Mine sisu juurde

Vikipeedia:Nädala artiklid 2024

Allikas: Vikipeedia
Nädala artiklid
2008200920102011
2012201320142015
2016201720182019
2020202120222023
2024 – 2025 – 2026 – 2027

Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid, mis vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.

Siin on ära toodud 2024. aasta nädala artiklid.

Itaalia lipp
Itaalia lipp

Itaalia, ametliku nimega Itaalia Vabariik (itaalia keeles Repubblica Italiana), on riik Euroopas.

Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.

Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavidena asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.

Itaalia ühinemine 19. sajandil liitis sealsed arvukad väikeriigid Itaalia kuningriigiks. Aastal 1922 alguse saanud fašism sai lõpu riigi lüüasaamisega II maailmasõjas. Aastast 1946 on Itaalia vabariik.

2015. aastal oli Itaalia majandus maailmas 12. ja Euroopas 4. kohal. Itaalia inimarengu indeks on 0,872 ja oodatav eluiga 82,4 aastat (2014. aasta seisuga). Itaalia on Euroopa Liidu, NATO, Euroopa Nõukogu ja OECD asutajaliige, samuti G7, ÜRO ja Schengeni viisaruumi liige. Itaalias asub riikidest enim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte ja riik on turistide külastatavuselt maailmas 5. kohal. Loe edasi ...

Hariliku pohla marjad
Hariliku pohla marjad

Harilik pohl ehk pohl ehk palukas (Vaccinium vitis-idaea) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas.

Pohla lähedased sugulased on mustikas, jõhvikas ja sinikas. Kogenematu silm võib pohla segi ajada leesikaga, kelle marjad on jahused ja maitsetud.

Harilik pohl on levinud üle Eesti ning kasvab peamiselt männimetsades ja kuivemates rabaservades. Kasvupinnaseks on enamasti hästi vett läbilaskvad liivased mullad või turvasmullad. Metsatüüpidest on esindatud kõige rohkem palumetsad, millele järgnevad nõmme-, loo-, raba- ja soometsad. Kõige vähem leidub pohla laanemetsas.

Pohla viljaks on ümar mari, mis on enne valmimist valge kuni roosakas ja pärast valmimist punane kuni tumepunane. Marja läbimõõt on 7–12 mm. Seemned on ligi 1 mm pikad.

Pohla kääbuspõõsad on väga vastupidavad suurtele miinuskraadidele ja võivad kasvada lähisarktilise kliimavöötme väga karmis kliimas. Talvel võib harilik pohl levila põhjaosas taluda õhutemperatuure kuni −45 °C. Enamasti aitab karmile talvele vastu pidada kaitsev lumikate. Lume puudumisel saavad pohla pungad külmakahjustusi, kui õhutemperatuur langeb alla −25...−32 °C. Loe edasi ...

Ukraina lipp Maosaarel pärast võitu
Ukraina lipp Maosaarel pärast võitu

Maosaare lahing ehk Ussisaare lahing oli Ukrainale kuuluval Zmijinõi saarel (ukraina keeles острів Зміїний 'maosaar') ja selle ümbruses toimunud lahing Ukraina ja Venemaa vahel, mis algas 24. veebruaril 2022 osana laiemast Venemaa sissetungist Ukrainasse ning lõppes 30. juunil.

Venemaa vabastas hiljem osad saarel vangistatud Ukraina sõjaväelased vastavalt vangide vahetamise kokkuleppele. Laialt sai tuntuks saare kaitsjate algne vastus Venemaa vägede tehtud allaandmise ettepanekule: "Русский военный корабль, иди нахуй" (eesti keeles "Vene sõjalaev, käi persse!").

Maosaar on väike kaljusaar Mustas meres strateegilise asupaigaga Rumeenia ranniku lähistel. Saarel on oluline roll Ukrainale kuuluvate merealade ulatuse määratlemises ja see on olnud Ukraina-Rumeenia piirivaidluste teemaks. Saarest lähtuva merepiiri sisse jääb oluline maavaradega ala. 2021. aasta augustis, mil Venemaa suurendas sõjalist kohalolekut ümber Ukraina, korraldas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi saarel pressikonverentsi, kus ütles, et saar on Ukraina territoorium nagu muudki riigi osad ja seda kaitstakse kogu jõuga. Loe edasi ...

Wilhelm von Hohenzollern
Wilhelm von Hohenzollern

Wilhelm von Hohenzollern (29. juuni 1498 Ansbach4. veebruar 1563 Riia) oli viimane Riia peapiiskop alates 1539 kuni oma surmani.

Wilhelm oli Brandenburgi kuurvürsti Albrecht Achillese poja Ansbachi markkrahvi Friedrichi poeg, esimese Preisimaa hertsogi Albrechti vend ja paljude teistegi valitsejate lähisugulane.

Perekonna ühe noorema pojana nähti Wilhelmile ette vaimuliku karjäär, mis talle aga kuigivõrd ei sobinud. 1520. aastatel sai Wilhelmist tõenäoliselt venna Albrechti eeskujul protestant, kuid Riia peapiiskopina pidi ta kuni elu lõpuni olema formaalselt kõrge katoliiklik aukandja. Vaimulikuks ei pühitsetud teda siiski kunagi ja tõenäoliselt soovinuks Wilhelm Liivimaad sekulariseerida. See tal ebaõnnestus, sest tema tegevus Liivimaal tõi kaasa kaks keerulist sisekonflikti: Saare-Lääne ja koadjuutorivaenuse. Viis aastat enne Wilhelmi surma puhkes Liivi sõda ja peapiiskop pidi koos ordumeistriga Poola kuningale Zygmunt II-le alistuma. Peapiiskopi tiitel jäi Wilhelmile siiski kuni surmani. Loe edasi ...

Euroopa Kosmoseagentuuri ESA logo
Euroopa Kosmoseagentuuri ESA logo

CryoSat on Euroopa Kosmoseagentuuri kaugseiresatelliit Maa pooluste lähedal asuva jää uurimiseks. Satelliit CryoSat-2 startis Kasahstanist Bajkongõri kosmodroomilt 8. aprillil 2010 kell 13:57 UTC.

Cryosat uurib seda, kuidas kliimamuutus mõjutab polaarjää paksust. Varem on satelliitide abil uuritud peamiselt jääkatte pindala. CryoSati ülesanne on mõõta polaarookeanide ajujää paksuse muutumist ning mandrijää paksust Antarktisel ja Gröönimaal. Mõõtmisel võrreldakse mere- ja jääpinna kõrguste erinevust, mõõtes radari abil pindade kaugust satelliidist. Mandrijää puhul mõõdetakse jääpinna kõrgust.

Esimene katse satelliit kosmosesse saata toimus 8. oktoobril 2005 Venemaalt Plessetski kosmodroomilt. See katse ebaõnnestus, sest kanderaketi teine aste ei eraldunud kolmandast ja satelliit kukkus merre. 2006. aasta veebruaris otsustati programmi jätkata ja alustada uue samasuguse satelliidi ehitamist. Loe edasi ...

Samburu loodusreservaadi värav
Samburu loodusreservaadi värav

Samburu loodusreservaat (inglise keeles Samburu National Reserve) on loodusreservaat Keenia keskosas.

Reservaat paikneb piki Ewaso Ng'iro jõe põhjakallast. Vastaskaldal asub Buffalo Springsi reservaat. Samburu reservaat jääb Samburu maakonna alale ja ulatub maakonna lõunapiirini. Reservaat asub Nairobist kirdes umbes 350 km kaugusel.

Reservaati pääseb Nairobi-Isiolo-Marsabiti ja Maralali-Wamba-Isiolo teed mööda. Reservaadi alal on väike lennuväli ning lennukid Nairobi ja Samburu vahel lendavad iga päev. Lend kestab 45 minutit.

Reservaadi pindala on 165 km². Kõrgus merepinnast on 800–1230 meetrit, lääneosa on madalam ja idaosa kõrgem.

Reservaat loodi 1948. See on saanud nime samburute, piirkonnas elava rahva järgi. Värvikaid samburuid võib jõe kaldal tihti näha, kui nad oma loomi jootmas käivad.

George ja Joy Adamsoni raamatust "Vabana sündinud" tuttav lõvi Elsa kasvas üles muu hulgas Samburu reservaadis. Samburus elas ka kuulsaks saanud lõviema Kamunyak, kes kasvatas üles kuus orvuks jäänud orüksipoega. Loe edasi ...

Ukraina mark Maosaare kaitsjast raketiristlejaga "Moskva"
Ukraina mark Maosaare kaitsjast raketiristlejaga "Moskva"

Raketiristleja Moskva uppumine toimus 14. aprillil 2022 Venemaa-Ukraina sõja ajal. Ukraina teatel läks Venemaa Musta mere laevastiku lipulaev raketiristleja Moskva põhja nende raketirünnaku tagajärjel, Venemaa teatel tulekahjust tingitud plahvatuse tõttu. Sõltumata laevahuku põhjusest on vaatlejad seda hinnanud oluliseks psühholoogiliseks võiduks Ukrainale ja kaotuseks Venemaale ning vähemal määral ka Venemaa mereväe sõjalist võimekust nõrgendavana.

186 m pikkune raketiristleja, mis algselt kandis nime Slava ('kuulsus'), lasti vette 1979 Mõkolajivis ja oli plaanitud saatelaevaks tollal ehitatavatele Nõukogude lennukikandjatele. Nõukogude ajal tegutses ta sageli NSV Liidu mereväe Vahemere eskaadri (5. eskaadri) koosseisus peamiselt staabi- ja juhtimisalusena. 1995 nimetati laev ümber Moskvaks ja 1998 naasis ta pärast uuendustöid teenistusse. 2000 sai Moskva Venemaa Musta mere laevastiku lipulaevaks. Süüria kodusõja ajal 2015 juhiti sealt Venemaa laevastikku Vahemerel. Aastatel 2018–2020 laev moderniseeriti põhjalikult. Venemaa sissetungi ajal Ukrainasse 2022 osales laev Ukraina teatel Ussisaare vallutamisel ja seetõttu kujutati teda saare kaitsjatele pühendatud postmargil. Loe edasi ...

