Ungari keel

Allikas: Vikipeedia
ungari keel (magyar nyelv)
Kõneldakse Ungaris, Rumeenias, Ukraina Taga-Karpaatias, Slovakkias, Serbia Vojvodinas, Horvaatias, Austrias, Sloveenias
Piirkonnad Euroopa
Kokku kõnelejaid 12,5 miljonit [1]
Keelesugulus uurali keeled
 soome-ugri keeled
  ugri keeled
   ungari keel
Ametlik staatus
Ametlik keel Ungari Ungari
Vojvodina Vojvodina (Serbia)
Sloveenia Sloveenia (piirkondlik)
Austria Austria (piirkondlik)
Euroopa Liit Euroopa Liit
Keelehoole Lingvistika Instituut
Keelekoodid
ISO 639-1 hu
ISO 639-2 hun
Ungari keele kõnelejate levialal Ida-Euroopas.
Ungari keele kõnelejate levialal Ida-Euroopas.

Ungari keel on soome-ugri keel, mida kõneleb üle 12 miljoni inimese Ungaris, Rumeenias, Slovakkias, Serbias, Ukrainas ja mujal.

Ungari keele esimesi ülestähendusi leidub 9. ja 10. sajandil Bütsantsi allikais. Umbes 1200. aastast pärinev "Hauakõne" on vanim ungari ja ühtlasi soome-ugri keelte kirjalik tekst. Ungari kirjakeel hakkas tekkima 16. sajandil. Ungaris sai ungari keel ametlikuks keeles alles 1844. aastal, enne seda oli ametlikuks keeleks ladina keel.[2] Sõnavara sisaldab peale soomeugrilise kihi laene kunagiste türgi sugu hõimude bulgaaride keelest (need on vanimad laenud), slaavi keeltest (neid on kõige rohkem), türgi keelest, saksa keelest ja mujalt.

Maailma keelte seas on ungari keel emakeelsete kõnelejate arvult 62. kohal, Euroopas 14. kohal.

Ungari keele lähimad sugulaskeeled on mansi ja handi keel. Kuid need keeled erinevad üksteisest sedavõrd palju, et vastastikune arusaamine ei ole võimalik.

Kiri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungari keel kasutab ladina kirja. Tähestikus on mitmeid digraafe ja trigraaf dzs. Pikkade vokaalide märkimiseks kasutatakse akuuti põhitähe peal, umlaudiga tähtede ö ja ü puhul topeltakuuti: ő, ű.

Tähestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • a á b c cs d dz dzs e é f g gy h i í j k l ly m n ny o ó ö ő p q r s sz t ty u ú ü ű v w x y z zs
  • A Á B C CS D DZ DZS E É F G GY H I Í J K L LY M N NY O Ó Ö Ő P Q R S SZ T TY U Ú Ü Ű V W X Y Z ZS

Foneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungari keeles esineb hulgaliselt helilisi kaashäälikuid (B, D, DZ, DZS, G, GY, Z, ZS, J, L, LY, M, N, NY, R, V), puuduvad aga diftongid. Ungari keeles esineb vokaalharmoonia.

Grammatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüpoloogiliselt kuulub ungari keel aglutinatiivsete keelte hulka. Ungari keel on kääneterohke (18 käänet). Omandusliidete süsteem on keeruline. Tegusõna pööramine võib olla määramata või määratud. Kasutakse ainult tagasõnu (postpositsioone), eessõnu (prepositsioone) ei ole. Grammatiline sugu puudub. Erinevalt teistest soome-ugri keeltest esineb ungari keeles artikkel (määramata artikkel egy ja määratud artikkel a või az).

Murded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungari keeles pole murdelised erinevused suured. Oletatakse, et murdejooni oli olemas juba enne maale asumist, kuid rändrahval polnud need kohaga seotud, vaid hõimudele iseloomulikud. Tänapäevasele asualale jõudmise järel, kui eluviis paikseks muutus, kujunesid hõimumurretest territoriaalsed murded. Ajalooliste tingimuste tõttu ei kujunenud aga teravaid murdepiire ega suuri murdelisi erinevusi. Traditsiooniliselt eristatakse siiski kaheksat murdeala, mille peamised erinevused on vokalismis: 1) läänemurre, 2) doonautagune, 3) lõunamurre, 4) tissa, 5) palootsi, 6) kirdemurre, 7) tasandiku murre, 8) seekeli murre. Tänapäeval on ungari keeles murdeerinevused taandumas.[3]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ungari keel. Ethnologue.com, Kasutatud 24.07.2009 (inglise)
  2. http://www.europe-cities.com/en/666/hungary/history/language/
  3. Ago Künnap, Paula Palmeos, Tõnu Seilenthal. Põhja ja itta : lehekülgi meie sugulaskeelte uurimisloost. Tallinn, 1974, lk. 31

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]