Klassitsism

Allikas: Vikipeedia

Klassitsism on 16.19. sajandi kunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas.

Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia, näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast empire 'impeerium').

Klassitsism arhitektuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arhitektuuris kasutati rohkesti sambaid, kupleid ja kolmnurkseid viile. Ehitati suuri harmoonilisi ansambleid (näiteks Peterburis). Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone (18031809, arhitekt J. W. Krause), Toompea haldushooned ja hulk mõisaansambleid.

Perioodi ca 1770–90ndate aastateni võib Eestis pidada varaklassitsismiks, kus klassitsismi elemente kasutati enamjaolt käsikäes baroksetega. Parioodi ca 1800–30 (osalt ka 1840) võib pidada kõrgklassitsismi ajastuks, mil baroksed vormid olid enamikes osades juba hüljatud. Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse nn neo- ehk pseudoklassitsismist, mille kõrgaeg oli Eestis 1940–50ndatel aastatel (vahel nimetatud ka nn stalinistlikuks arhitektuuriks).

Klassitsism maali- ja raidkunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maali- ja raidkunstis eelistati mütoloogilist või ajaloolist ainestikku. Portreedele oli omane idealiseeriv laad. Kompositsioonis taotleti selgust ja rahulikkust.

Klassitsism kirjanduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjanduses oli klassitsism peasuund 17. sajandi Prantsusmaal. Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse (P. Corneille' ja J. Racine'i värsstragöödiad, Molière'i komöödiad). N. Boileau' "Luulekunstis" on kokku võetud klassitsismi põhimõtted:

  • rangelt lahus hoida kõrget ja madalat stiili, koomilist ja traagilist,
  • viljelda eelistavalt kõrgžanre nagu eepos ja tragöödia ning kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku.

Näidendite kohta käivaist reegleist on tuntuim aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõue. Peagi mandus klassitsism eelkäijate matkimiseks ehk epigoonluseks. Ainult Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing, J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid isikupäraselt mõtestades klassitsismi piiratusest vabaneda.

Klassitsism Eesti kirjanduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti kirjanduses on klassitsismi mõju märgata K. J. Petersoni luules.

Klassitsism muusikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Klassitsism (muusika)

Klassikalise stiili kujunemine muusikas avaldus kõigepealt prantsuse ja itaalia oopereis ja ballettides (J. B. Lully, G. F. Händeli, Chr. W. von Glucki ja A. Scarlatti loomingus). Nende ainestik pärineb peamiselt mütoloogiast. 18. sajandi II poolel hakati klassitsismi põhimõtteil looma instrumentaalmuusikat. Armastati eriti suuri orkestriteoseid (sümfoonia, kontsert) ja kammerteoseid (sonaat, trio, kvartett, kvintett). Valdavaks sai ilmalik muusika ja homofoonia. Silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven.

Klassitsism teatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teatris muutus klassitsismi ajal üldiseks tänini püsiv karplava. Barokkteatriga võrreldes lavakujundus lihtsustus. Näitlemisstiil põhines deklameerimisel, liikumine ja žestid allusid värsirütmile. Pearõhk pandi ansamblimängule.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]