Saksa-Rooma riik

Allikas: Vikipeedia
Saksa-Rooma riik
Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik
Heiliges Römisches Reich Deutscher Nation (saksa keeles)
Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicae (ladina keeles)
9621806
Flag of the Holy Roman Empire (1200-1350).svg
Flag-Holy-Roman-Empire.png
Lipp aastatel 1200–1350 Lipp aastatel 1400–1806
HRR.gif
Valitsusvorm monarhia
Saksa-Rooma keiser {{{riigipea-nimi}}}
Pealinn Praha
Viin
Religioon katoliiklus

Saksa-Rooma riik ehk Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik (saksa keeles Heiliges Römisches Reich Deutscher Nation, ladina keeles Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicae), esialgu lihtsalt Püha Rooma riik, oli keskajal ja uusajal Kesk-Euroopas eksisteerinud riik.

Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi eksistentsi viimase kontinuiteedi kandja Austria keisririigi eksistentsi lõpetas Napoleon I, kes saavutas 1805. aasta detsembris ühe oma kõige hiilgavamatest võitudest, purustades Austerlitzi lahingus Austria armee. Viimasest Saksa-Rooma keisrist, Habsburgide valitsejasoo esindajast Franz II-st sai Austria keiser Franz I.

Riigi nimest[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Rooma riik eksisteeris aastail 9621806. Selle rajas Saksa kuningas (936–973) Otto I, kes lasi ennast 962. aastal paavstil end Itaalia kuningaks ja Rooma keisriks kroonida. Otto ja ta järglased nimetasid ennast lihtsalt keisriteks (Augustus), nad pidasid end Vana-Rooma riigi lääneosa taastajateks. Saksa kuningad alates Heinrich II-st (valitses 1002–1024) omistasid endale tiitli Roomlaste kuningas (ladina keeles Romanorum Rex, saksa keeles Römisch-deutscher König), viidates Saksa-Rooma riigile kui Vana-Rooma riigi taastatud lääneosale.

Seoses paavstlusevastase võitlusega 11. sajandil võeti kasutusele mõiste 'sakslaste kuningas', millele keisrid vastandasid kohe mõiste 'roomlaste kuningas'. Nii tekkis ajapikku idee Püha Rooma keisririigist kui sakslaste impeeriumist.

Kuni 15. sajandini nimetati saksa dünastiatest keisrite valitsetavat impeeriumit siiski lihtsalt Püha Rooma riigiks, alles 1512. aasta Riigipäevast kasutati nimetust Saksa RahvuseSaksa Rahvuse Püha Rooma riik (ladina keeles Sacrum Imperium Romanum Nationis Germanicæ). Rooma linnaga oli riigil tegelikult pistmist üpris vähe, kuna see oli Rooma paavstide võimu all ning alates 17. sajandist riigi koosseisu enam ei kuulunud. Selleks ajaks oli riigi tähtsus samuti tunduvalt vähenenud, kuna keskaja vaimus jumala määratud ja kaitstud valitseja asemele olid astunud territoriaal- ning rahvusriikide iseteadvad juhid. Nii muutus ka Saksa-Rooma riik vaid sümboolseks koosluseks, võrdväärsena marginaliseerunud keisritiitlile. See lubas ka Voltaire'il öelda, et Püha Rooma riik pole enam ei püha, Rooma ega isegi mitte enam riik.

Riigihaldus[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser ja kuningas läbi riigi ajaloo[muuda | muuda lähteteksti]

Keisrikroon 10. sajandi teisest poolest
Osa imperaatorlikust vapist, 1857
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa-Rooma keiser
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend

Riigi eesotsas seisis keiser, kes oli ühtlasi ka Saksa kuningas. Talle allusid vasallidena riigivürstid, kelle arv läbi ajaloo oli äärmiselt muutlik, olulisimad neist olid kuurvürstid, kellel oli õigus valida kuningas, kellest pärast paavsti poolset kroonimist sai keiser (Otto I oli kehtestanud korra, millega Saksa kuningast pidi igal juhul saama keiser, ent siiski alles pärast kroonimist). Keisritiitel oli tõsine asi, seda võis senise arusaama kohaselt olla vaid üks. Kogu toonane kristlik Euroopa, mis oli nüüdsest Euroopast tunduvalt väiksem, luges ennast Vana-Rooma järglaseks ja Roomal ei olnud mitut keisrit.

