Vikipeedia:Nädala artiklid 2012
| Nädala artiklid |
|---|
| 2008 – 2009 – 2010 – 2011 2012 – 2013 – 2014 – 2015 2016 – 2017 – 2018 – 2019 2020 – 2021 – 2022 – 2023 2024 – 2025 – 2026 – 2027 |
Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid. Need artiklid vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.
Siin on ära toodud 2012. aastal valituks osutunud nädala artiklid.
1. nädal[muuda lähteteksti]
Palsamnulg (Abies balsamea) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Puu kasvab kuni 20, soodsates oludes kuni 28 m kõrguseks. Võra on korrapärane, tihe, alt märksa laiem kui siberi nulul (4–6 m). Oksad on praktiliselt rõhtsad, ainult veidi allapoole suunduvad. Tüve läbimõõt on kuni 45, harva kuni 75 cm. Tüve koor on kahvatuhall, sile, suurte vaigumahutitega, vanemas eas tekib nõrgalt rõmeline korp.
Euroopasse toodi palsamnulg 1697. aastal, Eestisse 19. sajandi esimesel poolel. Meie vanades parkides on palsamnulg siberi nulu järel levinuim nululiik, kasvades kohati kõrgemaks kui oma kodumaal. Suuri puid kasvab paljudes parkides, näiteks Lasinurme pargis Lääne-Virumaal, Järvseljal, Taageperas ja Kuremaal. Palsamnulg on meil täiesti külmakindel, kuna talub külma -40...-46 °C. Loe edasi ... • Arhiiv
2. nädal[muuda lähteteksti]
Birnie on asustamata korallsaar (kerkinud atoll) Vaikse ookeani keskosas Mikroneesias, väikseim Fööniksisaartest. Ta paikneb Abariringa saarest 80 km lõunakagus, Enderbury saarest 67 km edelas, Rawaki saarest 90 km läänes, Manra saarest 100 km põhjaloodes ja Orona saarest 120 km loodes. Kuulub Kiribatile. Saare geograafilised koordinaadid täisminutitele ümardatuna on 3°35'S, 171°31'W.
Saare pindala on 0,72 km².
Saar on madal ja halvasti nähtav. Sellepärast laevad seda enamasti väldivad, et mitte karile joosta.
Saare edelaosas paiknevas vaos on soolase veega järv, mis on laguuni jäänus. Kuigi järve toidavad vooluveekogud, kuivab ta sageli ära. Järve sügavuseks on mõõdetud kuni 6 jalga (1,8 m). Loe edasi ... • Arhiiv
3. nädal[muuda lähteteksti]
Liivimaa-Moskva sõda oli relvakonflikt ühelt poolt Vana-Liivimaa ning teiselt poolt Moskva ja Pihkva vürstiriigi vahel 1501–1503. Laiemas plaanis oli see Moskva-Leedu sõja osa.
Sõda sai alguse Liivimaa idapiiril 15. sajandi lõpus kujunenud pingelisest olukorrast. Moskva oli Ivan III valitsusaja (1462–1505) algusest peale kiirendanud "kõigi Vene maade kogumist". 1478. aastal langes Moskva otsese võimu alla ka Novgorod ja Pihkva muutus Moskvast üha enam sõltuvaks. Tugeva ekspansiivse ja tsentraliseeritud riigi jõudmine suhteliselt lõdvalt seotud Liivimaa konföderatsiooni piirideni tekitas üha suuremaid probleeme.
1492 ehitasid venelased Narva linnuse vastu Ivangorodi kindluse, mis tähendas Vadjamaa minekut Moskva kindla kontrolli alla. 1494 suleti Novgorodis Hansa Liidu kaubakontor, vangistati seal olnud kaupmehed, kellest enamik olid liivimaalased, ja konfiskeeriti nende kaubad. See tekitas Liivimaal mõistagi suurt rahulolematust ja kuigi ordumeister Wolter von Plettenberg eelistas esialgu rahu hoida, hakati valmistuma sõjaks. Loe edasi ... • Arhiiv
4. nädal[muuda lähteteksti]
.jpg)
Olusegun Mathew Okikiola Aremu Obasanjo [ol'ušegun ob'assandžo] (sündinud 5. märtsil 1937 Abeokutas) on Nigeeria endine poliitik ja sõjaväelane, Nigeeria president aastatel 1976–1979 ja 1999–2007. Ta on rahvuselt joruba (egba) ja usutunnistuselt kristlane (baptist). Teda peetakse mõõdukalt demokraatlikuks.
Obasanjo kasvas üles praeguses Oguni osariigis. Tema eesnimi tähendab 'Jumal on võidukas'.
Aastal 1958 astus ta vabatahtlikult Nigeeria sõjaväkke, kus ta tegi pärast ohvitseride väljaõppe läbimist Suurbritannias kiiresti ohvitserina karjääri. Õppimise käigus käis ta Indias ja Ghanas. Aastatel 1960–1961 viibis ta ÜRO vägede koosseisus Sairis (tollal Kongo Vabariik, praegu Kongo DV).
Aastatel 1967–1970 osales ta valitsusvägede poolel Biafra sõjas (Nigeeria kodusõjas), kus osutus heaks komandöriks. Ta vallutas Owerri linna lahingus, millega sõda lõppes. 3. merejalaväediviisi komandörina oli ta nende hulgas, kes jaanuaris 1970 võtsid vastu Biafra alistumise. Loe edasi ... • Arhiiv
5. nädal[muuda lähteteksti]
Kaljumänd (Pinus flexilis) ehk kalju-seedermänd ehk kalifornia seedermänd on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide hulka (alamperekond Strobus).
Kaljumänd on küllaltki pikaealine ja aeglase kasvuga puu. Kuivas mäestikukliimas võib ta elada üle 1000 aasta vanaks. Seni vanima leitud puu vanuseks on aastarõngaste loendamisel saadud 1670 aastat. Pikaealise puuna on kaljumännist palju kasu dendrokronoloogilistes uuringutes.
Kaljumänd kasvab mägede madalatel ja kõrgetel nõlvadel, mis on üldjuhul kuivad ja tuultele avatud. Vastupidava puuliigina suudab ta tõusta Põhja-Dakotas kuni 870 m ja Colorados 3810 meetri kõrgusele.
Kaljumänd on Eestis vähelevinud. Ta peaks olema meil külmakindel, kuna talub külma −34...–40 °C. Siiski piirab tema laialdast kasvatamist asjaolu, et kaljumänd võib nakatuda männi-koorepõletikku. Üks külmakindel puu kasvab Tartus Raadi dendropargis ja kannab mõnel aastal rikkalikult käbisid. Loe edasi ... • Arhiiv
6. nädal[muuda lähteteksti]
Tauksi on asustamata saar Eesti lääneosas Läänemaal Väinameres Puise poolsaarest põhjas ja Sassi poolsaarest loodes. Tauksi kuulub Matsalu rahvuspargi Väinamere saarte sihtkaitsevööndisse ja jääb Põgari-Sassi küla maa-alale.
Tauksi pindala on umbes 2,5 km²; ta on Eestis suuruselt 19. saar. Vanemate andmete järgi oli pindala isegi suurem, 2,75 km². Tauksi kõrgus on kuni 3 meetrit üle merepinna, merest kerkis 9.–10. sajandil.
Saare geograafilised koordinaadid on 58° 49′ 20″ N, 23° 27′ 20″ E.
Tauksi ja ümbruskonna laiud ja rahud koos Liialaiu ja Sõmeriga moodustavad ligi 40 saarest koosneva Tauksi saarterühma.
Väinamere saarte sihtkaitsevööndis, sealhulgas Tauksil, on inimeste viibimine keelatud, välja arvatud teaduslikeks uurimistöödeks ning järelevalve- ja päästetöödeks. Erandina on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud jahipidamine mingi, kähriku, rebase, hundi ja metssea arvukuse piiramiseks ning rajatiste rajamine 15. juulist 1. märtsini. Loe edasi ... • Arhiiv
7. nädal[muuda lähteteksti]
Tapa vallutamine Eesti Vabadussõjas toimus 9. jaanuaril 1919, kui Tapa raudteesõlme vallutasid pärast lühikest ägedat lahingut soomusrongide nr. 1 ja 3 dessantosad. Soomusrongid ise, järjekorras nr 1, 3 ja 2, parandades kogu aeg raudteed ja sildu, toetasid vahetevahel dessante oma tulega.
Operatsioon algas kell 5 hommikul ja kella 9 paiku oli alev Eesti vägede võimuses. Enamlaste vastupanu Tapa ümbruses ei olnud eriti visa. Saadi sõjasaaki ja 78 vangi. Kui eestlaste kaotused olid 4 meest haavatuna, siis punaväelasi langes ligikaudu 100.
