Krasnaja Gorka operatsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Krasnaja Gorka operatsioon
Osa Eesti Vabadussõjast
Krasnaja Gorka 1919.jpg
Kuperjanovi partisanide rünnak vastase kindlustatud positsioonidele Krasnaja Gorka all.
Toimumisaeg 13. oktoober9. november 1919
Toimumiskoht Ingerimaa
Tulemus Nõukogude tõrjevõit
Osalised
Eesti Eesti
Ingerimaa Ingeri polk
Briti sõjalaevastik Ühendkuningriigi sõjalaevastik
Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Flag of Estonia.svg Johan Pitka
Flag of Estonia.svg Karl Parts
Briti sõjalaevastik Walter Cowan
Nõukogude Venemaa Dmitri Nadjožnõi
Nõukogude Venemaa Vladimir Ljubimov
Jõudude suurus
2200 meest
4 suurtükki
51 kuulipildujat
3500–4000 meest
12 suurtükki
Kaotused
41 langenut
278 haavatut
~1000 langenut
675 vangistatut
3 sõjalaeva
12 suurtükki
1 vesilennuk
9 kuulipildujat


Krasnaja Gorka ehk Ingeri operatsioon oli 1919. aasta oktoobris ja novembris Eesti Vabadussõja ajal toimunud Eesti Rahvaväe 1. diviisi pealetung Krasnaja Gorka fordi vallutamiseks Punaarmee 6. diviisi käest.

Operatsiooni eesmärk oli katta Loodearmee põhjatiiba, samas loodeti fordi suurtükkide abil hävitada ka Balti laevastik, et ei punane ega valge Venemaa saaks seda tulevikus kasutada Eesti vastu. See Eesti Merejõudude juhataja admiral Johan Pitka juhtimisel toimunud operatsioon kukkus aga läbi.[1]

Eesti väekoondis, mis toodi kohale sõjalaevadel, oli liiga nõrgalt varustatud suurtükiväega vastase kindlustatud kaitsepositsioonide edukaks ründamiseks. Maaväe tegevust toetas küll oma tulega Eesti ja Briti sõjalaevastik, muuhulgas ka monitor Erebus oma 15-tollistest suurtükkidest. Kõik see ei kõigutanud aga fordi vastupanu ja Krasnaja Gorka jäigi vallutamata.[2]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aasta sügisel alustas Vene valgete Loodearmee kindral Nikolai Judenitši juhatusel pealetungi Petrogradi vallutamiseks.[3] Loodearmee pealetungi toetasid Eesti väed, organiseerides pealetungi Krasnaja Gorka fordile ja korduvaid lühikesi kallaletunge Pihkva suunas, Velikaja jõel ja Põtalovole.[4]

Krasnaja Gorka fordi vallutamisega lootis Eesti vägede ülemjuhatus kergendada Loodearmeel Petrogradi vallutamist, ent operatsioonil oli samal ajal ka teine, salajane eesmärk, mis nägi ette Balti laevastiku hävitamist. Pärast fordi vallutamist pidid Briti ja Eesti laevastik fordi suurtükitule toel tungima Kroonlinna ning hävitama seal seisvad Balti laevastiku alused. See pidi garanteerima, et Nõukogude Venemaa või võidukad Vene valged ei saaks tulevikus laevastikku relvana Eesti vastu kasutada.[5]

Krasnaja Gorka vallutamiseks määras sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner sõjalaevastiku, Ingeri polgu, Kuperjanovi partisanide pataljoni, Scoutspataljoni,[6] soomusrongi nr 3 dessantkompanii ja Soomusrongide Diviisi eskadroni, kokku umbes 2200 rindevõitlejat, 51 kuulipildujat ja 4 välisuurtükki. Operatsiooni üldjuhiks määrati merejõudude juhataja admiral Pitka. Maaväeosa tegevust juhtis Soomusrongide diviisi ülem alampolkovnik Karl Parts. Silmas pidades kevadise pealetungi kogemusi, lootis admiral Pitka, et kindlustatud fort suudetakse vallutada kiire ootamatu kallaletungiga.

Loodearmee pealetung Petrogradile oktoobris 1919. Krasnaja Gorka operatsioon.

Pealetungi nõustus merelt toetama Briti sõjalaevastik admiral Walter Cowani juhatusel, kes pidi Loodearmee Petrogradi jõudes võtma enda võimu alla Kroonlinna kindluse ühes Nõukogude Vene Läänemere laevastikuga.[6]

Operatsiooni läbiviimine[muuda | muuda lähteteksti]

Admiral Johan Pitka, Krasnaja Gorka operatsiooni üldjuht.