Varasema Euroopa suurvalitseja Frangi keiser Karl Suure keisrikskroonimine toimus just sümboolselt 800. aastal Roomas, ehkki antiiksest Roomast põlvnev keisrivõim oli Konstantinoopolis ju alles olemas, ja ootuspäraselt ei tunnustanud Bütsantsi valitseja Karli tiitlit. Kuid Karl Suur oli omaaegse maailma võimsaim valitseja ja tema eesmärgiks oli taastada Rooma impeerium. Sellest ka kroonimine just Roomas ning sümboolne keisrivõimu tagasitoomine Läände ehk Õhtumaale ehk Oktsidenti.

Läbi keskaja oli kuninga saamine keisriks sageli problemaatiline, kuna selleks tuli minna Itaaliasse, mis tõi sageli kaasa sõdu, samuti häid suhteid paavstiga ning soodsat sise- ja välispoliitilist olukorda. Enamasti see kuningatel siiski õnnestus, kuid kui paavsti positsioon tõusis 13. sajandil keisri ehk ilmalikust võimust tunduvalt tugevamaks, siis tõi see kaasa kõigepealt tugeva võimuvõitluse ning seejärel interreegnumi, mille järelgi Saksa kuningaid keisriteks ei kroonitud. Tava elustus tasapisi 14. sajandil ning kindlustus 15. sajandil, mil nii kiriku- kui ka keisrivõim näisid stabiliseeruvat.

Otto ja tema esimeste järglaste ajal oli Püha Rooma riik idee järgi Lääne-Rooma ja Frangi riigi loomulik jätk ning seetõttu oli ka keisril kogu võimutäius, ta pidi aru andma vaid jumala ees ning üldiselt lugesid keisrid endale õiguseks ametisse nimetada ka paavste, justnagu toimus see ka Ida-Rooma ehk Bütsantsi riigis, kus keisrid määrasid ametisse patriarhe. Keisrivõimu äärmusliku laiendamise katse tehti Otto III ajal, kes uskus, et keisrile peaksid otseselt alluma kõik kristlikud maad ja rahvad. Ta tõstis paavstiks oma nõo ning hiljem õpetaja, kuid oma varajase surma tõttu ei õnnestunud tal oma plaane ellu viia. Seejärel pöördusid keisrid tagasi Frangi- ehk Saksamaa-keskse poliitika juurde, ehkki kohati püüti kontrollida ka Itaaliat.

Keisrivõimu kõrgajaks võib lugeda 12. sajandit, mil valitsesid edukad monarhid (1152–1190) Friedrich Barbarossa ja (1190–1197) Heinrich VI. Sel ajal teravnes ka võitlus paavstivõimuga investituuritülis, mis jõudis oma kõrgpunkti 13. sajandil, mil keisririigi reaalse ühtsuse taastas keiser (1220–1250) Friedrich II. Kuid kuna paavstivõim oli veelgi tugevam, suutis ta imperaatori võimu murda ning paisata riigi interregnum'i kaosesse. 1220. aastatel muutusid suhted keisri ja paavsti vahel pingeliseks. 1228. aastal pani paavst keisri kirikuvande alla. 1235. aastal alustas aga Friedrich II-e vanem poeg Heinrich tema vastu mässu, millega liitusid ka Lombardia linnad ning teda toetas ka Rooma paavst. Järgneval 15 aastal toimus keisri ja paavstide vahel pidev võitlus. 1245. aastal kuulutas Innocentius IV Friedrich II-e ketseriks ja kutsus kõigi vahenditega tema vastu võitlema.

