Akadeemiline organisatsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Akadeemiliseks organisatsiooniks nimetatakse kindlate põhimõtete ja isesuguse reeglistikuga ühinguid, seltse, natsioone ja korporatsioone, mis koondavad üliõpilasi ja ülikooli lõpetanud vilistlasi.

Üliõpilasorganisatsioonide tekke lugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal tekkisid kultuurimetropolides ülikoolide juurde õppivate noorte rühmitused. Need said alguse Pariisi ülikoolist, kus rahvusvaheline üliõpilaspere koondus nelja natsiooni. Natsioonidel olid oma loengusaalid ja kirikud ning natsioonide prokuraatorid valisid ülikooli rektori. Natsioonid jagunesid omakorda rühmitusteks (societas convivales). Need olid samast rahvusest ja samast provintsist üliõpilaste koondised, mille eesmärk oli sõpruse viljelemine ja teiste liikmete majanduslik abistamine. Peatselt muutusid natsioonid organisatsioonideks. Selline samm oli kahtlemata tingitud sellest, et tolleaegsed üliõpilased olid võrdlemisi taltsutamatud. Seda võib järeldada Pariisi akadeemilise ringkonna seadustest, mis keelasid ja karistasid tegevusi nagu teaduslike ja muude lahkarvamuste lahendamine lööminguga, salamõrv, sissemurdmine, kodanike naiste häbistamine ja röövimine jne.

Pariisist said alguse veel ka teist tüüpi üliõpilasorganisatsioonid – kolleegiumid (collège). Need kujunesid 13. sajandil loodud usuteadusliku õppeasutuse Sorbonne'i juures. Hiljem laiendati õppeasutust ja suurenenud üliõpilaspere jagunes mitmesse kolleegiumi, kus aja jooksul arenesid välja oma kombed ja traditsioonid ning need kandusid põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Taoline õppiva noorsoo organiseerumine levis Pariisist ka mõningatesse teistesse prantsuse ülikoolidesse.

Oma algkodust, Pariisi rahvusvahelise ülikooli juurest, levisid natsioonid pea kogu Euroopa rahvuslikesse ülikoolidesse. Taolisest arengust jäid mõjutamata vaid inglise õppeasutused. Inglismaal arendas kasvatussüsteemi välja tsentraalne võim, st katoliku kirik. Selleks võeti Prantsusmaalt üle internaatide süsteem ja toomkirikute juurde loodi õppeasutused, mis pidid ette valmistama kirikliku haldusorganisatsiooni kõrgemaid ametikandjaid. Sellises õppeasutuses said kasvandikud nii kesk- kui ka kõrghariduse. Vanim taoline õppeasutus Inglismaal on Winchesteri kool. Kui katoliku kiriku mõju vähenes, vabanesid õppeasutused kiriku mõjusfäärist, kasvatusprintsiipides aga muudatusi ei tehtud. Loodi uusi koole (public schools), mis võtsid jälle eeskujuks toomkirikute kolledžid.

Üliõpilasorganisatsioonide levik[muuda | muuda lähteteksti]

Natsioonid levisid pea kõigi hiljem tekkinud rahvuslike ülikoolide juures – organiseerumise tava tõid arvatavasti kaasa välismaalt koju naasnud üliõpilased. Ülikoolide juhtkonnad suhtusid organisatsioonidesse aga umbusklikult, näiteks Rootsis keelas Uppsala ülikooli rektor 1630. aastail natsioonide asutamise, sest neis levivat joomine, halvad elukombed ja pennalism. Varsti ilmnes, et ilma üliõpilaskonna omavalitsuseta oli võimatu taltsutamatut noorust vaos hoida ja natsioonid taastati. Reegel oli aga, et iga natsioon peab valima ühe professori organisatsiooni inspektoriks. Uppsalas kinnitati esimesena 1663. aastal Smålandi natsioon (asutatud 1626) ja juba kolme aasta pärast muutus natsioonidesse kuulumine üliõpilastele kohustuslikuks. Seega olid esimesed üliõpilasorganisatsioonid näidanud oma distsiplineerivat ja kasvatavat mõju ja olid saavutanud püsiva koha Uppsala ülikooli kasvatussüsteemis.

Maakondlikud kogud levisid saksa ülikoolide juures Landsmannschaftide nime all. Üliõpilaskond tolleaegsetes saksa ülikoolides oli aga rahvusvaheline nagu Pariisiski, ega soodustanud selletõttu kindlailmeliste organisatsioonide kujunemist. Kooshoidvad asjaolud näisid peamiselt olevat vastastikune majanduslik abi ja vajadus kollektiivselt vastu astuda üsna vaenulikult häälestatud linnakodanikele, samuti ülikooli seadustega konflikti sattunud kaasvõitlejate ja kaasmaalaste kollegiaalne toetamine.

Murrang toimus organisatsiooni struktuuris, kui saksa noored aadlikud soovisid kõrgemat haridust saada (veel uusaja esimestel sajanditel oli saksa aadel tüüpiline sõduraadel, haritlaskond põlvnes aga peamiselt kodanlusest). Koos aadlinooruse ülikooli astumisega, muutusid maakondlikud organisatsioonid intiimsemaks. Liituti väga salajaste ordudega, kus korraldati müstilisi rituaale ja püüti teistest eralduda vormirõivastusega. Nii esinesid kura- ja liivimaalased 1763. aastal Jenas kõik valgete vöödega ja 1780. aastail proovis grupp liivlasi Leipzigis üles astuda vormirõivais (punased kuued rohelise krae ja terasnööpidega). Mõned sellised ordud (nt Unitistide ordu ja Amicistide ordu) said üliõpilaselus aja jooksul eeskuju andvateks organisatsioonideks. Hiljem ordud degenereerusid oma narrusteni arenevas salapäratsemises ning kaotasid 18. sajandi lõpuks oma senise seisundi, andes teed organisatsioonitüübile, millest hiljem arenesid välja korporatsioonid.