Soomusrongide dessandi pealetungi hõlbustas tunduvalt asjaolu, et dessant viidi rongiga otse punaste sekka. Ilmumine öösi vaenlase keskele ja kiire pealetung sundis teda taanduma ega andnud vastasele võimalust end koguda ega organiseerida pidevat vastupanu, samuti ei suutnud ta küllalt organiseeritult rakendada oma raskekuulipildujaid. Vastase suurtükituli ei teinud märkimisväärset kahju soomusrongidele raudteel ega rongide dessandile.
Tapa vallutamisega avanesid soomusrongide ees kaks järgmist löögisuunda: Narva ja Tartu peale. Loe edasi ... • Arhiiv
8. nädal[muuda lähteteksti]
Tegevvulkaan on praegu tegutsev või ajaloolisel ajal tegutsenud vulkaan, mis tõenäoliselt tegutseb ka tulevikus.
Terminit mõistetakse mitmeti. Mõnikord nimetatakse nii vulkaane, mis parajasti purskavad. Enamasti aga arvatakse tegevvulkaanide hulka ka need vulkaanid, mis on tegutsenud ajaloolisel ajal ja teevad seda tõenäoliselt ka tulevikus. Selliseid vulkaane nimetatakse ka uinunud vulkaanideks.
Kuna ajalooline aeg on aeg, millest on kirjalikke ülestähendusi, siis on selle pikkus eri piirkondades väga erinev: Uus-Meremaal näiteks mõnisada, kuid Hiinas tuhandeid aastaid. Seetõttu on niimoodi lahterdatud vulkaane raske võrrelda, mistõttu nimetatakse tegevvulkaaniks sageli vulkaani, mis on tegutsenud viimase 10 000 aasta jooksul.
Ka tegevvulkaanide arvu on raske hinnata. Igal suvalisel hetkel tegutseb maailmas vähemalt 20 vulkaani. Dokumenteeritud vulkaanipurskeid on teada umbes 550 vulkaani kohta. Viimase 10 000 aasta jooksul on tegutsenud umbes 1500 vulkaani. Need arvud käivad aga vaid maismaal toimunud vulkaanipursete kohta. Loe edasi ... • Arhiiv
9. nädal[muuda lähteteksti]
Läänemänd (Pinus monticola) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide rühma ja alamperekonda Strobus.
Läänemänd kasvab Kanada Briti Columbiast põhjas kuni California osariigini lõunas.
Läänemänd on kõrge ja pikaealine okaspuu, mille maksimaalne eluiga võib ületada 600 aastat. Puu kasvab 45–55 m, harva kuni 70 m kõrguseks.
Läänemänni tõi Euroopasse 1830. aastal šoti botaanik David Douglas. Eestisse introdutseeriti läänemänd 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Eestis peaks talle sobima saarte ja rannikuala kliima, kuna külma talub ta kuni –29...–34 °C. Siiski esineb läänemändi meil harva, kuna peamiseks takistuseks on tema suur vastuvõtlikkus männi-koorepõletikule. Üle 14 m kõrgune puu kasvab Saaremaal Kuusnõmmel ja kannab rikkalikult käbisid, mis on meil kasvavate okaspuude käbidest kõige pikemad. Loe edasi ... • Arhiiv
10. nädal[muuda lähteteksti]
Must meri on Atlandi ookeani ja Vahemere vesikonda kuuluv Kagu-Euroopa ja Väike-Aasia vahele jääv sisemeri. Merest lõunas on Väike-Aasia, idas Kaukaasia, põhjas Ida-Euroopa lauskmaa ja läänes Balkani poolsaar.
Egeuse ja Vahemerega ühendavad seda Bosporuse väin, Marmara meri ja Dardanellid ning Aasovi merega Kertši väin. Mõnikord arvatakse ka Aasovi meri Musta mere koosseisu.
Veeteid pidi saab Mustast merest Doni kaudu Volgani, Kaspia mereni, Läänemereni ja Valge mereni ning Doonau ja Reini-Maini-Doonau kanali kaudu Põhjamereni.
Must meri asub järskude äärtega nõos. Selle loodeosa, mille sügavus on 30–60 m, asetseb mandrilaval. Mere pindala on 422 000 km² (teistel andmetel 436 400 km². Musta ja Aasovi mere pindala on kokku 461 000 km², mis moodustab kuuendiku Vahemere pindalast. Loe edasi ... • Arhiiv
11. nädal[muuda lähteteksti]
Johann Sebastian Bach [j'oohan seb'astian bahh] (31. märts (vkj. 21. märts) 1685 Eisenach – 28. juuli 1750 Leipzig) oli saksa helilooja ja organist, Bachide suguvõsa kõige väljapaistvam liige.
Oma eluajal ja veel 18. sajandi lõpul oli Bach tuntud vaid võrdlemisi kitsas ringkonnas, heliloojana hakati teda laialt tunnustama alles 19. sajandi esimesel poolel. Praegu peetakse teda põhiliseks heliloojaks barokiajastul ja üheks suurimaks terves muusikaajaloos. Tema loomingut on peetud saksa klassikalise muusika kõrgaja alguseks.
Bach sündis organisti Johann Ambrosius Bachi ja Maria Elisabetha (Lämmerhirt) Bachi noorima pojana. Isa ja kõik onud olid elukutselised muusikud. Isa õpetas talle juba lapsena viiuli- ja klavikordimängu ning onu Johann Christoph tutvustas noorele sugulasele orelimängu. 8-aastaselt hakkas Bach õppima Eisenachi ladinakoolis. Loe edasi ... • Arhiiv
12. nädal[muuda lähteteksti]
Balti jaam (ka Tallinna reisijaam) on raudteejaam Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas Kelmiküla asumis laiarööpmelise raudtee ääres. Jaam piirneb Tallinna vanalinnaga ja asub aadressil Toompuiestee 37.
Jaamast väljuvate rongide esimesed peatused on edela suunas Lilleküla, ida suunas Kitseküla ja lõuna suunas Tallinn-Väike. Algselt oli Balti jaam läbisõidujaam, tänapäeval on ta tupikjaam. Jaamas asub 12 raudteed.
Balti jaam on nii linnalähi- kui kaugrongide lõppjaam. Samas asuvad linnalähiliinide bussijaam ning linnaliinide bussi-, trammi- ja trollipeatus.
Go Hotel Shnelli ja Eesti Raudtee peahoone vahel asub 1953 Kolomna tehases ehitatud auruvedur L-2317.
Jaamast vanalinna pääseb Toompuiestee alt jalakäijate tunneli kaudu. Paari aasta eest avati üle Toompuiestee ka fooriga jalakäijate ülekäik. Loe edasi ... • Arhiiv
13. nädal[muuda lähteteksti]
Rumeelia mänd (Pinus peuce) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide rühma ja alamperekonda Strobus.
Liigi eestikeelne nimi tuleneb kasvukoha piirkonnast. Rumeelia on ajalooline piirkond umbkaudu Bulgaaria lõuna- ja Kreeka põhjaosas ning vastab enam-vähem Traakiale. Ladinakeelne nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast peuke 'mänd'.
Rumeelia mänd on relikt tertsiaari perioodist ja Balkani poolsaare endeem nagu serbia kuuskki. Tema levila jaguneb kaheks, mida eraldab umbes 200 km laiune vöönd, kus asuvad Vardari ja Južna Morava jõe orud. Levila asub Lääne-Bulgaarias, Makedoonias, Ida-Albaanias, Põhja-Kreekas, Montenegros ja Edela-Serbias ning selle kogupindala on umbes 300 km².
Rumeelia mänd kasvab 20–30, harva kuni 40 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 1,5 m. Eluiga võib soodsates tingimustes küündida üle 600 aasta. Rumeelia mänd talub tugevat tuult ja talvekülma kuni –29...–34 °C. Loe edasi ... • Arhiiv
14. nädal[muuda lähteteksti]
Nadežda Andrejevna Durova (30. september 1783 (vkj 17. september) Kiiev – 2. aprill (vkj 21. märts) 1866 Jelabuga) oli Venemaa sõjaväelane ja kirjanik, esimene naissoost ohvitser Venemaal.
Oma eluajal oli ta tuntud eelkõige varjunimede Aleksandr Sokolov (kasutas 1806–07) ja Aleksandr Aleksandrov (kasutas 1807–66) all.
Nadežda Durova põhiteos on tema memuaaride kogumik "Märkmed", mille ta avaldas Aleksandr Aleksandrovi nime all. Esimesed katkendid neist ilmusid 1836 ajakirja "Sovremennik" teises numbris. Samal aastal anti välja memuaaride kaks esimest osa raamatutena pealkirja "Neiu ratsaväelane" all. 1839 lisandunud kolmas osa kandis juba pealkirja "Märkmed". Mälestusi sisaldab ka 1838 ilmunud "Üks aasta elu Peterburis".