14. sajandil keskendusid keisrid lõplikult vaid Saksamaale, kus nende tsentraliseerimispoliitika aga üldiselt üha selgemalt läbi kukkus. Luksemburgi dünastiast keiser (1346–1378) Karl IV valitsusajal 1356. aasta Nürnbergis toimunud Riigipäeval välja antud 1356. aasta kuldbullaga fikseeriti 450 aastaks Saksa-Rooma riigi põhiseadusliku struktuuri tähtsad aspektid. Pärast pikaajalist võitlust oma eelkäija Ludwig IV ja selle vastukuninga Friedrich III Ilusa vahel tundis Karl IV vajadust muuta kehtivat "Roomlaste kuninga" valimissüsteemi. Kuldbulla nimetas seitse kuurvürsti, kes valivad Roomlaste kuninga, kelle siis paavst hiljem tavaliselt Saksa-Rooma keisriks kroonib. Seitse kuurvürsti olid: Saksamaal (Mainzi peapiiskop), Gallias ja Burgundias (Trieri peapiiskop) ning Itaalias (Kölni peapiiskop), Tšehhi kuningas, pfaltskrahvpalatiin, Saksimaa kuurvürst ja Brandenburgi markkrahv.

Viimased katsed luua universaalmonarhistlikku ühtset impeeriumit tegid Maximilian I, kes 1493 ühendas kõik Habsburgide valdused ühe valitseja võimu alla. 1493–1740 valitsenud Saksa-Rooma keisrid olid ühtlasi ka Austria valitsejad. 16. sajandi alguseks oli keiser Maximilian I ühendanud oma võimu alla enamiku Madalmaadest ja taotles võimu ka Põhja–Itaalia üle, samuti pani ta abielulepingutega aluse Habsburgide võimule Ungari ja Böömimaa üle. 1521 jagas keiser Karl V Habsburgide valdused kaheks: tema järglased hakkasid valitsema Hispaaniat, Milanot ja Madalmaid, Austria, Böömimaa ja Ungari (ning ka keisritiitel) läksid aga tema venna Ferdinandi ning tema järeltulijate kätte.

Alates 16. sajandi keskpaigast hakkas keisri tähtsus riigisiseselt üha enam langema ning pärast Kolmekümneaastast sõda piirdus keisri tegelik võim vaid tema pärusvaldustega.

Lõplikult kaotas keisritiitel tähtsuse 19. sajandi algul, mil Napoleon I enamiku keisririigist okupeeris ja 1806. aastal impeeriumi kaotas.

Keisririigi valdused[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa-Rooma riigi territooriumite loend
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa-Rooma riigi territooriumite loend (A)

Frangi riigi lagunemise järel sai riigi idapoolsete alade valitsejaks Ida-Frangi kuningas ehk Saksa kuningas Ludwig Sakslane, kelle riik hõlmas enamiku hilisemast Saksamaast. Kuni Heinrich I või isegi ta poja Otto I-ni kasutatakse tavaliselt nimetust Ida-Frangi kuningas.

Otto I valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Rooma riik ca 1000. aastal

Saksa kuningas (936–973) Otto I (912–973) abiellus 951. aastal viimase Itaalia kuninga Lothar II lese Adelheidiga ja võttis Pavias Lombardia raudkrooni rivaalitseva Ivrea markkrahvi Berengari eest. Kui aastal 960 ründas Berengar Kirikuriiki, vallutas paavst Johannes XII kutsutud kuningas Otto Itaalia kuningriigi ja kroonis end 2. veebruaril 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks (962–973) ning nõustus hakkama ka Rooma paavsti ja katoliku kiriku kaitsjaks. Sellest ajast alates olid Saksa kuningad alati ka Itaalia kuningad ja Põhja-Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik.kes vallutas Itaalia, võttis endale ka Itaalia kuninga tiitli, Rooma paavst kroonis 962. aastal Otto I Roomas keisriks (962–973). Otto I liitis Saksa kuninga ning Rooma keisri institutsioonid ühte. Otto ise pidas ennast Rooma keisriks ning Lääne-Rooma taastajaks, kuna Frangi keisri tiitel oli vahepeal kadunud. Otto kroonimisega pandi alus Saksa-Rooma riigile, mis kestis 844 aastat, 1806. aastani.