Üliõpilasorganisatsioonide jõudmine Tartusse[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli Tartusse, Rootsi kuninga Gustav II Adolfi asutatud Academia Gustavianasse. Nii nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste organiseerimatus on pahe. Kuna üliõpilastel oli sageli kokkupõrkeid linnakodanike ja sõduritega, pidi ülikooli juhtkond tihti olema õigustmõistev organ. Ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides tehti kollektiivselt ulakusi ning lõpuks tunnistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks, seda samal ajal Uppsala organisatsioonidega, s.o aastal 1663.

Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus depositsiooniks nimetatud tseremoonial – nooruk riietati kaltsudesse ning ehiti eeslikõrvade ja seakihvadega, deposiitor ajas noviitsi puukirve ähvardusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit narrisid. Seejärel esitas deposiitor noviitsile keerulisi küsimusi – rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk häbistavatest tunnusmärkidest ja filosoofiateaduskonna dekaani kuulutas ta vabaks üliõpilaseks. Sellise protseduuri läbi teinud, pidi noor üliõpilane kostitama oma kodukohast pärit vanemaid kaasvõitlejaid kornut-õllega.

Ülikooli sulgemine ja taasavamine[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi kaotuse tõttu Põhjasõjas suleti ülikool ja koos sellega kadusid ka maakondlikud kogud. Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, kuigi vene võimud lubasid Liivimaa rüütelkonnale korduvalt, et see taasavatakse. Ülikool avati Tartu Saksa Ülikoolina alles 1802. aastal, maakondlikud kogud olid aga keelatud. 23. augustil 1803 kinnitas keiser dokumendi "Eeskirjad K. T. Ü. üliõpilastele". Sellega läksid üliõpilased täielikult ülikooli eestkoste alla. Iga üliõpilane, kes laenas vajadusest rohkem, kuulutati raiskajaks ja talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpilase abielulubadused kehtetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest eksmatrikuleeriti üliõpilane). Rootsi-aegsest vabast üliõpilasest, kellel esimesed sammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kandev koolipoiss.

Tõuge uuesti organiseeruda tuli Napoleoni sõdade ajal. Kroonu vajas sõjaväe jaoks meedikuid, need toodi välismaalt ja saadeti Tartus täienduskursustele. Nende nn kroonumeedikute või kroonustudentide käitumine oli aga väga ebamoraalne ja selle tõttu hakkasid moodustuma uued rühmitused, kes soovisid neist eristuda.

1803. aastal loodi 95 kaasvõitlejast salajane rühmitus Allgemeine Burschenschaft. Rühmituste loojateks peetakse Baltimaadest pärit noori aadlikke, kes saadeti Saksamaa ülikoolidest tagasi koju, sest kardeti nende innustumist Prantsuse revolutsiooni ideedest. Koju naasvad üliõpilased tõid endaga Tartu ülikooli kaasa korporatiivsed üliõpilasorganisatsioonid (Landsmannschaft), mille kombed ja tavad olid üle võetud ordudelt.

1808. aastal naasis veel üliõpilasi – need olid surmaga lõppenud duelli tagajärjel Göttingeni ülikoolist välja heidetud kuroonlased. Nende ja eelpoolmainitud kroonustudentide mõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks – korporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõutud kogu üliõpilaskonnaga organiseerumise viisis kokkuleppele. See põhjustas sageli eri rühmituste vahel duelle ja lööminguid. Teiseks rippus organiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea kohal. Lõpuks pidid kõik organisatsioonid oma tegevuse lõpetama ja allkirjaga kinnitama, et tulevikus ühinguid ei asutata.

1834. aastal jõustus uus üliõpilasmäärustik. Segane olukord organisatsioonidega vallandas sellise anarhia üliõpilaskonnas (kaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti tegutsema hakata. Esialgu küll mitmesuguste katteorganisatsioonidena. Näiteks tegutses korporatsioon Fraternitas Rigensis kirjandusliku-seltskondliku ühinguna. Samal ajal liitusid korporatsioonid ka omavahel, moodustades korporatsioonide liidu Chargierten Conventi (Ch!C!). See liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus kuni Eesti Vabariigi alguseni. Legaalseks muutusid korporatsioonid Tartus 1855. aastal.

Organisatsioonid tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Natsioonid on säilinud vaid skandinaavia vanimate ülikoolide juures – Rootsis Uppsala ja Lundi ülikoolis, Soomes Helsingi Ülikoolis ja Turu (Åbo) Akadeemia juures. Et maakondlikud kogud on suutnud püsima jääda, on seletatav vaid sellega, et need organisatsioonid on seaduses seotud ülikoolide kasvatussüsteemiga, st iga üliõpilane on kohustatud kuuluma ühte maakondlikku organisatsiooni. Tänapäeval on aga maakondlik organiseerumine muutunud ebaotstarbekaks kahel põhjusel: linnastumine on kaotanud lokaalpatriotismi ning üliõpilaste rohke juurdevool on endised natsioonid ülerahvastanud ja teinud loomuliku üliõpilasühiskonna tekke võimatuks.

Norra ja Taani üliõpilased on organiseeritud teaduskondade järgi. Saksamaa ja teiste Kesk-Euroopa maade üliõpilasorganisatsioonide arengulugu on üldjoontes samailmeline nagu Eestis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]