Ajalooliselt ei ole tema memuaarid usaldusväärsed. Nii ajaloosündmuste kui ka oma elu kohta on ta kohati esitanud väärandmeid. Nii väitis Durova, et oli kodust põgenedes 16-aastane, kuigi tegelikult oli ta sel ajal juba 23-aastane. Loe edasi ... • Arhiiv
15. nädal[muuda lähteteksti]
Rapla–Virtsu raudtee oli 96 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee Rapla linna ja Virtsu aleviku vahel.
Ajakirjanduses ilmusid teated Hermeti–Virtsu raudtee rajamise plaanist 1917 (Hermeti/Härmeti jaama nimi muudeti Raplaks 1922). Esialgne siht märgiti 1925, lõplik 25. juunist 10. augustini 1928. Esialgse sihi vastu olid Rumba küla elanikud, mistõttu seda veidi muudeti. 1928 kaaluti ka 116 kilomeetri pikkust varianti Kohilast Virtsusse, mis oleks Tallinna–Virtsu liini pikkust vähendanud.
Raudtee rajamist alustati 1928. Ehitust juhatati viiest jaoskonnast: Raplas, Märjamaal, Vigalas, Lihulas ja Virtsus. Muldkeha ja sildu rajanud ettevõtjate vahel jagati raudtee kolme ossa: Raplast 18. kilomeetripunktini, sealt 58. kilomeetripunktini ja ülejäänud osa Virtsuni. Maad võõrandati 24 meetri laiuse ribana, laiema muldkeha korral ja jaamade juures laiemalt. Metsa ja võsa hakati kogu tee ulatuses raiuma 1928. aasta oktoobris. Saadud puit töötati ümber palkideks, liipriteks ning tarbe- ja küttepuudeks. Loe edasi ... • Arhiiv
16. nädal[muuda lähteteksti]
Albrecht von Hohenzollern (16. mai 1490 – 20. märts 1568) oli Saksa ordu kõrgmeister 1511–1525 ja seejärel Poola vasallina sekulariseeritud Preisimaa esimene hertsog Albrecht I nime all.
Albrecht sündis Brandenburgi markkrahvi Friedrich II ja Poola kuninga Kazimierz IV tütre Sophia 18 lapsest üheksandana ja 10 pojast kolmandana. Tema emapoolne vanaema Elisabeth oli aga Habsburg, mis tegi Albrechtist ka keisrikoja sugulase.
Albrechti vanemad otsustasid temast teha vaimuliku ja ta sai vastava kasvatuse. Erilist haridust ta aga ei saanud peale õukondliku rüütlikasvatuse. Ladina keelt ta ei õppinud, sest kui ta Preisimaa hertsog oli, tuli kõik ladinakeelsed kirjad talle tõlkida. 1498 hakkas Albrechti õpetama humanist Ulrich Segel, kes jäi tema ja ta nooremate vendade kasvatajaks kümneks aastaks.
1501 pühitseti Albrecht vaimulikuks ja sama aasta sügisel sai temast Würzburgi toomhärra. Seejärel saadeti ta Kölni peapiiskopi Hermann IV õukonda, kus temast 1505 sai Kölni toomhärra. Loe edasi ... • Arhiiv
17. nädal[muuda lähteteksti]
Hall nulg (Abies concolor) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Halli nulu avastas 1831 Columbia jõe lähedalt šoti botaanik David Douglas. Teaduslikult kirjeldas halli nulgu esimesena 1858 inglise botaanik George Gordon.
Hall nulg kasvab looduslikus levilas tavaliselt 25–40 m kõrguseks, tüve läbimõõt on tavaliselt 0,9–1,2 m. Registreeritud suurima puu kõrgus on 66,1 m ja tüve läbimõõt 2,23 m. Puude eluiga võib soodsates oludes küündida 300–400 aastani.
Hall nulg toodi Euroopasse 1851. Ta osutus meil külmakindlaks ja vähenõudlikuks nii mullastiku kui kliima suhtes. Eestis kasvavatest nulgudest talub hall nulg linnatingimusi kõige paremini, kuid samas on ta üks valgusnõudlikumaid, kuna varjus kasvades jääb võra hõredaks. Vanades parkides on ta siberi ja palsamnulu järel levikult kolmas nululiik. Suuri puid võib meil leida Tallinnas Nõmmel ja Mähel, Viljandimaal Polli pargis, Salla pargis Lääne-Virumaal ja Heimtali pargis Viljandimaal, kus kasvavad Eesti kõrgeimad (27 m) hallid nulud. Loe edasi ... • Arhiiv
18. nädal[muuda lähteteksti]
Araali meri ehk Araal on umbjärv Kesk-Aasias, mis jääb Kasahstani ja Usbekistani (Karakalpakkia) maa-alale.
Araali meri paikneb Kesk-Aasia suurte kõrbete (Karakum, Kõzõlkum ja Üstirti platoo) vahel ning tema valgla on 1,8 miljonit km². Valgla jaguneb järgmiste riikide vahel: Kasahstan, Usbekistan, Türkmenistan, Tadžikistan, Afganistan ja Iraan.
Araali mere veehulk sõltub eelkõige aurumisest ning kahest suuremast sissevoolavast jõest: Amudarjast ja Sõrdarjast. Väiksem osatähtsus on põhjavee juurdevoolul.
Araali meri oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt 4. järv maailmas, kuid tänapäevaks on ta inimtegevuse tõttu oma veemahust kaotanud üle 90%. Kuivamise peamiseks põhjuseks on Amudarja ja Sõrdarja vete ülemäärane kasutamine põldude niisutamiseks. Loe edasi ... • Arhiiv
19. nädal[muuda lähteteksti]
Eesti jalgpallikoondis on Eesti jalgpalluritest koostatud riigi esindusmeeskond, mille liikmed valib välja koondise peatreener ja mida haldab Eesti Jalgpalli Liit. Peamine kodustaadion on A. Le Coq Arena Tallinnas.
Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 1920. aasta oktoobris. Meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängude eelringis ja kaotas oma ainsa mängu, mis on jäänud Eesti jalgpallurite ainsaks esituseks suurturniiril.
Aastail 1940–1991 oli Eesti Nõukogude Liitu kuulumise tõttu rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud. Eesti esimene FIFA ametliku tunnustuse pälvinud taasiseseisvumisjärgne kohtumine toimus 3. juunil 1992. See peeti Sloveenia jalgpallikoondisega ja lõppes 1:1 viigiga.
Kõige rohkem koondisemänge (157) on pidanud Martin Reim, kes oli selles arvestuses Euroopa rekordimees 2009. aasta novembrini. Enim väravaid (36) on löönud Andres Oper. Kõige rohkem väravaid (73) on löödud Leedu jalgpallikoondisele, parim väravate vahe (+18) on Andorra jalgpallikoondisega. Koondise peatreener on alates 2008. aasta veebruarist Tarmo Rüütli. Loe edasi ... • Arhiiv
20. nädal[muuda lähteteksti]
Krahv Hans Henrik von Essen (ka Hans Henric von Essen või Hans Heinrich von Essen; 26. september 1755 Kavlåsi loss, Västergötland – 28. juuli 1824 Uddevalla) oli Rootsi sõjaväelane (feldmarssal) ja riigitegelane. Aastail 1800–1809 oli ta Pommeri ja 1814–1816 Norra kindralkuberner.
Hans Henrik von Essen sündis Rootsi riigitegelase vabahärra Fredrik Ulrik von Esseni (1721–1781) ja Anne Charlotte Kruuse af Verchou (1729–1795) pojana.
Essenid pärinesid Eestimaalt. Hans Henriku vanaisa vabahärra Reinhold Wilhelm von Essen (1669–1732) oli Rootsi kindralmajor ja Harjumaal Rapla kihelkonnas asuva Lellapere mõisa omanik.
Juba 1768 asus ta ratsaväeteenistusse. Nooruses õppis ta Uppsala ja Göttingeni ülikoolis. 18-aastaselt sai ta kornetiks Västgöta ratsaväerügemendis.
1777. aastal, olles leitnandi auastmes, asus ta teenima Stockholmi kuningapalees, kus tutvus kuningas Gustav III-ga. Ta saatis kuningat mitmel tema ringreisil Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Essen nimetati ka õukonna tallmeistriks. Loe edasi ... • Arhiiv
21. nädal[muuda lähteteksti]
Fraseri nulg (Abies fraseri) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Puu on saanud nime esmaavastaja, šoti botaaniku John Fraseri (1750–1811) järgi.
