Jaapan

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Jaapan
jaapani 日本国
Nihon-koku
Jaapani lipp Jaapani vapp
Jaapani lipp Jaapani vapp
Jaapani asendikaart
Riigihümn Kimi ga yo
Pealinn Tōkyō (de facto)
Pindala 377 835 km²
Riigikeel(ed) jaapani
Rahvaarv 126 659 700 (2012)
Rahvastikutihedus 337 in/km²
Keiser Akihito
Peaminister Shinzō Abe
Iseseisvus umbes 660 eKr
SKT 4366 miljardit USD
SKT elaniku kohta 38 341 USD
Rahaühik jeen (JPY)
Ajavöönd maailmaaeg +9
Tippdomeen .jp
ROK-i kood JPN
Telefonikood 81
Jaapan ja selle ümbrus

Jaapan (jaapani keeles 日本 Nihon või Nippon, ametlikult 日本国 Nippon-koku või Nihon-koku) on saareriik Ida-Aasias, mis ulatub Ohhoota merest põhjas Ida-Hiina mere ja Taiwanini lõunas. Euraasia mandrist eraldab seda Vaikses ookeanis paiknevat maad Jaapani meri.

Jaapani nime kirjutatakse märkidega, mille tähendus on „päikese allikas“, mispärast mõnikord kutsutakse Jaapanit ka tõusva päikese maaks.

Jaapani saarestikku kuulub 6852 saart. Neist neli suuremat on Honshū, Hokkaidō, Kyūshū ja Shikoku, mis kokku moodustavad 97% Jaapani maismaa pindalast. Rahvaarvu poolest on Jaapan oma enam kui 127 miljoni elanikuga maailmas kümnendal kohal. Suur-Tōkyō piirkond, kuhu kuulub de facto pealinn Tōkyō ja mitmed ümbritsevad prefektuurid, on maailma suurim metropol, kus elab üle 30 miljoni inimese.

Jaapan on konstitutsiooniline monarhia, kus formaalseks riigipeaks on keiser, seadusandlikku võimu teostab aga valitav parlament (inglise keeles Diet, jaapani keeles 国会 Kokkai).

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani keeles on Jaapani kohta käibel kaks nime: Nippon ja Nihon, mida loetakse erinevalt, kuid tähistatakse samade hiina märkide ehk kanji'dega:日本. Nimetust Nippon kasutatakse ametlikus kontekstis, näiteks Jaapani rahatähel jeenil ja postmarkidel. Nihon on igapäevasem termin, mida kasutatakse tänapäevases kõnes. Nii Nippon kui ka Nihon tähendavad “päikese allikat”, mõnikord tõlgitakse nad ka “tõusva päikese maaks”. Nimetus viitab Jaapani asendile Hiinast ida pool – hiinlastele tähendas Jaapan ajalooliselt maad, kust tõusis päike. Enne nimetuse Nihon kasutuselevõttu tunti Jaapanit Hiinas Wa maa ehk „Kääbustemaa“ nime all, mis tuli jaapanlaste suhteliselt väikesest kasvust (võrreldes hiinlastega).[1][2][3]

Euroopasse jõudis Jaapanit tähistav sõna kõigepealt hiina keelest Marco Polo vahendusel. Marco Polo, kes 13. sajandil Kaug-Idas reisis, oli kuulnud hiinlastelt Cipangu-nimelisest maast (Cipangu oli veel üks hiinakeelsetest nimetustest tõusva päikese maa kohta) ja nii jõudis Jaapan Euroopa maakaartidele Zipanguna. Hiina keelest laenates jõudis Cipangu ka malai keelde – kujul Jepang. Malaikeelne Jepang rändas 16. sajandil Portugali kaupmeeste vahendusel ka Euroopa keeltesse.[2][4]

Eesti keeles on kasutusel olnud sellised tänapäevase nimetusega sarnased variandid nagu Japana-maa, Japania-maa, Japan, aga ka Carl Robert Jakobsoni pakutud Dshapan.[2]

Asend ja suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapan moodustub üle 3000 km pikkusest saarteketist, mis kulgeb piki Vaikse ookeani Aasia rannikut. Lähimast naaberriigist Venemaast eraldab Jaapanit Ohhoota meri; Põhja- ja Lõuna-Koreast Jaapani meri; Hiinast ja Taiwanist Ida-Hiina meri.

Saared[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani saarestikku kuulub neli suuremat saart, ning arvukalt väiksemaid saari. Jaapani saarestiku peasaared põhjast lõunasse on Hokkaidō (77 982 km²), Honshū (227 963 km²), Shikoku (18 800 km²) ja Kyūshū (35 640 km²). Kokku moodustavad need neli saart 97% kogu Jaapani maismaa pindalast. Jaapanile kuuluvad ka Ryūkyū saared (tuntud ka Nansei saartena), nende seas Okinawa saar, mis paiknevad Kyūshū saarest lõuna pool, ulatudes Taiwani saareni. Kokku arvatakse Jaapani saarestiku suuruseks 6852 saart (lugedes saareks maismaad, mille läbimõõt on rohkem kui 100 m). Vaidluse all on nelja lõunapoolsema Kuriili saare staatus (Venemaal tuntud kui Lõuna-Kuriilid, Jaapanis kui Põhjaterritoorium): pärast Teist maailmasõda läksid Kuriili saared NSV Liidule, kuid tänase päevani pole Venemaa ja Jaapan jõudnud üksmeelele, millised saared täpsemalt Kuriilide alla kuuluvad [5].

Pindala[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani kogupindala (ilma vaidlusaluste Kuriili saarteta) on 377 915 on km² ja maismaapindala 364 485 km², mis tähendab, et ta on pisut suurem kui Saksamaa, kuid väiksem kui Rootsi. Maailmas on Jaapan oma kogupindala poolest 61. kohal.[6]

Äärmuspunktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapan asetseb 20. ja 46. põhjalaiuse ning 122. ja 154. idapikkuse vahel.

Põhjapoolseim punkt on Hokkaidō prefektuuri kuuluval Bentenjima saarel (45°31'35″N).

Kui aga lugeda Jaapani territooriumiks ka vaidlusalune Põhjaterritoorium ehk Lõuna-Kuriilid, oleks Jaapani põhjapoolseimaks punktiks Iturupi saare põhjatipus asuv Kamuiwakka neem (45°33'N).

Lõunapoolseim punkt on Filipiini meres Okinotorishima atollil (20°25'N).

Läänepoolseim punkt on Ryūkyū saarte hulka kuuluva Yonaguni saare läänetipus, Irizaki neemel (122°59′E).

Idapoolseim punkt on Vaikses ookeanis asetseval Minamitorishima saarel (153°58′E).

