Molekul

Allikas: Vikipeedia

Molekul on keemilise aine vähim osake, millel on selle aine keemilised omadused.

Keemias kasutatava ametliku definitsiooni järgi on molekul elektriliselt neutraalne osake, mis koosneb kahest või enamast ühe või mitme keemilise elemendi aatomist, mis on omavahel ühendunud keemiliste sidemetega. Rangelt võttes ei hõlma molekuli definitsioon ioonsete ainete (nt NaCl) struktuuriühikuid, kuid lihtsuse huvides kasutatakse tihti ka nendest rääkides molekuli mõistet. Mitteranges mõttes nimetatakse molekulideks sageli ka vabasid aatomeid või mitmest aatomist koosnevaid ioone.

Molekul on kahest või enamast aatomist koosnev elektriliselt neutraalne ühend, milles aatomeid hoiavad koos keemilised sidemed. [1] [2][3][4][5] Molekulid erinevad ioonidest selle poolest, et neil pole laengut.

Gaaside kineetilises teoorias kasutatakse terminit "molekul" iga gaasifaasis oleva osakese kohta, olenemata selle koostisest. Selle definitsiooni järgi on väärisgaaside aatomid molekulid. [6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

17. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige varasemad teooriad molekulide kohta pärinevad 17. sajandist. Leukippos, Demokritos ja Epikuros arvasid, et materjali kõvadus oleneb sellest, missuguse kujuga aatomeid ta sisaldab. Seetõttu olid nende arvates näiteks raua aatomid kõvad ja tugevad, vee aatomid libedad ja siledad, soola aatomid teravad ja nurksed. [7] Samal sajandil tuli Newton aga välja teooriaga, milles ta väitis, et osakesi hoiab koos mingisugune jõud, mis vahetul kokkupuutel on väga tugev. [8]

18. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse keemik Étienne François Geoffroy töötas 18. sajandil välja keemilise afiinsuse teooriad, et selgitada osakeste teket. Aastal 1738 avaldas Šveitsi füüsik ja matemaatik Daniel Bernoulli raamatu, mis rajas aluse gaaside kineetilisele teooriale. Ta väitis, et gaasid koosnevad paljudest molekulidest, mis liiguvad igas suunas, et nende mõju pinnale põhjustab rõhu, mida me tunneme, ja et soojus on põhjustatud gaasiosakeste liikumisest.

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandil, 1811. aastal avaldas Amedeo Avogadro artikli, kus väitis, et väiksed gaasiosakesed ei ole lihtsalt aatomid, vaid on tekkinud mitmetest aatomitest ning moodustavad molekuli. [9] Archibald Scott Couper leidis aga, et aatomid on omavahel ühendatud ja moodustavad kolmemõõtmelisi struktuure. [10][11]

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandil arenes molekulide teooria väga palju. Saksa keemik Richard Abegg avastas, et aatomid, mille elektronkihil on juba 8 elektroni, alustavad uue kihi täitmist ja et mõned aatomid, millel on elektronkihil 8 elektroni, on stabiilsemad.[12] Peaaegu kümme aastat hiljem avaldas Alfred Lauck Parson artikli, kus väidab, et elektronid ei ole lihtsalt elektrilised laengud, vaid on lisaks sellele ka väiksed magnetid ja seetõttu toimub keemilises sidemes elektronide jagamine kahe aatomi vahel.[13] Lewis väitis, et kaks aatomit alluvad oktetireeglile mitte ainult ühe aatomi pealt teisele elektrone kandes, vaid ka ühe või rohkemate elektronpaaride jagamisega.[14] Linus Pauling avaldas artikli, milles ta kasutas kvantmehaanikat, et välja arvutada molekulide omadusi ja struktuuri. Nendele ideedele toetudes lõi Pauling hübridisatsiooniteooria ja sai tänu sellele ka Nobeli auhinna.

21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2009 tehti esimene pilt päris molekulist. Selleks kasutati aatomijõumikroskoopi, mille abil oli näha iga pentatseeni aatom ja keemiline side.[15]

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Liikuvus[muuda | muuda lähteteksti]

Molekulid on alati liikuvuses. Tahketes ainetes võnguvad molekulid oma tasakaaluoleku ümber, vedelikes toimub molekulide korrapärane liikumine ning gaasides korrapäratu liikumine. Temperatuuri tõustes molekuli liikuvus kasvab.

Homo- ja heteronukleaarsus[muuda | muuda lähteteksti]

Molekulid saavad olla kas homonukleaarsed või heteronukleaarsed. Homonukleaarne molekul koosneb kahest või enamast ühe elemendi aatomist, näiteks N2 või O2. Heteronuklearne molekul koosneb kahest või enamast erinevate elementide aatomitest, näiteks C2H5OH ja H2O. Aatomeid ja komplekse, mis on ühendatud mittekovalentse sideme, näiteks vesiniksideme, ei nimetata tavalisellt molekulideks. [16]

Molekulmass[muuda | muuda lähteteksti]

Molekulmass on kõigi molekulis olevate aatomite aatommasside summa. Molekulmassi arvutamisel tuleb arvestada alaindeksitega molekulvalemis.

Mool[muuda | muuda lähteteksti]

Molekulide puhul on mool ainehulk, milles on 6,02×1023 ehk Avogadro arv molekule.

Suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Enamasti on molekulid nii väikesed, et palja silmaga neid ei näe, aga on ka erandeid. DNA ja paljud polümeeride molekulid võivad saavutada makroskoopilisi suurusi ja olla silmaga nägemiseks piisavalt suured. Tavalise molekuli suurus jääb mõne kuni mitme tosina Å vahele. Kõige väiksem molekul on diaatomiline vesinik (H2), kus sideme pikkuseks on 0,74 Å. [17]

Keemilised sidemed[muuda | muuda lähteteksti]

Molekule hoiavad koos keemilised sidemed. Molekulidevahelised sidemed jagunevad kovalentseteks ja ioonilisteks sidemeteks.

