Kanada

Allikas: Vikipeedia
Kanada
inglise, prantsuse Canada
Kanada lipp Kanada vapp
Kanada lipp Kanada vapp
Kanada asendikaart
Juhtlause ladina keeles "A Mari Usque Ad Mare"
"From Sea to Sea" – "Merest mereni"
nagu Kanada vapil
Riigihümn O Canada
Pealinn Ottawa
Pindala 9 984 670 km²
Riigikeel(ed) inglise, prantsuse
Rahvaarv 35 702 707 (31.12.2014)[1]
Rahvastikutihedus 3,6 in/km²
Riigikord konstitutsiooniline monarhia
Riigipea Elizabeth II
Kindralkuberner David Lloyd Johnston
Peaminister Stephen Harper
Iseseisvus 1. juuli 1867
SKT 1,518 triljonit $ (2013)
SKT elaniku kohta 43 146 USD
Rahaühik Kanada dollar (CAD)
Ajavöönd maailmaaeg −3,5 kuni −8
Tippdomeen .ca
ROK-i kood CAN
Telefonikood 1

Kanada on riik Põhja-Ameerika põhjaosas, mille koosseisu kuulub kümme provintsi ja kolm territooriumi. Selle rannikut ümbritsevad Vaikne ookean läänest, Põhja-Jäämeri põhjast ja Atlandi ookean idast.

Kanada üldpindala on 9 984 000 km² ja selle näitaja järgi see on maailmas Venemaa järel teine. Maismaapindala järgi (9 093 000 km²) on Kanada maailmas neljas. Samuti on see maailma kõige pikema rannajoonega riik (202 080 km) [2].

Kanadal on pikad rannaalad nii Põhja-Jäämere, Atlandi kui ka Vaikse ookeani ääres, samuti kaks teineteisest lahus paiknevat maismaapiiri USA-ga. Lääneservas piirneb Kanada Alaska osariigiga (piiri pikkus on 2477 km), peamine piir naabriga jookseb aga 6416 km pikkuselt mööda riigi lõunaosa. Nii on Kanada maismaapiir USA-ga maailma suurim kahe riigi vaheline piir (8893 km).[2]

Tuhandeid aastaid elasid praeguse Kanada territooriumil põliselanikkonna erinevad hõimud. Alates 15. sajandi lõpust asutati Atlandi ookeani rannikule Inglismaa ja Prantsusmaa kolooniaid. Mitmesuguste konfliktide tulemusena Suurbritanniale kuuluvad Põhja-Ameerika territooriumid kasvasid või vähenesid kuni 18. sajandi lõpuni. Vastavalt 1. juulil 1867 vastu võetud Briti Põhja-Ameerika aktile ühinesid kolm kolooniat ja moodustasid föderatiivse Kanada Dominiooni. Niii algas provintside ja territooriumide ühinemise ja uue omavalitusliku Dominiooni moodustamise protsess. 1931. aasta Westminsteri Statuudi alusel tunnistas Suurbritannia Kanada riiklikku iseseisvust, aga täiesti iseseisvaks sai Kanada alles 1982. aastal, kui võeti vastu seadus, et Kanada parlament omab õigust põhiseadust muuta sõltumata Briti parlamendist.

Kanada on föderatiivne parlamentaarne demokraatia ja konstitutsiooniline monarhia, nüüdisaegne riigipea on Kuninganna Elizabeth II. Riigis on ametlikult kaks riigikeelt. Kanada rahvastiku rahvuslik koosseis on üks kõige mitmeetnilisem ja multikultuurilisem maailmas tulenevalt mahukast sisserännest. 2015. aasta seisuga on rahvaarv umbes 35 miljonit inimest. Kanada majanduse arengutase on kõrge ning majandus on üks maailma suurimatest. Seda toetavad rikkalikud looduvarad ja hästi arenenud rahvusvahelise kaubanduse võrk. Pikaajalised ja mitmekülgsed suhted USA-ga on mõjutanud ulatuslikult riigi majandust ja kultuuri.