Kuramaa (1253)
Kuramaa (1253)

Kuralased ehk kurelased ehk kuršid olid tänapäeva Läti Kuramaa lõunaosa ja Loode-Leedu aladel alates 1. aastatuhande I poolest elanud ja 17. sajandiks assimileerunud kura ehk kurši keelt kõnelenud rahvas. Kuni 13. sajandi kirjalikes allikates võib kuralane (c(h)ori, curones) olla ka geograafiline mõiste, mille all peeti silmas nii baltlastest kurše kui ka Kuramaa põhjaosa läänemeresoome rahvastikku, keda hiljem tuntakse Kuramaa liivlastena.

Kuralaste asuala oli Läänemere idarannikul, selle lõunapoolne osa ulatus tänapäeva Klaipedani ja algselt Liepāja juures olnud põhjapiir nihkus viikingiaja jooksul veidi edasi, Tebra jõeni. Mitme allika järgi oli see ala viikingiajal Skandinaavia meresõitjate rüüsteretkede sagedaseks sihtkohaks. Kuralaste (cori nime all) esmamainimine pärineb Bremeni peapiiskopi Rimberti umbes 875. aastal kirjutatud tööst, kus ta muuhulgas kirjeldab 854.–855. aastal kuralaste aladele korraldatud sõjaretki. Rimberti kohaselt tegid sõjakäigu Kuramaale, kus sel ajal olevat olnud 5 linna, regiooni või riiki (ladina keeles civitates), kõigepealt taanlased, kes said aga lahingus lüüa, kaotasid pooled mehed ja laevad ning palju vara. Loe edasi ...

Antoine Abel (27. november Anse Boileau, Mahé 193419. oktoober 2004 Mahé) oli Seišellide prantsus- ja kreoolikeelne kirjanik, keda on nimetatud Seišellide lühiproosa ja luule isaks või koguni üldse Seišellide kirjanduse isaks. Ta on olnud üks vähestest Seišellide prantsuskeelsetest kirjanikest.

Pärast algkooli õppis ta müürsepaks. Nelja-aastase keskharidusega Šveitsis sai ta 1959 algkooliõpetaja kutse. Hiljem sai ta Readingi Ülikoolist kõrghariduse maapiirkondade kasvatusteaduse alal. Ta naasis Mahéle, kus ta õpetas maal põllumajandust. Seejärel stažeeris ta Bristoli Ülikoolis, et hakata õpetama Victoria Kõrgemas Normaalkoolis, mis õpetab välja õpetajaid. Sinna jäi ta tööle kuni pensionile minekuni 1986.

Tema lühiproosa meenutab rahvajutte. Enamikus juttudes on tegelaseks trikster Soungoula. Belinda Jack on neid nimetanud proosaluuletusteks. Luuletused räägivad enamasti karjaste elust ja loodusest, mõned aga on poliitilise suunitlusega ja väga emotsionaalsed. Loe edasi ...

10. nädal

[muuda lähteteksti]
Mägimänni okkad ja käbid
Mägimänni okkad ja käbid

Mägimänd (Pinus mugo) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv põõsakujuline okaspuu. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).

Mägimänd kasvab peamiselt 1400–2500 (Bulgaarias kuni 2700) m kõrgusel merepinnast, tihti metsade leviku ülapiiril. Kagu-Saksamaal ja Lõuna-Poolas laskub mägimänd kuni 200 m kõrgusele merepinnast ja kasvab madalates orgudes turvasmuldadel.

Mägimänd on väga vastupidav tugevale tuulele, lume raskusele, laviinidele (tal on väga painduvad oksad) ja talvekülmadele, taludes miinuskraade kuni –34...–40 °C.

Mägimänd eelistab kasvada valgusküllases kasvukohas, kuid pinnase suhtes pole nõudlik. Ta talub põuda ning kasvab kergematel liivmuldadel, märgadel turvasmuldadel, kivistel ja rasketel savimuldadel. Mullad võivad olla nii happelised kui aluselised ning nende lähtekivimiteks on karbonaatkivimid või silikaatsed mineraalid.

Mägimänd toodi Eestisse 19. sajandil ja on siin laialt levinud. Ta on meil täiesti külmakindel. Teda leidub paljudes meie parkides ja aedades. Hiiumaal, Pärnus ja Kloogal kasvatatakse mägimändi mereäärsetel luidetel. Suurte kogumikena on mägimändi kasvatatud Kubja, Kuusnõmme ja Vigala metskonnas ning Tallinna–Tartu ja Tallinna–Narva maantee ääres. Seemned on olnud üsna kvaliteetsed. Loe edasi ...

11. nädal

[muuda lähteteksti]
Neptuun
Neptuun

Neptuun on Päikesesüsteemi kaheksas ja Päikesest kõige kaugemal asuv planeet. Läbimõõdu poolest on see neljas planeet ja massi poolest kolmas. Päikesesüsteemi hiidplaneetidest on Neptuun kõige tihedam. Selle mass on Maa omast 17 korda suurem. Neptuun tiirleb Päikesest keskmiselt 30,1 kaugusel. Neptuun nimetati vanarooma mütoloogia vetejumala Neptunuse järgi.

Palja silmaga ei ole Neptuun nähtav ja siiamaani on see ainus planeet, mis on avastatud matemaatilise ennustuse, mitte empiirilise vaatluse põhjal. Prantsuse astronoom Alexis Bouvard järeldas Uraani orbiidi ootamatute muutuste põhjal, et selle orbiit on häiritud tundmatu planeedi tõttu.

23. septembril 1846 vaatles Johann Gottfried Galle Neptuuni teleskoobiga vaid ühe kaarekraadi kaugusel asukohast, kus see Urbain Le Verrier' ennustuse järgi pidi paiknema. Peagi avastati ka Neptuuni suurim kaaslane Triton; ülejäänud 13 kaaslast leiti alles 20. ja 21. sajandil. Neptuuni kauguse tõttu Maast on selle näiv suurus väike, mis teeb ka selle uurimise maapealsete teleskoopidega keeruliseks. Neptuuni on külastanud ainult kosmosesond Voyager 2 ja see toimus 25. augustil 1989. Hubble'i kosmoseteleskoobi ja suurte adaptiivse optikaga maapealsete teleskoopide ehitamine on võimaldanud teha täpsemaid vaatlusi. Loe edasi ...

12. nädal

[muuda lähteteksti]
Eesti ja Põhja-Läti maakonnad
Eesti ja Põhja-Läti maakonnad

Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud. Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku Liivimaa kroonika.

Praeguse Läti ja Eesti ala ristiusustamine algas 1180. aastatel. 1190. aastate lõpus kasvas see üle ristisõjaks. 1201 asutati Riia linn, millest sai Riia piiskopkonna keskus ja ristisõjakäikude peamine lähtekoht. 1206. aastaks ristis ja allutas (ristimine oli ühtlasi võimu kinnitamise akt) piiskop Albert peamiselt Saksamaalt värvatud ristisõdijate ja sõjategevuse hõlbustamiseks loodud Mõõgavendade ordu toel enda võimule liivlased, kes edaspidi osalesid sõdades piiskopi ja ordu teenistuses.

Mõõgavendade Ordu sõlmis sõjalise liidu Tālava latgalitega, kellega koos alustati 1208. aastal sõda ugalaste vastu, mis esialgu piirdus üksikute vastastikuste sõjakäikudega. 1210. aastal saavutasid eestlased, peamiselt ugalased Ümera lahingus võidu, mis nende võitlusvaimu tõstis. Sõjategevus intensiivistus ja laienes 1211. aastal, mil ordu ja latgalite kõrval keskendas oma tähelepanu Eestimaale ka piiskopi leer. 1212. aasta alguses tegid vaenupooled levima hakanud katku tõttu 3-aastase vaherahu. Loe edasi ...

13. nädal

[muuda lähteteksti]
Tänassilma jõe ülemjooks
Tänassilma jõe ülemjooks

Pärnu–Viljandi–Tartu veetee on oletatavasti kunagi liiklemiseks kasutusel olnud veetee Pärnust läbi Viljandi Tartuni mööda Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõge veelahkmel oleva Viljandi järveni ning sealt edasi Tänassilma jõe, Võrtsjärve ja Suure Emajõe kaudu Tartuni.

Pärnu–Viljandi–Tartu veetee (ennekõike selle kõige küsitavama läbitavusega Raudna–Viljandi–Tänassilma lõigu) kunagist olemasolu on oletatud, toetudes vanadele kaartidele, kus Pärnu ja Tartu vahelisi jõgesid ja järvi näidatakse katkematu veesoonena, ning kirjutistele, mis osutavad võimalusele liigelda paadiga Tänassilma jõe, Viljandi järve ja Raudna jõe vahel. Samuti on juhitud tähelepanu asjaolule, et Suur Emajõgi ja Pärnu jõgi on muinas- ja keskajal kandnud ühte ja sedasama nime, et veetasemed jõgedes ja järvedes olid varem arvatavasti kõrgemad ning et veetee seletaks keskaegse Viljandi ning muinas- ja keskaegse Tartu toimimist kaubanduskeskusena. Mõned autorid pole esitatud argumente siiski piisavalt veenvateks pidanud ja kahtlevad veetee olemasolus või küllaldases läbitavuses. Loe edasi ...