Alates 10. oktoobrist koondus kogu Eesti Läänemere sõjalaevastik ühes veolaevadega Narva ja Lauga lahte. Ettenähtud operatsiooni läbiviimiseks otsustas admiral Pitka viia kõik maaväeosad peale Ingeri polgu laevadel Narvast Koporje lahte, kus laevastiku tule toetusel otsustati teha dessant Kernovos.[7] Lisaks 40-mehelisele Meredessantkomandole oli laevastik Tallinnast peale võtnud ka Aegna saare 12-tollise patarei ohvitserid ja meeskonna.[8]

12. oktoobri õhtul hilja käis operatsiooni juht ise maal, saades Harkolovos kokku Ingeri polgu ülemaga. Selgus, et Nõukogude Vene 6. kütidiviis oli sel päeval Loodearmee pealetungi mõjul tagasi tõmbunud. Eesti 4. polk ja Ingeri polk jälitasid vastast, võttes 13. oktoobril endi alla Kotlõ ja Sisto-Palkino piirkonna, mille tagajärjel Kernovo sadam oli vastase rinde vahetus läheduses. Et dessandi maabumine Kernovos osutus võimatuks, siis otsustas admiral Pitka tuua väed maale Eesti vägede rinde seljataga, Peipija sadamas.[7]

Dessant[muuda | muuda lähteteksti]

Ingeri polgu positsioone Peipija juures oktoobris 1919.

13. oktoobri hommikul jõudis admiral Pitka laevastikuga Peipija lahte.[9] Ööl vastu 14. oktoobrit maabusid Peipija sadamas Eesti esimesed dessantosad – Kuperjanovi partisanide pataljon ühes välipatareiga nr 14 alamkapten Jaan Undi juhatusel, soomusrongi nr 3 dessantmeeskond alamkapten Oskar Luiga juhatusel ja Meredessantkomando.[7] Eriliselt raske oli hobuste, voorivahendite ja suurtükkide maale toimetamine, sest sadama tamm oli ümmargustest lahtistest katmata munakividest, millel kitsarööpmelise raudtee rööpad liipritega peal. Väsitava tööga saadi kõik väeosad 14. oktoobril kella 5-ks maale. Laevad ja praamid sõitsid kohe tagasi Narva, et kohale toimetada järgmist ešeloni.[10]

Kuna maabumine toimus Eesti rindeüksuste tagalas, polnud sellel vastase poolt vähimatki takistust. Admiral Pitka käsutusse oli koondunud koos Ingeri polguga 1621 meest ning 2 kuuetollist ja 2 kolmetollist suurtükki. Samal ajal võis mereäärses piirkonnas asuvaid vastase jõude hinnata 3000 mehele; neid toetas 12 suurtükki.[7] Vastane oli Babino–Glubokoje–Kopeni järvede joonelt, kus ta Loodearmee pealetungi alul asus, taandunud ja sillad Sista jõel ära lõhkunud.[9]

Operatsioonist osa võtvad maaväeüksused koondusid Sisto-Palkino piirkonda, kust 14. oktoobri hommikul laevastiku toel asuti piki rannikut[11] pealetungile Kernovo suunas. Vaatamata sellele, et vastane Krasnaja Gorka ja Seraja Lošadi fordi raskepatareidest Eesti laevastikku ägedasti pommitas, purustati siiski laevastiku tulega punaste Kalištše patarei. See kergendas märkimisväärselt Eesti maaväe edasitungimist. Kernovo vallutati.[9]

Välipatarei nr 14 (Kuperjanovi partisanide patarei) tulistab vastast

Maastik võimaldas Krasnaja Gorkale läheneda ainult kahte teed mööda, mistõttu jagunes Eesti väekoondis Kernovo juures kahte gruppi. Vasakpoolne grupp, millesse kuulusid Kuperjanovi partisanide pataljoni kaks roodu, soomusrongi nr 3 dessant ja Meredessantkomando välipatarei nr 14 toetusel, liikus alamkapten Undi juhatusel üle Dolgovo Kalištše peale, eesmärgiga rünnata Krasnaja Gorkat lääne poolt. Parempoolne grupp, millesse kuulusid Kuperjanovi partisanide pataljoni kaks roodu ja Soomusrongide diviisi eskadron, liikus Kuperjanovi partisanide pataljoni ülema abi leitnant Johannes Soodla juhatusel üle Lužki ja Lopuhhinka Ust-Ruditsõ peale, eesmärgiga rünnata Krasnaja Gorkat lõunast. Koos selle grupiga tegutses samal suunal ka Ingeri polgu II pataljon.

