Aserbaidžaan

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; ajaloolise piirkonna kohta vaata artiklit Aserbaidžaan (ajalooline piirkond); Iraani osa kohta vaata artiklit Aserbaidžaan (Iraan); laeva kohta vaata artiklit Azerbaidžan

Aserbaidžaani Vabariik


aserbaidžaani Azərbaycan Respublikası
Aserbaidžaani lipp Aserbaidžaani vapp
Aserbaidžaani lipp Aserbaidžaani vapp
Aserbaidžaani asendikaart
Riigihümn Aserbaidžaani hümn
Pealinn Bakuu
Pindala 86 600 km²
Ametlikud keeled aserbaidžaani
Rahvaarv 9 593 000 (2015)[1]
Rahvastikutihedus 110,8 in/km²
President İlham Əliyev
Peaminister Əli Əsədov
Iseseisvus taastas iseseisvuse 30. august 1991
SKT 40,748 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 4135 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Rahaühik manat (AZM)
Ajavöönd maailmaaeg +4 (suvel +5)
Tippdomeen .az
ROK-i kood AZE
Telefonikood 994

Aserbaidžaani Vabariik (aserbaidžaani keeles: Azərbaycan Respublikası) on riik Lõuna-Kaukaasias Kaspia mere läänekaldal. Ta piirneb põhjas Venemaa (Dagestani Vabariigiga), lõunas Iraaniga (Lõuna-Aserbaidžaan), loodes Gruusia ja läänes Armeeniaga. Nahhitševani eksklaavil on lühike lõik ühispiiri ka Türgiga.

Praegune Aserbaidžaani Vabariik tekkis Nõukogude Liidu lagunemise järel 1991. aastal. Mägi-Karabahhi ümber Armeeniaga puhkenud sõjalise konflikti tulemusena kaotas Aserbaidžaan kontrolli 16% üle oma territooriumist (Mägi-Karabahh ja sellest läände ja lõunasse jäävad alad) ning sai 800 000 sõjapõgenikku okupeeritud aladelt.

Aserbaidžaan

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Parlament[muuda | muuda lähteteksti]

Aserbaidžaani ühekojalises parlamendis (Milli Məclis) on 125 saadikut, kes valitakse 5 aastaks.

President[muuda | muuda lähteteksti]

President İlham Әliyev (meil tuntud ka venepärane nimekujuga Ilham Alijev) on ametis 31. oktoobrist 2003. 2008. aasta oktoobris valiti ta 87% häältega teiseks ametiajaks tagasi, 2013. aastal valiti Əliyev 85%-ga häältest kolmandaks 5-aastaseks ametiajaks presidendiks. Aserbaidžaani presidendi valib rahvas 5 aastaks.

Valitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

1991-94 kestis Aserbaidžaani ja Armeenia vahel Mägi-Karabahhi sõda, hilisemail aastail jätkusid madala intensiivsusega kokkupõrked. 2016. aasta aprillis algas Mägi-Karabahhi piiril taas sõjategevus Armeenia ja rahvusvahelise tunnustuseta Mägi-Karabahhi Vabariigi vastu.

2010. aastal sõlmis Aserbaidžaan Türgiga strateegilise partnerluse ja vastastikuse abi lepingu, mis muuhulgas kohustab osapooli osutama üksteisele igakülgset abi kolmanda riigi või riikide relvastatud rünnaku või agressiooni korral.

2011. aasta mais liitus Aserbaidžaan Mitteühinemisliikumisega.[4]

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Aserbaidžaani rajoonid

Administratiivne jaotus:

  • 59 rajoon (rayon),
  • 11 linna (şəhər),
  • Nahhitševani Autonoomne Vabariik (Naxçıvan Muxtar Respublikası).

Regioonid

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Pinnamood[muuda | muuda lähteteksti]

Suure osa territooriumist hõlmab Kura-Araksi madalik, millest enamik asub allapoole maailmamere pinda. Põhjas ulatub Aserbaidžaani Suur-Kaukasus, läände jääb Karabahhi ahelik. Bakuu asub Kaspiasse ulatuval Abşeroni poolsaarel.

Madalaim punkt: Kaspia mere tase –28 m
Kõrgeim punkt: Bazardüzü mägi 4485 m

Veekogud ja märgalad[muuda | muuda lähteteksti]

Aserbaidžaani suurim järv on Sarısu.