Kanada on arenenud riik, kus inimeste tervise tase on üks parimatest maailmas, SKT inimese kohta järgi on ta 10. kohal ja inimarengutaseme järgi 8. kohal. Vastavalt rahvusvahelistele uuringutele on Kanadal kõrgel tasemel valitsuse läbipaistvus, kodanikuõigused, elukvaliteet, majanduse vabadus ja haridus. Kanada on Rahvaste Ühenduse liige ja kuulub mitme rahvusvaheliste organisatsioonide koosseisu, sh on Kanada NATO, G8, G10, G20, NAFTA ning Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö liige.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimi Canada ehk Kanada pärineb St. Lawrence'i irokeeside sõnast kanata, mis tähendab "küla" või "asula".[3] 1535. aastal kaasaegse Quebeci piirkonna põliselanikud kasutasid sõna selleks, et suunata prantsuse maadeavastaja Jacques Cartier Stadacona külasse.[4] Hiljem kasutas Cartier sõna Canada viitades mitte ainult sellele konkreetsele külale vaid kogu piirkonnale, mille omanikuks oli Stadacona pealik Donnacona.[4] Alates 1545. aastast on Euroopa raamatutes ja kaartidel viidatud sellele piirkonnale nagu Canada-le.[4]

Põhja-Ameerika kaart u 1566. Üks esimestest, kus kasutati nimi "Canada" (üles paremal).

17. sajandil ja 18. sajandi alguses viitas "Canada" Uus-Prantsusmaale, mis paiknes Saint Lawrence'i jõe piirkonnas.[5] 1791. aastal moodustati piirkonnas kaks Briti kolooniat nimedega Ülem-Kanada ja Alam-Kanada üldnimega The Canadas; selle nimega oli see kuni nende ühinemiseni Briti Kanada provintsiks 1841. aastal.[6] 1867. aastal rajati Kanada Konföderatsioon ja hakati kasutama nime Canada uue riigi ametliku nimena, aga sõna dominioon viitas riigi statuudile.[7] Kui Kanada kinnitas oma iseseisvust ja Suurbritanniast eraldumist, hakkas föderaalvalitsus üha enam kasutama ametlikes dokumentides ja lepingutes lihtsalt nime Canada. Seda muutust peegeldas rahvusliku puhkepäeva dominiooni päeva ümbernimetamine Kanada päevaks aastal 1982.[8]

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada on jaotatud 10 provintsiks ja 3 territooriumiks ehk alaks (tähistatud märgiga *):

  1. Flag of Alberta.svg Alberta
  2. Flag of British Columbia.svg Briti Columbia
  3. Flag of the Northwest Territories.svg Loodealad*
  4. Flag of Manitoba.svg Manitoba
  5. Flag of New Brunswick.svg New Brunswick
  6. Flag of Newfoundland and Labrador.svg Newfoundland ja Labrador
  7. Flag of Nova Scotia.svg Nova Scotia
  8. Flag of Nunavut.svg Nunavut*
  9. Flag of Ontario.svg Ontario
  10. Flag of Prince Edward Island.svg Prints Edwardi saar
  11. Flag of Quebec.svg Québec
  12. Flag of Saskatchewan.svg Saskatchewan
  13. Flag of Yukon.svg Yukon*

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnamood ja piirkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada hiigelmõõtmed tähendavad geograafilist mitmekesisust. Riigi saab jagada viieks selgesti erinevaks suureks piirkonnaks.

Peaaegu poole mandriosast hõlmab suur Kanada kilp ehk Laurentia kiltmaa – avar, harvade kõrgendikega tasandik. Jääajast on sinna jäänud palju järvi ning kärestikulisi jõgesid. Kilbist läänepool laiuvad Suurtasandiku preeriad. See on tõeliselt viljakas piirkond. Veel kaugemal läänes, Vaikse ookeani ääres asub mägismaa, mida piiravad Kaljumäestik ning Rannikuahelik. Suure järvistu ümbruses ja Saint Lawrence'i jõe äärsel madalikul valitseb hea kliima ja seepärast on ka sealsed maad üles haritud ning sinna on koondunud suurem osa rahvastikust. Lõpuks, Atlandi ranniku provintsid ning riigi idapoolsemad saared kujutavad endast madalate, rannikuga paralleelselt kulgevate Apalatši mägede jätku.

Riigi kõrgeim tipp on läänepiiril asuv Logan (5959 m).

Saared[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada rannikud, eriti aga arktiline, on tugevasti liigestatud ja nende lähedal asub arvukalt saari. Atlandi rannikul on tähtsaimad Newfoundlandi, Cape Bretoni, Prints Edwardi ning Anticosti saar ja Nova Scotia poolsaar. Vaikse ookeani ranniku lähedal asuvad Vancouveri saar ja Kuninganna Charlotte'i saarestik. Arktikas asub õige mitu peaaegu asustamata hiigelsaart (Baffini saar, Victoria, Ellesmere jt).

Veekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanadas on palju suuri järvi ja veerikkaid jõgesid. Sügavale sisemaale ulatub Põhja-Jäämere Hudsoni laht.

Jõed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eriti tähtis on Suurt järvistut Atlandi ookeaniga ühendav Saint Lawrence'i jõgi oma laia viljaka oru ning arvukate lisajõgedega. Neist Ottawa, Saguenay ja St John suubuvad Atlandi ookeani, Saskatchewan voolab Winnipegi järve; Nelson ühendab Winnipegi Hudsoni lahega.

Kanada suurim jõgi on siiski Mackenzie, mis koos lisajõgedega seob enamikku Kanada kilbil asuvaid järvi ja viib oma vee jäämerre.

Riigi arvututest jõgedest ja jõekestest tuleb veel nimetada Yukoni ja Columbiat, mis jõuavad mereni juba USA rannikul.

Erie järvest Ontario järve voolaval Niagara jõel asub Niagara juga.

Järved[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päikseloojang Winnipegi järvel

Kanada on kõige järverikkam maa maailmas, neid on seal umbes 200 000. Kokku on riigi pindalast järvede all 891 163 km². See on palju suurem pindala kui kogu Hispaania ja umbes sama suur kui Pakistan või Türgi. Kagupiiril asub Suur järvistu.

Enamik neid on üksteisega ühenduses, vesi voolab neist Mackenzie jõkke, mis läbib riigi keskosa.

Taimestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peaaegu poolt Kanada territooriumi katavad metsad. Põhjas levib arktiline ja lähisarktiline taimestik, tasandikuprovintsides rohtlad. Tihedates okas- ja väärispuumetsades kasvavad kuused, tsuugad, palsamnulud, mitut liiki mände ja seedreid.

Loomastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsloomi on ohtralt. Liigiliselt on loomastik üsna samasugune nagu Euroopa ja Aasia jahedamates piirkondades. Imetajaid on looduses 193 liiki. Kanada metsades võib kohata väikseid tamme ehitavaid kopraid, samuti kärplasi (naaritsaid, kärpe, nugiseid), kelle karusnahka ammust aega väga hinnatakse. Veel asustavad Kanada metsi ameerika karud baribal ja grisli, ilves, koiott, rebane, skunk, karibu ja urson. Avamaastikul saab imetleda tundrakaribut, põtra, piisonit. Kaugel põhjas võib kohata võimsat jääkaru. Läänepoolsetes mägedes elab ohtralt just neile aladele iseloomulikke lumelambaid ja -kitsi. Riigis on kohatud 665 liiki linde, neist pesitsevaid 310 liiki. Roomajaid (sh maolisi) on rohkem kui 39 liiki ja kahepaikseid 42 liiki.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põlisrahvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nüüdisaegse Kanada põlisrahvade hulka kuuluvad Kanada indiaanlased (atabaskid, algonkinid, irokeesid jpt), inuitid ja mestiitsid.[9] Mestiitsid on segaverelised inimesed kelle esivanemad sündisid 17. sajandi keskel kui Euroopa asunikud abiellusid Kanada indiaanlaste ja inuitide naistega.[9] Arheoloogiliste uuringute ja geneetilise analüüsi abil määrati inimeste kohalolekut Yukoni põhjaosas alates 13 000–12 000 eKr ja Ontario lõunaosas alates 7500 eKr.[10][11] Need esimesed asunikud astusid Kanadasse Beringia läbi Beringia maismaasilla üle.[12] Paleoindiaanlaste arheoloogilised kohad nagu Old Crow' tasandikud ja Bluefish koopad on kaks vanimat inimeste elukohta Kanadas.[13] Kanada põlisrahvaste ühiskonnale oli iseloomulikud alaline asustus, põllumajandus, keeruline sotsiaalne hierarhia ja kaubavahetusvõrgud.[14][15] Euroopa maadeavastajate saabumisajaks 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses oli mõned nendest kultuuridest juba kadunud ja neid avastati vaid arheoloogiliste uuringute kaudu.[16]