Mõlemaid gruppe lahutas teineteisest 15 km laiune soo, mis raskendas omavahelist sidepidamist ja koostööd. Sügiseste vihmadega olid metsavahelised teed muutunud poriseks ja see omakorda aeglustas liikumist. Ka ei jõudnud väeosadele õigeks ajaks järele laevadelt viimastena mahalaaditud voorid, mis raskendas isikkoosseisu toitlustamist.

Ingeri polgu I pataljon sai ülesandeks liikuda Koporjesse üle Nakkovo ja Itsepino. Lähenemisel vastase kindlustatud kaitsepositsioonidele oli siin-seal vähemaid kokkupõrkeid ta eelosadega.[12]

Briti laevastik Koporje lahes pommitamas vastase patareid Kalištše juures oktoobris 1919

14. oktoobri varahommikul väljus Peipija sadamast Eesti sõjalaevastik – hävitajad Lennuk ja Vambola ning suurtükilaevad Lembit, Tasuja, Meeme ja Laine ühes viie traaleriga – ja sõitis Kalištše lahte. Sõidu eesmärk oli tulistada koos Briti laevastikuga ranna läheduses asetsevaid vastase kindlustusi. Tulistamise ajal oli laevastik ise Krasnaja Gorka ja Seraja Lošadi fordi ning ühe rannikupatarei tule all. Viimase hävitamiseks sõitis laevastiku lipulaev Lennuk võimalikult mereranna lähedusse, kus võttis rannikupatarei ägeda tule alla kõigist suurtükkidest, sundides patarei vaikima.

Briti ja Eesti laevastiku võimas suurtükitule toetus aitas kaasa sellele, et dessantvägede vasakul grupil õnnestus 15. oktoobril vallutada vastase poolt kindlustatud Kalištše küla piirkond.[13] Eesti vägedele oli saagiks langenud kuus purustatud rannikusuurtükki ning 8 rikutud välikahurit, mida punased olid ilmselt samuti rannikukaitseks tarvitanud.[11]

Scoutspataljon jõudis Narva 14. oktoobri hommikul. Seal laaditi kaks kompaniid, jalamaakuulajate ja sidekomando ühes köökide ja laskemoonakaarikute ning toidumoonaga, aga ilma hobusteta, aurikule Baltonia. Rohkem sellele laevale ei mahtunud. Kaks kompaniid, töö- ja ratsakomando ja kõik hobused jäid esialgu Narva jaama vagunitesse ootama laevu ja praame, mis nad võtaks peale.[10] Kalištše sadamas saadeti skaudid alampolkovnik Adolf Aalbergi juhatusel 15. oktoobril Baltonialt maale. Samal päeval sõitis teine ešelon skaute Narvast välja ja jõudis Kalištše sadamasse järgmise päeva hommikul. Meri oli mõlema ešeloni sõidu ajal kaunis tuuline ja enamik skaute kannatas kõvasti merehaiguse käes.[10]

Pealetungi takerdumine[muuda | muuda lähteteksti]

Scoutspataljoni lisandumisega suurenes Eesti dessantvägede arv 590 mehe ja 48 kuulipilduja võrra. Pataljon asus tegevusse vasaku grupi koosseisus.[13] Grupi üldjuhi alamkapten Undi käsutada olid Kuperjanovi partisanide pataljoni 1., 3. ja 5. rood, soomusrongi nr 3 dessant, Meredessantkomando, Scoutspataljon (4 roodu ühes jalamaakuulajate komandoga) ja välipatarei nr 14 kaks raskesuurtükki,[14] kokku ümmarguselt 1100 meest, 71 kuulipildujat ja 2 suurtükki.[15]

Saanud juurde toetusvägesid, püüdis vasaku grupi juht alates 16. oktoobrist arendada edasitungi Krasnaja Gorka vallutamiseks kolmes suunas – Novoje Kalištšest üle Lendovštšina, Staroje Kalištšest ja Kandõkjulast üle Šepeleva ning üle Gora-Valdai.[13] Kuperjanovlased ja soomusrongi nr 3 dessant tegutsesid peamiselt Novoje Kalištše ja Lendovštšina suunas, Meredessantkomando ja Scoutspataljon Sjurjevskoje ja Saarisoo soode vahelisel kitsusel ning Kandõkjula, Gora-Valdai ja Šepeleva suunas.[14] Otsustav löök pidi antama Garavai küla juurest mööda raudteed, mis viis Kalištše vabrikust Krasnaja Gorkani.[3] Kõigis suundades selgus aga varsti, et Eesti väed olid Kovaši jõe üldjoonel jõudnud vastase kindlustatud kaitsepositsiooni ette.[13]