Fraseri nulg kasvab tavaliselt 15–18 m kõrguseks ja tüve läbimõõt on kuni 30 cm. Suurim registreeritud puu kõrgus on 26,5 m ja tüve läbimõõt 86 cm. Puu keskmine eluiga on 150 aastat.
Fraseri nulu levila asub Põhja-Ameerika idaosas, Apalatšide lõunaosas 1372–2037 m kõrgusel üle merepinna. Hajus levila jääb Põhja-Carolinasse, Tennesseesse ja Virginiasse.
Fraseri nulg toodi Euroopasse 1811. Meile jõudis ta 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Fraseri nulgu kasvatatakse meil parkides ilupuuna, metsakultuuris ta kohalike puudega konkureerida ei suuda. Ta on meil hästi aklimatiseerunud, mida näitavad tema rikkalik käbikandvus ja parkides esinev looduslik uuendus. Käbid kasvavad tal ka alumistel okstel, mida üldjuhul nulgudel ei esine. Puu on meil üsna külmakindel, taludes talvel külma kuni –29...–34 °C, mistõttu kannatab ainult karmimatel talvedel. Samuti on ta küllalt varjutaluv. Loe edasi ... • Arhiiv
22. nädal[muuda lähteteksti]
Sergei Rahmaninov [serg'ei rahm'aaninov] (vene keeles Сергей Васильевич Рахманинов; 1. aprill (vkj 20. märts) 1873 Semjonovo Novgorodi lähedal – 28. märts 1943 USA Beverly Hills) oli vene helilooja, pianist ja dirigent, viimane romantik vene muusikaajaloos.
Ta alustas 4-aastaselt klaverimänguga ja pandi 9-aastaselt Peterburi konservatooriumi. Komponeerimisega hakkas ta tegelema 16-aastaselt, see häiris aga klaveriõpinguid ja viis ta õpetajaga tülli. Suuri probleeme sellest ei tekkinud ja Rahmaninov lõpetas konservatooriumi edukalt nii klaveri kui kompositsiooni erialal, neist viimase suure kuldmedaliga.
Pärast 1. sümfoonia esmaettekande ebaõnnestumist 1897 langes varem palju edu saavutanud helilooja depressiooni ega kirjutanud kolm aastat ühtegi teost. Samal ajal alustas ta edukat dirigendikarjääri. Pärast Oktoobrirevolutsiooni emigreerus Rahmaninov 1917 USA-sse ega naasnud sünnimaale enam kunagi. Ta keskendus peamiselt klaverimängule ja dirigeerimisele, pärast Venemaalt lahkumist kirjutas Rahmaninov vaid kuus teost.
Tema tähtsaimad teosed on 4 klaverikontserti (neist kuulsaimad on teine ja kolmas), 3 sümfooniat, 3 ooperit (neist tähtsaim on "Aleko"), prelüüdid, "Etüüd-pildid", vesprid, kaks klaverisonaati, "Rapsoodia Paganini teemale", "Vocalise" ja "Sümfoonilised tantsud". Loe edasi ... • Arhiiv
23. nädal[muuda lähteteksti]
Tammiski nukk on Muhu saare põhjaosa loodepoolseim neem.
Neeme geograafilised koordinaadid on 58° 40′ 50″ N, 23° 9′ 15″ E. Tammiski nukk asub Mõisaküla maa-alal. Kaugemale põhja eendub Muhus vaid Seanina.
Tammiski võis nime saada tammede kunagise rohkuse järgi. Tänapäeval on tammesid palju rohkem Pallasmaa küla pool. On võimalik, et Muhu põhjaosa kohanimed on Seaninast lääne pool nihutatud. Lepaninal, järgmisel suuremal nukil, ei ole ühtegi leppa. Sanglepad kasvavad hoopis Seaninast mõnisada meetrit lääne pool asuva väiksema maasääre lähedal. Küll aga kasvavad Lepanina juures tammed, mida Tammiskil võib leida vaid paar väiksemat.
Nukki katavad päris põhjatipu lähedal türnpuud, paakspuud, põldmuraka- ja mageda sõstra põõsad ning kadakad. Veidi lõuna pool katab poolsaart kadastik ja tihedam lehtpuuvõsa, kuni algab männik. Suurtest lehtpuudest on sagedamad saar ja harilik pihlakas.
Talvel ja kevadel kuhjuvad nuki lähedale rüsijäävallid (jäämäed), mille kõrgus on mõnel aastal ulatunud 10 meetrini. Loe edasi ... • Arhiiv
24. nädal[muuda lähteteksti]
Athanasios Aleksandriast ehk Athanasios Suur (ladinapäraselt Athanasius; kasutatakse ka nimekuju Atanasius; umbes 298 Aleksandria – 2. mai 373 Aleksandria) oli üks olulisimaid varakristlikke kreeka kirikuisasid ja alates 328 Egiptuse Aleksandria piiskop (Aleksandria patriarh; sellena Athanasios I ehk Athanasius I).
Tema juhtimisel loodi dogmaatiline ortodoksne õpetus, mis sai aluseks nii katoliku kui ka õigeusu kirikule. Ta oli üks väljapaistvaimaid arianismi vastaseid, keda juba eluajal hüüti kiriku sambaks (selle aunime sai ta Nazianzose Gregorioselt) ja ortodoksia isaks.
Athanasios on õigeusu kiriku pühak, katoliku kiriku pühak, Kiriku doktor ja kopti kiriku pühak.
Nimi Athanasios tähendab kreeka keeles 'surematu'. Nime kasutatakse eesti keeles sageli läänekristluse traditsiooni järgi kujul Athanasius. Athanasiose järgi on vene keelde tulnud eesnimi Afanassi. Loe edasi ... • Arhiiv
25. nädal[muuda lähteteksti]
Maruula-elevandiõunapuu (Sclerocarya birrea; sünonüüm Poupartia birrea) on anakardiliste sugukonda elevandiõunapuu perekonda kuuluv puu.
Puu kasvab Aafrikas kummalgi pool ekvaatorit. Ekvaatorist põhja pool kasvab ta üle mandri Senegalist Eritreani, lõunas Etioopiast kuni Aafrika lõunatipuni, ka Madagaskaril. Ekvatoriaalsetes niisketes metsades teda ei leidu. Levinum on puu mandri idaosas. Teadaolevalt kasvab ta pärismaisena Kongo DV-s, Etioopias, Keenias, Tansaanias (ka Sansibaril), Angoolas, Malaavis, Mosambiigis, Sambias, Zimbabwes, Botsvaanas, Namiibias, Svaasimaal, Madagaskaril ja Lõuna-Aafrika Vabariigis (kaitsealune), võõrliigina muu hulgas Mauritiusel, Omaanis ja Indias. Maruulapuid võib leiduda ka Ugandas. Puu on Aafrikas levinud koos bantu hõimudega, kelle toidulaual on puu viljad tähtsal kohal.
Eristatakse kolme alamliiki, mis erinevad üksteisest peamiselt õie ja lehekeste poolest: birrea kasvab Senegalist Etioopia ja Tansaaniani; caffra on levinud Tansaaniast Lõuna-Aafrika Vabariigini ja Madagaskaril ning multifoliolata on endeemne Tansaanias. Loe edasi ... • Arhiiv
26. nädal[muuda lähteteksti]
Utria dessant toimus Eesti Vabadussõja ajal 17.–19. jaanuaril 1919. Eesti väeosad, mis valdavalt koosnesid soome vabatahtlikest, maabusid laevadelt Nõukogude tagalas Utria rannas. Dessanti juhtis kapten Johan Pitka, dessantrühmi major Martin Ekström, staabikapten Karl Aleksander Paulus ja kapten Anto Nestori Eskola. Dessant oli edukas ja lõi eeldused Narva vallutamisele 19. jaanuaril 1919.
17. jaanuaril kell 3.00 hommikul väljus dessantlaevastik Kunda lahest. Kuna oli teateid, et venelaste jäämurdja "Ogon" oli käinud Narva jõesuudmes ja et Riigikülas asuvad suurtükipatareid, ei saanud dessanti jõesuudmesse saata.
Kapten Pitka valis dessandi maabumise kohaks mereranna Utria külas Kotsenevi lossi juures Utria oja suudmes. Kell 11 jõudsid laevad lähtepositsioonile. Rannal liikus venelaste ratsasalk, mis laevade suurtükitulega laiali aeti, kuid kohe avasid laevade pihta tule Riigiküla patarei ja Korffi (Auvere) jaamas olev soomusrong. Dessantlaevad viidi tulepiirkonnast välja, laevad "Lennuk" ja "Lembitu" astusid vastasega tulevahetusse ning sundisid nad vaikima. Loe edasi ... • Arhiiv
27. nädal[muuda lähteteksti]
.jpg)
Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on koerlaste sugukonda rebase perekonda kuuluv metsloom.
Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba rõhtsalt. Selja karvad on oranžid.
Rebane eelistab Eestis elada metsatukkades. Ta toitub peamiselt närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi.
Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levilaga. Ta elab Palearktises ja Nearktises, kõikjal Euroopas, peaaegu kõikjal Aasias (sealhulgas Jaapanis, ei leidu Indo-Hiinas), kõikjal Kanadas ja suures osas USA-s (ei leidu edelas ning mõnes Texase ja Alaska osas). Mõned asurkonnad on ka Põhja-Aafrikas. Eestis on rebane tavaline loom. Austraaliasse toodi rebane sisse 19. sajandil.
Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on saadud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks. Loe edasi ... • Arhiiv
28. nädal[muuda lähteteksti]
Amitriptüliin (ladina keeles Amitriptylin) on ravim, mis kuulub tritsükliliste antidepressantide hulka. Peamine näidustus on haiguslik kurvameelsus, millega kaasnevad ärevus, pinge ja rahutus, sest amitriptüliinil on tugev rahustav toime. Seetõttu kasutatakse amitriptüliini laialdaselt ka unehäirete ravis. Seda võib kasutada pika aja jooksul, kuna ta ei tekita sõltuvust. Amitriptüliin on tõhus ka valusündroomi ravis.
1958 asus ravimifirma Merck uurima amitriptüliini kasutamisvõimalust skisofreenia ravis. Sellise huvi põhjustas amitriptüliini keemilise struktuuri sarnasus fenotiasiiniga. Kuid Frank Aydi tähelepanu köitis amitriptüliini molekuli suur sarnasus imipramiini molekuliga. Imipramiini sel ajal juba kasutati depressiooni raviks. Mercki heakskiidul asus Ayd amitriptüliini kliinilisi mõjusid välja selgitama. 130 patsiendist koosneval katsealuste rühmal näitas amitriptüliin head antidepressiivset mõju ja amitriptüliini hakati turustama 1961. Samal ajal käisid uurimistööd ka Hoffmann–La Roche'is ja Lundbeckis, mistõttu preparaat levis kolme ettevõtte arendus- ja turundustöö tulemusena kiiresti üle maailma. Siiski loetakse amitriptüliini kui antidepressandi väljatöötajaks Mercki. Loe edasi ... • Arhiiv
29. nädal[muuda lähteteksti]
Mopaanipuu (Colophospermum mopane) on liblikõieliste sugukonda kuuluva mopaanipuu perekonna ainuke liik.
Mopaanipuu kasvab Aafrika lõunaosas. Teda leidub Angolas, Namiibias, Botswanas, Zimbabwes, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Mosambiigis, Sambias ja Malawis.
Puu kasvab tasandikel 200–1150 meetri kõrgusel merepinnast, kõige paremini kuni 900 meetri kõrgusel. Namiibias kasvab mopaanipuu peamiselt tasandikel, kuid ka mäenõlvadel ja kuivanud jõesängides.
Mopaanipuu ei talu pakast ja vajab suvist vihmaperioodi. Ta kasvab hästi seal, kus aasta keskmine sademete hulk on 200–450 mm, kuid talub ka üle 800 mm sademeid. Puu jääb ellu isegi Namiibia poolkõrbes, kus sajab ainult 125 mm aastas. Pärast tulekahju, pakasekahjustusi ja maharaiumist taastub puu juurevõsudest. Teistele taimedele soodsas liigirikkas keskkonnas võivad rohttaimed tärkava puu lämmatada. Loe edasi ... • Arhiiv
30. nädal[muuda lähteteksti]
Aleksander VI (Rodrigo de Llançol-Borja y Borja, katalaani keeles Roderic Gil de Borja i Borja, itaalia keeles Rodrigo Borgia [rodr'iigo b'ordža]; 1. jaanuar 1431 – 18. august 1503) oli 214. paavst. Ta valitses alates 1492 kuni surmani.
Ta sündis alamaadliku Joffré de Llançoli (või Joffré de Borja i Escrivà) ja Isabel de Borja 6-lapselises peres viienda lapsena. Kui Rodrigo ema vend sai 8. aprillil 1455 paavstiks Calixtus III nime all, hakkas Rodrigo kasutama ema perekonnanime Borja (Borgia).
Esmalt õppis Borja Roomas ja siis Bologna ülikoolis õigusteadust, omandades doktorikraadi. Onu saamisel paavstiks siirdus Rodrigo Borja tema teenistusse, täites tähtsaid ülesandeid. Borja viibis 18. oktoobrist 16. novembrini 1456 Bolognas. 1458. aasta märtsis vahendas ta Calixtus III ja Aragóni kuninga Alfonso V vahelisi läbirääkimisi.
Pärast Calixtus III surma taandus Borja mõneks ajaks poliitikast, kuid 1459 reisis ta koos Pius II-ga Mantovasse kongressile. Ta viibis 1460. aastani Sienas, kuna paavst oli tauninud tema eluviise, ja pöördus tagasi Rooma alles 1461. aasta detsembris. 1469 saatis Borja Saksa-Rooma keisrit Friedrichit reisil Itaalias. Loe edasi ... • Arhiiv
31. nädal[muuda lähteteksti]
Anton Pavlovitš Tšehhov (29. jaanuar (17. jaanuar vkj) 1860 Taganrog – 15. juuli 1904 Badenweiler, Saksamaa) oli vene näite- ja novellikirjanik ning praktiseeriv arst.
Ta oli kohaliku poodniku Pavel Jegorovitš Tšehhovi ja tema abikaasa Jevgenia Jakovlevna Morozova kuuelapselise pere kolmas laps. Tema isa oli sügavalt õigeusklik ja väga despootlik, kellel oli kombeks oma lähedasi türanniseerida ja füüsiliselt karistada.
Aastal 1876 kuulutas Tšehhovi isa end maksuvõimetuks ja kartuses sattuda võlavanglasse põgenes Moskvasse. Tšehhov jäi Taganrogi veel kolmeks aastaks, et lõpetada gümnaasium ja müüa allesjäänud perekonnaasjad. Ta jäi elama oma isakoju, mille omanikuks oli nüüd endine kohtuametnikust üürnik Gavriil Parfentjevitš Selivanov. Selivanov on näidendis "Kirsiaed" kaupmees Lopahhini prototüüp. Üüri, õpingute ja söögi eest maksmiseks andis Tšehhov eratunde ja kirjutas sketše ajalehtedele. Õpingutest ja tööst vaba aja veetis Tšehhov enamasti linnaraamatukogus, kus ta luges Cervantese, Turgenevi, Gontšarovi ja Schopenhaueri teoseid.
Ülikooli kõrvalt hakkas ta rahateenimiseks kirjutama ajakirjadele artikleid, följetone ja humoristlikke jutustusi. Oma kirjutisi lasi ta avaldada pseudonüümide Antoša Tšehhonte, Inimene ilma põrnata ja Antoša all. Loe edasi ... • Arhiiv
32. nädal[muuda lähteteksti]
Osebergi laevmatus oli 9. sajandi esimesest poolest pärit laevmatus Norras Vestfoldis Tønsbergi linna lähistel Osebergi talu maadel.
Hauakääbas sisaldas rikkalikult hauapanuseid ja kahe naise surnukeha. Hauast tuli välja suurepäraselt säilinud ja rikkalikult dekoreeritud viikingilaev ja hulgaliselt muid viikingiaegseid esemeid.
Osebergi laevmatus avastati 1903. aastal ja 1904–1905 sooritasid arheoloogid seal väljakaevamisi.
Osebergi laevmatus on tähtis selle poolest, et leiti väljakaevamiste hetkeks esimene säilinud klinkerplangutuse ja mastiga viikingilaev. See on ehitatud üksnes natuke pärast purjede kasutuselevõttu Skandinaavias.
Laeva mudelite katsetused hüdrotunnelis näitavad, et Osebergi laeva sõiduomadused olid viletsad. See on võimalik põhjus, miks laeva matusteks kasutati. Tema sõiduomadused olid kehvemad kui hilisematel viikingilaevadel ja võisid jääda alla ka kaasaegsetele laevadele, kuid kuna teisi sama ajastu laevu pole leitud, on see ainult oletus. Loe edasi ... • Arhiiv
33. nädal[muuda lähteteksti]
Õilis nulg (Abies amabilis) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Õilis nulg on nulgude seas üks pikaealisemaid, elades üldjuhul 250–500 aastat vanaks. Vanim leitud puu oli üle 800 aasta vana.