Selleks ajaks, kui oli rajatud Euroopa asunikute esimesed asulad, oli Kanada põliselanikke rahvaarv hinnanguliselt 200 000 [17] ja kahe miljoni[18] vahel, Kanada põlisrahvaste Kuninglik komisjon aktsepteeris arvu 500 000 inimest.[19] Euroopa koloniseerumise tagajärjel kannatasid Kanada põliselanikud uute asukate poolt sisse toodud nakkushaiguste (nt gripp, leetrid ja rõuged) korduvate puhangute käes, mille vastu puudus nendel looduslik immuniteet. Selle tagajärjel vähenes sajandite jooksul pärast eurooplaste saabumist rahvaarv 40–80% võrra.[17][20]

Välja arvates mõningaid konflikte Euroopast päritoluga kanadlaste suhted indiaanlaste ja inuitidega oli suhteliselt rahulikud.[21] Euroopa asunikke ja Kanada põliselanikke vastasmõjud algasid eurooplaste kolonisatsiooni perioodi jooksul. Selle perioodi vältel Euroopa asunikke vastasmõju inuitidele oli piiratud. [22] Alates 18. sajandi lõpust Euroopast päritoluga kanadlased julgustasid Kanada põliselanikke nende oma kultuuri omastada. [23] Need üritused jõudsid kõrgpunkti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses sunnitud integratsiooni ja ümberpaigutuse kujul.[24]

Euroopa kolonisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eurooplastest jõudsid esimestena tänapäeva Newfoundlandi rannikule L'Anse aux Meadowse viikingid 1000. aasta paiku[25], kelle avastatud Vinland, Markland ja Helluland asusid tõenäoliselt tänapäeva Kanada alal.

1497 maabus inglaste teenistuses olev itaallane Giovanni Caboto (John Cabot) Newfoundlandis või Nova Scotias, ning kuulutas maa Newfoundlandina Inglise krooni omandiks. [26]</ref> 16. sajandi alguses rajati Atlandi ookeani rannilkul ajutisi eelposte vaala- ja kaalapüügil baskide ja Portugali meremehed.[27]

1534 jõudis prantsuse maadeuurija Jacques Cartier Saint Lawrence'i lahe kaldale, kus paigaldas ta 10 meetri kõrgusega risti sõnadega "Elagu Prantsusmaa kuningas" ja võttis territooriumi Kuninga François I valdusse.[28] Püsivat asustust sinna ei tekkinud, kuid 16. sajandil väitsid nii Inglismaa kui ka Prantsusmaa omavat alasid tänapäeva Kanadas.

1583. aastal kulutas Sir Humphrey Gilbert vastavalt Kuninganna Elizabeth I kuninglikule eelisõigusele Saint John'si esimesena Inglismaa kuningriigi kolooniana Põhja-Ameerikas.[29]

Prantsuse maadeuurija Samuel de Champlain jõudis Kanadasse aastal 1603 ja asutas esimesi Euroopa asunikke püsivaid asulaid Port Royali Nova Scotia poolsaarel 1605 (koos Pierre Duguaga) ja Quebeci 1608.[30]

Inglased rajasid 1628. aastal Nova Scotia koloonia ning asundusi Atlandi ookeani rannikule ja Hudsoni lahe äärde.

1663 kuulutas kuningas Louis XIV Uus-Prantsusmaa Prantsusmaa asumaaks.

Inglismaa kuningas Charles II andis 1670. aastal Ruperti maal Hudsoni lahe kompaniile kaubandusmonopoli.

1689. aastal alanud Prantsusmaa ja Inglismaa vahelises sõjas kaotas Prantsusmaa osa oma Kanada valdustest. Viimased osad Uus-Prantsusmaast läksid Inglismaa valdusse 1763. aastal.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada rahvaarv oli 2006. aasta rahvaloenduse andmeil 31 612 897 ja 2011. aasta rahvaloenduse andmeil 35 158 304.[31]

Kanadalasteks nimetatakse Kanada kodanikke. Kanada on paljurahvuseline ühiskond, mille rahvastik koosneb põliselanikest ning immigrantide järeltulijatest. Päritolu järgi on suurimad rühmad inglise, prantsuse, šoti, iiri, saksa, itaalia ja hiina päritolu kanadalased. Paljud immigrandid on säilitanud oma identiteedi ja elavad sageli kompaktsete rühmadena. Eesti päritolu kanadalasi oli 2001. aastal 22 085, neist 9645 nimetas oma päritoluks ainult Eestit. 2006. aastal olid samad näitajad 23 930 ja 8440.[32]

57% Kanada elanikest räägib emakeelena inglise keelt, 22% prantsuse keelt, 20% muid keeli ja 1,2% mitut keelt. Prantsuskeelsed kanadalased elavad valdavalt Québecis (80% elanikest).