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapan on väga mägine maa: mägedega on kaetud umbes 70% territooriumist. Enamik kõrgeid mägesid on suurimal, Honshū saarel. Piki Honshū saare keskosa kulgeb mäeahelik, mida kutsutakse Jaapani Alpideks. Seal on arvukalt üle 3000 m kõrguseid mägesid. Jaapani kuulsaim ja kõrgeim mägi on Tōkyōst umbes 80 km kaugusel asuv 3776 m kõrgune Fuji mägi, mis on tegelikult vulkaan (purskas viimati aastal 1707). Ka paljud teised Jaapani mäed on vulkaanilised ja mägipiirkondades on rohkelt kuumaveeallikaid. Umbes 108 vulkaani on praegugi aktiivsed [7]. Vulkaanide ja kuumaveeallikate rohkus Jaapanis tuleneb sellest, et saarestik asetseb Vaikse ookeani tulerõnga piirkonnas kolme laama – Filipiini laama, Euraasia laama ja Vaikse ookeani laama – kokkupuutekohas.[8].

Fuji mägi

Maavärinad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma asendi tõttu tektooniliselt aktiivses piirkonnas on Jaapanis lisaks vulkaanidele ja kuumaveeallikatele tavalised ka maavärinad. Igal aastal registreeritakse 7000 kuni 8000 maavärinat, kuigi enamik neist on nii nõrgad, et inimesed neid ei tunne. Maavärinaid, mis ei põhjusta küll purustusi, kuid on tuntavad, registreeritakse aastas umbes tuhat [9]. Aeg-ajalt esineb aga ka tugevaid ja ohtlikke maavärinaid. 1923. a hävines 7,9-magnituudises Suur Kantō maavärinas peaaegu täielikult pealinn Tōkyō ja hukkus kuni 142 000 inimest. 1995. a Kōbe linna tabanud 7,2-magnituudises maavärinas hukkus üle 6000 inimese. 2011. a 9-magnituudine Tōhoku maavärin ja sellele järgnenud tsunami tappis vähemalt 15 000 inimest ning põhjustas tõsise avarii Fukushima tuumaelektrijaamas.

Veestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nakanoshima saar

Suurem osa Jaapani jõgedest on lühikesed (alla 300 km) kiirevoolulised mäestikujõed. Enamasti on nad mittelaevatatavad, see-eest kujutavad nad endast väärtuslikku hüdroenergia allikat. Jaapani pikim jõgi on 367 km pikkune Shinano jõgi, mis läbib Nagano ja Niigata prefektuure ning suubub Jaapani merre. Suurim mageveejärv on Kyōtost kirdes paiknev Biwa järv.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani saarestikus eristatakse koguni kuut erinevat kliimatüüpi. Valdavaks on parasvöötmeline kliima, kuid see varieerub tugevasti põhjast lõuna poole liikudes. Peasaartest põhjapoolseimal, Hokkaidō saarel on talved lumerohked, temperatuur jääb vahemikku −5 kuni −10 °C (Hokkaidō külmarekord on aga koguni −41 °C). Suved on Hokkaidōl pehmed, õhutemperatuur kõigub 20 °C ümber. Jaapani lõunaosa saartel, näiteks Okinawal on suved kuumad, enamasti üle 30 °C, ja ka talvel ei lange temperatuur tavaliselt alla 15 °C. Tōkyōs on suved niisked ja palavad (temperatuur tõuseb 30 kraadini), talved selged ja mitte väga külmad (üldiselt ei lange talvine õhutemperatuur alla 5 °C).

Jaapan on sademeterohke maa. Eriti palju sajab suvise vihmaperioodi ajal. Okinawal, saarestiku lõunaosas, algab vihmaperiood juba mai alguses, jõudes Hokkaidōle umbes juuli lõpuks. Suuremal osal Honshū saarest algab vihmaperiood enne juuni keskpaika ning kestab umbes kuus nädalat.

Lisaks asub Jaapan Vaiksel ookeanil sündivate troopiliste tormide – taifuunide – teel. Hilissuvel ja varasügisel Jaapanit tabavad taifuunid põhjustavad üleujutusi ja maalihkeid ning hävitavad viljasaake ja purustavad maju.

Elusloodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani territooriumil eristatakse üheksat bioregiooni ehk bioomi, mis peegeldavad saarestiku kliimat ja geograafiat. Nende bioregioonide hulka kuuluvad nii subtroopilised niisked laialehised metsad Ryūkyū saartel, parasvöötme laialehised ja segametsad peasaartel, kui ka näiteks parasvöötme okasmetsad põhjapoolsetel saartel. Metsa all on koguni 70% Jaapani pindalast. Mitmekesise kliima tõttu on Jaapani taimestik väga liigirikas. Jaapanile iseloomulike taimeliikide hulka kuuluvad näiteks bambus, jaapani seeder ja jaapani mänd. Väikesi mände kasvatatakse sageli ka bonsai’de ehk miniatuursete potipuudena. Erilisel kohal jaapanlaste igapäevaelus on sakura ehk jaapani kirsipuu – kirsiõite ilu imetlemiseks kogunevad jaapanlased kevaditi hanami'le ehk „kirsside vaatamise“ peole.[10] Mitmed taimed, nende seas sellised traditsiooniliselt Jaapaniga seostatavad kultuurtaimed nagu riis ja krüsanteem, on aga toodud sisse Mandri-Aasiast.

Jaapani saarestiku mitmekesine kliima on tinginud ka äärmiselt mitmekesise loomastiku. Nõnda elutsevad Ryūkyū saari ümbritsevas troopilises meres näiteks eredavärvilised korallkalad, kilpkonnad ja merimaod, samas kui saarestiku põhjaossa jäävat merd asustavad merilõvid, kotikud ja nokisvaalad.[10] Kuigi Jaapanis on väga palju väikesi loomaliike ja putukaid, on seal vähe suuri imetajaid. Jaapani imetajatest suurimad on pruunkaru ja aasia mustkaru. Väikekiskjatest võib Jaapanis kohata rebast ja tanuki’t ehk kährikkoera. Jaapanis on ka kaks liiki metskasse: haruldane Iriomote kass (Prionailurus iriomotensis), keda näeb vaid Iriomote saarel, ja tavalisem leopardkass (Prionailurus bengalensis), keda võib kohata ka Mandri-Aasias. Üks Jaapani iseloomulikemaid imetajaid on jaapani makaak, maailma põhjapoolseima levilaga ahv, kes on üks Jaapani endeemilistest loomaliikidest. Endeemilised on ka paljud Jaapani linnuliikidest, nende hulgas Jaapani rahvuslind roheline faasan. Jaapanis talvituvad mitmed rändlinnud, näiteks luiged, haned ja kured. Jaapani endeemiliste loomaliikide seas on ka jaapani hiidsalamander (Andrias japonicus), kes on üks maailma suuremaid kahepaikseid. Jaapani mageveekaladest on olulisemad ayu (Plecoglossus altivelis), koger ja karpkala, merekaladest punane merikoger (Pagrus major). Putukatest leidub Jaapani saarestikus arvukalt mitmesuguseid liblikaid, kiile, tsikaade, kilke ja jaanimardikaid.

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani mittehalduslik jaotus piirkondadeks. Kaardilt puudub Okinawa piirkond.