Puu on üsna kõrge, kasvab 30–40, soodsates oludes ka 50–60 (harva 75) m kõrguseks. Võra on väga korrapärane, koonusjas-kuhikjas, ulatub maapinnani ka vanematel puudel. Tüve läbimõõt on 0,6–1,2 (harva 1,8) m. Tüve koor on noortel puudel valkjashall, hiljem punakashall, rohkete vaigumahutitega, vanas eas tekib tüve allosas rõmeline korp.
Juurestik on maapinna lähedal, mistõttu võib tuulele avatud kasvukohtades esineda tormiheidet. Mükoriisat esineb peamiselt seeneliigiga Cenococcum graniforme.
Okkad on 2–4 cm pikad, tipus sisselõikega, all on kaks valget õhulõheriba. Noorena on okkad oliivrohelised, matid ja kleepuvad. Okkad paiknevad võrsel spiraalselt. Kõik okkad käänduvad alusel, nii et õhulõheribad jäävad allapoole. Loe edasi ... • Arhiiv
34. nädal[muuda lähteteksti]
Austria Anna (Anna Maria von Habsburg; hispaaniakeelne ristinimi Ana Mauricia; prantsuse keeles Anne d'Autriche; 22. september 1601 kell 1.30 Valladolid – 20. jaanuar 1666 Pariis, Louvre) oli Hispaania infanta, alates 1615 Prantsusmaa kuninganna ja 1643–1651 Prantsusmaa regent.
Tema vanemad olid Hispaania kuningas Felipe III ja Austria Margarete. Ta oli nende vanim tütar. Anna oli sünnipäraselt Hispaania ja Portugali infanta, Austria ertshertsoginna, Burgundia printsess ja Madalmaade printsess. Tema mõlemad vanemad olid Habsburgide suguvõsast.
Annat kutsuti Austria Annaks sellepärast, et Habsburgid olid pärit Austriast ja Anna ema Margarete oli Austria printsess.
18. oktoobril 1615 laulatati 14-aastane Anna sama vana Prantsusmaa ja Navarra kuninga Louis XIII-ga, kes kuulus Bourbonide dünastiasse. Selle abielu oli Louis' ema Maria de' Medici korraldanud Concino Concini õhutusel, et ellu viia Henri IV algatatud Hispaaniale lähenemise poliitikat. Abielu aluseks oli Fontainebleau leping, mis sõlmiti 22. augustil 1612. Kuningas ei olnud laulatusel füüsiliselt kohal. Teda esindas Uceda hertsog. Loe edasi ... • Arhiiv
35. nädal[muuda lähteteksti]
Vohilaid on umbes 4 km² suurune asustamata laid Väinameres Hiiumaa idaranniku lähedal Hari kurgus.
Vohilaid on pindala järgi 16. Eesti saar. Hiiu maakonnas on suuremad ainult Hiiumaa ja Kassari. Vohilaid on Eesti suurim laiu-nimeline saar.
Vohilaid jääb Vahtrepa küla maa-alale.
Vohilaidu eraldab Hiiumaast madal väin, mille suurim sügavus on keskmise veetaseme korral 40 cm. Seetõttu saab saarele sõita maastiku- ja veoautodega.
Vohilaiu nimi tuleb Paul Ariste järgi soomekeelsest sõnast vuohi ('kits'). 1586 mainiti saart nime all Killingeholm (rootsi keeles "(kitse)tallesaar"). Teise versiooni kohaselt tuleb nimi sõnast "vaht" (vahipaik), nagu Vahtrepa küla.
Laiu järgi on nime saanud parvlaev Vohilaid. Loe edasi ... • Arhiiv
36. nädal[muuda lähteteksti]
Krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff (venepäraselt Александр Христофорович Бенкендорф; 4. juuli (vkj 23. juuni) 1781 Tallinn – 23. september (vkj. 11. september) 1844 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane. Ta on tuntud Venemaa salapolitsei "Sandarmite Erikorpuse" loojana ja riikliku julgeolekuasutuse kolmanda osakonna juhina aastatel 1826–1844.
1798 alustas Alexander von Benckendorff väeteenistust allohvitserina Semjonovski ihukaitseväepolgus. Sama aasta detsembris oli ta juba praporštšik ja sai Paul I tiibadjutandiks. 1803 osales ta sõjas Kaukaasias, kus paistis silma vaprusega. Ta osales ka 1806–1807 sõjas, sealhulgas Eylau lahingus. 1807 ülendati ta polkovnikuks. Ta osales Vene-Türgi sõjas. 1811 lõi ta Ruse lahingus tagasi Venemaa vägede tagalat ohustanud Türgi väed, mille eest ta ülendati kindralmajoriks ja teda autasustati Püha Georgi 4. järgu ordeniga. Loe edasi ... • Arhiiv
37. nädal[muuda lähteteksti]
Siberi nulg (Abies sibirica) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas puu.
Siberi nulg talub hästi külma ja kasvab ka varjus. Ta võib välja kannatada kuni −50 kraadini ulatuva pakase. Liik on vastuvõtlik seenhaigustele, mistõttu puu eluiga küündib harva üle 200 aasta. Ta on tundlik ka saastunud õhu suhtes.
Siberi nulg kasvab pärismaisena kontinentaalse kliimaga Siberi lääne- ja keskosa taigas, Altais ja Sajaanides. Puu eelistab viljakat hea drenaažiga niisket pinnast ning on levinud mägedes ja jõeorgudes. Ta kasvab kõige meelsamini 1900–2400 meetri kõrgusel merepinnast, mõnikord koos kuuse või lehisega.
Eestis kasvab siberi nulg võõrliigina. Teda võib leida vanades parkmetsades ja mõisaparkides. Puu on eriti hästi kodunenud Soomes.
Eristatakse kaht alamliiki: Abies sibirica sibirica ja Abies sibirica semenovii. Loe edasi ... • Arhiiv
38. nädal[muuda lähteteksti]
Uraan on Päikesesüsteemi seitsmes planeet.
Uraan kuulub hiidplaneetide hulka. Tema raadius on Päikesesüsteemi planeetide seas 3. ja mass 4. kohal. Kuigi planeet on põhimõtteliselt nähtav palja silmagagi, ei märganud vana-aja vaatlejad seda hägususe ja aeglase tiirlemise tõttu.
Uraani avastas 31. märtsil 1781 Saksa päritolu Inglise amatöörastronoom William Herschel teleskoobi abil. Ta nimetas uue planeedi kuninga George III auks Georgium Siduseks (ladina keeles 'Georgi täht'), kuid see nimi ei leidnud poolehoidu. Üldtuntuks sai saksa astronoomi Johann Elert Bode pandud nimi Uraan. Planeet sai nime vanakreeka taevajumala Uranose järgi. Uraan on esimene teleskoobi abil avastatud planeet.
Sarnaselt teistele hiidplaneetidele on Uraanilgi rõngad, magnetosfäär ja palju kaaslasi. Uraani telje kaldenurk orbiidi tasandi suhtes on vaid ligi 8°, mistõttu planeedi põhja- ja lõunapoolus asuvad seal, kus enamikul teistel planeetidel on ekvaator. 1986. aastal "Voyager 2" tehtud fotodel on Uraan ühtlaselt sinakasroheline, erinedes Jupiteri ja Saturni atmosfääris eristatavatest pilvemassiividest ja tormidest. Maapealsete vaatluste ajal on viimastel aastatel märgatud siiski aastaaegade vaheldumist ja ilma muutumist, kuna Uraan lähenes pööripäevale. Tuule kiirus planeedil võib olla kuni 250 m/s (900 km/h). Loe edasi ... • Arhiiv
39. nädal[muuda lähteteksti]
Kesselaid ehk Kessulaid, ka Kessu on 1,7 km² pindalaga laid Suures väinas Muhu saarest idas, mis kuulub Muhu valla koosseisu. Kesselaid on Eesti vanim ja kõrgeim laid. Nime Kessulaid mainiti esmakordselt Johan Månssoni meresõidujuhises 1644.
Laiu geograafilised koordinaadid on 58° 37′ 48″ N, 23° 26′ 29″ E . Ta jääb umbes 4 km kaugusele mandrist ja 3,4 km kaugusele Muhu saarest. Pisut kaugemale põhja jääb Papilaid. Muhu ja Kesselaiu vahele jääb Väinamere sügavaim koht (22 m).
Laiu kõrgeim punkt on merepinnast 15,6 m kõrgusel. Künka moodustavad aluspõhja Siluri settekivimid. Põhja- ja looderannikul paikneb 7–8 m kõrgune Kesse ehk Kessulaiu pank. Selle on murdnud pealetungiv Litoriinameri ja see on osa Lääne-Eesti klindist. Kesselaiu pankrannik võeti looduskaitse alla juba 1938. aastal.
