Rahvasteliidu mandaat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Rahvasteliidu mandaat oli õiguslik staatus teatud territooriumidele, mis viidi pärast I maailmasõda ühe riigi kontrolli alt üle teisele, või seadused, mis sisaldasid rahvusvaheliselt kokku lepitud tingimusi territooriumi haldamiseks Rahvasteliidu nimel.

Mandaadid võisid olla nii lepingu kui ka põhiseadusena ning sisaldasid vähemuste õigusi käsitlevaid klausleid, mis nägid ette Rahvusvahelise Kohtu poolt antud õigusi petitsioonidele ja õigusemõistmistmisele.[1]

Esimese maailmasõja lõpul seisid liitlasriigid silmitsi küsimusega, mida teha Saksamaa endiste kolooniatega Aafrikas ja Vaikse ookeani piirkonnas ning Osmanite riigi nende provintsidega, mida ei asustanud türklased. Pariisi rahukonverentsil langetati otsus, et mainitud alad tuleb allutada Rahvasteliidule, mille nimel hakkavad neid haldama teised riigid – sellega loodi rahvusvahelise järelevalvega ja riikliku vastutusega mandaatsüsteem.[2] Plaani kiitis 30. jaanuaril 1919 heaks ja edastas Rahvasteliidule niinimetatud "kümne nõukogu" (sinna kuulusid tähtsaimate liitlasriikide – Suurbritannia, Prantsusmaa, USA, Itaalia ja Jaapani – valitsusjuhid ja välisministrid).[3]

Rahvasteliidu mandaadid loodi vastavalt Rahvasteliidu põhikirja 22. artiklile.[2] Rahvasteliidu mandaatide järelevalvega tegeles alaline mandaatkomisjon,[4] mis ühtlasi korraldas vaidlusalustel territooriumitel rahvahääletusi, et kohalik elanikkond saaks otsustada, millise riigi haldusalasse nad soovivad kuuluda. Mandaate oli kolme tüüpi: A, B ja C.[5]

A-mandaate rakendati Osmanite riigi endistele osadele. Neid defineeriti kui "kogukondi ... mis on jõudnud arengutasemele, kus on võimalik provisoorselt tunnustada nende eksistentsi sõltumatute riikidena, kuid ainult tingimusel, et mandaatvõim abistab ja nõustab neid halduslikes küsimustes kuni ajani, mil nad on võimelised iseseisvalt toime tulema. Mandaatvõimu valikul tuleb esmajärjekorras arvesse võtta nende kogukondade soove."[6]

B-mandaate rakendati endistele Saksamaa kolooniatele, mille Rahvasteliit Esimese maailmasõja järel oma halduse alla võttis. Rahvasteliidu põhikirjas kirjeldati neid kui "rahvaid ... kes on sellisel arengutasemel, et mandaatvõim peab valitsema territooriumi tingimustel, mis tagavad südametunnistuse- ja usuvabaduse, piirates neid ainult vajadusel kaitsta avalikku korda ja moraali; keelama taolised kuritarvitused nagu orja-, relva- ja alkoholikaubanduse; hoiduma kaitserajatiste, sõja- ja mereväe baaside rajamisest ning põliselanike sõjalisest väljaõpetamisest, välja arvatud korrakaitse tagamiseks ja territooriumi sõjaliseks kaitsmiseks; kindlustama neil aladel teistele Rahvasteliidu liikmetele võrdsed võimalused kauplemiseks ja ettevõtluseks."[6]

Edela-Aafrika ja teatud osa Okeaania saartest kuulusid C-mandaatide alla. Neid käsitleti "territooriumitena ... mis hõreda asustuse, väikese pindala, kauguse tõttu tsivilisatsiooni keskustest, geograafilise läheduse tõttu mandaatvõimule juba kuuluvate aladega või muudel põhjustel on parem allutada mandaatvõimu seadustele tervikliku osana viimase territooriumist, tagades seejuures põliselanikkonna huvide kaitse."[6]

Kokku loodi 14 mandaatala, mille haldamine jagati 7 riigi vahel: Suurbritannia, Lõuna-Aafrika Liit, Prantsusmaa, Belgia, Uus-Meremaa, Austraalia ja Jaapan.[5] Kui välja arvata Iraak, mis saavutas iseseisvuse ja liitus Rahvasteliiduga 1932. aastal, ei saanud ükski Rahvasteliidu mandaatidest enne Teist maailmasõda iseseisvaks. Nende iseseisvumise protsess jätkus 1990. aastateni ja pärast Rahvasteliidu laialisaatmist muudeti suurem osa neist mandaatidest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hooldusterritooriumiteks.[7]

Lisaks mandaatidele olid Rahvasteliidu otsealluvuses Saarimaa, mis tagastati 1935. aastal rahvahääletuse tulemusel Saksamaale, ja Danzigi vabalinn, nüüdne Gdańsk, mida Rahvasteliit haldas 15. novembrist 1920 2. septembrini 1939.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Legal Consequences for States of the Continued Presence of South Africa in Namibia (South West Africa) notwithstanding Security Council Resolution 276 (1970)". International Court of Justice: 28–32. 21.06.1971. Originaali arhiivikoopia seisuga 6.01.2015. Vaadatud 28.08.2010. 
  2. 2,0 2,1 Northedge, F.S. The League of Nations: Its Life and Times, 1920–1946. Holmes & Meier, 1986, pp. 192–193. ISBN 0-7185-1316-9.
  3. Myers, Denys P. The Mandate System of the League of Nations. – Annals of the American Academy of Political and Social Science, Vol. 96, July 1921, pp. 74–77.
  4. Northedge, F.S. The League of Nations: Its Life and Times, 1920–1946. Holmes & Meier, 1986, pp. 198. ISBN 0-7185-1316-9.
  5. 5,0 5,1 Northedge, F.S. The League of Nations: Its Life and Times, 1920–1946. Holmes & Meier, 1986, pp. 194–195. ISBN 0-7185-1316-9.
  6. 6,0 6,1 6,2 The Covenant of the League of Nations:Article 22 The Avalon Project. Yale Law School. Vaadatud 13. märtsil 2013.
  7. The United Nations and Decolonization United Nations. Vaadatud 13. märtsil 2013.
  8. Northedge, F.S. The League of Nations: Its Life and Times, 1920–1946. Holmes & Meier, 1986, pp. 73–75. ISBN 0-7185-1316-9.