Perspektiiv

Allikas: Vikipeedia

Perspektiiv on ruumilise vaate kujutamine tasapinnal nii, et näiliselt säilib ruumilisus. Perspektiivi iseloomustab põhimõte: mida kaugemal on objekt vaatlejast, seda väiksemana on ta pildil kujutatud, ning mida lähemal on objekt vaatlejale, seda suuremana on ta pildil kujutatud.

Lühendamise efekt (foreshortening) on visuaalne efekt või optiline illusioon, mille tõttu objekt või distants tundub lühem kui see tegelikult on, sest see on kallutatud vaatleja suunas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varajasel ajal perspektiivi ei kujutatud. Objektide suurus sõltus tegelase või eseme tähtsusest. Kõige tähtsamad isikud kujutati kõige suurematena. Näiteks vanad egiptlased ei tundnud perspektiivi, kaugemad esemed asetati maalil esimeste kohale. Uskumuste ja rangete seadustele tõttu püsis Egiptuse maalikunst umbes kaks ja pool tuhat aastat peaaegu muutumatuna.

Hiina kunstnikud hakkasid (lihtsama tehnikaga) perspektiivi kasutama esimesel või teisel sajandil.

Perspektiivi arengut loetakse alanuks 5. sajandil Antiik-Kreekas. Rooma seinamaalid on säilinud tuha alla mattunud Pompeis, kus kujutati juba perspektiivi.

Esimese teadaoleva kunstiteose, kus oli kasutatud lineaarset perspektiivi, lõi F. Brunellesh 1415. aastal. Ta märkas, et kõik jooned koonduvad horisontaalil. Peagi hakkasid ka teised itaalia kunstnikud oma teostes lineaarset perspektiivi kasutama. Masaccio, esimene suur kunstnik varajasel renessansiperioodil, kasutas esmakordselt oma teostes kõiki perspektiivi reegleid. 15. sajandiks olid maalid tänu perspektiivile palju realistlikumad. Renessansiajastu tuntumad kunstnikud Leonardo, Michelangelo, Raffael, Botticelli ja Donatello kasutasid oma loomingus perspektiivi.[1][2]

Perspektiivi joonistamise viisid[muuda | muuda lähteteksti]

Ühe punkti perspektiiv[muuda | muuda lähteteksti]

Joonis on ühe punkti perspektiivis siis, kui horisondi joonel on ainult üks kahanemispunkt. Seda tüüpi perspektiivi kasutatakse tavaliselt selleks, et vaadelda eri objekte nende esiküljelt. Näiteks tänavat, raudteed, koridori või hooneid. Kõik objektid, mis on võimalik joonestada paralleelsete või ristsirgete joontega, saab kujutada ühe punkti perspektiivina. Paralleelsed jooned ühenduvad kahanemispunktis.

Kahe punkti perspektiiv[muuda | muuda lähteteksti]

Joonis on kahe punkti perspektiivis siis, kui horisondijoonel on kaks kahanemispunkti. Joonise peal võib need punktid asetada ainult horisondi joone peale. Kahe punkti perspektiivis saab joonistada samu objekte, mis ühe punkti perspektiivis, kuid nüüd on objektid pööratud nende nurkade peale. Näiteks maja nurk või lahku läinud tee rada. Üks punkt määrab ühe poole paralleelsed jooned ja teine punkt määrab teise poole paralleelsed jooned. Vaadeldes maja kahaneks see kahes suunas, üks ühte kahanemispunkti ja teine teise kahanemispunkti.

Kolme punkti perspektiiv[muuda | muuda lähteteksti]

Kolme punkti perspektiivi kasutatakse enamasti hoonete vaatlemisel pealt või alt vaates. Lisaks kahe punkti perspektiivi joontele lisandub kolmas punkt kuhu jooksevad kõik vertikaalsed jooned. Kui objekti vaadelda ülalt, tehakse kolmas punkt horisondi joone alla. Kui objekti vaadeldakse alt üles, tehakse kolmas punkt horisondi joone peale.

0-punkti perspektiiv[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna kahanemispunkt eksisteerib ainult siis, kui eksisteerivad paralleelsed jooned, siis perspektiiv, kus puuduvad kahanemisjooned, esineb siis, kui vaadeldakse sirgjoonetut stseeni. Kõige rohkem esineb 0-punkti perspektiivi looduses, sest seal puuduvad paralleelsed jooned.

Perspektiivi joonistamise protsess[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Alustamiseks tuleb otsustada, kas soovitakse joonistust rõht- või püstsuunas ehk horisontaal- või vertikaalsuunas (horisontaal – joonistus on lühike ning hooned, elemendid ja esemed on madalad/väiksed; vertikaal – joonistus on pikk ning hooned, elemendid ja esemed on kõrged/suured).
  2. Teiseks tuleb joonistada horisondijoon paberi keskele ning see peab olema paralleelselt äärtega. Kindlasti peab kasutama selle joonistamiseks joonlauda ja harilikku pliiatsit.
  3. Kolmandaks tuleb paberi horisondijoonele (enda valitud kohta) märkida horisondipunkt (tähistada see näiteks punkti või ristikesega).
  4. Järgmiseks tuleb joonistada ese otsevaates.
  5. Seejärel tuleb tõmmata jooned, mis ühendavad horisondipunkti ja joonistatud esemete nurki.
  6. Kuuendaks tuleb tõmmata tekkinud joonte vahele paralleelsed jooned, millega tekib näiline ruumilisus.
  7. Lõpetuseks tuleb kustutada üleliigsed pliiatsijooned.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]