Kanada põliselanikud on indiaanlased ja inuitid.

Linnastud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada suurimad linnastud rahvaarvu järgi (2011. aasta rahvaloendus)
Nimi Provints Rahvaarv Nimi Provints Rahvaarv
Toronto Ontario 5 583 064 London Ontario 474 786
Montréal Quebec 3 824 221 Saint CatharinesNiagara Falls Ontario 392 184
Vancouver Briti Columbia 2 313 328 Halifax Nova Scotia 390 328
Ottawa-Gatineau Ontario–Québec 1 236 324 Oshawa Ontario 356 177
Calgary Alberta 1 214 839 Victoria British Columbia 344 615
Edmonton Alberta 1 159 869 Windsor Ontario 319 246
Québec Québec 765 706 Saskatoon Saskatchewan 260 600
Winnipeg Manitoba 730 018 Regina Saskatchewan 210 556
Hamilton Ontario 721 053 Sherbrooke Québec 201 890
KitchenerCambridgeWaterloo Ontario 477 160 Saint John's Newfoundland ja Labrador 196 966

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamised tööstuspiirkonnad on Ontario provints ning Québeci provintsi lõunaosa, kus valmib ligikaudu 70% riigi tööstustoodangust.

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähtsaim Kanada-sisene kauba- ja laevatee on Saint Lawrence'i jõgi, mis on ühenduslüliks rohkem kui 4000 km pikkusele laevatatavale veeteele, ühendades omavahel Suure järvistu ja Atlandi ookeani.

Väliskaubandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1996. aastal oli Kanada ekspordi maht 185 miljardit dollarit. Peamised eksporditavad kaubad olid ajalehepaber, paberipuit, nafta, maagaas, alumiinium ja masinad ning nende osad. Nende toodete suurimad importijad Kanadast olid USA, Jaapan, Suurbritannia, Saksamaa, Lõuna-Korea, Holland ja Hiina.