Kesselaid asub Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitsealal. Loe edasi ... • Arhiiv
40. nädal[muuda lähteteksti]
1. Suurtükiväepolk (kirjutati ka 1. Suurtükiväe Polk) oli Eesti Rahvaväe suurtükiväeüksus aastatel 1918–1924. Polgu ülemaks Eesti Vabadussõjas oli kapten Hugo Kauler.
Polgu põlvnemist loetakse Johan Laidoneri käsust Eesti 1. suurtükiväebrigaadi loomiseks 1918. aasta jaanuaris. Selle tegelik moodustamine algas sõjaministri käsul 21. novembrist 1918. 1. suurtükiväepolgu välipatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suunal. Osaleti ka Landesveeri sõjas Lätis ja Krasnaja Gorka operatsioonil Petrogradi lähistel.
Pärast Vabadussõja lõppu paiknes suurtükiväepolk Jägala lähistel. 15. märtsil 1924 formeeriti üksus ümber 1. Diviisi Suurtükiväeks, mis koosnes 1. suurtükiväegrupist asukohaga Narvas ja 2. suurtükiväegrupist asukohaga Rakveres. 1. suurtükiväepolgu patareid nr. 1, 2 ja 3 jäid 1. diviisis püsima ka pärast Vabadussõda. Hiljem kuulusid nad 1. suurtükiväegrupi koosseisu samade numbrite all. Loe edasi ... • Arhiiv
41. nädal[muuda lähteteksti]
Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) on männiliste sugukonda ebatsuuga perekonda kuuluv okaspuu.
Eurooplastest avastas liigi šoti kirurg ja loodusteadlane Archibald Menzies, kes leidis harilikud ebatsuugad Vancouveri saarelt 1792. aastal. Tema järgi on liigile antud ladinakeelne nimi. 1825. aastal kirjeldas liiki põhjalikult šoti botaanik David Douglas, kelle järgi on puule antud ingliskeelne nimi Douglas-fir. Tema kogutud seemned jõudsid Suurbritanniasse 1827. aastal.
Harilik ebatsuuga on Põhja-Ameerika lääneosa kõige tähtsam majanduslikult kasutatav puu. Väärtusliku puidu ja suure tootlikkuse tõttu on teda laialdaselt kultiveeritud ka Euroopas ja Uus-Meremaal. Majandatavates metsakultuurides võib hariliku ebatsuuga puistu tootlikkus olla aastas 7 m³/ha halvemates ja kuni 28 m³/ha parimates kasvutingimustes, raievanusega 50 kuni 80 aastat.
Kuna roheline ebatsuuga on meil üsna külmakartlik, siis sobivad meie kliimasse eelkõige sinihall ebatsuuga ja eurooplaste eristatav teisend hall ebatsuuga (var. caesia). Loe edasi ... • Arhiiv
42. nädal[muuda lähteteksti]
Andesiit on üks vulkaanilistest kivimitest, tüüpiline keskmise koostisega kivim.
Andesiit on basaldi järel kõige levinum vulkaaniline kivim. Andesiit on kõige levinum subduktsioonivööndi vulkanismi saadus ja seetõttu eriti iseloomulik Vaikset ookeani ümbritsevale tulerõngale. Siiski ei pea andesiit esinema tingimata subduktsioonivööndi tektoonilises režiimis, sest teda defineeritakse keemilise koostise, mitte tekketingimuste järgi. Valdavalt andesiitse laavaga vulkaanid on plahvatusliku iseloomuga ja tekitavad lisaks laavale suures koguses tefrat. Andesiitse laavaga vulkaanipursked võivad olla väga ohtlikud ja võimsad, sageli kaasnevad nendega lõõmpilved.
Andesiit on värvuselt tume- kuni helehall või pruun. Mineraloogiliselt koosneb ta peamiselt pürokseenist, plagioklassist, küünekivist ja biotiidist. Andesiit on koostiselt lähedane basaldile ja datsiidile. Keemiliselt koostiselt on ta nende vahevorm ning moodustab reeglina sujuva ülemineku värvitoonis: murenemata basalt on must, andesiit enamasti tumehall või pruun ja datsiit helehall. Andesiidi struktuur on enamasti porfüüriline, mis tähendab, et valdavalt peeneteralises kivimis esinevad suuremad fenokristallid. Loe edasi ... • Arhiiv
43. nädal[muuda lähteteksti]
Tuuru–Puise tee on 7,8 kilomeetrit pikk pinnatud kruusatee Lääne maakonnas Ridala vallas Puise poolsaarel, üks Eesti kõrvalmaanteedest.
Tee saab alguse Parila–Kiideva tee 8. kilomeetripunkti juurest Tuuru külas, liigub piki Puise poolsaare põhja- ja looderannikut läbi Põgari-Sassi ja lõpeb Puise külas Puise ninal. Seega läbib tee kolme küla.
Teetamm on ümbritsevast alast enamasti kraavidega eraldatud ja kõrgemal. Tee ületab 13 truupi, kuid mitte ühtegi silda.
Tee äärde jääb 4 bussipeatust. Peatused on (Tuuru poolt): Tõnnu, Põgari-Sassi, Kalaspordibaas ja Puise I (Puise rannamägi).
Täpselt 1. kilomeetripunkti juures asub Põgari palvemaja, milles pidas Otto Tiefi valitsus oma viimase istungi. Loe edasi ... • Arhiiv
44. nädal[muuda lähteteksti]
Krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg (27. mai 1794 Sangaste mõis – 18. jaanuar (vkj 6. jaanuar) 1874 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane ja riigitegelane. Berg oli kindraladjutant (1831), Riiginõukogu liige (1852), Soome kindralkuberner (1854–1861), Poola asekuningas (1863–1874), kindralfeldmarssal (1865) ning Vene Geograafiaseltsi auliige (1870).
Friedrich Wilhelm Rembert von Berg sündis Beļava ja Sangaste mõisniku Friedrich Georg von Bergi ja Gerdruta Wilhelmine von Ermesi vanima pojana. Tal olid nooremad vennad Gustav, Magnus ja Alexander. Friedrich Wilhelmi ja tema vendade koduõpetaja oli hilisem tuntud astronoom Wilhelm Struve.
1810. aastal asus Berg õppima Tartu Ülikooli. Kui Napoleon I tungis 1812 Venemaale, lahkus Berg ülikoolist ja astus vabatahtlikult junkruna Liepāja jalaväepolku. Polk kuulus Riia korpusesse, mida juhatas Magnus Gustav von Essen. Tänu oma haridusele ja keeleoskusele viidi ta peatselt korpuse kortermeistri teenistusse staabitööle. Augustis ülendati Berg alamporutšikuks ja viidi üle Tema Keiserliku Kõrgeaususe kaaskonna kortermeistri osakonda. Loe edasi ... • Arhiiv
45. nädal[muuda lähteteksti]
Keerdmänd ehk keerdokkaline mänd (Pinus contorta) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Keerdmännil eristatakse kolme teisendit. Liigi põhiteisendi var. contorta leidis 1826. aastal Columbia jõe suudme lähedalt šoti botaanik David Douglas. Euroopasse toodi keerdmänni rannikuteisend var. contorta 1831. aastal, sisemaa teisendid var. murrayana 1853. ja var. latifolia 1854. aastal.
Keerdmänni suure levila tõttu varieeruvad tema asukoha kõrgus merepinnast ja kasvutingimused üsna suures ulatuses. Areaali põhjaosas kasvab ta otse merepiiril ja kõige kaugemas lõunaosas tõuseb mägedes kuni 3900 m kõrguseni.
Ta sobib hästi linnade haljastusse, kuna talub heitgaase ja tahma ning on küllalt dekoratiivne.
Eestis kasvavad vanemad keerdmänni puistud on rajatud 1920. ja 1930. aastail ning need asuvad peamiselt endises Harku metskonnas Tallinna lähedal, endises Roela metskonnas Rakverest lõuna pool, Järvseljal ja Tihemetsal. Loe edasi ... • Arhiiv
46. nädal[muuda lähteteksti]
Piinlikkus ehk piinlikkustunne on emotsioon, mis on seotud olukorraga, kus teised näevad pealt või saavad teada midagi, mida asjaosaline häbeneb. Piinlikkust võidakse tunda nii enese kui ka teiste pärast.
Piinlikkuse välisteks avaldusteks võivad olla punastamine, higistamine ja kogelemine. Piinlikkust võidakse varjata naeratuste, närvilise naeruga või vihapurskega.
Piinlikkust eristatakse häbist, kuigi nad esinevad sageli koos ja on sarnase iseloomuga. Piinlikkus ei ole nõrk häbi ega pruugi üldse olla nõrgem emotsioon kui häbi. Erinevalt piinlikkusest ei eelda häbi häbenetava asjaolu või teo teistele teatavaks saamist ega sellele mõtlemist. Erinevalt häbist ei eelda piinlikkus, et asjaosalise juures oleks tema enda arvates midagi laiduväärset.