14. nädal

[muuda lähteteksti]
Stanley Kubrick (1971)
Stanley Kubrick (1971)

Stanley Kubrick (26. juuli 1928 New York7. märts 1999 Hertfordshire) oli Ameerika Ühendriikidest pärit filmilavastaja, stsenarist, filmiprodutsent, filmioperaator ja fotograaf, kes tegutses peamiselt Suurbritannias. Kubrickut on nimetatud üheks kõigi aegade mõjukaimaks filmitegijaks, kuigi ta tegi pika, 48-aastase karjääri jooksul vaid 16 filmi. Kubricku filmide žanrivalik oli lai: tema loomingusse kuulub sõja-, kriminaal-, romantika-, õudus-, ajastu- ja ulmefilme ning musti komöödiaid. Kubrickut teati aeglaselt töötava perfektsionistina. Eraelus oli ta eraklik.

Paljud Kubricku filmid olid operaatoritöö poolest uuenduslikud. Eriti paistab silma ulmefilm "2001: Kosmoseodüsseia" (1968), mida filmirežissöör Steven Spielberg on nimetanud uuenduslike efektide ja realistliku õhkkonna loomise tõttu tema põlvkonna nn suureks pauguks. Ajastudraama "Barry Lyndon" filmimisel kasutas Kubrick Carl Zeissi NASA jaoks välja töötatud objektiive, et oleks võimalik üles võtta stseene, kus valgust annab vaid küünal, ning "Hiilgus" (1980) oli üks esimesi filme, kus kasutati steadicam'i.

Kuigi mõned Kubricku filmid tekitasid vaidlusi ja kriitika oli vastuoluline, esitati enamik tema filme kandideerima Oscaritele, Kuldgloobustele ja BAFTA auhindadele. Kubrick võitis Oscari filmiga "2001: Kosmoseodüsseia", lisaks tunnustati tema loomingut 32 muu auhinnaga ja esitati kandideerima 46 auhinnale. Loe edasi ...

15. nädal

[muuda lähteteksti]
Marssal mannerheimi ratsamonument
Marssal mannerheimi ratsamonument

Marssal Mannerheimi ratsamonument (soome keeles Marsalkka Mannerheimin ratsastajapatsas) on Soome presidendi marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi ratsamonument Helsingi kesklinnas.

Kuju autor on skulptor Aimo Tukiainen. Monument avati Mannerheimi sünniaastapäeval 4. juunil 1960.

Seda, miks mälestusmärk pidi olema just ratsamonument, põhjendati ühest küljest asjaoluga, et Mannerheim oli ratsaväelane. Teisest küljest on traditsiooniliselt riigimehi ja väepealikuid hobuse seljas kujutatud, Soomes aga polnud veel ühtki ratsamonumenti.

Mannerheimi ratsamonument on üks Helsingi tuntuimaid vaatamisväärsusi. Monumendi jalamile viiakse lilli Mannerheimi sünniaastapäeva ja Talvesõja lõppemise mälestuseks.

Mannerheimi 100. sünniaastapäeval 4. juunil 1967 ilmus monumenti kujutav postmark. Loe edasi ...

16. nädal

[muuda lähteteksti]
Esimene Poola jagamine
Esimene Poola jagamine

Aastal 1772 toimunud esimene Poola jagamine oli esimene kolmest jagamisest (ehk riigi osalisest annekteerimisest), mis aastaks 1795 tegid Rzeczpospolitale lõpu. Esimese jagamise peamiseks motiiviks olid Venemaa võimu kasv, mis hakkas ohustama Preisimaad ja Habsburgide Austria keisririiki. Jagamise kavandas Friedrich Suur, et hoida austerlasi, kes olid sõdades Otomani impeeriumiga edu saavutanud Venemaa peale kadedad, uut sõda alustamast. Nõrgenenud ja juba niigi Venemaa kontrolli all olev Rzeczpospolita oli sunnitud loovutama oma tugevamatele naabritele – Venemaale, Austriale ja Preisimaale – suuri maa-alasid, et Kesk-Euroopas taastuks nende kolme riigi vaheline regionaalne tasakaal. Kuna Poola ei suutnud end tõhusalt kaitsta ja riigis olid juba varem võõrväed, siis oli ka Seim sunnitud aastal 1773 nende kolme välisriigi korraldatud Jagamisseimi istungitel selle ratifitseerima.

Esimesel jagamisel kaotas Rzeczpospolita 211 000 km² maad (30% oma territooriumist) ja 4–5 miljonit elanikku, mis on ligikaudu kolmandik 14 miljonist, mis oli Poola rahvaarv enne jagamist.

Poola jaganud riike hakati selle aladel hiljem nimetama kolme musta kotka liiduks (kõigi jagamisel osalenud riikide vappidel oli musta kotka kujutis, sellal kui Poola vapil on kujutatud valget kotkast). Loe edasi ...

17. nädal

[muuda lähteteksti]
Torkava kuuse noored käbid
Torkava kuuse noored käbid

Torkav kuusk ehk hõbekuusk ehk ilukuusk ehk sinikuusk (Picea pungens) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Torkava kuuse looduslik levila jääb Kaljumäestiku kesk- ja lõunaossa. Euroopasse jõudis liik 1863. aastal. Selle kultivarid on levinud ka Eesti linnaparkides.

Torkava kuuse puidul pole väga suurt majanduslikku tähtsust, kuna tema levik pole laialdane ja puidu füüsikalis-mehaanilised omadused pole kuigi head. Puit on kerge, pehme, vaigukäikudega ja paljude oksakohtadega, mis vähendavad oluliselt tema tugevusomadusi. Puid kasutatakse jõulupuudena ja mõnel määral mäenõlvade kaitseks erosiooni vastu. Torkav kuusk on USA Utah' ja Colorado osariigi tunnuspuu.

Torkav kuusk on populaarne haljastuses, kuna ta on väga dekoratiivne, pole eriti nõudlik pinnase suhtes ning talub hästi tahma ja heitgaase. Ilus võra on vaid täisvalguses kasvavatel puudel ja puu kaotab 50–60 aasta vanuselt järk-järgult kauni välimuse. Temast on aretatud ligi 38 kultivari. Loe edasi ...

18. nädal

[muuda lähteteksti]
Bolšoi Berjozovõi rannik
Bolšoi Berjozovõi rannik

Bolšoi Berjozovõi (ajalooliselt ka Koivisto) on Läänemeres, täpsemalt Soome lahes asuv Koivisto saarestiku hulka kuuluv saar. Saare pindala on 24 km² ja kõrgeim tipp küündib 44 m üle merepinna.

Halduslikult kuulub ta Venemaal Leningradi oblastis oleva Viiburi rajooni koosseisu ja on piiriala, kuhu minekuks peab FSB loa saama. Mandrist on Bolšoi Berjozovõi umbes 3,5 km kaugusel, saarele lähimast asulast Primorskist eraldab saart Björkösundi väin. Suuremad naabersaared on saarestiku koosseisu kuuluvad Tiurinsaari kirdes ja Piisaari põhjas. Biogeograafiliselt kuulub saar Karelia australise koosseisu. Tegemist on saarestiku ainsa saarega, mis on aastaringselt asustatud.

1976. aastal arvati saar Viiburi looduskaitseala hulka. 1996. aastal loodi Koivisto saarestikust omaette looduskaitseala. See on Leningradi oblasti üks suurimaid looduskaitsealasid. Kaitseala sihiks on kaitsta veelindude elupaikasid, säilitada ökosüsteemi loomulik veerežiim ja bioloogiline mitmekesisus, kaitsta haruldasi liike ning säilitada vee- ja rannikutaimestikku. Sellest hoolimata on saare elustik analüüside järgi kehvas seisundis ja kohalik looduse tasakaal on haavatavas seisus. Loe edasi ...

19. nädal

[muuda lähteteksti]
Šotimaa lipp
Šotimaa lipp

Eesti šotlased on üks rahvusvähemusi Eestis.

Eesti vabariigis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 21 šotlast.

Teadaolevalt saabusid esimesed šotlased Eesti aladele 16.–17. sajandi sõdade käigus, mil suur hulk šoti palgasõdureid teenis Rootsi ja Taani vägedes. Tol ajal läänistati šoti päritolu aadlikele Eesti alal mitu mõisa ja mõned šoti päritolu aadlisuguvõsad immatrikuleeriti hiljem Balti rüütelkondade koosseisu. Eesti- ja Liivimaal elas ka šotlastest linnakodanikke.

Šoti päritolu mõisaomanike järgi on Eestis nime saanud vähemalt kaks asulat: Purdi (Burt) ja Vorbuse (Forbes).

Eestis tegutseb Eesti Šoti Kultuuriselts, mille eesmärk on tutvustada Eestis šoti kultuuri ning arendada huvitegevust ja kahe maa vahelisi kultuurisuhteid. Šoti Kultuuriselts on korraldanud Haapsalus šoti kultuuripäevi ja muid üritusi. Loe edasi ...

20. nädal

[muuda lähteteksti]
Sambad Minose kultuuri keskuses Knossose palees
Sambad Minose kultuuri keskuses Knossose palees

Minose kultuur (ka minoiline kultuur või Kreeta kultuur) oli pronksiaegne kultuur, mis kujunes Kreetal ja teistel Egeuse mere saartel. See kestis vahemikus 3650–1400 eKr. Minose kultuur on osa laiemast Egeuse kultuurist.

Nimetus "Minose kultuur" tuleneb müütilise kuninga Minose nimest. Minost seostati Kreeka mütoloogias Minotaurose ja labürindiga, mida Evans seostas suurima Minose kultuuri asulakohaga Knossoses. Homerose järgi olevat Kreetal kunagi asunud 90 linna.

Minose kultuuri esindajad olid valdavalt kaupmehed, kes kauplesid meretaguste maadega. Parimaks dateerimisvahendiks on nende keraamika. Kuna nad olid kaupmehed ja kunstnikud, ulatus nende kultuuri mõju kaugele väljapoole Kreetat: üle Küklaadide Egiptuse Vanasse riiki, vaske tootvale Küprose saarele, selle taga asuvasse Kaananisse ja Levanti ning Anatoolia aladele. Santorini saarel asuv ja Thira vulkaani purske tagajärjel hävinud Akrotiri linn on üks selle kultuuri rikkalikumaid leiupaikasid.

