Liibanon

Allikas: Vikipeedia
Liibanoni Vabariik
araabia الجمهوريّة البنانيّة
Al-Jumhūrīyah al-Lubnānīyah
Liibanoni lipp Liibanoni vapp
Liibanoni lipp Liibanoni vapp
Liibanoni asendikaart
Riigihümn Koullouna Lilouataan Lil
Oula Lil Alam
Pealinn Beirut
Pindala 10 400 km²
Riigikeel(ed) araabia
Rahvaarv 3 820 000 (2005)
Rahvastikutihedus 367,3 in/km²
President Tammām Salām (kt)
Peaminister Tammām Salām
Iseseisvus 22. november 1943
Rahaühik nael (LBP)
Ajavöönd maailmaaeg +2
Tippdomeen .lb
ROK-i kood LIB
Telefonikood 961

Liibanon on riik Lähis-Idas. Asub Vahemere idarannikul. Piirneb põhjas ja idas Süüriaga, lõunas Iisraeliga.

Liibanoni elanikest on 57% muhameedlased (35% šiiidid ja 22% sunniidid), 36% kristlased ja 7% druusid (2001).

Liibanon iseseisvus 1943. aastal, olles varem kuni Esimene maailmasõjani Osmanite riigi osa ja seejärel valitsetav Prantsusmaa poolt mandaadi alusel aastatel 19261946.

19751990 peeti riigis kodusõda, millesse sekkusid nii Iisrael kui ka Süüria.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanon on jaotatud 6 kubernerkonnaks, mis omakorda jagunevad 25 piirkonnaks.

Kubernerkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanoni pealinn on Beirut, kus elab ligikaudu 1,8 miljonit inimest.

Teised suuremad linnad on Tripoli, Şūr, Jūniyah, Şaydā, Zaḩlah. Liibanonis asub ka Jubayl (Byblos), mis mõne allika väitel on maailma vanim linn üldse. Kunagine suur kaubalinn Byblos on tänapäeval kuurortlinn ja väga populaarne turismimagnet.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

95% elanikest on araablased, 4% armeenlased ja 1% muud rahvad. Paljud liibanonlased, eriti kristlased, ei pea ennast araablasteks, nimetades end pigem foiniiklaste ja kaananlaste järeltulijateks. Nende elustiil on euroopalik ning ka välimuselt, kommetelt ja olemuselt on nad pigem eurooplaste kui araablaste moodi.

Kuigi emakeel on araabia keel, on paljude perede kodune keel hoopis prantsuse keel. Inglise keel on samuti laialt levinud.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanoni majandus põhineb teenindussektoril. Isegi esimese kodusõja ajal tunti Liibanoni pankureid kui regiooni osavamaid, kellest paljud ka mujal maailmas tuntust kogunud. Teiseks oluliseks majanduse alustalaks on turism, mis on pärast 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konfliktist tingitud langust jälle kasvab. Pakub ju Liibanon reisihuvilisele enam kui kõike: suusakuurorte, väga ilusaid liivarandu, araabia ja euroopa täielikku ühendkontrasti, ühte hinnatumat Vahemere kööki. Veel tegeldakse transiidi, tsitrusviljade kasvatamise, veini tootmise ja teemantide lihvimisega. Liibanonil on väga suured kullavarud ja ta on suur kapitalimahutaja teiste riikide ettevõtetes. Probleemiks on tööjõu suur lahkumine teistesse riikidesse. Valitsus teeb maksukärpeid kohalikele ja ka välisettevõtjatele, kes kohalikku tööjõudu rakendavad. Kuid isegi sellises olukorras tuuakse tööjõudu sisse nii Kagu-Aasiast kui ka Aafrikast, keda rakendatakse peamiselt füüsiliselt rasketel töödel.

Liibanoni päritolu tuntud inimeste seas on Salma Hayek, Tony Shalhoub (Monk), Paul Anka, Yasmine Bleeth, Frank Zappa, Carlos Slim Helú, Jack Hanna, Shannon Elizabeth jne.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]