Luigi Galvani

Allikas: Vikipeedia
Luigi Aloisio Galvani

Luigi Aloisio Galvani (ladinapäraselt Aloysius Galvani; 9. september 17374. detsember 1798) oli Itaalia arst, füüsik ja filosoof, kes elas ja suri Bolognas. 1780. aastal avastas Galvani, et surnud konna jalad tõmbuvad elektri toimel kokku.[1] See oli üks esimestest uurimustest elusorganismide närvisüsteemi elektrofüsioloogiast.

Galvani tee elektrofüsioloogiasse[muuda | muuda lähteteksti]

Luigi Galvani vanemad olid Domenico ja Barbara Foschi. Domenico töötas kullassepana ning nende pere oli piisavalt jõukas, et saata üks poegadest ülikooli. 15-aastaselt liitus Galvani Oratorio dei Padri Filippini usulahuga. Galvani soovis oma tulevase elu siduda kirikuga, ent astus vanemate keelitusel 1755. aastal Bologna ülikooli filosoofia teaduskonda. Ta lõpetas 1759. aastal ülikooli meditsiini- ja filosoofia kraadiga. Meditsiiniõpingud oli pigem raamatupõhised ja kursustel domineerisid Hippokratese, Galeni ja Avicenna tekstid. Galvani huvitus ka kirurgiast, milles ta täiendas end nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Ülikooli lõpetamise järel kandideeris ta ülikooli õppejõu kohale. Mõne aasta möödudes nimetati Galvani ülikooli alaliseks anatoomiks ja aulektoriks kirurgias. Samal aastal (1762) nais ta oma professori, Gusmano Galeazzi tütre, Lucia Galeazzi. Galvani kolis Galezzide juurde ning aitas professorit tema uurimustöö juures. Pärast Galeazzi surma, 1775. aastal päris Galvani tema mantli nii professori kui õppejõuna.

Kirurgia õpetamise käigus sattus Galvani vaimustusse teoreetilisest anatoomiast. 1776. aastal hakkas ta Bologna Teaduste Akadeemias õpetama praktilist anatoomiat, mis kohustas teda igal aastal avaldama vähemalt ühe teadusartikli. Galvani järgis eeskirja kuni surmani. Bologna Teaduste Akadeemia perioodilisse väljaandesse koguti liikmete olulisemad tööd, mis saadeti teiste riikide akadeemikutele. Publitseerimine oli väga aeglane protsess ning seetõttu esines tihti vaidlusi teema eesõiguse üle. Galvani pidi neljal aastal järjest oma teemast Antonio Scrapa kasuks loobuma. On oletatud, et Scrapa käis Galvani loenguid kuulamas ning esitles tema tulemusi oma nime all.

Galvani laboratoorium

Galvanit huvitas, kuidas elekter mõjutab elusorganismi, mis oli kannustatud 18. sajandi keskel inimkehaga tehtud uurimustest.[2] Populaarseks on saanud legend, mille kohaselt nülgis Galvani laual konna, kus ta oli äsja teinud katseid staatilise elektriga (konna nahka hõõrudes); kui tema assistent puudutas staatilise elektriga laetud skalpelliga surnud konna jalast väljas olevat närvi siis oli uurijate üllatus suur kui elutu konna jalad liikuma hakkasid.

Kirjeldamaks jõudu, mis katses lihased aktiveeris, võttis Galvani kasutusele termini "loomne elekter". Galvani leidis sarnaselt oma kaasaegsetega, et tõmblusi põhjustas närvide kaudu lihastesse liikuv elektriline fluidium. Samal ajal tegutsenud kolleegi ja intellektuaalse konkurendi Alessandro Volta soovitusel nimetati nähtus galvanismiks.[3] Kuigi Galvanit tunnustati bioelektriliste fenomenide avastamise eest siis terminit galvanism kohtab tänapäeval eelkõige ajaloolises kontekstis. Galvani tegi pioneerlikke katsetusi valdkonnas, millest välja kasvanud töid ja uurijaid koondavat teadusharu hakati hiljem nimetama elektrofüsioloogiaks.

Alessandro Volta (1745–1827)

Elu pärast avastust: Galvani ja Volta debatt[muuda | muuda lähteteksti]

Pavia ülikooli eksperimentaalfüüsika professor Alessandro Volta oli üks esimestest teadlastest, kes kordas ja kontrollis Galvani katset. Alguses pooldas ta "loomse elektri" ideed, ent hakkas kahtlustama, et tõmblusi ei põhjusta mitte närvidest tulenev elekter, vaid metallist elektrood, mida Galvani oma katses kasutas.[4] Galvani "konnapatarei" inspireeris Voltat sedavõrd, et see viis peatselt algelise galvaanielemendi leiutamiseni. Galvani oli veendunud, et "loomne elekter" tuli vaagnalihastest, Volta aga pidas selle nähtuse põhjuseks konna naha hõõrumist. Pärast vastuolusid Voltaga hoidis Galvani tagaplaanile, milles oli vähemalt osaliselt süüdi ka tervise halvenemine abikaasa surma tõttu 1790. aastal. Galvani usaldas "loomse elektri" seisukohtade kaitsmise oma onupoja, Giovanni Aldini hooleks.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Galvani uuris "loomset elektrit" surmani. Pärast Napoleoni vallutusi 1797. aastal loodi Põhja-Itaaliasse Tsisalpiini vabariik, kus kõiki professoreid sunniti uuele korrale truudust vanduma. Galvani keeldus seda tegemast ning ta tagandati akadeemiliselt positsioonilt, mis jättis ta ilma majanduslikust toest. Galvani suri 4. detsembril 1798 oma venna kodus Bolognas, masenduses ja vaesuses.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Whittaker, E. T. (Edmund T. (1910).Chapter III, Galvanism, from Galvani to Ohm. A history of the theories of aether and electricity : from the age of Descartes to the close of the nineteenth century (67–71). London ; New York : Longmans, Green [etc., etc.]. Vaadatud 11.06.2014: http://archive.org/details/historyoftheorie00whitrich
  2. Bresadola, Marco (1998). "Medicine and science in the life of Luigi Galvani". Brain Research Bulletin 46 (5): 367–380. doi:10.1016/s0361-9230(98)00023-9. 
  3. Luigi Galvani – IEEE Global History Network.
  4. Bresadola, Marco (1998). "Medicine and science in the life of Luigi Galvani". Brain Research Bulletin 46 (5): 367–380. doi:10.1016/s0361-9230(98)00023-9. 
  5. Bresadola, Marco (1998). "Medicine and science in the life of Luigi Galvani". Brain Research Bulletin 46 (5): 367–380. doi:10.1016/s0361-9230(98)00023-9.