Hüdroenergia

Jeziorsko veehoidla Warta jõel

Hüdroenergia ehk hüdrauliline energia ehk vee-energia ehk veejõud on mehaanilise energia liik, mis vabaneb vee vabal langemisel Maa raskusjõu mõjul.

Hüdroenergiat muundatakse otse mehaaniliseks energiaks (nt vesiveskites) või elektrienergiaks hüdroelektrijaamades (nimetatud ka hüdroelektrienergiaks).

Suur osa hüdroenergiast on jõgedes, kus see kulub näiteks setete allavoolu viimiseks, samuti jõesängi uuristamiseks ja jões olevate kivide lõhkumiseks. Kõige suurem on jõgede hüdroenergia suurvee ajal. Läbi aegade on inimesed välja mõelnud meetodeid, kuidas osa sellest energiast panna tegema inimestele kasulikku tööd.

Hüdroenergiat loetakse taastuvenergiaks. Näiteks jõe vooluhulk ei vähene sellest, kui jõele rajatakse hüdroelektrijaam.

Ajalugu

Hüdroenergiat tunti Mesopotaamias ja Vanas Egiptuses, kus niisutust kasutati juba 7. aastatuhandel eKr ja veekella ehk klepsüdrat 2. aastatuhande algul eKr.

Vanas Roomas kasutati saeveskeid vilja jahvatamiseks jahuks ning puidu ja kivi saagimiseks. Samal ajal Hiinas olnud Hani riigis kasutati vesiveskeid samuti laialdaselt, näiteks vee pumpamiseks niisutuskanaleisse.

Alates 20. sajandi algusest kasutatakse seda terminit peaaegu eranditult koos hüdroenergeetikaga. See on inimkonnal koos ülekandeliinide rajamisega võimaldanud elektrit kasutama hakata selle tootmise kohast kaugel.

Vaata ka

• Hüdroelektrijaam

Välislingid

• Jaak Tambets, Rein Järvekülg, Meelis Tambets: Eestis ei ole hüdroenergia roheline Eesti Loodus, juuli 2007