Torupill

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Torupillimängija (2004)

Torupill on puupuhkpillide hulka kuuluv muusikainstrument.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Torupill koosneb neljast põhiosast:

  • nahast õhukott
  • nahkklapiga õhupuhumistoru ehk napp (puhutakse kotti õhku sisse)
  • 5–6 sõrmeauguga sõrmiline (meloodia mängimiseks)
  • bassitorud ehk burdoonid (enamasti 1–2, vahel 3, annavad ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks)

Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Sõrmilisse ja bassitorudesse minevat õhuvoolu reguleeritakse käsivarre surve abil. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on koduloomade nahad (näiteks kodukitse, lamba, lehma, sea jt). Suurtel torupillidel on mitu bassitoru, mõnedel torupillitüüpidel on ka mitme lõõriga sõrmilised.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Torupilli liike on enam kui tosinajagu. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel, on päritolupiirkonnaks peetud Mesopotaamiat, ka Indiat. Anatooliast on leitud hetiitide tahvel, millel on oletatavalt torupilli reljeef, see pärineb aastast 1000 eK.[2] Sarnaseid pille mängiti ka Vana-Kreekas ja Rooma keisririigis.[3]

Keskaegses Euroopas oli torupill laialdaselt kasutusel. Lääne-Euroopa kunstis ja ikonograafias kujutati torupille 2. aastatuhande algusest alates.[4] On tõendeid selle kohta, et torupillide ehitus oli erinev Euroopa eri riikides ja isegi üksikute piirkondade piires. Esimene selge viide Šotimaa torupillide kasutamisele pärineb Prantsusmaa ajaloost, kus mainitakse nende kasutamist Pinkie lahingus 1547. aastal. Lahingu kaasaegne väitis, et torupill asendas lahinguväljal trompetit. Sel perioodil alustati sellise torupilli muusika loomist, mida iseloomustas võitluslikkus (lahinguviisid, marsid jne).[5]

Klassikalise muusika arenedes langes aga torupill paljudes piirkondades oma vähese heliulatuse ja eripärase funktsiooni tõttu soosingust välja. Tänapäeval kasutatakse torupilli Suurbritannias ja Rahvaste Ühenduse riikides nagu Kanada, Uus-Meremaa ja Austraalia, tavapäraselt sõjaväes ja seda mängitakse sageli ametlike tseremooniate ajal. Teadaolevalt on astronaut Kjell N. Lindgren esimene inimene, kes kosmoses torupilli mängis. See toimus 2015. aasta novembris rahvusvahelise kosmosejaama pardal varalahkunud teadlase Victor Hursti mälestuseks.[6]

Torupillimängija Tiisu Hindrik Saaremaalt (1898 paiku)

Millal torupill Eesti aladele jõudis, ei ole täpselt teada, varaseimad teated torupillimängust Eestis ulatuvad 16. sajandisse. Kuni 18. sajandi lõpuni oli torupill eestlaste peamine tantsu- ja tavandimuusikapill.[1]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 312
  2. Vereno, Michael Peter. 2021. The Voice of the Wind. Lincoln: International Bagpipe Organisation
  3. https://penelope.uchicago.edu/Thayer/E/Roman/Texts/Dio_Chrysostom/Discourses/71*.html#9 "Discourses by Dio Chrysostom (Or. 71.9)"
  4. Aubrey, Elizabeth (1996), The Music of the Troubadours, Indiana University Press
  5. J. E. A. Dawson, Scotland Re-Formed, 1488–1587 (Edinburgh: Edinburgh University Press, 2007)
  6. "Astronaut plays bagpipes on International Space Station"

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]