Riigikord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani riigikord on konstitutsiooniline monarhia. Valitsemissüsteemi aluseks on põhiseadus (Kenpo), mis kehtestati pärast II maailmasõda 1947. aastal. Põhiseaduses on kindlaks määratud nii keisri kui kodanike õigused ja kohustused, erinevate valitsemisorganite funktsioonid, vastutus ja tegutsemisreeglid. Jaapani kõrgeimaks seadusandlikuks organiks on kahekojaline riigikogu (parlament; ingl. k. National Diet, jaap. k. Kokkai). See koosneb Alamkojast ehk Esindajatekojast (Shugi-in) ja Ülemkojast ehk Nõunikekojast (Sangi-in). Üldiselt peavad kõik seaduseeelnõud saama mõlema koja heakskiidu.. Kui kojad jäävad eriarvamustele, siis mõnede seaduste puhul on Esindajatekoja otsus lõplik. Parlament valib oma liikmete hulgast peaministri, kes määrab ametisse ministritest ja riiklike agentuuride peadirektoritest koosneva valitsuskabineti. Jaapani riigilipp on "Hinomaru" ("päikeseketas)", mis kujutab punast päikest valgel foonil. Riigihümni "Kimigayoo" sõnad on üle 1000 aasta vanad, kuid viisi lõi helilooja Hiromori Hayashi sellele alles veidi üle 100 aasta tagasi.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapan on jaotatud 43 prefektuuriks, lisaks on 1 pealinna-ala, 1 piirkond (道; dō) ja kaks linnaprefektuuri (府 fu).

Next.svg Pikemalt artiklis Jaapani prefektuurid

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani kaart

Jaapan on etniliselt homogeenne riik, kus põhirahvus jaapanlased moodustavad 99,4% elanikest. Hokkaidō saare põlisasukad ainud on suures osas sulandunud jaapanlaste hulka, nende järeltulijaid on umbes 20 000. Peamiselt Teise maailmasõja ajal Jaapanisse toodud korealased moodustavad 40% kõigist mitte-jaapanlastest. Märkimisväärsed vähemusrühmad on ka hiinlased ja vietnamlased.

Rahvastik on jaotunud väga ebaühtlaselt. Valdav osa inimesi elab suurlinnastutes. Kõige hõredamini on asustatud Hokkaidō saar.

Jaapanlaste keskmine eluiga on 81,25 (2006), mis on üks kõrgemaid maailmas. Rahvastik vananeb kiiresti, sest Teise maailmasõja järgsele beebibuumile järgnes sündivuse langus 20. sajandi lõpus. Mediaanvanus oli 2009. aastal 44,4 aastat, mis on kõrgeim maailmas. 2004. aastal oli 19,5% elanikest 65 aastased või vanemad, 2006. aastal oli sama näitaja juba 20,8%. Pidevalt suureneb pikaealiste inimeste arv. Kui 1963. aastal oli Jaapanis 153 üle saja-aastast inimest ja 1981. aastal 1000, siis 2007. aasta septembri lõpuks oli neid juba 32 295, 2008. aasta septembri lõpuks 36 276, 2009. aasta septembris 40 399[11], 2010. aasta septembris 44 449,[12] 1. septembril 2011 47 756[13], 2012. aasta septembris 51 376[14] ja 2013. aasta septembris 54 397. Samas on laste osakaal maailma riikidest madalaim – 2009. aasta andmetel oli alla 15-aastaste osakaal rahvastikus 13,4% ja 2013. aastal 12,9% [15]

Suuremad linnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koht Linn (omavalitsus) Rahvaarv Pindala (km²) Rahvastiku tihedus (in/km²)
1. Tōkyō (23 eriringkoda) 8 391 000 616,65 13 500
2. Yokohama 3 607 000 437,38 8246
3. Ōsaka 2 636 200 222,11 11 869
4. Nagoya 2 225 900 326,45 6818
5. Sapporo 1 890 500 1121,12 1668
6. Kōbe 1 529 900 552,72 2768
7. Kyōto 1 472 800 827,90 1779
8. Fukuoka 1 418 500 340,60 4165
9. Kawasaki 1 350 000 144,35 9352
10. Saitama 1 184 300 217,49 5445
11. Hiroshima 1 159 400 905,01 1281
12. Sendai 1 027 900 788,09 1304
13. Kitakyūshū 989 600 487,66 2029
14. Chiba 931 500 272,08 3424
15. Sakai 833 000 149,99 5553

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erasektori ja valitsuse koostöö, tugev tööeetika, tööjõu kõrge kvalifikatsioon ja suhteliselt väikesed kaitsekulutused (1% SKT-st) on aidanud Jaapanil pärast II maailmasõda erakordse kiirusega tõusta teisele kohale maailma juhtivate tööstusriikide hulgas. Jaapani majanduse üheks silmatorkavamaks iseärasuseks on tootjate, tarnijate ja jaotusvõrgu tihe koostöö. Seda süsteemi nimetatakse jaapani keeles keiretsu. Teiseks iseärasuseks on kuni viimase ajani olnud linnaelanikkonna eluaegne tööhõive. Samas ettevõttes, kuhu noor inimene pärast hariduse omandamist tööle asus, oli talle tagatud töökoht kuni pensionile minekuni.

Kolm aastakümmet säilitas Jaapan erakordselt kõrget majanduse kasvutempot: 1960-ndatel oli see keskmisel 10% , 1970-ndatel 5% ja 1980-ndatel 4% aastas. 1992–1995 aeglustus majanduskasv tunduvalt, sest hakkasid ilmnema 1980-ndate aastate lõpul esinenud üleinvesteerimise järelmõjud ning aktsia- ja kinnisvaraturul toimunud spekulatiivse hinnatõusu tagajärjed. Valitsuse eelarve- ja rahanduspoliitika ning madala inflatsioon viisid 1996.a. majanduse kasuvtempo üles 3,9%-ni, kuid 1997.a. alates on Jaapani majandus olnud depressioonis raskuste tõttu pangandus- ja kinnisvarasektoris, mida süvendasid äristruktuuride ja tööturu jäikus. 1999.a. suutis valitsus majanduse enam-vähem stabiliseerida. Kaks murettekitavat probleemi on elanikkonna vananemine ja selle koondumine linnadesse.

SKP jaotumine
sektoritesse
(2009)
Sektor Osakaal
Põllumajandus 1,6%
Tööstus 21,9%
Teenindus 76,5%
Tööjõu jaotumine sektoritesse
(2009)
Sektor Osakaal
Põllumajandus 4%
Tööstus 28%
Teenindus 68%

Põllumajandus ja metsandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapan on üks suuremaid põllumajandussaaduste importijaid maailmas, sest ainult 13,3% kogu maismaast sobib põllumajanduslikuks tootmiseks. Talu keskmine suurus on 1,47 ha ehk 14700 ruutmeetrit. Talud on küll väikesed, kuid jaapani talumehed teevad kõvasti tööd ja maakasutus on väga efektiivne. Põllumajandus on doteeritud läbi riikliku agentuuri JA (Japan Agriculture), kes ostab kokku põllumajanduse saadused ning siis müüb need edasi ostuhinnast odavamalt. Jaapan suudab hetkel rahuldada 30% oma toiduainete vajadusest.

