Karl Suur

Allikas: Vikipeedia
Karl der große.jpg

Karl Suur (prantsuse Charlemagne, saksa Karl der Große, ladina Carolus Magnus; 742, 743, 747 või 74828. jaanuar 814 Aachen) oli Frangi riigi kuningas alates 768 (kogu riigi valitseja alates 771) ja Rooma ehk Frangi keiser alates 800.

Frangi riigi laienemeine, 481 - 814

Karl Suur pani oma keisririigiga aluse kolmele hilisemale Euroopa suurriigile: Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliale. Ta pidas end otseselt Rooma keisrite järeltulijaks ja nimetas end Rooma keisriks. Ta oli sõjaliselt äärmiselt edukas, liidendas Frangi riigiga nii Saksamaa (Elbe jõeni), Põhja-Itaalia kui ka Lõuna-Prantsusmaa ning Madalmaad. Ainsana jäid tänase Prantsusmaa aladest tema riigiga ühendamata bretoonide maad (Bretagne). Karl Suur oli Pippin Lühikese poeg ja Ludwig Vaga isa.

Noorus ja esimesed valitsusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Suure lapsepõlvest pole peaaegu midagi teada, ka sünniajaks on pakutud erinevaid daatumeid. Selge on, et ta sündis enne Frangi kuninga (756–768) Pippin Lühikese ja ta naise abielu ehk ta oli abielueelne poeg. Seevastu tema vend Karlmann sündis ilmselt 751 ja oli seaduslik pärija. Isa surma järel jagati riik aga siiski mõlema poja vahel ning Karl päris Põhja-Austraasia, Tüüringiga ja Lääne-Neustria ning Akvitaania lääneosa. Noorem vend Karlmann (751-771), aga päris (768-771) ida-Akvitaania, Burgundia koos Provencega ning lõuna-Austraasia alad koos Elsassi ja Hesseniga. Karl haaras vanemana initsiatiivi, ta surus 769 maha mässu Akvitaania hertsogkonnas ning seejärel nähtavasti plaanis saada Frangi riigi ainuvalitsejaks. 771. aasta detsembris suri Karlmann ootamatult ning nii sai Karl veretult võimu haarata. Ta oli nüüd Frangi riigi ainus isand ning asus peagi oma suurejoonelisi plaane ellu viima.

Võitlused Itaalias[muuda | muuda lähteteksti]

Langobardide kuningriik oma suurimas ulatuses (749–756) (sinine)
Paavst Hadrianus I palub Karl Suurelt abi langobardide vastu
Paavstiriigi moodustumine

772. aastal läks Karl oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, et päästa langobardide haardest oma hädavajalik liitlane paavst. Langobardide kuningriigi laienemisel hõivati nende poolt 751. aastal Bütsantsi Ravenna eksarhaat. Viimane Ravenna eksarh Eutychius tapeti langobardide poolt. Eksarhaat korraldati ümber Itaalia katepanikioniks peakorteriga Baris. Kui frangid ajasid aastal 756 langobardid minema, nõudis paavst Stephanus II eksarhaati. Tema liitlane, frankide kuningas Pippin Lühike annetas endise eksarhaadi vallutatud maad aastal 756 paavstile; see annetus, mille aastal 774 kinnitas tema poeg Karl Suur, tähistas paavstide ilmaliku võimu algust (Püha Peetruse pärand).

Pärast kaheaastast sõjakäiku purustas Karl Suur langobardid ning võttis endale 774 pärast viimase langobardi kuninga Desideriuse kukutamist Langobardia kuninga tiitli, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus nüüdsest ka Põhja-Itaalia. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua Paavstiriik, mis hõlmas enamiku Kesk-Itaaliast.

Langobardide valitsetud Benevento hertsogkond lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks.

Next.svg Pikemalt artiklis Langobardide kuningriik, paavst Hadrianus I, Paavstiriik
Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia kuningriik (keskaegne)

Saksi sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

772. aastal oli Karl tunginud esimest korda sakside aladele, kes elasid Frangi riigist läänes, põhiliselt Reini jõe kallastel. Pikka aega oli kestnud omavaheline vaenus, peamiselt röövretked, millele kuningas lootis nüüd lõpu teha. Lisaks sellele olid saksid paganad, mistõttu sõjakäigule lisandus kristliku missiooni põhjendus. Kuid saksid ei alistunud kergelt, nende vabatalupoegkond, mis vastupanu põhiinitsieerijaks oli, soovis edasi elada vanaviisi, mistõttu nad pärast iga Karli sõjakäiku ja alistamist peagi taas frankide ja kristluse vastu üles tõusid.

Karlil oli neid alistada üpris raske, kuna paralleelselt võitlusega sakside vastu oli tal tarvis korda hoida ka oma üha suuremaks paisuva riigi muus osas. Nii venis sõda Saksimaal väga pikale, lõppedes alles 805, mil sakside alad lõplikult Frangi impeeriumiga liideti. Saksi sõdade kuulsaim sündmus oli Verdeni kaelakohus 782, kus sajad saksid Karli käsu peale hukati, sest Karli käsitluse järgi ei väärinud nood reeturitena paremat saatust. Saksi sõja pöördepunktiks oli aga massilise küüditamise kasutamine, mis sakside vastupanutahte halvas.

Widukind sai esimeseks Saksimaa hertsogiks, Saksimaa hertsogkond loodi aastal 785, mis koosnes Engernist, Vestfaalist, Ostfaalist ja Nordalbingiast (tänapäeva Schleswig-Holstein).

Next.svg Pikemalt artiklis Saksi sõjad, Widukind, Saksimaa hertsogkond

Sõjad moslemite ja avaaridega[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hispaania mark, Al-Ándalus

778. aastal läks Karl esimesele sõjaretkele mauride vastu, kuid pidi leppima Zaragoza lühiajalise piiramise ning seejärel taandumisega. Seejuures sattusid osad tema vägedest baskide rünnakute alla, milles hukkus ka Bretagne markkrahv Roland. Selle sündmuse põhjal loodi hiljem "Rolandi laul". Hiljemgi jätkas Karl Suur katseid võita moslemitelt tagasi Püreneed, kuid lõppkokkuvõttes pidi ta leppima vaid Barcelona krahvkonna vallutamisega.

Next.svg Pikemalt artiklis Pannoonia mark, Avaari mark

790. aastatel purustas Karl ka Pannoonias asunud avaaride khaaniriigi rea frankide sõjaliste kampaaniatega 790. aastatel, kampaaniad mida juhtis Karl Suur, lõppesid Avaari riigi vallutamisega ja enamuse Pannoonia võtmisega Tisza jõeni. Avaaride okupatsioon Pannoonias lõppes, kui slaavi-horvaadi vägi vürst Vojnomir juhtimisel ja frankide abiga käivitas aastal 791 vasturünnaku. Pealetung oli edukas ja avaarid aeti Pannoonia Horvaatiast välja. Karl Suur võttis teise suure võidu avaaride vastu aastal 796.

Next.svg Pikemalt artiklis Avaari khaaniriik

Suhted Rooma paavstiga[muuda | muuda lähteteksti]

Leo III kroonib Karl Suure keisriks. Jean Fouquet, 14551460.
Karl Suure kroonimine keisriks Leo III poolt. Grandes Chroniques de France, 13751379.

Leo III teavitas oma saamisest paavstiks Frangi kuningat Karl Suurt ning saatis talle Püha Peetruse võtmed ja Rooma lipu. Karl Suur teatas paavstile, et tema ülesanne on kaitsta kirikut ja kindlustada selle misjonitööd, kuid paavst võiks tema kuningriigi ning vägede eest palvetada.

799 korraldasid Hadrianus I sugulased Rooma paavsti Leo III tagandamise katse, keda süüdistati vandemurdmises ja abielurikkumises. Kahe Karl Suure saadiku abiga suutis paavst kloostrist põgeneda. 799 arutas juhtunut Lateraani palees kogunenud kirikukogu, mille järel saadeti vandenõulased asumisele.

Karl Suur saabus novembris 800 Itaaliasse seoses kirikukoguga, mis tegeles Leo III vastu suunatud vandenõu uurimisega. 25. detsembril 800 läks Karl Suur Rooma Peetri kirikusse apostel Peetruse altari ette palvetama. Pärast evangeeliumi lugemist asetas paavst talle pähe Lombardia raudkrooni ja põlvitas tema ette. Kroonik Einhardi sõnul oli kroonimine Karl Suure jaoks ebameeldiv üllatus.

Leo III siirdus jõuludeks 804 Aachenisse ja kohtus Karl Suurega Reimsis Saint Remy kloostris. Ta oli esimene paavst Stephanus II järel, kes käis Frangi riigis visiidil.

Karolingide impeerium[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Karolingide impeerium

Karl Suure poolt varakeskajal moodustatud Frangi riiki valitsenud dünastiat nähakse Prantsusmaa ja Saksamaa asutajana ja selle algusaeg põhineb Karl Suure kroonimisel ning see lõpeb Karl Paksu surmaga.

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Surres oli Karl Suur erinevate hinnangute kohaselt 65–72 aastat vana, mis toona oli kõrge iga. Ometi oli ta oma teotahte ning eduka riigijuhtimisvõime säilitanud lõpuni ning temast jäi järeltulevatele põlvedele säravam mälestus kui mistahes teisest varakeskaja valitsejast. Tema isiksuses olid ühinenud germaani vägev sõjapealik, osav diplomaat, suur sisereformide läbiviija, Rooma impeeriumi taastaja ja riigiisa nii prantslaste kui ka sakslaste jaoks. Seega polnud ime, et nii Prantsuse kuningas kui ka Saksa-Rooma keiser pidasid just ennast Karl Suure tõeliseks järeltulijaks ning tema riigi ja päranduse pärijaks. Seetõttu on Karl Suur rahvuskangelane mõlema rahva jaoks ning aegade jooksul on kumbki neist püüdnud Karli enda kangelaseks monopoliseerida. Kõrgkeskajal oli Karl rohkem prantsuse poeemide ja proosakangelane, hiliskeskajal, alates 15. sajandist, rõhutasid Karli saksalikkust üha enam aga ka saksa autorid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Die Urkunden der Karolingen. Band 1: Die urkunden Pippins, Karlmanns und Karl des Grossen., Hannover 1906, lk.77-478, Digitaalselt
  • Ernst W. Wies, Karl Suur (742–814): keiser ja pühak. Tallinn: Kunst, 1999.
Eelnev:
Pippin Noorem
Frangi kuningas
768814
Järgnev:
Ludwig Vaga
Eelnev:
'
Frangi keiser
800814