Saksi dünastiast Otto I pürgis ta laiendama oma valdusi ka idapoole ja Saksi Idamarki markkrahv Gero sundis sõjaga tunnistama paganliku Poola Mieszko I vasallisõltuvust Saksa-Rooma keiser Otto I-st ja maksma talle andamit. Aastail 928929 vallutatud Brandenburgi alasi valitsenud markkrahv Gero surma järel 965. aastal jagunes mark mitmeks väiksemaks osaks, Saksi Idamargi põhjapoolsetest aladest kujunes Saksi Idamark (Ostmark) ja keiser Otto I poolt moodustati lääneslaavlaste alale Meißeni markkrahvkond. 966. aastal laskis Poola vürst ise end ristida, 968. aastal astus Poznańis, Poznańi piiskopkonnas ametisse esimene Poola piiskop. Mieszko I poeg Bolesław I Chrobry jätkas isa poliitikat, tunnistades Saksa-Rooma keisririigi ülemvõimu.

Otto I valitsusajal kuulusid Saksa-Rooma riigi territooriumite hulka: Saksimaa hertsogiriik, Schleswigi mark, Billingi mark, Põhjamark, Lausitzi mark, Merseburgi mark, Meisseni mark, Zeitzi mark, Böömimaa hertsogiriik, Moraavia, Idamark, Karantaania mark, Kraini mark, Verona mark, Bologna piirkond, Paavstriik, Spoleto hertsogiriik, Toscana mark, Tüüringi hertsogkond, Frangimaa hertsogkond, Nordgau, Baieri hertsogkond, Švaabimaa hertsogkond, Lombardia, Arelaat (Burgundia kuningriik), Ülem-Lotringi hertsogkond, Alam-Lotringi hertsogkond. Riik piirnes Taani kuningriigi, Poola kuningriigi, Ungari kuningriigi, Horvaatia kuningriigi, Ida-Rooma riigi ja Prantsuse kuningriigiga.

Konrad II valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Rooma keiser (983–1002) Otto III surma (1002) järel aga Poola kuninga Mieszko I poeg, Bolesław I Chrobry saavutas sõdades Saksa-Rooma riigiga (10041018), Heinrich II ja Konrad II valitsemisajal Poola täieliku poliitilise ja kirikliku sõltumatuse ning kroonis enda 1025. aastal kuningaks. Aastatel 10301108 pidas Saksa-Rooma riik sõdu ka Ungari kuningriigiga. 1032. aastal päris keiser (1024–1039) Konrad II Vahemerest Kõrg-Reinini põhjas asunud Burgundia kuningriigi ehk Arelaadi, mille liitis 1034 Saksa-Rooma riigiga.

Saksamaa ja Põhja-Itaalia alad 1477

Heinrich III valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Heinrich III valitsusajal tekkisid Saksa-Rooma keisril (1039–1056) Heinrich III Rooma paavstiga, alates sellest, kui Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii vaimulik kui ka ilmalik suverään kõigi Rooma-katoliku kiriku usutunnistusega valitsejate üle, mis läksid hiljem ajalukku investituuritülina. Heinrich III ajal oli Saksa-Rooma riik oma võimsuse tipul, Saksa-Rooma riik domineeris Euroopas ning Saksa-Rooma keiser oma mõjuvõimuga nimetas ametisse Rooma paavsti. Heinrich III surma järel (1056) sai tema poeg, 6-aastane Heinrich IV Saksa kuningaks, tegelikult valitses tema eest regentnõukogu.

Heinrich IV valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Heinrich III surma järel (1056) Saksa kuningaks saanud 6-aastase Heinrich IV-e eest valitses tegelikult regentnõukogu ja tema ema ning paavst hakkas taotlema ülemvõimu keisri (ehk ilmaliku Saksa-Rooma riigi valitseja) üle. Paavst Gregorius VII (1073–1085) nõudis ka, et ilmalik võim lõpetaks sekkumise vaimulikesse asjadesse ja tunnistaks, et vaimulik võim on ilmalikust kõrgem. Alaealise kuninga valitsusajal nõrgenes keskvõim ja võimu kindlustamiseks anti senjööridele suuremaid õigusi.

