascarpone juust. Põhitoidu hulka kuulub seal ka polenta. Torino on kuulus oma šokolaadi poolest, Piemontet tunnustatakse valgete trühvlite kasvatusmaana ja kvaliteetse veini tootjana. Toscana on kuulus oma valgete ja mustade trühvlite ning sealihatoodete poolest. Emilia Romagna regioonist pärinevad valge salaami, parma sink ja parmesani juust.[92]

Jookidest on Itaalias populaarseimad vein ja kohv. Tuntumate alkohoolsete jookide hulka kuuluvad veel grappa, amaretto, limoncello jt.[92]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eurostat – National accounts and GDP ec.europa.eu
  2. GDP per capita in Italy (euros) www.focus-economics.com
  3. 3,0 3,1 COUNTRY COMPARISON :: GDP (PURCHASING POWER PARITY) www.cia.gov
  4. Human development report 2014"> hdr.undp.org
  5. 5,0 5,1 Italy – Properties inscribed on the World Heritage List (51) whc.unesco.org
  6. 6,0 6,1 UNWTO Tourism Highlights, 2016 Edition www.e-unwto.org
  7. Archivio Storico delle Elezioni – Referendum del 2 Giugno 1946 elezionistorico.interno.it
  8. Referendum on monarchy in Italy, 1946 destinorepublicano.wordpress.com
  9. 9,0 9,1 The Constitution of Italian Republic www.canestrinilex.com
  10. Italy elects senior judge Sergio Mattarella as president. www.reuters.com
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 11,7 11,8 CIA factbook
  12. 12,0 12,1 Italian Politics – Government www.understandingitaly.com
  13. 13,0 13,1 13,2 Regioni italiane www.tuttitalia.it
  14. Comuniverso: le 14 città metropolitane www.comuniverso.it
  15. Valle d'Aosta/Vallée d'Aoste www.tuttitalia.it
  16. 16,0 16,1 16,2 Gazzetta Ufficiale: Disposizioni sulle citta' metropolitane, sulle province, sulle unioni e fusioni di comuni. (14G00069) (GU Serie Generale n.81 del 7-4-2014) www.gazzettaufficiale.it
  17. Märkus: kaldkirjas esitatud maakonnad (itaalia keeles regione) on eristaatuses.
  18. 18,0 18,1 18,2 18,3 The Geography of Italy www.understandingitaly.com
  19. Kas Itaalias on oodata veel laastavaid maavärinaid www.novaator.ee
  20. Why Italy Is So Prone to Earthquakes time.com
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 21,4 The Climate of Italy www.understandingitaly.com
  22. Average Temperatures for Italy in July www.currentresults.com
  23. Average Temperatures for Italy in January www.currentresults.com
  24. 24,0 24,1 Italy – Mountain ranges www.britannica.com
  25. Bora – Wind www.britannica.com
  26. Climate – Venice www.climatestotravel.com
  27. Sirocco (Scirocco) www.weatheronline.co.uk
  28. Stefano Guerzoni, R. Chester. "The Impact of Desert Dust Across the Mediterranean". Springer 1996, lk 93. ISBN-13: 978-9048147649
  29. 29,0 29,1 Biodiversity in Italy www.isprambiente.gov.it
  30. 30,0 30,1 Biodiversity Italy www.climatechangepost.com
  31. Aljos Farjon, Denis Filer. "An Atlas of the World's Conifers: An Analysis of Their Distribution, Biogeography, Diversity and Conservation Status". Brill Academic Pub (2013), lk 155. ISBN-13: 978-9004211803.
  32. www.demo.istat.it/pop2016/index.html
  33. AA. VV., Noi Italia: 100 statistiche per capire il paese in cui viviamo, Roma, ISTAT, 2010, ISBN 88-458-1643-5.
  34. Mario Ortolani. "Geografia della popolazione", Milano, Piccin-Nuova Libraria, 1992, ISBN 88-299-0907-6.
  35. Indicatori demografici Anno 2010 (pdf) web.archive.org
  36. Hatton, Timothy J. and Jeffrey G. Williamson; Williamson, Jeffrey G (September 1994). "What Drove the Mass Migrations from Europe in the Late Nineteenth Century?". Population and Development Review. Population Council. 20 (3): 533–559. doi:10.2307/2137600. ISSN 0098-7921. JSTOR 2137600
  37. Ben-Ghiat and Hom, “Introduction” to Italian Mobilities (Routledge, 2016)
  38. http://demo.istat.it/strasa2016/index.html demo.istat.it
  39. Immigrati, c'è un popolo di invisibili in Italia e sono più di 400 mila www.repubblica.it
  40. Catholicism No Longer Italy`s State Religion June 4, 1985. United Press International articles.sun-sentinel.com
  41. L’Italia e le religioni nel 2016 01 febbraio 2016 riforma.it
  42. Leustean, Lucian N. (2014). Eastern Christianity and Politics in the Twenty-First Century. Routledge. p. 723. ISBN 978-0-415-68490-3.