On ka väidetud, et piinlikkustundele erinevalt häbist ongi iseloomulik, et kogetakse teiste teenimatut negatiivset hinnangut.
Gabrielle Taylori järgi esineb piinlikkus (inglise keeles embarrassment) alati olukordades, kus teiste inimeste juuresolekul kogetakse, et ei osata või ei suudeta kohaselt reageerida. Loe edasi ... • Arhiiv
47. nädal[muuda lähteteksti]
Fanny Cäcilie Mendelssohn (14. november 1805 Hamburg – 14. mai 1847 Berliin), hiljem Fanny Hensel, oli juudi päritolu Saksamaa pianist ja helilooja. Ta oli helilooja Felix Mendelssohn Bartholdy õde ning filosoofi Paul Henseli ja matemaatiku Kurt Henseli vanaema.
Fanny oli perekonna neljast lapsest vanim. Tema mõlemad vanemad olid juudid: isa Abraham, kes lasi end hiljem luteri kirikus ristida ning muutis koos sellega perekonnanime Mendelssohn Bartholdyks, oli pankuri ja filosoofi Moses Mendelssohni poeg ning ema Lea oli ettevõtja Daniel Itzigi lapselaps ja preisi diplomaadi Jakob Salomon Bartholdy õde.
Fanny Mendelssohn kirjutas 466 helitööd. Peaaegu kogu tema heliloomingu moodustavad laulud ja klaverimuusika. Osa tema lauludest avaldati algselt Felix Mendelssohni nime all, nii ei teadnud ka Suurbritannia kuninganna Victoria, et tema lemmiklaulu "Itaalia" on kirjutanud Fanny, mitte Felix Mendelssohn. Laululisus kandus üle ka tema klaverimuusikasse. Loe edasi ... • Arhiiv
48. nädal[muuda lähteteksti]
Crater Lake ('Kraatrijärv') on järv USA-s Oregoni osariigis. Ta on moodustunud Mazama vulkaani kaldeerasse.
Järve pindala on 52,9 km², ruumala 19 km³. Tema suurim sügavus on 594 m, keskmine sügavus 350 m. Crater Lake on USA sügavaim järv, maailmas on ta sügavuselt 7.
Järve ega sellest välja ei voola ühtegi jõge. Veetase püsib stabiilsena, sest aurumine ja sademed on tasakaalus.
Crater Lake'i kaldad on väga järsud, ulatudes järvepinnast 600 meetri kõrgusele. Ka järve põhi, mida on korduvalt batümeetriliselt uuritud, on väga liigestunud.
Aastal 1902 moodustati Crater Lake'i ümber Crater Lake'i rahvuspark, mida külastab aastas keskmiselt 456 tuhat turisti.
Üks järve vaatamisväärsusi on Old Man of the Lake, suur puu, mis on järves vähemalt aastast 1896 vertikaalselt ringi hulpinud. Tänu külmale veele on puu üsna hästi säilinud. Loe edasi ... • Nädala artiklite arhiiv
49. nädal[muuda lähteteksti]
Piinia ehk itaalia mänd (Pinus pinea) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Piinia kasvab keskmiselt 12–25 m, harva kuni 35 m kõrguseks. Eluiga on üldjuhul kuni 150, harva 200–250 aastat. Tüvi on sageli lühike ja vonklev, selle läbimõõt on kuni 1,5 m.
Võra on noorel puul ümar ja põõsakujuline, vanemas eas tihe ja vihmavarju kujuga. Vana puu võra läbimõõt võib ulatuda 40–60 meetrini. Korp on paks, plaatjas, punakaspruun kuni oranžikas, mustade vöötidega, sügavrõmeline.
Okkad on kahekaupa kimbus, 10–18 (28) cm pikkused, rohelised ja püsivad võrsetel 2–4 aastat. Noortel, alla 5–10 aasta vanadel puudel on hoopis teistsugused okkad: need kasvavad üksikuna, on 1½–4 cm pikad ja sinakasrohelised. Alates kolmandast eluaastast hakkavad juveniilsete okaste vahele kasvama täiskasvanud puu okkad ja hiljemalt 10. eluaastaks on kõik juveniilsed okkad välja langenud. Kuid vanadelgi puudel võib esineda juveniilseid okkaid: need hakkavad kasvama puu vigastamise kohta, näiteks võrse murdmise järel. Loe edasi ... • Arhiiv
50. nädal[muuda lähteteksti]
Korporatsioon Sakala (ametlikult korp! Sakala) on 27. novembril (vkj 14. novembril) 1909 Tartus asutatud akadeemiline organisatsioon.
Enne Teist maailmasõda tegutseti Tartus, Tallinnas ja Viljandis, kuid pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aasta suvel keelati tudengiorganisatsioonid, sealhulgas korp! Sakala. Pärast sõda jätkati tegevust paguluses: koondised tekkisid Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias, Kanadas ja USA-s. Väliskoondistest on säilinud Rootsi, Austraalia ja Kanada koondis. Korporatsioon Sakala on meesorganisatsioon.
Korp! Sakala taasasutati Eestis 1989. aastal. Seda ideed kandsid põhiliselt grupi “Ülikool relvavabaks” liikmed. Juba järgmisel, 1990. aastal taastati ka Tallinna osakond ja esimesed uued liikmed võeti (esialgu küll mitteametlikult) vastu 1. veebruaril. Alates 1990. aastate lõpust on liikmete hulk stabiilselt kasvanud ja Tartu konvendihoone on tagasi saadud. Tänapäeval tegutsetakse Tartus ja Tallinnas. Tallinna osakonna ruumid asuvad Raekoja platsil Tudengimajas. Loe edasi ... • Nädala artiklite arhiiv
51. nädal[muuda lähteteksti]
Johann Michael Haydn (14. september 1737 Rohrau – 10. august 1806 Salzburg) oli austria helilooja, Viini klassiku Joseph Haydni noorem vend.
Michael Haydni isa Matthias oli tõllassepp ja Rohrau külavanem, kuid tegeles ka pärimusmuusikaga: laulis ja mängis harfi. Ta pidas väga oluliseks, et tema pojad õpiksid laulma. Ema Maria oli krahv Harrachi kokk.
Michael sai muusikalise hariduse Viini Püha Stefani toomkirikus, mis oli tol ajal selleks parim võimalus. Varem oli sinna õppima asunud ka tema vanem vend Joseph. Vaatamata väga heale poiss-soprani häälele, jäi ta ikkagi oma venna varju, kusjuures õpitulemustelt oli ta Josephist üle. Sellegipoolest oli mõlemal poisil suuri raskusi käitumisega ja nende karistamine muutus väga tavaliseks.
15. novembril 1748 saabus pööre. Keisripaari osalusel toimus Viini lähedal Klosterneuburgi kirikus Pühale Leopoldile pühendatud pidulik missa. Seal laulsid Püha Stefani poisid, sealhulgas vennad Haydnid. Nagu tavaliselt, esitas soolopartiid Joseph, kelle häälemurre oli sedavõrd kuulda, et keisripaar nõudis solisti vahetust. Nii lauliski esmakordselt soolopartiid tollal 11-aastane Michael. Ilusa etteaste eest teenis ta keisrilt 24 tukatit, millest poole palus ta saata lohutuseks oma isale, kes oli kaotanud ühe oma loomadest. Loe edasi ... • Arhiiv
52. nädal[muuda lähteteksti]
,_Laubeuf_Fjord,_Webb_Island.JPG)
Antarktis on Maa lõunapoolust ümbritsev manner. Antarktis paikneb lõunapoolkeral Antarktika maailmajaos ja seda ümbritseb Lõuna-Jäämeri.
Mandri pindala on koos šelfiliustikega 14 miljonit ruutkilomeetrit. Ta on suuruselt viies manner, olles suurem üksnes Austraaliast.
Ligi 98% Antarktisest on kaetud mandrijääga, mille keskmine paksus on 1790 m ja maksimaalne paksus üle 4500 m.
Antarktis on keskmiste näitajate poolest kõige külmem, kuivem, tuulisem ja kõrgem kontinent. Antarktis on kõrb, kuna rannikupiirkonnas langeb sademeid aastas vaid 200 mm ja sisemaal veelgi vähem.
Antarktisel puudub püsiv inimasustus, kuid uurimisjaamades üle kogu mandri töötab aasta ringi 1100–4400 inimest.
Vaid külmakindlad elusorganismid jäävad sellel mandril ellu. Nende hulka kuuluvad pingviinid, loivalised, ümarussid, loimurid, lestalised, vetikad, samblikud ja samblad. Loe edasi ... • Nädala artiklite arhiiv