17. oktoobril teatas admiral Pitka ülemjuhatajale, et vastane on Krasnaja Gorka ees end tugevasti kindlustanud, samas kui operatsiooni raskendab tormine ilm – vägede varustamine toimus nimelt meritsi. Väeosad tundsid puudust toidust, laskemoonast ja Ingeri polk oma värskelt mobiliseeritud meestega ka saabastest.[16] Vastavalt Pitka palvele järgnes Laidoneri käsk 1. diviisile varustada Pitkat maismaad mööda ning kõiki tema varustusalaseid nõudmisi täita.[17]

152 mm Canet' suurtükk Krasnaja Gorka fordis Kroonlinna kindluses

Järgnenud päevadel kuni 21. oktoobrini tegi Eesti jalavägi laevastiku ja välisuurtükiväe tule toetusel korduvaid katseid vastase kaitsepositsioonide läbimurdmiseks, mis aga ebaõnnestusid järjekindlalt.[13] Vaenlase kaevikud, piiratud mitmekordse traattõkkega, seisid künka harjal, valitsedes kitsa oru üle, millest oli võimatu läbi pääseda. Seetõttu mindi igal hommikul välja positsioonidele ja võeti vastane kuulipilduja- ja püssitule alla. Ööseks tuldi külla tagasi, jättes välja vaid valvetõkked. Selline positsioonisõja pidamine kahjustas moraali.[3]

Ebaõnnestumise peamine põhjus oli liiga nõrk suurtükituletoetus, mis ei võimaldanud hävitada vastase traattõkkeid ega neutraliseerida ta automaatrelvi kaevikuis. Vastase positsioone kaitsesid kindlameelsed kommunistlikud osad, kes ei piirdunud ainult passiivse vastupanuga, vaid võtsid ette ka vastukallaletunge. Vaenlase ülekaaluka suurtükitule all kandis Eesti jalavägi tõsiseid kaotusi.[13]

Pitka 20. oktoobri õhtuses kokkuvõttes teatati, et admiral Cowan ei riski enam oma laevu Krasnaja Gorka raskesuurtükkide tule piirkonda saata, jättes Eesti laevastiku üksi. Brittide toel olnuks fort Pitka väitel veel sel samal päeval langenud. Selles võib siiski kahelda, nimelt oli Punaarmee selleks ajaks suutnud koondada oma 7. armee Kroonlinna kindluse Krasnaja Gorka lahingulõigu koosseisu Krasnaja Gorka–Ust-Ruditsõ piirkonda umbes 3500–4000 meest, millega oldi Eesti vägede suhtes ligi 2,5-kordses ülekaalus.

Krasnaja Gorka all tegutsevate Eesti vägede meeleolu näitas samas languse märke. Vaenlase vastupanu murdmine fordi ees näis võimatu ja nii kirjutas üks Scoutspataljoni sõdur oktoobri lõpus koju, et "keegi siin enam sõdida ei taha".[18]

Lahingud parema tiiva kindlustamiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Dessantvägede parempoolne grupp sattus vastase tõsisele vastupanule Tšernaja jõel, Ust-Ruditsõ küla piirkonnas, 20 km Krasnaja Gorkast. Püüdes arendada sellest rajoonist edasitungi põhja ja kirdesse, oli dessandi eesmärgiks haarata Krasnaja Gorka forti lõunast, eraldades ta sellega vastase üldisest kaitserindest. Kuid vastase vastupanu nii Eesti dessandile Ust-Ruditsõ piirkonnas kui ka Ingeri polgule PetrovskajaMišelovo üldjoonel kujunes niivõrd tugevaks, et katsed üle minna pealetungile äpardusid.[19]

23. oktoobril teatas Pitka Cowanile lausa, et on sunnitud operatsiooni suurte kaotuste tõttu lõpetama. Cowan pani ette seda siiski mitte teha, pakkudes Pitkale Soome lahele saabuva monitori Erebus toetust. Pitka nõustus sellega.

4. jalaväepolgu osade laevale laadimine Narva sadamas oktoobris 1919.

Krasnaja Gorka operatsiooniks esialgu eraldatud Eesti vägede grupeering jäi talle pandud ülesande täitmiseks niisiis liiga nõrgaks, mistõttu seda asuti täiendama. 21. oktoobril oli Laidoner Pitka palvel käskinud 1. diviisist Pitka grupi paremal tiival tegutseva Ingeri polgu käsutusse saata ühe kergepatarei. 22. oktoobri õhtul teatas Laidoner, nähes pealetungi takerdumist Krasnaja Gorkale, Aleksander Tõnissonile, et viimane saadaks võimaluse korral Pitkale 1. diviisist täienduseks ka ühe jalaväepolgu. Tõnisson suunas ingerlaste juurde välipatarei nr 1, mis jõudis Gostilitsõsse 24. oktoobril, samas kui jalaväepolkudest määras Pitka käsutusse Ingeri järvede joonel asuva 4. jalaväepolgu.[20]

24. oktoobril sai polguülem Aleksander Seiman ülesande liikuda Lopuhhinka rajooni ja võtta enda käsutusse Ingeri polk, kes tegutses Gostilitsõ–Mišelovo piirkonnas, ja Kuperjanovi partisanide kaks roodu ühes ratsasalgaga Ust-Ruditsõ külast. Tegevuse eesmärk oli üleminek pealetungile Oranienbaumi ja Borki suunas, et haarata Krasnaja Gorkat lõunast.