Minose kultuuri keel ja nende kirjaviis Lineaarkiri A on siiamaani dešifreerimata. Üldiselt arvatakse, et minoilise perioodi Kreetal sisekonflikte enne mükeene kultuuri praktiliselt ei olnud. Thira vulkaani purse ja mükeenelaste relvastatud sissetung on kaks peamist teooriat, mis seletavad Minose kultuuri kadumist aasta 1400 eKr paiku. Loe edasi ...

21. nädal

[muuda lähteteksti]
Kiirja männi okkad
Kiirja männi okkad

Kiirjas mänd (Pinus radiata) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Puu esmaavastaja on iiri botaanik Thomas Coulter (1793–1843), kes leidis kiirjad männid 1830. aastal Californias.

Kiirjas mänd on lühiealine okaspuu, maksimaalne eluiga küündib 80–90 aastani.

Puu kasvab looduslikus levilas 15–30 m, kultiveerituna ka üle 60 m kõrgeks. Tüve läbimõõt on tavaliselt 30–90, kultiveerituna ka kuni 258 cm. Tüve koor on hall kuni punakaspruun, plaatjas, sügavate pikivagudega, mille põhjad on punased.

Käbid jäävad puudele mitmeks aastaks ning avanevad ja sulguvad mitu korda, sõltuvalt õhu temperatuurist ja niiskusest. Kuna enamasti on loodusliku levila kliima jahe ja niiske, siis avanevad käbid ebakorrapäraselt ja lühikest aega, mistõttu seemned eralduvad mitme aasta jooksul. Kuival ja kuumal suvel või metsapõlengute ajal eralduvad korraga aastate jooksul valminud seemned, mistõttu kiirja männi metsad taastuvad põlengute järel üsna kiiresti. Seemnete levitajaks on peamiselt tuul ning nendest toituvad linnud ja närilised. Loe edasi ...

22. nädal

[muuda lähteteksti]
Ajakirja Time logo
Ajakirja Time logo

Time (registreeritud kaubamärgina läbivate suurtähtedega TIME; lahtikirjutatult The International Magazine of Events) on alates 1923. aastast Ameerika Ühendriikides New Yorgis ilmuv uudisteajakiri.

Suurbritannias Londonis ilmub Euroopa väljaanne (Time Europe, varem kandis nime Time Atlantic), mis hõlmab ka Lähis-Ida, Aafrikat ja alates 2003. aastast Ladina-Ameerikat. Aasia väljaande (Time Asia) toimetus asub Hongkongis. Austraalia ja Okeaania väljaanne (Time South Pacific) hõlmab Austraaliat ja Uus-Meremaad ning muid Okeaania saareriike; selle toimetus asub Sydneys. Detsembris 2008 sulges Time versiooni, mis erines põhiväljaandest ainult spetsiaalselt Kanada lugejaskonnale suunatud reklaamide poolest.

Time on maailma loetuim iga nädal ilmuv uudisteajakiri. Selle trükiversiooni loeb 26 miljonit inimest, kellest 20 miljonit elab Ameerika Ühendriikides. Loe edasi ...

23. nädal

[muuda lähteteksti]
Mässu üks juhte Hermogen Hints
Mässu üks juhte Hermogen Hints

Saaremaa mäss (ka Saaremaa ülestõus) oli Eesti Ajutise Valitsuse ja mõisnikevastane mäss Saare maakonnas 1919. aasta 16.21. veebruaril.

Esimene maailmasõda ja Saksa okupatsioon tekitasid Saaremaal raske majandusliku olukorra. Kui piirkond läks sõja järel Eesti Vabariigi koosseisu, siis loodeti, et uus valitsus annab vaesuse ja toidunappuse leevendamiseks maapuuduses talurahvale mõisnike maid. Otsus maareformi arutamine Asutava Kogu kokkukutsumiseni edasi lükata, elanikelt vilja rekvireerimised ja teised võimude sammud tekitasid inimestes aga pettumuse ja arusaama, et Eesti valitsus on mõisnikesõbralik ja et tema peale loota ei saa. Valitsuse- ja mõisnikevastase meeleolu levimisele aitasid kaasa kohalikud enamlusmeelsed inimesed. Enamlaste endi rolli kohta mässu puhkemises on aga avaldatud vastandlikke seisukohti. Mässu otseseks ajendiks sai valitsuse ebapopulaarne otsus sunniviisilise mobilisatsiooniga Saaremaa mehi värvata, et neid Nõukogude Venemaaga sõdivasse Eesti sõjaväkke saata. Loe edasi ...

24. nädal

[muuda lähteteksti]
Karikatuur Antonio Vivaldist
Karikatuur Antonio Vivaldist

Antonio Lucio Vivaldi (4. märts 1678 Veneetsia28. juuli 1741 Viin) oli Itaalia barokiajastu helilooja ja viiulimängija.

Ta õppis viiulit isa käe all ja ühe allika andmetel asendas ta isa Püha Markuse katedraali orkestris. Sellegipoolest pandi ta 15-aastaselt õppima preestriks. Kui Vivaldi kümme aastat hiljem preestriks sai, jäi ta tervislikel põhjustel selleks vaid vähemaks kui aastaks. Vivaldi töötas viiuliõpetajana ning hiljem ka orkestri- ja koorijuhina Veneetsia orbude- ja vallaslastekodus Ospedale della Pietà. Vaheaegadega tegutses ta seal aastatel 17031740. Sealse orkestri ja koori viis ta nii kõrgele tasemele, et lapsi tuldi spetsiaalselt kuulama ka välismaalt.

Vivaldi on kirjutanud soolo-, kaksik- ja ansamblikontserte, soolo- ja triosonaate, avamänge, oopereid, vaimulikke vokaalteoseid ja kantaate, kokku umbes 770 teost. Tema tuntuimad helitööd on neljast soolokontserdist koosnev "Neli aastaaega" ning "Gloria" koorile ja orkestrile. Vivaldi paistis silma erakordse töötempo poolest: ooperi "Tito Manlio" kirjutas ta vaid 5 päevaga. Loe edasi ...

25. nädal

[muuda lähteteksti]
Kanada kuuse okkad ja käbid
Kanada kuuse okkad ja käbid

Kanada kuusk ehk valge kuusk (Picea glauca) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu, mis levib laialdasel alal Põhja-Ameerika põhjaosas Vaiksest ookeanist kuni Atlandi ookeanini.

Liigil eristatakse kahte teisendit ning see annab hübriide teiste kuuseliikidega.

Kuna kanada kuusk kasvab väga suurel maa-alal, siis varieerub kliima samuti suures ulatuses. Levila põhjapiiril on miinimumtemperatuurid kuni –54 °C ja lõunapiiril on maksimumtemperatuurid kuni +43 °C. Kasvupiirkondade keskmine sademete hulk on vahemikus 1270 mm (Nova Scotia ja Newfoundland) kuni 250 mm (Loodealad, Yukon, osa Alaskast). Vegetatsiooniperiood kestab 180 päevast USA Maine'i osariigis kuni 20 päevani Põhja-Kanadas. Keskmine vegetatsiooniperioodi pikkus on 60 päeva. Puu talub talvel külma kuni –40...–46 °C.

Euroopasse jõudis kanada kuusk esimest korda 1700. aastal ning Eestisse 19. sajandil. Eestis kasvab liik hästi ja seda esineb paljudes parkides, kuid metsakultuuris ei suuda see kasvukiiruselt hariliku kuusega võistelda. Loe edasi ...

26. nädal

[muuda lähteteksti]
Mayapáni varemed
Mayapáni varemed

Maiade tsivilisatsioon oli Mesoameerikas muistsete maiade seas ligi 2000 aastat kestnud tsivilisatsioon.

Maiade tsivilisatsioon saavutas silmapaistvaid tulemusi eelkõige hieroglüüfe meenutava kirja, arhitektuuri, matemaatika, kalendri ja astronoomia vallas.

Maiade tsivilisatsioon arenes välja piirkonnas, mis hõlmab Kagu-Mehhikot, kogu Guatemala ja Belize'i ning Hondurase ja El Salvadori läänepoolseid alasid. See piirkond koosneb põhjapoolsetest madalikest koos Yucatáni poolsaarega ja Sierra Madre mäestikust, mis kulgeb Mehhiko Chiapase osariigist üle Guatemala lõunaosa ja kuni El Salvadori ja Vaikse ookeani poolse tasandiku lõunaosani.

Kahe aastatuhande vältel arenenud, õitsenud ja alla käinud tsivilisatsioon oli maiadele eriomane. Nende voolujooneline kunstistiil ja portreed eristuvad selgelt teiste tolleaegsete Kesk-Ameerikas levinud kultuuride omadest. Guatemala mägismaa kunst eelklassikalisest perioodist võib äravahetamiseni sarnaneda Põhja-Yucatáni kunstiga.

Kultuurilisele ühtsusele vaatamata ei moodustunud kunagi maiade suurriiki ja maiade tsivilisatsioon jäi kuni lõpuni jagunenuks paljude väikeriikide vahel. Maiade linnad eristusid üksteisest põhiplaani, suuruse, eksistentsi kestuse, poliitilise võimu ja kunstieelistuste poolest. Tsivilisatsiooni haripunktis rääkisid maiad mitut keelt, mille kõnelejad ei saanud üksteisest aru. Hiljem suurenes keelte arv veelgi ning küündis hispaanlaste sissetungi ajal 31-ni. Loe edasi ...

27. nädal

[muuda lähteteksti]
Āraiši järvelinnuse rekonstruktsioon (2010)
Āraiši järvelinnuse rekonstruktsioon (2010)

Āraiši järvelinnus (läti keeles Āraišu ezerpils) oli umbes aastatel 780–1050 (1200) Lätis Cēsise lähedal Āraiši järve saarel paiknenud asula, mis hiljem jäi vee alla. Tänapäeval on järveasula rekonstrueeritud ja sellest on saanud turismiatraktsioon.