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa Aserbaidžaanist asub lähistroopikas. Kliimaerinevused maa eri osade vahel ulatuvad valdavast kuivast lähistroopikast (ja niiskest lähistroopikast Lənkərani madalikul) tundrale iseloomuliku kliimani Suur-Kaukasuse kõrgematel aladel (kõrgusvööndilisus). Juulis on madalikel 26 °С ja mägialadel 5 °С, jaanuaris vastavalt 3 °C ja –10 °C. Suvi on kuiv. Kura-Araksi madalikul sajab 200–300 mm (Bakuus alla 200 mm), Suur-Kaukasuse eelmäestikes 300–900 mm, mägialadel 900–1400 mm ja Lənkərani madalikul 1700 mm sademeid aastas.

Loodusvarad[muuda | muuda lähteteksti]

Aserbaidžaani peamisteks maavaradeks on nafta, maagaas, rauamaak, aluniit, püriit, polümetallilised maagid, barüüt, kivisool, mineraalvesi.

Rahvuspargid[muuda | muuda lähteteksti]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Oluline sissetulekuallikas on nafta- ja gaasieksport ning -transiit. 2008. aastal toodeti 45 miljonit tonni naftat. 2009. aastal toodeti 23,584 miljardit kuupmeetrit maagaasi.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Aserbaidžaani elanikest aserid 91,60%, lesgid 2,02%, armeenlased 1,35% (Mägi-Karabahh), venelased 1,34%, talõšid 1,23%, avaarid 0,56%, türklased 0,43%, tatarlased 0,29%, taadid 0,28%, ukrainlased 0,24%, tsahhid 0,14%, grusiinid 0,11%, juudid 0,10%, kurdid 0,07% ja muudest rahvustest inimesed 0,22%.[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Aserbaidžaani ajalugu

Aserbaidžaan on suure osa oma ajaloost kuulunud Ahhemeniidide Pärsia, Sassaniidide, Araabia kalifaadi koosseisu. Keskajal ka Kaukaasia kristlike (Gruusia) kuningriikide, Safaviidide Pärsia riigi ja Venemaa keisririigi valdustesse.

Muistsel ajal elasid praeguse Aserbaidžaani alal Kaukaasia albaanlased, kes rääkisid kaukaasia lesgi (lesgiini) haru keeltes, Nahhitševanis aga pärsia keelt kõnelev rahvas. Praegu on lesgid taandunud üheks Venemaa Põhja-Kaukaasia föderaalringkonna Dagestani rahvusgrupiks. 2. sajandil eKr lõid Kaukaasia albaanlased oma kuningriigi, 1. sajandi kirjalik allikas, pajatab seal elanud 26 hõimust, kes kõik rääkisid oma dialekti ja igal neist oma kuningas. Albaania (ladina keeles Albania) oli ajalooline piirkond ja riik 4. sajandist eKr10. sajandini pKr Taga-Kaukaasia idaosas Kaspia mere rannikul, hõlmates osa nüüdsest Aserbaidžaanist (põhja pool Araksi jõge ja lõuna pool oli Atropatene) ja Venemaa Dagestani rajooni territooriumist. 1. sajandil eKr sõdis Albaania Roomaga, 1.–5. sajandini valitsesid riigis Partia Aršakiidide haru albaania Aršakiidid. 3. sajandi keskpaigast oli Kaukaasia Albaania Sassaniidide vasallriik laialdase autonoomiaga, kus kuningas Urnayri (313–371) ajal võeti vastu ristiusk. Sassaniidide riigi langedes saavutas Albaania 7. sajandi keskel iseseisvuse, Mihraniidide valitsemisel ja riik lähenes Bütsantsile, 7. sajandi lõpul läks Kalifaadi koosseisu ning 8. sajandist algas albanite islamiseerumine. 10. sajandil jagunes Albaania ala mitme väikeriigi vahel ning kui 11. sajandil tungisid piirkonda seldžukid-oguusid, kohalik elanikkond assimileeriti.

11.13. sajandil levisid aladele türklaste-oguuside, tänapäeva türklaste, aserite, gagauuside ja türkmeenide eelkäijad ja hakkas tekkima türgikeelne aserite etnos. 11.–12. sajandil hõivasid oguusi hõimud Iraani, osa Lõuna-Kaukaasiast ning peaaegu kogu Väike-Aasia ja lõid Seldžukkide riigi. Algas Aserbaidžaani ja Anatoolia alade türkiseerumine.