Nimetatud korralduste täitmisel tõrkusid 4. polgu III pataljoni kaks roodu hetkeks minemast sügavamale Venemaa sisse. Põhjusena toodi ette, et pealetung Krasnaja Gorkale ei olevat enam kodumaa kaitsmine, vaid Vene valgete toetamine, kes on eestlaste vastu vaenulikud. Krasnaja Gorka operatsioonisse suhtus ka Eesti avalik arvamus eitavalt.

Säärane suhtumine oli võimalik seetõttu, et avalikkusele ei olnud teada Krasnaja Gorka operatsiooni tõelised põhjused. Et see oli sõjasaladus, siis ei võidud neid põhjusi avaldada ka väeosadele, mispärast sõdurid ja ohvitseridki ei olnud küsimusest teadlikud. Ohvitseride energilisel kaasabil lahenes aga arusaamatus pataljonis kohe ja edaspidi võitles see üksus sama vapralt kui teisedki väeosad.[21]

24. oktoobril lasi Ingeri polgu allohvitser Sergejev kergekuulipildujaga alla vastase vesilennuki, mis ühes sellele monteeritud kuulipildujaga kätte saadi. Lendur põgenes.[22]

Vahepeal oli värskete vägedega tugevdatud Nõukogude Vene 7. armee läinud Petrogradi all üleüldisele pealetungile, sundides Loodearmee raskete kaotustega taganema. 26. oktoobril, mil Eesti 4. polk jõudis Lopuhhinka ümbrusse, oli Nõukogude Vene 6. diviis ootamatu kallaletungiga purustanud Loodearmee vasaku tiiva ja vallutanud Ropša piirkonna. Vaenlase löök pani raskesse seisukorda ka Ingeri polgu. Kandnud raskeid kaotusi, ei suutnud vähese kaadriga ja mõjuva suurtükituletoetuseta Ingeri väeosa vastase survele vastu panna ning taandus korratuses, kusjuures osa koosseisust valgus laiali oma kodukohtadesse.[23]

Ingeri polgu I pataljon kaotas selle ainsa päevaga 37% oma koosseisust ja osutus lahinguvõimetuks. Väejooksikute arv oli polgus operatsiooni vältel võrdlemisi suur. Väejooksu olid mehed läinud suuremates salkades, näiteks 9. oktoobril – 13, 19. oktoobril – 19 meest, mis lubab oletada jooksuminekut kihutustöö või omavahelise kokkuleppe järele. Teatud määral võis Ingeri polgu laostumist soodustada väeosa rahvuslik ebaühtlus: suur protsent sõdurkonnast olid arvatavasti venelased või venestunud ingerlased, kes ei suhtunud soojalt ei eestlaste ega puhtingerlaste ettevõtmistesse.[24]

4. jalaväepolgu poolt võetud sõjavangid Gostilitsõ külas novembri algul 1919.

Dessandi paremal tiival tekkis korraga väga sügav lõhe Eesti vägede ja Loodearmee vahel. Lõhe sulgemiseks sai 4. polk käsu paisata vastane energilise vastulöögiga tagasi ja jätkata siis edasitungi. 4. polgu pealetung algas tegelikult 27. oktoobri hommikul välipatarei nr 1 toetusel. Osava manöövriga õnnestus sel päeval vallutada tähtis teedesõlmpunkt – Gostilitsõ küla – haarates seda põhjast ja lõunast. Võeti 100 vangi ja sõjasaagiks 2 kuulipildujat, ratsahobuseid ja vooriveokeid. Sellega ei olnud aga vastase vastupanu kaugeltki murtud. Saanud juurde värskeid jõude, asus ta uuesti pealetungile, mille tulemusena järgnenud päevil arenesid Gostilitsõ–Djatlitsõ piirkonnas rasked võitlused, kus külad ja asulad käisid käest kätte.[23]

Toetus merelt[muuda | muuda lähteteksti]