Asula ehitati järverannast 30–50 m kaugusele. Tol ajal oli veetase tänapäevasest 1,7 m madalam. Kallast ja asulat ühendas 80 m pikkusele tammile tehtud palktee. Järveasula rajamise põhjuseks on peetud kaitsevajadust. Nelinurkne ja kaitsetaraga ümbritsetud asula hõlmas algselt umbes 800 m², hiljem kuni kaks korda suuremat ala ja oli tihedasti täis ehitatud. Majad rajati 35×25 m suurusele palkplatvormile, mis toestati kuni 1,5 m kõrguse rõhtpalkidest raamkonstruktsiooniga.

Nelinurksed elamud, mille suurus oli umbkaudu 4×5 m, ehitati enamasti paarikaupa ja paiknesid korrapärastes ridades. Elamud olid sarnased: sissepääs asus üheruumilise maja esikülje vasakul pool, paremale poole tehti tihti juurdeehitus, kus ilmselt hoiti tagavarasid. Tänavad olid enamasti 3–3,6 m laiad, täidetud haoga ning kaetud rohu, laastude ja puukoore, mõnikord ka laudade ja lattidega. Kui asulat laiendati, paiknes kompleksi südames üks keskne hoone, hiljem rajati selle asemele väljak, mille ümber olid eluhooned ja nende taga majapidamishooned. Sissekäik asulasse kindlustati tugevalt. Saarelt on leitud jälgi 146 hoonest, millest 76 olid elamud. Korraga oli kasutusel kuni paarkümmend elumaja. Loe edasi ...

28. nädal

[muuda lähteteksti]
Edgar von Wahli leiutatud keele oktsidentaali sümbol
Edgar von Wahli leiutatud keele oktsidentaali sümbol

Edgar von Wahl (täisnimi Edgar Aleksis Robert von Wahl või Edgar Alexei Robert von Wahl, pseudonüüm Julian Prorók; 23. august (vkj 11. august) 1867 Ukraina9. märts 1948 Tallinn) oli baltisaksa õpetaja ja harrastuskeeleteadlane, kes sai tuntuks kunstliku keele oktsidentaali loojana.

Wahl omandas hariduse Peterburis ja läbis vabatahtlikult sõjaväeteenistuse Venemaa keiserlikus mereväes. 1894. aastal kolis ta Tallinna, kus elas pea kogu oma ülejäänud elu. Ta töötas kooliõpetajana, andes tunde mitmes Tallinna koolis. Enne esimest maailmasõda ja selle ajal oli ta ka Tallinna linnavolinik.

Keeleteadusega tegeles Edgar von Wahl hobi korras, ta polnud seda õppinud ega teinud keeleteadlasena erialast tööd. Wahli huvi keelte ja eriti tehiskeelte vastu tekkis juba Peterburis õppides. Ta alustas volapüki propageerijana ja asus seejärel esperantoga tegelema, olles üks esimestest esperantistidest. 19. sajandi viimasel kümnendil alustas ta aga uue ideaalse rahvusvahelise keele otsinguid, mis jõudsid 1922. aastaks oktsidentaaliks nimetatud keele tutvustamiseni ja eelkõige oktsidentaali propageerimiseks mõeldud ajakirja Kosmoglott väljaandmiseni.

1949. aastal nimetati tema loodud keel ümber interlingueks ning selle nimetusega tuntakse seda enamasti ka tänapäeval. Loe edasi ...

29. nädal

[muuda lähteteksti]
Ameerika alligaator
Ameerika alligaator

Ameerika alligaator ehk mississippi alligaator (Alligator mississippiensis) on suur roomaja krokodilliliste seltsist. Ta elab Ameerika Ühendriikide kaguosas. Ameerika alligaator on suurem kahest elavast alligaatori perekonda kuuluvast liigist, väiksem liik on hiina alligaator. Isased alligaatorid kasvavad 3,4–4,6 m pikkuseks ja võivad kaaluda kuni 453 kg. Emased on väiksemad ja kasvavad umbes 3 meetri pikkuseks. Ameerika alligaatorid elavad mageveega märgaladel, sealhulgas padurates ja küpressisoodes Texasest Põhja-Carolinani. Kui nende lõuad on suletud, siis erinevalt krokodillidest pole nende hambad nähtaval. Alligaatorid taluvad merevett kehvemini, kuid jahedat kliimat paremini kui ameerika krokodillid, keda on leitud vaid troopilise kliimaga aladelt.

Alligaatorid on tippkiskjad, kes söövad kala, kahepaikseid, roomajaid, linde ja imetajaid. Vastkoorunud pojad toituvad peamiselt putukatest. Paaritumisajal isased möirgavad ja kasutavad emaste ligimeelitamiseks infrahelisid. Emane muneb munad taimedest, okstest, mudast ja lehtedest pessa, mis asub varjatud kohas vee läheduses. Vastsündinute keha ümber on kollased vöödid ja ema valvab järeltulijaid tavaliselt aasta, aga vahel kaks-kolmgi aastat. Loe edasi ...

30. nädal

[muuda lähteteksti]

Oliver Venno (sündinud 23. mail 1990 Tartus) on eesti võrkpallur. Ta on alates 2008. aastast kuulunud Eesti võrkpallikoondisse ning hooajast 2022/23 esindab Katari tippklubi Al-Rayyan.

Venno hakkas võrkpalliga tegelema 1998. aastal Alar Kaljuvee juhendamisel. Noorteklassides esindas ta Tartus Tartu Premium 7 ja SK Duo meeskondasid, kellega osaleti omavanuste Eesti meistri- ja karikavõistlustel, mis korduvalt võideti. Tartu Premium 7 võistkonnaga võideti 2006. aastal meeste konkurentsis Eesti esiliiga.

Venno kuulus 2004–2009 Eesti noormeestekoondisse (sündinud 1989 ja hiljem), kelle treeneriteks olid Raul Reiter ja Urmas Tali. Koondisega pääseti 2007. aasta Austrias toimunud U19 vanuseklassi Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, kus saadi kokkuvõttes 12. koht.

Rannavõrkpalli tiitlivõistlustel osales ta noorteklassides Kristo Kolloga ning nende põhitreeneriks oli Rainer Vassiljev. 2006. aastal saadi U18 Euroopa meistrivõistlustel 9. koht ning 2007. aastal krooniti nad sama vanuseklassi Euroopa meistriteks. 2007. aastal jõuti U19 maailmameistrivõistlustel veerandfinaali ja järgmisel aastal krooniti nad sama vanuseklassi maailmameistriteks. Loe edasi ...

31. nädal

[muuda lähteteksti]
Bütsants oma suurima ulatuse ajal aastal 555
Bütsants oma suurima ulatuse ajal aastal 555

Bütsants ehk Ida-Rooma riik ehk Ida-Rooma keisririik ehk Ida-Rooma impeerium oli riik, mis tekkis Rooma keisririigi idaosas riigi jagunemise tagajärjel. Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime (Byzantion) järgi.

Riiginimed Bütsants ja Ida-Rooma keisririik võeti kasutusele alles pärast riigi eksisteerimise lõppu. Bütsantsi enda ja tema naabermaade elanike jaoks oli riigi nimi Rooma keisririik (kreeka keeles Βασιλεία Ῥωμαίων, Basileia Rhōmaiōn; ladina keeles Imperium Romanum) või Romania (Ῥωμανία), mis kasvas otseselt välja Rooma riigist ja kus säilisid selle traditsioonid.

Bütsantsi eristatakse tänapäeval Rooma riigist eelkõige seetõttu, et riik oli orienteeritud kreeka kultuurile, riigi ametlikuks usundiks oli ristiusk erinevalt Rooma polüteismist ning riigikeeleks oli ladina keele asemel kreeka keel.

Riik eksisteeris 4. sajandist kuni aastani 1453 – ligi 1000 aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukaimate riikide hulka. Loe edasi ...

32. nädal

[muuda lähteteksti]
Skulptuur Väikesest printsist Hispaanias
Skulptuur Väikesest printsist Hispaanias

"Väike prints" (prantsuse keeles "Le Petit Prince") on prantsuse kirjaniku ja lennunduspioneeri Antoine de Saint-Exupéry (1900–1944, langenud Prantsusmaa eest) 1943. aastal ilmunud kirjandusteos.

Tegemist on loetuima ja tõlgituima prantsuskeelse jutustusega, mis on ilmunud umbes 300 keeles ja murdes. Raamatut on müüdud üle 200 miljoni eksemplari. Prantslased hääletasid selle 20. sajandi parimaks prantsuse raamatuks.

Saint-Exupéry, sõjaväelendur ja hinnatud kirjandusauhindade laureaat (Prantsusmaal Grand Prix du Roman ja USA-s National Book Award), kirjutas ja illustreeris käsikirja USA-s, kuhu ta pages II maailmasõja ajal.

Raamat esitab sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid elu ja inimloomuse üle, kutsudes kaasa mõtlema üksinduse, sõpruse, armastuse ja kaotuse üle.

Jutustusest on aastakümnete vältel loodud mugandusi, sealhulgas kuuldemänge, filme, teatri- ja balletilavastusi. Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 1999. aastal sajandi 100 parima raamatu hulka. Loe edasi ...

33. nädal

[muuda lähteteksti]
Pikkuim-hallhai koos lootskalade parvega
Pikkuim-hallhai koos lootskalade parvega

Pikkuim-hallhai (Carcharhinus longimanus) on hallhailaste sugukonda kuuluv suur hai, kes elutseb troopiliste ja mõõdukalt soojade merede avaveeosas.

Jässaka kerega hai kõige äratuntavam eripära on pikad ümarad valgete otstega uimed.