Kovalentne side[muuda | muuda lähteteksti]

Kovalentne side on kahe aatomi vahel siis, kui nad jagavad elektronpaari. Kovalentne side saab olla polaarne või mittepolaarne. Polaarse kovalentse sideme korral on side tekkinud kahe erineva elektronegatiivsusega aatomi vahel. Suurema elektronegatiivsusega aatom mõjutab elektronpaari tugevamini ning elektronid on nihutatud selle elemendi aatomi poole. Mittepolaarse kovalentse sideme puhul on mõlema aatomi elektronegatiivsused võrdsed ning elektrontihedus on jaotatud mõlema aatomituuma suhtes sümmeetriliselt.[18]

Iooniline side[muuda | muuda lähteteksti]

Iooniline side tekib vastasmärgiliste laengutega ioonide vahel. Ioonid on aatomid, mis on kaotanud ühe või rohkem elektrone (katioonid) või aatomid, mis on juurde võtnud ühe või enam elektrone (anioonid). Tavaliselt on katiooniks metalliaatom ja aniooniks mittemetalli aatom.

Molekulaarteadus[muuda | muuda lähteteksti]

Molekulide teadust kutsutakse molekulaarkeemiaks või molekulaarfüüsikaks, olenevalt sellest, kas fookus on keemial või füüsikal. Molekulaarkeemia tegeleb molekulidevaheliste seadustega, mille tulemusel tekivad või katkevad keemilised sidemed. Molekulaarfüüsika tegeleb molekulide struktuuri ja omadustega.

Molekulide kujutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Molekulvalem[muuda | muuda lähteteksti]

Molekulvalem on keemiline valem, mis näitab molekuli koostist. Molekulvalem näitab, mis aatomeid ja kui palju on antud molekulis. Näiteks benseeni molekulis C6H6 on 6 süsiniku ja 6 vesiniku aatomit.

Empiiriline valem[muuda | muuda lähteteksti]

Empiiriline valem on lihtsustatud, see iseloomustab molekulis esinevate aatomite suhet. Näiteks benseeni korral on see CH ehk iga süsiniku aatomi kohta on üks vesiniku aatom. [19]

Struktuurivalem[muuda | muuda lähteteksti]

Struktuurivalem näitab piltlikult ja lihtsustatult molekulis esinevate aatomite asetust, sidemeid ja osalaenguid. Struktuurivalemid jagunevad järgmiselt:

  • lihtsustatud struktuurivalemid, kus kasutatakse tähti ja numbreid. Lihtsustatud struktuurivalemites on külgahelad sulgudes;
  • graafilised struktuurivalemid, kus aatomitevahelist sidet tähistavad kriipsud. Graafilistes struktuurivalemites süsinikke ja vesinikke eraldi välja ei kirjutata;
  • tasapinnalised struktuurivalemid, kus aatomitevahelist sidet tähistavad kriipsud. Tasapinnalistes struktuurivalemites on välja toodud kõik molekulis sisalduvad aatomid;
  • ruumilised struktuurivalemid, mis püüavad edasi anda molekuli kolmemõõtmelist ehitust. Ruumilises struktuurivalemis tähistavad pidevad jooned sidemeid, mis asuvad paberi tasapinnal. Mustad, ettepoole laienevad sidemed asuvad tasapinnast eespool ning katkendlikud jooned tasapinnast taga pool.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. IUPAC (1997). Compendium of Chemical Terminology, 2nd ed. (the "Gold Book")
  2. Ebbin, Darrell D. (1990). General Chemistry (3rd ed.). Boston: General Chemistry (3rd ed.). 
  3. Brown, T.L.; Kenneth C. Kemp; Theodore L. Brown; Harold Eugene LeMay; Bruce Edward Bursten (2003). Chemistry – the Central Science (9th ed.).. New Jersey: Prentice Hall. 
  4. Chang, Raymond (1998). Chemistry (6th ed.). New York: McGraw Hill. 
  5. Zumdahl, Steven S. (1998). Chemistry (4th ed.). Boston: Houghton Mifflin. 
  6. Chandra, Sulekh (2005). Comprehensive Inorganic Chemistry.. New Age Publishers.. 
  7. Pfeffer, Jeremy, I.; Nir, Shlomo (2001). Modern Physics: An Introduction Text. World Scientific Publishing Company. 
  8. Isaac Newton (1704). Isaac Newton
  9. Avogadro, Amedeo (1811). "Masses of the Elementary Molecules of Bodies"
  10. "Chemical Bonding Concepts".
  11. Bowden, Mary Ellen (1997). Chemical achievers : the human face of the chemical sciences. Philadelphia, PA: Chemical Heritage Foundation. 
  12. Cobb, Cathy (1995). Creations of Fire - Chemistry's Lively History From Alchemy to the Atomic Age. Perseus Publishing. 
  13. Parson, A.L. (1915). A Magneton Theory of the Structure of the Atom. Washington: Smithsonian Publication. 
  14. G. N. Lewis Valence and The Structure of Atoms and Molecules
  15. "Single molecule's stunning image".
  16. ""Molecule"". Encyclopædia Britannica., 22 January 2016. Kasutatud 23 February 2016..
  17. Roger L. DeKock; Harry B. Gray; Harry B. Gray (1989). Chemical structure and bonding
  18. Campbell, Neil A.; Brad Williamson; Robin J. Heyden (2006). Biology: Exploring Life
  19. Wink, Donald J.; Fetzer-Gislason, Sharon; McNicholas, Sheila (2003). The Practice of Chemistry