Next.svg Pikemalt artiklis Investituuritüli
Habsburgide impeerium enne 1526. aastat. Lilla (Kastiilia), punase (Aragón) ja tumekollasega (Burgundia) on tähistatud Saksa-Rooma keiser (1520/1530–1556) Karl V võimuala, kollasega tema venna Austria ertshertsogi (1521–1564) Saksa kuninga (15311564) ning Böömi ja Ungari kuninga (1526–1564) Ferdinand I valdused.
Habsburgide monarhia valduste laienemine Euroopas

Karl IV valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Karl IV

Friedrich III valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Friedrich III (Saksa-Rooma keiser) (1440–1493)

Maximilian I valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maximilian I (Saksa-Rooma keiser) (1508–1519)

Augsburgi Riigipäeval loodi Keisririigi reformi osana 1500. aastal kuus ringkonda: Baieri, Švaabi, Ülem-Reini, Alam-Reini-Vestfaali, Frankimaa ja Saksi ringkond. Algselt jäid Habsburgi dünastia ja kuurvürstide territooriumid ringkondadest väljapoole. Aastal 1512 organiseerisid Trieri ja Kölni Riigipäevad need maad nelja uude ringkonda: Austria, Burgundia, Ülem-Saksi ja Kuur-Reini ringkond, sealhulgas vaimulikud kuurvürstkonnad Mainz, Köln ja Trier ning ilmalik Kuurpfalz. Need olid regionaalsed grupid enamusest (kuid mitte kõigist) erisugustest keisririigi riikidest kaitse, keiserliku maksustamise, müntimise järelevalve, rahuhoidmise funktsioonide ja avaliku julgeoleku eesmärkidel. Igal ringkonnal oli oma parlament, tuntud kui Kreistag ("Ringkonnapäev"), ja üks või mitu juhti, kes koordineerisid ringkonna asju. Mitte kõiki keisririigi territooriume ei arvatud keisririigi ringkondadesse, isegi mitte pärast 1512. aastat; Tšehhi krooni maad arvati välja, nagu ka Šveits, keiserlikud läänid Põhja-Itaalias, riigirüütlite maad ja mõned muud väikesed territooriumid nagu Jever.

Karl V valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Karl V, Augsburgi usutunnistus

Karl V-a, Saksa-Rooma riigi valitseja 15191556, keisri alates 1530. aastast, Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas (Carlos I nime all) 1516–1556 (Kastiilia kuningaks sai ta ametlikult alles pärast oma nõdrameelse ema Juana surma 1555, kuid tegelikult valitses alates 1516), Saksa kuningas 1519–1531, Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV), Burgundia hertsog (Charles II) (1506–1555) ja Austria ertshertsog, Austria valitseja aastatel 1519–1521 ajal jõudis Habsburgide dünastia oma võimsuse tipule.

Keisririigi alad 1781. aastal

Habsburgide monarhia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Habsburgid, Habsburgide monarhia

Habsburgide monarhia kattis territooriumi, mida Habsburgide dünastia noorem Austria haru (1278–1780) ja siis järglasdünastia Habsburgid-Lotringid (aastast 1780) valitsesid aastatel 1526 – 1867/1918. Keiserlik pealinn oli Viin. Aastatel 1804–1867 valitsesid Habsburgid Austria keisririiki ja aastatel 1867–1918 Austria-Ungarit. Habsburgide dünastia pea oli tavaliselt ka Saksa-Rooma riigi valitseja aastast 1440 kuni selle lõpetamiseni aastal 1806.

Next.svg Pikemalt artiklis Ferdinand I (Saksa-Rooma keiser) (1520–1564), Maximilian II (1564–1576), Rudolf II (1576–1612), Matthias (1612–1619), Ferdinand II (1619–1637)

Kolmekümneaastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda

Aastatel 16181648 peeti põhiliselt Saksa-Rooma riigi territooriumil Kesk-Euroopas, Kolmekümneaastane sõda milles osales enamik Euroopa riike. Sõjal oli palju põhjuseid, kuid üheks peamiseks oli konflikt protestantismi ja katoliikluse vahel, mistõttu seda on peetud viimaseks suureks ususõjaks Euroopas.