Pikkuim-hallhaid hoiduvad tavaliselt omaette ja ujuvad aeglaselt pealmistes veekihtides. Nad võivad toiduotsingul läbida pikki vahemaid. Kuni 16. sajandini nimetasid meremehed haisid merekoerteks, kuna haid järgnesid laevadele nagu koerad. Pikkuim-hallhai on tavapäraseim laevajälitaja hai. Nad ei ole kiired ujujad, kuid on võimelised üllatavalt kiireteks sööstudeks. Nad konkureerivad toidu pärast siidhallhaidega (Carcharhinus falciformis) ja kompenseerivad oma suhteliselt rahulikku ujumisstiili agressiivsete sööstudega.

Pikkuim-hallhaid kogunevad tihti tapetud saagi ümber ja toidu üle võib minna tapluseks. Selle põhjuseks paistab olevat pikkuim-hallhaide äärmiselt eesmärgile orienteeritud loomus (säästa energiat harvade toitumisvõimaluste vahel), mitte verehimu või vees leiduv veri. Pikkuim-hallhai on oportunistlik ja konkureerimishimuline kiskja, kes kasutab kõiki käepäraseid võimalusi ega väldi taplusi lihtsamat saaki ootama jäädes. Loe edasi ...

34. nädal

[muuda lähteteksti]
Josquin des Prez (1611. aasta puulõige)
Josquin des Prez (1611. aasta puulõige)

Josquin des Prez (1450 ja 1455 vahel – 27. august 1521 Condé-sur-l'Escaut) oli prantsuse-flaami renessansshelilooja. Teda peetakse tavaliselt prantsuse-flaami koolkonna keskseks tegelaseks. Josquini nimetatakse esimeseks kõrgrenessansi vokaalpolüfoonia meistriks.

16. sajandi jooksul tõusis ta ajastu suurimaks heliloojaks, tema tehnilist ja väljenduslikku meisterlikkust imetleti ja jäljendati. Käsikirjade ümberkirjutajad omistasid paljud anonüümsed heliteosed talle, et suurendada läbimüüki. Talle on kokku omistatud vähemalt 374 teost. Alles tänapäeval on hakatud nendest mõne autorlust kahtluse alla panema.

Josquin kirjutas nii vaimulikku kui ilmalikku muusikat ja teoseid kõigis ajastu tähtsates vokaalžanrides, sealhulgas missasid, motette, šansoone ja frottolasid. 16. sajandil ülistati nii tema meloodia loomise annet kui ka tehnilist leidlikkust. Tänapäeval on püütud kindlaks määrata tema stiili tunnuseid ja selle alusel ära tunda ekslikult talle omistatud teoseid, kuid see on osutunud keeruliseks, kuna Josquin armastas järjestikustes teostes kasutada väga erinevaid kompositsioonivõtteid. Kuigi tänapäeval püütakse "Josquini kaanonist" teoseid eemaldada ja nende õigetele autoritele omistada (mõned nendest kuuluvad tema kõige kuulsamate hulka), esindab tema ülejäänud looming siiski renessanssmuusika väga väärtuslikku osa. Loe edasi ...

35. nädal

[muuda lähteteksti]

Tallinna piiramine toimus 1223. aasta sügisel, mil kolme Vene vürstiriigi (Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva) väed koos nendega liitunud eestlastega piirasid neli nädalat edutult Toompea linnusesse varjunud Taani vägesid.

1219. aastal Liivimaa ristisõtta sekkunud ja Tallinna kohal Toompea linnusest oma tugipunkti teinud Taani oli 1221. aasta lõpuks oma kontrollile allutanud kogu Eestimaa põhjaosa: Revala, Harjumaa, Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa. Saarlased, kes Eestimaal ainsatena olid jäänud Taani kuningast või riialastest (Riia piiskopist ja Mõõgavendade ordust) sõltumatuks, nägid selles tungimist nende otsesesse huvipiirkonda ja võtsid eesmärgiks Toompea linnuse alistamise. Algselt 1220. aastasse plaanitud ettevõtmine tehti teoks aasta hiljem, kui koos revalaste, harjulaste ja virulastega Tallinna linnust ründama asuti. Kaks nädalat kestnud piiramine lõpetati aga tulemusi saavutamata, kui merelt arvati lähenevat laevu Taani sõjajõududega. Loe edasi ...

36. nädal

[muuda lähteteksti]
Portugali ringkonnad
Portugali ringkonnad

Portugal (ametlikult Portugali Vabariik) on riik Lõuna-Euroopas Pürenee poolsaare lääneosas.

See piirneb läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga ning idas ja põhjas Hispaaniaga ning on Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem riik. Lisaks kuuluvad Portugalile kaks saarestikku, Assoorid ja Madeira, millel on autonoomse piirkonna staatus. Nime on Portugal saanud Douro jõe suudmes asunud muistse rooma asula Portus Cale järgi, mille lähistel asub tänapäeval riigi suuruselt teine linn Porto.

Tänapäevase Portugali maa-ala on olnud asustatud esiajast alates. Keltidele ja roomlastele järgnesid germaani rahvad läänegoodid ja sueebid; nende valdused hõivasid omakorda araablased ja berberid, keda hakati hiljem nimetama maurideks. Need muslimitest elanikud tõrjuti poolsaarelt välja rekonkista käigus. 1139. aastal eraldus Portugali kuningriik Leóni kuningriigist. 15.–16. sajandil suurte maadeavastuste ajastul laiendas Portugal läänemaailma mõjupiire ja rajas esimese ülemaailmse koloniaalimpeeriumi. Portugalist sai üks võimsaimaid riike kogu maailmas, mis jagas 1494. aastal sõlmitud Tordesillase lepinguga suurema osa maailmast enda ja Hispaania vahel. Loe edasi ...

37. nädal

[muuda lähteteksti]
Kõrvukrebaste paar
Kõrvukrebaste paar

Kõrvukrebane (Otocyon megalotis) on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja, kõrvukrebase perekonna ainus säilinud liik.

Kõrvukrebane elab Aafrika savannides kahe eraldiseisva asurkonnana mandri ida- ja lõunaosas. Ta sai nime oma suurte kõrvade järgi. Kõrvukrebane toitub eelkõige putukatest, eriti termiitidest.

Kõrvukrebane on karjaloom. Nad peavad jahti karjadena ja liiguvad harva üksteisest kaugemale kui 200 meetrit, avatud maastikel püsivad nad enamasti kuni 30 meetri kaugusel. Nad puhkavad koos ja otsivad üksteise lähedust. Ühest küljest aitab koospüsimine paremini vaenlast märgata ja talle vastu hakata, teisest küljest aga elavad neile toiduks olevad putukad tavaliselt kolooniatena.

Kõrvukrebane pole inimpelglik. Ta on uudishimulik ja ettevaatamatu ning tuleb tihti inimesi uudistama. Inimesed peavad teda üldiselt kasulikuks, sest ta hävitab termiite. Vahel peetakse kõrvukrebaseid ekslikult koduloomade murdjateks, sest neid nähakse korjustelt usse söömas. Tegelikult ei suuda ta oma hammaste ehituse tõttu suuremaid loomi murda. Loe edasi ...

38. nädal

[muuda lähteteksti]
Gustav Mahler (1909)
Gustav Mahler (1909)

Gustav Mahler (7. juuli 1860 Kaliště18. mai 1911 Viin) oli juudi päritolu Austria hilisromantismi helilooja ja üks oma aja tähtsamaid dirigente.

Heliloojana oli Mahler sillaks 19. sajandi Austria ja Saksa traditsioonide ning 20. sajandi alguse modernismi vahel. Ta oli oma eluajal tunnustatud dirigent, kuid tema helilooming sai populaarseks alles pärast natsionaalsotsialistlikku diktatuuri, mille ajal oli tema teoste esitamine keelatud. Nüüdseks on temast saanud üks kõigi aegade kõige sagedamini esitatavaid ja salvestatavaid heliloojaid.

Mahleri muusikaanne avaldus varakult. Pärast Muusikasõprade Seltsi Konservatooriumi lõpetamist 1878 edenes tema dirigendikarjäär Euroopa ooperiteatrites, kuni ta 1897 sai Viini Õukonnaooperi muusikadirektoriks. Kümne Viinis veedetud aasta jooksul pidi Mahler taluma juudivastase ajakirjanduse rünnakuid, kuigi enne Viini asumist sai temast katoliku kiriku liige. Kompromissitu nõudlikkuse ja uuenduslike interpretatsioonide tõttu peeti teda üheks parimatest ooperidirigentidest. Eriti hinnati tema tõlgendusi Wagneri ja Mozarti lavateostest. Hiljem oli ta lühikest aega Metropolitan Opera ja New Yorgi Filharmoonikute peadirigent. Loe edasi ...

39. nädal

[muuda lähteteksti]
Matadoor ja võitlushärg
Matadoor ja võitlushärg

Corrida (hispaania keeles corrida de toros (sõnadest correr – jooksma ja torohärg, otsetõlkes 'härgade jooksutamine')) on traditsiooniline hispaaniapärane härjavõitlus, mida harrastatakse lisaks Hispaaniale mõnes teiseski (eeskätt Ladina-Ameerika) riigis. Corrida on vaatemäng, mille käigus jalgsi või hobuse seljas härjavõitlejad (toreadoorid ehk toreerod) võitlevad härjavõitlusareenil selleks otstarbeks kasvatatud võitlushärgadega. Tänapäeva Hispaanias peetav härjavõitlus tugineb 18. sajandi lõpus kehtestatud reeglitele, mille järgi härjavõitlus lõpeb härja surmaga.