Ak Kojunlu dünastia valitsusalad, suurimas ulatuses 1478

Aastatel 1378‒1508 valitses Lõuna-Kaukaasias, Lähis- ja Kesk-Idas Ak Kojunlu riiki türkmeenide oguuside dünastia. Sunniitidest Ak Kojunlu valitsejate algne valitsemisala paiknes Ida-Anatoolias Vani järve ja Sivase vahelisel alal. Ak Kojunlu dünastiale pani aluse hõimupealik Tur ‘Ali-beg, kes sõdis 14. sajandil Trebizondi keisririigiga. Ak Koyunlu riigi rajas Kara Yoluq ‘Usman-beg (1378‒1435), kes alistus Timurile ja sai 1402. aastal valitsemiseks Diyarbakıri ümbruse. Ak Kojunlu dünastia laiendas Timuri liitlasena oma valitsemisala Osmanite, mamelukkide ja Kara Koyunlu vastu peetud sõdades. Kara Yoluq ‘Usman-beg surma järel (1435) riik nõrgenes, kuid Ak Kojunlu riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse Uzun Ḩasani (1453‒1478) valitsusajal. Uzun Ḩasan sõdis edukalt Aserbaidžaani ja Iraagi aladel umbes 1375–1467 eksiteerinud türkmeeni karjakasvatajate hõimuliidu Kara Kojunluga (1467‒1469) ja Timuriididega, mille tulemusel tekkis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmav suurriik, pealinnaks sai Tabrīz. Ak Kojunlu suurriigi Uzun Ḩasani valitsusajal reformeeriti riigi haldus- ja maksupoliitikat ning ajal koostatud seadustekogumik oli aluseks nii Osmanite kui ka Safaviidide dünastia seadusandlusele. Ak Kojunlu suurriik sõdis Gruusia ja Veneetsiaga liidus olles aastatel 1472‒1473 Osmanitega. Uzun Ḩasani surma järel võimule tulnud Ya‘qūb (1478‒1490) sõdis läänes Osmanite, idas Timuriidide ja lõunas mamelukidega, kuid pärast Ya‘qūbi surma algas Ak Koyunlu dünastia langus. Ak Koyunlu dünastia hävitas Ismail I, kes ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid Safaviidide keskvõimu alla.

Safaviidide riik oma suurimas ulatuses, šahh ‘Abbās I Suure ajal (1587–1629)

Safaviidide Iraani šahh (1502–24) Ismail I ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Safaviidide riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān. Ismail võitis 1500. aastal Şirvani šahhi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmava türkmeenide oguuside dünastia Ak Kojunlu riigi väge ja kuulutas end Iraani šahhiks. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani). Ismaili katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu.

Aserbaidžaani Vabariik on ajaloolise Aserbaidžaani põhjaosa, mis läks Pärsialt Venemaale 19. sajandi alguses 1804–1813 aastate Vene-Pärsia sõja lõpetanud Gulistani rahulepinguga 1813. aastal ning Turkmantšai rahulepinguga 1828. aastal). Lõuna-Aserbaidžaan on jagatud kaheks Iraani provintsiks – Lääne-Aserbaidžaani (pärsia keeles Āzarbāyjān-e Gharbī) ja Ida-Aserbaidžaani provintsiks (pärsia Āzarbāyjān-e Sharqī).

1ST AZ REP.GIF

1870. aastatel alanud naftabuumis kasvas Bakuu Venemaa keisririigi suureks linnaks, kus sajandivahetusel toodeti mõnedel andmetel üle 50% maailma naftast. Aserid olid vaeseim ja rahulolematuim osa linna elanikkonnast.

1905. aasta Vene revolutsiooni päevil leidsid Bakuus aset aserite pogrommid armeenlaste kallal.

1918. aasta mais kuulutati Bakuus Türgi vägede toetusel välja Aserbaidžaani Vabariik. Lühidalt kaitsesid noort riiki Briti väed, mille eesmärgiks oli kindlustada naftaväljad. Karsis tegutses 1. detsembrist 1918 kuni 19. aprillini 1919 lühiealine ning nimeliselt sõltumatu Edela-Kaukaasia Demokraatlik Vabariik. 1920. aasta mais tungis Aserbaidžaani Punaarmee ja kehtestas bolševike võimu.

1922. aastal loodi Taga-Kaukaasia SFNV, mille koosseisu arvati ka Aserbaidžaan. 1936. aastal jagati see föderatiivne moodustis Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV-ks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]