Next.svg Pikemalt artiklis Ferdinand III (1637–1657), Leopold I (1657–1705), Joseph I (1705–1711)

Hispaania pärilussõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hispaania pärilussõda

Hispaania pärilussõda (17011714) oli 18. sajandi alguspoole suurimaid sõjalisi kokkupõrkeid Euroopas, milles osalesid peaaegu kõik toonased Euroopa suurriigid. Hispaania pärilussõja põhjustas Saksa-Rooma keisri Leopold I ja Prantsusmaa kuninga Louis XIV vaheline vastuolu küsimuses, kes peaks pääsema Hispaania troonile pärast viimase Habsburgide soost Hispaania kuninga järglasteta Carlos II surma.

Hispaania kuningas Carlos II oli pärandanud oma valdused Bourbonide dünastia Louis XIV pojapojale Philippe'ile, kes Hispaania kuningana võttis hispaaniapärase nimekuju Felipe V. Saksa-Rooma keiser Leopold I aga soovis Hispaania troonil näha endiselt Habsburgide soost kuningat ning alustas sõda Louis XIV Prantsusmaa vastu. Saksa-Rooma vägede poolel astusid sõtta ka teised Prantsusmaa ülemvõimupüüdlusi piirata soovivad Euroopa suurriigid: Suurbritannia kuningriik, Hollandi vabariik, Portugali kuningriik, Preisi kuningriik ja Savoia hertsogkond. Prantsusmaa ja Hispaania poolel sõdisid katoliikliku Baieri hertsogkonna väed.

Lahingud toimusid mitmel pool Euroopas, peamiselt Madalmaades, Itaalias ja Hispaanias. Sõja tulemusena jäi Hispaania troon küll Bourbonide soost Felipe V-le. Lombardia (kaasa arvatud Milano) ning Hispaania Madalmaad (Belgia) läksid Püha Rooma riigi koosseisu (Austria keisri võimu alla).

Next.svg Pikemalt artiklis Karl VI (1711–1740, Hispaania kuningana "Carlos III"), Maria Theresia (1740–1780)
Next.svg Pikemalt artiklis Habsburgid-Lotringid, Joseph II (1780–1790), Leopold II (1790–1792), Franz II (1792–1835)
Keisririigi alad 1789. aastal