Briti monitor Erebus

Üheaegselt 4. polguga alustasid 27. oktoobril uut pealetungi Krasnaja Gorkale ka mõlemad dessantvägede grupid. Pealetungi toetamiseks võtsid Briti ja Eesti sõjalaevastik vastase kaevikud ja fordi ägeda tule alla. Briti sõjalaevastiku tugevdamiseks oli vahepeal kutsutud Koporje lahte Valgest merest Inglismaale sõitev monitor Erebus kapten John Alfred Moretoni juhatusel.[23][25] Alates 27. oktoobrist asus Erebus oma 15-tolliste suurtükkidega kavakindlalt vastaste forte tulistama.[23]

Kahjuks jõudis Erebus kohale alles siis, kui see teistkordne pealetungimise katse saatuslikule nurjaminekule oli määratud. Ka ilmad olid selleks ajaks halvemaks muutunud ja ei olnud sobilikud lennuoperatsioonideks, nõnda polnud võimalik lennukite abil Erebusi tuld juhtida. Ka Briti lendurid polnud raske suvise teenistuse järel enam kõige paremate võimete juures. Samuti oli võimatu käepärast olevate lennukitega (firma Short Brothers vesilennukid) vajalikku kõrgust kätte saada, et hoiduda Krasnaja Gorka ja Seraja Lošadi õhutõrjekahurite raske ja täpse tule eest.[26]

Et kaardi järgi laskmine oli võimatu, siis seati sisse väga keeruline side Erebuse ja Scoutspataljoni positsiooni vahel. Laeval, mis asus 7–8 km kaugusel rannast, anti märku helksignaalidega, kuna kaldalt viis traatside vaatluspunkti. "Noh, nüüd on Krasnaja Gorka meie," arvasid mehed, "sest kui tuleb sihuke 15-kaliibriline "sumadan", siis on punastest puru taga." Tuligi too oodatud mürsk, ent kukkus 100 meetrit skautide aheliku selja taha, pannes värisema õhu ja niites puid kui vikatiga. Aparaadil seisev telefonist ehmus nii, et röögatas telefoni: "Kolm kilomeetrit edasi!" Sinna siis need "sumadanid" kahjutult lendasidki.[27] Seraja Lošadi ja Krasnaja Gorka fort vastasid, tulistades sõjalaevu, mis aga ei tekitanud erilisi kaotusi.

Briti laevastik Krasnaja Gorka all oktoobris 1919

Sõjalaevade tule toetusel püüdsid Eesti jalaväeosad rünnata vastase kaevikuid, sunniti aga iga kord peatuma vastase püssi- ja kuulipildujatulega. Järgmisel päeval korrati kallaletungikatseid, kuid samade tagajärgedega. Sõjalaevade tulega purustati fordi Seraja Lošadi patarei ja sunniti vaikima ka osa Krasnaja Gorka suurtükke. Küllalt mõjuvaid tagajärgi siiski ei saavutatud, sest monitori Erebus mürsud lõppesid varsti otsa ja ta oli seetõttu sunnitud lahkuma.[28]

Ka vastaspool püüdis merel aktiivselt tegutseda. Nii tegi ta 20./21. oktoobri ööl katse tungida nelja Noviku tüüpi hävitajaga Azard, Gavril, Konstantin ja Svoboda Koproje lahte, eesmärgiga veesata miinitõke, mis kaitseks kindlustusi merelt pommitamise vastu. Seejuures sattus aga punalaevastik brittide väljapandud miinide otsa, mille tagajärjel hukkusid Gavril, Konstantin ja Svoboda.[29]

Taandumine Krasnaja Gorka alt[muuda | muuda lähteteksti]

Taandumine Krasnaja Gorka alt novembris 1919.

Oktoobrikuu lõpul selgus Loodearmee Petrogradi vallutamise operatsiooni täielik ebaedu. Ühenduses sellega kaotas ka mõtte Eesti vägede ühest päevast teise veniv tegevus Krasnaja Gorka suunas. Novembri algul märgib 4. polgu ülem oma ettekandes diviisiülemale: "Vähemalt minu arvates on polgu siia paigale jäämine üleliigne ning polgu sõdurite vahekordi ja tundeid Loodearmee vastu arvesse võttes, sugugi mitte soovitav."

Väeosa seisukorda Krasnaja Gorka all raskendasid eriti halvad transpordiolud. Veovahendite vähesuse tõttu osutus võimatuks korralikult varustada kaugele itta tunginud väeosa. Ka haigete ja haavatute evakuatsioon oli samadel põhjustel seotud raskustega. Diviisist nõuti küll välja veo- ja sanitaarautosid, mis jäid aga saamata, sest neid polnud sealgi.

