Itaalia sõda (1494–1498)

Itaalia sõda (1494–1498)
	Osa Itaalia sõdadest (1494–1559)
	Itaalia 1494. aastal
Toimumisaeg	1494–1498
Toimumiskoht	Itaalia
Tulemus	Venezia Liiga võit
Osalised
Prantsuse kuningriik	Paavstiriik; Venezia vabariik; Napoli kuningriik; Hispaania; Milano hertsogiriik; Saksa-Rooma riik; Firenze vabariik
Väejuhid või liidrid
Charles VIII	Napoli Alfonso II; Aragóni Fernando II; Francesco II Gonzaga;
Jõudude suurus
25 000 meest; • 8000 Šveitsi palgasõdurit	teadmata
Kaotused
13 000 meest	teadmata

Esimene Itaalia sõda (1494–1498, ka 1494. aasta Itaalia sõda, Charles VIII Itaalia sõda) oli Itaalia sõdade avaetapiks. Sõjas olid vastamisi Prantsuse Charles VIII, kellel oli algul ka Milano toetus, ning Püha Rooma riik, Hispaania ja paavst Aleksander VI poolt juhitud väiksemate Itaalia riikide ühendus.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Innocentius VIII, kes oli konfliktis Napoli kuninga Ferdinando I ehk Ferrantega, tüli oli tekkinud viimase keeldumise tõttu anda Kirikuriigile vasallivannet ja maksta lõivu. Seetõttu heitis paavst Ferdinando kirikust välja ja tagandas ta 1489. aasta 11. septembril välja antud bullaga võimult. Seejärel pakkus Innocentius Napoli kuningriiki Prantsuse Charles VIII-le, kellel oli hertsogkonnale Anjou dünastia pärilusliini kaudu ka teatav õigus. Hiljem leppis Innocentius küll Ferdinando I-ga ära ja tühistas enne surma (1492. aastal) keelud, kuid pakkumine jäi Itaalia poliitika tüliõunaks. Ferdinando suri 1494. aastal ja tema järglaseks sai poeg Alfonso II.

Prantsuse sissetung[muuda | muuda lähteteksti]

Ludovico Sforza, kes oli hoidnud Milano hertsogkonda pikka aega oma kontrolli all, sai 1494. aasta oktoobris viimaks kätte hertsogitiitli, pärast seda, kui oli andnud seniajani enneolematu kaasavara oma vennatütrele, kes oli abiellumas Saksa-Rooma keisri Maximilian I-ga. Talle hakkas otsekohe vastu vaidlema Napoli kuningas Alfonso II, kel samuti oli nõudeõigus Milanole. Ludovico otsustas ohu kõrvaldamiseks õhutada Charles VIII-t võtma vastu Innocentiuse pakkumine. Charlesi julgustasid ka tema soosik, Étienne de Vesc, ja ka kardinal Giuliano della Rovere, tulevane paavst Julius II, viimane lootis klaarida arveid oma rivaali, paavst Aleksander VI–ga.

Charles kogus relvade alla suure, 25 000 mehest koosneva armee (kaasa arvatud 8000 Šveitsi palgasõdurit), sealhulgas esimese kahuritega relvastatud piiramisagregaadi, ja tungis Itaaliasse. Charles VIII sõjakäigul Itaaliasse kasutasid Charlesi väed kergeid pronksist kahureid, mis asusid ratastel, mis muutis nende transpordi piiramisele tunduvalt kiiremaks ja lihtsamaks. Piiramisel sai neid seadistada vajaliku nurga alla^[2]. Prantsuse kahurid hävitasid Fivizzano kindluse müürid ja enamus linnriike avasid suurest hirmust oma väravad ning kuningas Charles VIII sai peaaegu ilma takistusteta marssida Napoli alla. Tema armee saabumine Firenze alla ning hirm vägistamiste ja riisumiste ees tiivustas firenzelasi pagendama Piero de' Medici ja kehtestama vabariiklik valitsus. Bernardo Rucellai ja teised Firenze oligarhia liikmed tegutsesid rahumeelse kokkuleppe saavutamisel saadikutena.

Prantslased jõudsid Napolisse 1495. aasta veebruaris ja vallutasid linna seda piiramata ja üldise võitluseta. Nad lahkusid Napolist 1495. aasta 20. mail, jättes Gilbert de Montpensier mõne väesalgaga toetusel asevalitsejaks.

Itaalia valitsejad said kiiresti aru ohust, mida välismaine kuningavõim nende iseseisvusele kujutab ja tegid koostööd Venezia Liiga loomiseks. Pärast seda, kui Aragóni kuningas Fernando II oli Kastiilia toetusel saanud tagasi Napoli, järgnes Itaalia armee põhja suunas läbi Rooma taganevatele Charles VIII jõududele.

Venezia liiga[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst moodustas ühenduse mitmest prantsuse ülemvõimu vastasest Itaalias, kuhu kuulusid: tema ise; Aragóni Fernando II, kes oli ka Sitsiilia kuningas; Saksa–Rooma keiser Maximilian I; Ludovico Sforza Milanos ja Veneetsia vabariik. (Veneetsia näiliseks eesmärgiks liigaga ühinemisel oli seista vastu Osmanite impeeriumile, samas kui tegelikuks eesmärgiks oli ajada prantslased Itaaliast välja.) Ühendust tunti 1495. aastal Püha liiga või Veneetsia liigana ning see kuulutati välja 1495. aasta 31. märtsil. Inglismaa ühines liigaga 1496. aastal. Liiga oli esimene omataoliste seas – keskaeg ei tundnud sellist pretsedenti, kus sedavõrd erinevad Euroopa riigid oleksid ühinenud ühise vaenlase vastu, ehkki mitmed Veneetsia liigaga liitunutest taganesid hiljem liidust.^[3]

Liiga kogus kokku armee Mantua markkrahvist kondotjeeri Francesco II Gonzaga juhtimise alla. Charles VIII, kes ei tahtnud sattuda lõksu Napolisse, marssis põhja suunas Lombardiasse, ning kohtus seal 1495. aasta 6. juulil Fornovo lahingus Liiga vägedega. Charles VIII-l läks korda taganeda peaaegu kogu oma armeega, suurem osa sõjakäigust saadud sõjasaagist tuli aga maha jätta ja naasta Prantsusmaale.

Charles VIII suri 1498. aastal, enne kui ta jõudis jõudusid ümber korraldada ja Itaaliasse naasta.

Prantsuse väed ja suurtükid sisenemas Napolisse (1495)
Fornovo lahing, 6. juuli 1495

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ R. Ritchie, Historical Atlas of the Renaissance, p. 64
↑ Ian Hogg. The History of Fortifications. New York, 1981, lk 96–99
↑ Anderson, M. S. The Rise of Modern Diplomacy 1450–1919, Longman, London 1993, p 3.

[Ritchie64-1] R. Ritchie, Historical Atlas of the Renaissance, p. 64

[2] Ian Hogg. The History of Fortifications. New York, 1981, lk 96–99

[3] Anderson, M. S. The Rise of Modern Diplomacy 1450–1919, Longman, London 1993, p 3.

[1]

[2]

[3]