Saksa-Rooma riigi aadlihierarhia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Keiser (imperaator) (saksa Kaiser), kuna Saksa-Rooma keisririigis järgiti Rooma riigi traditsioone, oli ka kõrgeim võimukandja Rooma riigi traditsioone jätkav monarh. Keisri (Caesar) positsioon kujunes välja Saksa-Rooma riigi eellase – Karl Suure Frangi riigis. Keisrist kõrgemal oli vaid Rooma paavst. Keisri valisid Saksamaa tähtsamate osalisriikide kuurvürstid. Saksa-Rooma keisririigis oli keisri asetäitjaks ning keisri surma ja tema järglase valimise vahepeal valitsejaks Reichsvikar, kelleks olid Saksi hertsog ja Reini pfaltskrahv. Keisri tiitel: Tema Keiserlik Majesteet!
  • Kuningas (ladina rex, Konung, kuning-chuni, cyn – sugukond vanemülemsaksa keeles). Kuningas kujunes valitseja tiitliks keskajal, algselt oli kuningas sugukonnavanem, kes täitis ka kohtuniku ülesandeid ja oli ka sõjaväejuht. Keskajal peeti kuningat Jumalast seatud valitsejaks. Olenemata seisusest olid kõik kuninga vasallid. Kuninga tiitel: Tema Keiserlik Majesteet!
Kuninga perekonda kuuluvad vürstid kandsid nimetust prints, troonipärijakroonprints, printside tiitel oli: Tema Kuninglik Kõrgus!
Prantsusmaa keiser Napoleon I andis selle tiitli Joaquin Murat`ile, kes sai Bergi suurhertsogiks. 1806. aastal andis Napoleon suurhertsogi tiitli Hessen-Darmstadti landkrahvile, Badeni kuurvürstile, Würtzburgi piiskopile ja 1810. aastal ka Reinimaa Fürstprimasele. 1815. aasta Viini kongressi otsusega said suurhertsogkonnaks Saksi-Weimar-Eisenochi suurhertsogkond, Mecklenburg-Schwerini suurhertsogkond, Mecklenburg-Sterlitzi suurhertsogkond ja Luxemburgi suurhertsogkond. 1829. aastal sai suurhertsogkonnaks Oldenburg. 1815. aastal oli Saksa-Rooma keisririigi järglases – Saksa Liidus 7 ja 1871. aastal 6 suurhertsogkonda.
Ertshertsog (ladina archidux) oli Habsburgide dünastia printside tiitel alates 16. sajandist Algselt 1453. aastast oli ertshertsog Austria valitseja päritav tiitel, mille andis keiser Friedrich III võrdsustamaks Austria hertsogit kuur- ehk ertsvürstidega.
Kuurvürst ehk ertsvürst (ladina principes electores) kuulus erilisse omasuguste gruppi. Neile kuulus 13. sajandist õigus valida Saksa-Rooma keisririigi keiser. Kuurvürst kolleegiumi moodustasid algul 7, hiljem 8 ja lõpuks 9 kuurvürsti. Nendeks olid Böömi kuningas, Reini pfaltskrahv, Saksi hertsog, Brandenburgi markkrahv, Mainzi, Kölni ja Trieri peapiiskop ning Saksa ordu kõrgmeister (1525. aastast Liivi ordumeister). 1356. aastal kinnitas keisririigi keiser Karl IV Kuldbullaga ertsvürstide eesõigused. Neil oli keisrile nõuandmise õigus üldriiklikes asjades, neile kuulusid keiserlikud õukonnaametid (Erzamt). Mainzi ertspiiskop oli Saksamaa ertskantsler, Trieri ertspiiskop oli Burgundia ertskantsler, Kölni ertspiiskop oli Itaalia ertskantsler, Böömi kuningas oli ertskinker, Reini pfaltskrahv oli ertslaudnik, Saksi hertsog oli ertsmarssal ja Brandenburgi markkrahv oli ertskambristuhärra. 1622. aastal sai Reini pfaltskrahvi õiguse Baieri, 1692. aastal Braunschweig-Lüneburgi hertsog (Hannoverist) . Mainzi kuuripäeval 1803. aastal Regensburgis said Trieri ja Kölnile lisaks kuurvürstitiitli Württembergi vürst, Badeni vürst, Hesseni vürst, Hessen-Kasseli vürst ja Salzburgi vürst. 1805. aastal lisandus Würzburgi kuurvürst. Kuurvürstide kolleegium likvideeriti 6. augustil 1806. Kuurvürstide tiitel: Kuurvürstlik Kõrgus!
