Barletta väljakutse

Allikas: Vikipeedia
Barletta väljakutse
Turniiri toimumiskohta tähistav mälestusmärk
Toimumisaeg 13. veebruar 1503
Toimumiskoht Andria ja Corato vahel
Tulemus Itaalia rüütlite võit
Osalised
13 itaalia rüütlit 13 prantsuse rüütlit
Väejuhid või liidrid
Ettore Fieramosca Charles de Torgues
Võitluse mälestuseks püstitatud monument Barlettas
Monument Barlettas, detail

Barletta väljakutse (itaalia keeles disfida di Barletta) oli 13. veebruaril 1503 Itaalias Tranis Andria ja Corato vahelisel tasandikul 13 itaalia ja 13 prantsuse rüütli vahel toimunud turniir, milles kaotajaks jäid prantslased.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

II Itaalia sõja ajal 1503. aasta alguses võtsid hispaanlased Canosa di Puglias toimunud kokkupõrkes vangi mõned prantsuse sõdurid, teiste seas aadliku Charles de Torgues'i, hüüdnimega Monsieur Guy de la Motte.

Vaidlus[muuda | muuda lähteteksti]

15. jaanuaril kutsuti vangid osalema Barlettas hispaanlaste korraldatud banketile. Guy de la Motte väitis pärast kohaliku veini liigset joomist, et itaallased käituvad lahinguväljal argpükslikult. Itaallaste kaitseks astus välja hispaanlane Íñigo López de Ayala, kes kiitis itaallasi. Vaidlus otsustati lahendada 13. veebruaril toimuva kahevõitlusega prantsuse ja itaalia rüütlite vahel.

Kahevõitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Väljakutse tingimused pani paika de la Motte. Algselt pidi kummaltki poolelt osalema 10 rüütlit,[1] hiljem langetati otsus 13 osaleja kasuks.

Mõlema poole kohtunikud valisid toimumispaigaks suletud ala.[2] Esimesena jõudsid toimumispaigale itaallased.[3] Neile järgnesid peagi prantslased, kellel oli õigus minna väljale esimestena.[4] Kaks viirgu ratsanikke rivistusid üksteise vastu.[5]

Võitluses jäid kaotajaks prantslased. Võitjad said endale kaotajate relvad ja hobused ning kaotajad pidid maksma 100 tukatit iga rüütli kohta. Võitja poole pantvangid said vabaks.

Osalejad[muuda | muuda lähteteksti]

Võitluses osales 13 rüütlit kummaltki poolt, neli kohtunikku ja kaks pantvangi.

Itaallaste vapikilp
Itaallased
Rüütlid Prantslaste vapikilp
Prantslased
Ettore Fieramosca Charles de Torgues
Francesco Salamone Marc de Frigne
Marco Corollario Girout de Forses
Riccio da Parma Claude Grajan d'Aste
Guglielmo Albimonte Martellin de Lambris
Mariano Abignente Pierre de Liaye
Giovanni Capoccio Jacques de la Fontaine
Giovanni Brancaleone Eliot de Baraut
Ludovico Abenavoli Jean de Landes
Ettore Giovenale Sacet de Sacet
Fanfulla da Lodi François de Pise
Romanello da Forlì Jacques de Guignes
Miale da Troia (Ettore de' Pazzis) Naute de la Fraise
Kohtunikud
Francesco Zurlo Lionnet Du Breuil
Diego Vela Monsieur de Murtibrach
Francesco Spinola Monsieur de Bruet
Alonzo Lopez Etum Sutte
Pantvangid
Angelo Galeotta Monsieur de Musnai
Albernuccio Valga Monsieur de Dumoble

Järelkajad[muuda | muuda lähteteksti]

Niccolò Machiavelli kirjutas 16. sajandi alguses avaldatud teose "Valitseja" viimases, 26. peatükis read: "Vaadake, kuis ületavad itaallased kahevõitlustes ja pisemates kokkupõrgetes teisi oma jõult, osavuselt ja taiplikkuselt...", mida peetakse võimalikuks viiteks Barletta väljakutsele.[6]

Sajandeid hiljem sai Barletta väljakutse itaallaste jaoks oluliseks, sest Itaalial polnud palju sõjalisi võite. Itaallaste juhti Ettore Fieramoscat hakati pidama rahvuskangelaseks. 1833. aastal kirjutas Massimo D'Azeglio romaani "Ettore Fieramosca", et õhutada itaallaste patriotismi. Pärast Itaalia riigi loomist valmisid 1909. ja 1915. aastal tummfilmid ning 1938. aastal helifilm, kõik pealkirjaga "Ettore Fieramosca". 1929. aastal valminud Itaalia suurim allveelaev kandis samuti nime Ettore Fieramosca.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Anonimo, op. cit., lk 9–10.
  2. Anonimo, op. cit., lk 9–10.
  3. Roscoe, op. cit., lk 9.
  4. Summonet, op. cit. lk 547.
  5. Roscoe, op. cit., lk 9.
  6. Machiavelli, Valitseja, 26. ptk.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anonimo Autore di Veduta (1633). Historia del combattimento de' tredici italiani con altrettanti francesi. Napoli. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |cid=, kasuta parameetrit (|ref=) (juhend)
  • Collenuccio da Pesaro (1562). Historia del Regno di Napoli. Napoli. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |cid=, kasuta parameetrit (|ref=) (juhend)
  • Jean d'Auton (1834). Chroniques (prantsuse). Silvestre. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |cid=, kasuta parameetrit (|ref=) (juhend); eiran tundmatut parameetrit |pagine=, kasuta parameetrit (|pages=) (juhend)
  • Paolo Giovio (1931). Le vite del Gran Capitano e del Marchese di Pescara. Bari: Laterza. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |cid=, kasuta parameetrit (|ref=) (juhend)
  • Francesco Guicciardini (1537–1540). Storia d'Italia. Firenze. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |cid=, kasuta parameetrit (|ref=) (juhend)
  • Piero Pieri (1952). Il Rinascimento e la crisi militare italiana. Torino: Einaudi. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |cid=, kasuta parameetrit (|ref=) (juhend)
  • Giuliano Procacci (2001). La disfida di Barletta: tra storia e romanzo. Milano: Bruno Mondadori-Paravia. ISBN 88-424-9773-8. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |cid=, kasuta parameetrit (|ref=) (juhend)
  • William Roscoe (1805). The life and pontificate of Leo the Tenth (inglise). London: Strand. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |cid=, kasuta parameetrit (|ref=) (juhend)
  • Giovanni Antonio Summonte (1675). Dell'historia della città, e regno di Napoli. Napoli. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |cid=, kasuta parameetrit (|ref=) (juhend); eiran tundmatut parameetrit |pagine=, kasuta parameetrit (|pages=) (juhend)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]