Kindral Nikolai Judenitš, Vene valgete Loodearmee juht

Loodearmee äkiline taganemine Petrogradi alt ja vastase ülekaalukas vastupanu Krasnaja Gorka all sundis mõtlema selle operatsiooni lõpetamisele.[30] Pitka oli samas juba kaotanud lootuse Krasnaja Gorka operatsiooni edukaks lõpetamiseks. Oma 1. novembril ülemjuhatajale suunatud ettekandes osutas ta kogu ettevõtmise liiga hilisele algusele, mistõttu vastane jõudis end koguda. Ta kaebas ka, et Briti laevastiku toetus on "nõrk, puudulik ja tujukas ja mitte järjekindel".[31]

2. novembril peeti Narvas Briti sõjaväelise esindaja kindral Richard Hakingi juhatusel nõupidamine, millest võtsid osa kindral Laidoner, admiral Pitka ja kindral Judenitš. Nõupidamisel selgus, et kindral Judenitš ei soovi enam jätkata pealetungi, põhjendades seda Loodearmee lõunatiiva läbimurdmisega ning toetuse mittesaamisega merelt.[32] Need asjaolud sundisid Eesti väejuhatust lõpetama pealetungi Krasnaja Gorkale.[33] Edaspidine võitlus fordi vallutamiseks muutus mõttetuks ja ka hädaohtlikuks.

Juba 3. novembril anti taganemiskäsk Scoutspataljonile, Kuperjanovi partisanidele ja soomusrongide osadele; jalgsi rännati Narva.[9][34] 5. novembril lahkus Eesti laevastik koos dessandiga Koporje lahest, välja arvatud Lembit, kes veel mõnda aega jätkas valveteenistust Lauga ja Koporje lahes. Seejärel tõmbusid tagasi ka 4. polk ja Ingeri väeosa, jõudes 9. novembril endistele seisukohtadele Ingeri järvede joonel. Sellega lõppes Krasnaja Gorka operatsioon.[35]

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusrongi nr 3 luurajate komando pärast Krasnaja Gorka operatsiooni novembris 1919.

Krasnaja Gorkat – pealetungi lõppeesmärki – ei suudetud vallutada, sest fort oli tugevasti kindlustatud ja selle kaitse oli tugevdatud värskete ja kindlameelsete vägedega. Kuid et Loodearmee ei suutnud vallutada Petrogradi, siis fordi vallutamiseks ei olnudki erilist vajadust.

Pealetung Krasnaja Gorkale andis Eesti vägedele siiski tähtsaid tulemusi: merel hävis 3 vastase moodsat sõjalaeva ja mandril hävitati neli 6-tollist suurtükki. Sõjasaagiks võeti üks allatulistatud vesilennuk, kaheksa 3-tollist moodsat suurtükki, 9 kuulipildujat, mitusada püssi, suurtükkide osi, 2 ristlejate kaugusemõõtjat, 1 väliköök, vankreid, regesid, ratsa- ja veohobuseid, hulk suurtüki, kuulipilduja ja püssi laskemoona ja mitmesugust muud varustust mitme miljoni selleaegse marga eest.[35][36] Ka elavjõus olid Punaarmee kaotused suured:[35] surnutena umbes 1000 meest, nendest 450 meremeest; vangi langes 675 meest, nende seas 2 rooduülemat.[36]

Eesti vägede kaotused Krasnaja Gorka operatsiooni kestel olid 41 langenut ja 278 haavatut ning põrutatut:[35][36]

Väeosa Langenud Haavatud Põrutatud Vangi
langenud
Teadmata
kadunud
Kokku
4. jalaväepolk 7 80 5 11 103
Ingeri polk 9 92 3 63 42 209
Kuperjanovi partisanide pataljon 15 38 53
Soomusrongi nr 3 dessant 6 6 2 14
Scoutspataljon 3 45 5 53
Meredessantkomando 1 2 1 4
Kokku 41 263 15 63 54 436

Langenud[muuda | muuda lähteteksti]

Kuperjanovi partisanide pataljon:[37]

  • Nooremallohvitser Voldemar Suu (21.10.1919)
  • Reamees Otto Seer (14.10.1919)
  • Reamees Jakob Janson (16.10.1919)
  • Reamees Johann Veinberg (16.10.1919)
  • Reamees Ferdinant Vassil (21.10.1919)
  • Reamees Gotlieb Lukmann (21.10.1919)
  • Reamees Alfred Tint (21.10.1919)
  • Reamees Peeter Kriiva (21.10.1919)
  • Reamees Karl Tuuberg (23.10.1919)
  • Reamees Karl Loos (23.10.1919)

Soomusrongi nr 3 dessantkompanii:[38]

