Paavst

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Rooma paavstist; teiste paavstide kohta vaata lehekülge Paavst (täpsustus)

Paavst (ladina papa; kreeka πάππας (pappas), "isa") ehk Rooma paavst on katoliku kiriku pea ja ühtlasi üks patriarhidest.

Ametlik tiitel: Rooma piiskop, Jeesuse Kristuse asemik, apostlite järglane, algkiriku pea, Õhtumaa patriarh, Itaalia priimas, Rooma kirikuprovintsi peapiiskop ja metropoliit, Vatikani Riigi Suverään, Jumala teenrite teener (Episcopus Romanus, Vicarius Christi, Successor principis apostolorum, Caput universalis ecclesiae, Pontifex Maximus, Patriarcha Occidentis, Primatus Italiae, Archiepiscopus ac metropolitanus provinciae ecclesiasticae Romanae, Princeps sui iuris civitatis Vaticanae, Servus Servorum Dei).

Kreekakeelset sõna "pappas" ('isa') kasutati Hommikumaal algselt abtide, piiskoppide ja patriarhide kohta. Alates 5. sajandist nimetati sedasi Rooma piiskoppi, kellest sai läänekiriku pea. Esimesena võttis endale selle tiitli Leo I Suur, keda kutsuti ka Rooma salakeisriks. Pärast seda paavstlus nõrgenes, kuni Gregorius Suur ja tema järglased aktiivse misjonipoliitikaga paavstide prestiiži taas tõstsid.

8. sajandil õnnestus paavstidel sõlmida liit Frangi riiki valitsevate Karolingidega ning saada seeläbi Kesk-Itaalia valitsejateks. Edaspidi langes paavstide autoriteet taas, kui nad muutusid mängukannideks Itaalia valitsejate käes. Nende positsiooni parandas aga oluliselt kirikureform 11. sajandi keskel. Paavst sai sellega Õhtumaade kiriku vaieldamatuks peaks ning Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii vaimulik kui ka ilmalik suverään. Järgnesid võitlused keisritega, mille ajal Aleksander III määras kindlaks paavsti valimise korra, mis põhijoontes on samasugusena säilinud tänapäevani. Paavstluse kõrgajaks loetakse 13. sajandit, mil valitsesid Innocentius III, Innocentius IV ja Bonifatius VIII. Pärast viimast hakkas aga paavstlus nõrgenema, kuna paavstid sattusid Prantsuse kuningate mõju alla ning 1305. aastal kolis paavst Clemens V Roomast Avignoni.

14. sajandi lõpul tekkis Suur skisma, kuna nii Roomas kui ka Avignonis seati üles oma paavst ning lõpuks pani kirikukogu troonile ka kolmanda. Kõik nimetasid üksteist vastupaavstideks ning katoliiklik Euroopa näis lootusetult killustununa. Mõju hakkasid haarama ketserlused, näiteks lollardid ja hussiidid. Kuid 1417. aastal suutis Konstanzi kirikukogu saavutada siiski nii suure autoriteedi, et tagandas kõik eelmised paavstid ning seadis ametisse Martinus V, kes asus elama Rooma ning suutis kirikulõhe tõepoolest ületada. Tema ajal kindlustus paavstluse positsioon tunduvalt, kuna ta suutis kontsiliaarse liikumise summutada ning nii jäi paavst vastuvaidlematult läänekiriku juhiks.

15. sajandi lõpust 16. sajandi keskpaigani valitsesid nn. renessansspaavstid, kellele oli olulisem nende ilmalik vürstivõim kui vaimuliku ülemkarjase kohustused. Aleksander VI-t peetakse sageli kõige demoraliseerunumaks ning ilmalikku sära otsivamaks paavstiks, aga tema järglane Julius II juhtis isiklikult paavstiriigi armeesid, mille osava kasutamise tagajärjel sai Kirikuriigist üks Itaalia tugevaimaid riike. Ent Julius algatas ka väga kuluka Püha Peetruse basiilika ehitamise ega huvitunud usupoliitikast peaaegu üldse. Tema järglase Leo X lemmikharrastused olid jahilkäik, eksootiliste esemete, kunstiteoste ja loomade kogumine ning pidutsemine, mistõttu kiriku autoriteet käis üha enam alla. Reformatsiooni algusjärgus ei pidanud paavstid Martin Lutherit kuigi ohtlikuks, kuid tasapisi selgus, et uus ketserlus võidab kõikjal pinda, misjärel katoliku kiriku pead asusid oma usku kaitsma. Mõlema poole leppimatus viis aga selleni, et katoliiklus kaotas Euroopast umbes poole, peamiselt põhjapoolsed alad. Trento kirikukogust alanud vastureformatsioon tõi kiriku rüppe tagasi küll Poola, Prantsusmaa ja mitmed Saksamaa alad, kuid katoliikluse taaskehtestamine kukkus lõplikult läbi Kolmekümneaastases sõjas, kus keiserlikud väed lüüa said ning katoliiklik Saksa-Rooma riik sisuliselt hävis.

Paavstid keskendusid nüüdsest enam vaimulikele asjadele, ent jäid samas ka ilmalikeks vürstideks, mis tõmbas neid ikka Euroopa konfliktidesse. Napoleon I sõlmis esialgu paavstiga liidu, kuid seejärel kaotas Paavstiriigi ning liitis selle Itaalia kuningriigiga. Pärast Viini kongressi sai paavst oma riigi tagasi, kuid 1870. aastal liideti see lõplikult Itaaliaga. Paavst kuulutas end Vatikani vangiks ning suhted Itaalia ilmalike võimudega olid seetõttu häiritud kuni 1929. aastani, mil Benito Mussoliniga sõlmitud Lateraani lepete kohaselt sai Vatikanist suveräänne riik. Teise maailmasõja aegset paavsti Pius XII-t on süüdistatud natsilembuses, kuid ilmselt oli tegelik probleem selles, et paavstile meeldisid kommunistid veel vähem kui natsid.

Hilisemad paavstid on paavstluse autoriteeti tõstnud, eriti 19782005 paavstiks olnud Johannes Paulus II, kes oma reiside, lepituskatsete ja rahuliikumise toetamisega leidis tunnustust kogu maailmas.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]