Landkrahv ehk maakrahv (ladina comes provincialis) oli teatava suurusega valduse haldur, aadlihierarhias hertsogi ja krahvi vahel. Maakrahv oli kuninga ametnik mõnes maapiirkonnas. Tiitel tuli kasutusele 12. sajandil. 13. sajandil kattus nende territoorium endiste gaukrahvide omaga. Esialgu oli landkrahvide ülesandeks kuningavõimu tugevdamine hertsogkondades. Landkrahvi tiitel oli levinum Saksa riigi edelapoolsetes aladel. Neile allusid Ülem- ja Alam-Elsass (Sundgau ja Nordgau), Breisgau, Albgau, Linzgau, Thurgau ja Aargau. 1129. aastast sai landkrahvkonnaks Tüüring, kuna Meisseni markkrahvkond läks Wettini dünastia kätte ja maahärrad von Husen said Meisseni maakrahvi tiitli. Aja jooksul sai enamikest maakrahvidest hertsogi tiitli. Kui Saksa-Rooma keisririik 1806. aastal laiali saadeti, säilis maakrahvi tiitel ainult Hessen-Homburgi maakrahvidel. Pärast selle liini lakkamist sai 1866. aastal Preisi-Austria sõjas maakrahvi valdused endale Hessen-Darmstadti suurhertsogiriik.
Burgkrahv ehk linnusekrahv oli keisri või kuninga linnuse haldur.
Pfaltskrahv ehk krahv-palatiin oli keisri või kuninga õukonnaametnik, õuekohtu kaasistuja, hiljem kohtu eesistuja ja kuninga esindaja kohtus. 9.–11.sajandil oli mõne piirkonna ehk pfaltsi (koht, kus valitseja vaheldumisi asus ja mis sageli olid vanad frankide kuningakojad) läänihärra. Kuningas Otto I (936–973, Saksa-Rooma keiser 962. aastast) ajal said pfaltskrahvideks Lotringi, Baieri, Švaabi, Saksi ja Kärnteri hertsogid. Kõige tähtsam oli neist (Reini) Pfalzi pfaltskrahv, kes kuulus kuurvürstide kolleegiumi ja oli keisri asetäitja (Reichsvikar). Tema valdustes asus ka Saksa-Rooma keisri resident Heidelberg.
Markkrahv (sama, mis markii), markkrahv oli Frangi riigis 8.–9. sajandil ja Saksamaal piiriäärse ringkonna (margi) valitseja. Markkrahvil oli suurem võim, kui teistel krahvidel. 10.–12. sajandil said paljud neist Saksamaa riigivürstideks. Aastatel 919–1024 said Saksa kuninga uue seadusega markkrahvkondadeks Meissen, Lausitzi ehk Ostmark, Verona, |Kraini, Steiermark ja Baieri Ostmark. Alates 12. sajandil said Meisseni, Lausitzi, Määri ja Namuri riigivürstkondadeks. 16. sajandil said Brandenburg-Ausbachi ja Brandenburg-Bayreuthi maahärrad markkrahvi tiitli. 1815.aastal oli Saksa Liidus 1 markkrahvkond.
Apanaažkrahv oli Saksa-Rooma keisririigi valitsejasoo mittevalitsevate liikmetele antav, kas eluajaks või pärandatavana, ülalpidamiseks olev krahvkond
Raukrahv oli keskaegse Nahegau krahvide nimetus. Gaugrahv Emich VI (1140–1160) andis poeg Konradile ja Emichile osadel perekonna valdustel Wildgraf tiitli. Hiljem said nad oma mägistele valdustele lisaks Altenbaumburgi, Ruwenburgi ja Stalzenburgi ning saadi tiitel raukrahv. Pärast raukrahvide suguvõsa lõppemist läksid nende valdused 1667. aastal üle Pfalzi kuurvürsti Karl Ludwigi (1649–1680) abikaasa Marie Louise von Degenfeldile, kellest sai raukrahvinna.
Reinkrahv oli tiitel Rheingau krahvidel, kelle tugevaim kindlus oli Kreuznach. Esimene reinkrahv oli Hatto VI (937–960). Reinkrahv Johann III (1383–1428) tütar abiellus viimase wildkrahviga Kyrburgist ning dünastiate liitumisel tekkis tiitel Wildgraf und Reingraf. Johann V (1476–1495) omandas mitmeid uusi valdusi. Hiljem sai Obersalmi krahv von Salm endale tiitli Wildgraf und Reingraf, mida kandsid edasi Salmi vürstid.
  • Parun ehk vabahärra (saksa freiherr, ladina Bar, baro – vaba mees). Parun oli algselt madalaim kroonivasall, mis hiliskeskajal kujunes eraldi aadlitiitliks. 16. sajandil hakati Saksa aladel vabahärra asemel kasutama tiitlit parun. Parunitel suverääniõigused puudusid. Parun oli levinum aadlitiitel Baltimaades, kuna Peeter I andis selle tiitli Läänemereprovintside aadlikele eristamaks neid teistest Venemaa kubermangude aadlikest. Parunite tiitel: Kõrgeauline!
  • Rüütel, aadlik, oli vabadest talupoegadest pärit vasalli tiitel, mis rüütliteenistuse kadumisega muutusid tituleeritud seisuseks, partikliga von või de. See oli madalaim aadli aste, millega käis kaasas vapiõigus. Rüütite tiitel: Kõrgeauline!
  • Keskajal olid rüütliseisuse madalamad astmed kannupoiss ja relvakandja (kilbikandja).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]