Efektiivsuse tõstmiseks kasutavad jaapani talunikud laialdaselt traktoreid, väikesi veoautosid, iseliikuvaid kultivaatoreid ja kombaine. Intensiivne istutamine, väetamine, kaasaegsed masinad ja kõrgetasemeline agrotehnika võimaldavad tagada kodumaise toodanguga üle poole puuviljade ja aedviljade vajadusest, samuti teatud osa loomakasvatussaaduste vajadusest. Mürkainete ja muude kemikaalide kasutamine on laialt levinud.

Kaasaegne tehnika on võimaldanud kasutusele võtta varem tundmatuid võtteid nagu hüdropooniline taimekasvatus – aedvilju kasvatatakse mitte mullal, vaid toitelahustes. Juba aastaid kasutatakse sordiaretuses ja loomakasvatuses geenitehnoloogiat, mille avalikustamine tõi kaasa suure skandaali – tarbijaid ei olnud sellest teavitatud.

Jaapani põllumehed kasvatavad väga palju erinevaid põllukultuure ja koduloomi. Teraviljadest kasvatatakse riisi ja nisu, juurviljadest kartuleid, valgeid rediseid ja kapsaid, puuviljadest mandariine, arbuuse ja pirne, koduloomadest lihaveiseid, broilereid, peekonisigu, küllaltki suur on munade ja piima toodang.

Valdav osa maismaast – 68% – on metsane ja mägine. Metsandus mängib Jaapani majanduses tähtsat rolli, kuna aga Jaapan on saareriik, siis tuleb pidevalt hoolitseda metsavarude taastamise eest. 48% metsast on istutatud mets, millega on kompenseeritud 20. sajandi teisel poolel toimunud metsaraiet (suur majanduskasv – võrreldav praegu Eestis toimuvaga). Paraku valiti kogu selle ala metsastamiseks tööstuslik seeder (Jaapani krüptomeeria), mis kasvab küll kiiresti, kuid mille kasutusala on väga kitsas.

Säilinud Jaapani metsad paistavad samas silma suure liigirikkusega – Jaapani saared ulatuvad läbi mitme kliimavööndi. Kõige levinumate puude hulka kuuluvad bambus, seedrid, küpressid, männid, kastanid, pöögid ja kampripuud.

Jaapani metsanduse ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Juba 8. sajandil ehitati Kyotos ja teistes linnades suuri puidust losse ja templeid. Tänapäeval on nõudmine puidu järgi väga suur, sest seda vajatakse mitte ainult söögipulkade ja ehitusmaterjali, vaid ka paberi,, mööbli ja mitmesuguste tarbekaupade tootmiseks. Seepärast on Jaapan sunnitud importima 76,4% oma puiduvajadusest.

Kalandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna kala on jaapanlaste toidulaual riisi järel tähtsuselt teisel kohal, siis on kalandus riigi üks tähtsamaid majandusharusid. Igal aastal püütakse välja 6,7 miljonit tonni mitmesuguseid kalu ja muid mereelukaid, millele lisandub kalakasvatus test veel 1,4 miljonit tonni, mis teeb kokku 15% kogu maailma kalatoodangust. Sellele vaatamata peab Jaapan igal aastal importima 40% kogu mereandide vajadusest. Peamised püügikalad on sardiin, saida, tuunikala, anšoovis, makrell ja lõhe ning mereandidest populaarsemad vetikad, krevetid, kalmaarid ja merekarbid[16]. Neid mitte ei püüta ookeanidest, vaid kasvatatakse ka spetsiaalsetes merelahtedes ja tiikides ning sellel viisil kasvatatakse isegi pärlikarpe[16]. Iga jaapani perekond tarbib 36,7 kg kala aastas.

Energeetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elektrit toodetakse Jaapanis peamiselt soojuselektrijaamades ja aatomielektrijaamades, osaliselt ka hüdro- , geotermaal- ja päikeseenergia l töötavates elektrijaamades. Suurem osa energiakandjatest tuleb aga importida, sest kodumaised ressursid katavad ainult 18,1% tööstuse vajadustest. Nafta ja naftatoodete puhul on impordi osatähtsus 99,7%. Elektrienergia kogutoodang 1996. a oli 948 559 miljardit kWh, mis jagunes energiaallikate järgi järgmiselt:

  • fossiilkütused 61,47%
  • hüdroenergia 8,34%
  • aatomienergia 29,83%
  • muu 0,36%

Elektrienergiat Jaapan ei impordi ega ekspordi (teeb seda ainult patareide ja akude näol). Samas on Jaapani eramajades küllalt palju kasutusel päikeseenergiat (vee soojendamiseks). Jaapanis on 18 tuumajaamas 54 tuumareaktorit, mille koguvõimus on 47 000 MW, mis moodustab 29% Jaapani elektrienergiatoodangust (2010). Tuumaenergia toodangu kõrvalsaadusena toodetakse plutooniumi.

Töötlev tööstus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani majanduse kasv 20. sajandi teisel poolel põhineb Korea ja Vietnami sõjal. Sõdadega kaasnes vajadus parandada sõjatehnikat ning toota selle varuosi. Sel ajal sai olulise tõuke just töötlev (raske)tööstus. Oluline osa Jaapani majanduslikust võimsusest põhineb töötleval tööstusel. Jaapan on maailmas nii tootmise mahult kui tehnoloogiliselt tasemelt juhtival kohal terase ja värviliste metallide, elektrijõuseadmete, ehitus- ja kaevandusseadmete, mootorsõidukite ja nende varuosade. elektroonika- ja sideseadmete, tööpinkide, automatiseeritud tootmisliinide, raudteevedurite ja veerevkoosseisu, laevade, kemikaalide, tekstiilitoodete ja toiduainetetööstuse toodete tootmises.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Jaapani hariduse areng

Haridussüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu eestlased, nii peavad ka jaapanlased haridusest väga lugu. Üldine koolisüsteem loodi Jaapanis umbes samal ajal, kui Eestiski – 19. sajandi teisel poolel – ja on seega üks vanemaid maailmas. 20. sajandi alguses võis juba öelda, et kogu rahvas oli omandanud kirjaoskuse. Praegu õpib 99% algkooliõpilastest riiklikes koolides ja ka keskkooliõpilastest käib erakoolides ainult 30%.

Iga jaapani laps peab käima 6 aastat algkoolis (小学校 (shōgakkō)), sellele järgneb 3 aastat alama astme keskkooli (中学校 (chūgakkō)) ja veel 3 aastat kõrgema astme keskkooli (高等学校 (kōtōgakkō ehk 高校 (kōkō)). Kokku kulub täieliku keskhariduse omandamiseks 12 aastat nagu meilgi. Paraku algab väikeste jaapanlaste koolitee juba mitu aastat enne algkooli, nimelt viiakse nad 3- kuni 4-aastaselt lasteaeda. Kõrgema astme keskkooli lõpetab 97% õpilastest, kui nad on 18-aastased. Kolmveerand neist lõpetab üldharidusliku keskkooli, ülejäänud lähevad pärast 9- aastast üldhariduskooli mitmesugustesse keskharidust andvatesse ametikoolidesse. Umbes 22% keskkoolilõpetajatest jätkab oma haridusteed ülikoolides ja kolledžites, paljud õpivad edasi alama astme kolledžites või tehnikakolledžites.

Peaaegu kõigis neis koolides, ülikoolides ja kolledžites tuleb läbi teha sisseastumiseksamid ja igal koolil on omad eksamid. Iga sisseastuja peab sooritama eksami, välja arvatud juhul, kui ta on varem samas koolis õppinud madalamal astmel.

Kuna sisseastumiseksamid on väga rasked, siis käivad paljud õpilased aastaid tavalise kooli kõrvalt veel ettevalmistuskoolides (juku või yobiko). Tihti viivad emad oma lapsi neisse koolidesse juba algkooliajal. Et saada head töökohta, peab lõpetama hea ülikooli; et sinna sisse saada, peab lõpetama hea keskkooli jne.

Koolielu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapanis algab kooliaasta 1. aprillil. Suvel on mõnenädalane koolivaheaeg, samuti on kaks vaba nädalat uue aasta paiku. Kooliaasta lõpeb märtsi keskel ja enne uue õppeaasta algust on 2 nädalat vaheaega.

Koolitunnid on harilikult 5 või 6 päeva nädalast ja algavad kell 8.30 ning lõpevad 15.00 või 15.30 paiku (olenevalt vanusest). Näiteks algklassides lõppevad tunnid ka 13.00 või 14.00. Kui tunnid on ka laupäeval (mitte algklassides), siis lõpevad nad harilikult keskpäeva paiku. Pärast koolitundide lõppu lähevad paljud õpilased juku 'sse või sporditreeningule või tegelevad muu klassivälise tööga. Viimase aja trend on lapsi mitte tagant sundida ning juku 'd ei ole enam nii populaarsed kui 10 aastat tagasi.

Klassid on Jaapani koolides suured, algkoolis tihti kuni 40 õpilast. Klassid jagatakse rühmadesse, mis omavahel õppimises võistlevad, kordamööda klassiruume, koridore, võimlat, tualette ja mänguväljakuid koristavad jne.

Jaapanis puudub ühtne koolivorm gakuran ja seifuku. Samas nõutakse enamikus koolides ka tänapäeval oma kooli vormi kandmist.

Koolide valik on elukohapõhine (kui vanemad ei ole neid pannud mõnda elitaarsesse erakooli). Võimalik on ka ingliskeelne haridus (nt American School in Japan)

Õppeained[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peaaegu kõik jaapani koolilapsed õpivad koolis inglise keelt alates 7. kooliaastast, seega keskharidusega jaapanlane on seda õppinud 6 aastat. Sellele vaatamata on jaapanlaste inglise keele oskus väga vilets. Ei maksa loota, et teil õnnestub tänaval kellegi käest inglise keeles näiteks teed küsida või taksojuhile selgeks teha, kuhu te sõita soovite. Jaapanlastel pole lihtsalt võõrkeeli vaja – põhirahvus moodustab 98% elanikkonnast ja ülejäänud 2% on peaaegu kõik juba mitu põlve seal elanud korealased, hiinlased jt. Aasia rahvused. Et Jaapani rahvaarv on üle 125 miljoni, siis tõlgitakse praktiliselt kogu vajalik ja huvipakkuv kirjandus jaapani keelde. Ka eesti autorite teoseid (näiteks Jaan Kross) on tõlgitud jaapani keelde läbi poola keele.

Väga palju aega ja energiat kulub jaapani koolis emakeele õppimisele. Eriti raskeks teeb asja see, et jaapanlased kasutavad kirjamärkidena Hiinast üle võetud kirjamärke (kanji).

Hieroglüüfid tulid Jaapanisse 6. sajandil, kui Hiinast toodi esimesed budistlikud suutrad. Jaapani keel aga erineb suuresti hiina keelest, nii et lisaks hieroglüüfidele võeti aja jooksul kasutusele ka kaks silpkirjasüsteemi – hiragana ja katakana. Kummaski süsteemis on 46 märki, mille abil saab jaapani keelt häälduse järgi üles kirjutada. Esimeses klassis alustavadki lapsed kirjatarkuse õppimist hiragana ja katakana juurest, hiljem õpitakse vähehaaval juurde hieroglüüfe. 6. klassi lõpuks peab selgeks saama ca 950 hieroglüüfi (kyoiku-kanji), 9. klassi lõpuks tuleb omandada kõik 2000 hieroglüüfi, mis on Haridusministeeriumi poolt heaks kiidetud trükisõnas kasutamiseks.

Kohustuslikud õppeained alama astme keskkoolis on jaapani keel, sotsiaalteadused, matemaatika, science (füüsika ja keemia), muusika, kunst, kehaline kasvatus ja kodundus.

Kultuur ja religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maiko, geiša

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu kogu jaapani kultuur, nii ka jaapani kirjandus ammutab jõudu mitmest allikast – äratuntavad on muistse hiina kirjanduse mõjud, mitmesugused Läänest pärit elemendid ja muidugi Jaapani oma põlised traditsioonid.

Kojiki ja Manyoshu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani kalligraafia

Kogu jaapani kirjandusele on läbi aegade suurt mõju avaldanud kaks vanimat säilinud jaapani kirjandusteost – Kojiki ja Manyoshu. Proosateose Kojiki (Muistsete aegade kroonika) ilmumise ajaks peetakse aastat 712 pKr. 20-köiteline luuleantoloogia Manyoshu ilmus umbes aastal 770 pKr. Selles sisaldab ligi 4500 poeemi paljudelt mees- ja naisautoritelt, kes on pärit kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest alates keiserliku perekonna liikmetega ja lõpetades lihtsõdurite ja talupoegadega. Palju on ka anonüümseid autoreid. Enamikku Manyoshu's sisalduvaid poeeme iseloomustab lihtsus ja otsekohesus ning ehedad tunded.

Kuna IX sajandit iseloomustab tihe kultuuriline läbikäimine Hiinaga, siis kujundasid hiina klassikud tolleaegse jaapani kirjanduse nägu. Hiljem see side katkes ning aja jooksul kujunes hiina kirjandustraditsioonile tuginedes välja jaapani oma kirjandus.

Taketori Monogatari, Genji Monogatari ja Makura-no Soshi[muuda | redigeeri lähteteksti]

881. aasta paiku kirjutatud Taketori Monogatarii (Jutustus bambuselõikajast) on vanim teadaolev päris jaapani romaan. Sellele järgnes 1010. aastal 54-köiteline romaan Genji Monogatarii (Jutustus Genji'st) (autor Murasaki Shikibu), mis kirjeldab aadlike ja nende südamedaamide armastust ja südamevalu. Sellest teosest saab lugeja ettekujutuse X ja XI sajandi aristokraatide elust ning Heian'i perioodi estetsismist ja melanhooliast kantud elegantsest kultuurist. Romaani autor Murasaki Shikibu ise kuulus õukonnadaamide hulka, kelle seas oli arvukalt tunnustatud kirjanikke ja luuletajaid.

Elavalt kirjeldab XI sajandi aristokraatide igapäevaelu ka teise õukonnadaami Sei Shonagon'i kirjutatud Makura-no Soshi (Padjaraamat). See romaan torkab silma oma teravmeelsuse ja huumoriga ning on märksa realistlikum, kui Genji Monogatari.

Kokinshu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samal Heian'i perioodil oli õukonnadaamide, aristokraatide ja preestrite hulgas populaarne 31-silbiline luulevorm tanka (5-7-5-7-7 silpi). 905. aastal valmis imperaatori käsul esimene tanka'de kogumik Kokinshu (Vana ja uue luule kogu) ning tanka'st sai klassikaline jaapani luulevorm, mida harrastatakse ka tänapäeval. Tanka lühidus sundis poeete kasutama oma mõtete väljendamiseks vihjeid, mis sestsaadik iseloomustab ka kõiki uuemaid jaapani luule vorme.

Heike Monogatari ja Taiheiki[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heian'i kultuurilise õitsengu perioodile järgnes sõdade periood, mil ühiskonnas hakkasid põhilist rolli mängima kohalikud sõjapealikud ning keisri ja aristokraatide võim praktiliselt kadus. Loomulikult iseloomustavad seda XII sajandil alanud ja umbes 150 aastat kestnud ajajärku võidukaid sõjakäike ja lahinguid ülistavad kirjandusteosed. Tegelasteks on neis elegantsete aristokraatide asemel robustsed samuraid. Kaks silmapaistvamat teost on siin Heike Monogatari (Jutustus Heike klannist, 1223. aastast) ja Taiheiki (Suure rahu kroonika, 1300-ndate keskpaik).

Kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Jaapani kunst

Meie kultuuritraditsioonis on kombeks jagada visuaalsed kunstid kategooriatesse – maal, skulptuur, arhitektuur jne. Jaapani traditsioonis sellist jaotust ei tunta. Teiseks, meie eristame nn. puhast kunsti ja tarbekunsti, mis jällegi on tundmatu nähtus jaapani kultuuris. Kõik, mis on silmaga nähtav ja kaunilt tehtud ning omab kunstiväärtust, on kunst. Loomulikult toimub ka jaapani kunsti uurimisel liigitamine, kuid eelkõige ajaloolisel alusel ja keskendutakse kunstiväärtusele ehk siis sellele, mida ja kuidas kunstiteosed väljendavad.

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani 1945. aasta põhiseaduse §20 kohaselt kehtib riigis usuvabadus ja religioon on riigist lahutatud.

Levinumad religioonid on shinto, budism, vähesel määral on ka muhameedlasi, kristlasi, hinduiste ja teisi. Shinto on põline jaapani religioon, kuid seda on aegade jooksul tugevasti mõjutanud budism. Konfutsianism, mis jõudis Hiinast Jaapanisse enne budismi, on küll tugevasti mõjutanud jaapanlaste moraalseid tõekspidamisi, kuid pole kujunenud organiseeritud religiooniks.

1985. aasta andmetel oli Jaapanis 115,6 miljonit shintoisti, 92 miljonit budisti, 1,7 miljonit kristlast ja 14,4 miljonit muude religioonide tunnistajat. Praktiliselt võib öelda, et shintoistide ja budistide koguarv on Jaapanis 2 korda suurem elanike arvust ehk teiste sõnadega on jaapanlased ühtaegu nii shintoistid kui budistid. Ka shinto pühamute ja buda templite arvud on enam-vähem võrdsed (vastavalt 91 tuhat ja 85 tuhat). Buda munkade arv on aga üle 2 korra suurem kui shintol (vastavalt 269 tuhat ha 102 tuhat).

Shinto on jaapani rahvuslik religioon, mis kujutab endast segu looduse, esivanemate, kangelaste ja keisri kummardamisest. Tavaline shinto pühamu on koht, kus elab küla, linna või prefektuuri kaitsevaim. Tähtsaim shinto pühamu Ise Jingu asub Ise linnas Mie prefektuuris. Selles Suures Ise pühamus elab päikesejumalanna Amaterasu Omikami, kellest põlvneb Jaapani keisrisuguvõsa ja kes on terve rahvuse kaitsevaim. Ise Jingu on ka praegu täpselt samasugune, nagu 2000 aastat tagasi. Kuna ta on ehitatud ainult puidust, siis ehitatakse ta iga 20 aasta tagant vanade jooniste järgi uuesti üles. Ka arvukad kunagi valitsenud keisritele pühendatud pühamud on terve jaapani rahva kultuseobjektid.

Töö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Töökeskkond varieerub Jaapanis väga laiades piirides. On väga suuri firmasid ja pisikesi perefirmasid. Enamik töötajaid peab tööle sõitma väga kaugelt ning hommikustel ja õhtustel tipptundidel on ühiskondlik transport väga koormatud. Väga levinud on ületundide tegemine, seda nii erafirmades kui riigiasutustes. Pole sugugi haruldane, et firma saadab oma töötaja mitmeks aastaks teises linnas asuvasse filiaali ja kui see juhtub olema Jaapani teises otsas, siis ei saa perekond kokku rohkem kui mõne korra aastas. Töötajad on kõigele vaatamata oma firmale lojaalsed, sest tavaliselt on nad sinna tööle asunud kohe pärast kooli või ülikooli lõpetamist ja firma tagab neile eluaegse tööhõive. Ametialase edutamise aluseks on enamasti firmas töötatud aastad, mitte tööalane võimekus. Viimasel ajal on selline eluaegse tööhõive traditsioon hakanud siiski murenema ja nooremad inimesed on hakanud töökohti vahetama. Kui traditsioonilises jaapani peres töötas ainult mees, siis viimasel ajal on kasvanud naistöötajate osakaal. Üliõpilaste ja pensionäride seas on praegu laialt levinud osalise tööajaga töötamine ehk arubaito.

Erinevalt Läänest iseloomustab Jaapani ettevõtjate ja töötajate vahekorda koostöö, mitte vastasseis. Mõlemad pooled suhtuvad firmasse nagu oma perekonda, kus on nooremaid ja vanemaid liikmeid. Seetõttu on majanduslikud streigid seal haruldased, sest töölised leiavad, et streik kahjustab firmat ja sealtkaudu ka neid endid.

Palju on väikeettevõtteid – perepoode, väikseid restorane ja baare, kodused töökodasid jms. Selliseid perefirmasid pärandatakse isadelt poegadele ja need võivad olla väga vanade traditsioonidega.

Kodu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimase saja aastaga on jaapani kodu tublisti muutunud. Traditsioonilisi õlg- või sindlikatusega puumaju võib kohata veel ainult maapiirkondades, linnades elavad inimesed enamasti samasugustes kortermajades nagu eurooplased. Selliseid suuri kortermaju kutsutakse Jaapanis danchi ja need on ehitatud betoonist ja terasest, siseviimistluses kasutatakse ka puitu. Tüüpiline jaapani korter on aga oluliselt väiksem, kui Euroopas. Tegelikult on iga jaapanlase unistuseks oma maja, aga kuna maa on väga kallis, on ka majad kallid ja võrdlemisi väikesed. Maapiirkondades, kus maa on odavam, on ka majad suuremad ja neis on piisavalt ruumi, et koos perega saaksid elada nii lapsed kui vanavanemad. Ruumi jätkub seal ka külalistele ja perekondlikke tähtpäevi saab tähistada kodus. Linnades tingib ruumipuudus seda, et peaaegu kunagi ei kutsuta külalisi koju ning pidulikke sündmusi tähistatakse restoranides või niinimetatud. ühiskondlikes hoonetes (jaapani keeles kaikan).

Suvi on Jaapanis kuum ja niiske, seepärast pööratakse elamute ehitamisel peatähelepanu mitte küttele ja soojustamisele, vaid sellele, et ka kuumadel suvepäevadel pääseks tuuleke ruume jahutama. Tubade eraldamiseks ei ehitata kapitaalseid vaheseinu, vaid kasutatakse lükanduksi. Neid on kaht tüüpi – shōji ja fusuma. Välisseinadki on sageli kõrvale lükatavad ning aknad on konstrueeritud lükandakendena.

Traditsioonilises jaapani majas on esiku (genkan), koridoride ja köögi põrandad puidust, tubade põrandad on kaetud punutud mattidega (tatami). Kaasaegsetes majades on ka tubades poleeritud laudpõrandad, kuid võimaluse korral püütakse siiski vähemalt üks tuba teha traditsioonilises stiilis tatamiga põrandal. Kui teid peaks jaapani koju kutsutama, siis pidage meeles, et esikus tuleb kingad vahetada tuhvlite vastu, millega kõnnitakse puitpõrandatel. Kui astute tatamile, tuleb ka tuhvlid jalast ära võtta ja astuda tatamile sokkides. Tualeti ukse juures koridoris seisab alati veel üks paar tuhvleid, millega käiakse ainult tualetis.

Traditsiooniline magamisase on paks ja soe puuvillaga täidetud madrats ehk futon, mis laotatakse ööseks otse tatamile ja päevaks peidetakse seinakappi. Kaasaegsetes lääne stiilis magamistubades on tavalised voodid, mida jaapanlased miskipärast nimetavad "prantsuse vooditeks". Jaapanis on kõigis majades elekter ja veevärk, kuid keskküte on suuremas osas Jaapanist tundmatu nähtus, välja arvatud Hokkaido. Hokkaidol on talved sama külmad kui Eestis. Mujal Jaapanis köetakse ruume elektrikaminatega ainult nendes viibimise ajal ja paksu teki alla magama pugedes lülitatakse küte välja. Traditsiooniline ja väga praktiline moodus külma ilmaga sooja saamiseks on istuda terve perega ümber kotatsu. Vanasti oli see põranda keskel asuvasse auku asetatud pann hõõguvate sütega, mille kohale seati madalate jalgadega laud. Pererahvas istus kotatsu ümber, nii et jalad olid laua all soojas ja üle kõigi jalgade laotati suur villane vaip. Tänapäeval kasutatakse muidugi söepanni asemel elektriahju, mis on tükk maad tuleohutum. Saadaval on ka laias valikus muid elektrilisi kütteseadmeid, sealhulgas õhukonditsioneere, mis suudavad suvel tuba jahutada ja talvel seda kütta.

Igas jaapani kodus on tingimata vannituba ehk ofuro, ükskõik kui väike see siis ka olude sunnil poleks. Kunagi ei ehitata vannituba ja tualetti kokku nagu Ameerikas. Erinevalt meie vannidest on jaapani vannid istevannid, st nad võtavad vähe ruumi, kuid on sügavad. Vannivee soojendamiseks kasutatakse enamasti gaasiboilerit ja vesi peab olema väga kuum, sest jaapanlaste jaoks on vannil sama tähendus, mis eestlaste jaoks saunal. Et kuuma vett kokku hoida, käib peres mitu inimest ühes ja samas vannis ning sellepärast tuleb ennast hoolikalt pesta enne vanni ronimist. Kibusse lastakse kuuma vett ja vanni kõrval väikesel pingil istudes pestakse ennast seebiga korralikult puhtaks. Vann ise pole mitte pesemiseks, vaid kuumas vees mõnulemiseks. Muuseas, ka enne kuumaveeallikasse minekut tuleb end samamoodi puhtaks pesta.

Vaba aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeva Jaapanis on väga mitmekesiseid vaba aja veetmise võimalusi. Seal võib leida nii Läänes tuntud lõbustusi nagu diskod, ööklubid, restoranid, teatrid, kinod, keeglisaalid, golfiväljakud jne., kuid on ka üsna jaapanipäraseid võimalusi.

Üle maailma on levinud jaapanlaste leiutis karaoke, kus spetsiaalsest karaoke seadmest tuleva saatemuusika saatel saab igaüks ise mikrofoni laulda. Et laulu sõnad tavaliselt meeles pole, siis jooksevad need televiisoriekraanil. Karaoke-baare on kõikjal, ka enamikus ööklubides on see võimalus olemas. Kui teie võõrustaja laulab, siis on viisakas talle plaksutada ja teda kiita, isegi kui ta eriti viisi ei pea. Ka teie ise ei tohi keelduda mikrofoni kätte võtmas, kui teid palutakse.

Üks neist on pachinko ehk midagi mehaanilise piljardi taolist. Pachinko-saalides on kümneid masinaid ja nende taga istutakse tundide kaupa, süües ja juues sealsamas. Pidavat hästi lõdvestama.

Traditsioonilistest jaapani harrastustest tuleks tingimata mainida teetseremooniat, ikebanat ja origamit ehk paberivoltimist.

Origami ehk paberivoltimine on omaette kunstiliik. Eriti armastavad sellega tegeleda lapsed.

Sport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldise ettekujutuse kohaselt on jaapanlased nagu teisedki Aasia rahvad väga kollektiivsed, kõike tehakse meeskonnatööna ja üksikisiku initsiatiiv on taunitav. Jaapani vanasõna ütleb, et nael, mille pea välja ulatub, saab haamriga. Mõneti üllatav on seepärast, et traditsiooniliste jaapani spordialade hulgas pole ühtki meeskondlikku ala, kui välja arvata köievedu. Meenutuseks – köievedu oli esmakordselt 1900. aasta suveolümpiamängude kavas Pariisis ja jäi sinna kuni Antwerpeni olümpiamängudeni 1920. aastal.