  43. 43,0 43,1 43,2 43,3 Massimo Introvigne, Pierluigi Zoccatelli. "Il pluralismo religioso italiano nel contesto postmoderno". CESNUR's 2016 demographic report of minority religions in Italy
  44. www.demo.istat.it/bilmens2015gen/
  45. 45,0 45,1 45,2 45,3 45,4 45,5 45,6 45,7 45,8 45,9 Välisministeerium → Itaalia majandus www.vm.ee
  46. The system of Italian enterprises: competitiveness and growth potential (07/2013), www.istat.it
  47. Italy Government Budget www.tradingeconomics.com
  48. Country List Government Debt to GDP www.tradingeconomics.com
  49. 49,0 49,1 Il turismo straniero in Italia. www.enit.it
  50. 50,0 50,1 Italy’s Top 10 Exports www.worldstopexports.com
  51. 51,0 51,1 Italy’s Top 10 Imports www.worldstopexports.com
  52. Taking to the highway in Italy www.nytimes.com
  53. Transport > Road > Motor vehicles per 1000 people: Countries Compared www.nationmaster.com
  54. Self-Drive Motoring holidays in Italy. www.drive-alive.co.uk
  55. Italian High-Speed Trains www.italiarail.com
  56. Italy – Rail transport – Railways, passengers carried knoema.com
  57. Eurostat → Country level – Gross weight of goods handled in all ports, by direction appsso.eurostat.ec.europa.eu
  58. 58,0 58,1 Graduatoria dei principali porti italiani (pdf) noi-italia2014.istat.it
  59. Eurostat → Country level – Country level – Passengers embarked and disembarked in all ports, by direction appsso.eurostat.ec.europa.eu
  60. Il Trasporto Aereo in Italia, anno 2014 www.istat.it
  61. Energy imports, net (% of energy use) data.worldbank.org
  62. Past and present nuclear industrial situation in Italy www.euronuclear.org
  63. 63,0 63,1 Key world energy statistics 2016 www.iea.org
  64. Natural gas in Italy www.eniscuola.net
  65. TERNA Group → General data → Population, income and energy consumption in Italy download.terna.it
  66. Leonardo Pisano – Italian mathematician www.britannica.com
  67. The invention of spectacles www.college-optometrists.org
  68. Girolamo Cardano /www-history.mcs.st-andrews.ac.uk
  69. The Scientific Revolution (1550–1700) www.sparknotes.com
  70. Galileo Galilei abyss.uoregon.edu
  71. Torricelli and the Ocean of Air: The First Measurement of Barometric Pressure www.ncbi.nlm.nih.gov
  72. 72,0 72,1 72,2 Famous Italian Scientists www.italianlegacy.com
  73. "Alessandro Volta." Famous Scientists. famousscientists.org. 28 Jul. 2014. Web. 1/10/2017 <www.famousscientists.org/alessandro-volta/>
  74. Relative Atomic Mass mrcauseysworld.com
  75. "Stanislao Cannizzaro" Chemical Heritage Foundation, www.chemheritage.org
  76. "Life and Discoveries of Camillo Golgi". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2014. Web. 11 Jan 2017. <http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1906/golgi-article.html>
  77. "Guglielmo Marconi – Biographical". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2014. Web. 10 Jan 2017. <http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/1909/marconi-bio.html>
  78. "Enrico Fermi – Biographical". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2014. Web. 11 Jan 2017. <http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/1938/fermi-bio.html>
  79. Consiglio Nazionale delle Ricerche → About us www.cnr.it
  80. Accademia Nazionale dei Lincei www.lincei.it
  81. Research and development in Italy www.istat.it
  82. "Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge finanziaria 2007)" www.camera.it
  83. 83,0 83,1 Itaalia – Abiks uuel algusel (Eesti Töötukassa, 2012). www.study-in-italy.it
  84. Higher Education Institutions in Italy:Typologies and Lists
  85. The Central National Library of Florence www.florenceinferno.com
  86. Biblioteca Nazionale Centrale di Roma → Presentazione www.bncrm.librari.beniculturali.it
  87. 87,0 87,1 87,2 87,3 87,4 Architecture of Italy www.safaritheglobe.com
  88. Hamil, Sean; Chadwick, Simon (2010). Managing football : an international perspective (trükk: 1st ed., dodr.). Amsterdam: Elsevier/Butterworth-Heinemann. p. 285. ISBN 1-85617-544-8. 
  89. FIFA World Cup™ Archive www.fifa.com
  90. Top 10 Sports in Italy www.top10-italy.com
  91. 91,0 91,1 Italian sports www.jmu.edu
  92. 92,0 92,1 92,2 Italy's Food & Drink - the History of Italian Cooking www.indigoguide.com

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]