  • Vanemallohvitser Johannes Pormann (16.10.1919)
  • Vanemallohvitser Nikolai Muldau (16.10.1919)
  • Nooremallohvitser Oskar Väli (16.10.1919)
  • Nooremallohvitser Ado Suursaar (16.10.1919)
  • Reamees Mihkel Oot (16.10.1919)
  • Reamees Johannes Leesmet (16.10.1919)

Scoutspataljon:[39]

  • Reamees Johannes Soo (19.10.1919)
  • Reamees Arnold Mets (19.10.1919)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Riigiarhiiv – Narva rinne Eesti Vabadussõjas 1918–1920".
  2. Traksmaa, A (1939/1992). Lühike Vabadussõja ajalugu. Tallinn: Olion, lk 181–182
  3. 3,0 3,1 3,2 Pinka, E-H (2003). Scoutspataljon loomisest taassünnini – 85. Saku: Mandala, lk 68
  4. Traksmaa, A (1939/1992). Lühike Vabadussõja ajalugu. Tallinn: Olion, lk 181
  5. Rosenthal, R (2008). Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, lk 375–377
  6. 6,0 6,1 Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 312
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 313
  8. Saidlo, J: Krasnaja-Gorka operatsioon 1919. a. sügisel. Vabadussõja Tähistel. 1937, lk 366
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Maide, J (1933). Ülevaade Eesti Vabadussõjast 1918–1920. Tallinn: Kaitseliidu Kirjastus
  10. 10,0 10,1 10,2 Saidlo, J (1937). Kirjutis Vabadussõja sündmustest "Krasnaja Gorka operatsioon 1919. a. sügisel". Masinakirjakoopia. ERA.2124.3.1249, lk 4
  11. 11,0 11,1 Rosenthal, R (2008). Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, lk 391
  12. Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 313–314
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 314
  14. 14,0 14,1 Saidlo, J (1937). Kirjutis Vabadussõja sündmustest "Krasnaja Gorka operatsioon 1919. a. sügisel". Masinakirjakoopia. ERA.2124.3.1249, lk 17
  15. Saidlo, J (1937). Kirjutis Vabadussõja sündmustest "Krasnaja Gorka operatsioon 1919. a. sügisel". Masinakirjakoopia. ERA.2124.3.1249, lk 13
  16. Saidlo, J: Krasnaja-Gorka operatsioon 1919. a. sügisel. Vabadussõja Tähistel. 1937, lk 371
  17. Rosenthal, R (2008). Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, lk 391–392
  18. Rosenthal, R (2008). Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, lk 393
  19. Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 314–317
  20. Rosenthal, R (2008). Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, lk 393–394
  21. Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 317–318
  22. Saidlo, J (1937). Kirjutis Vabadussõja sündmustest "Krasnaja Gorka operatsioon 1919. a. sügisel". Masinakirjakoopia. ERA.2124.3.1249, lk 22
  23. 23,0 23,1 23,2 23,3 Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 318
  24. Saidlo, J: Krasnaja-Gorka operatsioon 1919. a. sügisel. Vabadussõja Tähistel. 1937, lk 375
  25. Cowan, W: Briti laevastiku Eesti vabadussõja aegsest tegevusest Balti merel. Sõdur. 1924, nr 41, lk 10
  26. Bennett, G: Balti mere vabastamine Tallinn: Olion, lk 253
  27. Pinka, E-H (2003). Scoutspataljon loomisest taassünnini – 85. Saku: Mandala, lk 68–69
  28. Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 318–319
  29. Õun, M; Walter, H; Sammalsoo, P (2003). Võitlused Läänemerel 1918–1919. Tallinn: Olion, lk 133–135
  30. Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 319
  31. Rosenthal, R (2008). Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, lk 404
  32. Rosenthal, R (2008). Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, lk 408–409
  33. Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 319–320
  34. Pinka, E-H (2003). Scoutspataljon loomisest taassünnini – 85. Saku: Mandala, lk 69
  35. 35,0 35,1 35,2 35,3 Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats, lk 320
  36. 36,0 36,1 36,2 Saidlo, J: Krasnaja-Gorka operatsioon 1919. a. sügisel. Vabadussõja Tähistel. 1937, lk 452
  37. Villemi, P: Soomusrongide diviis Vabadussõjas. Sõdur. 1928, nr 48/49, lk 1339–1340
  38. Villemi, P: Soomusrongide diviis Vabadussõjas. Sõdur. 1928, nr 48/49, lk 1337
  39. Villemi, P: Soomusrongide diviis Vabadussõjas. Sõdur. 1928, nr 48/49, lk 1342

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaan Jõepera. Punamäe: sõjakäik Krasnaja Gorka kindluse vastu 1919. a. Tartu: Sõnavara, 1928, 72 lk.
See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.