Tänapäeval harrastatakse Jaapanis meeskondlikest spordialadest võrkpalli ja korvpalli ning viimastel aastatel on eriti populaarseks muutunud Euroopa jalgpall, kuid need on kõik Läänest imporditud spordialad.

Jaapani rahvuslikest spordialadest on olümpiaalaks saanud judo, varsti loodavad jaapanlased olümpiale tuua ka sumomaadluse. Teatavasti kehtib uute olümpiaalade puhul nõue, et nendega peavad tegelema nii mehed kui ka naised, kuid sumo populariseerimine naiste hulgas võtab veidi aega.

Laialt on maailmas levinud ka karate ja vähemal määral jaapani mõõgavõitlus kendo.

Jaapanlased esinevad edukalt nii suve- kui ka taliolümpiamängudel. 1964. aastal toimusid Tokyos esimesed olümpiamängud Aasia kontinendil. Taliolümpiamänge on Jaapanis peetud juba kaks korda – 1972. aastal Sapporos ja 1998. aastal Naganos.

Kõige populaarsemad on Jaapanis pesapall, K-1, golf ja sumo, samuti surfimine ja mäesuusatamine.

Pühad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uusaasta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige tähtsam püha Jaapanis on uusaasta (o-shogatsu). Juba jõulupühade ajal lõpetavad kõik firmad ja kauplused töö ning vana aasta ärasaatmine ning uue vastuvõtmine kestab 3. jaanuarini. Selleks ajaks pole Jaapanis mõtet planeerida mingit asjaajamist. Aastavahetuseks tuleb tavaliselt kogu pere kokku, lapsed sõidavad linnadest maale vanemate juurde. Päris pidu algab vana-aasta õhtul. Kogu pere sööb koos nuudleid, mis sümboliseerivad pikka iga. Seejärel minnakse lähimasse shinto pühamusse või buda templisse, et paluda jumalatelt uueks aastaks õnne ja soovide täitumist. 1. jaanuari hommikul serveeritakse eriline uusaasta hommikusöök, lastele kingitakse raha ja kõik ootavad sõpradelt ja sugulastelt uusaastakaarte. Jaapanis nimelt toimetatakse post kätte kohe 1. jaanuari hommikul.

O-bon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teine väga tähtis püha Jaapanis on o-bon, mida tähistatakse augustikuus. Konkreetsed kuupäevad on igas maakonnas erinevad. Shinto uskumuse kohaselt tulevad 13. augustil esivanemate hinged kolmeks päevaks tagasi oma kodudesse omakseid külastama. Selleks puhuks tehakse majas suurpuhastus, korrastatakse esivanemate hauakivid ja viiakse hingede jaoks haudadele toitu ja saket. O-bon'i tähistamiseks toimuvad suured tulevärgid ja tantsitakse erilisi o-bon tantse. O-bon sarnaneb meie lõikuspühaga ning tantsuga tänatakse jumalaid ja esivanemaid hea riisisaagi eest.

Hinamatsuri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapanis on rida lastele pühendatud tähtpäevi. Üks neist on tütarlaste püha ehk nukkude pidu (hinamatsuri), mida peetakse 3. kuu 3. päeval (3. märtsil). Kodudes seatakse sel päeval üles mitmeastmeline punase riidega ületõmmatud poodium, millele asetatakse põlvest põlve edasiantavad rikkalikult kaunistatud nukud. Nukud sümboliseerivad muistseid keisrikoja liikmeid.

Tango-no-sekku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poiste püha tango-no-sekku on 5. kuu 5. päeval (5. mail). Sel puhul lehvivad nende majade kohal, kus peres on poisslapsi, hiigelsuured karpkalakujulised riidest tuulelipud. Igal poisi jaoks on oma lipp. Karpkala sümboliseerib jõudu ja edasipüüdlikkust, mida mehel elus vaja läheb. Tänapäeva ametlikus kalendris on 5. mai riigipüha ja seda nimetatakse lastepäevaks.

Tanabata[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tanabata

Tähefestival (tanabata) toimub iga aasta 7. juulil. Legendi järgi saavad sel ööl kokku kaks armunud tähte, keda lahutab Linnutee. Tanabata ajal kirjutavad inimesed paberitükikestele oma salasoove, voldivad need kokku ja seovad bambuseokste külge. Hilisõhtul võib nautida tulevärki (hanabi).

Shichi-go-san[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. novembril on 3- ja 7- aastaseks saanud tüdrukute ja 5-aastaseks saanud poiste püha shichi-go-san (seitse-viis-kolm). Sel päeval riietatakse nad kirevatesse kimonotesse ja vanemad viivad nad shinto pühamusse, kus jumalatelt palutakse lastele head tervist ja õnnelikku elu. Igal lapsel on käes paberkott, millele on joonistatud männi, kilpkonna või kure pilt. Need sümboliseerivad head tervist ja pikka iga. Pühamute juures on avatud kioskid, kust ostetakse lastele maiustusi ja pannakse paberkottidesse. Koju jõudnud, jagavad päevakangelased maiustusi õdede-vendade ja naabrilastega ja saavad ise vastu kingitusi. Õhtul korraldatakse perekondlik pidu.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Jaapani ajalugu

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Piggott, Joan R. (1997). The emergence of Japanese kingship. Stanford University Press. pp. 143–144
  2. 2,0 2,1 2,2 Klaassen, Olaf-Mihkel. 2008. Jaapan läbi aegade. Tallinn: Argo, lk 6–7
  3. Henshall, Kenneth G. 2010. Jaapani ajalugu. Tallinn: Valgus, lk 27
  4. Mancall, Peter C. (2006). "Of the Ilande of Giapan, 1565". Travel narratives from the age of discovery: an anthology. Oxford University Press. pp. 156–157
  5. http://www.bbc.co.uk/news/world-asia-pacific-11664434
  6. https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/geos/ja.html
  7. http://www.dailyonigiri.com/2010/04/active-volcanoes-in-japan/
  8. http://gaia.gi.ee/teaching/laamtektoonika.swf
  9. http://www.asianinfo.org/asianinfo/japan/geography.htm
  10. 10,0 10,1 http://web-japan.org/factsheet/en/pdf/03FloraFauna.pdf
  11. Japan has over 40,000 centenarians
  12. The mystery of Japan's missing centenarians, BBC, 21. september 2010
  13. Number of Centenarians in Japan Tops 47,000
  14. Japanese Centenarians Top 50,000
  15. http://www.japantimes.co.jp/news/2013/05/05/national/number-of-children-in-japan-sinks-to-new-record-low-ministry/#.UlsCDBbfaEI
  16. 16,0 16,1 Rummo, Tiit. "Geograafia 8. klassile". Trükitud Riias: 1998. lk.259. ISBN 9985-2-0089-6

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

35.15611111136.06