Nurmekund

Allikas: Vikipeedia
Ancient Estonian counties.svg

Nurmekund (allikates Nurmegunde, Normegunde, Normigunde, Norumegunde)[1][2] oli muinasaja lõpul praegusel Eestil alal eksisteerinud ühest muinaskihelkonnast koosnenud väikemaakond, üks nn Kesk-Eesti väikemaakondadest.

Paiknemine, naaberalad ja rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Nurmekund hõlmas hilisema Pilistvere kirikukihelkonna ja suurema osa Kolga-Jaani kirikukihelkonna alast. Maakonna lõunapiiri vastu Sakalat moodustas Navesti jõe org, läänes asuvatest Alempoisist ja Vändra piirkonnast ning põhja jäävast Järvamaast eraldas seda soode ja metsade vöönd. Ida pool asunud Mõhu väikemaakonnaga Nurmekunnal selgem looduslik piir puudus.[1]

Nurmekunna asustus koondus eelkõige Imavere-Pilistvere-Võhma piirkonda, maakonna kaguosa oli suhteliselt hõreda asustusega. Keeleliselt ja kultuuriliselt oli sealne rahvastik lähedane Järvamaale, sõjalis-poliitiliselt aga arvatavasti Sakalale.[1] Kristjan Oadi oletuse kohaselt allutasid Sakala põhjaosa, Lõhavere muinaskihelkonna valitsejad Nurmekunna oma võimu alla millalgi pärast 1211. aastat, kuna enne seda mainitakse Sakalat ulatuvat kuni Navestini, alates 1217. aastast räägivad allikad aga Nurmekunnast kui Sakala juurde kuuluvast provintsist.[3] Ühtegi linnusekohta maakonnast teada ei ole.[4]

Nurmekunna põllumajandusliku maa suurus oli Taani hindamisraamatu kohaselt 600 adramaad. Arvatakse, et adramaade arv vastas üldjoontes ka majapidamiste arvule ja et igas majapidamises elas keskmiselt 6–9 inimest.[5] Maakonna elanike koguarvuks on pakutud umbes 4000 inimest.[6]

Maakonna nime on peetud pärinevaks sõnavormidest *nurmi ja *kunta.[7]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseim Nurmekunda mainiv allikas on Henriku Liivimaa kroonika, mis kirjeldab Liivimaa ristisõja käigus toimunud Eestimaa vallutamise juures ka Nurmekunna allutamist. Kroonika kohaselt tegi Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu ja Talava latgalite vägi 1211. aastal sõjakäiguga Sakala põhjaossa, mille käigus rüüstati ühe päeva jooksul ka Nurmekunda. Järgmisel aastal, tagasiteel Järvamaale tehtud sõjakäigult, laastati taas ka Nurmekunnas.[8] Lisaks Riia piiskopile ja ordule taotles ülemvõimu Eestimaal, sh Nurmekunnas, ka Taani kuningas Valdemar II. 1218. aastal lubas piiskop Albert vastutasuks sõjalise abi eest kogu Eestimaa kuningale jätta.[9] Arvatavasti 1219. aasta jaanuaris toimus Liivimaa vanemas riimkroonikas kirjeldatud leedulaste rüüsteretk Eestimaale, mis muuhulgas läbis ka Nurmekunda.[10] Henriku Liivimaa kroonika teatel käis 1220. aastal käis Läti Henrik koos oma kaaspreestriga Nurmekunna suuremates külades rahvast ristimas. Nädala aja jooksul olevat iga päev olevat ristitud 300–400 inimest, seega kokku 2100–2800 inimest. Neid arve on peetud veidi liialdatuks ja maakonna täielik ristimine viidi läbi ilmselt hiljem.[11] 1222. aastal nõustus Taani kuningas Eestimaa lõunaosa, sh Nurmekunna ordu ilmaliku ja Riia piiskopi vaimuliku võimu alla jätma.[12] 1224. aastal, pärast mandrieestlaste lõplikku allutamist, kinnitati Nurmekunna osas varasemaid kokkuleppeid ja määrati ta koos Sakala, Mõhu ja põhjapoolse Vaigaga Mõõgavendade ordule.[13] Seda tehingut kajastavad ja Nurmekunda mainivad lisaks Henriku Liivimaa kroonikale ka mitmed maadejagamist fikseerivad 1224. aasta ürikud.[2] Nurmekund sai osaks ordu alal moodustatud Sakala foogtkonnast. Nurmekunna territoorium kuulus sellesse kuni 14. sajandi II pooleni, hiljem oli see osa Viljandi komtuurkonnast. Maakonna kaguosa kuulus Põltsamaa komtuurkonda.[viide?] Kiriklikult jäi senine Nurmekunna territoorium Tartu piiskopi diötseesi[14] ja selle aladele loodi hiljemalt 1234. aastal Pilistvere kirikukihelkond. 1639. aastal asutati kunagise Nurmekunna lõunaosas Kolga-Jaani kihelkond.[viide?]

Kaasajal on kunagine Nurmekunna territoorium tükeldatud Viljandi, Jõgeva ja Järva maakonna vahel.[15] Pilistvere kihelkonna Pilistvere, Kõo ja Võhma ümbrus kuulub Viljandi maakonda, Kabala ja Imavere ümbrus kuulub Järva maakonda ning väike idaosa kuulub Jõgeva maakonda. Kolga-Jaani kihelkond kuulub Viljandi maakonda, selle väike põhjaosa (Võisiku ümbrus) kuulub Jõgeva maakonda.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 404
  2. 2,0 2,1 Enn Tarvel. Sakala ja Ugandi kihelkonnad. Keel ja Kirjandus 1968, 10, lk 586
  3. Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
  4. Tõnisson 1982, lk 255, 315
  5. Tõnisson 1982, lk 388, 401
  6. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 148
  7. Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 104
  8. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 7, lk 124–125, 128–129
  9. Vahtre, lk 130
  10. Vahtre 1990, lk 134–135
  11. Vahtre 1990, lk 148
  12. Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 2, lk 230–231
  13. Vahtre 1990, lk 166
  14. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk jt. "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 84
  15. Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Eesti kohanimeraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. Lk 424–425