Hispaania härjavõitluskultuuri täpne kujunemislugu pole teada, kuid levinud oletuse järgi peituvad selle juured antiikkultuuris, mis jõudis tänapäeva Hispaania alale romaniseerumise käigus. Läänegootide kuningriigis hakkas umbes 5. sajandil seni levinud härgade õrritamise kombest välja kujunema kindlate elementidega vaatemäng. Vaatemängu käigus õrritasid noored mehed enda julguse tõestamiseks härga ning hüppasid üle tema, kui härg neid ründas. 711. aastal Ibeeria poolsaarele tunginud osavate ratsanikena tuntud maurid viisid härjamängudesse sisse võitluse pidamise hobuselt ja piigiga.

Corrida't on alates selle sünnist kritiseeritud, korduvalt ära keelatud ja see on kohanud mitmesugust vastuseisu. 20. sajandi lõpus ja 21. sajandil on härjavõitlus langenud loomakaitsjate üha süveneva surve alla. Loomakaitseaktivistide sõnul on härjavõitlus julm ja barbaarne tegevusala, mille käigus härg kannatab tugeva stressi käes ning sureb aeglasse ja piinarikkasse surma. Loe edasi ...

40. nädal

[muuda lähteteksti]
Paide ordulinnuse varemed
Paide ordulinnuse varemed

Paide piiramine toimus 1558. aasta suvel Vene-Liivi sõja ajal. Moskva tsaaririigi väed ei suutnud vallutada Paide ordulinnust.

Sel aastal tungis Moskva tsaaririigi sõjavägi Liivimaale ja vallutas mitu linnust. Mõne neist jätsid orduhärrad venelaste hirmus maha. 18. juulil alistus Tartu. Järgmisel päeval jõudis Paidesse hulk sealt lahkunud inimesi, kes olid teel Tallinnasse. Nad rääkisid, et Moskva vägi on tugev ja ilmselt ründab lähiajal Paidet. Järva foogt Bernd von Smerten pidas nõu linnuseülema ja sõjasulaste ülematega ning otsustas, et Paide ordulinnust ei saa tõhusalt kaitsta. Ta lahkus koos mõne teenri ja falkoniga Pärnusse, kuid linnusesse jäetud teenrid läksid talle järele ja veensid ta linnusesse naasma.

8. augustil ilmusid 8000 venelast linnuse alla ning nõudsid korduvalt vene ja saksa keeles linnuse alistumist. Foogtile lubasid nad tema eluajaks anda Albu mõisa. Foogt keeldus siiski alistumast. Loe edasi ...

41. nädal

[muuda lähteteksti]
Laulev punarind
Laulev punarind

Punarind (Erithacus rubecula) on rästaslaste sugukonda punarinna perekonda kuuluv lind.

Tema rahvapärased nimetused on teiste hulgas punakurguke, lepalind ja risulind.

Eestis on punarind harilik haudelind ja läbirändaja, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 0,7–1,1 miljonile paarile ja talvist arvukust 10–100 isendile. Talvituma jääb punarind üksnes Lääne-Eesti saartel ja rannikul.

Punarind pesitseb maapinnal ja tema pesa on varjatud. See võib asuda kännu juuretühemikus, murdunud puutüve all või lihtsalt pinnasesüvendis sõnajala varjus, harvem risuhunniku all või madalal asuvas puuõõnes.

Punarind muneb mai alguses 5–7 muna. Munad on heleroosad või kreemjad tuhmide roostepruunide või kollakate tähnidega. Emaslind haub neid 13–14 päeva. Isaslind toidab teda haudumise ajal. Seejärel pojad kooruvad.

Pojad viibivad pesas 12 päeva. Vanemad toidavad neid, tuues neile toitu üle 300 korra päevas. Toiduks on eranditult selgrootud, eriti putukad. Vanemad on pesa juures ettevaatlikud, et selle asukohta mitte reeta. Seejärel pojad lahkuvad pesast, kuigi ei oska siis veel lennata. Nad jooksevad rohus ja vähimagi ohu korral peidavad end. Ohu eest hoiatavad vanemad neid tasase ja kestva hüüdega "Tsss..." või "Tsii...". Vanalinnud toidavad neid veel kaks-kolm nädalat. Seejärel pojad iseseisvuvad ja pesakond laguneb. Loe edasi ...

42. nädal

[muuda lähteteksti]
Joonistus mõisahäärberist (1879)
Joonistus mõisahäärberist (1879)

Trakų Vokė mõis (leedu keeles Trakų Vokės dvaras) on Vilniuses Paneriai vallas Trakų Vokė linnaosas asuv endine mõis. Mõisakompleks asub aadressil Žalioji väljak 2A.

Vytautas asustas Vokė piirkonda Krimmist pagevaid tatarlasi. Sealsete alade esimene teadaolev omanik oligi tatarlane Atikiez Biezgimovič, kelle surma järel mõis läks Abrahimas Zavadskise valdusse. 16. sajandi alguses läks mõis ligi sajaks aastaks Sapiehade suguvõsa valdusse. Aastal 1773 kuulus mõis Dombrovskistele, 1832 läksid sealsed maad riigi omandisse. Sealsed karjamõisaks kujunenud alad omandas eelmise omaniku poeg Liudvik Dambrovski. 19. sajandi keskpaiku sai sellest aga Tyszkiewiczite valdus.

Mõisa ostis tõenäoliselt Józef Tyszkiewicz, kes on ka maetud mõisas asuvasse Tyszkiewiczite suguvõsa rahulasse. Seejärel päris mõisa Jan Witold Tyszkiewicz, kes otsustas oma Vałožynis asunud valdustest Vilniusele lähemale kolida ja rajas ka sealse mõisakompleksi. Toona oli mõisa suurus 4735 tiinu (pisut üle 50 km²). Mõisakompleksi rajamisel lähtuti põhimõttest, et see peab olema mitte üksnes esinduslik, vaid ka praktiline. Osaliselt rajati sinna ka rahvalikus stiilis puithooneid, mis jäljendasid taluarhitektuuri praktilisust. Loe edasi ...

43. nädal

[muuda lähteteksti]
Proliini struktuur kaksikiooni kujul. Vasakul L-proliin, paremal D-proliin.
Proliini struktuur kaksikiooni kujul. Vasakul L-proliin, paremal D-proliin.

Proliin (süstemaatiline nimetus pürrolidiin-2-karboksüülhape) on looduslik aminohape, mis on ainsana tsükliline ja sisaldab aminorühma asemel sekundaarset amiini. Looduses esineb proliin L-isomeerina ehk S-isomeerina ning valkude koostises leiduvat proliinijääki (tähistatakse Pro või P) kodeerivad DNA tasemel nukleotiidijärjestused, mis algavad nukleotiididega CC (st CCA, CCC, CCG või CCT).

Täiskasvanud inimeste organism suudab proliini toota teisest aminohappest (L-glutamaadist ehk L-glutamiinhappest), mistõttu proliin ei kuulu asendamatute aminohapete hulka.

Proliinijääk on äärmiselt oluline kõrge vererõhu ja südamepuudulikkuse vastu kasutatavate peptiiditaoliste ravimite koostises, mis toimivad angiotensiini konverteeriva ensüümi (ACE) inhibiitoritena (näiteks lisinopriil).

Seoses proliini olulise rolliga kollageeni struktuuri moodustamisel ja hoidmisel kasutatakse proliini laialdaselt toidulisandina, et nahk ja kõhred paraneksid kiiremini. Loe edasi ...

44. nädal

[muuda lähteteksti]

Kareda lahing oli 1220. aastal Järvamaal Kareda külas toimunud Liivimaa ristisõja lahing. Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, ristisõdijate ja latgalite Harjumaale teel olnud sõjavägi kohtas piiskopi võimu all olevasse Järvasse rüüstama tulnud saarlasi. Kristlaste vägi otsustas neile vastu astuda ja ründas Karedal laagris olnud saarlasi. Lahing lõppes kristlaste ülekaaluka võiduga. Lahingu kirjeldus pärineb peamiselt Henriku Liivimaa kroonikast, lühemalt on sellest juttu ka Liivimaa vanemas riimkroonikas.

Riiast alustati sõjakäiku eesmärgiga rünnata Harjumaad, ainsat Mandri-Eesti piirkonda, kus poldud veel Riia piiskopi või Taani kuninga ülemvõimu tunnistatud. Saksi hertsogi Alberti (Albrechti), Mõõgavendade ordumeistri Volquini ja Riia piiskopi Alberti venna Theoderichi juhitud sõjavägi, kuhu kuulusid orduvennad, piiskopimehed, liivlased ja latgalid, liikus Liivimaalt Sakalasse Navesti äärde, kus nendega liitusid sakalased, ugalased ja järvalased. Edasi läbi Nurmekunde liikus vägi Harjumaa poole kolmes kolonnis: sakslased koos latgalitega keskel, liivlased vasakul ja eestlased paremal. Loe edasi ...

45. nädal

[muuda lähteteksti]
Isase suurkudu pea
Isase suurkudu pea

Suurkudu (Tragelaphus strepsiceros) on veislaste sugukonda võsapuki perekonda kuuluv liik.

Ta elab peamiselt Ida- ja Lõuna-Aafrika kuivas savannis ja mägisel maastikul. Tema levila ulatub Aafrika Sarvest kuni enam-vähem mandri lõunatipuni. Suurkudu arvukus on suurem lõunapoolsetel aladel.

Suurkudu on üks suurimaid antiloope. Ta on sihvakas, tal on kitsas kere ja pikad jalad.

Isase kudu kehapikkus on 195–245 cm, õlakõrgus kuni 160 cm ja mass 190–315 kg, emase kudu kehapikkus 185–235 cm, õlakõrgus umbes 100 cm ja mass 120–215 kg.

Suurkudul on suured ja ümarad kõrvad. Nii emastel kui ka isastel kududel on kaelal ja turjal püstine lakk. Isastel loomadel on lõuast rinnaesiseni ulatuv pikk jäikade karvadega habe. Saba on 30–55 cm pikk ja karvane, alt valge, sabaots on must.

Suurkudu sarved on pikemad kui ühelgi teisel antiloobil: 120–180 cm. Isastel kududel on mitme keeruga spiraalsed sarved. Emastel sarved puuduvad. Sarved on suunatud tahapoole ja otstest veidi teineteisest eemale. Sarved hakkavad kasvama 6–12-kuusel vasikal ja teevad esimese keeru umbes siis, kui loom on kaheaastane. Kuueaastase kudu sarved on enamasti saavutanud maksimaalse 2,5 keerdu. Mõnikord võib sarvedel olla koguni 3 keerdu.

46. nädal

[muuda lähteteksti]
[Bengtskäri tuletorn valmimise aastal (1906)
[Bengtskäri tuletorn valmimise aastal (1906)

Bengtskäri tuletorn on Soomes Hanko poolsaare lähedal Bengtskäri laiul asuv tuletorn. Majakas hakkas tööle 1906. aasta detsembris. 1968. aastal majakas automatiseeriti.

52 meetri kõrgune Bengtskäri majakas on Põhjamaade kõrgeim tuletorn.

Majakas ehitati Bengtskäri laiule, mille ümbruses oli palju laevu karile sõitnud. Ehitusmaterjalina kasutati graniiti ja telliseid. Arhitekt oli Florentin Granholm. Jätkusõja ajal Bengtskäri lahingus püüdsid Nõukogude Liidu väed majakat õhku lasta, kuid lahing lõppes soomlaste võiduga. Pärast seda, kui majakas 1968. aastal automaatsüsteemi sai, jäi see tühjaks ja hakkas lagunema. 1990. aastate alguses võttis Turu Ülikool majaka rendile ja tegi korda. See avati muuseumina turistidele 1995. aastal. Aastal 2000 ostis majaka Turu Ülikooli Sihtasutus.

Soome Muuseumiamet arvas Bengtskäri majaka 2009. aastal Soome riiklikult oluliste kultuurimälestiste hulka.

47. nädal

[muuda lähteteksti]
Pliivalgel põhinev valge värv
Pliivalgel põhinev valge värv

Pliivalge on valge mürgine värvipigment, mis on olnud kasutusel alates antiikajast. Hoolimata mürgisusest oli see pikka aega maalikunstis kasutatav põhiline valge pigment, sest puudusid samaväärsed alternatiivid. Koostiselt on pliivalge aluseline pliikarbonaat, 2PbCO3·Pb(OH)2. Ta on kompleksühend, mis sisaldab nii karbonaat- kui hüdroksiidioone.

Pigment on hõbejas- kuni kreemjasvalge, opaakne, hästi värvust andev ja hea katvusega. Värvuselt kõige soojatoonilisem kõigist valgetest pigmentidest. Nagu kõik pliid sisaldavad pigmendid neelab väga tugevasti röntgenikiiri (nagu ka kroomkollane, Napoli kollane või mennik).

Värvainete indeksis on pliivalge tähised PW 1 (Pigment White 1) ja C.I. 77597, CAS-number on CAS 1319-46-6.

20. sajandil keelati pigmendi kasutamine mürgisuse tõttu. Erandina on lubatud kasutada pliivalget sisaldavaid värve kunstiteoste restaureerimisel ja ajalooliste hoonete rekonstrueerimisel.

Eesti keeles on varem kasutatud pliivalge kohta eksitavat terminit "tinavalge". Loe edasi ...

48. nädal

[muuda lähteteksti]
Briti impeeriumi lipp
Briti impeeriumi lipp

Briti impeerium oli Suurbritannia (ja sellele eelnenud riikide) hallatud suurriik, mille koosseisu kuulusid dominioonid, kolooniad, protektoraadid, Rahvasteliidu mandaadid ja muud sõltuvad territooriumid.

Impeeriumi tekkeperioodiks kujunes 16. sajandi lõpp ja 17. sajandi algus, mil Inglismaa rajas meretagused kolooniad ja kaubasadamad. Briti impeerium oli oma kõrgajal suurim impeerium maailmas. 1922. aastal elas suurriigis 458 miljonit inimest (veerand maailma elanikkonnast) ja selle kogupindala oli suurem kui 33,7 miljonit km² (peaaegu veerand Maa maismaast).

Pärast Teist maailmasõda algas ulatuslik dekoloniseerumine ja enamik Briti impeeriumi kolooniaid iseseisvus. Protsess lõppes Hongkongi üleandmisega Hiina Rahvavabariigile 1997. aastal. Impeeriumi jäänukina on 14 meretagust territooriumi jäänud Suurbritannia hallatavaks. Paljud iseseisvunud kolooniad kuuluvad tänapäeval Rahvaste Ühendusse. Nendest 16 riiki tunnistavad Inglismaa kuningannat oma riigipeana. Loe edasi ...

49. nädal

[muuda lähteteksti]
Kahvripühvel
Kahvripühvel

Kahvripühvel ehk aafrika pühvel (Syncerus caffer) on veislaste sugukonda kuuluv imetajate liik.

Kahvripühvel elab Kesk- ja Lõuna-Aafrika metsades ja savannides. Ta arvatakse koos lõvi, elevandi, leopardi ja ninasarvikutega Aafrika suurde viisikusse.

Kahvripühvli keha on tünjas, laia rinnaga, jalad suhteliselt lühikesed ja jässakad. Tal on suur pea ja lühike jäme kael. Pea asetseb madalal, pealagi on turjast madalam. Kõrvad on suured, tihti longus, metsas elaval alamliigil ääristatud pikkade osalt valgete karvadega. Silmad on väikesed. Esimesed sõrad on laiemad, et ebaühtlast kereraskust kanda. Saba otsas on pikk karvatutt.

Sarved on nii lehmadel kui ka pullidel. Need on konksjad, keerduvad pealaelt külgedele ja alla, seejärel üles ja sissepoole. Pullide sarved on massiivsed ja moodustavad pealael võimsa lameda kilbi. See kujuneb tavaliselt alles viiendaks-kuuendaks eluaastaks ja on nii tugev, et võib peatada püssikuuli. Kumerust pidi mõõtes võib sarve pikkus olla kuni 160 cm, sarveotste vahekaugus võib ulatuda üle meetri. Lehma sarved on lühemad ja peenemad ning tugevat kilpi need ei moodusta. Metsapühvli sarved on palju lühemad ja sirgemad. Nende sarvede pikkus on 30–40 cm, need sirutuvad tahapoole ja kilpi ei moodusta. Loe edasi ...

50. nädal

[muuda lähteteksti]
Haapsalu jaamahoone perroon (2019)
Haapsalu jaamahoone perroon (2019)

Haapsalu raudteejaam on endine raudteejaam Läänemaal Haapsalus.

Haapsalu jaamahoone ehitati 19051907. Hoone projekteeris Karl Werheim ja insener oli V. Vestfalen. Lisaks jaamahoonele ja perroonile valmisid veel veetorn, kaubaladu ning paljud teised jaama abihooned, näiteks jaamatööliste elamud, kuurid, keldrid, raudteejaama ambulants, loomalaut, pagasihoone, pesuköök ja pöörmepostid.

Haapsallu viis aastatel 1905–2004 Keila–Haapsalu raudteelõik, mis 2004. aasta kevadel üles võeti. Liinil Tallinn–Haapsalu sõitsid regulaarsed reisirongid kuni 1995. aasta septembrini, misjärel kasutati raudteed vähesel määral veel vaid kaubaveoks. Haapsalu jaamale eelnes Keila suunalt Uuemõisa raudteepeatus.

Haapsalu raudteejaama nn Imperaatoripaviljonis asub 1997. aasta juunist Eesti Raudteemuuseum, mis jätkab 1970. aastal Tallinnas asutatud laiarööpmelise raudtee (1524 mm) muuseumi tegevust.

2008. aastal avati Riisipere–Haapsalu–Rohuküla raudteetammil ligi 60 km pikkune Läänemaa Tervisetee. Loe edasi ...

51. nädal

[muuda lähteteksti]
Minnesota osariigi pitser
Minnesota osariigi pitser

Minnesota on osariik Ameerika Ühendriikide Kesk-Lääne regioonis. Minnesota osariik loodi Minnesota territooriumi idaosast ja võeti Ameerika Ühendriikide koosseisu 32. osariigina 11. mail 1858. Osariigi nimi tuleb dakotakeelsest sõnast Mnisota. Rohkete järvede tõttu tuntakse osariiki mitteametlikult ka "10 000 järve maana" (Land of 10,000 Lakes). Minnesota ametlik moto on prantsuskeelne fraas L'Étoile du Nord (eesti keeles 'Põhjatäht').

Pindalalt on Minnesota Ameerika Ühendriikide osariikide seas 12. kohal ja rahvaarvult 21. kohal, aga ligi 60% selle elanikest elavad Minneapolise-Saint Pauli suurlinna-alal. Neid linnu tuntakse koos ka Kaksiklinnadena (Twin Cities). Ülejäänud osariigi moodustavad läänes laiuvad preeriad, kus tänapäeval tegeldakse põllumajandusega, kagus paiknevad heitlehised metsad, mis on tänaseks osaliselt maha raiutud, muudetud põllumaaks ja inimeste asualaks, ning peamiselt osariigi põhjaosa katvad Laurentia segametsad.

Kuni nende alade asustamiseni eurooplaste poolt olid Minnesota põliselanikud dakota ja odžibvei indiaanlased. Suurem osa algsetest euroopa asunikest emigreerus Minnesotasse Skandinaaviast ja Saksamaalt ning osariik on tänaseni skandinaavia-ameerika ja saksa-ameerika kultuuri üks keskusi. Minnesota elatustase on üks USA kõrgeimaid, minnesotalased kuuluvad USA kõige paremini haritud ja jõukama elanikkonna hulka. Loe edasi ...

52. nädal

[muuda lähteteksti]

Vikipeedia:Nädala artiklid/52 (2024)