Impordi maht oli 1996. aastal 166,7 miljardit dollarit. Tähtsaimad sisseveetavad kaubad olid õli, kemikaalid, arvutid, telekommunikatsioonivahendid ja ka igasugused mootorid. Suurimateks kaubanduspartneriteks olid USA, Jaapan, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Mehhiko, Taiwan ja Lõuna-Korea.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www5.statcan.gc.ca/cansim/a26?&id=0510005.
  2. 2,0 2,1 Kanada World Factbookis
  3. James Stuart Olson; Robert Shadle (1991). Historical Dictionary of European Imperialism. Greenwood Publishing Group. p. 109. ISBN 978-0-313-26257-9. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Alan Rayburn (2001). Naming Canada: Stories about Canadian Place Names. University of Toronto Press. pp. 14–22. ISBN 978-0-8020-8293-0. 
  5. Paul R. Magocsi (1999). Encyclopedia of Canada's Peoples. University of Toronto Press. p. 1048. ISBN 978-0-8020-2938-6. 
  6. Great Britain (1841). An Act to Re-write the Provinces of Upper and Lower Canada, and for the Government of Canada. J.C. Fisher & W. Kimble. p. 20. 
  7. O'Toole, Roger (2009). "Dominion of the Gods: Religious continuity and change in a Canadian context". peatükis Hvithamar, Annika; Warburg, Margit; Jacobsen, Brian Arly. Holy nations and global identities: civil religion, nationalism, and globalisation. Brill. p. 137. ISBN 978-90-04-17828-1. 
  8. Buckner, Philip, toim (2008). Canada and the British Empire. Oxford University Press. pp. 37–40, 56–59, 114, 124–125. ISBN 978-0-19-927164-1. 
  9. 9,0 9,1 Christoph Beat Graber; Karolina Kuprecht; Jessica C. Lai (2012). International Trade in Indigenous Cultural Heritage: Legal and Policy Issues. Edward Elgar Publishing. p. 366. ISBN 978-0-85793-831-2. 
  10. Linda S. Cordell; Kent Lightfoot; Francis McManamon; George Milner (2008). Archaeology in America: An Encyclopedia 4. ABC-CLIO. p. 3. ISBN 978-0-313-02189-3. 
  11. Timothy R. Pauketat (2012). The Oxford Handbook of North American Archaeology. Oxford University Press. p. 96. ISBN 978-0-19-538011-8. 
  12. Thomas D. Dillehay (2008). The Settlement of the Americas: A New Prehistory. Basic Books. p. 61. ISBN 978-0-7867-2543-4. 
  13. Center for Archaeological Sciences Norman Herz Professor of Geology and Director; Society of Archaelogical Sciences both at University of Georgia Ervan G. Garrison Associate Professor of Anthropology and Geology and President (1997). Geological Methods for Archaeology. Oxford University Press. p. 125. ISBN 978-0-19-802511-5. 
  14. Hayes, Derek (2008). Canada: an illustrated history. Douglas & Mcintyre. pp. 7, 13. ISBN 978-1-55365-259-5. 
  15. Macklem, Patrick (2001). Indigenous difference and the Constitution of Canada. University of Toronto Press. p. 170. ISBN 978-0-8020-4195-1. 
  16. Sonneborn, Liz (jaanuar 2007). Chronology of American Indian History. Infobase Publishing. pp. 2–12. ISBN 978-0-8160-6770-1. 
  17. 17,0 17,1 Wilson, Donna M; Northcott, Herbert C (2008). Dying and Death in Canada. University of Toronto Press. pp. 25–27. ISBN 978-1-55111-873-4. 
  18. Thornton, Russell (2000). "Population history of Native North Americans". peatükis Haines, Michael R; Steckel, Richard Hall. A population history of North America. Cambridge University Press. pp. 13, 380. ISBN 978-0-521-49666-7. 
  19. O'Donnell, C. Vivian (2008). "Native Populations of Canada". peatükis Bailey, Garrick Alan. Indians In Contemporary Society. Handbook of North American Indians 2. Government Printing Office. p. 285. ISBN 978-0-16-080388-8. 
  20. Stephanie True Peters (2005). Smallpox in the New World. Marshall Cavendish. p. 39. ISBN 978-0-7614-1637-1. 
  21. David L. Preston (2009). The Texture of Contact: European and Indian Settler Communities on the Frontiers of Iroquoia, 1667–1783. U of Nebraska Press. pp. 43–44. ISBN 978-0-8032-2549-7. 
  22. Tanner, Adrian (1999). "3. Innu-Inuit 'Warfare'". Innu Culture. Department of Anthropology, Memorial University of Newfoundland. Vaadatud 23.05.2011. 
  23. Michael Asch (1997). Aboriginal and Treaty Rights in Canada: Essays on Law, Equity, and Respect for Difference. UBC Pres. p. 28. ISBN 978-0-7748-0581-0. 
  24. Laurence J. Kirmayer; Gail Guthrie Valaskakis (2009). Healing Traditions: The Mental Health of Aboriginal Peoples in Canada. UBC Press. p. 9. ISBN 978-0-7748-5863-2. 
  25. Reeves, Arthur Middleton (2009). The Norse Discovery of America. BiblioLife. p. 82. ISBN 978-0-559-05400-6. 
  26. [John Cabot's voyage of 1497 http://www.heritage.nf.ca/exploration/cabot1497.html]. Memorial University of Newfoundland, 2000, vaadatud 15.08.2012.
  27. Hornsby, Stephen J (2005). British Atlantic, American frontier: spaces of power in early modern British America. University Press of New England, lk 14, 18–19, 22–23. ISBN 978-1-58465-427-8.
  28. Cartier, Jacques; Biggar, Henry Percival; Cook, Ramsay (1993). The Voyages of Jacques Cartier. University of Toronto Press. p. 26. ISBN 978-0-8020-6000-6. 
  29. Rose, George A (1. oktoober 2007). Cod: The Ecological History of the North Atlantic Fisheries. Breakwater Books. p. 209. ISBN 978-1-55081-225-1. 
  30. Ninette Kelley; Michael J. Trebilcock (30. september 2010). The Making of the Mosaic: A History of Canadian Immigration Policy. University of Toronto Press. p. 27. ISBN 978-0-8020-9536-7. 
  31. GeoHive. Vaadatud 19.03.2015.
  32. Kanada Statistikaamet

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

 Kanada – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus